2-21-12784/33 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.juuli 2022.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-12784

Tsiviilasi

K Ma ja R Mi hagi J Mi vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

Hageja I hagihind 3 098 eurot

Hageja II hagihind 3 098 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja I: K Ma (ik xxx)

Hageja II: R M (ik xxx)

Hagejate seaduslik esindaja O Ma (ik xxx, e-post:

xxx)

Hagejate

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaat

Aleksei

Vassiljev;

e-post:

aleksei.vassiljev@sadekov.ee

Kostja: J M (ik xxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Janne-

Liisa Ottis; e-post: janne-liisa.ottis@abdem.ee

Asja läbivaatamine

Istung 08.06.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta hageja 08.06.2021 taotlus kostja menetlusdokumentide vastu võtmata

jätmiseks rahuldamata.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista kostjalt J Milt välja hageja K Ma kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi

13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest summas 1 835,31 eurot.

4. Mõista kostjalt J Milt välja hageja R Mi kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi

13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest summas 2 044,65 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

6. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

2(9)

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi selgitus

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on hagejate isa. Kostja ja hagejate ema abielu on

lõppenud lahutusega xxx. Hagejad elavad emaga ja on tema ülalpidamisel. Pärast kostja ja

hagejate ema abielu lõppemist jäid hagejad elama koos emaga aadressil xxx asuvas elamus,

mis on hagejate vanemate ühisomandis ning mille soetamiseks võtsid hagejate vanemad

08.01.2018 AS-lt xxx laenu (laenuleping nr xxx). Kostja on alates 2020.aaasta juunist kuni

käesoleva hagi esitamiseni hagejate ülalpidamiseks tasunud kokku vaid 812 eurot, rohkem

elatise makseid kostja tasunud ei ole. Pärast hagejate vanemate lahkuminekut tasus laenu

tagasimaksed kostja ning leidis, et kuna lapsed jäid elama elamusse, mille soetamiseks võetud

laenu tagasimaksed tasub kostja ainuisikuliselt, siis osaleb ta hagejate ülalpidamises. Hagejate

hinnangul on see põhjendamatu, sest elatise maksmise eesmärgiks on laste vajaduste

rahuldamine, kuid laenulepingu tagasimaksed on tehtud AS-le xxx, mitte hagejatele või

hagejate emale. Teiseks ei ole hagejatel laenulepingu tagasimaksete tegemiseks kohustust ja

laenulepingu tagasimaksete tegemisega täitis kostja enda lepingulist kohustust AS-le xxx ees.

2021.aasta juunis jagasid hagejate vanemad omavahel laenulepingust tuleneva kohustuse

selliselt, iga vanem maksab pool (50%) laenulepingu tagasimaksetest ning alates juunist 2021

tasub hagejate ema pool laenulepingu tagasimaksetest ning hakkas uuesti nõudma kostjalt

elatise tasumist. 2021.aasta juunis tasus kostja ülalpidamiseks 412 eurot ja juulis 400 eurot.

Hagejad on seisukohal, et perioodil 13.08.2020 kuni 31.05.2021 jäi kostjal täitmata

ülalpidamise kohustuse täies ulatuses. Ajavahemikul 01.06.2021 – 13.08.2020 täitis kostja

ülalpidamise kohustuse osaliselt, so alla seadusega kehtestatud elatise alammäära.

Hageja I ülalpidamise kulud oli ajavahemikul 13.08.2020 kuni 13.08.2021 5 729 eurot,

millest:

 eluasemekulud 1 015 eurot,

 majandamiskulud 353 eurot,

 kulud söögile 2 400 eurot,

 lasteaiakulu 925 eurot,

 kulu riietele 400 eurot,

 huvialadele 216 eurot,

 muu kulud (nt mänguasjad, sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot.

