3-20-2022/90 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-2022

Otsuse kuupäev

04.08.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkini, Dmitri

Ivanovi, Stanislav Ivanovi, Artemi Kurvitsa, Gevin Küti,

Viktor Levakovi, Vjatšeslav Malsagovi, Kirill Narveti,

Vladimir Nikitini, Ivan Ostriku, Vassili Savka, Deniss

Slavnovi, Nikolai Šagandini, Andrei Toompere, Vadim

Tsiunelise ja Rene Vainiku kaebus Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei

Filkin, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov, Artemi

Kurvits, Gevin Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav

Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir Nikitin, Ivan Ostrik,

Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin,

Andrei Toompere, Vadim Tsiunelis, Rene Vainik;

volitatud esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Vastustaja – Viru Vangla, volitatu esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkini, Dmitri Ivanovi, Stanislav

Ivanovi, Artemi Kurvitsa, Gevin Küti, Viktor Levakovi, Vjatšeslav Malsagovi, Kirill

Narveti, Vladimir Nikitini, Ivan Ostriku, Vassili Savka, Deniss Slavnovi, Nikolai

Šagandini, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelise ja Rene Vainiku kaebus rahuldamata.

2. Jätta Anna Aleksejeva, Sergei Filkini ja Artemi Kurvitsa poolt kaebuse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõiv 30 euro ulatuses, s.o kokku 90 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

3. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.09.2022

3-20-2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136

lg 8).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktor andis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemilise levikuga maailmas, sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis ning

riigis välja kuulutatud eriolukorraga 17.03.2020 käskkirja nr 1-1/45 „Viru Vangla osakondade

lukustamine ning päevakava järgsete tegevuste peatamine“. Käskkirjaga lõpetati alates

16.03.2020 kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonna sisesed saatmised, mis ei ole

hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks;

sealhulgas otsustati, et ei toimu saatmisi jalutuskäigule (käskkirja p 2). Käskkirja täiendati

Viru Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, mille punktiga 1.2 jäi

jalutuskäikudele saatmise piirang kehtima.

2. Viru Vangla 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 (p 1) ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-

1/52 (p 1) pikendati varem kehtestatud korraldust saatmiste, sh jalutuskäikudele,

mittetoimumise kohta.

3. Jalutuskäikudele saatmise piirangud lõpetati alates 29.04.2020 Viru Vangla direktori

27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 (p 2).

4. Aleksander Kuzmin, Aleksei Nikiforov, Aleksei Regentov, Aleksandr Barinov, Alvar

Valdre, Andrei Logvinov, Andrei Toompere, Andres Kelkka, Anna Aleksejeva, Armin Rau,

Arseni Jakovlev, Artemi Kurvits, Artur Golovilov, Artur Matveev, Danel Puuder, Danil

Gokalo, Denis Avdejenkov, Deniss Bodnja, Deniss Fridolin, Deniss Slavnov, Deniss

Vassilevski, Dmitri Berjozkin, Dmitri Ivanov, Dmitri Meštšenski, Dmitri Tsajun, Etkar

Tammekivi, F.S. , Gevin Kütt, Igor Markelov, Jevgeni Nurtdinov, Kirill Narvet, Konstantin

Kartsev, Maxim Mosyakin, Maksim Volkov, Vjatšeslav Malsagov, Nikolai Šagandin, Oleg

Kozlov, Pavel Allanazarov, Rene Vainik, Samira Dementieva, Sergei Filkin, Sergei Kostin,

Sergei Kostjutšenko, Sergei Lalin, Sergei Makov, Sergei Matvejev, Sergei Mihhailov,

Stanislav Ivanov, Vadim Maksimtšuk, Vadim Tsiunelis, Valeri Minajev, Vassili Savka,

Viktor Baimov, Viktor Levakov ja Vladimir Nikitin esitasid 22.07.2020 Viru Vanglale ühise

taotluse igale taotlejale alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses sellega, et taotlejatel puudus võimalus kasutada neile

vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus perioodil

16.03.2020–28.04.2020. Kahjunõude põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Taotlejate ööpäevaringne lukustamine kambrisse oli eriti julm ja jõhkralt inimõigusi

rikkuv ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3

vastuolus, võttes arvesse, et taotlejatele ei teatatud, kui kaua nad peavad lukustatud kambris

viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Asjaolu, et Viru Vanglas

ei ole võimalik avada aknaid, mis võimaldaks saada värsket õhku, muutis taotlejate

