2-21-17151/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-17151

Tsiviilasi

A.A. hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

6180 eurot 36 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Kaitseväe kaudu),

esindaja Katrin Lehtla

Vastustaja

(hageja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaadi

abi

Jaanika Reilik-Bakoff

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. märtsi 2022. a otsus osas, milles maakohus mõistis Eesti

Vabariigilt A.A. kasuks välja suurema hüvitise kui 2861 eurot 28 senti ning jaotas ja

määras kindlaks menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue 2861 eurot 28 senti ületava

hüvitise saamiseks rahuldamata ning jätta menetluskulud 75% ulatuses Eesti

Vabariigi ja 25% ulatuses A.A. kanda.

3. Rahuldada Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Tuvastada, et Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) töölepingu ülesütlemine A.A.ga

on tühine.

4.3. Lõpetada A.A. ja Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) 20. juunil 2019 sõlmitud

tööleping töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 5. oktoobrist 2021.

4.4. Mõista Eesti Vabariigilt (Kaitseväe kaudu) A.A. kasuks välja hüvitis 2861 eurot

28 senti (brutosumma, millelt tuleb kinni pidada seaduses sätestatud maksud ja

maksed).

4.5. Jätta A.A. nõue 2861 eurot 28 senti ületava hüvitise saamiseks rahuldamata.

4.6. Mõista Eesti Vabariigilt (Kaitseväe kaudu) A.A. kasuks välja viivis

väljamõistetud hüvitiselt alates 2. novembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.7. Jätta menetluskulud 75% ulatuses Eesti Vabariigi ja 25% ulatuses A.A. kanda

4.8. Mõista Eesti Vabariigilt (Kaitseväe kaudu) A.A. kasuks välja menetluskulude

katteks 3402 eurot.

4.9. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja, töötaja) esitas 2. novembril 2021 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (Kaitseväe

kaudu) (kostja, tööandja) vastu hagi, milles palus tuvastada kostja 4. oktoobril 2021 esitatud

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 5. oktoobrist 2021 ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 alusel hüvitis 5722

eurot 56 senti ja TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis 1189 eurot 86 senti ja viivise hüvitistelt

hagiavalduse esitamisest. Alternatiivselt palus hageja suurendada TLS § 109 lg 1 alusel

väljamõistetavat hüvitist 1189 euro 86 sendi võrra.

Poolte 20. juunil 2019 sõlmitud töölepingu nr 2JVBr-1.2-3.8/19/281 kohaselt asus hageja kostja

juures tööle varustusrühma mobilisatsioonivarude lao laohoidja ametikohal. Tööandja saatis

töötajale järgmised teated: 20. juulil 2021 teavitati, et mittevaktsineeritud teenistujad ja töötajad

võidakse viia teisele ametikohale või koondada; 29. juulil 2021 teavitati, et ametijuhendid

lähevad muutmisele selliselt, et vaktsineerimise nõue kirjutatakse sisse ametijuhendisse;

30. juulil 2021 teavitati, et vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimiskohustus;

31. augustil 2021 anti välja käskkiri nr 162 ja käskkirja seletuskiri, millega kinnitati uus

riskianalüüs koos tegevuskavaga. Nimetatud käskkirja kohaselt pidid kostja teenistujad ja

töötajad tulenevalt riskianalüüsist esitama hiljemalt 14. septembriks 2021 tõendi COVID-19

haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või

COVID-19 läbipõdemise kohta; 31. augustil 2021 edastati e-kiri, milles teavitati, et tõendi

esitamata jätmisele järgneb teenistusest vabastamine. 24. septembril 2021 saatis kostja hagejale

hoiatuse, kuna töötaja ei ole esitanud käskkirjas nimetatud tõendit. Tööandja hoiatas töötajat,

et kui ta tõendit hiljemalt 1. oktoobriks 2021 ei esita, lõpetatakse temaga töösuhe TLS § 88 lg 1

alusel. 4. oktoobril 2021 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel

etteteatamistähtaega järgimata üles, kuna töötaja ei esitanud COVID-tõendit.

Hageja selgitas kohtuistungil oma tööülesannete kohta, et töötas pool tööajast Luunjas kontoris

ja pool aega laos. Laos töötas hageja enamasti üksi. Kontoriruumis oli hageja koos

töökaaslastega neljakesi ning laudade vahel oli vähemalt kaks meetrit vahet. Menetluse käigus

täpsustas hageja, et pani tegevväelastele, uutele ajateenijatele ja reservväelastele varustuse

valmis ning andis selle üle, füüsilist kontakti teiste isikutega ei toimunud. Varustust väljastades

ja vastu võttes kandis hageja maski, desinfitseeris käsi ja pindu ning hoidis teiste isikutega

distantsi.

Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja ei ole töölepingulisi kohustusi

rikkunud ning tööandja seaduslikke korraldusi eiranud. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud,

et tööandjal on õigus kehtestada töötajale vaktsineerimise nõudeid. Tööandja korraldust ennast

COVID-19 vastu vaktsineerida ei saa pidada seaduslikuks ja mõistlikuks. Eesti Vabariigis on

vaktsineerimine vabatahtlik ning olenemata riskianalüüsi tulemusest ei saa tööandja kehtestada

sundvaktsineerimise kohustust.

Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas tööandja poolt läbi viidud riskianalüüsi tulemusega.

Tööohutust on võimalik tagada isikukaitsevahenditega. Tööandja ei ole põhjendanud, miks on

ta valinud niivõrd suure töötaja õiguste riivega meetme.

Hageja palus lõpetada töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 5. oktoobrist 2021 ning maksta

hüvitist tähtaja mitte järgimise eest. Hageja ühe kuu keskmine sissetulek on 953 eurot 76 senti

ning ta palus kohtul välja mõista hüvitise vähemalt 5722 eurot 56 senti. Kui kohus leiab, et

TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitis peaks sisaldama ka juba TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitist

vähem etteteatatud aja eest, siis tuleks suurendada hüvitist vähem etteteatatud aja hüvitise võrra.

Hageja tööstaaž tööandja juures on 2 aastat, 3 kuud ja 10 päeva. Seega tulnuks töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest ette teatada 30 päeva. Hageja palus kostjalt välja mõista

TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise 1189 eurot 86 senti ja viivise hüvitistelt.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja käskkirja nr 162

halduskohtus vaidlustanud ja seega on käskkirjaga seatud kohustus kehtiv. Kaitseväes ei ole

võimalik rakendada kontakte vältivat töökeskkonda. Kostjal ei ole võimalik kontrollida, kui

hoolikalt teenistuja oma igakordseid COVID-19 nakkusohtu vähendavaid toiminguid

(nt kätepesu, desinfitseerimine, maski kandmine) teeb. Vaktsineerimisel on pikaajalisem ja

suurem mõju võrreldes teiste meetoditega, sh nt testimisega. Kostja käskkirja korraldus on

mõistlik ja kostja tegevuse kohaseks säilitamiseks absoluutselt vajalik. Kostja ei ole rakendanud

sundi vaktsineerimiseks. Kostja poolt kehtestatud nakkusohutuse tõendi küsimise nõue on

kehtiv kõikidele teenistujatele võrdselt. Tõendi esitamise nõue ei ole diskrimineeriv.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus tuvastas 7. märtsi 2022. a otsusega, et töölepingu ülesütlemine on tühine.

Maakohus lõpetas hageja ja kostja vahel 20. juunil 2019 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel alates 5. oktoobrist 2021 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 5722 eurot 56

senti ja viivise hüvitiselt alates 2. novembrist 2021 kuni kohustuse täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2160 eurot

ja viivise menetluskuludelt.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandjal oli õigus poolte vahel 20. juunil 2019 sõlmitud

tööleping üles öelda. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja ei esitanud

tõendit vaktsineerimiskuuri läbimise, COVID-19 läbipõdemise või COVID-19 haiguse vastast

vaktsineerimist tõkestava meditsiiniliste näidustuste kohta. Tõendi esitamise kohustus tulenes

Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-dest 4 ja 5.

TLS § 5 lg 1 p 3 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma muuhulgas

vähemalt tööülesannete kirjeldus. Kohus leidis, et tööülesande kirjeldus võib sisalduda nii

töölepingus kui muudes poolte vahel kokku lepitud dokumentides. Näiteks võivad tööülesanded

sisalduda tööandja poolt kehtestatud ametijuhendis, millega töötaja on tutvunud. Sellega, et

töötaja kinnitab ametijuhendiga tutvumist, muutuvad juhendis toodud ettekirjutused ja

tööülesande kirjeldused töölepingu osaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töötaja

allkirjastas 20. juunil 2019 töölepingu ning töölepingu osaks oli ka lepingu sõlmimise ajal

kehtinud ametijuhend. TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel.

Seega saab ka töölepingu osaks olevat ametijuhendit muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja

ei ole viidanud sellele, et poolte kokkuleppel oleks töölepingut või ametijuhendit muudetud

ning sellest tuleneks töötajale nõue esitada vaktsineerimistõend.

Töölepingujärgsed kohustused võivad muuhulgas sisalduda ka tööandja antud muus

dokumendis (käesoleval juhul käskkirjas nr 162). Samas saavad ka sel juhul kohustused

muutuda töölepingu osaks ainult siis, kui töötaja on nendega tutvunud ning nõustunud kas siis

töölepingut allkirjastades või hiljem töölepingu muudatusena. Tööandja ühepoolne

deklaratsioon, millega pannakse töötajale lisakohustusi, ei saa muuta töölepingut.