Hageja II ülalpidamise kulud olid ajavahemikul 13.08.2020 kuni 13.08.2021 6 150 eurot,

millest:

 •

eluasemekulud 1 015 eurot,

3(9)

 •

majandamiskulud 353 eurot,

 •

kulud söögile 2 400 eurot,

 •

koolikulu 375 eurot,

 •

kulu riietele 400 eurot,

 •

huvialadele 1 194 eurot,

 •

muu kulud (nt mänguasjad, sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot.

Perioodil 13.08.2020 kuni 13.08.2021 on ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu

tekkinud elatise võlgnevus summas 3 098 eurot, so iga lapse kohta iga kuu eest summas 292

eurot kuus, kokku 3 504 (12x292), millest on maha arvestatud kostja poolt iga hageja

ülalpidamiseks tasutud 406 (812/2) eurot. Hagejad soovivad kostjalt tagasiulatuva elatise

perioodi 13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest väljamõistmist summas 3 098 eurot ühe hageja

kohta.

Hagejate hinnangul tagasiulatuva elatise tasumine ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ega

aseta kostjat äärmiselt raskesse olukorda, sest kostja on võõrandanud xxx xxx korteriomandi,

mille müügist saadud rahast laekus kostjale pärast laenu ja muude kohustuste mahaarvamist

70 889,10 dollarit. Samuti on kostja omandis xxx asuv korteriomand, mille üürile andmisest

saab kostja igakuist üüritulu.

21.10.2021 seisukohas kostja vastusele leidsid hagejad, et asjakohatud on kostja väited, et

laste ema saab lastetoetuseid. Seadusest ei tulene, et teise vanema poolt peretoetuste saamine

annaks alust vähendada elatist alla miinimummäära, mida on praktikas korduvalt rõhutanud

ka Riigikohus. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on hagejate hinnangul põhjendamatu, sest

kasutuseeliste nõue võiks kostjal olla hagejate ema vastu, kes väidetavalt kasutab ühisomandis

olevast kinnisomandist suuremat reaalosa. Kusjuures kostja viidatud Riigikohtu lahendis on

selgitatud, et ühisomandi eripära arvestades ei saa üks abikaasa nõuda kasutuseelist teiselt

abikaasalt, vaid selle saamiseks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis

omavahel jagada.

03.01.2022 märkisid hagejad oma menetlusdokumendis kohtu küsimustele igakuise

elatissumma suuruse kohta, et kostja oli ise nõus tasuma hagejatele elatist 300 eurot kuus

hageja kohta, millele lisandub hageja II jäähoki trenni eest 135 eurot tasumise kohustus.

KOSTJA VASTUS

2. Kostja on seisukohal, et tagasiulatuva elatise nõue on täielikult alusetu. Kostja ei

vaidle vastu, et peale kostja ja hagejate ema kooselu lõppu jäid hagejad elama koos emaga.

Küll aga leiab kostja, et väited sellest, et hagejad on ainult ema ülalpidamisel, on ebatäpsed ja

eksitavad, kuna ka kostja osaleb vastavalt hagejate emaga kokkulepitule (laenulepingu

tagasimaksmise kohustust täitis peale lahutust, omavahelisel kokkuleppel kostja) hagejate

ülalpidamises, mida hagejad on ka ise hagiavalduses tunnistanud ning hagejad ei ole

hagiavalduses väljatoodud perioodil kordagi kostjalt ülalpidamist küsinud. Samuti ei vaidle

kostja vastu sellele, et endistel abikaasadel on/oli jagamata vara Ameerika Ühendriigis (ja

Eestis) ning selle osas käivad osapoolte vahel läbirääkimised.

Kostja on alati osalenud laste elus, kandnud nende eest ka vahetut hoolt, sh olid hagejad

keskmiselt kuus (6) ööpäeva kuus kostjaga. Lisaks laekuvad hagejate emale lastetoetused.

