2-21-19567/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Gea Lepik, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 26.07.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-19567

Kohtuasi

X avaldus Y vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks C suhtes lapse viibimiskoha määramise,

tervise ja hariduse küsimustes ning selles osas

ainuhooldusõiguse andmiseks X-le

Y vastuavaldus X vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks C suhtes lapse tervise küsimuses ning

selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.05.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (vastuavalduses puudutatud isik II) X (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Andres

Lusmägi

Puudutatud isik II (vastuavalduses avaldaja) Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reimo Mets

Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu)

Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Y taotlus lapse ärakuulamiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 23.05.2022 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebemenetluses

kantud

menetluskulud

jätta

Y

kanda,

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Lapse esindaja kulud jätta riigi

kanda.

2-21-19567

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ema avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (ema) esitas 15.12.2021 Harju Maakohtule avalduse X ja Y (isa) hooldusõiguse ulatuse

otsustamiseks C (laps) suhtes.

2. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt lõppes vanemate kooselu 04.06.2017, misjärel jäi laps

elama koos emaga. 18.05.2018 esitas isa kohtule avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning ema esitas vastuavalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja

suhtluskorra määramiseks (tsiviilasi nr 2-18-7822). Vaidlus lõppes kokkuleppel – vanematel

säilis ühine hooldusõigus ja lepiti kokku isa ja lapse suhtluskorras. Kuna suhtluskord ei

toiminud, esitas ema 21.05.2019 kohtule avalduse ja tsiviilasjas nr 2-19-8101 määrati uus

suhtluskord, mille järgi peaks laps viibima kummagi vanemaga nädala kaupa. 26.06.2020 esitas

isa avalduse lepitusmenetluseks. 25.09.2020 määruse kohaselt lepitusmenetlus õnnestus ja

suhtluskord jäi samaks. Ema sõnul suhtluskord ei toimi alates maist 2021 ning ta ei ole kuude

kaupa lapsega kohtunud. Ema soovib, et laps elaks koos temaga. Laps õpib XXX 3. klassis.

Kool on isaga koos valitud. Ema arvates võib laps vajada kooli vahetust, kui lapsel seal raskeks

läheb. Praegu ei ole see emale teada. Erimeelsusi on emal isaga lapsel aktiivsus- ja

tähelepanuhäire (ATH) diagnoosi määramise ja selle ravi osas. Ema leiab, et teda ei ole

raviküsimustesse piisavalt kaasatud.

Isa vastuavaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Isa esitas 20.01.2022 Harju Maakohtule vastuavalduse vanemate ühise hooldusõiguse

muutmiseks ja osaliselt tervise küsimustes isale üleandmiseks.

4. Vastuavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hooldusõiguslikud erimeelsused emaga lapse

tervise küsimustes, kuna ema ei toeta ATH ravimisel medikamentoosse ravi jätkumist. See

paneb isa arvates ohtu lapse vaimse ja füüsilise heaolu ning tervise tulevikus. Tulemust ei ole

andnud ka meditsiinitöötajatega korraldatud kohtumine ja diagnoosi arutelu ning edasine

nõustamine.

Puudutatud isikute seisukohad

5. Vanemad teineteise avaldusi ei toeta.

6. 22.03.2022 kuulas maakohus ära ema, isa, lapsele määratud esindaja ning linna- ja

vallavalitsuse esindajad. Mõlemad avaldajad jäid esitatud avalduse juurde. Lapsele määratud

esindaja ei näinud vanemate vahel vaidlust lapse elukoha ja hariduse osas, kuid tervise osas

pidas põhjendatuks ainuhooldusõiguse anda üle isale. Tallinna Linnavalitsuse esindaja toetas

vanemate ühise hooldusõigusega jätkamist, kuna see on kõige enam lapse huvides. Saue

2-21-19567

Vallavalitsuse esindaja pidas mõistlikuks vanemate ühise hooldusõiguse jätkamist elukoha ja

hariduse osas, kuid emale tuleks üle anda ainuhooldusõigus lapse tervise küsimustes.

Ärakuulamisel selgus, et vanemad on läbinud koolituse „Dialoog lapse nimel“. Ema ei andnud

nõusolekut täiendaval koolitusel, nõustamisel vmt teenusel osalemiseks.

Maakohtu määrus

7. Maakohus jättis 23.05.2022 määrusega ema avalduse ja isa vastuavalduse rahuldamata ja

vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes lõpetamata. Menetluskulud jättis maakohus

menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud, mis jäid riigi kanda.

8. Maakohus tuvastas esitatud avaldustest, ärakuulamistel avaldatust ja tõenditest, et laps elab

viimasel aastal isa juures ning lapse ja vanemate vaheline suhtluskord määrati Harju Maakohtu

25.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-8101 lepitusmenetluse raames. Korra järgi peaks laps

viibima nädala kaupa kummagi vanemaga, kuid mõlemad vanemad kinnitasid ärakuulamisel, et

määratud suhtluskord ei toimi. Samas ei saa ainuüksi mittetoimiv suhtluskord olla aluseks ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise osas. Mõlemal vanemal on õigus

pöörduda kohtutäituri poole Harju Maakohtu 25.09.2020 määruse nr 2-19-8101 täitmiseks.

Samuti on mõlemal vanemal õigus esitada kohtule avaldus kehtiva suhtluskorra muutmiseks.

Kuivõrd teisi põhjendusi ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ema esile ei

toonud, jättis maakohus ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas

rahuldamata.

9. Maakohtu hinnangul ei ole vanemate vahel vaidlust lapse hariduse osas. Vanemad on ühiselt

valinud kooli, kus laps õpib. Erimeelsusi huvihariduse osas ei ole. Kumbki vanem ei toonud esile

otsest vajadust praegu kooli vahetada ega ka teise vanema võimalikku vastuseisu sellele. Seega

jäi ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ka lapse hariduse osas.

10. Vanematel on erinev nägemus lapse tervise küsimustes. Ema sõnul on ta lapse

terviseprobleemide aruteludest välja jäetud. Isa ei ole ema teavitanud lapse käikudest psühhiaatri

juurde. Ema sai sellest teada 23.11.2021, kui isa saatis emale kirja, saamaks emalt nõusolekut

ravimi Medikinet XL manustamiseks. Lapse haigusloost (I kd tl 180-181) nähtub, et lapsel on

diagnoositud ATH. Haigusloo kokkuvõttest nähtub, et vajalik on mõlema vanema osalemine

lapse elus ning mõlemad vanemad vastutavad lapse tervise eest. Laste- ja noorukite psühhiaater

IS selgitas (II kd tl 90), et on alates detsembrist 2021 teinud koostööd mõlema vanemaga ning

kinnitas, et lapse põhidiagnoos on ATH, millele lisandub diagnoos lapsepõlves muutunud

perekonna vahekorrad. Psühhiaater leiab, et vajalik on kombineeritud ravi jätkamine. Noorukite

psühhiaater AK tõi esile (II kd tl 98-99), et ATH on kaasasündinud neuropsühhiaatriline häire

ning tuleb esile juba lapseeas. Avaldajate lapse probleemid on kerkinud esile teises klassis. Seega

võib põhjus olla lapseeas kogetud trauma (kaasuv diagnoos). Laps vajab mõlema vanema toetavat

suhtlust ja ühiseid reegleid mõlema vanema juures. Medikinet XL ravim aitab tavaliselt ATH

puhul, aga mitte traumaatilisest kogemusest põhjustatud häirete korral.

11. Vaidlust ei ole selles, et ema ei nõustunud täiendava arvamuseta või uuringuta lapsele ravimit

manustama. Ema toetub mh ravimi teabelehele, mille järgi kasutatakse ravimit Medikinet XL

ainult siis, kui on eelnevalt proovitud ATH-d ravida ravimiteta (I kd tl 182-186).

12. XXX iseloomustusest (I kd tl 193-194) ei nähtu seoses lapsega probleeme. Laps on

rõõmsameelne, abivalmis, hea käitumisega. Perearst UP sõnul (II kd tl 87) ei ole tema last

suunanud psühhiaatri ega psühholoogi juurde, samuti ei ole talle teada olnud lapse õpiraskused

2-21-19567

koolis. Lapse psühholoog HS on esile toonud (I kd tl 192, II kd tl 92), et lapse probleemid on

eelkõige tingitud vanemate lahkukolimisest ning ema ja lapse vahel on suhtlus katkenud.

13. Spetsialistide seisukohtadest joonistub välja mõlema vanema mure lapse tervise pärast, mille

lahendamise on isa võtnud enda kanda. Laps saab koolis hakkama ning õpiraskusi ega

käitumisprobleeme ei ole. Spetsialistid soovitavad tungivalt mõlemal vanemal osaleda lapse elus.

14. Arvestades asjaolu, et vanemate erimeelsuste alge on lapse ja vanemate vahelises suhtluses,

mida selles menetluses lahendada ei ole võimalik, siis lapse parimates huvides on mõlema

vanema osalemine lapse elus, sh tervise küsimustes. Koostöö võimalikkust kinnitab laste- ja

noorukite psühhiaater IS, kes on alates detsembrist 2021 teinud koostööd mõlema vanemaga (II

kd tl 90). Samuti on koostööd mõlema vanemaga teinud perearst (II kd tl 87). Vanemate koostöö

võimalikkust kinnitab kooli vastus (I kd tl 193-194) ning ühine osalemine koolitusel „Dialoog

laste nimel“ (II kd tl 95). Vanemate vaheline koostöö on vajalik just lapse tervise huvides, mida

on rõhutanud ka psühhiaatrid (I kd tl 180-181, II kd tl 98-99).

15. Kohus nõustus eelnenust tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et parim lapsele on

vanemate ühine hooldusõigus. Kohus ei nõustunud Saue Vallavalitsuse seisukohaga selles, et

ema avaldus tuleks rahuldada. Ennatlik on anda emale ainuhooldus mh küsimustes, milles

vanemate vahel vaidlust ei ole. Samuti ei nõustu kohus lapsele määratud esindaja seisukohaga

selles, et isa avaldus tuleks rahuldada, kuna nimetatu ei aita kuidagi kaasa mõlema vanema

kaasatusse lapse tervise küsimustes.

Määruskaebus

16. Isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles

vastuavaldus jäeti rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ning teha uue

määruse, millega anda isale üle otsustusõigus kõikide lapse tervise küsimuste osas.

17. Määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohtulahend on last kahjustav. Kohtu järeldused

ei ole jälgitavad ning ei seondu faktilise eluoluga.

18. Maakohus ei teinud määrust lapse huvidest lähtuvalt. Kohus ignoreeris arstide soovitusi ega

lähtunud määruse tegemisel kogutud tõenditest. Määruskaebuse esitajale jääb kohtu passiivsus

ja tegevusetus lapse parimate huvide arvestamisel arusaamatuks. Kohus ei lahendanud vaidlust

terviseküsimuste osas mitte mingiski osas, kuigi mõlemad vanemad esitasid kohtule avaldused.

Lapse ravivajadus ja see, et vanemad ei ole ravi osas ühel meelel, on tõendatud.

19. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja ei hinnanud neid kogumis. Nii on kohus

valikuliselt hinnanud haigusloo epikriise. Psühhiaatri IS vastusest kohtule tuleb üheselt välja

raviarsti soovitus jätkata medikamentoosset ravi, kuid kohus eiras seda.

20. Psühhiaatri AK väär tõlgendus materjalist ja diagnoos traumaatiline stressisündroom võib

tuleneda sellest, et tegelikult puudub tal vastava eriala lisapädevus, s.o laste- ja

noorukitepsühhiaatria. AK ei teinud ühtegi uuringut lapsele, ta ei viinud läbi lapsega

personaalset vestlust ega muid protseduure, mis on ATH diagnoosi või traumaatilise

stressisündroomi diagnoosimiseks vajalikud. Dokumentaalselt on olemas kinnitus, et lapsel on

ATH sümptomid esinenud juba lasteaiast saati. Reaalsus on see, et sümptomid on leidnud

kinnitust ka juba enne lasteaeda.

21. Psühhiaater IS on selgitanud, et edaspidi hakkavad lapsel selgemalt välja joonistuma

probleemid õppeedukuses. Ilma arsti poolt määratud raviskeemi kasutamata võetakse lapselt

2-21-19567

võrdväärne võimalus arenguks ning elus toimetulekuks. See, et laps on veel rõõmsameelne ja

abivalmis, on väga hea, kuid et see nii ka säiliks, on vaja psühholoogilist tuge, et ei tekiks

depressiooni, ja arsti poolt määratud raviskeemi jätkamist. Kohus on sellekohaseid tõendeid

eiranud.

22. Olukorras, kus vastava ravi saamisel ei ole esile toodud ühtegi teaduslikult tõestatud

negatiivset kõrvalmõju, jääb arusaamatuks, miks kohus ei luba lapse parimates huvides ravi

jätkata või lapsel psühholoogi juures visiitidel käia. Puudub põhjus uskuda, et lapse isa otsused

lapse raviküsimuste osas oleksid erinevalt ema otsustest kuidagi last kahjustavad.

23. Laps on menetluse ajal saanud 10-aastaseks, kuid kohus ei pidanud vajalikuks last ära

kuulata. Kohtulahendi tegemise ajal oli laps veel 9-aastane ja kohtul ei olnud sellist kohustust

otseselt seadust järgides, kuid on ilmne, et selle nõude saanuks kohus täita. Lapse ärakuulamata

jätmine on menetluslik rikkumine, mida ringkonnakohus saab parandada last ära kuulates.

24. Maakohus jättis lahendamata isa esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses

esindaja haigestumisega. Kohus ei saanud teha lahendit enne taotluse osas seisukoha võtmist.

Kohus rikkus selles osas menetlusõigusnorme. Tegemist on olulise rikkumisega, mida

ringkonnakohus saab parandada vaid ärakuulamise võimaldamisega.

25. Kohus ei võtnud seisukohta tõendite kogumise ja nende lubatavuse osas (isa 28.04.2022

esitatud lõplike seisukohtade p-d 20-31), millega rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust.

26. Kohus lubas ärakuulamisel isa koos esindajaga täiendavalt ära kuulata isa vastuavalduse

raames, kuid seda lubadust kohus ei täitnud.

Menetluse edasine käik

27. Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

28. Lapse esindaja leiab, et maakohtu määrus on selles toodud põhjendustel õige ning

määruskaebust ei saa rahuldada, muu hulgas põhjusel, et määruskaebuses taotleb isa

otsustusõiguse üleandmist, mida ta maakohtus taotlenud ei ole.

29. Saue Vallavalituse esindaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Määruskaebuses esitatakse kogu olukorda väga ühekülgselt, keskendudes kitsalt lapse

tabletiravile, kritiseerides lapse ema, spetsialiste ning ametnikke, kuid seejuures nägemata

tervikpilti ja tajumata isa enda isiklikku otsest vastutust tekkinud olukorra pärast ning põhjus-

tagajärg seoseid lapse vajaduste, õiguste ja huvide realiseerimisel.

30. Tallinna Kristiine Linnaosa Valitsuse esindaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata ning vanematel tuleb täitma asuda kohtumäärust, milles on määratletud lapse ja

vanemate suhtluskord. Peale emaga suhtlemise taastamist ja teraapiavõimaluste kasutamist saab

otsustada, kas laps vajab täiendavalt ka tabletiravi.

31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-21-19567

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus

on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks

alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

33. Maakohus jättis rahuldamata nii ema avalduse kui ka isa vastuavalduse. Maakohtu määruse

on vaidlustanud isa osas, milles maakohus jättis isa vastuavalduse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega

kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes isa vastuavalduse

rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.

34. Esmalt vastab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud etteheidetele seoses väidetavate

maakohtu menetlusõiguslike eksimustega.

35. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebusega selles, et maakohus jättis lahendamata isa

lepingulise esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks ja jättis isa ärakuulamata tema

vastuavalduse osas. Maakohus on 21.01.2022 määrusega määranud tähtaja menetlusosaliste,

s.o ema, isa, lapse esindaja ja eeskosteasutuste esindajad, ärakuulamiseks. Maakohus küsis

eelnevalt kõigilt menetlusosalistelt kohtuistungi edasilükkamise taotluse osas seisukohta.

Ärakuulamisele ilmusid kõik kutsutud isikud, kellega 22.03.2022 kohtuistungi protokollist

nähtuvalt arutati kohtuistungi edasilükkamise võimalust, menetlusosalised soovisid

üksmeelselt ärakuulamist, sh isa vastuavalduse osas, ja kohus lahendas istungi edasilükkamise

taotluse istungil, jättes selle rahuldamata (ajavahemikus 00:16:24 – 00:21:26). TsMS § 552

kohaselt teeb kohus alaealist puudutavas vaidluses koostööd valla- ja linnavalitsusega ning §

558 kohaselt kuulab vanemate õigusi puudutavas menetluses vanemad isiklikult ära. TsMS ei

näe ette kohustust kuulata ära vanemate lepingulisi esindajaid. Kohus ei ole lubanud isa

täiendavalt ära kuulata koos viimase lepingulise esindajaga, nagu määruskaebuses on ekslikult

leitud. Seega ei ole maakohus menetlusnorme ärakuulamise osas rikkunud.

36. Määruskaebuse esitaja ei ole ringkonnakohtule esitanud korrektset taotlust, kuid

määruskaebuse tekstis sisaldub taotlus lapse ärakuulamiseks. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt peab

kohus kuulama ära vähemalt 10-aastase lapse. TsMS § 5521 lg 3 järgi võib kohus lapse

ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuval põhjusel. Maakohtus last ära ei kuulatud, kuna laps oli

maakohtu menetluse ajal 9-aastane. Vaatamata sellele, et määruskaebemenetluse kestel on laps

saanud 10-aastaseks, loobub ringkonnakohus lapse ärakuulamisest. Ringkonnakohus võtab

seejuures arvesse asjaolu, et vaidluse all on üksnes lapse tervise küsimus, mitte näiteks

viibimiskoht, mille puhul oleks põhjendatud lapse seisukohaga arvestamine. Ringkonnakohtu

hinnangul võib praegusel juhul lapse aktiivne kaasamine kohtumenetlusse ja kontakt võõra

inimesega tekitada täiendava pingeolukorra, mis koormab last psüühiliselt olukorras, kus teda

tuleks pingetest säästa. Asjas on esitanud oma seisukohad kohaliku omavalitsuse

lastekaitsetöötajad, lapse esindaja, psühhiaatrid, psühholoog ja perearst, kellel on olnud vahetu

kontakt lapsega, mille pinnalt on nad oma järeldused kujundanud. Eeltoodut arvestades, jääb

isa taotlus lapse ärakuulamiseks ringkonnakohtus rahuldamata.

37. Lapse esindaja on seisukohas määruskaebusele juhtinud tähelepanu, et isa taotlused

vastuavalduses ja määruskaebuses on vastuolulised. Isa esitas maakohtule 20.01.2022

vastuavalduse, milles taotles lapse suhtes lapse tervise küsimuses vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist ja isale selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist. Määruskaebuses

taotleb isa endale otsustusõigust lapse tervise küsimustes. Ringkonnakohus selgitab, et

2-21-19567

vanemate vaidluse korral on kohtul võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses

otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise

(PKS § 137) kaudu (Riigikohtu 05.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 14).

Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad

vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse

või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada

(Riigikohtu 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 16). Isa küll tugines vastuavalduses

PKS §-le 119, mitte §-le 137, kuid nõude esitas viisil, kus palus lõpetada vanemate ühise

hooldusõiguse lapse tervise küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle temale.

Maakohus on selliselt esitatud nõuet ka menetlenud. Määruskaebuses soovib isa, et temale

antaks üle kõikide lapse terviseküsimuste otsustusõigus. Ringkonnakohus märgib, et kõigi

terviseküsimuste otsustamine kuulub vanemate hooldusõiguse hulka ja ringkonnakohus käsitab

isa kaebust viisil, et ta taotleb vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse

terviseküsimustes ja selles osas hooldusõiguse isale üleandmist. Ringkonnakohus märgib, et

otsustusõiguse küsimusena võiks olla käesolevas asjas käsitatav vanemate lahkarvamus lapsele

tabletiravi kohaldamise osas, kuid sellist avaldust ei ole isa esitanud ja lisaks oleks tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt praegusel hetkel selles osas otsustusõiguse andmine isale ennatlik.

Ringkonnakohus võtab seisukoha tabletiravi osas käesoleva määruse p-des 42 ja 43.

38. Määruskaebuses heidab isa ette, et maakohus ei arvestanud oluliste asjaoludega, hindas

tõendeid valikuliselt ja jättis täielikult hindamata lapse vajaduse meditsiinilise abi järgi.

Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, kui otsustas isa vastuavalduse

rahuldamata jätta. Maakohtu määrus vastab TsMS § 465 lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu

määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud

menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist või tõendite ebaõiget

hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Kuna maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

kõigile esitatud väidetele piisava põhjalikkusega vastanud, ei pea kolleegium vajalikuks

maakohtu määruse põhjendusi korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebusele

selgitab ringkonnakohus järgmist.

39. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes tuleb

piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning

säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu

12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui vanemad elavad lahus ning ema

ja/või isa soovib ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada, saab kohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi

keelduda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisest juhul, kui ühise hooldusõiguse

lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvidega vastuolus. Kuna

lapse parimates huvides on see, et tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku

vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist, tuleb hooldusõiguse vaidlust

lahendades võimalusel eelistada ühise hooldusõiguse säilitamist ja üksnes juhul, kui on

tõendatud, et lapse heaolu on ühise hooldusõiguse korral tagamata, kaaluda selle lõpetamist ja

ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmist.

40. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu määrus

nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire

ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamata jätmisel, mistõttu kõrgema astme kohtul puudub alus

maakohtu otsustusse sekkuda.

2-21-19567

41. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et vastuavalduse rahuldamata

jätmine näitab praegusel juhul maakohtu otsustamatust ja vaidluse lahendamata jätmist. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt selgitas, võib teatud juhtudel ka vanemate vaidluse korral olla lapse

huvide kaitseks parimaks lahenduseks vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine. Isa seisukoht,

et kohus võimaldab vastuavalduse rahuldamata jätmisega last kahjustaval tegevusel jätkuda, on

isa nägemus olukorrast. Kohus peab arvesse võtma eelkõige lapse huve ja võimaldama mõlemal

vanemal võimalikult maksimaalsel määral osaleda last puudutavate küsimuste otsustamisel.

Praegusel juhul on maakohus vastuavalduse rahuldamata jätmisega otsustanud tungivalt

suunata vanemaid lapse tervise huvides koostööle.

42. Lapse tervise osas ei ole hetkel probleemiks üldised tervist puudutavad küsimused, s.t

lapsele on olnud tagatud juurdepääs kõigile terviseteenustele. Vaidlus on spetsiifiliselt

taandunud sellele, kas lapsele on põhjendatud võimaldada medikamentoosset ATH ravi. Isa

seisukohtadest järeldub, et tema hinnangul on lapse vaimse tervise heaoluks vajalik igal juhul

ravimi manustamine. Asja materjalidest ei nähtu isa pingutust lapse ja ema regulaarse suhtluse

taastamiseks, mida spetsialistid on igas seisukohas soovitanud. Maakohus on hinnanud

menetlusosaliste ja menetlusse lapse huve kaitsma kaasatud isikute seisukohti, tõendeid ning

nende usaldusväärsust kogumis. Lapse raviküsimuste osas kogus kohus arvamusi ja tõendeid

spetsialistidelt ka omal algatusel. Kõik spetsialistid tõid oma arvamustes välja, et eelkõige peab

lapse elust kõrvaldama negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja toetama last

mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Üksnes isa valitud psühhiaater IS soovitab lapsel

alustada koheselt ka medikamentoosse raviga, samas kui noorukitega tegelev psühhiaater AK

leiab, et last on hetkel võimalik aidata pikaaegse traumateraapiaga ja lapse paranemine sõltub

eelkõige tema vanemate toetusest ja suhtlusest. Õige ei ole määruskaebuse väide, et psühhiaater

AKil puudus enne arvamuse andmist igasugune kokkupuude lapsega, mistõttu ei saa tema

arvamust arvestada. 04.04.2022 seisukohast nähtuvalt käisid psühhiaatri vastuvõtul mõlemad

vanemad koos lapsega. Maakohus ei saanud jätta asjas esitatud seisukohti arvestamata ainuüksi

põhjusel, et isa nende seisukohtadega ei nõustu. Asja materjalid ei kinnita isa määruskaebuse

väidet, et lapsel esinesid ATH sümptomid juba enne lasteaiaiga. Väidetavad raskused lasteaias

kohanemisega on psühhiaater märkinud 03.11.2021 epikriisi isa ütluste alusel.

43. Praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades on tegemist just sellise olukorraga, kus

lapsevanemad peavad ühise lapse tervise eest hoolitsemisel koostööd tegema. Omavahelised

isiklikud erimeelsused ei anna ühele lapsevanemale alust pidada teist lapsevanemat

ebapädevaks ja teda lapse elu oluliselt mõjutavatest otsustest kõrvale tõrjuda. Seda enam, et

praeguses asjas on eranditult kõik spetsialistid rõhutanud, et lapse vaimse tervise ja heaolu

toetamiseks on äärmiselt oluline mõlema vanema lähedus lapsega, nende toetus ja omavaheline

suhtlus. Kuigi mõlemad vanemad kahtlemata soovivad oma lapsele parimat, ei käitu nad

kahjuks omavahelises suhtluses lapse huve arvestavalt. Vanematel tuleb mõista, et nende

käitumine mõjutab oluliselt lapse emotsioone ja psüühikat. Kiiduväärselt on mõlemad vanemad

pidanud vajalikuks osaleda vastavates tugigruppides, et täiendada oma teadmisi ATH diagnoosi

osas ja anda seeläbi endast parim lapse tervist puudutavates otsustes. Asjaolu, et isa on

veendunud tema valitud psühhiaatri poolt pandud diagnoosis ja medikamentoosse ravi

vajaduses ja ema mitte, ei õigusta automaatselt selles küsimuses otsustusõiguse isale

üleandmist. Isa väidab määruskaebuses, et puudub põhjus uskuda, et lapse isa otsused lapse

raviküsimuste osas oleksid last kahjustavad, erinevalt ema otsustest. Ringkonnakohtu

hinnangul on emal, arvestades ravimi infolehte (ema 27.01.2022 seisukoha lisa 2) ja

spetsialistide arvamusi, õigus sedavõrd olulise otsuse tegemisel kahelda medikamentoosse ravi

vajaduses käesoleval hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik

väita, et ema otsus mitte nõustuda täiendava arvamuseta või uuringuta lapsele ravimit

manustama, oleks praegusel hetkel lapse tervist kahjustav. Lapsele pandud esialgses diagnoosis

2-21-19567

ja sobivas ravis kahtlemine näitab samamoodi oma lapse tervisest hoolimist. Seetõttu on

kohtule mõistetav ema mure lapsele sobiva toetuse ja ravimeetodi leidmisel.

44. Isa toob määruskaebuses õigesti esile, et kohus ei saa otsustada lapse ravi üle, kuid andes

praeguses olukorras ainuhooldusõiguse lapse tervise küsimuses isale, kes on selgelt veendunud

lapsele medikamentoosse ravi määramise vajaduses, võtaks kohus ühtlasi seisukoha lapse

ravimeetodis. Psühhiaater IS on rõhutanud, et Medikinet XL ravimi manustamise otsuse

langetamise vastutus lasub lapsevanemate õlul ning vajab nende omavahelist kooskõlastust,

mis kinnitab, et tegemist on spetsiifilise ravimi ja kaalumist vajava otsusega, mille puhul teise

vanema vaikivat nõusolekut ei saa eeldada. Seejuures märgib ringkonnakohus, et ema ei ole

lapsele vajalikku ravi välistanud, vaid on soovinud lapsele pandud diagnoosi ja ravi osas

täiendavaid arvamusi koguda.

45. Määruskaebuses märgib isa, et praegu rõõmsameelne laps võib siis, kui ta ravi ei saa, jääda

paari aastaga eakaaslastest arengus maha. Maakohus järeldas asjas esitatud seisukohtade alusel

põhjendatult, et laps saab koolis hakkama ning õpiraskusi ega käitumisprobleeme ei ole. Asja

lahendades peab kohus arvestama ennekõike hetkeolukorraga, kuna tulevikus saabuvad

asjaolud ei ole selgelt prognoositavad. Hetkel on spetsialistide soovitus alustada peresuhete

parandamisest ja spetsialistid soovitavad tungivalt mõlemal vanemal osaleda lapse elus, s.t

eelkõige tuleb lapse elust kõrvaldada negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja

toetada last mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Lapsevanemad peavad lapse heaolu ja

tervise nimel suutma tagada lapsele pingevaba kasvukeskkonna.

46. Arvestades, et mõlemad avaldused jäid maakohtus rahuldamata, jättis maakohus

põhjendatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise

tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi isa kanda,

välja arvatud lapsele määratud esindaja kulu, mis jääb TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi

kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et teised menetlusosalised oleksid kandnud menetluskulusid,

mida isa peaks hüvitama.

(allkirjastatud digitaalselt)