2-21-13192/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

8.07.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13192

Kohtuasi

XX avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

osaliselt avaldajale üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja liik

Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Janika Drobot

Puudutatud isikud

YY (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

VV

(isikukood

xxxxxxxxxx),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

lepinguline esindaja Anneli Kunimägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata määruskaebusele lisatud tõendid: YY Valgevene passi koopia

ja Valgevene kinnisvararegistri väljavõte.

2. Tühistada Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus resolutsiooni p 3 osas, millega

kohus ei andnud XXle ainuotsustusõigust lapsega reisimiseks väljaspool

Euroopa Liidu piire. Teha tühistatud osas uus määrus, millega lõpetada vanemate

XX ja VVi ühine hooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas osaliselt

lapsega reisimist puudutavas osas ka väljaspool Euroopa Liidu piire. Anda XXle

ainuhooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse

viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse

järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx VVi juures. Muus osas jätta maakohtu määrus

muutmata.

2-21-13192

3. Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus on jõustunud osas, millega anti XXle

ainuotsustusõigus lapse YY elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires

(resolutsiooni p 1 osaliselt ja p 2) ja määrati menetluskulude jaotus.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada avaldus osaliselt.

5.2. Anda XXle ainuotsustusõigus lapse YY elukoha määramiseks Eesti Vabariigi

piires.

5.3. Lõpetada vanemate XX ja VVi ühine hooldusõigus lapse YY viibimiskoha

määramise osas osaliselt lapsega reisimist puudutavas osas. Anda XXle

ainuhooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse

viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse

järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx VVi juures.

5.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda,

v.a riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta

Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja, ema) esitas Harju Maakohtule 23.08.2021 avalduse ning 2.09.2021 ja

17.09.2021 selle täpsustused, milles palus esimese alternatiivina lõpetada vanemate ühise

hooldusõiguse YY (laps) suhtes ja anda lapse hooldusõigus täielikult üle emale. Teise

alternatiivina palus ema lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha ja elukoha

küsimustes ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale.

2. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt sündis avaldaja ja VVi (isa) kooselust 16.05.2017

tütar YY. Lapsel on C ja C kodakondsus. Laps elab koos avaldajaga Tallinnas, lapse isa elab

Xxxxxxxxxxxis. Lapse vanemate vahel on pidevalt olnud lahkarvamused lapse elu- ja

viibimiskoha üle. Lapse isa on blokeerinud ema erinevates suhtlusrakendustes ja ema ei saa

isalt vastuseid lapse heaolu ja arengut puudutavates küsimustes. Isa keeldumise tõttu on ära

jäänud mitmed planeeritud puhkusereisid ja välismaale sõidud. Ema hinnangul puudub mõistlik

põhjus ühise hooldusõiguse säilitamiseks, sest isa ei tunne lapse käekäigu vastu huvi. Samuti ei

täida isa kohtu vahendusel sõlmitud kokkuleppeid.

2-21-13192

3. Lapse isa palus 17.09.2021 seisukohas jätta avaldus rahuldamata. Isa kinnitas, et keeldus

andmast luba reisida lapsega puhkusereisile Türki, sest ei pidanud seda COVID-19 pandeemia

ajal mõistlikuks. Sel ajal oli antud soovitus mitte reisida Eestist väljapoole. Lapse isa kinnitas,

et soovib täita oma kohustusi lapse ees, kuid ei ole saanud seda teha, sest lapse ema takistab

teda selles.

4. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja pidas 24.09.2021 seisukohas avaldust

osaliselt põhjendatuks. Lapse esindaja hinnangul oleks põhjendatud anda emale

ainuotsustusõigus lapse elukoha määramise kohta Eesti Vabariigi piires, arvestades, et lapse

ema on nõus jätkuvalt elama Eestis ning ka isa soovib, et lapse ema jätkaks koos lapsega elamist

Eestis. Reisimist puudutavates küsimustes võiks ema reisida lapsega riikidesse, kus COVID-19

levik ei ole suurem Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduses nr 282 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike

ürituste korraldamise piirangud“ toodud tasemest „oranž“ ja seejuures ei tohiks viiruse levik

olla suurem kui Eestis ning reisimine peaks olema lapse huvides.

5. Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu toetas 20.09.2021 seisukohas avaldust

ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja täielikuks üleandmiseks emale.

Vanematevahelised vaidlused on pikaajalised ning nad ei ole suutnud astuda dialoogi. Teises

riigis elav lapse isa ei ole andnud luba lapse reisimiseks ega arsti juurde minekuks, mis on

tekitanud lapsele palju keerulisema ja ohtlikuma olukorra ega ole lapse huvides.

Maakohtu määrus

6. Harju Maakohus rahuldas 23.12.2021 määrusega avalduse osaliselt ja andis emale

ainuotsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires ja lapsega reisimiseks

Euroopa Liidu piires. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

7. Maakohtu hinnangul ei toonud ema esile asjaolusid, mis põhjendaks vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist. Ärakuulamisel kinnitasid mõlemad vanemad, et nende suhted on

viimasel ajal olnud head, nad on vabalt suhelnud kõikides, ka last puudutavates küsimustes.

Vanematevahelistes suhetes on lapsega seotud küsimustes olnud erimeelsusi, kuid need on

puudutanud peamiselt lapsega reisimist, mitte lapsega seotud muid olulisi küsimusi.

Ärakuulamisel esitatud tõendist (tl 74) nähtuvalt andis isa nõusoleku lapse tegeliku elukoha

registreerimiseks. Ärakuulamisel kinnitas isa, et tal puuduvad vastuväited sellele, et laps käib

lasteaias Tallinnas Lasnamäel.

8. Maakohus ei pidanud isa keeldumist lapsega reisimiseks loa andmisel põhjendamatuks.

Maakohtu hinnangul ei ole maailmas valitseva pandeemia tingimustes lapsega reisimine

üldjuhul mõistlik tegu. Reisimine ei ole selline lapse huvides tegevus, mis kaalub üles

võimaliku terviseriski. Vanema mure lapse tervise pärast pandeemia tingimustes ja seetõttu

välisriiki reisimiseks nõusoleku andmata jätmine ei ole vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamise aluseks.

9. Maakohtu hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud peamiselt kahes

olukorras. Ühel juhul on põhjendatud lõpetada ühine hooldusõigus siis, kui vanemad ei ole

suutelised ühiselt lapse elu puudutavates olulistes küsimustes kokkuleppele jõudma ning teisel

juhul siis, kui tegelikkuses hoolitseb lapse eest üks vanem, teine vanem lapse elust ja

otsustustest osa võtta ei soovi ning mõistlik on viia faktiline olukord kooskõlla juriidilise

olukorraga. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Mõlemad vanemad armastavad oma

last, hoolivad temast ja tahavad talle parimat ning on suutelised lapse huvides koostööd tegema

ja kokkuleppele jõudma. Lapse huvides on mõlema vanema osalemine tema elus, sealhulgas

lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamine. Sekkumine vanemate hooldusõigusesse

2-21-13192

juhul, kui selleks puudub tungiv vajadus, ei ole proportsionaalne. Lapse huvidega ei ole

kooskõlas põhjendamatult ühe vanema kõrvale jätmine ühise hooldusõiguse teostamiselt.

Seetõttu ei ole lapse huvidega kooskõlas ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine.

10. Vanematel on olnud erimeelsusi lapse elukoha registreerimise ja lapsega reisimise üle, kuid

see ei tingi vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist. Lapse isa soovib, et laps elaks Euroopa

Liidu liikmesriigis. Kuivõrd vanemate omavahelised suhted on olnud keerulised, pidas kohus

põhjendatuks anda lapse emale ainuotsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Eesti Vabariigi

piires ning lapsega reisimise küsimuses Euroopa Liidu piires. Lapse emale ainuotsustusõiguse

andmine ei piira liigselt lapse isa õigusi – isale on tagatud, et lapse elukoht on Euroopa Liidu

liikmesriigis Eesti Vabariigis. Samuti on lapse reisimine piiratud ilma isa nõusolekuta üksnes

Euroopa Liidu liikmesriikidega. Euroopa Liidu liikmesriigid käituvad pandeemia tingimustes

vastustundlikult ja tagavad kehtestatud reeglite järgimise, mistõttu ei ole seal reisimine lapse

jaoks nii ohtlik nagu kolmandates riikides. Kõikides muudes olulistes lapse elu puudutavates

küsimustes, nagu haridus, huvitegevus ja tervishoid, säilib vanematel ühine hooldusõigus.