Välja on kujunenud olukord, kus kostja tasub ka laste sünnipäevade, kingituste, ürituste, riiete

jms seoses kulutused. Hageja on soetanud lisaks nutitelefoni, tasunud trenni eest, soetanud

vajalikke riideid jms. Seega oli selge, et edaspidise selguse mõttes hakkas laste isa tasuma

elatist laste ema kontole ja laenumaksed ja vara jagamine jäävad omavahel jagada. Seda

tõendavad ka hagejate selgitused, et kostja tegi ülekandeid. Laste isa tasus lastele 400 eurot

kuus. Kostja hinnangul, kuna hageja ema ja kostja kaasomandis oleva maja saaks üürida

4(9)

vähemalt 1 500 eurot ja sellest tulenevalt oleks kostja osalt lastele langev kasutuseelis

vähemalt 500 eurot, on kostja panustanud kasutuseeliste näol laste ülalpidamisse.

Lisaks leidis kostja, et seesuguses summas kulud ei ole laste ja vanemate elustandardit

arvestades reaalsed ja võttes arvesse hagejate ema sissetuleku suurust ei ole ammugi mitte

reaalne, et seesuguses summas kulusid on lastega seoses kandnud laste ema. Kostja viitas

RAKE uuringule, mis kajastab keskmist kulu ühe lapse kohta kuus ning mis ei vasta hagejate

taotletud ühe kuu elatissummale 292 eurot.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus

esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei

ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

4. Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse

(edaspidi PKS) § 96, § 97 p 1, § 102 lg 2 ja § 108, mille kohaselt on vanem kohustatud oma

alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama ning elatist on õigus

nõuda tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatise hagi esitamist ja mõjuval põhjusel võib

kohus välja mõista elatise alla miinimummäära.

Hagejad nõudsid kostjalt PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmist

perioodi 13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest summas 3 098 eurot hageja kohta.

PKS § 108 alusel vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete

puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise

üldsätetest.

Seega

saab

ka

ajavahemikul

aasta

enne

hagi

esitamist

määrata

ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh

vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Tagasiulatuvalt välja

mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude

rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui laps ei ole varem kordagi ülalpidamist

nõudnud.

Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse

olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii lapse toonaseid

vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja

elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Enne hagi esitamist ülalpidamise

järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hagejate õigust nõuda elatist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist (vt ka Riigikohtu 25.05.2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid).

Esmalt analüüsib kohus, kui suured olid hagejate vajadused perioodil 13.08.2020 kuni

13.08.2021 ning seejärel võtab seisukoha tagasiulatuva elatise nõude osas.

4.1

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema

arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-69-13 p 17, Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt).

Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses

tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PKS § 120 lg 1 sätestatule.

5(9)

Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse

ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt

tuleb esmalt kindlaks teha laste esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab

elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks

vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja

Riigikohtu otsus 8.01.2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on

tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed

vahendid (vt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu

24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15).

PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega

(elatisena), kusjuures PKS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla

üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on

kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24.10.2012

tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013 lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1

sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole

vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on

miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema

asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). PKS § 100 lg 4

sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormiseks asjaolu, et ta on oma

laste ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil ning hagejate igakuised kulud ei ole nii

suured nagu hagejad seda väidavad. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas:



hagejate seaduslik esindaja ja kostja on alaealiste hagejate vanemad;



hagejad elavad emaga;



kostja maksis vaidlusalusel perioodil elatist kokku 814 eurot;



kostja tasus ainuisikuliselt kuni 2021.aasta juunini pangalaenu;



kostja tasus hageja II jäähoki trenni ja varustuse eest;



hagejad viibisid vaidlusalusel perioodil kostjaga keskmiselt 6 ööpäeva kuus;



hagejate emale laekub peretoetus 120 (2x60) eurot kuus;

Hagejad

on

tagasiulatuva

elatise

summa

määramisel

lähtunud

seadusjärgsest

miinimummäärast 292 eurot.

Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et (i) hagejate põhjendatud kulud ei ole esitatud

suuruses põhjendatud; (ii) hagejate vajadused on kaetud riiklike toetustega.

