2-20-12223/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12223

Kohtuasi

X, C hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi

kaudu) ja Sihtasutuse Eesti Kunstimuuseum vastu

omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

õigusvastaste

repressioonidega

seoses

äravõetud

asjade

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. aprilli 2022. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti

Vabariigi

(Kultuuriministeeriumi

kaudu)

ja

Sihtasutuse

Eesti

Kunstimuuseum

ühine

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Orav

Kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu)

(registrikood 70000941)

Kostja Sihtasutus Eesti Kunstimuuseum (registrikood

90013414)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko

Puolakainen

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. aprilli 2022. a vaheotsus tsiviilasjas nr 2-20-12223 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I) ja C (hageja II) (koos hagejad) esitasid 24. augustil 2020 (täpsustatud

16. oktoobril 2020 koos kostja kaasamise taotlusega) Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Kultuuriministeeriumi kaudu) (kostja I) ja Sihtasutuse Eesti Kunstimuuseumi (kostja II) (koos

kostjad) vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja õigusvastaste repressioonidega seoses

äravõetud asjade väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

Hagiavalduse kohaselt anti 17. märtsil 1945 Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile aktidega

nr 204 ja nr 205 üle Q korteris XXX asunud ja Tallinna Linna Täitevkomitee

Rahandusosakonna poolt arvele võetud kunstiväärtusega esemed. Q ja tema perekond olid

kunstiteoste Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile üleandmise ajaks Nõukogude võimu poolt

represseeritud. Q arreteeriti 31. augustil 1940 ja hukati Kirovi vanglas 14. septembril 1942.

Enne arreteerimist elas Q koos oma abikaasa W ja tütarde X (sünninimi X) ja G-ga Tallinnas,

VVV (VVV) asuvas korteris. Q viis vahetult enne arreteerimist osa talle kuulunud kunstiteoseid

ja muud vara oma XXX asuvasse korterisse, aadressil XXX. 1940. aasta septembris tõsteti Q

abikaasa W koos lastega nende VVV asuvast kodust välja. Maja natsionaliseeriti ning suurem

osa Q varast konfiskeeriti. Q abikaasa asus koos lastega elama XXX korterisse XXX. Aktide

nr 204 ja nr 205 kohaselt on 17. märtsil 1945 Tallinna Linna Täitevkomitee Rahandusosakonna

poolt Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile üle antud kunstiteosed võetud arvele Q-le

kuulunud korterist. Nimetatud kunstiteosed olid Q perekonna valduses XXX, XXX asuvas

korteris kuni perekond küüditati 1941. aastal Venemaale. Kuivõrd aktidest nähtub, et

kunstiteosed on arvele võetud Q korterist, ei saa vaidlust olla selles, et need kuulusid Q-le ja

anti üle Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile Q või tema pärijate nõusolekuta. Ka kunstiteoste

iseloom – tegemist on Q ja tema lähedaste portreedega, viitab sellele, et need kuulusid

justnimelt Q perekonnale.

Q surma järgselt pärisid tema vara abikaasa W ja tütred - hageja I ning G. W suri 3. jaanuaril

1973 ja G suri 15. novembril 1992. Q seadusjärgseteks pärijateks on seega tütar hageja I ja

tütretütar hageja II, kes on aktides nr 204 ja nr 205 toodud kunstiteoste omanikud. Kuivõrd

aktidest nr 204 ja nr 205 nähtub, et kunstiteosed on arvele võetud Q XXX, XXX asuvast

korterist, tuleb nende kuulumist Q perekonnale eeldada. Aktides nimetatud kunstiteosed on hagi

esitamise seisuga kostja II valduses. Kostjal I on õigus museaale riiklikust kogust välja arvata.

26. septembril 1989 külastas hageja I Eesti Kunstimuuseumi, sooviga tagasi saada tema isale

Q-le kuulunud kunstiteosed. Hagejale I küll näidati Q korterist konfiskeeritud ja muuseumi

valduses olevaid kunstiteoseid, kuid neid temale ei tagastatud.