11. Menetluskulude jaotamisel märkis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172

lg-le 1 viidates, et määrus tehti lapse huvides. Maakohtu hinnangul ei ole õiglane jätta praeguse

menetluse kulusid lapse kanda, mistõttu jäävad menetluskulud neid kandnud isikute kanda,

välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebus

12. Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anda hooldusõigus üle emale

või alternatiivselt tühistada maakohtu määrus osas, millega piirati ema ainuotsustusõigust

lapsega reisimisel Euroopa Liidu liikmesriikidega ning teha tühistatud osas uus lahend, millega

anda emale ainuotsustusõigus lapsega reisimisel.

13. Määruskaebuse kohaselt ei soovi isa lapse elust osa võtta. Faktiliselt hoolitseb lapse eest

ema. Avaldaja on esitanud tõendid, mille kohaselt isa lapsega ei suhtle ja ei täida ka vanemate

vahel kehtivat suhtluskorda, mis on kindlaks määratud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Maakohtu

järeldus, et vanemad suudavad omavahel vabalt ja täiskasvanulikult suhelda, ei tähenda nende

üksmeelt lapsega seonduvates küsimustes. Isa tunneb lapse käekäigu vastu huvi üksnes

kohtuasjade algatamisel. Eeldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on täidetud.

14. Ema hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta Tallinna linna seisukoha, milles viimane

toetas ema avaldust. Selliselt on kohus seadnud kahtluse alla nii kohaliku omavalitsuse

hinnangu kui ka sellise hinnangu vajaduse üldiselt.

15. Kaebuse alternatiivse taotluse osas leiab ema, et kohtu põhjendused lapsega reisimise

piiramisel Euroopa Liiduga on tendentslikud ja nende kujunemine ei ole jälgitav. Määrus ei ole

selles osas seaduslik ega põhjendatud. Samuti ei ole nimetatud küsimust menetluses

vanematega arutatud. Isa keeldumised lapsega reisimiseks nõusoleku andmiseks ei ole olnud

seotud Euroopa Liidu riikidega, vaid üksnes koroonaviirusega. Mistahes tulevikus

planeeritavate välisreiside puhul tuleb igal isikul arvestada koroonaviiruse tõkestamiseks seatud

meetmete ja ohutusabinõudega. Ema kinnitab, et teeb lapse heaolu ja tervise tagamiseks kõik

mis võimalik, sh tagab lapsele reisimisel tervisekindlustuse ja kehtivatest viiruse tõkestamise

reeglitest kinnipidamise. Selle hindamine, kas reisimine on võimalik, on vanemate kohustus

ning see, kuidas riigiti käitutakse, on teisejärguline. Lisaks märgib ema, et kohtumääruse mõju

peaks kestma kauem kui maailmas vältav pandeemia.

16. Maakohus on jätnud põhjendamata ema esile toodud asjaolu, mille kohaselt on lapse

vanaema elukohaks Valgevene ja ka laps ise on Valgevene kodanik. Ema on varasemas

2-21-13192

menetluses selgitanud ja tõendanud, et isa nõusoleku puudumise tõttu ei ole ema ega laps

saanud külastada Valgevenes elavat lapse vanaema.

Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad

17. Isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Kaebuses

esitatud etteheited, et isa ei tunne lapse kasvatamise ja hooldamise ega lapsega suhtlemise vastu

huvi, on paljasõnalised ja ümber lükatud maakohtu menetluses esitatud tõenditega. Isa ei nõustu

lapsega reisimisega väljapoole Euroopa Liitu, sest ema sõidaks viivitamatult koos lapsega

alaliselt elama Valgevenesse, kuhu Eesti kodanikust isal oleks praegust rahvusvahelist olukorda

arvestades keeruline isegi viisat saada.

18. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt

põhjendatud. Esindaja peab põhjendatuks anda emale hooldusõigus lapse elukoha ja

viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Reisimise osas leiab esindaja, et

arvestades, et lapse ema on pärit Valgevenest ning seal elab ka lapse vanaema, oleks mõistlik

lubada emal reisida lapsega ka Valgevenesse.

19. Lasnamäe Linnaosa Valitsus toetab ema määruskaebust, märkides, et jääb 20.09.2021

esitatud seisukoha juurde.

20. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS

§ 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel (koosmõjus

TsMS §-ga 659) tühistada resolutsiooni p-i 3 osas, millega kohus ei andnud emale

ainuotsustusõigust lapsega reisimiseks väljaspool Euroopa Liidu piire. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue määruse, millega lõpetab osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse

viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapsega reisimist ka väljaspool Euroopa Liidu piire

ja annab emale lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse osas, mis puudutab lapse

viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määrusega tsiviilasjas

nr x-xx-xxxxx kinnitatud suhtlemiskorra järgi isa juures. Muus osas ei anna määruskaebuse

väited alust maakohtu määrust muuta. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

22. TsMS § 654 lg 2² (koosmõjus TsMS §-ga 659) kohaselt esitab ringkonnakohus määruse

resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

23. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust

osas, milles maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata ja emale üle andmata

(resolutsiooni p 1 osaliselt) ning alternatiivselt lapsega reisimist puudutavas (resolutsiooni p 3).

Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles emale anti ainuotsustusõigus lapse elukoha

määramiseks Eesti Vabariigi piires (resolutsiooni p 2) ja määrati menetluskulude jaotus. Selles

osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) alusel

jõustunud.

(I)

24. Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata määruse resolutsiooni

p-s 1 märgitud tõendid. Koopia lapse Valgevene passist ja Valgevene kinnisvararegistri

väljavõte ei ole tõendina asjakohased. Selle üle, et lapsel on Valgevene kodakondsus ja emal

on Valgevenes kinnisvara, ei vaielda.

2-21-13192

25. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub

vajadus neid füüsiliselt tagastada.

(II)

26. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad

alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi

vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt

või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral

hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu

hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist

seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi

elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu

kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme

kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi.

27. Maakohus on PKS § 137 lg-le 1 viidates leidnud, et alused vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks puuduvad, samas on maakohus pidanud põhjendatuks emale ainuotsustusõiguse

andmist lapsega reisimise osas. Maakohus viitas määruses PKS §-le 137, kuid maakohtu

määruse resolutsioonist ja põhjendustest nähtuvalt on maakohus andnud PKS § 119 alusel

emale üksnes lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse. Iseenesest ei pea kohus vanemate

lahkarvamuste korral tingimata vanemate ühist hooldusõigust PKS § 137 alusel lõpetama ning

kohus võib vanema taotlusel ka PKS § 119 esimese lause alusel anda ühele vanemale

otsustusõiguse last puudutavas olulises küsimuses. Siiski tuleb kohtul arvestada nende nõuete

eripära.

28. Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse

osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137)

on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137

alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab

vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse

lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist

hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või

täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate

hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last

puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus

ei ole PKS §-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku

kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku

kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust

(vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja 12.02.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema 23.08.2021 avalduses ja selle 2.09.2021 ja

17.09.2021 täpsustustes esitatud taotlusi ja hooldusõiguses muudatuste tegemise vajaduse

põhistusi arvestades kahtlust, et ema soovib kestvaid muudatusi vanemate ühises

hooldusõiguses. Ema avaldusest ja selle täpsustustest nähtub soov saada võimalus otsustada

edaspidi üksi kõigi tulevikus tekkida võivate lapse reisimist puudutavate küsimuste üle, mitte

lahendada üks konkreetne lapse reisimist puudutav aktuaalne küsimus. Seega taotleb ema ühise

hooldusõiguse (osalist) lõpetamist lapse viibimiskoha osas ja ainuhooldusõiguse (osalist)

üleandmist emale PKS § 137 tähenduses.

2-21-13192

(III)

30. Maakohus leidis, et hooldusõiguse lõpetamiseks alust andvaid asjaolusid ei esine.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta üksnes hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja emale

üleandmise taotluse osas. Selles osas märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele

järgmist.

31. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei anna tsiviilasja materjalid alust järelduseks, et lapse

isa ei soovi lapse elust ega lapsega seotud otsustustest osa võtta. Vastupidi, isa 17.10.2021

esitatud SMS-ide vahendusel toimunud vanemate vahelisest kirjavahetusest (tõlked tl 43–44)

nähtub isa soov lapsega suhelda ja tema elus osaleda. Samuti on lapse isa maakohtus 8.12.2021

toimunud ärakuulamisel (vt ärakuulamise protokoll tl 79 pöördel, ajamärk 00:06:05)

kinnitanud, et soovib osa võtta lapse elust ning lapse tervise, hariduse ja elukoha küsimuste üle

otsustada. Lapse isa ongi tulnud Eestisse selleks, et lapsega kohtuda.

32. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib

piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning

säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on

mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse

eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on

hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist

kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku

hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu

korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19.02.2020 määrus tsiviilasjas

nr 2-18-15686, p 18; 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5.01.2022 määrus

tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vanemate vahelised

erimeelsused lapsega reisimise üle alust ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ega emale

üleandmiseks.

33. Alust vastupidiseks järelduseks ei anna ka määruskaebuse väide, mille kohaselt on

maakohus jätnud tähelepanuta ema avaldust toetava Tallinna linna seisukoha. See, et maakohus

ei pidanud avalduse täielikku rahuldamist võimalikuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud

Tallinna linna avaldust toetava seisukohaga arvestamata. Kohus kujundab oma siseveendumuse

asja lahendamisel kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades. Maakohus ei pea ega saagi asja

lahendamisel kõigi seisukohtadega täies ulatuses nõustuda. Sellest ega asjaolust, et maakohus

määruse põhjendavas osas ei kajastanud Tallinna linna seisukohti, ei saa järeldada, et kohus on

jätnud seisukohaga arvestamata.

34. Ülalmärgitud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus on põhjendatud

osas, milles maakohus leidis, et avaldus tuleb selles sisalduva esimese alternatiivina esitatud

taotluse (s.o hooldusõiguse lõpetamine ja täielikult emale üleandmine) osas jätta rahuldamata.

35. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu määruskaebuse väidetele, mis puudutavad

emale lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse andmist Euroopa Liidu piires.

(IV)

36. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt PKS § 119 ja § 137 erinevusi. Arvestades, et vanemad

elavad lahus ja eri riikides (isa Saksamaal, ema Eestis) ning ema soovib teise alternatiivina

esitatud nõudena ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse viibimiskoha osas, saanuks maakohus

PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks olnud

kooskõlas lapse huvidega. Vanemad ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada,

et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapsega reisimise küsimuses oleks lapse

huvidega vastuolus. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks

2-21-13192

hooldusõiguslikku vanemat, kes otsustavad üksmeelselt lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi,

on vanemate erimeelsuste korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, kui need

takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu korraldada.

Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad nii kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu kui ka

vanemate vaheline kirjavahetus, et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapsega reisimist

puudutavaid küsimusi. Seda ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks. Seetõttu leidis

maakohus mh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ekslikult, et alused ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks puuduvad ja erimeelsused lapsega reisimise üle ei ole põhjuseks

lõpetada selles osas vanemate ühist hooldusõigust.

37. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel

Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ringkonnakohus, nõustudes selles osas määruskaebuse

väidetega, leiab samuti, et sõltumata reisi sihtriigist lasuks lapse emal kohustus tagada lapse

heaolu ja arvestada reisiotsuse tegemisel lapse tervise tagamiseks koroonaviiruse levikuga ning

juhul, kui reisimine osutub koroonaviiruse levikut arvestades võimalikuks, võtta tarvitusele

vajalikud abinõud viiruse leviku tõkestamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole alust kahelda

selles, et ema teeb lapse heaolu ja tervise jaoks vajaliku. Öeldut arvestades ei olnud

ringkonnakohtu hinnangul alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu

territooriumiga, lähtudes sellest, kuidas võivad erinevad riigid käituda pandeemia tingimustes.

