3-21-2218/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13.07.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2218

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

1000

eurot

tervisekahju

tekitamise eest ja summas 1000 eurot inimväärikuse

alandamise eest seoses arstiabi mitte võimaldamisega

koosmõjus üksikvangistusega

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.08.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. X esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Tallinna Vangla

16.09.2021 otsusega nr 5-37/21/210-2, jäeti Xi mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata (vt ka dtl 21-25).

2. 29.09.2021 (täpsustatud 15.10.2021) saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot tervisekahju tekitamise eest

ja summas 1000 eurot inimväärikuse alandamise eest seoses arstiabi mitte võimaldamisega

koosmõjus üksikvangistusega.

3. 15.10.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 07.06.2022 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla on kaebajale põhjustanud mittevaralist kahju

seoses kaebajale arstiabi mitte võimaldamisega ja ravimite mitte andmisega kumulatiivses

mõjus koos üksikvangistusega. Kaebaja on oma 15.10.2021 avalduses täpsustanud, et ei taotle

kahju hüvitamist ebakvaliteetse arstiabi andmisega seoses.

Samuti viitab kaebaja vangla ettekannetele nr 5.18/21/15208 ja 5-18/21/23141-2.

4.2. Kaebaja palub vaadata kaebaja terviseandmeid (ravilugu).

1) Täpsemalt toob kaebaja välja, et kolm päeva oli ta ilma ravita ja ei saanud magada, sest tal

esines unetus (25.09.2020-28.09.2020).

2) 30.09.2020 A16986202 määratud ravi ei sobinud. Kaebaja sai arsti juurde alles 23.10.2020

(vt A17841202). Seega oli kaebaja ilma tõhusa ravita 30.09.-23.10 so 24 päeva. Kaebaja ei

saanud magada, ärritus, viha, unehäired, peavalu (vt 07.10.2020 A17444202), vaenulikkus.

Pearinglus (16.11.2020 A19870202), enda lõikamine (06.12.2020 A21009202).

3) Kaebajat ei viidud taastusravi arsti juurde seoses selja ja kaelavaludega 29.01.2021 ja

26.03.2021. Seega oli kaebaja kolm kuud ilma ravita (taastusravi arstile sai kaebaja 30.04.2021

ja 28.05.2021)

4) 01.06.2021 jäi ära M. Käärst (kliiniline psühholoog) vastuvõtt. Vastuvõtu aeg lükati edasi

23. nädalasse. Vastuvõtt toimub 15.06.2021. Kaebaja märgib, et oli 15 päeva ilma ravita.

5) 21.06.2021 ja 25.06.2021 toimub psühhiaatri vastuvõtt. Närviline, plahvatusohtlik, peavalud,

ärritus, afektlabiilne. Kaebaja oli 4 päeva ilma õige ravita.

01.07.2021 vihahoog.

02.07.2021 ei viidud kaebajat psühhiaatri juurde.

07.07.2021 poolpsühhootiline. Kaebaja oli 7 päeva ilma õige ravita.

4.3. Kaebaja toob välja, et kõik see põhjustas kaebajale hirmu, alandust, kaotusvalu,

nördimustunnet, rahutust, agressiooni ja viha.

See alandas kaebaja inimväärikust ja tekitas kaebajale ajutise tervisekahju.

Kaebaja palub arvestada seejuures, et kaebaja viibis samal ajal ükskivangistuses so alates

04.04.2020 kuni kaebuse esitamiseni.

Kaebaja palub enda vanust ja terviseseisundit vaadata kaebaja haigusloost. Kaebaja on vaimse

puudega isik, kelle on raske psüühikahäire (isiksusehäire).

Kokku oli kaebaja ilma ravita 5 kuu jooksul.

Psühhiaatrilise abi seadus (PsAS) § 11 lg 4 nõuab 48 tunni jooksul toimetada isik arsti juurde,

kellel on psühhootiline seisund.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja viitab RVastS Õ 9 lg 1 ja VangS § 41 lg 1 ja 2 ning märgib, et kui seadus ei

sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud

peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada

seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Inimväärikuse põhimõttega ei saa vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut,

mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda

üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava

legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Väärikuse

alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud

arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm (EIK otsus asjas

Ilhan vs Türgi, 27.06.2000). Faktilised asjaolud ja kogutud tõendid käesoleval juhul sellisele

õiguste riivele ei viita.