2

3-20-2022

kannatused ainult intensiivsemaks. 44 päeva järjest lukustatud kambris viibimine tekitas neile

hirmu ja ahastust. COVID-19 pandeemia valguses, kus olukord riigis ja terves maailmas on

ettearvamatu ja pingeline, on selline isoleerimine mentaalselt kordades raskem ning olla

justkui unustatud lukustatud kambrisse ettearvamatuks ajaks tekitas taotlejatele intensiivseid

hingelisi kannatusi. Elektri, raadio ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks jätmine

ööpäevaringselt ei saa kergendada arvestataval viisil sellist traumeerivat, ebainimlikku ja

alandavat kogemust. Taotlejate ööpäevaringne lukustamine kambrisse ja ühetunnise

jalutuskäigu ärajätmine ei olnud proportsionaalne ega möödapääsmatu meede viiruse leviku

takistamiseks Viru Vanglas. Nii oli näiteks võimalik korraldada jalutuskäigud kambrite või

väiksemate gruppide kaupa või tagada jalutamine suuremal õuealal. Vanglatel on kohustus

tagada ruumide (sh jalutusbokside) regulaarne desinfitseerimine ning vanglad on varunud

isikukaitsevahendeid, mida kasutatakse igapäevatöös, tagamaks võimalikult ohutu

kokkupuute kinnipeetavatega. Neid ettevaatusabinõusid kasutades oleks olnud võimalik

võimaldada väiksemates gruppides kinnipeetavatele ka igapäevane jalutuskäik värskes õhus.

Rakendatud meetmed panid taotlejate elu ja tervise pigem ohtu, kui säästsid ja kaitsesid seda.

Seega rakendati ebasobivaid ja mittevajalikke meetmeid, mis riivasid taotlejate põhiõigusi

õigustamatult palju.

4.2. Õiguskantsler on 06.04.2020 Viru Vangla poole pöördunud ja leidnud, et kehtestatud

liikumispiirangud kvalifitseeruvad kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK artikli 3 mõttes. Võttes arvesse, et Viru Vangla direktor ei

rakendanud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ning ÜRO Piinamise

Ennetamise Alamkomitee (SPT) põhimõtteid ja soovitusi ega reageerinud õiguskantsleri

otsesele pöördumisele piirangu lõpetamise näol, on vangla rikkunud kaebajate inimõigusi

teadlikult ja taotluslikult.

4.3. Lisaks oli käskkirjadele esitatud vaiete läbivaatamine antud kiireloomulises küsimuses

ebaproportsionaalselt pikk, sest samasisulised vaided tagastati alles maikuus, mil

jalutuskäikudele saatmise piirang oli juba lõpetatud. Kuivõrd taotlejatel ei olnud võimalik

esmaseid õiguskaitsevahendeid mõistlikult kasutada, mis viivitamatult oleks õigusvastase

tegevuse lõpetanud, tekkis neile mittevaraline kahju.

5. 03.08.2020 esitasid Viru Vanglale taotluse igaühele mittevaralise kahju hüvitise 1500 euro

väljamõistmiseks ka Dmitri Dodonov, Geork Ovsepjan ja Ivan Ostrik, paludes vanglal lähtuda

22.07.2020 vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjendustest.