Hagejad on kulude koosseisu ja nende rahalise suuruse esile toonud ning nähtub, et hageja I

kulud kuus on keskmiselt 477,42 eurot ja hageja II kulud keskmiselt 512,50 eurot (dtl 11,

138) kuus. Kuigi hagejad on kinnitanud oma igakuiste kulude suurust alla miinimummäära,

siis isegi kui käesoleval juhul on hagejate nõude arvestuse aluseks elatis 292 eurot ehk elatis

miinimummääras, puudub hagejatel kohustus kulude suurust tõendada.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-12 p-s 15 märkinud, et vanem peab hoolimata oma

halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel

võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, mistõttu tuleb eeldada, et

6(9)

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu 9.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).

Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimumsuuruses.

PKS § 102 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas

vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Kuivõrd PKS § 102 lg-s 2 loetletud mõjuva põhjuse kataloog ei ole

ammendav, võivad elatise vähendamiseks alla miinimummäära anda aluse ka muud olulised

põhjused nt lapse kulud ei ole miinimummääras elatise väljamõistmiseks piisavalt suured. Või

kulud on kaetud riiklike toetustega jne. Seega ei ole õige hagejate seisukoht, et isegi kui lapse

vajadused on seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemad, ei võimalda seadus mõista

elatist välja väiksemas ulatuses.

Kostja on vaidlustanud hageja kulude suuruse, sest need ei ole kostja hinnangul hagejate

elustandardit ja hagejate ema sissetulekut arvestades reaalsed, viidates muu hulgas RAKE

uuringule. Samuti olevat kostja osalenud hagejate ülalpidamises vahetult, sh hagejad viibisid

kostjaga keskmiselt kuus (6) ööpäeva kuus. Samuti on kostja väitnud, et hageja vajadused on

kaetud riiklike toetustega. Järgnevalt analüüsib kohus hagejate kulusid. Kohus leiab, et

lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadustest, et tagada lapse arenguks piisavad

materiaalsed vahendid. Sellest lähtuvalt saab otsustada elatisraha suuruse üle.

Ajavahemikul 13.08.2020 - 13.08.2021 moodustasid hageja I ülalpidamise kulud kokku 5 729

eurot, neist eluasemele 1 015 eurot (s.o 84,58 eurot kuus), majandamisele 353 eurot (s.o 29,42

eurot kuus), söögile 2 400 eurot (s.o 200 eurot kuus), lasteaiale 925 eurot (s.o 77,08 eurot

kuus), riietele 400 eurot (s.o 33,33 eurot kuus), huvialadele 216 eurot (s.o 18 eurot kuus),

muule (nt mänguasjad, sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot (s.o 35 eurot kuus). Hageja

II kulud moodustasid perioodil 13.08.2020 – 13.08.2021 kokku 6 150 eurot, neist eluasemele

1 015 eurot (s.o 84,57 eurot kuus), majandamisele 353 eurot (s.o 29,42 eurot kuus), söögile

2 400 eurot (s.o 200 eurot kuus), koolile 375 eurot (s.o 31,25 eurot kuus), riietele 400 eurot

(s.o 33,33 eurot kuus), huvialadele 1 194 eurot (s.o 99,50 eurot kuus), muule (nt mänguasjad,

sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot (s.o 35 eurot kuus).

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kostja on esitanud vastuväite hagejate

kuludele. Kostja ei ole oma vastuväiteid kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendanud.

Kohus ei nõustu kostja väitega, et hagejate igakuiste vajaduste suuruse hindamisel saaks

rakendada RAKE uuringut, sest kohus peab lähtuma lapse kuludega seonduva hindamisel

kehtivast õigusest, mistõttu RAKE uuringus märgitu ei oma tähtust ja on asjakohatu. Kohus

selgitab lisaks, et RAKE uuringust ei ole võimalik kulude suurust tuletada, kuivõrd tegemist

ei ole õigusaktiga ning lapse kulude põhjendatud ja vajalik koosseis tuleb tuvastada

juhtumipõhiselt.

