4-10-3272/14 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. novembril 2010.a Paide kohtumaja

Väärteoasja number

4-10-3272

Kohtunik

Heino-Vello Pihlak

Kohtuistungi sekretär

Kaja Aljama

Väärteoasi

Marek Põllu kaebus Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo

Paide politseijaoskonna 2.09.2010.a otsusele väärteoasjas

nr 2510,10,003086

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Marek Põllu, isikukood 37812184910,

elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx

Kohtuväline

menetleja:

Lääne

Prefektuuri

korrakaitsebüroo Paide politseijaoskond

Kohtuistungil osalesid Marek Põllu ja kohtuvälise

menetleja ametnik Üllar Kütt

Resolutsioon

Kaebus rahuldada.

Tühistada Lääne Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Paide politseijaoskonna 2.09.2010.a

otsus väärteoasjas nr 2510,10,003086 täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29

lg 1 p 1 ja 3 alusel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni

esitamise soovist Pärnu Maakohtu Paide kohtumajja 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Kaevatav otsus

Märgitud otsusega on menetlusalust isikut karistatud liiklusseaduse (LS) 7416 lg 1 alusel

liikluseeskirja (LE) § 46 rikkumise eest rahatrahviga 15 trahviühikut, mis on 900 krooni.

Väärtegu seisnes selles, et ta 10.07.2010.a kella 17.59 ajal juhtis xxxxxxxxxx xxxxxxxxx

tänaval mootorsõidukit kinnitamata turvavööga ja lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei

peatunud teeandmiseks teed ületavale jalakäijale. Turvavarustuse kasutamise nõuete eiramise

süüasjas on menetlus lõpetatud tõendite puudumise tõttu.

Kaebuse asjaolud ja taotlus

Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et kohtuväline menetleja on teinud otsuse sama teo kohta,

milles on tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend. Nii on menetlus LS § 7416 lg 1 järgi

lõpetatud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 29 lg 1 p 3 kohaselt menetlust ei alustata ja

alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui isiku suhtes on sama teo kohta tehtud menetluse

lõpetamise otsus. Menetleja on oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust.

Kogutud ei ole tõendeid, mis tagaksid õige ja seadusliku lahendi. Kui auto oli jõudnud

ülekäigurajast umbes 5 m kaugusele, siis suundus kõnniteel jalutanud jalakäija ühtäkki

ülekäiguraja poole. Kuna auto oli jõudnud ülekäigurajale, siis ei jõudnud enam peatuda

ülekäiguraja ees, kus alustas jalakäija ületamist. Jalakäija üldse ei veendunud ohutuses ega

täitnud LS § 31 nõuet hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse

kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning

tee ületamine on ohutu. Jalakäija eelnev käitumine ei andnud alust eeldada, et soovib

ülekäigurada ületada. Parempöörde tegemise koha ja ülekäiguraja vaheline kaugus on umbes

30 meetrit.

Teine põhjus, miks ei saanud peatuda, oli auto taha jõudnud suurel kiirusel lähenev

operatiivsõiduk. Kuna jalakäija ei olnud alustanud tee ületamist otsustas kaebaja mitte teha

äkkpidurdust, sest oli veendunud, et politseiauto ei jõua reageerida ilma avariita. Vahe autode

vahel võis olla 2 meetrit.

Veel on otsuses märkima LS § 7616 lõige, mis rikub õigust teada, millise lõike järgi väärtegu

menetletakse. Kohus on seotud VTMS §-ga 87, mille järgi arutatakse ainult

väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Menetleja eiras taotlust üle kuulata jalakäija, kelle

ütlused oleksid oluliseks tõendiks. Politseiametnik sai taotluse koheselt teada, ja oleks saanud

läheduses viibiva jalakäija üle kuulata. Oluline on, et asjas puudub kahju. Jättes tunnistaja üle

kuulamata on politseinik asunud ise selle asemel menetluses ütlusi andma. Politseinik väidab,

et jalakäija oli jõudnud peaaegu sõidutee keskele. Sellisel juhul taga sõites pani politseiauto

jalakäija veelgi ohtlikumasse olukorda, kuna ta järgnes üle ülekäiguraja vahetult peale

kaebuse esitajat. Pole selge milliste vahenditega ja tingimuste juures menetleja rikkumise

tuvastas. Tunnistajana keskendub politseinik kaebuse esitaja poolt öeldule. Jalakäija

ülekuulamist on taotletud ka vastulauses, kuid asjatult. Tõendamiskoormis lasub ikka

kohtuvälisel menetlejal. Vastulause mittearvestamise kohta ei esitatud otsuses põhjendust

nagu see on nõutav VTMS § 74 lg 1 p 8 kohaselt. Menetleja ei ole tutvunud tunnistaja E. V.

ütlustega. Selgusetuks jääb, miks ei ole kergendavaid asjaolusid välja toodud. Karistus ei

vasta etteheidetava väärteo raskusele ja isiku süüle, sest süüd ei ole tuvastatud. Kaebuse

lõpposas palutakse otsus täielikult tühistada ja lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel,

kuna teos puuduvad väärteotunnused.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse kohta

Kohtuväline menetleja ei pea kaebust põhjendatuks. Kinnitamata turvavööga sõiduki

juhtimine ei leidnud tõendamist, mis on sisust lugeda ja mistõttu on menetlus osaliselt

lõpetatud. Menetlusotsusesse aga on sattunud viga. On nõus, et esineb oluline väärteoõiguse

rikkumine, sest lõpetatud asjas ei saa enam uut lahendit teha. Kuid selles väärteoasjas on

teinegi rikkumine, millel ei ole lahendit, s.t turvavööta sõit. Kuid see rikkumine ei ole siiski

tõendatud. Väärtegu selle osas tuleb lõpetada.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse asjaolude juurde. Politsei vastus ei ole

muutnud tema seisukohta. Peale parklast teele keeramist ei olnud võimalik saavutada suurt

kiirust enne ülekäigurada. Kiirus oli minimaalne. Enne teele pööramist möödusid

vastassuunavööndis politseiautod. Üks nendest lülitas vilkuri sisse ja pööras tagasi ja asus

järele sõitma. Omakorda oli ees ülekäigurada. Jõudes ülekäigurajani nägi kõnniteel jalakäijat,

kes keeras koheselt ülekäiguraja poole. Tema käitumisest ei olnud võimalk aru saada kas

veendus ohutuses. Tahavaatepeeglist oli näha taha jõudnud politseiauto. Jalakäija pidi

nägema vilkuritega politseiautot. Seetõttu oli kohustus anda teed operatiivsõidukile (LE § 36

lg 4). Jalakäija hakkas ülekäigurajal liikuma siis kui tema auto oli ülekäiguraja ees. Sõitis üle

ülekäigurajast ja peatus, järel peatus politseiauto. Turvavöö oli kinnitatud juba parklas.

Politseinik võis valesti mõista turvavöö reguleerimist oma keha järgi. Jalakäija oleks andnud

asja kohta kindlasti rohkem selgust, kui teda oleks asjasse kaasatud. Sellega on olukord kaitse

seisukohalt muudetud raskemaks. Samuti ei olnud protokollis märgitud LS § 7416 lõiget.

Kohtuvaidluses jääb oma põhjenduste juurde, lisades, et tema süü ei ole tõendamist leidnud.

Tegu toime ei ole pannud ja väärtegu selles asjas on menetleja poolt lõpetatud.

Kohtuväline menetleja ametnik selgitab, et ei arutata jalakäija käitumist. Turvavöö kohta on

endiselt põhjendatud menetluse lõpetamine tõendamatuse tõttu. Et ei saanud politseiauto

pärast pidurdada ei saa enam kindlaks teha. See on paljasõnaline väide. Vaidlust ei ole

jalakäija üle. Ta ise nägi jalakäijat ja naine ütles seda. Küsimus on selles, kas ta pidi

jalakäijale teed andma või mitte. Ülekäigurada laieneb ka kõnniteele. Teed tuleb anda ja

samuti ka ootavale jalakäijale. Kiirust tuleb enne vähendada, et saada pidurdada. Marek Põllu

aga ei saanud. Lõige puudus, kuid kirjeldusest oli piisavalt mõista, mida on süüks pandud.

Otsus on tehtud leebema lõike järgi. Kaebus ei kuulu rahuldamisele ega karistus

kergendamisele. Karistus on niigi kolm korda maksimumist kergem.

Tunnistaja ütlused kohtuistungil

Tunnistaja E. V. on tõendanud kohtuistungil, et peale pööramist Paide poole lähenes tagant

kiirelt vilkuritega politseiauto. Ette vaadates nägi diagonaalis jalakäijat vasakul asuva

kõnnitee peal vahetult enne ülekäigurada. Jalakäija liikus kiirelt. Oli võimalus, et politseiauto

võib tagant otsa sõita, peatumise võimalust enne ülekäigurada ei olnud.

Tunnistaja H. T. on tõendanud, et märkas parklast väljunud sõidukijuhil ei ole turvavöö

kinnitatud. Sõitis vilkuritega järele. Jalakäija oli asunud ületama ülekäigurada, juht ei andnud

teed, peatus peale ülekäigurada. Politseiauto sai jalakäijast mööda. Juht selgitas, et inimest ei

olevat üle lasknud seetõttu, et mitte tekitada liiklusohtlikku olukorda. Tegelikult oleks saanud

peatuda, kui oleks märganud. Peale juhi dokumentide kontrolli oli jalakäija ära läinud.

Täiendab, et jalakäija oli pigem sõidutee alguses. Jalakäija pidi politseiautot nägema.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtul arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja

kaebuse lahendamisel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab

süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. LS § 7416 lg 1

sätestab väärteona sõiduki juhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise.

Kohus on tuvastanud, et kohtuväline menetleja ei ole olnud korrektne alates protokolli

koostamisest kuni otsuse tegemiseni. Protokollis ei ole ära toodud LS § 7416 lõiget. Rikutud

on menetlusaluse isiku õigust saada koheselt teada, milles teda täpselt süüdistatakse, kui

kohapeal ei nõustuta rikkumisega. Edasises menetluses on menetlusvigu. Osaliselt on

menetlus lõpetatud LS § 7416 lg 1 järgi tõendamatuse tõttu, kuid lahendamata on jäänud LE §

68 p 5 järgi turvavöö kasutamise nõude eiramine. Kuigi menetlus on lõpetatud LS § 7416 lg 1

järgi

on

menetlusalust

isikut

ikkagi

karistatud

sellel

alusel.

Need

loetletud

väärteomenetlusõiguse rikkumised on olulised ja aluseks väärteo otsuse tühistamiseks.

Kaebemenetluses on kohtuväline menetleja tunnistanud eksimusi ja väärteomenetulusõiguse

rikkumisi. On jäänud arvamusele, et tõendamist ei ole leidnud turvavöö mittekasutamine,

samuti on õige selles osas menetluse lõpetamine. Kohus nõustub, et tõendid puuduvad LS §-s

7464 lg 1 sätestatud väärteo kohta. Menetluse lõpetamine on õigustatud VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel.

Teise väärteo osas ei ole vaidlust selle üle, et jalakäija oli sõidutee vastassuuna kõnniteel.

Kuid vaidlus on tekkinud sellest, kas jalakäija oli ülekäigurajale lähenemas, kas jalakäija

täitis LE § 36 lg 4 nõuet, mis keelab takistada sõidukit, millel töötab sinine vilkur koos erilise

helisignaaliga või ilma, kas jalakäija oli ootamas või oli ülekäigurajal, kui menetlusalune isik

lähenes ülekäigurajale.

Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik üheselt hinnata tõendatuks jalakäija liikumine

ülekäigurajal sõidutee vastassuuna poolel, samuti, et ta oli ootamas või lähenenud või

alustamas ületamist enne menetlusaluse isiku auto jõudmist ülekäiguraja ette. Tunnistaja H.

T. seletusega on leidnud tõendamist, et juhi turvavöö mittekinnitamise pärast järgneti

sõidukile lülitatud vilkuritega ja helisignaaliga ning ülekäigurajale tuli jalakäija, kes jõudis

tee ületada peale menetlusaluse isiku ja politseisõidukit. Juhi dokumentide kontrollimise järel

jalakäijat enam läheduses ei olnud. Täpsustamisel tunnistaja hindas, et jalakäija oli pigem

sõidutee alguses kui ülekäigurajal. Tunnistaja E. V. tõendab hoopis, et jalakäija oli kõnniteel

enne ülekäigurada. Tunnistaja H. T. ütlustest jääb väheks menetlusaluse isiku ja tema

tunnistaja ütluste vastu süü tuvastamiseks. Et jalakäija ütlusi ei ole ja tunnistajate hilisemad

ütlused ei kattu, vahetuid tunnistajate ütlusi ei ole ning muid tõendeid ei ole, siis on tekkinud

tõsine kahtlus väidetava süüteo tõendatuses. Enam ei ole võimalik kindlaks teha jalakäija

asukohta ülekäiguraja suhtes, mis annaks aluse süüteokoosseisule. Puudub ühene selgus, kas

jalakäija oli teed ületamas või teeületamisvõimalust ootamas või hoopis liikus kõnniteel,

samuti tema liikumisviis või –kiirus. Kuna jalakäijal on samuti kohustus jälgida

liiklusnõudeid, siis alati ja üheselt ei saa teda hinnata nõrgemaks pooleks liikluses, kui on

välja selgitamata, kuidas ta käitus ülekäiguraja läheduses sõiduteest madalamal kõnniteel,

kust on tõus ülekäigurajale. Tunnistaja H. T. seletusest saab järeldada, et jalakäijat ei häirinud

mõnekümne meetri kaugusel asuva politseiauto märguanded ega ülekäigurajale lähenenud

sõiduk, jalakäija suutis sõidutee ületada peale mõlemat sõidukit ja siis lahkuda. Jalakäijat ei

huvitanud tema õiguste eiramine ega menetlusse sekkumine või politsei abistamine. Tõendite

puudumine ja märgitud kahtlused tuleb aga arvata menetlusaluse isiku kasuks. Eeltoodu

alusel on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada

täielikult ning lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Heino-Vello Pihlak

Kohtunik