3-22-1406/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

12.07.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1406

Haldusasi

X kaebus Maksu- ja Tolliameti 13.04.2022 korralduse nr

13-11/21131 tühistamiseks

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada X kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, §

204 lg 1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi X 13.04.2022 korralduse nr 13-11/21131, millega

nõuab X maksuvõla 54,25 euro tasumist 10 päeva jooksul korralduse saamise päevast arvates.

Korralduse järgi ei ole kaebaja tasunud 2018-2022. a maamaksu seadusega sätestatud

tähtpäevaks.

2. X esitas MTA 13.04.2022 korralduse peale vaide, mille MTA jättis 31.05.2022

vaideotsusega nr 6-1/5155-2 rahuldamata.

1)

Vaidlus puudub selles, et vaide esitaja on maamaksu kohustuse täitmiseks teinud

ülekandeid maksuteatel näidatud summas ja tähtpäeval. Vaide esitaja jätab aga märkimata selle,

et tal on tasumata residendist füüsilise isiku 2016. a ja 2017. a tuludeklaratsiooni esitamise

tulemusena tekkinud maksuvõlg vastavalt summas 471,43 eurot tasumise tähtajaga 02.10.2017

ja 315,25 eurot tasumise tähtajaga 01.10.2018.

2)

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 105 lg 6 sätestab, et maksukohustuslase rahalised

kohustused tasutakse või tasaarvestatakse kohustuste tekkimise järjekorras. Olukorras, kus

vaide esitajal on seisuga 02.10.2017 maksuvõlg summas 541,20 eurot, tasuti hilisemalt

maamaksu kohustuse katteks laekunud summadega varasemalt tekkinud kohustust ja maamaks

on jätkuvalt võlas kuni varasemate maksukohustuste lõpliku tasumiseni. Seega ei oma tähtsust,

et vaide esitaja märkis maksekorralduse selgitusena „maamaks“ ja puudub alus arvata, et vaide

esitaja oma varasematest kohustustest teadlik ei olnud. Seisuga 31.05.2022 on kohustus

summas 541,20 eurot vähenenud 471,43 eurole.

3-22-1406

2(5)

3)

Maksumaksjal puudub võimalus valida, millist maksukohustust ta soovib täita ja millise

täitmata jätta. Kohustuste täitmise järjekorra on kehtestanud seadusandja. Seadus ei anna

võimalust täita hilisemat kohustust ja jätta varasemad kohustused täitmata.

3. Tallinna Halduskohtusse saabus 30.06.2022 X kaebus MTA 13.04.2022 korralduse nr 13-

11/21131 peale.

Kaebaja väitel nõuab MTA kaebajalt maamaksude teistkordset tasumist. Kuna kaebaja on viie

aasta jooksul maamaksu korrektselt tasunud, siis on kaebaja oma kohustuse maksumaksjana

täitnud ning maamaksude uuesti tasumine ei ole põhjendatud. Kaebaja selgitab, et vastuseis

tema ja MTA vahel sai alguse sellest, et MTA nõudis temalt 2018. a-l Soome Maksuametilt

saadud andmete põhjal Soomes tööperioodi jooksul kogutud 2016. a ja 2017. a pensioni

summade deklareerimist. Kaebaja keeldus deklareerimisest, kuna ta ei ole MTA-le kohustatud

andma mingeid andmeid oma omandi kohta. Sellest hoolimata saadeti kaebajale pensioni

maksustamisega seonduvad maksunõuded, milliseid kaebaja ei tasunud, sest kaebaja hinnangul

on need maksunõuded Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Kaebaja esitas 28.02.2018

ühe maksunõude peale vaide, ent MTA jätkas siiski oma tegevust ja koostas kaebajale

võlanõude. Nende juhtumite kohta kohtuotsust ei ole. Kaebaja palub kaitset PS §-de 12

(võrdsuspõhiõigus) ja § 13 (kaitsepõhiõigus) alusel. Kaebaja on huvitatud temale esitatud

PS-ga vastuolus olevate nõuete tühistamisest ning MTA haldusaktide ja toimingute

õigusvastasuse kindlakstegemisest. Mingeid hüvitisi kaebaja ei nõua.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuses üldsõnaliselt PS-ga vastuolus olevate nõuete tühistamist ning

MTA haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist. Kohus loeb kooskõlas

HKMS § 2 lg-ga 4 kaebuse nõudeks MTA 13.04.2022 korralduse nr 13-11/21131 tühistamise

nõude, selgitades enda seisukohta ja vaidluse eset alljärgnevalt.

4.1.

Kaebaja on pöördunud halduskohtusse 30 päeva jooksul alates MTA 31.05.2022

vaideotsuse nr 6-1/5155-2 tegemisest. Nimetatud vaideotsusega jäeti rahuldamata

kaebaja vaie MTA 13.04.2022 korraldusele, millega kohustati kaebajat tasuma

perioodide 2018-2022. a maamaks kokku summas 54,25 eurot. Vaideotsuse kohaselt

puudub vaidlus selles, et kaebaja on teinud maamaksu kohustuse täitmiseks ülekanded

maksuteatel näidatud summas ja tähtpäeval. Samas on kaebajal olnud vaideotsuse

põhjendustest nähtuvalt täitmata 2016. a ja 2017. a tulumaksukohustus ning

maksuhaldurile maamaksu tasumiseks üle kantud summad on arvestatud MKS § 105 lg

6 alusel ajaliselt varasemate tulumaksukohustuste katteks.

4.2.

Kaebusest ja selle lisadest nähtuvalt ei aktsepteeri kaebaja enda 2016. a ja 2017.

a tulumaksukohustust, mille katteks on arvestatud tema poolt maamaksu tasumiseks

MTA-le laekunud summad. Täpsemalt ei nõustu kaebaja sellega, et Eesti pensioni

maksustamisel vähendatakse sellest maha arvatavat maksuvaba tulu, arvestades

inimesele Soomest laekuvat pensioni (kuni 2019. a lõpuni kehtinud tulumaksuseaduse

(TuMS) § 282 lg-s 2 sätestatud maksuvaba tulu mahaarvamise piirang1). Sellel põhjusel

ei deklareerinud kaebaja 2016. a-l ja 2017. a-l välisriigist saadud tulu. MTA koostas

kaebajale 28.02.2018 maksuotsuse nr 12.2-5/007017, millega määras tulumaksu

maksustamisperioodi 2016. a eest summas 541,20 eurot. Lisaks nähtub kaebaja esitatud

dokumentidest, et MTA on 08.11.2018 korraldusega kohustanud kaebajat esitama 2017.

a tuludeklaratsiooni ning MTA 31.05.2022 vaideotsusest ilmneb, et kaebajat on

1 alates 01.01.2020 on tulumaksuseaduse § 282 lg 2 kehtetu

3-22-1406

3(5)

kohustatud tasuma ka maksustamisperioodi 2017. a eest maksuvõlg summas 315,25

eurot. Kaebuse lisadest nähtub ühtlasi see, et kaebaja esitas MTA 28.02.2018

maksuotsusele 23.03.2018 vaide. Samas ei nähtu asja materjalidest, et MTA oleks selle

vaide rahuldanud ning selle maksuotsuse õiguspärasuse kontroll oleks jätkunud

kohtumenetluses. Kaebaja on kaebuses sisuliselt ka kinnitanud, et 2016. a ja 2017. a

maksuvõla vaidlustamiseks ei ole ta kohtusse pöördunud („Kohtuotsust ei ole nende

juhtumite kohta“).

4.3.

Kohus ei tõlgenda kaebust selliselt, et see hõlmab kaebaja 2016. a ja 2017. a

tulumaksukohustuse aluseks olevate haldusaktide või toimingute vaidlustamist. Asja

materjalidest nähtuvalt puudub alus kahelda, et kaebaja on olnud nendest nõuetest ja

nende vaidlustamise võimalusest teadlik (kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebaja MTA

28.02.2018 maksuotsuse peale ka esitanud 28.03.2018 vaide). 2016. a ja 2017. a

tulumaksukohustuse aluseks olevate haldusaktide või toimingute vaidlustamine oleks

käesoleval hetkel ilmselgelt esitatud kaebetähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuuluks

eelduslikult ennistamisele (vt ka HKMS § 46 lg-d 1 ja 5, § 71 ja § 124).

Kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebaja seejuures pöördunud kõnealuses küsimuses ka

õiguskantsleri poole. Õiguskantsler on 13.06.2018 vastuses märkinud, et kaebaja on

põhimõtteliselt samas küsimuses pöördunud kohtu poole asjas nr 3-14-51730 ning kohtud ei

ole tuvastanud asjassepuutuva õigusnormi põhiseadusevastasust ega MTA tegevuse

seadusevastasust. Seega on kaebaja saanud antud küsimuses mh kohtu hinnangu.