Hagejad olid seisukohal, et praeguses asjas ei saa aegumist kohaldada tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 155 lg 2 alusel ning palusid jätta kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks

rahuldamata.

Kostjate vastuväited

Kostjad palusid kohaldata aegumist ning teha vaheotsus aegumise kohaldamise taotluse kohta.

Hagi menetlemise korral palusid kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda.

Kostjad leiavad, et hagejate väide, et esemed viidi ära Q-le kuuluvast korterist XXX XXX ning

et nemad on Q pärijad, ei ole omandiõiguse tõendamiseks õiguslikus mõttes piisav. Kostjad

leiavad, et dokumentide põhjal ei ole võimalik kindlalt väita, et mainitud kunstiteosed kuulusid

just hagejate perekonnale. Kostjatele teadaolevalt oli Q-l veel neli venda (D, N, U, V) ja üks

õde (R), kellel on samuti olemas pärijad. Ebaselge on antud ajahetkel ka küsimus, kas hagejad

on pärandi vastu võtnud või ei ole (ENSV aegse pärimisõiguse regulatsiooni valguses).

Puuduvad tõendid ka selle kohta, et XXX asunud korter kuulus Q-le. 17. märtsil 1945 koostatud

aktid nr 204 ja 205 ei kinnita vara omandiõigust, vaid sisaldavad endas ENSV Riiklikule

Kunstimuuseumile üleantud kunstiväärtusega esemete nimekirja, kusjuures üleandjaks on

märgitud Tallinna Linna Täitevkomitee Rahandusosakond. Ainuüksi võimalik varasem

ruumiline seotus XXX korteriga aastal 1940. aastal ei võimalda veenduda selles, et korteris

olnud kunstiväärtusega esemed kui ka korter ise kuulusid üksnes Q-le.

Kostjad ei valda asju ilma õigusliku aluseta ega ole vara kelleltki konfiskeerinud või seda

kuidagi omavoliliselt või ebaseaduslikult omandanud. Omandi saamist tuleb hinnata vastava

aja seaduste järgi. Eesti ei ole vastu võtnud seadust, millega oleks 1945. aastal kehtinud Vene

NFSV Tsiviilkoodeks tunnistatud tagantjärele ebaseaduslikuks. Juhul, kui vallasvara

konfiskeerimine 1940. aastal võis olla õigusvastane, siis ei muutu sellest kostjad esemete

omavoliliseks või ebaseaduslikuks valdajaks. Vara tagastamise küsimused on reguleeritud

omandireformi aluste seadusega (ORAS), mis jõustus 20. juulil 1991. Seadusandja

õiguspoliitiline valik oligi see, et vallasasjad ei ole omandireformi objektiks ja need ei kuulu

tagastamisele.

Kostjad on seisukohal, et aegumise küsimuses ei ole TsÜS § 155 lg 2 asjakohane norm. Seda

eelkõige põhjusel, et kostjate näol ei ole tegemist omavolilise valdajaga selle sätte tähenduses.

Praegusel juhul ei ole kuidagi võimalik väita, et kostjad oleksid esemed varastanud. Aegumise

küsimuse hindamisel on võimalik juhinduda kehtivast TsÜS § 155 lg-st 1, mille kohaselt

omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

TsÜS § 155

lg 1

hõlmab

endas

asjaõigusseaduse

(AÕS) § 80

järgset

vindikatsiooninõuet, mis on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele

ebaseaduslikust valdusest. Aegumise hindamisel oleks mõistlik lähtuda sellest, millal hagejad

isa surmast ja varade asukohast teada said ning milliseid samme astuti selleks, et vara tagasi

saada. Juhul, kui hageja I teadis end olevat isa pärija ning arvas end jätkuvalt olevat asjade

omaniku ka peale 26. juuli 1989. a Eesti Kunstimuuseumi külaskäiku, siis pidanuks tal

omanikuna vastav väljanõudeõigus tekkima hiljemalt alates 27. juuli 1989. a. Hagi esitamise