5.2. Kaebajal on 17.01.2020 diagnoositud F31.0 bipolaarne meeleoluhäire, hypomania.

06.07.2020 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse saabudes Xile püsiravi määratud ei olnud.

09.07.2020 on Tartu Vanglas tervisekaarti kantud diagnoosina F31.7 bipolaarne meeleoluhäire,

remissioonis (dtl 63-72). Kaebajal diagnoositud haigus erikohtlemist ei nõudnud ja tema

tervislik seisund lukustatud kambrisse paigutamist ei välistanud (dtl 73-75).

Alates 04.09.2020 kuni tänaseni paikneb X eraldatud lukustatud kambris VangS § 69 lg 1

alusel. Tallinna Vangla 04.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/206, 09.09.2020 käskkirjaga nr 1-

20/1-2/214, 30.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/231, 30.12.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/287,

30.03.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/62, 30.06.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/132 ja 30.09.2021

käskkirjaga nr 1-21/1- 2/208 on Xi suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

30.09.2021 käskkirja nr 1-21/1- 2/208 alusel paikneb X lukustatud kambris ja talle on keelatud

kehakultuuriga tegelemine spordisaalis- ja väljakul. Käskkirjades kirjeldatud intsidendid

ilmestavad kaebaja ohtlikkust kaaskinnipeetavate ja vanglateenistujate suhtes. Kohus on

kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist korduvalt hinnanud ja leidnud, et piirangud

on julgeolekukaalutlustel põhjendatud ja vajalikud. Tallinna Vangla 30.09.2021 käskkirja nr 1-

21/1-2/208 X vaidlustanud ei ole, käskkiri on kehtiv (dtl 76-101).

Kaebaja on küll üksinda lukustatud kambris, kuid teda ei hoita täielikus isolatsioonis − ta saab

suhelda vanglateenistujatega (kaplanitega, vanglaametnikega, meedikutega, juristidega,

juhtkonnaga) ja soovi korral oma lähedastega; tal võimaldatakse käia igapäevastel

jalutuskäikudel ning ta saab soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda; ta

saab kambris raadiot kuulata ja lugeda raamatuid ning ajalehti. Kaebajaga tervist jälgivad

regulaarselt meedikud ja ta saab vajalikku ravi. Kinnipeetavaga tegeleb regulaarselt ka

psühholoog. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja Dagmar Rüütli (Rüütel) 09.07.2021

õiendi kohaselt ei ole kaebaja ühelgi vastuvõtul väljendanud probleeme, mida võiks selgelt

seostada üksiolekuga (dtl 102-103). 18.05.2021 toimunud kliinilise psühholoogi vastuvõtul

avaldas kinnipeetav hoopis seda, et soovib üksi kambris olla, kuna kardab, et kellegagi koos

olles võib konflikt tekkida. 30.09.2021 on inspektor-kontaktisik Juhan Aasorg vestelnud

kaebajaga ja kaebaja on ise avaldanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

lõpetamine oleks ennatlik, sest tema käitumine on ettearvamatu ja konflikti tekkimisel mõne

kaaskinnipeetavaga ei suudaks ta end kontrollida ja võib kasutada vägivalda. Seega on kaebaja

ise enda lukustatud kambris hoidmise jätkamist vajalikuks pidanud (dtl 108).

5.3. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 19.3 toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt

eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat

meditsiinilise

konsultatsiooni

või

arstiabi

vajadusest.

Vanglateenistuja

registreerib

kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel

teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile suunab üld- või

perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel võimalusel. Punkti

19.4 kohaselt vältimatu abi vajadusest teavitatakse viivitamatult valvemeedikut.

Ravi teostamise aluseks peab esinema meditsiiniline näidustus. Näidustuse esinemisel määrab

ravi arst. Xil puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetset ravi ja ravimit ning määratleda ise

ravikuuri pikkust ja korraldada arsti poolt ordineeritud ravimite jagamist. Et kaebajal on õigus

nõuda tervishoiuteenuse osutamist, kuid ei ole õigust nõuda konkreetset ravi ja ravimit, on

selgitanud talle ka Harju Maakohus 09.10.2020. a kohtumääruses nr 2-20-14386.