4.4.

Kaebaja ei ole kaebuses otseselt viidanud MTA 31.05.2022 vaideotsuse

vaidlustamise soovile ning kohtule ei nähtu kaebusest, et kaebaja hinnangul rikuks

vaideotsus tema õigusi muul viisil kui vaide rahuldamata jätmine (MKS § 151 lg 3).

Seega ei ole kohtu hinnangul alust ega vajadust lugeda kaebuse nõudeks lisaks MTA

13.04.2022 korralduse tühistamisnõudele ka MTA 31.05.2022 vaideotsuse tühistamise

nõuet. Tühistamisnõue hõlmab seejuures õigusvastasuse tuvastamise nõuet (st

tühistamisnõude lahendamise käigus kontrollib kohus ka vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust), seega puudub alus ja vajadus ka MTA 13.04.2022 korralduse

õigusvastasuse tuvastamisnõude eraldiseisvaks esitamiseks ja menetlemiseks (vt ka

HKMS § 45 lg 2).

5. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada. Nimetatud

sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

5.1.

Käesoleva määruse p-s 4.2 kirjeldatud asjaoludest saab teha järelduse, et

kaebajal oli enne 2018-2022. a maamaksude tasumist MTA ees kehtiv

tulumaksuvõlgnevus (MKS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sundtäitmise tähtaeg ei olnud

möödunud). Oluline on siinkohal märkida, et kuigi kaebaja hinnangul olid/on 2016. a

ja 2017. a maksustamisperioodide eest esitatud maksunõuded õigusvastased, ei õigusta

see nende nõuete täitmata jätmist. Esiteks tuleb märkida, et haldusakti adressaadi poolt

haldusaktiga mittenõustumine ei kõrvalda selle täitmise kohustust (mittenõustumine ei

muuda haldusakti õigusvastaseks). Teiseks on oluline, et täitmiseks on kohustuslikud

ka õigusvastased, kuid kehtivad haldusaktid, st kui potentsiaalselt õigusvastast

haldusakti ei vaidlustata, siis on see kehtiv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata selle

võimalikust õigusvastasusest. Haldusakti(de) jõu murdmiseks on vajalik need kehtetuks

tunnistada / tühistada vaide- või kohtumenetluses2.

3-22-1406

4(5)

Seejuures on oluline rõhutada, et MTA poolt kaebajalt tulumaksu tasumise nõudmine kooskõlas

TuMSi regulatsiooniga (sh kuni 2019. a lõpuni kehtinud TuMS § 282 lg-ga 2) ei ole MTA vaba

valik / kaalutlusotsus. Seadusi võtab vastu Riigikogu, nagu on kaebajale selgitanud ka

õiguskantsler 13.06.2018 vastuses, ning parlamendi poolt vastu võetud seadused on täitmiseks

2 vt ka Riigikohtu 12.10.2009 otsus nr 3-3-1-50-09, p 13 (https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-3-1-

50-

09)

kohustuslikud nii kaebajale kui MTA-le. Kõnealuse regulatsiooni põhiseadusevastasust ei ole

kohtud asjas nr 3-14-51730 tuvastanud.

5.2.

Järgnevalt selgitab kohus alates 01.01.2009 kehtima hakanud rahaliste

kohustuste tasumise korda. Kui varem oli maksukohustuslasel võimalik pangaülekannet

tehes valida, millist maksu ta tasub, sest igal maksuliigil oli oma viitenumber ja

arvestust peeti iga maksuliigi kohta eraldi, siis alates 01.01.2009 ei ole see enam

võimalik. Kõik ühe isiku rahalised kohustused on koondatud ettemaksukontole ja

kontole laekunud raha jagatakse tekkinud kohustuste vahel automaatselt, vastavalt

kohustuste tekkimise järjekorrale.3

Nimelt sätestab alates 01.01.2009 kehtiv MKS § 105 lg 6, et maksukohustuslase rahalised

kohustused tasutakse või tasaarvestatakse kohustuste tekkimise järjekorras, välja arvatud juhul,

kui maksukohustuslane taotleb enne täitmise tähtpäeva sama lõike punktides 14–16 nimetatud

kohustuste (s.o intress, sunniraha ja muud kohustused) täitmise välistamist tasaarvestusest.

Samuti on 03.01.2009 jõustunud rahandusministri 19.12.2008 määruse nr 51 „Riiklike maksude

maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumist ja

tagastamise kord“ (määrus nr 51) § 11 lg-tes 1 ja 2 sätestatud, et arvestusse kantud kohustused

täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga arvestades MKS §-s 105

sätestatut ning täitmist alustatakse varaseima tasumise tähtpäevaga kohustustest.

Seega arvestatakse ettemaksukontole tasutud summa varaseima maksu või kohustuse katteks

ning seda sõltumata sellest, et isiku sooviks oli näiteks tasuda mingit teist rahalist kohustust.

Teisisõnu puudub isikul subjektiivne õigus otsustada, millise kohustuse ta riigi ees täidab ja

millist ta ei täida või millise täitmisega viivitab.

5.3.

Nagu kohus eelnevalt määruse p-s 4.2 välja tõi, siis oli kaebajal 2018-2022. a

maamaksude tasumise ajal riigi ees juba 2016-2017. a maksustamisperioodide eest

füüsilise isiku tulumaksu võlgnevus. Seega tuli MTA-l MKS § 105 lg 6 ja määruse nr

51 § 11 lg 2 alusel lugeda laekumine nimetatud võlgnevuse katteks, mis tähendab, et

hilisemad maamaksukohustused on kaebajal täitmata ning MTA-l tuleb need sisse

nõuda (MKS § 10 lg 2 p 3). Olemasoleva teabe kohaselt on MTA 13.04.2022 korraldus

tehtud viidatud õigusnormide alusel ja nendega kooskõlas. MTA 13.04.2022

korraldusega sissenõutava maamaksu varaseim tasumise tähtaeg oli 02.04.2018, seega

ei ole MKS § 132 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise tähtaeg möödunud.

5.4.

Eeltoodud õigusnormidest ja selgitustest tulenevalt ei nähtu kohtule, et MTA

oleks tegutsenud kaebaja õigusi rikkuvalt ning seega on kaebus MTA 13.04.2022

korralduse tühistamiseks perspektiivitu (st kaebaja kaebuse rahuldamine on

ebatõenäoline). MTA 13.04.2022 korralduse õiguspärasus sõltub valdavalt sellele

eelnenud MTA haldusaktide ja toimingute õiguspärasusest, mida kaebaja ei ole

tähtaegselt vaidlustanud ja mida kohus ei saa käesolevas asjas ümber vaadata.

3-22-1406

5(5)

Kohtu hinnangul on kaebusega kaitstava õiguse riive ühtlasi väheintensiivne. Nimelt on

Riigikohus selgitanud, et vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul

tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause), aga

kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet

väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse

3 vt ka MKS-i ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (333 SE) seletuskiri

(https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/37d76acd-5868-4128-7b4b-

d477d12ae676/Maksukorralduse%20seaduse%20ja%20sellega%20seotud%20teiste%20seaduste%20muutmise

%20seadus);

õiguskantsleri

01.12.2014

seisukoht

asjas

nr

6-1/141392/1404945

(https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad); Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.06.2009

otsus asjas nr 3-4-1-4-09, p 24 (https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-4-1-4-09)

piirmäära2. Kohtu hinnangul ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt asjaolu, et tema poolt tasutud

54,25 euro suurune summa on arvestatud 2016. a ja 2017. a tulumaksuvõlgnevuse katteks ning

mitte 2018-2022. a maamaksude katteks. Selline rahaliste kohustuste tasumise järjekord kehtib

kõikidele isikutele ning kaebajal oli muu hulgas halduskohtus võimalus vaidlustada 2016. a ja

2017. a juurdemaksmisele määratud tulumaksu võlgnevusi. Kaebaja ei ole selgitanud, et

nimetatud rahasumma tasumine riivaks intensiivselt tema toimetulekut enda muude

kohustustega, pigem nähtub kaebuse seisukohtades, et kaebaja ei pea põhimõtteliselt õigeks

TuMS regulatsiooni, mille alusel temalt 2016. a ja 2017. a maksustamisperioodide tulumaksu

nõutakse (vastava regulatsiooni alusel tehtud haldusakte samas õigeaegselt vaidlustamata).

Seega on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 eeldused kaebuse tagastamiseks.

6. HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse

selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, siis kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastamisele ei

kuulu.

7. Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik

2 Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12 (https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-21-1411/16)