6. Viru Vangla jättis 17.09.2020. a otsusega nr 6-16/124-3 22.07.2020. a ja 03.08.2020. a

kahjunõuded rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

6.1. Seadusandja mõte ei ole olnud VangS § 55 lg 2 kehtestamisel absoluutne. Mõeldamatu on

tõlgendada kõnealust sätet selliselt, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine ei ole üheski

olukorras võimalik ja õiguslik. Igale erakorralisele olukorrale tuleb reageerida vastavalt selle

pikkusele ja mõjudele. Epideemia korral on täiendav julgeolekuabinõu käsitatav ennetava

meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest võib tuleneda

nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb vanglas viiruse

laiaulatusliku levimise risk. Vangla tingimustes, sh ka jalutusaladel ei ole alati võimalik

tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh

kinnipeetava ja ametniku vahel). Samuti ei oleks jalutuskäikude lubamisega olnud võimalik

täielikult vältida kinnipeetava kokkupuudet nakatunud pindadega. Kuna viirus võib levida ka

ilma sümptomiteta isikult, oli oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult

3

3-20-2022

vähe. Kõik sellised ohud tuli viia miinimumini, mistõttu ei olnud võimalik korraldada värskes

õhus jalutamist nakkusohtu tekitamata.

6.2. Piirangute kehtestamisel arvestati, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või

tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja

tervise kaitse tagamise suhtes. Riigi kohustus kaitsta elu ja tervist hõlmab endas enamat kui

minimaalsed meetmed, kohustuse täitmisel ei saa lähtuda juhuslikkusest. Ülemaailmse

epideemia puhul, kus teadusinfo viiruse leviku kohta oli ja on siiani kiiresti ajas muutuv, tuli

rakendada riigi kohustuse täitmiseks pigem rangemaid meetmeid, kus kaitsemeetmete mõju

oli ka vahetumalt tajutav. Teaduskirjandus kinnitas, et viirus on sedavõrd nakkusohtlik, et

kriitiliste juhtumite arv võib osutuda ohuks tervele tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese

ajaperioodi jooksul. Käskkirjades kehtestatud piirangute vajadust hinnati järjepidavalt ning

esimestel võimalustel piiranguid ka leevendati. Muu hulgas oli ka väljaspool vanglat isikute

liikumisvabadust piiratud, kes samuti ei teadnud kui kaua piirangud kestavad. Lisaks oli eriti

oluline vältida viiruse levikut riskirühmade seas (sh kroonilisi haigusi põdevad inimesed),

kuivõrd nende tervist võib viirus eriliselt halvendada või olla eluohtlik.

7. Aleksander Kuzmin, Aleksei Nikiforov, Aleksei Regentov, Aleksandr Barinov, Alvar

Valdre, Andrei Logvinov, Andrei Toompere, Andres Kelkka, Anna Aleksejeva, Armin Rau,

Arseni Jakovlev, Artemi Kurvits, Artur Golovilov, Artur Matveev, Danel Puuder, Danil

Gokalo, Denis Avdejenkov, Deniss Bodnja, Deniss Fridolin, Deniss Slavnov, Deniss

Vassilevski, Dmitri Berjozkin, Dmitri Ivanov, Dmitri Meštšenski, Dmitri Tsajun, Etkar

Tammekivi, F.S. , Gevin Kütt, Igor Markelov, Jevgeni Nurtdinov, Kirill Narvet, Konstantin

Kartsev, Maxim Mosyakin, Maksim Volkov, Vjatšeslav Malsagov, Nikolai Šagandin, Oleg

Kozlov, Pavel Allanazarov, Rene Vainik, Samira Dementieva, Sergei Filkin, Sergei Kostin,

Sergei Kostjutšenko, Sergei Lalin, Sergei Makov, Sergei Matvejev, Sergei Mihhailov,

Stanislav Ivanov, Vadim Maksimtšuk, Vadim Tsiunelis, Valeri Minajev, Vassili Savka,

Viktor Baimov, Viktor Levakov, Vladimir Nikitin, Dmitri Dodonov, Gevork Ovsepian ja Ivan

Ostrik esitasid 16.10.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse iga kaebaja kasuks Viru Vanglalt

1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on

kaebajatele tekitatud kahju Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45,

19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a

käskkirjaga nr 1-1/52 Viru Vanglas kehtestatud liikumispiirangutega seoses COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga. Kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tekitatud

väidetavalt inimväärikust alandavast ööpäevaringsest kinnisesse kambrisse lukustamisest 44

päeva jooksul perioodil 16.03.2020–28.04.2020.