Hagejad on ise kinnitanud, et nende igakuised kulutused on 477,42 eurot (hageja I) ja 512,50

eurot (hageja II) kuus ning kohtu hinnangul on need mõistlikud ja vajalikud. Seega kohus on

tuvastanud, et hagejate igakuised vajadused on seadusega kehtestatud miinimummäärast

väiksemad.

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejad veetsid vaidlusalusel perioodil kostjaga keskmiselt

kuus (6) päeva kuus. Kuigi kostja on menetluses märkinud, et kandis ülalpidamiskohust

vahetult, esitades vastuses hagile loetelu kantud kuludest (dtl 211, 297 - 314), ei ole kohtu

hinnangul kostja kantud kulud vaadeldavad vahetu ülalpidamiskuluna, sest need on

toreduslikku laadi ega ole hagejatele igapäevaeluks vajalikud. Riigikohus on praktikas

7(9)

märkinud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, tuleb kohtul elatist

välja

mõistes

arvestada

asjaolu,

et

lahus

elav

vanem

täidab

vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kohtu hinnangul ei ole viibi

hagejad kostja juures olulise osa ajast, mistõttu kostja juures viibimise ajal hagejatele vajalik

söögikulu, sh eluasemekulud (mida kostja ei ole ka kohtu ette toonud) ei ole

märkimisväärsed. Jäähoki trenni eest on kostja tasunud ajavahemikul 12.06.2020 –

11.06.2021 40 eurot (dtl 306) ja varustuse eest 83,03 eurot (dtl 304, 305). Istungil selgitas

kostja, et hageja II enam trennis ei käi (dtl 394 00:38:00). Seega oli tegemist ühekordse

tasumisega, mis teeb kuus 10,26 eurot ((40 + 83,03)/12).

Kohus ei nõustu, et kuna kostja ei ela hagejate ema ja kostja kaasomandis oleval kinnisasjal

ega saa seda kasutada, on tal õigus kasutuseelise hüvitisele, mida kostja nõudnud ei ole ja

seeläbi saab seda arvestada hagejate ülalpidamise andmiseks. Kohus nõustub, et kostjal võib

olla õigus kasutuseelisele, kuna ei saa oma osa kaasomandist kasutada, kuid kohtu hinnangul

on kasutuseelmise hüvitamise nõudeõigus kostjal hagejate ema vastu, mille saab kostja

esitada ühisvara jagamise nõudes. Seda on selgitanud ka Riigikohus 01.11.2017 lahendis

tsiviilasjas 2-14-11930. Kohus lisab, et Riigikohus on pidanud võimalikuks tuvastada lapse

eluasemekulude suurust läbi kasutuseeliste, kuid kostja viidatud lahend tsiviilasjas 3-2-1-69-

13 selgitab, kuidas lapse seaduslik esindaja, kelle eluaset laps kasutab, saab arvestada lapse

eluasemekulude suurust, mida peaks lahus elav vanem hüvitama. Seetõttu ei ole kohtu

hinnangul sellekohased kostja väited hagejate elatise nõude lahendamisel asjakohased ja jätab

need tähelepanuta.

Kostja on märkinud, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on

lahendi nr 2-16-11905 p-s 19 leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei

anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla

miinimumi võib peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt

vanemate halva varalise seisundiga või lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad).

PHS § 15 kohaselt on peretoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1

kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Tuginedes

asjaolule, et kohus on ülal tuvastanud ning hagejad on ise kinnitanud sellises ulatuses kulude

suurust, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad, asub kohus seisukohale, et

hagejatele riiklike toetuse maksmise fakt on käesoleval juhul aluseks elatise vähendamiseks.

Lastetoetus on 60 eurot hageja kohta ning pooled ei vaidle, et seda makstakse hagejate emale.

Seega on hagejate ema andnud hagejale I vahetut ülalpidamist 466,42 euro suuruses summas

ja kostja vahetu ülalpidamine hageja I osas puudub. Hageja II suhtes on hagejate ema andnud

ülalpidamist 512,50 euro suuruses summas ning kostja andis hagejale II vahetut ülalpidamist

10,26 eurot.