lõplikuks tähtajaks oli 26. juuli 2019. a. Hagi esitati 24. augustil 2020, seega enam kui aasta

pärast tähtaega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 6. aprilli 2022. a vaheotsusega rahuldamata kostjate taotluse aegumise

kohaldamiseks, kuivõrd hagi ei ole aegunud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagetav vara omandireformi objektiks ning

vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele AÕS sätted. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on

omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning sama paragrahvi

2 lõike kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja

väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. AÕS § 81 kohaselt piisab

omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul

alusel. AÕS § 34 lg 1 ja 2 järgi on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see

põhineb seaduslikul alusel või mitte ning valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. AÕS § 83 lg 1 järgi peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole

omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või

muu õiguse alusel. Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid

väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest.

TsÜS § 155 lg 2 kommentaaride kohaselt on valdus AÕS § 40 lg 2 järgi omavoliline, kui see

on saadud valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumise või äravõtmisega. Kohtu

ette ei ole toodud, et Q ja W oleksid vaidlusaluste kunstiesemete valduse vabatahtlikult kellelegi

kolmandale isikule enne 14. juunil 1941 üle andnud. Olukorras, kus Q 1940. aastal arreteeriti

ja 1942. aastal hukati ning W küüditati 1941. aastal Venemaale, ei saa kuidagi asuda

seisukohale, et nad andsid 1945. aastal nõusoleku vaidlusalustest esemetest loobumiseks.

AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija,

samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest

teadis. Õigusjärglasena tuleb mõista iga isikut, kes omavoli toimepanijalt valduse saab. Oluline

on see, et perekond X valdusest on vaidlusalused esemed ilmselt nende tahte vastaselt välja

läinud ja on praegu kostja I või kostja II valduses. Seega ei ole hagejate nõue aegunud.

Apellatsioonkaebus

3. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu vaheotsuse ning

teha uus otsus, millega kohaldada aegumist, teha lõppotsus ja lõpetada tsiviilasja menetlus.

Menetluskulud palusid kostjad jätta hagejate kanda.

Kostjad leidsid, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostjate olulised

argumendid. Eesti Vabariik peab tagastama ainult ORAS §-s 11 nimetatud vallasvara.

Hagejatel puudub vindikatsiooninõue, mistõttu langeb ära ka küsimus selle aegumisest TsÜS-i

järgi. Uuemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et Eesti Vabariik peab tagastama üksnes

ORAS §-s 11 nimetatud vallasvara. Omandireformi väliselt vara tagastamisele või

väljanõudmisele ei kuulu. Seega on maakohus aegumist hinnates kvalifitseerinud nõude

materiaalõiguslikult ebaõigesti. Kuivõrd hagejatel ei eksisteeri AÕS § 80 nimetatud

vindikatsiooninõuet, ei saa tõusetuda ka küsimus, kas selline nõue on aegunud või mitte.

Isegi kui TsÜS § 155 oleks asjas kohaldatav, siis rakendas maakohus antud sätet vääralt. Kohus

lahendas aegumise küsimuse TsÜS § 155 lg 2 järgi, aga pidanuks lähtuma TsÜS § 155 lg-st 1,

mille kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest. Maakohtu viidatud AÕS § 40 lg 4 reguleerib hoopis valduse

kaitse küsimusi. Valduse rikkumise korral oleks võimalik esitada valduse rikkumisest tulenev

nõue AÕS § 44 alusel (negatoorhagi). Hagejad esitasid aga vindikatsiooninõude kui omaniku

nõude, kuid selle nõude aegumisele AÕS § 40 lg 4 ei kohaldu. Isegi kui käesolevas asjas tuleks

TsÜS § 155 lg 2 sisustamisel juhinduda AÕS § 40 lg-st 4, ei ole tõendatud selles sättes

nimetatud kahe ülejäänud olulise tingimuse esinemine. Hagejad ei ole tõendanud, et kumbki

kostja valduse omandamise hetkel eelkäija valduse omavolilisusest teadis. Ka ei ole AÕS § 40

lg 4 TsÜS § 155 lg 2 kontekstis kohaldatav seetõttu, et kostja I ega ka kostja II ei saa mingil

juhul olla AÕS § 40 lg 4 mõttes valduse pärijaks või muuks õigusjärglaseks, sest sisuliselt

tähendaks see kostja(te)le kunagise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglase

staatuse omistamist. Kummagi kostja näol ei ole aga tegemist Eesti NSV õigusjärglasega.