8. Pärast kaebuse osalist tagastamist Tartu Halduskohtu 26.10.2021. a, 19.01.2022, a ja

21.01.2022. a määrustega võttis Tartu Halduskohus 18.02.2022. a määrusega menetlusse 18

kaebaja (Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkin, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov,

Artemi Kurvits, Gevin Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir

Nikitin, Ivan Ostrik, Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin, Andrei Toompere,

Vadim Tsiunelis ja Rene Vainik) kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

9. Viru Vangla esitas kaebusele 30.03.2022 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

10. Tartu Halduskohus määras 30.05.2022. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4

3-20-2022

11. Kaebajad paluvad mõista neile Viru Vanglalt välja kahjuhüvitised järgmistel

põhjendustel.

11.1.

Kaebajatele perioodil 16.03.2020–28.04.2020 kehtestatud piirang ei olnud

õiguspärane. VangS § 55 lg 2, mis sätestab päevas ühetunnise värskes õhus jalutuskäigu

tagamise kohustuse, ei võimalda piirata seda õigust VangS § 8 lg 2 alusel. VangS § 8 lg 2

alusel on võimalik piirata vaid VangS § 8 lg-s 1 reguleeritud õigusi. Tunniajane igapäevane

viibimine värskes õhus tuleb kehtiva õiguse kohaselt tagada nii VangS § 69 lg 2 p-s 1 kui ka

VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele.

11.2.

Jalutuskäikude ärajätmine oli ka VangS § 41 lg 2 alusel õigusvastane, sest rikkus

õigustamatult kaebajate inimväärikust ja moonutas seaduses sätestatud teisi õigusi ja

vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamismeetmed ei olnud proportsionaalsed

ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste vähem

põhiõigusi riivavate meetmetega, mis tagavad ka inimväärika kohtlemise. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine EIÕK

artikliga 3 vastuolus olev tegevus (vt nt Saarepuu vs Eesti, nr 24316/13). Kaebajatele ei

teatatud, kui kaua nad peavad sellistes tingimustes viibima ning millal on neil võimalus uuesti

värske õhu kätte saada, seega oli tegemist eriti jõhkralt inimõigusi rikkuva tegevusega.

11.3.

Piirangute kehtestamine on vastuolus ka WHO, CPT ning SPT väljastatud põhimõtete

ja soovitustega, mida vanglatel tuleb eriolukorra ajal jälgida. Nende põhimõtete kohaselt tuleb

kinnipeetavatele tagada õigus viibida vähemalt üks kord päevas värskes õhus ning see õigus ei

lange ära viiruseleviku ohu tõttu. Võttes arvesse, et Viru Vangla direktor ei rakendanud

WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi ega reageerinud õiguskantsleri otsesele

pöördumisele piirangu lõpetamiseks, on inimõigusi rikutud teadlikult ja taotluslikult.

11.4.

Olukorras, kus vanglateenistusel puudus teave, kui kaua kõnealused piirangud

kestavad ning mis on nende mõju, samuti arvestades, et täielik selgus võis saabuda

teadusuuringute tulemusena alles aastate jooksul, tulnuks vanglal lähtuda teadaolevatest

faktidest ning teha proportsionaalne otsus, millises ulatuses piiranguid rakendada. Võttes

arvesse, et Hiinas puhkes pandeemia juba vähemalt 2019. aasta detsembrikuu alguses ja kestis

veel vaidlustatud piirangute kehtestamise ajal (st vähemalt 4 kuud), pidi vastustajale olema

selge, et viirus ei ole lühiajaline paaripäevane mööduv nähtus. Selliselt rakendas vastustaja

teadlikult piiritlemata ajaks isikute õigusi erakordselt intensiivselt riivavaid meetmeid.

11.5.

Kohane ei ole vastustaja argument, et piirangud olid õigustatud suure hulga

kinnipeetavate riskigruppi kuulumise tõttu. Vastustajal oli kinnipeetavate elu ja tervise kaitse

tagamiseks ka teisi võimalusi. Ka kõiki ettevaatusabinõusid järgides ei saa kinnipeetavate

haigestumist täielikult välistada, mistõttu tulnuks rakendada proportsionaalseid meetmeid.