Kui tööandja soovis muuta hageja tööülesandeid nii, et nende hulka kuuluks ka käskkirja

nr 162 p 4 kohase tõendi esitamine, oleks selleks olnud vaja hageja nõusolekut. Käskkirjast ei

selgu, kas tegemist oli ühekordse tööülesandega, kas hagejal oleks olnud tulevikus kohustus

esitada tõendeid tõhustusdooside või uute läbipõdemiste kohta jms. Kohtu arvates ei ole

käskkirja nr 162 p-st 4 isegi see selge, et toodud korraldus oleks oma olemuselt pidev

tööülesanne, mida tuleks täita mingi aja tagant. Tööandja ühekordne, väljaspool tööülesandeid

antud korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik.

Kohus leidis, et käskkirja sõnastusest nähtuvalt ei muutnud tööandja tegelikult töötaja

tööülesandeid, vaid ametikohale esitatavaid nõudeid.

Töötaja kohustused saavad lisaks töölepingule tuleneda ka seadusest. Töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 annab tööandjale õiguse kehtestada ettevõttes (sh

riigiasutuses) õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostjal

oli nimetatud sätte alusel õigus kehtestada 31. augusti 2021. a käskkirja p 4. Töötaja kohustused

tulenevad TTOS §-st 14. TTOS § 14 lg 1 p-d 1 ja 7 toovad kaasa töötaja kohustuse täita ka

vaidlusaluses käskkirjas nimetatud kohustusi, sh kohustust esitada nõutud tõend. Samas peab

tööandja antud korraldus olema mõistlik ja proportsionaalne, st vastavuses korralduse andmise

põhjuseks oleva eesmärgiga.

Kohus pidas õigeks hageja väidet, et vaktsineerimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse

edasikandmist ega tema haigestumist, s.o ei taga riigi kaitsevõime säilimist. Ükski poolte

esitatud tõend vastupidist ei kinnita. Ükski poolte viidatud allikas ei väida, et COVID-19

nakkuse eest kaitsmise ainuke mõistlik vahend on vaktsineerimine. Seega ei taga ainuüksi

vaktsineerimine kaitseväelaste teenistusvõimet. Ka vaktsineeritud kaitseväelane on mingi aja

jooksul nakkusohtlik ning võib ise haigestuda. Kostja riskianalüüsist nähtub, et võimalik

nakkust ennetav meede on ka teenistujate testimine ning töö ümberkorraldamine. Riskianalüüs

ei ütle otseselt, et tööandjal on õigus rakendada vaktsineerimise kohustust.

Kohus leidis, et kostjal ei saanud töölepingut lõpetades olla piisavat teadmist, et

vaktsineerimine on ainuke ning proportsionaalne meede.

Korralduse proportsionaalsust analüüsides tuleb arvestada ka töötervishoiu eesmärgiga –

TTOS § 2 järgi on seaduse eesmärgiks töötaja tervise kaitsmine, mitte tööandja tegevuse

jätkumise kaitsmine. Tööandjal on kohustus kaitsta ka teiste töötajate tervist. Pool hageja

tööajast möödus laos, kus ta ei puutunud kokku teiste töötajatega. Kabinetis oli koos neli

inimest ning sel juhul kandis hageja enda kinnitusel pidevalt maski. Kostja ei ole seda väidet

vaidlustanud. Teiste töötajate tervise kaitseks on võimalik kasutada testimist, käte

desinfitseerimist ja maskide kandmist. Varustuse üle andmine toimus õues, mida peetakse

viiruse leviku mõttes kõige ohutumaks keskkonnaks. Kohtule ei ole selge, et just selle töötaja

töö oli oma olemuselt selline, kus tema haigestumine tooks kaasa suure kahju tööandja

tegevusele ja ülejäänud töötajale. Kohus leidis, et kostja ei saa esitada väheste inimestega

suhtlevale laohoidjale suuremaid tervisealaseid nõudmisi kui paljude inimestega tihedalt koos

olevatele ja ööbivatele ajateenijatele ning õppustele tulevate reservväelastele.

Tööandja põhjendus, et töötaja haigestumisel jäävad tema ülesanded täitmata, ei ole

tõsiseltvõetav. Lisaks COVID-19-le on ka teisi haiguseid (gripp, noroviirus jms), mis takistavad

töötajal töö tegemist. Võimalus, et töötaja võtab äkki haiguslehe, ei saa olla töölepingu

lõpetamise põhjuseks.

Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ei olnud põhjendatud. Kohus

lõpetas TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 5. oktoobrist 2021.

Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, kuulub TLS § 109 lg 1 alusel välja

mõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei pidanud

põhjendatuks hüvitise suurendamist võrreldes seaduses sätestatuga. Kohus leidis, et kolme kuu

keskmise töötasu suurune hüvitis on käesoleval juhul põhjendatud ja piisav. Hageja on

nimetanud kolme kuu töötasu suuruseks 5722 eurot 56 senti ning kostja ei ole seda summat

vaidlustanud.

Tulenevalt hageja taotlusest mõistis kohus välja viivised alates 2. novembrist 2021.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Kohus luges hageja

põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 2160 eurot (15 h x 120 eurot/h + km). Seega tuleb

kostjalt mõista välja hageja kasuks lepingulise esindaja kulu 2160 eurot ja viivised

menetluskuludelt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul ei ole kohus eelmenetluse ülesandeid kohaselt ega ammendavalt täitnud.