Tuginedes eeltoodule ning lähtudes, et vanemad peavad lastele andma elatist reeglina võrdses

ulatuses ning käesolevalt ei ole kohtu ette toodud, et pooled oleks varaliselt või

majanduslikult ebavõrdses seisus, on kohtu hinnangul perioodil 13.08.2020 kuni 13.08.2021

põhjendatud hageja I igakuine elatis kostjale langevas osas 203,21 (466,42/2 - 30) eurot kuus

ja hageja II igakuine elatis kostjale langevas osas 221,12 (512,50/2 – 10,26/2 - 30) eurot kuus.

Kohus lisab, et kuigi hagejate hinnangul on kostja lubanud 11.09.2020 sõnumivahetuses

tasuda mõlemale hagejale elatist 300 eurot kuus (dtl 241 – 242), millele lisandub hageja II

jäähoki trenniga seotud kulud, siis kuna pooled on andnud sõnumi sisule erineva tõlgenduse ja

ei ole teada, millest hagejate ema ja kostja enne kostja sõnade „Olgu …“ on

kirjutanud/arutanud ja käesolevalt kostja ei kinnita sellekohast tahet, kuid kokkuleppe

sõlmimine toimub pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, siis ei ole

käesoleval tõendatud, et kostja oleks lubanud igakuist elatist hagejate väidetud ulatuses 300

eurot hageja kohta.

8(9)

4.2

Järgmisena võtab kohus seisukoha hagejate tagasiulatuva nõude osas. Hagejate nõude

osas välja mõista kostjalt elatis tagasiulatuvalt, juhindub kohus PKS § 108 sätestatust, mille

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi

kohtule esitamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 2021.aasta juunini täitis kostja laenulepingut ainuisikuliselt

ning alates 2021.aasta juunist leppisid hagejate ema ja kostja kokku, et vanemad täidavad

laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdses osas. Pooled vaidlevad selle üle, et kas hagejate

ema ja kostja vahel oli perioodil 13.08.2020 kuni 01.06.2021 kokkulepe, et kostja tasub

ainuisikuliselt laenulepingust tulenevate laenu tagasimaksete eest ega tasu sellel ajal

hagejatele elatist rahas.

PKS § 100 lg 3 sätestab, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist

omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika

ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva

nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on asunud seisukohale, et

PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb elatisenõude puhul arvestada muu hulgas vanemate

kokkuleppega ettenähtut ning kokkulepet tuleb eelkõige arvestada tagasiulatuva elatisenõude

puhul (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

Hagejad on esitanud menetluses kuvatõmmise sõnumist, kus kostja kirjutab hagejate emale

11.09.2020 „Olgu. Lisaks 300 eurole ühele lapsele olen nõus tasuma Rile jäähoki eest seni

kuni ta seal käib. Arvan, et see on enam kui õiglane.“, millele on hagejate ema vastanud

küsimusega „siis 735?“, millele on kostja omakorda vastanud „Noh jah, jäähoki eest on ju

135?“ (dtl 241 – 242). Hagejad väidavad, et kostja on ise lubanud maksta lapse kohta elatist

300 eurot kuus, millele lisandub hageja II jäähoki trenniga seotud kulu. Kostja vastuväite

kohaselt on hagejate esitatud osa sõnumist kogu kontekstist välja võetud ning ei ole teada,

millest pooled enne kostja sõnu „Olgu…“ kirjutasid. Kokkulepe ei olnud, et isa maksab 300

eurot ühele lapsele ja 300 eurot teisele lapsele ning 600 kokku. Vanemad rääkisid pangalaenu

maksmisest. Pangalaenule lisaks oli kostja nõus tasuma lapse jäähoki trenni eest. Seega

kokkulepe oli, et isa maksab 600 pangalaenu pluss jäähoki. Isa oleks pidanud maksma

pangalaenu, aga ema ei tasunud seda. Pangalaenu tagasimakse oli keskmiselt 800 eurot kuus

(dtl 395, 210).

