2-22-6865/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 09.08.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6865

Kohtuasi

X (X) avaldus võlgade ümberkujundamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 16.05.2022 määrus

Kaebuste esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja advokaat Eva

Arumets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16.05.2022 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebusega

seonduvad

menetluskulud

jätta

avaldaja

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X (avaldaja/võlgnik) esitas 09.05.2022 Harju Maakohtule võlgade ümberkujundamise

avalduse. Avaldusest nähtuvalt oli avaldajal kohustusi 7 võlausaldaja ees kogusummas

1 216 151,33 eurot. Võlad tekkisid peamiselt kohtuotsustest. Võlgnevused tulenesid avaldaja

antud käendustest ja võetud laenudest. Avaldaja sissetulek oli kuni 2022 märtsini 255,19 eurot

kuus ja alates maist 3 600 eurot kuus. Võlgniku igakuised vältimatud kulutused olid (koos

abikaasaga) 2 000 eurot. Avaldaja abikaasa lahusvara hulka kuulus kolm kinnistut ja kaks autot.

Avaldajale endale kinnistuid ega mootorsõidukeid ei kuulunud. Abikaasade ühisvarasse kuulus

viie äriühingu osad koguväärtusega 1 250 eurot. Avaldaja taotles võlgade ümberkujundamist,

mille kohaselt jääks kohustuste rahuldamise määraks 20%. Osaliselt planeeris avaldaja

kohustused katta vabanevast pensionifondist, mille eeldatav väärtus oli 75 000 eurot. Hiljem

planeeris avaldaja tasuda võlgnevused kvartaalselt konsultatsioonide eest laekuvast

teenustasust.

Avaldaja taotles täitemenetluste peatamist ja menetluse kinniseks kuulutamist. Maakohus jättis

10.05.2022 avaldaja taotluse täitemenetluste peatamiseks rahuldamata.

Maakohtu määrus

2. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 1 lg-s 1 sätestatust tulenevalt on

seaduse eesmärk makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamise

võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Seejuures arvestatakse nii

võlgniku kui ka tema võlausaldajate huve. VÕVS § 2 lg 1 kohaselt võlgade ümberkujundamise

menetluses võimaldatakse võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist

kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel.

VÕVS § 17 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta võlgade ümberkujundamise avalduse

menetlusse võtmata, kui võlgniku pakutud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või

täitmine on ebatõenäoline, arvestades muu hulgas võlgniku maksevõimelisust kolme aasta

vältel enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist ja võlgniku võimekust tegeleda

mõistlikult tulutoova tegevusega võlgade ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lähtudes tema

vanusest, elukutsest ja haridusest.

04.05.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6171 keeldus kohus samasisulise avalduse

menetlusse võtmisest. Käesoleva avalduse näol oli tegemist teise samasisulise avaldusega.

Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde.

Avaldaja varalist seisundit arvestades polnud võimalik võlgade ümberkujundamise menetluse

eesmärki saavutada. Võlgade ümberkujundamise menetlus oli mõeldud eelkõige ajutiste

makseraskuste ületamiseks. Avaldusest nähtuvalt kujunes avaldajal välja alaline maksejõuetus.

Sellele viitas avaldaja kohustuste suurus võrrelduna tema sissetulekutega ja see, et tema

igakuised kohustused ületasid sissetulekut. Kui eelmises avalduses tuvastas kohus võlgnevusi

5 võlausaldaja ees kogusummas 712 370,49 eurot, siis käesoleval juhul oli võlgnevusi 7

võlausaldaja ees kogusummas 1 216 151,33 eurot. Avaldaja käesoleva hetke sissetuleku ja

varalise seisu juures polnud suutmatus seda kohustust täita ajutine. Avaldaja töötasu oli kuni

märtsini 255,19 eurot kuus. Kuigi avaldaja kandis igakuiseid kulutusi 2 000 eurot koos

abikaasaga, oli temale langevate igakuiste kulutuste osakaal suurem kui tema sissetulek. Isegi

kui võlgnik realiseerib pensionifondist vabaneva raha ca 75 000 eurot kohustuste katteks, ei

vähene kohustuste kogusumma märkimisväärselt. Võlgnik märkis, et alates maist oli tema

töötasu 3 600 eurot ja esitas kohtule allkirjastatud konsultatsioonilepingu, kuid selle lepingu

täitmine ei realiseerunud. Seega kohus selle asjaoluga ei saanud arvestada. Avaldaja selgitas, et

enamuse võlausaldajatega jõudis ta võlgade ümberkujundamises kokkuleppele, v.a FF

Yritysrahoitus Oy-ga, kuid nimetatud võlausaldaja nõue oli kõige suurem, s.o 323 601,43 eurot.

Ainuüksi seda võlgnevust arvestades oleks võlgnik alalise maksejõuetuse situatsioonis.