38. Ringkonnakohus ei pea ema otsustusõiguse piiramist Euroopa Liidu riikidega lapsega

reisimisel põhjendatuks ka seetõttu, et lapsel on Valgevene kodakondsus ning lapse vanaema

(s.o ema ema) ja teised emapoolsed sugulased, elavad Valgevenes. Ema on menetluses

avaldanud, et nii ema kui ka laps soovivad külastada Valgevenes elavat ema/vanaema, ent

reisimiseks vajaliku isa nõusoleku puudumise tõttu ei saa laps Valgevenesse sõita.

Ringkonnakohtu hinnangul on lapse huvides, et tal tekiks side ka teise riigiga, mille

kodakondsus tal on (s.o Valgevene) ning ta saaks veeta aega ka Valgevenes elava vanaema ja

teiste emapoolsete sugulastega. Neil põhjendustel peab ringkonnakohus põhjendatuks mitte

piirata emale antud ainuotsustusõigust lapsega reisimisel. Reisimist puudutada võivate

võimalike riikidevaheliste või muude piirangute tõttu võib olla vajalik reisimine Valgevenesse

ja sealt tagasi Eestisse läbi kolmandate, Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide. Seetõttu ei ole

alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel üksnes Euroopa Liidu riikide ja

Valgevenega. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et esineks alus isa kartuseks, et ema sõidaks

lapsega alaliselt Valgevenesse elama. Siiski rõhutab ringkonnakohus, et maakohtu määruse

resolutsiooni p-i 2 (määrus on selles osas jõustunud) kohaselt on emal ainuotsustusõigus lapse

elukoha määramiseks üksnes Eesti Vabariigi piires. See tähendab muuhulgas, et ema ei tohi

ilma isa nõusolekuta viia lapse elukohta Valgevenesse.

39. Vaatamata eeltoodule peab ringkonnakohus ka avalduse teise alternatiivina esitatud nõuet

(s.o lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale üleandmiseks)

põhjendatuks üksnes osaliselt.

40. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt Riigikohtu

7.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Asja materjalidest nähtuvalt on vanematel

lapse viibimiskoha määramise osas erimeelsused lapsega reisimise üle otsustamisel. Seetõttu

peab ringkonnakohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha

määramise osas osaliselt, s.o üksnes lapsega reisimist puudutavas osas. PKS § 137 lg 3 järgi

lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel hooldusõigust ühele vanematest andes eelkõige

lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last

kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse

tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tagada lapsega koos

elavale emale see, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada lapsega

reisimist puudutavaid küsimusi. Arvestada tuleb aga vanemate vahel tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx

2-21-13192

kompromissi korras sõlmitud ja 18.06.2020 määrusega kinnitatud suhtlemiskorraga. Vastasel

korral muudaks emale taotletud viisil lapse viibimiskoha osas täielikult ainuotsustusõiguse

üleandmine suhtluskorra täitmise vähemalt osaliselt võimatuks. Seetõttu on põhjendatud

vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada lapsega reisimist

puudutavas osas osaliselt selliselt, et lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antakse

emale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu

8.12.2020 määruse järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx isa juures. Sõltumata sellest, kas isa

suhtluskorda järgib või mitte, peavad selles toodud õigused isale jääma.

41. Ringkonnakohus leiab, et määratud viisil lapse emale ainuhooldusõiguse andmine lapsega

reisimise küsimuses ei piira liigselt lapse isa õigusi, arvestades seejuures, et ka lapse isale on

Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse p-i 1.7. kohaselt tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx antud õigus

alates lapse 6-aastaseks saamisest üks kord igas kvartalis, kvartali viimasel nädalal, võtta laps

pühapäeva lõunast kuni järgmise pühapäeva lõunani endaga kaasa Saksamaale, kus laps elab

isa elukohas või turismireisile samaks ajaks. Isa soov teada, kus laps on ja kas lapsega on kõik

korras, on tagatud läbi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sõlmitud suhtluskorra täitmise, mille punkti

1.8 kohaselt kohustub lapse ema mh lapsega reisimisel isa teavitama lapsega reisimise ajast ja

viibimiskoha aadressist.

42. Eeltoodud põhjendustel peab ringkonnakohus määruskaebust osaliselt põhjendatuks. Seda

arvestades ei ole ülejäänud määruskaebuse väited asjakohased.

(V)

43. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud.

Vanemad ja Tallinna linn kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest

puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulud jäävad riigi kanda.

44. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Indrek Soots