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate ema ei tasunud laenulepingust tulenevaid

tagasimakseid ning 2021.aasta juunis leppisid vanemad kokku, et laenulepingust tulenevat

kohustust hakkavad vanemad võrdses osas täitma ning kostja on alates 2021. aasta juunist

hakanud elatist tasuma, kandes hagejate ema arvelduskontole 13.06.2021 412 eurot ja

22.07.2021 400 eurot (dtl 26) ja 30.08.2021 400 eurot (dtl 140). Seega nähtub väljatoodud

asjaoludest, et kostja elatise tasuma hakkamine oli ajaliselt seotud hagejate vanemate

kokkuleppega, et alates juunist 2021 täidetakse laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdses

ulatuses. Samas ei tähenda see, et sellisest kostja käitumisest saab välja lugeda, et poolte

vahel oli kokkulepe PKS § 100 lg 3 tähenduses. Kohus nõustub kostjaga, et hagejate esitatud

sõnumi väljavõtte pinnalt ei saa võtta seisukohta, milles pooled kokku leppisid, sest kohtule

on esitatud koguvestlusest üksnes osa ning eelnev sõnumivahetus ei nähtu. Küll aga on

nimetatud tõendiga tõendatud, et poolte vahel oli elatisega seonduv teemaks vähemalt

11.09.2020. Kuna pooled on andnud sõnumi sisule erineva tõlgenduse, ei saa kohus hagejate

vanemate kokkuleppe puudumist või olemasolu sõnumi kuvatõmmisest tuletada. Kuna kostja

kohustus on tõendada, et hagejate ema ja kostja vahel oli kokkulepe elatise teistsuguses

tasumises ning kokkuleppe sõlmimine toimub pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise

andmisega, kuid sõnumist ei nähtu hagejate ema nõustumust ja hageja ei ole seda ka

menetluses väljendanud, ei ole seega kostja oma väidet tõendanud ning kokkuleppe

sõlmimine on tõendamata. Kohus selgitab, et olukorras, kus kostja tasus laenulepingu

9(9)

tagasimakseid ainuisikuliselt, on kostjal võimalik esitada nõue ühisvara jagamise asjas

hagejate ema kui solidaarvõlgniku vastu (vt RKTsKO 25.02.2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14,

p 14).

Kuivõrd 11.09.2020 sõnumis hagejate ema ja kostja on kohtu hinnangul siiski omavahel

arutanud elatise teemat ning kuigi ei ole tõendatud, et hagejad oleksid konkreetselt elatist

perioodil 13.08.2020 kuni 13.08.2021 küsinud, ei ole hagejad kaotanud tagasiulatuva

ülalpidamise nõuet.

Kohus leiab, et hagejate tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul

ei ole kostjalt elatise tagasiulatuv väljamõistmine tema suhtes ebaõiglane ega pane teda ka

majanduslikult nii halba seisukorda, et ta seda teha ei saaks ega suudaks. Kostja on ise

pakkunud istungil välja, et on valmis kompromissi korras tasuma tagasiulatuvat elatist 4 000

eurot.

Eeltoodule tuginedes ning võttes arvesse hagejate igakuiste elatiste suurust (hageja I 203,21

eurot, hageja II 221,12 eurot) ning kostja tasutud elatist 13.06.2021 summas 412 eurot,

22.07.2021 400 eurot, 30.08.2021 400 eurot (dtl 140), tuleb kostjalt hageja I kasuks välja

mõista tagasiulatuvalt elatis perioodi 13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest summas 1 835,31 eurot

(9 x 203,21 + 3,21 + 3,21) ja hageja II kasuks 2 044,65 eurot (9 x 221,12 + 12,33 + 21,12 +

21,12).

Menetluskulude jaotus

5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude

rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et

alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

6. Lähtuvalt menetluskulude jaotusest kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määra.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik