1-10-350/34 · 1-10-350/34 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-350 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Malle Preimer ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 2. november 2010, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi Janel Raabi (Raap) süüdistuses KarS § 422 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 1. juuli 2010 otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatava kaitsja adv Andres Simson, kannatanu R. H. esindaja adv Raul Ainla Prokurör Ringkonnaprokurör Kristine Tamm Süüdistatav Janel Raap - ik 38403204220, elukoht XXXXXX XX-XX XXXXX, XX XXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXX, töökoht L., varem karistatud väärteokorras 11-l korral, kriminaalkorras 2-l korral: 1). Pärnu Maakohtu 18.04.2001 otsusega KrK § 139 lg 1 alusel 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi 1 aastase katseajaga; 2) Pärnu Maakohtu 26.01.2009 otsusega KarS § 263 p 1 alusel rahalise karistusega 300 päevamäära, so 15000 krooni; kahtlustatavana kinni peetud 05.09.2009 - 07.09.2009, vahistamine kohaldatud 09.09.2009 – 18.12.2009, mil vabanes vahi alt kautsjoni vastu Kaitsja Vandeadvokaat Andres Simson Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Raul Ainla RESOLUTSIOON

1.Pärnu Maakohtu 1. juuli 2010 otsus Janel Raabi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 16.novembril 2010 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Pärnu Maakohtu 1. juuli 2010 otsusega üldmenetluses tunnistati J. Raap süüdi KarS § 423 lg 2 järgi ja karistati 5 aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud ajavahemik (05.09.2009 - 07.09.2009 ja 09.09.2009 - 18.12.1009), s.o. 3 kuud 13 päeva karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat 8 kuud 17 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise aeg.

J.Raabilt võeti KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks ja KarS § 55 lg 1 alusel määrati, et lisakaristus laieneb vangistuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajale. Tõkend -kautsjon- tühistada alates karistuse kandmisele asumisest ja kautsjonisumma 396 000 krooni tagastada sissemakse teinud isikule.

J. Raabilt mõisteti KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja sundraha 6525 krooni, ekspertiisitasud 29174 krooni, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 217.80 krooni ja tunnistajatele menetluses osalemise eest hüvitatud 591 krooni riigituludesse ning KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel OÜ S. kasuks asitõendi hoiukulu 11180 krooni.

Kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks mõisteti J. Raabilt välja KrMS § 310 lg 1 alusel P. U. kasuks 11 000 krooni ja R. H. kasuks 11 350 krooni ning moraalse kahju hüvitamiseks P. U. kasuks 200 000 krooni ja R. H. kasuks 200 000 krooni.

2. J. Raapi süüdistati selles, et tema 05.09.2009 kella 17.51 paiku, olles joobeseisundis, so narkootilise aine GHB tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldus väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja Liikluseeskirja § 76 p 1 nõudeid, juhtis Swedbank Liising AS-le kuuluvat ja tema kasutuses olevat sõiduautot Toyota Yaris reg. nr XXXXXX Tallinn – Pärnu - Ikla maantee 135. km-l suunaga Ikla poole, kaldus tema poolt juhitud sõiduautoga vastassuunavööndisse, kus sõitis otsa kahele jalgratturile - E. H. ja R. H., kes liikusid enda pärisuunavööndis sõidutee äärt tähistava pidevjoone läheduses nii, et naisrattur liikus eespool ning meesrattur temast tagapool ja mõnevõrra vasakul, rikkudes Liikluseeskirja § 107 nõudeid, mille kohaselt teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides, Liikluseeskirja § 108 nõudeid, mille kohaselt kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada, ei tohi sõita vastassuunavööndis, Liikluseeskirja § 109 nõudeid, mille kohaselt kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on kolm teekattemärgistega tähistatud sõidurada, ei tohi sõita äärmisele vasakpoolsele, vastassuunarajale ning Liikluseeskirja § 110 nõudeid, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal, samuti rikkudes Liikluseeskirja § 64 nõudeid, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus kohapeal R. H. ja liiklusõnnetuses saadud vigastusse suri Pärnu Haiglas 05.09.2009 kell 21.32 E. H.. Mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumisega, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud kahe inimese surm, pani J.Raap toime KarS § 422 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu seisukoht ja põhjendused 3. Kohus leidis, et J. Raabi joove on korrakohaselt tuvastamata, mistõttu ei saa lugeda tema poolt liiklusnõuete rikkumist toimepanduks tahtlikult ja seega ei vasta tema tegu süüdistuses ja KarS § 422 lg-s 2 toodud koosseisulistele tunnustele. Kohus asus seisukohale, et J. Raap on süüteo toime pannud ettevaatamatusest, kvalifitseeris J. Raabi poolt toimepandud kuriteo ümber ja mõistis J.Raabi süüdi KarS § 423 lg 2 järgi. Kohus rahuldas kannatanute P. U. ja R. H. tsiviilhagid varalise kahju hüvitamiseks täielikult, mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kannatanute nõuded, s.o kummalegi 1 miljon krooni, rahuldas kohus osaliselt ja mõistis lähedase isiku kaotuse eest kummalegi kannatanule välja 200 000 krooni.

Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonides vaidlustasid maakohtu otsuse süüdistatava kaitsja adv Andres Simson ja kannatanu R. H. esindaja adv Raul Ainla. 4. Süüdistatava kaitsja vaidlustab otsuse mõistetud karistuse, asitõendi hoiukulu väljamõistmise ning tsiviilhagide osas, paludes otsus tühistada ja uue otsusega mõista J. Raabile kergem karistus, jätta tsiviilhagid varalise kahju nõuetes rahuldamata ning moraalse kahju nõuetes läbi vaatamata, asitõendi hoiukulud jätta J. Raabilt välja mõistmata. Apellatsiooni peamised argumendid on järgmised: 4.1. Kaitsja arvates on J. Raabi puhtsüdamlik kahetsus piisavalt veenev ja süüdistatav on juhtunut kahetsenud puhtsüdamlikult esimestest ülekuulamistest alates. Seega esineb KarS-s sätestatud karistust kergendav asjaolu ja J. Raabile tuleks mõista leebem, s.o 3-3,5 aastane karistus. 4.2. Kaitsja märkmete põhjal vähendati hagi varalise kahju osas täies ulatuses. Kui juhtunuga seotud kulud olid kannatanutele juba kindlustusfirma poolt kompenseeritud, ei saa neid teistkordselt J.Raabilt välja mõista. Juhul, kui kindlustus hüvitas kannatanutele varalised kulutused osaliselt, siis selles osas kohtuistungil apellatsioonist, peale asjaolude täiendavat selgitamist, loobutakse. 4.3. Kaitsja hinnangul ei ole moraalse kahju nõuded kannatanute poolt piisavalt põhjendatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus on küll asunud seisukohale, et 1 000 000 krooni on liiga suur ja põhjendamatu summa, kuid ka 200 000 kroonine moraalse kahju nõue peaks olema täiesti selgelt põhjendatud alates sellest, kelle kasuks selline summa välja mõista ning põhjendustega, milles selle isiku konkreetne moraalne kahju seisneb. Kaitsja on seisukohal, et antud situatsioonis ei ole õige isikute paljusus nõude esitajatena ja piirduma peaks moraalse kahju väljamõistmisega vaid ühe, kõige lähedasema isiku kasuks. 4.4. Puutuvalt süüdistatavalt asitõendi hoiukulude väljamõistmisse märgib kaitsja, et äärmisel juhul tuleks J. Raabilt välja mõista hoiukulu auto ekspertiisis viibimise aja eest, s.o ca 2 kuu eest. S. OÜ teatisest ei nähtu, millisel ajavahemikul auto üldse nende parklas viibis, samuti ei ole J. Raap selle ettevõttega parkimisteenuse osutamiseks kokkulepet sõlminud.

5. Kannatanu R. H. esindaja vaidlustab otsuse kuriteo kvalifikatsiooni, mõistetud karistuse ja mittevaralise kahju hüvitamise osas kohtu poolt väljamõistetud hüvitise suuruses, paludes otsus osaliselt tühistada ja uue otsusega tunnistada J. Raap süüdi KarS § 422 lõike 2 järgi, mõista rangem karistus ning mõista J. Raabilt välja tema poolt kuriteoga tekitatud varaline ja mittevaraline kahju summas 1 011 350 krooni. Apellatsiooni peamised argumendid on järgmised: 5.1. Kohus on J.Raabi poolt toime pandud kuriteo vääralt kvalifitseerinud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetluse norme. Kohus ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis, jätnud uuritud tõendid analüüsimata ning keskendunud otsust tehes üksnes ühe vormikohase tõendi puudumisele, leides, et J.Raabil esinenud narkojoove on korrakohaselt tuvastamata. Tõendeid, mis tõendavad J. Raabi narkojoobes olekut liiklusõnnetuse ajal, kohus apellandi arvates kohtuotsuse motiveerivas osas nimetanud ega analüüsinud ei ole. Apellandi arvates tõendavad J. Raabil liiklusõnnetuse ajal

narkojoobe esinemist 29.10.2009 kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt, tunnistajate E, A., A.-K. L., A. L., M. L., T. T., R. K. ja P. T. ütlused ning DNA ekspertiisi akt. Kaitsja arvates on tõendatud, et J. Raap oli narkojoobes, millesse ta viis ennast tahtlikult. 5.2. Kohtu poolt väljamõistetud 200 000 krooni kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole piisav ega proportsionaalne tekitatud kahjuga. Isegi 1 000 000 krooni ei oleks hüvitisena proportsionaalne, kuna see ei saa kompenseerida venna vägivaldsest surmast tingitud hingelisi üleelamisi, mis lähedaste isikute kaotuse puhul kestavad elu lõpuni. Samas kaitsja möönab, et loomulikult tuleb arvestada, et süüdlaselt väljamõistetud hüvitis ei oleks talle liiga koormav, kuid kui arvestada asjaolu, et inimese surm on pöördumatu, ei ole ka 1 000 000 krooni ebaproportsionaalne hüvitis. Et J. Raap leidis suhteliselt kiiresti võimaluse kautsjoni tasumiseks, ei ole 1 000 000 krooni talle liiga koormav. 5.3. Apellandi vastuväited süüdistatava kaitsja apellatsioonile on järgmised: J.Raabile mõistetud karistus ei ole liiga karm, kuna J. Raap ei kontakteerunud hukkunu lähedastega ning isegi ei püüdnud nende ees vabandada, mistõttu ei saa tema kahetsust siiraks pidada. Arvestades J.Raabi varasemat karistatust on tegemist mitteõiguskuuleka isikuga, kelle kuriteo tagajärjel hukkus kaks noort inimest, millega tekitati korvamatu kahju lähedastele ja ühiskonnale. Küüniline suhtumine tsiviilhagisse näitab selgelt, et J. Raap ei kahetse tegelikult oma tegu ning soovib tsiviilvastutusest vabaneda. Kannatanu R. H. esitas tsiviilhagi oma venna hukkumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ainukesena oma perekonnast.

6. Süüdistatav J.Raap palus ringkonnakohtule saadetud avalduses arutada apellatsioone ilma tema osavõtuta kohtuistungist. Ringkonnakohtu istungil süüdistatava kaitsja ja kannatanu esindaja toetasid apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör toetas kannatanu esindaja apellatsiooni, jättes moraalse kahju hüvitamise kohtu otsustada, süüdistatava kaitsja apellatsiooni palus jätta rahuldamata ja selles osas kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistades lahendab ringkonnakohus esmalt J.Raabi süüteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse küsimuse (I), hinnates seejärel J.Raabilt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju ja asitõendi hoiukulu väljamõistmise põhjendatust (II). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

7. Kannatanu esindaja apellatsioonis taotletakse esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning J.Raabi süüditunnistamist KarS § 422 lõike 2 järgi ning tema karistamist rangema karistusega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Kohtukolleegium peab eelkõige vajalikuks märkida, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Maakohus on otsuses põhjalikult ja veenvalt põhjendanud nimelt seda, miks ta leidis, et J.Raabi joobeseisund ei ole tuvastatud selleks ettenähtud korda järgides ja sellest tulenevalt toimepandud kuriteo ümber kvalifitseerimist ja J.Raabi karistamist KarS § 423 lõike 2 järgi. Maakohus on ringkonnakohtu arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab omalt poolt vastuseks apellatsioonidele järgmist.

8. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu R. H. esindaja apellatsioonis toodud väited ei anna alust J.Raabi süüditunnistamiseks KarS § 422 lg 2 järgi ja raskema karistuse mõistmiseks. Liiklusseaduse (LS) § 20 lg 3 kohaselt on joobeseisundiks olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et J.Raabil 05.09.2009 esineva võimaliku joobe tuvastamine ei ole toimunud kehtiva korra korrakohaselt, s.o vastavalt 1.07.2009 jõustunud Sotsiaalministri 19. juuni 2009 määrusele nr 53 (RTL 2009, 49, 718) „Isikul esineda võivate alkoholijoobele, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joobele viitavate tunnuste loetelu ja joobeseisundi kontrollimise nõuded ning protokolli vorm“, mille tõttu leidis maakohus põhjendatult, et J.Raabi poolt liiklusnõuete rikkumist ei saa lugeda toimepanduks tahtlikult ja seega ei vasta tema tegu süüdistuses ja KarS § 422 lg-s 2 toodud koosseisulistele tunnustele. Eelnimetatud määrus selgitab joobe tunnused, annab politseiametnikule selged juhised joobeseisundi kontrollimiseks ja selgitab, et narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti (määruse lisa 1) koostab arst viivitamatult pärast isiku läbivaatust. Põhjendatult leidis maakohus, et määruse mõttes ei ole arst süüdistavat 05.09.2009 meditsiiniliselt läbi vaadanud, seega ei ole narkootilise aine tarvitamise tunnuseid tuvastatud ja J.Raabi tegu vastab KarS § 423 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo kossseisulistele tunnustele.

9. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga selles, et J. Raabil liiklusõnnetuse ajal esinenud narkojoovet tõendavad 29.10.2009 kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt, tunnistajate ütlused ning DNA ekspertiisi akt. Nagu maakohus otsuses õigesti märkis, pidanuks J.Raabi väidetav joove olema tuvastatud arsti poolt vahetult juba 05.09.2009 kliinilise pildi alusel. Kuigi J.Raabilt võeti peale sündmust kainestusmajas uriiniproov, ei ole millegagi põhjendatud kohtutoksikoloogia ekspertiisi määramine menetleja poolt alles 26.09.2009 ja ekspertiisiakti koostamine 29.10.2009. J. Raabi kliinilist pilti võimaliku psühhotroopse joobe kohta on ekspert seega hinnanud J. Raapi ennast nägemata, mis on lubamatu. Ekspertiisiks vajalikke andmeid saavad ikkagi hinnata üksnes ja ainult eksperdid (asjatundjad), mitte kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajad. Maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas on J.Raabi võimaliku narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastamisega niivõrd otsustavalt hilinetud, et ei saa välistada võimalust, et J. Raap ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel 05.09.2009 kell 17.51 joobeseisundis, tuleb nõustuda. Seega on maakohtu poolt J.Raabile esitatud süüdistuse ümber kvalifitseerimine ja tema süüdi tunnistamine liiklusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud kahe inimese surm, põhjendatud ja seaduslik ning kooskõlas kohtuistungil uuritud tõenditega.

10. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus, tunnistades J.Raabi süüdi KarS § 423 lg 2 järgi, on karistust mõistes lähtunud KarS §-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea nende kordamist vajalikuks. Ennekõike peab mõistatav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Maakohus on J.Raabi süüditunnistamisel KarS § 423 lg 2 järgi arvestanud karistuse mõistmisel tema kriminaalkorras karistatust. Süüdistatava kaitsja apellatsiooni argumendid J.Raabi puhtsüdamlikust kahetsusest

ei anna kohtukolleegiumi arvates alust talle leebema, s.o 3-3,5 aastase vangistuse mõistmiseks ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest, mille tagajärjel hukkus noort kaks inimest. KarS § 57 lg 1 p 3 alusel on üheks karistust kergendavaks asjaoluks mh puhtsüdamlik kahetsus, s.o selline süüdlase käitumine, mis annab kohtule aluse veendumuseks, et süüdistatav on oma teo ühiskonnaohtlikkusest ja põhjustatud tagajärgede kahjulikkusest aru saanud. Kohtul on hoolimata süüdistatava kohtuistungil antud kahetsusest/vabandusest õigus lähtuda kahetsuse siiruse hindamisel oma siseveendumusest, kas see on piisavalt veenev. Kohtu siseveendumus kahetsuse hindamisel kujuneb muuhulgas ka vaatluse põhjal, kuidas süüdistatav ennast kohtuistungil üleval peab. Käesolevas asjas on J.Raap kohtuistungil avaldanud kahetsust ja soovi kannatanute ees vabandada (II kd tlk 75-77). Kannatanu R. H. esindaja ütlustest apellatsioonikohtu istungil nähtub, et J.Raap ei ole kannatanute ees vabandanud. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus on tõendite hindamisel asunud põhjendatud seisukohale, et kohtumenetluses avaldatud verbaalne kahetsus juhtunu üle ei ole olnud veenev selles, et kahetsus oli puhtsüdamlik, mistõttu ei saa seda karistust kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega ei ole maakohus J.Raabile karistust mõistes menetlusnorme rikkunud ja talle KarS § 423 lg 2 sanktsiooni ülemmäras mõistetud karistus vastab kohtukolleegiumi arvates J.Raabi süüteole ja kohtupraktikale. Riigikohus on mitmetes lahendites (nr 3-1-1-40-04, p 7 ja 3-1-1-99-06, p 14) rõhutanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Isegi kui arvestada J.Raabi karistust kergendava asjaoluna kohtuistungil avaldatud verbaalset kahetsust puhtsüdamliku kahetsusena, oleks mõistetud karistuse vähendamine liiklusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, millega põhjustati kahe inimese surm, vastuolus karistuspoliitika põhimõtetega, mistõttu tuleb J.Raabile mõistetud karistus jätta muutmata.

11. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule mh seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Maakohus tuvastas J.Raabi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, mis on õigusvastane ja rahuldas sellest tulenevalt põhjendatult kannatanute tsiviilhagid varalise kahju hüvitamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes J. Raabilt välja P. U. kasuks 200 000 krooni ja R. H. kasuks 200 000 krooni. Ka süüdistatava kaitsja möönab apellatsioonis kannatanutele tekitatud moraalse kahju hüvitamise võimalikkust, kuid seda ainult kõige lähedasema isiku kasuks. Kannatanu R. H. esindaja heidab kohtule ette, et kohtu poolt kannatanule välja mõistetud 200 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole piisav ega proportsionaalne tekitatud kahjuga. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et moraalse kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kompenseerida kellelegi tema lähedase surmast tingitud hingelisi üleelamisi, mis võivad kesta elu lõpuni. Samas tuleb loomulikult silmas pidada ka seda, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav.

Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-19-08 p-s 16 leidnud, et isiku surma põhjustamise korral on mittevaralise kahju rahaline hüvitamine isiku lähedastele põhjendatud aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Kohtul tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Samas on kohtukolleegiumi arvates Riigikohus oma otsuse p-s 17 tõlgendanud „liiga kitsalt“ lähedase isiku kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumilise lähedusega hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal (nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine) või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamistega, mis peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. 12. Vaidlustatud otsuses ongi maakohus leidnud, et P. U. ja R. H. olid hukkunud R. H. ja E. H. väga lähedastes suhetes ja esinevad VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikud asjaolud, mis annavad aluse hüvitise mõistlikus ulatuses süüdlaselt väljamõistmiseks. Otsus on põhjendatud kannatanute kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju osas. Nõustudes maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist. Nõustuda ei saa kannatanu R. H. esindaja taotlusega mõista kannatanu moraalse kahju hüvitamiseks J.Raabilt välja 1 000 000 krooni ja süüdistatava kaitsja taotlusega kannatanute R. H. ja P. U. moraalse kahju hüvitamise nõuete läbi vaatamata jätmiseks. J.Raabi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel kaotasid oma elu kaks inimest. See on fakt, mis tekitab hingelise trauma ja kahjustab nii vanemate kui vendade-õdede psüühika kogu eluks. Hingeline rahulolu ja tasakaal, millele peaks olema õigus igal inimesel, olenemata vanusest, on kannatanutel häiritud, eriti olukorras, kus surma on saanud laps ja vend koos vennanaisega. Ilmselgelt kõige raskem kui pigem võimatu on saada üle oma lapse surmast. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Süüdistatava kaitsja hinnangul ei ole moraalse kahju nõuded kannatanute poolt piisavalt põhjendatud ning need tuleb jätta läbi vaatamata. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmise sätestab TsMS-i 45.peatükk, mis ei reguleeri mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist/välja mõistmata jätmist kriminaalmenetluses süüdistatavalt, vaid suhteid hageja ja kostja vahel tsiviilkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses saab rääkida varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud tsiviilhagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Apellandi arvates oleks õigustatud moraalse kahju hüvitamine vaid ühele kannatanule. Kohtukolleegium ei saa sellega nõustuda. Käesoleval juhul on tegemist kahe hukkunuga, kahe perekonnaga, kellel on küll erinevad kuid neile väga lähedased isikud – isa ja vend koos abikaasaga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi ja võimaldab korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Kui nõustuda Riigikohtu seisukohaga, et vaid ühes „ohutsoonis“ viibimine hukkunuga õnnetuse ajal või kohe pärast seda, õigustab hukkunu lähedasele mittevaralise kahju hüvitamise, siis tuleb tunnistada, et süüdlasele on raskema tagajärje saabumine teatud olukordades materiaalselt oluliselt soodsam (nt, olukorras, kus liiklusõnnetuse ohvriks satub üksinda, ilma lähedasteta tänaval liiklev inimene

ja kannatanu jääb ellu, mis arvestades võimalikke tagajärgi on nii kannatanule, kui ka tema lähedastele „õnnelik õnnetus“, tuleb süüdlasel heastada vastava nõude esitamisel kannatanu poolt kindlasti ka mittevaraline kahju, mis oma suuruselt mõjutab igal juhul süüdlase materiaalset olukorda). Kui aga kannatanu hukkub, mis on pöördumatu traagiline tagajärg, siis on süüdlase olukord materiaalses mõttes tunduvalt soodsam. Veel märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas on lähedastele välja mõistetud mittevaraline kahju hüvitis ka siis, kui nad ei ole viibinud hukkunuga ühes „ohutsoonis“. Jõustunud Harju Maakohtu otsusega 5.05.2010 on kriminaalasjas nr 1-07-12096 välja mõistetud tapjalt ohvri laste kasuks kokku 600 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et VÕS § 134 lg 3 sätestatud erandlikud asjaolud tuleb kohtul igal konkreetsel juhul tuvastada ja nendeks ei ole mitte alati ja ainult Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-19-08 kirjeldatud asjaolud. Eeltoodu kinnituseks peab kohtukolleegium ka Riigikohtu otsuses nr 3- 1-1-57-10 VI peatükis väljaöeldud seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus arvestanud kõiki asjaolusid ja kindlaks määranud mõistliku ja õiglase mittevaralise hüvitise suuruse, arvestades ka apellatsioonis esitatud asjaolusid, mh. J.Raabi suhtumist toimunusse, tema varanduslikku seisu jms. Isik, kes teadlikult ignoreerib kehtivaid liiklusnõudeid ja põhjustab oma süülise käitumisega kahe inimese surma, peab arvestama sellega, et temalt võidakse välja mõista kannatanu(te) kasuks lähedaste hukkumisega seotud tsiviilhagid nii varalise kui mittevaralise kahju katteks. Kohtukolleegium leiab, et sellistel asjaoludel mittevaralise kahju tekitamine on piisav, et lugeda kahju tekkinuks erandlikel asjaoludel.