TsMS § 393 lg 2 p 2 kohaselt teeb kohus hagi menetlusse võtmisel kostjale teatavaks, mida

vastus hagile peab sisaldama. Maakohtu menetlusse võtmise määrus sellekohast teavet ei

sisalda. Kohus võttis menetlusse oluliste puudustega hagi. Hageja nõuded ei olnud selged.

Kohus ei selgitanud istungil, et kostjal on õigus ja võimalus esitada seisukoht TLS § 109 lg 1

hüvitise osas. Kohus jättis eelmenetluses hindamata esitatud tõendite asjakohasuse. Kohus valis

menetluses selgelt poole ega olnud istungil erapooletu.

Hageja on esitanud tõendina kolm kostja e-kirja 20. juulist 2021, 29. juulist 2021 ja 30. juulist

2021. Hagist ei selgu, mida hageja soovib esitatud e-kirjadega tõendada. Eelnimetatud e-kirju

ei ole kostja hagejale saatnud (adressaadid on kirjades näha), mistõttu on kohus otsuses

märkinud ebaõigeid faktiväiteid. Kostja märgib, et eelnimetatud kirjad ei puutunud kuidagi

hagejasse ega oma hagi lahendamisel tähendust.

Kohus ei ole kostja 9. veebruari 2022 seisukohaga otsuses arvestanud ega ole arvestamata

jätmist põhjendanud.

Maakohus ei ole selgitanud, kuidas on saadud tsiviilasja hind 7465 eurot 17 senti.

Hageja ei ole vaidlustanud ametijuhendi muutmist kuna hageja ametijuhendit ei muudetud.

Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus ametijuhendi muutmist lahendama asus. Kostja on

seisukohal, et töökeskkonna ja tööohutusega seotud muudatused ei saa olla läbirääkimise

objektiks ning kui tööandja on need nõuded märkinud ametijuhendisse, siis on need

muudetavad ühepoolselt.

Kostjale jääb selgusetuks kohtu arutelu selle üle, kas vaktsineerimistõendi esitamine on

ühekordne tööülesanne või tuleb seda täita korduvalt. Otsusest ei selgu, miks kohus on pidanud

tõendi esitamist hageja töökohustuseks, mitte töö iseloomust tulenevaks mõistlikuks

korralduseks.

Otsusest ei nähtu, kas kohus on arvestanud kostja 31. augusti 2021 e- kirjaga (hagiavalduse lisa

13), millest nähtub, et hageja kohustuseks oli tutvuda riskianalüüsiga e-õppeportaalis. Hageja

on tutvumist kinnitanud oma allkirjaga.

Tööandja saab ja võib ühepoolse (töökeskkonna alase) korraldusega panna töötajale

lisakohustusi töökeskkonna nõuete järgimisel (TLS § 28 lg 2 p 7, TTOS § 12 ja § 13 lg 1 p 12).

Seega ei ole õige kohtu seisukoht, et tööandja ühekordne väljaspool tööülesandeid antav

korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik. Otsusest ei selgu, et kohus oleks

hinnanud poolte vahel sõlmitud töölepingut ning võtnud seisukoha hageja töölepingu p 6.2.2.

osas, millega hageja võttis kohustuse täita tööohutuse järgimisega seotud korraldusi.

Arusaamatu on kohtu seisukoht, et töötervishoiu eesmärgiks ei ole tööandja tegevuse

jätkumine. Kui töötajad töökohal haigestuvad, siis on ohus ka tööandja tegevus. Tööandjal on

kohustus kaitsta kõikide töötajate tervist. Kostja ei ole väitnud, et vaktsineerimine on ainuke

mõistlik vahend. Riskianalüüsi tulemusel on leitud, et see on efektiivne ja mõistlik vahend

riskitasemel keskmine-kõrge. Kostja korraldus hagejale oli eesmärgipärane, mõistlik ja

õiguslikult lubatav.

Kohus on väljunud hagi piiridest ning võtnud otsuse tegemisel aluseks märtsis 2022 (lk 7

viimane lõik) teadaolevad seisukohad ja uuringud vaktsineerimise tõhususe kohta ning andnud

hinnangu sellest lähtuvalt. Hagis taotleti hinnangut tööandja tegevusele riskianalüüsi

koostamise ja töölepingu lõpetamise ajahetkel.

Kostjal oli piisav teadmine, et vaktsineerimine on proportsionaalne meede. Riigikohus on

leidnud, et maskid ja testid saavad täiendada vaktsineerimist, mitte ei asenda seda (3-21-2241

p 28). Kohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes ja

ohu ennetust planeerides ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest.

Riskianalüüs ei pea sisaldama otsust vaid hindama riskitaset.

Kohus leiab otsuses, et kostja ei saa esitada väheste inimestega suhtlevale laohoidjale

suuremaid tervisealaseid nõudmisi, kui paljude inimestega tihedalt koos olevatele ja ööbivatele

ajateenijatele ning õppustele tulevatele reservväelastele. Otsusest ei selgu, millist hulka inimesi

on kohus silmas pidanud, kus need vähesed inimesed asuvad, kas tegemist on tööalaselt,

töökohas või väljaspool tööd toimuva suhtlusega ning millele tuginedes kohus nimetatud

hinnangu annab ja millised tõendid seda toetavad.

Kohtuistungil on kostja selgitanud, et hageja ütlused oma töökohustuste täitmise kohta ei vasta

Kaitseväes kehtivatele juhenditele. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust hageja tööülesannete üle.

Kõikide laohoidjate puhul kehtivad Kaitseväes ühtsed juhendid ning hageja kirjeldatud töö

tegemise viis ei vastanud kehtivatele juhenditele. Kohus on ületanud oma pädevuse piire ning

asunud muutma tööandja poolt koostatud riskianalüüsi. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on

hageja tööülesanded seotud käesoleva vaidlusega. Kohus ei ole otsuses ka selgitanud, millest

tööandja pidi järeldama, et töötaja vaidlustab riskianalüüsi.

Kohus leidis, et hageja pidi ette nägema, et korralduse mitte täitmise tagajärjel lõpetatakse

töösuhe, mistõttu jääb arusaamatuks, miks kohus peab põhjendatuks TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitise väljamõistmist.

Kohus on hüvitise valesti välja mõistnud. Kohus märgib otsuses, et hageja on nimetanud kolme

kuu suuruse töötasu suuruseks 5722 eurot 56 senti, mis ei ole korrektne. Hageja on hagis

märkinud hageja kuue kuu suuruse töötasu, s.o 5722 eurot 56 senti.

Kohus ei ole hageja viivise taotluse rahuldamist põhjendanud. Kostja on seisukohal, et kohus

on viivise nõude valesti lahendanud. TLS § 107 lg 2 kohaselt lõpetab kohus töölepingu. Kuivõrd

TLS § 109 lg 1 seob hüvitise saamise õiguse töölepingu lõpetamisega TLS § 107 lg 2 alusel, ei

saa hüvitise õigus tekkida varem kui töölepingu lõpetamise kohtuotsuse jõustumisel. Samuti ei

ole kohus viivise nõuet lahendades võtnud arvesse TsMS § 461 lg-s 2 sätestatut.

Kohus on jätnud põhjendamata, miks on hagiavalduse koostamisele kulunud 5 tundi ja

20 minutit põhjendatud kulu, mille hulgas on ka hagi täiendamisele kulunud aeg. Hageja

esindaja ei ole hagi muutnud peale asjade eraldamist. Seega jääb selgusetuks, milliseid

toiminguid on esindaja teinud hagi täiendamise raames. Hagi sisaldab viiteid kaitseväe

korralduse seadusele, mis ei ole asjakohased. Tsiviilvaidluste kohta käivaid täiendusi on

hagiavalduses alla 1/3, mis tuleks omakorda jagada kolme hageja vahel.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist või

alternatiivselt rahuldada apellatsioonkaebus üksnes TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud

hüvitise suuruse osas ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2861 eurot 28 senti. Hageja

palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja etteheited kohtu menetlusõiguse normide rikkumisele on otsitud ja arusaamatud. Kostjat

esindas menetluses õigusteadmistega isik. Menetlusse võtmise määruses TsMS § 394 lg-te 2-4

nimetamata jätmine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Hagiavalduses on selgelt ja

konkreetselt toodud hageja nõuded kostja vastu. Kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

Kostja väide, et nimetatud kolm e-kirja ei ole asjakohased, on pahatahtlik ja tuleb jätta

tähelepanuta. Kostja 20. juuli 2021. a ja 29. juuli 2021. e-kirjad olid suunatud ka hagejale.

Kirjade sisu oli mõeldud kõigile kostja teenistujatele ja töötajatele. Maakohus on kostja

9. veebruari 2022. a menetlusdokumendis avaldatud seisukohtadega arvestanud. Kuivõrd

otsuse sissejuhatuses on hagihind märgitud, siis vastab otsus TsMS § 442 lg 2 p-le 51.

Kostja jätab tähelepanuta, et TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte

kokkuleppel.

Kostja väide, et hageja on riskianalüüsiga tutvumist kinnitanud oma allkirjaga, tuleb jätta

tähelepanuta, kuivõrd kostja ei ole sellisele asjaolule maakohtus tuginenud, lisaks ei ole vaidlust

selles, kas hageja riskianalüüsiga tutvus, vaid selles, et hageja sellega ei nõustunud.

Kohus on õigesti leidnud, et TTOS § 13 lg 2 alusel antud korraldus peab olema mõistlik ja

proportsionaalne, st

vastavuses

korralduse andmise põhjuseks

oleva eesmärgiga.