5.4. Kaebaja on ajavahemikul 24.09.2020-15.07.2021 psühhiaatriga kohtunud kaheksal korral

− 28.09.2020, 23.10.2020, 13.11.2020, 09.12.2020, 12.02.2020, 15.03.2021, 25.06.2021 ja

07.07.2021. Psühhiaatri vastuvõttudel on igakordselt tema seisundit hinnatud ja olenevalt

kaebustest on määratud või korrigeeritud tema raviskeemi. Tervisekaardi andmetel ei saanud X

ajavahemikul 26.09.−28.09.2020 unerohtu, sest ravikuur ravimiga „Ketipinor“ lõppes

25.09.2021. Õde on 26.09.2020 Xile selgitanud, et ilma arsti loata ravimeid ei anta. Kuna arst

ei olnud ravimit „Ketipinor“ ordineerinud kinnipeetavale püsiravina ja ravikuur oli lõppenud,

siis ei ole kolmel päeval ravimita olek olnud õigusvastane. Uus ravim „Carmazepin“ määrati

psühhiaatri poolt 28.09.2021. Tervisekaardist nähtuvalt avaldas X ravimi muutmisi osas

rahulolematust, kurtes, et ravim halvendab meeleolu ja tekitab peavalu. 07.10.2021 vahetades

psühhiaater ravimi „Carmazepin“ ravimi „Carbalex“ vastu välja.

Kliinilise psühholoogi vastuvõtud on toimunud 02.10.2020, 13.11.2020, 18.05.2021 ja

15.06.2021. Tervisekaardi sissekandest nähtub, et 01.06.2021 planeeritud kliinilise

psühholoogi vastuvõtt lükkus edasi kaebajast olenemata põhjustel 23. nädalasse (haigusjuht nr

A10693). Vastuvõtt toimus 15.06.2021 ja kahe nädalast edasilükkumist ei saa ebamõistlikult

pikaks viivituseks pidada. Kuna kaebaja ei ole ajavahemikul 18.05.−14.06.2021 meedikute

poole pöördunud, saab järeldada, et tema tervislikus seisundis ei olnud muutusi, mis nõudnuks

erakorralist sekkumist. Oluline on märkida, et Xi vaimse tervisega on tegeletud aktiivselt edasi

ka peale vaidlusalust perioodi. Vastuvõtud psühhiaatriga, kliinilise psühholoogiga ja

psühholoogiga on toimunud regulaarselt.

Tervisekaardi 29.01.2021, 26.02.2021 ja 26.03.2021 sissekannetest nähtuvalt ei viidud

nimetatud kuupäevadel Xi temast olenemata põhjustel taastusraviarsti vastuvõtule. X on

viibinud erinevate arstide vastuvõttudel ja meedikud on käinud korduvalt tema kambri juures

erinevate kaebuste tõttu, kuid seljavaegusi taotluse esitaja kordagi neile kurtnud ei ole. Dr Lia

Lasni vastuvõtul viibis X 30.04.2021, mil ta kurtis arstile skolioosist põhjustatud vaevusi seljas.

Taastusraviarst õpetas Xile kerekorseti lihastega kehahoiu korrigeerimist, isomeetrilisi

harjutusi lihaste, sh kolmanda kihi lihaste tugevdamiseks ja ergonoomilisi asendeid. 28.05.2021

toimunud taastusravi arsti vastuvõtul on taotluse esitaja avaldanud, et enesetunne on parem ja

soovis veel lisaks harjutusi (haigujuht nr A1851, A3783, A5514, A7362, A8997). Kuna kaebaja

taastusravi arsti korduvvastuvõtule minemiseks soovi ei avaldanud, saab järeldada, et ta sai

vajalikku abi ja mingeid püsivaid tervisekahjustusi talle ära jäänud vastuvõttudest ei tekkinud.

Tervisekaardist ja saateplaanist nähtuvalt pidi perearsti vastuvõtt toimuma 05.04.2021, kuid

kaebajat ei viidud vastuvõtule temast mitteolenevatel põhjustel. Vastuvõtt toimus 07.04.2021.

Tervisekaardi sissekande kohaselt kaebas X sagedast urineerimist. Terviseprobleem esineb tal

perioodiliselt juba aastaid ja arst määras talle raviks ravimi „Prostamol Uno“ (haigusjuht nr

A5867, A5919). Kaebaja terviseprobleem ei nõudnud erakorralist ja kiiret sekkumist ning

paaripäevane viivitus arstile saamisel ei saanud põhjustada talle tervisekahju ja kannatusi

määral, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet.