Kuna maakohus lahendas aegumise küsimuse TsÜS § 155 lg 2 alusel, siis jättis ta otsuses

täielikult käsitlemata kostjate sisulised argumendid seoses TsÜS § 155 lg-ga 1. Omavolina

AÕS § 40 lg 2 mõttes saaks käsitada olukorda, kus kostja I või kostja II oleks kunagiselt

omanikult otsese valduse ära võtnud. Praegu sellist olukorda ei esine. Vara äravõtmise fakt

1940. aastal ei muuda veel tänase kostja I ega ka kostja II valdust omavoliliseks või

ebaseaduslikuks.

Vastustaja seisukoht

4. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

6. Hagejad esitasid kostjate vastu AÕS § 80 järgse vindikatsiooninõude, mis on suunatud

omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

Maakohus tuvastas, et Q arreteeriti 31. augustil 1940, tema perekond küüditati Venemaale

1941. aastal ning Q ja tema abikaasa ei ole vaidlusaluste kunstiesemete valdust enne 14. juunit

1941 vabatahtlikult kolmandatele isikutele üle andnud. Maakohus kohaldas tuvastatud

asjaoludele TsÜS § 155 lg-t 2 ja leidis, et hagi ei ole aegunud, sest Q ja tema abikaasa ei andnud

nõusolekut vaidlusalustest kunstiesemetest loobumiseks.

Maakohus lähtus Riigikohtu praktikast, mille kohaselt on leitud, et kui nõutavad asjad pole

omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 lg 2. Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja

omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi

tekkimise aja õigusaktidest (vt Riigikohtu 10. aprilli 2002. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02,

p 7).

7. Maakohus tegi vaheotsuse, millega jättis aegumise kohaldamata ja otsustas menetlust jätkata.

Seejuures ei tuvastanud maakohus poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal, kas hagejad on

kunstiesemete omanikud, vaid lähtus hagejate väidetest, et nad on nende asjade omanikud.

Iseenesest ei ole välistatud otsustada nõude aegumise üle hagejate esiletoodud asjaolude alusel

nende õigsust eeldades, kui vaidluse asjaolud seda võimaldavad. See eeldab aga, et hagejate

esiletoodud asjaolud on nõude aegumise üle otsustamiseks piisavad. Kolleegium leiab, et jätnud

poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastamata, kas hagejad on asjade omanikud,

hindas maakohus valikuliselt poolte esiletoodud asjaolude õigsust ja tõendatust, jättes samas

osa väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendid kõrvale. Selliselt ei vasta otsus TsMS § 436

lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

8. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise

taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise

kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et

nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Aegumise kohta otsuse tegemisel

tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal

kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku

vaheotsuse

või

lõppotsuse

tegemise

eeldus

nõude

aegumise

üle

otsustamisel

(vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14).

Maakohus leidis, et nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 80. AÕS § 80 on vindikatsiooninõude

alus ning sätestab selle eeldused (lg 1) ja nõude sisu (lg 2). Vindikatsiooninõude

maksmapanekuks esitatav hagi (vindikatsioonihagi) on sooritushagi. AÕS § 80 lg 1 järgi on

omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, ning lg 2 kohaselt

on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele

ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue

on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka

omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust,

vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise

eeldusena (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 13;

29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13). AÕS § 80 lg 1 alusel esitatud

nõude eeldusena tuleb hagejatel tõendada, et nad on vaidlusaluste asjade omanikud ja et kostjad

valdavad neid asju ilma õigusliku aluseta.