Vastustajal oli küllaldaselt erinevaid võimalusi, mis koostoimes oleks taganud

proportsionaalse ja efektiivse ennetusmeetodi viiruse levikuks ning piiranud kinnipeetavate

õigusi ainult nii palju, kui see oli tõesti möödapääsmatu.

11.6.

Kaebajad taotlevad standardseid hüvitisi ning on teadlikult jätnud viitamata

subjektiivsetele raskendatavatele asjaoludele, mis võiks tingida kahjuhüvitise erineva summa

iga kaebaja kohta.

12. Viru Vangla palub jätta kaebuse järgmistel põhjendustel rahuldamata.

12.1.

2019. aastal sai Hiinas alguse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemiline levik, mis levis üle maailma ja 2020. aastal jõudis viiruse levik ka Eestisse.

Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi

haldusterritooriumil eriolukorra. Vabariigi Valitsuse 13.03.2020. a korralduse nr 77

5

3-20-2022

„Eriolukorra meetmete rakendamine“ kohaselt kehtestati muu hulgas hädaolukorra seaduse §

31 lg 1 alusel külastuskeeld kinnipidamisasutustes. Riikliku eriolukorra kehtestamine tõi

kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu

kaitseks vanglas täiendavaid sisekorralduslikke meetmed. Vanglateenistus pidi riiklikus

eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas

viibivate isikute tervist ja elu.

12.2.

Piirangute kehtestamise ajahetkel teadaoleva teadusartiklites avaldatud teabe kohaselt

võis viirus olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid

või puuduvad need hoopis. Seega ei pruukinud olla vanglateenistusel kohe teavet isikute

kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, mistõttu tuli käsitada potentsiaalselt ohtlikena kõiki

isikuid.

12.3.

Riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse

tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule),

mille eelduseks need on. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud

juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud

meetmed kõikide isikute kaitseks.

12.4.

Epideemia korral on VangS § 69 alusel kohaldatav täiendav julgeolekuabinõu

käsitatav ennetava meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest

võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb

vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk oluliselt. Liikumispiirangute kohaldamise eesmärk

oli tõkestada viiruse võimalikku levikut kinnipeetavate hulgas. Erinevalt väljaspool vanglat

viibivatest isikutest ei ole kinnipeetaval võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid

meetmeid. Vangla pidi kehtestama režiimi, mis on tõhus ega sõltu kinnipeetava

subjektiivsetest otsustest, kas ta soovib parajasti viibida kambris või kambrist väljaspool ja

olla teistele potentsiaalne nakkusoht. Kinnipeetavatele kui haavatavas olukorras olevatele

isikutele, kellele riik peab looma tervist hoidvad tingimused, liikumispiirangute seadmine on

eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik meede. Vaid suurema ohustatusega (riskigruppi

kuuluvate) isikute, nt vanemaealiste või kroonilisi haigusi põdevate kinnipeetavate eraldamine

ei võimaldaks saavutada sama mõjusat tulemust, kuivõrd vältima peab kontakte kõigi

võimalike viiruskandjatega, kellel võivad sümptomid puududa, ning pindadega, millega

võimalik nakatunu on kokku puutunud. Sellisel juhul omaks viiruse leviku tõkestamine

minimaalset mõju.

12.5.

Seadusandja mõte ei ole olnud VangS § 55 lg 2 kehtestamisel absoluutne ning

sätestatut ei saa tõlgendada selliselt, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine ei ole üheski

olukorras võimalik ja õiguslik. Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava

loetelu andmine seaduse tasandil ei ole võimalik. Sel põhjusel sätestab VangS § 41 lg 2, et

kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui

seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja

kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku

kaalutlustel. Julgeolek hõlmab lisaks rünnetele ja jms ohtudele ka muid olukordi, mis võivad

isiku tervist või elu ohtu seada, sh epideemia. Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks

ei ole muude meetmetega võimalik saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud

kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide kinnipeetavate elu ja tervis

sedavõrd mõjusalt kaitstud. Kohaldatavad meetmed on minimaalselt vajalikud, et tagada teiste

isikute elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral ning riiklikus eriolukorras on sellised

piirangud, arvestades kaalul olevat õigushüve, proportsionaalsed.

KOHTU SEISUKOHT

6

3-20-2022

13. Kaebajad paluvad hüvitada neile väidetavalt põhjustatud mittevaralise kahju seoses Viru

Vanglas alates 16.03.2020 kuni 28.04.2020 kehtinud jalutuskäikudele saatmise piiranguga.

Kaebajate avaldustest saab järeldada, et nende hinnangul on alandatud nende inimväärikust.

14. PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju

hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le

1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida

ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele,

kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes,

tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik

seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud

kõik nimetatud eeldused ning juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.

15. Kaebajate sõnul on Viru Vangla õigusvastaselt piiranud neile VangS § 55 lg-st 2 tulenevat

õigust saada igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kõnealused piirangud on kehtestatud

Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, mida on põhjendustega täiendatud

Viru Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, ning seejärel piirangute jätkamise

kohta antud Viru Vangla direktori 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a

käskkirjaga nr 1-1/52. Käskkirjad anti ajal, mil kogu maailmas oli hakanud massiliselt levima

COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kohus hindab järgnevalt käskkirjadega

kohaldatud piirangute õiguspärasust, lähtudes seejuures HKMS § 158 lg 2 teisest lausest,

mille kohaselt tuleb kohtul haldusaktide õiguspärasust hinnata nende andmise aja seisuga.

16. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud.

Kohus ei nõustu aga kaebajatega, et piirangute sättes nimetamata jätmine välistab selle õiguse

piiramise üldse. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses

toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad

vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses

sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41

piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla

julgeoleku tagamiseks, see vastab vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

17. Kohtupraktikas on selgitatud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse

täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate

ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a

otsuse nr 3-20-1367 p-d 19–21). Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et

7

3-20-2022

kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (VangS § 6 lg 1; Riigikohtu

25.09.2006. a otsus nr 3-3-1-49-06, p 11). Ka praegusel juhul on Viru Vangla piiranud

kaebajate õigust ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus vangla julgeoleku mõistega

hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks, s.o kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse

tagamiseks, ning kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.

18. Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist oli Vabariigi Valitsus kuulutanud

12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku

tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise

ohuga. Viru Vangla on sellele kui ühele olukorra tõsidusest tunnistust andavale asjaolule

piirangute kehtestamisel ka viidanud. Lisaks puudub vaidlus, et piirangute kehtestamise ajaks

oli viiruse levik WHO hinnangul saavutanud pandeemia mõõtmed1. Sellises olukorras lähtus

vangla asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest, sh näiteks andmetest

selle kohta, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade

kaudu, ja selle kohta, et viirus kujutab tõsist ohtu inimeste tervisele ja ka elule. Seetõttu esines

antud juhul kaalukas avalik huvi, mis värskes õhus viibimise õiguse piiramist õigustas, ning

piirangu eesmärk oli legitiimne.

19. Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kohaldatud jalutuskäikudele

saatmise piirangut ka proportsionaalseks.

Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv,

vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse

seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta

eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise,

kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu

mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb aga kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu 26.03.2009. a otsus nr 3-4-

1-16-08, p 29).

20. Vangla on olnud piirangute kehtestamisel seisukohal, et eriolukorras, kus teiste isikutega

kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini,

välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja

seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Viidatud on sellele, et teadaolevalt levib COVID-19

inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase

inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Veel on vangla

tuginenud WHO ja Terviseameti soovitustele, mille kohaselt tuleks viiruse leviku

tõkestamiseks muu hulgas hoiduda lähidistantsist (vähem kui 1 m), ning leidnud, et vangla

tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist

piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh kinnipeetava ja ametniku vahel).

Kohus leiab, et jalutuskäikudele saatmisega kaasnevate kontaktide ja inimeste koosviibimise

ärahoidmisega langetas vastustaja oluliselt nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike

nakatumise riski. Seega on vangla kasutusele võetud meede olnud eesmärgi saavutamiseks

sobiv.

21. Kohus ei nõustu kaebajatega, et teised, kaebajate õigusi vähem piiravad meetmed oleksid

olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Kaebajate viidatud võimalus viia

kinnipeetavaid jalutuskäigule väiksemate gruppide kaupa ei oleks sama eesmärki sama

1 https://www.who.int/director-general/speeches/detail/who-director-general-s-opening-remarks-at-the-media-

briefing-on-covid-19---11-march-2020

8

3-20-2022

tõhusalt täitnud, kuna sellega oleks endiselt paratamatult kaasnenud rohkemad inimkontaktid.

Samuti puudus vastustajal alus arvata, et isikukaitsevahendite kasutamine oleks vähendanud

viiruse levikut sama tõhusalt kui inimkontaktide võimalikult suures ulatuses vältimine. Seega,

olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik

minimeerida inimeste vahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei ole võimalik heita vanglale ette

neid kaasa toovate tegevuste vajalikul määral piiramist.

22. Vangla ei saanud käskkirjade andmise ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate

jalutuskäikudele saatmisega võis vanglas võimalikult viiruse levima hakkamisega sattuda

vanglas viibivate isikute tervis palju suuremasse ohtu kui kinnipeetavate teatud aja jooksul

värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisega. Käskkirjades on ära toodud, et vangla

hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.

Seega ei ole täielikult asjakohane kaebajate väide, et nad olid täielikus teadmatuses, kui kaua

nad peavad lukustatud kambris viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte

saada. Vangla on asjakohaselt arvestanud sellega, et vanglates viibib suur hulk

riskirühmadesse kuuluvaid isikuid, kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt

tõenäoline, et nende nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul

lõppeda surmaga.

Seega on vangla kohtu hinnangul asjakohaselt pidanud viiruse leviku algusajal ja pärast

sellega kaasneva ohu tõsiduse kinnitamist valitsuse tasandil kaalukamaks vajadust kaitsta

kinnipeetavate elu ja tervist viiruse levikuga seotud ohtude eest vajadusest tagada

kinnipeetavatele igapäevane jalutuskäik värskes õhus.

23. Kaebajate üheks peamiseks argumendiks piirangute õigusvastasust väites on asjaolu, et nii

CPT, SPT kui ka õiguskantsler soovitasid vanglatele kinnipeetavate värskes õhus liikumise

õigust mitte piirata. Tõepoolest on CPT oma 20.03.2020. a arvamuse2 p-s 7 leidnud, et kuigi

kinnipeetavate osade tegevuste piiramine nakkuse leviku takistamiseks on mõistlik, peaks

kinnipeetavatele jääma siiski alles vähemalt võimalus hoolitseda piisavalt isikliku hügieeni

eest ning viibida värskes õhus. SPT 25.03.2020. a arvamuse3 p 9 alapunktis 9 on aga

soovitatud tagada kinnipeetavatele miinimummääras igapäevane õues liikumine, võttes samal

ajal meetmeid pandeemia ohjeldamiseks. Ka õiguskantsler on oma 06.04.2020. a kirjas nr 7-

7/200489/20018994 Justiitsiministeeriumile ja vanglatele selgitanud, et kuigi kujunenud

olukorras oli mõistlik ja vajalik näiteks kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla

kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja kokkusaamiste keelamine, siis keeld värskes õhus

jalutada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18

ja EIÕK art 3 mõttes. Seega ei ole olnud Viru Vangla poolt kinnipeetavate jalutuskäikudele

saatmise piirangute rakendamine kuni 28.04.2020 nende seisukohtadega kooskõlas.

24. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et nii rahvusvaheliste organisatsioonide kui

õiguskantsleri seisukohad omavad soovituslikku iseloomu. Selliseid soovitusi tuleb käsitada

eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral

juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt nt Riigikohtu 31.12.2014. a

otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei tulenenud vanglale

nendest soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata viiruse leviku

ohjamiseks jalutuskäike võimaldada, kui vangla hinnangul oli see kinnipeetavate ja teiste

vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Näiteks on

2 https://rm.coe.int/16809cfa4b

3 https://www.ohchr.org/sites/default/files/Documents/HRBodies/OPCAT/

AdviceStatePartiesCoronavirusPandemic2020.pdf

4 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/COVID-19%20haigust%20p

%C3%B5hjustava%20viiruse%20leviku%20t%C3%B5kestamise%20meetmed.pdf

9

3-20-2022

vangla 30.03.2020. a ja 13.04.2020. a käskkirjades asjakohaselt tuginenud selleks ajaks teada

olnud informatsioonile viiruse leviku ja ohtlikkuse kohta, ning leidnud, et nakatunute arvu ja

surmajuhtumite arvu plahvatusliku tõusu ning osaliste meetmete mittepiisavuse tõttu tuli

pidada ka jalutuskäikudele saatmise piirangute jätkamist vajalikuks. Vangla kaalutlusi ei ole

võimalik pidada asjakohatuteks. Samuti ei ole vangla kohtu hinnangul jätnud käskkirjades

toodud informatsiooni arvestades arvesse võtmata muid olulisi asjaolusid või omistanud

mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Kohus leiab, et olukorras, kus Viru Vangla on

käitunud eespool osutatud soovituste kohaselt nende väljastamisest ca kuu möödumisel ja

lõpetanud jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, ei ole vangla käitunud

õigusvastaselt ning on põhjendatult neid soovitusi järginud kaalutlusotsuse tulemusel selleks

võimalust leides.

25. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse põhjal asuda seisukohale, et Viru Vangla kehtestatud

piirangud oleksid olnud vastuolus ka inimväärikuse põhimõttega. EIK praktika kohaselt saab

inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt ka Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-

10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja

psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest

kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad

kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad

ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu

31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).

26. Olukorras, kus kaebajad ei ole neile igaühele värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata

jätmisega kaasnenud kannatusi täiendavalt sisustanud, ei ole kohtu hinnangul alust pidada

sellega kaasnenud ebameeldivusi ka kaebajate inimväärikust alandavateks. Kuigi kohus

nõustub kaebajatega, et vangla rakendatud leevendusmeetmed ei saanud kaebajatele asendada

igapäevast värskes õhus viibimist, kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt kaebajatele

kaasnenud ebameeldivusi ja heaolutunde vähenemist. Näiteks oli kõnealuste käskkirjade

kehtivuse ajal jäetud kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks

ööpäevaringselt, samuti tagati kinnipeetavatele iga päev lisatoitlustamine.

27. Eelnevatele põhjendustele tuginedes on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole vangla

käitunud õigusvastaselt, kui pidas vaidlusalusel perioodil kaebajate õigusest värskes õhus

viibimisele olulisemaks tagada võimalikult suurel määral kõigi vanglas viibivate isikute elu ja

tervise kaitstus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse massilise levikuga kaasneva

ohu eest.

28. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebajate poolt ette heidetud tegevus ei

olnud õigusvastane. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste

täidetust.

29. Kaebajate kaebus tuleb seetõttu jätta täies ulatuses rahuldamata.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud

ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

10

3-20-2022

31. Kohus vabastas 11.06.2021. a määrusega Anna Aleksejeva, Artemi Kurvitsa ja Sergei

Filkini osaliselt, s.o 30 euro ulatuses kaebuselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg-st 3

tulenevalt jäävad need menetluskulud (s.o kokku 90 eurot) riigi kanda.

32. Anna Aleksejeva, Artemi Kurvits ja Sergei Filkin on kaebuse esitamisel tasunud igaüks

15 eurot ning ülejäänud kaebajad, s.o Deniss Bodnja, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov, Gevin

Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir Nikitin, Ivan Ostrik,

Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelis ja Rene

Vainik on tasunud kaebuse esitamisel igaüks 45 eurot. Need menetluskulud (s.o tasutud

riigilõivud kokku 720 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda.

33. Muude menetluskulude kohta ei ole kohtule

menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente esitatud. Seega jäävad vastustaja ja ka kaebajate võimalikud muud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11