5.5. Võlaõigusseaduse § 770 lg 1 kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja teenust

osutanud arst üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade

ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt peab vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja

arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata.

Vastustaja on Xile osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohaselt dokumenteerinud, mistõttu on Xi

kohustus tõendada, et tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud. Tõendeid, mis tõendaksid

diagnoosi- ja raviviga, kaebaja esitanud ei ole. Tallinna Vanglal ei ole kahtlust, et Xile osutatud

tervishoiuteenus vastab vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda on osutatud

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

5.6. Vastustaja soovib täiendavalt märkida, et 2020. a kevadest alatest on kogu riik, sh Tallinna

Vangla võidelnud COVID-19 viirusega ja andnud endast kõik, et ohtliku nakkuse levikut

tõkestada. Tervishoiusüsteem on olnud pidevalt üle koormatud ja plaanilise ravi kättesaadavus

on olnud raskendatud. Kinnipeetavad, sh kaebaja, on olnud arstiabi kättesaadavuse osas

tavakodanikega võrreldes soodsamas olukorras, sest vangla meditsiiniosakonna meedikud

jälgivad nende tervist pidevalt ja vältimatut arstiabi osutatakse ööpäevaringselt. Olukorras, kus

haiglate arstid peavad olema valmis tegema valikuid, kellele haiglaravi vajajatest arstiabi

osutada ja kellele mitte, on vaidlused vangiga selle üle, kas paari päevane viivitus arsti

vastuvõtule saamiseks ja meelepärase ravimi mitteandmine tuleb riigil talle kinni maksta või

mitte, põhjendamatud ja tavakodaniku vaatest isegi kohatud.

5.7. Vastuseks kohtunõudele selgitas vastusaja, et 02.07.2021 ei toimunud psühhiaatri

vastuvõttu kolmanda üksuse ja meditsiiniosakonna teenistujate omavahelise puuduliku

kommunikatsiooni tõttu. Kuna X oli teenistujate suhtes agressiivselt meelestatud ja esines

tõsiseltvõetav ründeoht (mh tahtis ta rünnata ka psühhiaatrit), ei plaanitud kaebajat

meditsiiniosakonda vastuvõtule viia, vaid psühhiaater pidanuks tulema Xi kambri juurde

eluosakonda (analoogselt 07.07.2021 toimunud vestlusega, vt tervisekaardis haigusjuht

A11573). Kavandatavat kohtumist eluosakonnas kinnitavad 02.07.2021 vanglasiseste saatmiste

saateplaan, kuhu kaebaja meditsiiniosakonda saatmist märgitud ei ole ja pereõe Karmen

Vallistu 02.07.2021 elektronkiri kolmanda üksuse teenistujatele (dtl 116). Kahetsusväärselt ei

läinud dr Kott 02.07.2021 kaebaja juurde eluosakonda, vaid ootas teda vastuvõtule

meditsiiniosakonda.

5.8. Kokkuvõtvat on vastustaja seisukohal, et kaebaja nõudeks puudub alus ja kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma

seisukohta alljärgnevalt.

6.1. Kohus, analüüsinud ja hinnanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet, selle suhtes tehtud

Tallinna Vangla 16.09.2021 otsuses nr 5-37/21/210-2 ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut

veenda ega tõendada, et kaebajale oleks tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas

hüvitamisele.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud Tallinna Vangla 16.09.2021 otsuses (dtl 23-

26) nr 5-37/21/210-2, kui ka nende vastustajate vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud

vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat

menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel

vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

VangS § 52 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja

vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21

lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi

kättesaadavus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks

puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus.

Kohus selgitab siinkohal, et vältimatu abi tervishoiuteenuse seaduse (TTKS) tähenduses on

tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle

andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (vt TTKS § 5).

Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukorra“ (Kodukord) p 19.3. kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt

eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat

meditsiinilise

konsultatsiooni

või

arstiabi

vajadusest.

Vanglateenistuja

registreerib

kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel

teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile suunab üldjuhul

üld- või perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel

võimalusel. (Muudetud 20.06.2021 nr 1-1/21/34, jõust. 01.07.2021)

29.09.2020 kuni 01.07.2021 kehtinud Kodukorra p 19.3 sätestas, et haigete ambulatoorne

vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna

vanglateenistujat meditsiinilise konsultatsiooni või arstiabi vajadusest. Vanglateenistuja

registreerib kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab

elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile

suunab üld- või perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel

võimalusel.