9. Ka vindikatsiooninõue allub aegumisele ja seda reguleerib TsÜS §-s 155 sisalduv erisäte.

TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on vindikatsiooninõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest. Kui valdaja on valduse omandanud omavoliga (AÕS § 40 lg 2),

ei allu omavolilise valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõue TsÜS § 155 lg 2 kohaselt

aegumisele.

TsÜS § 155 lg 2 kohaldamise eelduseks on, et kunstiesemetele saadud valdus on omavoliline.

Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine

(AÕS § 40 lg 2 esimene lause). Kolleegiumi hinnangul ei ole TsÜS §-s 155 sisalduvat erisätet

võimalik sellisel viisil maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele (vt käesoleva otsuse p 6)

kohaldada, sest olulised asjaolud, mis on vajalikud aegumise kohaldamiseks, on jäänud

tuvastamata – kas hagejad on vaidlusaluste asjade omanikud ja kas nad valdavad neid asju ilma

õigusliku aluseta. AÕS § 90 järgi kehtib valdaja omandi eeldus, s.t et isegi kui jaatada kehtiva

AÕS § 90 alusel hagejate omandiõigust, siis peale asja üleandmist tuleks samuti eeldada

igakordse valdaja omandiõigust. Alles seejärel saab TsÜS § 155 lg 2 eeldusena tuvastada, kas

asjad on otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ning kas kostjad on hagejate

suhtes omavolilised valdajad. AÕS § 40 lg-t 2 tuleb vaadata esmajoones AÕS § 95 lg 3

kontekstis, mis välistab üldiselt vallasasja üleandmisega heauskse omandamise, kui asi on

omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tahte vastaselt omanikul valdusest välja läinud.

Samas leiab kolleegium, et maakohus tõlgendas AÕS § 40 lg-t 4 õigesti. Omavolilise valduse

tagajärgede eest vastutuse ülemineku puhul ei ole oluline, kas isik, kes omavolitsejalt valduse

sai, oli ka omavolitseja õigusjärglane või mitte. Oluline on see, et valdus läheb omavoli

toimepanijalt praegusele valdajale üle. Õiguskirjanduses on leitud, et sellist seisukohta

põhjendab normi eesmärk, milleks on anda algsele valdajale võimalus rakendada

õiguskaitsevahendeid nii omavolitseja suhtes kui ka igaühe suhtes, kes asja valdab ja kellele on

omavolitseja asja valduse üle andnud (Paal, K. AÕS § 40, komm 3.4 – Varul, P jt.

Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014). Samas ei ole maakohus

võtnud seisukohta kostjate vastuväite suhtes, et nad ei olnud valduse omavolilisusest teadlikud.

Selliselt ei vasta otsus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

10. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades võib ringkonnakohus saata asja maakohtule

sisuliseks läbivaatamiseks ka ilma, et ringkonnakohus aegumise kohaldumise üle otsustaks (vt

Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 15). Seetõttu ei hinda kolleegium

ülejäänud poolte apellatsioonimenetluses esitatud väiteid. Maakohtul tuleb vaidluse asjaolusid

arvestades kaaluda, kas aegumise kohaldamise küsimuse lahendamine enne asja sisulist

lahendamist võimaldab menetlust lihtsustada ja kiirendada (TsMS § 2).

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse

tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud (vt

Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Vaheotsuse tegemine on

kohtu õigus, mitte kohustus, st tegemist on diskretsiooniotsusega. Muu hulgas tuleb arvestada,

et kui kohus jätab aegumise kohaldamata, ei saa aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes

hagejate esiletoodud asjaoludest nende õigsust eeldades, vaid küsimus aegumisest tuleb

lahendada, arvestades ka kostjate vastuväiteid ja asjas esitatud tõendeid. Kui vaheotsus, millega

aegumist ei kohaldata, jõustub, ei saa pooled aegumisele tuginedes lõppotsust vaidlustada isegi

juhul, kui asja sisulisel läbivaatamisel tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et hagi on aegunud

(vt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13, p 12).

11. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)