Seetõttu ei saanud jõuda järeldusele, et tegemist oli ajutise makseraskusega.

Võlgniku alaline maksejõuetus oli selgelt väljakujunenud ja tal tuli esitada pankrotiavaldus. Ka

pankrotiavaldus tuli esitada õigeaegselt, mitte varatusseisundis. Kohustuste täitmise määr oli

madal ning taotletava ümberkujundamiskava kinnitamine oleks ebatõenäoline. Antud juhul

viitas võlgade ja vara suhe püsivale maksejõuetusele ning võlgade ümberkujundamise

menetluse eesmärki polnud võimalik saavutada. Võlgnik ise avaldas, et soovis vabaneda 80%

kohustuste täitmisest. See viitas avaldaja enda hinnangule, kui palju suudab ta tulevikus

võlgnevusi tasuda. Samuti oli võlgade ümberkujundamiskavaga planeeritav kohustuste täitmise

määr madal, suurima võlausaldajaga avaldaja kokkuleppele ei jõudnud, mistõttu oleks

ümberkujundamiskava kinnitamine ebatõenäoline.

Kuivõrd avaldaja soovitud eesmärki polnud võimalik selle menetlusega saavutada, jättis kohus

VÕVS § 5, § 17 lg 2 p 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 ja § 477

lg 1 alusel avalduse menetlusse võtmata. Kuna kohus avaldust menetlusse ei võtnud, siis puudus

vajadus lahendada menetluse kinniseks kuulutamise taotlust.

Avaldaja määruskaebus

3. Avaldaja palus rahuldada määruskaebuse, võtta avaldus menetlusse ja kinnitada võlgade

ümberkujundamise kava. Lisaks esitas avaldaja taotluse kohtuniku taandamiseks.

Kohus asus ekslikult menetlusse võtmise staadiumis hindama maksejõuetuse ulatust ning jättis

hindamata

materiaalõiguslikult

võlgade

ümberkujundamise

menetluse

algatamise

võimalikkuse. Kuna materiaalõiguslikult olid täidetud võlgade ümberkujundamise menetluse

tingimused, oli kohus põhjendamatult jätnud menetluse algatamata. Kohus on põhjendamatult

asunud avalduse menetlusse võtmise staadiumis hindama tulevase menetluse eduväljavaateid

ning jätnud seejuures omakorda alusetult tähelepanuta võlgniku tõendid ja põhistused.

Võlgnikule jäi arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt oli antud juhul pankrotimenetluse

algatamine eelistatum lahendus, sest õiguskord peaks vastupidiselt toetama võlgnikku, kes on

huvitatud aktiivselt tegutsema enda kohustuste rahuldamiseks ning maksevõime taastamiseks.

Võlgade ümberkujundamise eesmärk oli pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud

füüsilistele isikutele võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida

pankrotimenetlust, õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ning taastada

maksevõime. Seega polnud õige kohtu seisukoht, mille kohaselt maksejõuetuse ilmnemisel ei

ole muud võimalust kui pankrotimenetluse algatamine. Just võlgade ümberkujundamise

menetlus peaks olema eelistatavam menetlus füüsilisest isikust võlgniku väiksema riive tõttu.

Võlgnik ei nõustunud, et välja oli kujunenud tema püsiv maksejõuetus. Avaldaja sattus ajutisse

makseraskusesse eelkõige põhjusel, et oli endaga seotud ettevõtetega sõlmitud laenulepingutest

tulenevalt olnud kohustatud sõlmima käenduslepingud. Kuna avaldajast mittetulenevatel

asjaoludel ei tasunud ettevõtted enda kohustusi, oli juriidilise isiku kohustused langenud

avaldaja kanda. Seega polnud makseraskused seotud avaldaja isiklike tegevustega ning tekkisid

ühekordsed kohustused. Nende täitmise järgselt taastub avaldaja majanduslik seis täielikult.

Võlgnik ei pannud võlgade ümberkujundamise kavaga mitte ühtegi võlausaldajat halvemasse

olukorda,

kui

nad

oleksid

pankrotimenetluses.

Võlgade

ümberkujundamine

loob

võlausaldajatele soodsama olukorra võrreldes pankrotimenetlusega, sest kava täitmisel oli

võimalik võlgnikul jätkata konsultatsioonilepingu täitmist ning rahuldada sellest tuleneva

sissetuleku alusel nõudeid. Võlgnik otsustas kasutada võlgadest vabastamiseks ennekõike

vähemriivavamat ja lihtsamat võlgade ümberkujundamise menetlust. Lähtudes võlgniku

põhimõttelisest valikust ja asjaolust, et võlgnik esitas teistkordselt (täiendatud) avalduse, oli

selge, et taaskord avalduse mittemenetlemine ei täida menetluskulude säästmise eesmärki.

Avaldaja leidis, et võlgade ümberkujundamise eeldused on täidetud. Võlgnik hakkas

pingutama, otsima aktiivselt uusi lahendusi ja tegutsema kohustuste täitmiseks ning

makseraskuste leevendamiseks (suurendas sissetulekut ja nägi aktiivselt vaeva võlausaldajatega

kokkulepete sõlmimiseks). Kava kinnitamine oli tõenäoline ja võlgniku varaline seis võimaldas

kohustusi täita. Ka kohustuste täitmise määr kava alusel oli mõistlik. Kohus jättis põhistamata,

millistel materiaalõiguslikel põhjustel polnud menetluse algatamine põhjendatud ja jättis

arvestamata võlgniku poolt esitatud oluliste asjaoludega.

Menetluse edasine käik

4. Avaldaja taotlus kohtuniku taandamiseks jäi rahuldamata.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kaebuse

TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

muutmiseks, mistõttu tuleb see vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus põhjendatud ning

maakohus pole määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning

tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.

Maakohus on avalduse menetlusse võtmise otsustamisel lähtunud VÕVS § 17 lg 2 p-st 1.

Kuivõrd ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse õigussut, siis lähtub ringkonnakohus

samuti avalduse esitamise ja maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud seadusest.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja etteheitega, et maakohus on sisuliselt otsustanud

lõpptulemuse, võtmata avaldust menetlussegi. Kohtul on VÕVS § 17 lg-s 1 sätestatud

absoluutsete ja lg-s 2 sätestatud täiendavate aluste olemasolul õigus keelduda võlgade

ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. VÕVS § 17 lg 2 p 1 tulenevalt võis

maakohus otsustuda avaldust mitte menetleda, eeldusel, et avaldaja väljapakutud võlgade

ümberkujundamiskava täitmine on ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb VÕVS §

17 lg-st 2 kohtule diskretsiooniõigus otsustamaks, kas võtta võlgade ümberkujundamise

avaldus menetlusse või mitte. Kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustusse saab kõrgema astme

kohus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Ringkonnakohtu arvates ei anna määruskaebuse väited alust käesolevas asjas maakohtu

diskretsiooniotsustuse muutmiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

maakohus põhjendamatult keeldunud võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse

võtmisest. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et ümberkujundamiskava

kinnitamine oli ebatõenäoline. Avaldaja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest

saaks järeldada kava kinnitamise ja täitmise tõenäosust. Maakohus tugines avaldaja poolt

esitatud avalduses toodud andmetele ning tegi nende põhjal õiged järeldused, sh hindas avaldaja

sissetulekuid ja teenimise võimalusi, tema igakuiseid kulusid, kohustuste suurust ja nende

täitmise võimalikkust ja määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga ja

järeldustega. Avaldaja väited selle kohta, mis põhjustel tekkisid makseraskused, ei anna alust

teistsuguseks järelduseks. Avaldaja ei ole maakohtu järeldusi määruskaebusega ka ümber

lükanud.

Võlgade ümberkujundamise menetluse läbiviimise kaudu peaks olema võimalik vältida

maksejõuetust (pankrotti). Maakohus sellist võimalust praegusel juhul ei näinud. Võlgade

ümberkujundamise avalduses esitatu peab kohut veenma, et menetlusel on perspektiivi.

Seejuures peab võlgnik avalduses ise suutma välja pakkuda realistiliku ja võlausaldajate

õigustatud huve arvestava lahenduse, kuidas võlgnevusi likvideerida. Kohus hindab avalduse

menetlusse võtmise otsustamisel, kas võlgniku pakutud ümberkujundamiskava kinnitamine ja

täitmine on tõenäoline ning võlausaldajate õigustatud huve mõistlikult arvestav. Seega võib

kohus avalduse menetlusse võtmise otsustamisel mh hinnata ümberkujundatavate võlgade

vähendamise ulatust. Menetluse läbiviimise eelduseks on mh see, et võlgnikul endal on või

vähemalt saab lähitulevikus olema stabiilne sissetulek, mille arvelt oma kohustusi täita.

Praegusel juhul on maakohus kõikide oluliste asjaoludega arvestanud ja jõudnud õigele

järeldusele, et kava täitmine oli ebatõenäoline. Maakohus viitas mh õigesti, et ka

pankrotiavaldus tuleb esitada õigeaegselt. Arvestades eeltoodut, ei esine alust määruskaebuse

rahuldamiseks ja maakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Isegi kui lähtuda

alates 01.07.2022 kehtima hakanud võlgade ümberkujundamise regulatsioonist (füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 19), ei muudaks see lahendi tulemust ja maakohtu järeldusi.

7. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetlusega seotud kulud

avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1 ja FiMS § 8 lg 3 esimene lause). Asjas kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)