Vaktsineerimine ei välista haigestumist ja nakkuse levitamist – tööülesanded võivad

haigestumise tõttu jääda täitmata ka vaktsineeritud isikul.

Tulenevalt TLS § 17 lg-st 1 peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud

tööülesandega. TLS § 17 lg 3 kohaselt ei pea töötaja täitma korraldust, mis ei ole seotud

töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Viidatud sätete mõtte kohaselt peab korraldus (st

antud juhul vaktsineerimiskohustus) otseselt olema suunatud tööülesannete täitmisele.

Viited teaduspõhistele allikatele, mis kinnitavad, et COVID-19 vastu vaktsineerimine ei kaitse

isikuid asümptomaatilise nakatumise või viiruse levitamise eest, esitas hageja juba

hagiavalduses (vt hagiavalduse punkti 2.7.1 jj), st üks kuu pärast töösuhte lõpetamist kostja

poolt.

Tõendatud ei ole kostja väide, et vaktsineerimisest leebemad meetmed ei ole osutunud

efektiivseks. Tõendeid selle kohta, et maskide kasutamine või testimine oleks osutunud

ebaefektiivseks, st et nendele meetmetele vaatamata on kostja juures tekkinud nakkuspuhang,

ei ole kostja esitanud.

Selleks, et mõista, et hagejal on keskmiselt teiste kostja teenistujatega võrreldes vähem

isikkontakte, ei pea neid kontakte arvuliselt kokku lugema ja avaldama kohtuotsuses.

Hageja nõustub kostjaga, et kohus on teinud hüvitise suuruse väljatoomisel võimaliku

eksimuse. Arvestades, et hageja keskmiseks töötasuks on 953 eurot 76 senti (vt hagiavalduse

lisad 21 ja 22), oleks kohus pidanud välja mõistma hüvitisena 2861 eurot 28 senti (953,76 x 3).

Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on teinud resolutsioonis arvutusvea, siis tuleb jätta

kõik apellatsioonkaebuse kulud kostja kanda. Kostja ei taotlenud otsuses vigade parandamist.

Menetluskulud tuleb jätta ka TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. Hageja oli nõus kompromissi

sõlmimisega kolme kuu töötasu hüvitisena, kuid kostja keeldus kompromissist.

Kohus ei ole viiviste väljamõistmisel eksinud ning on viivised õigesti välja mõistnud alates hagi

esitamisest.

Hageja on menetluskulude nimekirjas rõhutanud, et on hagiavalduse koostamisele kulunud aja

jaganud kolme hageja vahel ning ühe inimese kohta teeb see 5 tundi ja 20 minutit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude 2861 eurot 28 senti

ületava hüvitise nõudes rahuldamata ja jaotab menetluskulud lähtuvalt hagi osalisest

rahuldamisest. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eksinud kostja isiku tähistamisel. Kaitsevägi ei ole

iseseisev juriidiline isik, vaid kaitseväe korralduse seaduse § 2 lg 1 kohaselt sõjaväeliselt

korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Seega puudub Kaitseväel ka

iseseisev tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja -teovõime (TsMS §-d 201 ja 202). Tegelikult on

kostjaks Eesti Vabariik. Eelmärgitu ei mõjuta siiski maakohtu otsuse sisu. Sarnaselt on kostja

isiku tähistamisel eksinud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, et hagis esitatud nõuded on ebaselged.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtuvad hageja nõuded selgelt hagiavalduse resolutsiooni p-dest

2.1-2.1.3 ning 2.4 (tl 11). Hageja on palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus,

lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis

TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 5 järgi.

9. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu määrus, millega hagi menetlusse

võeti ja nõuti kostjalt vastust hagile, ei vasta TsMS § 393 lg 2 nõuetele. Samas ei nähtu

apellatsioonkaebusest, kuidas see mõjutas asja lahendust. Kostja on hagile nõuetekohaselt

vastanud.

Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka kostja etteheited maakohtule eelmenetluse läbiviimise

ja tõendamiskoormise selgitamise kohta. Iseenesest on maakohtu selgitused istungil edasise

tõendite esitamise võimaluse kohta olnud vastuolulised. Ühelt poolt on maakohus öelnud, et

kostjal on võimalik täiendavaid tõendeid hageja töökorralduse kohta esitada ja sel juhul kohus

uuendab menetluse, kuid teisalt on kohus öelnud, et tõendite esitamise aeg on möödas (tl 113).

Samas oli kostjal, kui ta leidis, et tal jäid maakohtus asja lahendamiseks olulised tõendid

esitamata, võimalus need TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel esitada koos apellatsioonkaebusega.

Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostja võis hagejaga töölepingu erakorraliselt

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles öelda põhjusel, et hageja ei täitnud kostja korraldust esitada tõend

COVID-19 vastu vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise kohta. Selliselt oli vaidluse ese ja

alus selgelt terve maakohtu menetluse jooksul piiritletud.

10. Praeguse vaidluse tuum on selles, kas tööandja saab anda töötajale korralduse end

vaktsineerida. Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021 käskkirja p-ga 4 kohustati töötajaid esitama

üksnes tõend vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise kohta. Kuivõrd selle tõendi saamine

olukorras, kus hageja ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus

sisuliselt suunatud töötajate kohustamiseks end vaktsineerida. TLS § 88 lg 1 p 3 koostoimes

TLS § 15 lg 2 p-ga 3 võimaldab töölepingu üles öelda üksnes tööandja seaduslike korralduste

järgimata jätmise puhul. TLS §-st 17 tuleneb, et korraldus, mille tööandja annab, peab olema

seotud töötaja tööülesannetega, v.a hädavajaduse korral. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et poolte sõlmitud töölepingus (tl 14-17) ei sisaldunud kokkulepet, mille kohaselt

tööülesannete täitmiseks peab hageja olema vaktsineeritud. Maakohus on samuti õigesti

leidnud, et tööandja ei saa töölepingut ühepoolselt muuta. Selles valguses saab töölepingu

p 6.2.2 tõlgendada selliselt, et lepingu järgi oli hageja kohustatud järgima töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid, mis kehtisid tema tööle asumisel. Õigus töölepingut ühepoolselt muuta ei

tulene ka TTOS § 13 lg-st 2, nagu leiab kostja. TTOS § 13 lg 2 võimaldab tööandjal kehtestada

küll seaduses sätestatust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, kuid see ei muuda

üldist põhimõtet, et tööandja ei saa töölepingut ühepoolselt muuta.

11. Tööandjale ei tulene õigust kohustada töötajaid end vaktsineerima ka seadusest.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et vastav õigus tuleneb töötervishoidu ja tööohustust

reguleerivatest seadustest (TLS § 28 lg 2 p 7, TTOS § 12, § 13, § 14 lg 1 p 1 ja 7). Tegemist on

üldiste töötervishoidu ja tööohustust reguleerivate normidega, millest ei tulene töötaja

kohustust end vaktsineerida ega tööandja õigust seda nõuda. Ka TTOS § 8 lg 3 alusel antud

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11, mis reguleerib COVID-19

viiruse leviku tõkestamiseks rakendatavaid tööohutusmeetmeid, ei sätesta tööandjale õigust

nõuda töötajatelt enda vaktsineerimist, vaid nimetab vaktsineerimistõendi kontrolli ühena

mitmetest alternatiividest (töötajate testimine, vaktsineerimisvõimaluse tagamine), mida

tööandja saab kasutada.

12. Ringkonnakohus möönab, et iseenesest ei pea kõik tööohutuse nõuded olema kirjas

töölepingus ning teatud ulatuses peab tööandjal olema võimalik ka ühepoolselt tööohutuse

nõudeid muuta. See saab aga toimuda üksnes üksikute töövõtete või töökaitsevahendite

kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust töökohale. Tööandja

ühepoolse korraldusega ei saa muuta tööohutusnõudeid selliselt, et sisuliselt muutuvad nõuded

töötaja oskustele või omadustele. Selliseks muudatuseks on vaktsineerimisnõue, kuivõrd see

määratleb sisuliselt töötaja ühe omaduse, mis on vajalik töö tegemiseks. Tegemist on sarnase

olukorraga, kui tööandja kehtestaks nt ühepoolselt töötajatele kõrgharidusnõude. Sellisel juhul

on tegemist oma olemuselt töölepingu muutmisega, milleks peab olema mõlema poole

nõusolek.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka olukord, kus tööandja korraldab töö ühepoolselt ümber

selliselt, et muudab töökohal töötamisele seatud nõudeid. Sellisel juhul ei saa aga töötajaga

töölepingut TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles öelda, vaid tegemist oleks TLS § 89 lg 1 järgi

koondamissituatsiooniga. Seega juhul, kui kostjal oli tõepoolest vaja riigi kaitsevõime

säilitamiseks seda, et kõik töötajad oleksid vaktsineeritud, oleks probleemi lahendamisele

tulnud läheneda töö ümberkorraldamise ja vajadusel koondamise kaudu. Seejuures tulnuks

järgida TLS § 89 nõudeid.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et töötaja kohustus vaktsineerida saaks tuleneda

TLS § 16 lg 1 järgsest lojaalsuskohustusest. Töötaja lojaalsuskohustus on samuti seotud üksnes

töösuhtega. Lojaalsuskohustus ei piira töötaja valikuvabadust enda suhtes tehtavate

meditsiiniliste protseduuride valikul. Ringkonnakohtu hinnangul võiks vaktsineerimiskohustus

tuleneda üksnes erandlikel juhtudel hea usu põhimõttest, kui töötaja tööülesanded seonduvad

olulises osas kokkupuutega riskirühmadesse kuuluvate inimestega, kelle puhul, oleks

COVID-19 viirusega nakatumine tõsine oht elule. Töölepingu järgi töötas hageja laohoidjana.

Seejuures ei ole oluline hageja detailne töökorraldus. Pooled ei ole väitnud, et hageja oleks tööl

kokku puutunud peamiselt riskirühmadesse kuuluvate inimestega. See ei ole ka laohoidja töö

olemust arvestades tõenäoline.

14. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal ei olnud õigust ühepoolselt nõuda

hagejalt enda vaktsineerimist. Tegemist on töötingimusega, mille pooled oleksid pidanud

kokku leppima. Seega on maakohus õigesti tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisuse.

15. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et maakohus

viitas 20., 29. ja 30. juuli 2021 e-kirjadele ei mõjuta asja lahendust. Oluline on asjaolu, et kostja

nõudis 31. augusti 2021 käskkirjaga hagejalt enda vaktsineerimist ning ütles seejärel töölepingu

vaktsineerimata jätmise tõttu üles.

Samuti on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited maakohtu kohtuniku erapoolikuse kohta.

Ainuüksi asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei tähenda, et maakohtu

kohtunik ei oleks olnud asja lahendades erapooletu.

16. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus on vastuoluline hageja kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruse osas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus pidanud

põhjendatud hüvitise suuruseks hageja kolme kuu keskmist töötasu. Samas on maakohus välja

mõistnud kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus leiab, et ei esine

asjaolusid, mis annaks alust TLS § 109 lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu suurust

hüvitist muuta. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et tal oleks tekkinud

sellest suurem kahju. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka kostjaga, et hüvitise suurust tuleks

vähendada. Hagejale ei ole etteheidetav, et ta jättis täitmata kostja ebaseadusliku korralduse.

Seda ei muuda asjaolu, et hagejale võis olla selge, et see võib kaasa tuua töölepingu

ülesütlemise. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja suurema hüvitise kui hageja kolme kuu keskmine töötasu, s.o. 2861 eurot

28 senti. Kostja ei ole hageja keskmise töötasu arvutusele vastuväiteid esitanud.

17. Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuse väited viivise väljamõistmise aja kohta.

Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr

3-2-1-82-12, p-s 18 on Riigikohus asunud selgelt seisukohale, et TLS § 109 lg 1 järgne

hüvitisenõue muutub sissenõutavaks töölepingu lõppemisest ning alates sellest ajast on töötajal

õigus nõuda ka viivist. Maakohus on praeguses asjas mõistnud välja viivise alates hagi

esitamisest, st hilisemast ajast.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega tsiviilasja hinna kohta. Maakohtu otsuses

märgitud tsiviilasja hind tuleneb TsMS § 124 lg 1, § 133 ning § 134 lg-te 1 ja 3 järgi hageja

esitatud rahaliste nõuete ja aastase viivisenõude summast. Olukorras, kus hinna erinevus hagis

ja maakohtu otsuses oli tingitud pelgalt asjaolust, et algses hagis oli esitatud mitme isiku nõuded

liidetult ning maakohus eraldas nõuded eraldi menetlustesse, mistõttu ilmselgelt ei olnud algses

hagis märgitud hind enam asjakohane, ei pidanud maakohus hinna kujunemist täpsemalt

põhjendama.

19. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et hageja tuvastusnõue rahuldati tervikuna ning

hüvitisenõue osaliselt, on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta menetluskuludest 75% kostja

ja 25% hageja kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks TsMS § 163 lg 2 kohaldamist,

kuivõrd maakohtu istungi protokollist nähtub, et konkreetse kompromissiettepaneku tegi

kohus, mitte hageja.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid olnud. Maakohus

määras hageja menetluskulu suuruseks 2160 eurot, s.o. ajakulu 15 tundi tunnihinnaga 120 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagiavalduse

koostamiseks kulunud aja (5 h 20 min) põhjendatuse. Hagi on koostatud kolme hageja nimel.

Samas on hageja välja toonud, et nimetatud ajakulu ongi 1/3 kogu hagiavalduse koostamisele

kulunud ajast. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile

kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema

astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh

kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a

määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas

maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata

täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi

koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma

kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud

hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid

siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu. Arvestades vaidluse sisu ja hagi ning

selle lisade mahtu, ei ole ringkonnakohtu hinnangul hagi koostamise tervikajakulu 16 tundi (sh

hageja osa 5 h 20 min) ilmselgelt põhjendamatu. Seega ei ole alust muuta maakohtu otsust

menetluskulude kindlaksmääramise osas.

Hageja menetluskuluks ringkonnakohtus on tema esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt

esindajakulu 2376 eurot, s.o. ajakulu 16 tundi 36 minutit ja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub

käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud

ja vajalik. Hageja esindaja niivõrd suure ajakulu on tinginud asjaolu, et kostja on

apellatsioonkaebuses esitanud hulgaliselt menetluslikke etteheiteid maakohtule, millele hageja

on pidanud vastama. Hageja menetluskulu on kokku seega 4536, mille eest kostja peab

hüvitama 75%, s.o. 3402 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin