3-21-1688/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1688

Haldusasi

Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja

Dasos Looduse Fond OÜ kaebus Keskkonnaameti

26. aprilli 2021. a korralduse nr 1-3/21/201 ja 28. juuni

2021. a teate nr 1-7/21/52-4 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2021. a määrus

Menetlusosalised

Kaebajad – Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable

Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ, esindaja

v.adv Eerik Entsik

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja SL

Kolmas isik – Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts,

esindaja AJ

Menetluse alus ringkonnakohtus

Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja

Dasos Looduse Fond OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ

määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2021. a määrus

haldusasjas nr 3-21-1688 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts (MJKS) esitas Keskkonnaametile (KeA) 26.02.2021

taotluse pikendada Märjamaa jahipiirkonna (JAH1000052; pindala 12 780 ha) kasutusõiguse

luba nr Rapla-10 järgmiseks kümneks aastaks (senise loa kehtivus lõpeb 31.05.2023).

2. Keskkonnaamet pikendas 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201 jahiseaduse (JahiS)

§ 18 lg 1 alusel MJKS-i Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni

23.04.2031. KeA ei tuvastanud JahiS § 18 lg-s 2 nimetatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa

3-21-1688

2(7)

kehtivuse pikendamist välistavaid asjaolusid, sest MJKS esitanud andmed on tõesed (p 1),

Raplamaa jahindusnõukogu otsustas 25.02.2021 toetada MJKS-i loa kehtivuse pikendamist ja

see otsus on kehtiv (p 2) ning KeA-le teadaolevalt ei ole MJKS jätnud täitmata jahipiirkonna

kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi (p 3). JahiS § 18 lg-s 2 sätestatud jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamisest keeldumise aluste loetelu on ammendav.

3. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid

02.06.2021 vaide KeA 26.04.2021 korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitajatele

kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alale jäävad kinnistud, mistõttu on nad haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 4 tähenduses isikud, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatud

haldusakt rikub. Vaide esitajaid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise

menetlusse ning pärast JahiS § 67 lg-s 2 sätestatud üleminekuperioodi lõppu toimuva loa

pikendamise eelduseks pidanuks olema ka maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste

lepingute sõlmimine vastavalt JahiS § 25 lg-le 1 jahipiirkonna kasutamiseks ja maaomanikele

hüvitise maksmiseks (vt ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268). Varasema jahiseaduse

alusel väljastatud ja JahiS § 67 lg 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade

kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid üldse pikendada

JahiS § 18 alusel, vaid jahiselts peaks taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahiS §-de

14–17 alusel. Loa nr Rapla-10 pikendamise välistas mh asjaolu, et Raplamaa jahindusnõukogu

nõusolek ei olnud konsensuslik. KeA ei ole enne 26.04.2021 korralduse andmist kontrollinud,

kas MJKS on nõuetekohaselt täitnud JahiS §-st 13, § 14 lg 7 p-st 4 ja § 21 lg-st 2 tulenevat

kohustust teostada ulukite seiret oma jahipiirkonna piires. Vaide esitajatel on andmeid, et MJKS

ei ole nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud.

4. Keskkonnaamet tagastas 28.06.2021 teatega nr 1-7/21/52-4 maaomanike vaide HMS

§ 79 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel vaide esitamise õiguse puudumise ja vaide puuduste kõrvaldamata

jätmise tõttu. Vaide esitajate jahinduses kaitstavad õigused on loetletud JahiS §-s 6 ja tegemist

on ammendava loeteluga. Vaidlusalune jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku

maaomanike JahiS §-st 6 tulenevaid õigusi, sh õigust sõlmida kokkuleppeid jahindustegevuse

korraldamiseks oma kinnisasjadel. KeA palus 08.06.2021 kirjas selgitada vaide esitajate õiguste

rikkumist, kuid ka 17.06.2021 täiendusest ei selgu, millist vaide esitajate JahiS §-s 6 sätestatud

õigust on rikutud. Kuna vaidlustatud korraldus ei takista vaide esitajatel kasutada JahiS §-s 6

sätestatud õigusi, siis ei saa korraldus HMS § 76 lg 2 p 4 tähenduses nende õigusi rikkuda.

5. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ

esitasid Tallinna Halduskohtule 26.07.2021 kaebuse KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201

ja 28.06.2021 vaide tagastamise teate nr 1-7/21/52-4 tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus

rikub kaebajate omandiõigust (põhiseaduse § 32) ja teisi maaomanikele JahiS-st tulenevaid

subjektiivseid õigusi. Kaebajatel kui maaomanikel on JahiS §-st 6 tulenevalt õigus sõlmida

kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (p 2), seada oma maal

jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (p 3) ning algatada jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamine (p 4). JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb kinnisasjal jahipidamiseks sõlmida leping

kinnisasja omanikuga. Kaebajad ei ole MJKS-ga sõlminud kokkuleppeid jahindustegevuse

korraldamiseks ning neid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse.

MJKS teenib jahitegevuse korraldamisega seoses suurt tulu, kuid jahitegevuse korraldamisega

seotud kulud jäävad üksnes kaebajate kanda (st ulukid toituvad nende kinnisasjadel kasvavatest

taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil kaebajate kinnisasju) ning kaebajad ei

saa mis tahes õiglast ja kohast hüvitist omandi tahtevastase kasutamise ja kahjustamise eest.

Küttimise eesmärgil (sh enamasti relvaga) võõral kinnisasjal viibimine kujutab endast

intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente ja marjade

korjamine ning maaomanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise (Riigikohtu

13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11).

3-21-1688

3(7)

6. Tallinna Halduskohus tagastas 10.09.2021 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebajad ei saa iseseisvalt nõuda vaide tagastamise teate

tühistamist, mistõttu saab kaebuse eesmärgiks pidada, et kohus lahendaks vaides esitatud nõude

ja tühistaks KeA 26.04.2021 korralduse. Vaideõigus ja kaebeõigus on sisult kattuvad. Seega,

kui kohus tuvastab kaebajatel vaide esitamise õiguse puudumise, puudub neil vaides esitatud

nõude osas ka kohtumenetluses kaebeõigus. Vaide- ja kaebeõigus on üksnes isikul, kelle õigusi

kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui

vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kaebajad on

sisuliselt seisukohal, et MJKS-le väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamine kahjustab oluliselt nende omandiõigust, sest kaebajatega ei ole sõlmitud lepinguid

ega küsitud nõusolekut nende kinnisasjadel jahipidamiseks ning nad ei saa oma kinnisasjade

tahtevastase kasutamise ja kahjustamise (sh nn ulukikahju) eest õiglast ja kohest hüvitist.

Vaidlustatud korraldusega ei kaasne kaebajate subjektiivsete õiguste riivet. Pole äratuntav,

kuidas takistab MJKS-le väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine kaebajatel

kasutada JahiS §-s 6 ettenähtud maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud

korralduse andmist sõlmitud kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei

tähenda, et kaebajate kinnisasjadel on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt.

Kaebajatel on korralduse kehtimisest olenemata õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse

korraldamiseks oma kinnisasjadel, seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine

üldse keelata (JahiS § 6 p-d 2 ja 3; Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11). JahiS-st ei

tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima

lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna kasutusõiguse

luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe

samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse

korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Seda, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa

andmise või pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas asuvate kinnisasjade

omanikega lepingute sõlmimine, toetab mh see, et JahiS § 25 lg 2 järgi tohib ka ilma lepinguta

jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni (mitte

lähemal kui 200 m hoonest), kui maaomanik ei ole maal jahipidamist keelanud (vt Riigikohtu

17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Kinnistute kasutamine vastuolus JahiS § 25 lg-ga 2

ei ole lubatav ja on karistatav (JahiS § 57). KeA-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse

kõiki jahipiirkonna maaomanikke ning KeA ei pidanud keelduma jahipiirkonna kasutusõiguse

loa kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või nad ei

ole nõus jahipidamisega nende kinnisasjadel.

Vaidlustatud korraldus ei saa iseenesest tuua kaasa ka kaebajate kinnisasjade kahjustamist, sest

kaebajad saavad keelata jahimeestel nende kinnistutel viibimise. Seda, kas ja millisel määral

kahjustavad metsloomad kaebajate kinnistuid, ei saa seostada jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamisega. Pole mõistlikku põhjust arvata, et loomad teavad, et kaebajad on enda

kinnistutel jahipidamise keelanud ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele. Ulukikahju

hüvitamiseks on maaomanikul õigus esitada eraõiguslik kahju hüvitamise nõue jahipiirkonna

kasutaja vastu JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingu kohaselt (JahiS § 43) ning jahipiirkonna

kasutaja peab ettenähtud ulatuses kahju hüvitama ka lepingu olemasoluta (JahiS § 44). Vastutus

piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest on jahipiirkonna kasutajatele pandud sisuliselt

koormisena riigi antud ainuõiguse eest korraldada selles piirkonna jahipidamist. Osaliselt toetab

ulukikahju hüvitamist ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (JahiS § 45), esmajärjekorras

JahiS §-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist. Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajale,

mistõttu ei ole jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma

tekitatud kahju eest. Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mis ei eelda jahipiirkonna

kasutaja süüd ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna

3-21-1688

4(7)

kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei

muuda see vastutust olemuselt lepinguliseks, kuid lepinguga saab muuta või täpsustada kahju

hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust (vt Riigikohtu 14.02.2018 otsus nr 2-16-

13427, p-d 11–12).

Seega, kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab jahiselts talle

ulukikahju seaduses ettenähtud tingimustel, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on maaomanikel

JahiS § 6 p-st 1 tulenevalt õigus korraldada oma maal väikeulukijahti ja ennetada seeläbi nende

tekitatud kahjustusi. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib

küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks anda jahiloa ja

kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma

väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4).

Seejuures võimaldab JahiS maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine

oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019

otsus nr 3-17-1268, p-d 13–14). Vaidlustatud korraldusega ei ole võetud kaebajatelt võimalust

saada nende kinnistutel tekitatud ulukikahju eest ettenähtud hüvitist, sh täpsustada lepinguga

hüvitamise eeldusi ja hüvitatava kahju ulatust. Vaidlustatud korraldus ei takista ka kaebajatel

keelata jahipidamist oma maal ja korraldada seal ise väikeulukijahti. Kokkuvõttes ei piira ega

välista KeA 26.04.2021 korraldus kaebajatel kasutada JahiS-s maaomanikele ettenähtud õigusi.

Vaidlustatud korraldus ei too kaasa kaebajate kinnistute tahtevastast kasutamist ega takista neil

oma kinnistuid vabalt vallata, kasutada ja käsutada ehk nende omandiõigust ei rikuta. Seetõttu

tagastas KeA kaebajate vaide õiguspäraselt ja kaebajatel puudub KeA 26.04.2021 korralduse

vaidlustamiseks kaebeõigus ka kohtumenetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ

paluvad 22.09.2021 määruskaebuses (täiendatud 25.03.2022) tühistada Tallinna Halduskohtu

10.09.2021 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebeõiguse

puudumine ei saa olla sedavõrd ilmselge, et kaebuse võiks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilma

menetlusse võtmata tagastada. Halduskohus ei tohtinud asuda kaebuse menetlusse võtmise

küsimuse otsustamisel lahendama sisulist vaidlust, millised on maaomaniku õigused keelata

jahipidamine oma kinnistul või nõuda ulukikahju hüvitamist, sest see eeldab faktiliste asjaolude

tuvastamist, õiguslike hinnangute andmist ja tõendite hindamist mahus, mis ilmselgelt väljub

kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel lahendatavate küsimuste raamest. Keeruka õigusliku

küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses.

Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea kaebaja subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne. JahiS

§ 6 p-d 2, 3 ja 4 ning § 25 lg 1 annavad jahipiirkonna maaomanikule õiguse jahindustegevuse

reguleerimiseks oma kinnisasjal. 01.06.2013 jõustunud JahiS üks eesmärke oligi suurendada

maaomanike õigusi ja pakkuda neile tõhusamat kaitset jahipidamisega kaasneva omandiõiguse

riive eest. Seadusandja eeldas sedagi, et edaspidi on valdaval enamusel maaomanikest sõlmitud

jahipiirkonna kasutajaga leping, kus on täpsustatud mh ulukikahjustustega seonduv ning JahiS

§ 44 rakendamine on pigem erandlik. JahiS eelnõu seletuskirja kohaselt võib jahimaade rendile

andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks, mis aitab kompenseerida jahiulukite metsa- ja

põllumajandusele tekitatud majanduslikku kahju. Kuna ulukid toituvad maaomanike kinnistutel

kasvavatest taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju (mis

kujutab endast intensiivsemat sekkumist omandiõigusesse kui näiteks matkamine või seente ja

marjade korjamine), siis on ilmne, et jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike seadusega

tagatud õigusi ja vabadusi.

3-21-1688

5(7)

Kaebajatega ei ole sõlmitud mis tahes kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks nende

kinnisasjadel ning KeA ei kaasanud kaebajaid ka Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr

Rapla-10 kehtivuse pikendamise haldusmenetlusse. Halduskohus leidis meelevaldselt, et KeA

ei pea kontrollima maaomanikega sõlmitud lepingute olemasolu ega kaasama maaomanikke

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse ning maaomanikel ei ole jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamise vaidlustamiseks isegi kaebeõigust. Halduskohtuga nõustumise

korral jäetaks maaomanikud jahindusest üldse kõrvale, mis ei ole õiguspärane. Maaomanikele

seadusega antud eraõiguslikud nõudeõigused (nt õigus keelata jahipidamine oma kinnisasjal ja

saada ulukikahju eest hüvitist ka lepingu olemasoluta) ei välista seda, et neil on kaebeõiguse

tunnustamiseks piisav puutumus vaidlustatud haldusaktiga.

Kaebajad esitasid koos 25.03.2022 seisukohaga täiendava tõendina õiguskantsleri 11.03.2022

kirja nr 6-1/211741/2201394 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“, milles on samuti

leitud, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt automaatselt pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade

lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 alusel, vaid kohaldada tuleb JahiS §-des 14–17

sätestatut. Lisaks on õiguskantsler märkinud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise

taotlusi saab lahendama asuda kõige varem kuus kuud enne loa kehtivuse lõppu, taotlusi tuleb

hinnata sisuliselt ning veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud kõiki jahindustegevusele

kehtestatud nõudeid. Õiguskantsleri seisukohad näitavad veenvalt, et kaebus on põhjendatud.

8. Keskkonnaamet palub 21.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajatel

puudub kaebeõigus ja vastustaja tagastas nende vaide õiguspäraselt. KeA pikendas 26.04.2021

korraldusega jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamise ja jahindusliku kasutuse edasise

võimaldamise eesmärgil jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks 10 aastaks. Jahipiirkonna

maaomanike õigused on sätestatud JahiS §-s 6, mis võimaldab kinnisasja omanikul mh keelata

jahipidamine tema kinnisasjal (JahiS § 6 p 3). Vaidlustatud korraldus ei piira kaebajate JahiS

§-st 6 tulenevaid õigusi. JahiS § 14 lg 5 seab jahipiirkonna kasutusõiguse loa tingimuseks, et

taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja

omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal.

JahiS § 14 lg-st 5 ei tulene nõuet, et kaebajad peaksid sõlmima kokkuleppe jahindustegevuse

korraldamiseks enda kinnisasjadel, vaid see on nende vaba valik. Kinnisasjal jahipidamiseks

tuleb JahiS § 25 lg 1 kohaselt sõlmida kinnisasja omanikuga leping. Kui maaomanik ei ole oma

maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada JahiS § 25 lg-s 2 sätestatud

tingimustel. Tegemist on analoogse sättega nagu keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2.

Kui kaebajad ei sõlmi lepingut ja keelavad oma kinnisasjadel jahipidamise, on nende maal

jahipidamine õigusvastane ja ka karistatav (JahiS § 57). Seega vaidlustatud korraldus ei piira

ega raskenda kaebajatel omandiõiguse teostamist. Halduskohus on kaebeõiguse puudumist

piisavalt põhjendanud ja tegemist ei ole keeruka õigusliku küsimusega, mida tuleks tingimata

analüüsida kohtuotsuses. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine JahiS § 18 lg 1 alusel

eeldab mh jahindusnõukogu nõusolekut, kuhu kuuluvad ka maaomanike esindajad (JahiS § 9

lg 1). Järelikult on kõik jahipiirkonna maaomanikud kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamise küsimuse lahendamisse jahindusnõukogus. Kui kaebajad ei nõustunud

jahindusnõukogu otsusega, tulnuks neil seda eraldi vaidlustada, kuid kaebajad seda ei teinud.

JahiS ei näe ette kohustust kaasata menetlusse kõiki jahipiirkonna maaomanikke ja korraldust

ei saa lugeda tehtuks kaebajate kahjuks (HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 40 lg 3 p 3). Võimaliku kahju

hüvitamise küsimuses nõustub vastustaja halduskohtu selgitustega.

9. Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts palub 21.10.2021 seisukohas jätta määruskaebus

rahuldamata. MJKS-i jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku kaebajate õigusi ja

seega ei ole neil kõnealuses küsimuses kaebeõigust.

3-21-1688

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud

määrus on põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki

üle korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

11. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse võib tagastada üksnes siis, kui kohtu

arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või

ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat

analüüsimist. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse

tegemisel ja kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib

isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste

ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi,

seadusest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid

õigusi. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea

kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti

tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse

ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (nt viimati

Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p-d 8–9).

12. Kaebajad on leidnud, et KeA 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201, millega pikendati

Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031, on rikutud nende

omandiõigust ja JahiS-st maaomanikule tulenevaid õigusi. Kaebajad on esitanud andmed, et

neile kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alal (pindala kokku 12 770 ha – vt keskkonnaministri

14.06.2005 määruse nr 52 „Juuru, Leva, Kaiu, Märjamaa, Rapla, Valtu ja Vardi jahipiirkonna

pindala ja piirikirjeldus“ § 6 lg 1) mitmed kinnisasjad (pindala kokku 206,33 ha), mida MJKS

võib jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel kasutada mh jahi korraldamiseks (JahiS § 13).

Kaebajate peamiseks väiteks on olnud see, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse

pikendamine eeldab, et jahipidamiseks on vähemasti enamuse maaomanikega sõlmitud JahiS

§ 25 lg-s 1 nimetatud lepingud, mis tagavad neile mh ulukikahjude hüvitamise. Kaebajad ei ole

väitnud, et nad oleksid soovinud ise taotleda Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuid

MJKS-le varem antud loa kehtivuse pikendamisest tulenevalt ei olnud neil võimalik luba saada

(JahiS § 17 lg 2 p 4).

13. Maaomaniku õigused jahinduses on sätestatud JahiS §-s 6 ja § 25 lg-s 1. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et vaidlustatud korraldus ei mõjuta kuidagi kaebajate kui

maaomanike seadusest tulenevate õiguste realiseerimise võimalust. Seaduse eesmärke ei oleks

võimalik saavutada, ilma et jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks ja kõik jahipiirkonnad antakse

kasutusse. Kõik jahipiirkonna kasutajad on kohustatud järgima neile seaduses ja jahipiirkonna

kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi. Asjaolu, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse

pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte (sh kas JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt

pikenenud varasemate lubade kehtivust on võimalik JahiS § 18 alusel uuesti pikendada ning

kas lubade pikendamisel on järgitud JahiS §-s 18 sätestatud nõudeid ja hinnatud jahipiirkonna

senise kasutaja tegevust), ei saa iseseisvalt rikkuda kaebajate õigusi, sest asjassepuutuvad sätted

ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks. Teistsugust järeldust ei saa teha ka JahiS

§ 6 p-st 4, mis näeb ette, et maaomanikul on õigus JahiS-ga sätestatud ulatuses ja korras algatada

jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. Pidades silmas, et JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt eeldab

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine JahiS § 20 lg-le 3 vastavat ühist taotlust

maaomanikelt, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt

51% jahimaa pindalast, siis ei saa JahiS § 6 p-st 4 tuletada üksikute maaomanike subjektiivset

3-21-1688

7(7)

õigust vaidlustada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist. Seetõttu ei esineks

kaebeõigust isegi siis, kui oletada, et kaebajatel ei oleks mingil põhjusel just MJKS-ga võimalik

saavutada JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingu sõlmimist mõistlikel tingimustel.

14. Kui kaebajad leiavad, et neile kuuluvatel kinnisasjadel eraldi kokkuleppeta jahipidamine

riivab ülemääraselt nende omandiõigust, siis on neil võimalik sõlmida jahipiirkonna kasutajaga

asjakohane leping (JahiS § 6 p 2, § 25 lg 1) ning kokkuleppe mittesaavutamise korral keelata

oma maal jahipidamine või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3, § 25 lg 2). Maaomanikul on

lisaks õigus korraldada oma maal väikeulukijahti (JahiS § 6 p 1, § 22 lg 3) ja saada kehtiva

jahitunnistuse alusel jahipiirkonna kasutajalt tasuta jahiluba väikeulukite küttimiseks (JahiS

§ 40 lg 4). Samuti on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluki tekitatud kahju

hüvitamist vastavalt JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingule (JahiS § 43) või lepingu puudumise

korral uluki tekitatud kahju osalist hüvitamist JahiS §-s 44 sätestatud tingimustel ja korras (vt

ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 11–16; 14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d

18–19). Nagu eespool märgitud, ei olene kinnisasja omaniku õiguste maht (sh talumiskohustuse

ulatus) sellest, kes on jahipiirkonna kasutaja, mistõttu ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamine rikkuda maaomaniku õigusi. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et

maaomanike huvide kaitse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise menetluses

toimub selle kaudu, et maaomanike esindajad osalevad jahindusnõukogus võrdsetel alustel

jahipiirkonna kasutajatega (JahiS § 9 lg 1 ja lg 3 p 5; § 18 lg 1) ning loa kehtivust ei ole lubatud

pikendada, kui jahindusnõukogu seda ei toeta (JahiS § 18 lg 2 p 2).

15. Seoses KeA 21.10.2021 vastuses sisalduva seisukohaga, et kaebajad oleksid pidanud

vaidlustama hoopis Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust, millega toetati MJKS-i loa

kehtivuse pikendamist, märgib ringkonnakohus, et see ei lähe esiteks kuidagi kokku vastustaja

positsiooniga, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine ei saa üldse kaebajate

õigusi rikkuda (sel juhul ei saaks nende õigusi rikkuda ka jahindusnõukogu otsus), ning teiseks

ei saa Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust pidada eraldiseisvaks haldusaktiks, vaid

tegu on kooskõlastusega (HMS § 16) jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise

menetluses (JahiS § 9 lg 3 p 5, § 18 lg 1). JahiS § 18 lg 2 p 2 kohaselt ei saa KeA jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivust ilma jahindusnõukogu kooskõlastuseta õiguspäraselt pikendada,

kuid jahindusnõukogu toetavast seisukohast ei tulene KeA-le kohustust loa kehtivus pikendada.

Siduvat negatiivset kooskõlastust kui menetlustoimingut on HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi

kohaselt küll võimalik halduskohtus vaidlustada iseseisvalt, kuid see ei võta puudutatud isikult

õigust vaidlustada kooskõlastust koos lõpliku haldusaktiga (nt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr

3-17-2766, p 25.1). Kuna jahindusnõukogu praegusel juhul toetas loa kehtivuse pikendamist,

siis ei olnud üldse tegemist negatiivse kooskõlastusega, mida oleks saanud halduskohtus eraldi

vaidlustada.

16. Kokkuvõttes tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti ning tegu

ei ole sedavõrd keerulise või ebaselge õigusliku küsimusega, mida tuleks tingimata analüüsida

kohtuotsuses. Kuna KeA 26.04.2021 korraldus ei saa rikkuda kaebajate õigusi, siis ei saa nende

õigusi rikkuda ka KeA 28.06.2021 teade selle korralduse peale esitatud vaide tagastamise kohta.

17. Eelneva põhjal jääb Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse

Fond OÜ määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)