Kodukorra p 19.4. ja 19.5 sätestavad, et vältimatu abi vajadusest teavitatakse viivitamatult

valvemeedikut. Töövälisel ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel osutatakse kinnipeetavatele

ainult erakorralist ja vältimatut meditsiinilist abi.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda

ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikel kaebaja suhtes.

9. Kaebuse lahendamiseks tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja

kas kaebajale on tekkinud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ja kas väidetavalt tekitatud

mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

Kohus märgib esmalt, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust

nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava

eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes

sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja

juurde või mitte.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale on olnud nähtuvalt tema tervisekaardist

tagatud meditsiiniline abi kogu vaadeldava perioodi so alates 25.09.2020-07.07.2021 jooksul.

Küll aga on esinenud mõned korrad arsti visiidi edasilükkumist kaebajast mitteolenevatel

põhjustel. Selles osas tulebki kohtul võtta seisukoht, kas vastavad arsti visiitide

edasilükkamised olid õiguspärased või mitte ja kas sellest võis kaebajale tekkida tervisekahju

ja kas see alandas kaebaja inimväärikust.

Kohus märgib selguse huvides, et kaebaja on oma 15.10.2021 avalduses selgesõnaliselt

täpsustanud, et ei taotle mittevaralise kahju hüvitamist ebakvaliteetse arstiabi andmisega

seoses,

vaid

seoses

kaebajale

arstiabi

mittevõimaldamisega

kumulatiivses

mõjus

üksikvangistusega.

Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus viima läbi arstiabi kvaliteedi sisulist kontrolli, vaid

kontrollima üksnes seda, kas kaebajale oli arstiabi kättesaadav hinnates seda kumulatiivses

mõjus kaebaja üksikvangistusega.

Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis puudutavad mitte kohase

ravi saamist (ravi ei sobinud kaebajale tema arvates või oli määratud vale ravi) ja millele

kaebaja oma algses 29.09.2020 kaebuses viitas.

10. Arstiabi kättesaamatuse osas tõi kaebaja esmalt välja, et oli 3 päeva (25.09.2020-

28.09.2020) ilma ravita (unerohuta) ja ei saanud magada. Kohtule nähtub kaebaja haigusloo

väljavõttest (vt dtl 65), et 26.09.2020 on kaebaja vangale teatanud, et ei saa magada ja soovib

unerohtu Ketipinor. Vangla on kaebajale selgitanud, et ilma arsti loata kaebaja rohtu ei saa.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kuivõrd arsti määratud ravikuur oli lõppenud, siis ei

olnud kaebaja ravimita jätmine õigusvastane. Kaebajale on 28.09.2022 kirjutatud välja uus

ravim. Kohus leiab, et vangla ei ole olnud ka õigusvastases viivituses kaebajale arstiabi

kättesaadavuse tagamisel. Kaebaja kaebusele on reageeritud mõistliku aja jooksul ning

võimaldatud talle arsti (psühhiaatri) vastuvõtt kahe päeva möödumisel vastava soovi avaldusest

arvates. Ka Kodukorra p 19.3 tuleneb, et erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra

alusel esimesel võimalusel. Selline vastuvõtule pääsemise aeg on tavapärane ka väljaspool

vangistust näiteks perearstile. Seejuures märgib kohus, et väljaspool vangistust võib eriarsti (sh

psühhiaatri) vastuvõtule pääsemine võtta aega palju kauem. Üldteada on näiteks asjaolu, et

psühhiaatri vastuvõtu järjekorrad ulatuvad väljaspool vanglat mitme kuuni.

11. Teiseks märkis kaebaja, et 30.09.2020 A16986 202 määratud ravi ei sobinud. Kaebaja sai

uuesti arsti juurde alles 23.10.2020 (vt A17841 202). Seega oli kaebaja ilma tõhusa ravita

30.09.-23.10 so 24 päeva. Kaebaja ei saanud magada, ärritus, viha, unehäired, peavalu (vt

07.10.2020 A17444 202), vaenulikkus. Pearinglus (16.11.2020 A19870 202), enda lõikamine

(06.12.2020 A21009 202). Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis kaebaja on kaebuse täpsustuses

märkinud, et ei esita nõuet seoses ebaõige raviga, seega tuleb jätta vastav kaebaja väide

tähelepanuta. Kaebajale oli vastavaks perioodiks ravi määratud (vt dtl 65-66) ja kuigi kaebaja

leiab, et ravi talle ei sobinud, ei ole vangla olnud õigusvastaselt tegevusetu.

12. Kolmandaks on kaebaja välja toonud, et teda ei viidud taastusravi arsti juurde seoses selja-

ja kaelavaludega 29.01.2021 ja 26.03.2021. Seega oli kaebaja kolm kuud ilma ravita

(taastusravi arstile sai kaebaja 30.04.2021 ja 28.05.2021).

Tervisekaardi 29.01.2021, 26.02.2021 ja 26.03.2021 sissekannetest nähtuvalt ei viidud

nimetatud kuupäevadel Xi temast olenemata põhjustel taastusraviarsti vastuvõtule (vt dtl 68).

Kohus möönab, et saatja puudumise tõttu ning tööpäeva lõppemise tõttu kaebaja arsti juurde

viimata jätmist ei saa pidada õiguspäraseks tegevuseks kui kinnipeetavale on kindlaks määratud

arsti aeg. Vanglal tuleb oma tegevus korraldada selliselt, et kui kinnipeetavale on määratud arsti

aeg, siis kinnipeetav ka arsti juurde viiakse. Vangla ei ole välja toonud ka selliseid erakorralisi

asjaolusid, mis oleks muutnud kaebajale saatja leidmise tavaliselt nõutud hoolikusega

töökorralduse juures võimatuks.

Küll aga ei ole kohtu arvates sellise tegevusega mis võiks antud juhul tuua kaasa mittevaralise

kahju hüvitamise. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmete kohaselt on X antud perioodil

viibinud erinevate arstide vastuvõttudel ja meedikud on käinud korduvalt tema kambri juures

erinevate kaebuste tõttu, kuid seljavaegusi taotluse esitaja kordagi neile vahepeal kurtnud ei

ole. Dr Lia Lasni vastuvõtul viibis X 30.04.2021, mil ta kurtis arstile skolioosist põhjustatud

vaevusi seljas. Taastusraviarst õpetas Xile kerekorseti lihastega kehahoiu korrigeerimist,

isomeetrilisi harjutusi lihaste, sh kolmanda kihi lihaste tugevdamiseks ja ergonoomilisi

asendeid. 28.05.2021 toimunud taastusravi arsti vastuvõtul on taotluse esitaja avaldanud, et

enesetunne on parem ja soovis veel lisaks harjutusi (dtl 70).

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kuna kaebaja taastusravi arsti

korduvvastuvõtule minemiseks soovi ei avaldanud, saab järeldada, et ta sai vajalikku abi ja

mingeid püsivaid tervisekahjustusi, mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise

tervisekahju tekitamise eest, kaebajal ei esine. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milles see

tervisekahju seisneb ega esitanud ka kohtule tõendeid, millest võiks järeldada kaebajale

tervisekahju tekkimist otseses seoses arsti visiitide edasi lükkamisega. Kohus leiab, et

taastusraviarsti vastuvõttude ära jäämisega ei ole alandatud ka kaebaja inimväärikust. Kohus

peatub inimväärikuse alandamise küsimusel põhjalikumalt ka allpool.

13. Kaebaja märgib, et 01.06.2021 jäi ära M. Käärst (kliiniline psühholoog) vastuvõtt.

Vastuvõtu aeg lükati edasi 23. nädalasse. Vastuvõtt toimus 15.06.2021. Kaebaja leiab, et oli

15 päeva ilma ravita.

Vaidlust ei ole selles, et 01.06.2021 planeeritud kliinilise psühholoogi vastuvõtt lükkus edasi

kaebajast olenemata põhjustel 23. nädalasse (haigusjuht nr A9135 202), kuna saatjaid ei olnud

(dtl 70).

Kohus möönab ka siinkohal, et saatja puudumise tõttu kaebaja arsti juurde viimata jätmist ilma

vangla poolt seda põhjustanud erakorraliste asjaolude väljatoomiseta saa pidada õiguspäraseks

tegevuseks eriti juhul, kui kinnipeetavale on kindlaks määratud arsti aeg. Kohus kordab, et

vanglal tuleb oma tegevus korraldada selliselt, et kui kinnipeetavale on määratud arsti aeg, siis

kinnipeetav ka arsti juurde viiakse. Küll aga ei ole kohtu arvates ka siinkohal tegemist sellise

tegevusetusega, mis võiks antud juhul tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamise.

Vaidlust ei ole, et kliinilise psühholoogi vastuvõtt toimus 15.06.2021 (haigusjuht A10159 20)

ja selle kahe nädala võrra edasi lükkamist võrreldes algselt määratud ajaga ei saa ebamõistlikult

pikaks viivituseks pidada. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kuna kaebaja ei ole

ajavahemikul 18.05.−14.06.2021 meedikute poole pöördunud, saab järeldada, et tema

tervislikus seisundis ei olnud selliseid muutusi, mis nõudnuks erakorralist ja kiiret sekkumist

ning et kaebajale oleks tekkinud tervisekahju (vt dtl 70). Kaebaja ei ole ka siinkohal kaebuses

täpsustanud, milles see tervisekahju seisneb ega esitanud selle kohta tõendeid. Samuti ei nõustu

kohus kaebajaga selles, et arsti vastuvõtu edasi lükkamine kahe nädala võrra oleks toonud

kaebajale kaasa selliseid kannatusi, mida võiks käsitleda kui inimväärikuse alandamist ja mis

tooks kaasa vastustajalt rahalise hüvitise välja mõistmise. Ka väljaspool vanglat võib ette tulla

olukordi, et kokkulepitud arsti aeg tühistatakse patsiendist olenematutel põhjustel ning arsti aeg

lükkub edasi. Seejuures on väljaspool vanglat eriarstide ooteajad väga sageli isegi kordades

pikemad.

14. Kaebaja tõi viimaseks välja, et 21.06.2021 ja 25.06.2021 toimus psühhiaatri vastuvõtt.

Kaebaja leiab, et oli 4 päeva ilma õige ravita. Seejärel esines kaebajal 01.07.2021 vihahoog.

02.07.2021 ei viidud kaebajat psühhiaatri juurde ja 07.07.2021 oli ta oma hinnangul

poolpsühhootiline. Kaebaja oli 7 päeva ilma õige ravita.

Kohus märgib esmalt, et jätab jällegi tähelepanuta väited, mis puudutavad seda, kas kaebaja sai

õiget ravi või mitte, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud kaebust ebaõige raviga seoses.

Seega tuleb siinkohal analüüsida, kas kaebaja jäeti 02.07.2021 õigusvastaselt psühhiaatri juurde

viimata. Kaebaja ise viitab psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 4, mis kaebuse kohaselt

nõuab 48 tunni jooksul isiku, kellel on psühhootiline seisund, toimetamist arsti juurde.

Kohus märgib, et PsAS § 11 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse

alusel võib tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi

algusest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt teeb otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu

loata haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel või vaba

tahte avalduse alusel haiglas ravil viibival isikul tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse

ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse valdkonna eest

vastutava ministri kehtestatud korra kohaselt. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest

olenematu haiglaravi alguseks, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud juhul.

Eeltoodust nähtub, et kaebaja poolt viidatud säte ei reguleeri mitte seda, kui kiiresti tuleb isik

arsti juurde toimetada, vaid reguleerib hoopis tahtest olenematu ravi kohaldamist. Järelikult ei

ole vangla rikkunud PsAS § 11 lg 4. Tegemist ei ole ka antud juhul asjakohase sättega.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja 01.07.2021 kirja psühhiaatri vastuvõtule

02.07.2021, mil kaebaja aga kohale ei ilmunud (dtl 71). Tervisekaardile ei ole kantud

mitteilmumise põhjust. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et 02.07.2021 ei toimunud

psühhiaatri vastuvõttu kolmanda üksuse ja meditsiiniosakonna teenistujate omavahelise

puuduliku kommunikatsiooni tõttu (vt vastustaja vastuse p 5.7). Nagu kohus on ka eespool

märkinud, siis arsti vastuvõtu aja olemasolul tuleb kinnipeetav arsti vastuvõtule viia või arst

kinnipeetava juurde toimetada. Samas tuleb arvestada, et antud juhul ei jätnud vangla tahtlikult

kaebaja arsti visiiti ära, vaid see jäi ära inimliku eksituse tõttu, kuivõrd arst sai aru, et

kinnipeetav tuuakse tema juurde, kuid planeeritud oli julgeoleku kaalutlustel arsti kaebaja

kambri juurde tulemine.

