1-10-11128/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 09. november 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 11128 Kohtukoosseis Malle Preimer, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi U.P süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. septembri 2010. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav U.P ja tema kaitsja adv Merike Allikmäe

Süüdistatav U.P

isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XX-XX

XXXXXXX, varem kohtu poolt 4 korral karistatud, viimati 02.09.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 -25 lg 2 järgi vangistusega 3 kuud ja 7 päeva. RESOLUTSIOON

Jätta U.P ja tema kaitsja apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud Harju Maakohtu 27. septembri 2010.a. otsusele läbi vaatamata ning tagastada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel

määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

U.P tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi (18.04.2009.a episood) ja

karistati 3-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks 02.09.2009.a otsusega mõistetud karistusega 3 kuud ja 7 päeva vangistust

2 ning loeti see kantuks. KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 alusel mõisteti ta süüdi (30.12.2009,

22.03.2010, 23.04.2010, 27.08.2010.a episoodid) ja karistati 8-kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5

kuud ja 10 päeva vangistust. Eeelvangistuses viibitud 4 päeva arvati karistusaja hulka. Karistuse kandmise alguseks loeti 27.08.2010.a.

U.P tunnistati süüdi selles, et ta 18.04.200.a. varastas Tallinnas T. kolm tekikotti

4 197 krooni väärtuses ning lisaks veel neljas varguse katses – 30.12.2009.a püüdis M.

keskuse S. likööri varastada; 22.03.2010.a K. 342 krooni väärtuses juustu varastada; 23.04.2010.a XXXXXXXXX XXXX asuvast G. kauplusest 310 krooni väärtuses deodoranti

varastada ning 27.08.2010.a R. supermarketist 523 krooni väärtuses kosmeetikakaupu varastada.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja seda, et varasematest karistustest ei ole U.P järeldusi teinud, mis viitab

õiguskuulekuse puudumisele. Peale selle on kohus arvestanud 18.04.2009.a episoodi puhul seda, et tekitatud kahju ei ole suur, järgmistes episoodides kahju puudub ning kuriteod jäid katse staadiumi, kuid sellele vaatamata pidas kohus vajalikuks arvestada süüdistatava poolt

üles näidatud järjekindlust kuritegude toimepanemisel, mis viitab tema soovile jätkata edaspidigi kuritegude toimepanemist.

APELLATSIOONI SISU

U.P vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas, leides, et see on liialt range ja taotleb enda karistusest tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Rõhutab, et kahetseb toimepandut, palub arvestada, et ta peab hoolitsema 89-aastase vanaisa eest.

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse samuti üksnes karistuse mõistmise osas, leides, et U.P on võimalik leebemalt kohelda ja mõista talle tingimuslik karistus. Kaitsja ei nõustu kohtuga, nagu ei sobiks süüdistatav kriminaalhooldusele. Kaitsja märgib, et kohtu poolt on arvestamata jäänud süü tunnistamine U.P poolt. Peale selle rõhutab apellant, et enamus kuritegudest jäid katse staadiumi ning et varaline kahju on väga väike.

Kaitsja leiab, et kohus on karistuse mõistmisel väljunud teosüü põhimõttest ja hakanud põhjendamatult arvestama süüdistatava eelnevaid karistusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata.

Süüdistatavale mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et

kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid

asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas

süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid järginud ja oma seisukohti ka äärmise põhjalikkusega motiveerinud.

3 Kaitsja arusaamaga, nagu oleks maakohus karistuse mõistmisel väljunud teosüü põhimõttest ja hakanud alusetult arvestama süüdistatavale eelnevalt mõistetud karistusi, kohtukolleegium

ei nõustu. Ringkonnakohus möönab, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult

olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist

lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohus on U.P puhul kaalunudki karistusliigi ja –määra

valikul, kas süüdistatava isikuomadused ja eelnev elukäik, sealhulgas seadusekuulekus, võimaldavad valida karistuse, mis ei ole seotud vabadusekaotusega.

Mis puutub U.P karistusest tingimisi vabastamisse, siis märgib kohtukolleegium esmalt, et KarS § 74 lg 1 sõnastusest (kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt

ei ole otstarbekas …) tuleneb otseselt kohtu kohustus arvestada karistusest tingimisi

vabastamise vaagimisel süüdlase isikut. Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi

vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02; 3-1-1-40-04).

Kui karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest, siis süüdlase

karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus põhistama KarS § 74 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonides. Tuleb öelda sedagi, et karistusest

tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o

veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. U.P puhul on

maakohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistustega ega pea nende kordamist vajalikuks.

Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima

asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab aga kohtul olema esmalt kujunenud

sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga

tutvumist kuidagi väita, et U.P puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval

hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku

kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. U.P on varem neljal korral kohtu poolt karistatud, valdavalt varavastaste

kuritegude toimepanemise eest. Tema suhtes on varem kohaldatud ka karistusest tingimisi vabastamist, kuid kriminaalhoolduse meetmed ei ole talle positiivset mõju avaldanud. Seega ei saa U.P puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt

4

elada. Kohtukolleegium on seisukohal, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes.

Mis puutub kaitsja poolt märgitusse selle kohta, et U.P puhul tulnuks karistust kergendavana arvestada tema poolt süü tunnistamist, siis kohtukolleegium osundab, et KarS §

57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Maakohus põhjendas, miks ei saa U.P puhul tema sõnaliselt väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna

arvesse võtta. Apellatsioonides esitatu maakohtu seisukohta ei kummuta. Kriminaalasja

materjalidest tulenevalt ei ole aga U.P süü ülestunnistamisele ilmunud ega kaasa aidanud ka süüteo avastamisele.

Muuhulgas rõhutatakse apellatsioonides veel asjaolu, et süüdistataval on kohustus hoolitseda oma vanaisa eest. Kohtukolleegium osundab, et see asjaolu ei ole U.P süü suurust vähendav ega kuidagi tõlgendatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannes pidi U.P arvestama, et tema käitumise ja tegude tagajärjel

jääb vanaisa hoolitsuseta, kuid kohustus vanavanema ees ei mõjustanud teda kuritegelikust elustiilist loobuma.

Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb.

Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, U.P ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, U.P-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonides mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada.

Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses

tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56

sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta

läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute

apellatsioonidega, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega

toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada

U.P ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla

5