13. Puutuvalt J.Raabilt asitõendi hoiukulu väljamõistmist märgib kohtukolleegium järgmist. Käesolevas asjas moodustab asitõendi kui kuriteo toimepanemise vahendi KrMS § 124 lg 1 mõttes Swedbank Liising AS-ile kuuluv sõiduauto Toyota Yaris reg nr XXX XXX, milline oli politsei poolt 05.09.2009 teisaldatud S. OÜ-le kuuluvasse valvega parklasse (I kd tlk 228). KrMS § 125 lg 1 kohaselt hoitakse asitõendit mh valvataval territooriumil, milleks parkla on ja kus sõiduautot Toyota Yaris ka hoiti. KrMS § 125 lg 4 järgi on hoiulevõtjal, kes ei ole omanik ega seaduslik valdaja, õigus saada hoiutasu katmiseks hüvitust, mis arvestatakse menetluskuludesse. Hoiukulud hüvitatakse menetleja ja hoiulevõtja vahelise lepingu alusel. Käesolevas asja on hoiuleping sõlmitud Lääne Politseiprefektuuri ja S. OÜ vahel sõiduauto Toyota Yaris hoidmiseks valvataval territooriumil, mistõttu süüdistatava kaitsja etteheide kohtule, et J.Raabi ja S. OÜ vahel ei ole sõlmitud lepingut, ei ole asjakohane ega tulene kehtivast seadusest. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 6 on asitõendi hoiutasu menetluskuluks, mille tasumise kohta on esitatud arved (I kd tlk 228 ja II kd tlk 33) ja millest on menetleja poolt tasutud kuni 06.11.2009, seisuga 24.05.2010 on tasumata 11 180 krooni. KrMS § 178 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Apellandi seisukoht, et äärmisel juhul kuuluks süüdistatavalt väljamõistmisele hoiukulud sõiduauto ekspertiisis viibimise aja, s.o 2 kuu eest, ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Nähtuvalt asja materjalidest oli tagatud asitõendi puutumatus valvataval territooriumil kuni 11.03.2010 toimunud eelistungini, millise ajani oli kaitsjal KrMS § 227 kohaselt õigus ja võimalus esitada omapoolseid taotlusi näiteks taotlust täiendava ekspertiisi määramiseks. Samas ei toimu ekspertiisi tulemuste tutvustamist koheselt peale ekspertiisi akti koostamist, vaid KrMS § 224 sätestatud korras, so pärast kriminaaltoimiku koopia kaitsjale allkirja vastu kätteandmist. Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas viidi kohtueelne uurimine läbi 4 kuuga ja eelistung toimus 6 kuud peale kuriteosündmust, mida antud kuriteoliigi puhul ei saa pidada ülemäära pikaks ja sellest tulenevaid menetluskulusid süüdistatavale ülemäära koormavateks. Seega on maakohus asitõendi hoiukulud süüdistatavalt välja mõistnud seaduslikult. Ajavahemik, mille jooksul Swedbank Liising AS-ile kuuluv sõiduauto Toyota Yaris reg nr XXX XXX S. OÜ-le kuuluvas

valvega parklas viibib, nähtub toimikus olevatest arvetest ja sõiduauto vastutaval kasutajal ei ole 24.05.2010 määrusest tulenevalt enam mingeid takistusi selle kättesaamisel peale hoiutasu tasumist.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu 1. juuli 2010 otsus Janel Raabi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Urmas Reinola Malle Preimer Sten Lind