Kohus leiab arvestades, et järgmine psühhiaatri vastuvõtt on toimunud 07.07.2021 (dtl 71) ehk

kuuendal päeval mil kaebajale määrati ka uus ravi, et tegemist ei ole sellise viivitusega, mida

tuleks pidada õigusvastaseks ja mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise. Kaebaja

on viidud erialaspetsialisti (psühhiaatri) vastuvõtule esimesel võimalusel pärast määratud

vastuvõtu ärajäämist vastavalt Kodukorra p 19.3. Tegemist ei ole vältimatu abi tagamata

jätmisega VangS § 53 lg 1 mõistes, mida tuleb osutada viivitamatult. Lisaks tuleb siinkohal

arvestada, et 01.07.2021 anamneesist (dtl 71) nähtub, et kaebaja ei ole ise taotlenud arsti

vastuvõtule saamist, vaid kaebaja on tekitanud kambris korralageduse – vesi põrandal, rebitud

paberitükid laiali mööda kambrit. Anamneesist nähtub, et kaebaja orienteerub ajas ja kohas

ning isikus, ütleb, et vara hommikul tekib vihahoog ja tahaks kedagi lüüa või midagi lõhkuda.

Hetkel väidab, et hoog läks juba üle.

Kuivõrd kohus leidis, et antud viivituse osas ei ole tegemist vangla õigusvastase

tegevusetusega, mis on kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks, siis ei ole

põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamine.

15. Kaebaja palus hinnata arstide visiitide ära jäämist kumulatiivses mõjus kaebaja

üksikvangistusega. Kohus märgib, et asjaolu, et arsti visiidid jäid ära ajal, mil kaebaja oli

üksikvangistuses, ei saa tekitada kuidagi suuremat tervisekahju või alandada kuidagi rohkem

kaebaja inimväärikust võrreldes olukorraga, kui kaebaja ei oleks olnud üksikvangistuses.

Kohus leiab, et kumulatiivne mõju puudub. Kaebaja ei ole esitanud kohtule andmeid, et ta oleks

enda üksikvangitusse paigutamist ka vaidlustanud. Kaebaja üksikvangitusse paigutamine on

olnud õiguspärane. Lisaks nähtub vangla poolt kohtule esitatud andmetest, et ka kaebaja ise on

hoopis pooldanud enda eraldi hoidmist, kuna ei ole kindel, kas suudab enda käitumist

kontrollida, kui peaks viibima koos kaaskinnipeetavaga ning võib muutuda vägivaldseks (vt dtl

108). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja üksikvangitus ei oma antud juhul sellist

kumulatiivset mõju, mis võiks tingida kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise

seoses arsti visiitide ära jäämisega.

16. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja võis küll tunda nördimust seoses arsti aegade edasi

lükkamisega, kuid selleks, et välja mõista rahaline mittevaralise kahju hüvitis inimväärikuse

alandamise motiivil, peab kannatuste määr ületama teatud taseme. Kohus leiab, et ülal välja

toodud arsti aegade edasi lükkamised sellist piiri ei ületa. Selleks, et välja mõista mittevaralise

kahju hüvitis rahas peab kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus kohut veenma, et

ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses arsti aegade muutmisega, ületavad piiri,

mis eristab arsti aegade edasi lükkamisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või

väärikust alandavast kohtlemisest. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kohus leiab, et mitte

igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita vanglas kinni peetavale isikule niivõrd

intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas.

Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine võiks olla põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et

arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu väga

tugevate valude käes kannatama või sai püsiva tervisekahjustuse. Kohus leiab, et käesolevas

asjas ei ole tõendanud, et kaebaja ei oleks saanud ravi ja ta oleks pidanud kannatama pikka aega

tugevate valude käes või oleks saanud püsiva tervisekahjustuse tingituna arsti vastuvõttude ära

jäämisest. Vastupidi, kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebajale on

arsti abi olnud kättesaadav järjepidevalt ja j sageli isegi kiirmini, kui vabaduses viibivatele

isikutele ning kõikide kaebaja probleemidega on tegeletud.

Eeltoodu põhjal tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik