3-14-52261/84 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2022, Tartu

Haldusasja number

3-14-52261

Haldusasi

OÜ Purvi Kinnisvara kaebus ehitisregistri 10. septembri

2014. a muudatuste kustutamiseks ja eelneva registrikande

taastamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu

linna

määruskaebus

Tartu

Halduskohtu

28. veebruari 2022. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Purvi Kinnisavara

Esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja Tartu linn

Kolmas isik Imbi-Elle Juksaar

Esindajad vandeadvokaadid Andres Kalm ja Siret Saks

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a

määruse resolutsiooni punkt 3.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Purvi Kinnisvara esitas 30. septembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna

toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks – ehitisregistris tehtud muudatuste kustutamiseks ja eelneva

registrikande taastamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja Tartus Vanemuise 43-1 korteri omanik

ning teised korteriomanikud on ehitanud Vanemuise 43 maja katusealused ruumid korteritega

kokku ebaseaduslikult. Ehitisregistri andmete muutmisega on Tartu linn seadustanud hoone teise

korruse omanike ebaseadusliku ruumikasutuse. Ehitise teatise esitas linnale selleks õigustamata

isik ning ehitisregister kajastab ebaseaduslikku tegevust.

2. Tartu Halduskohus lõpetas 28. veebruari 2022. a määrusega haldusasja nr 3-14-52261

menetluse (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata OÜ Purvi Kinnisvara taotluse haldusasjas

nr 3-14-52261 menetluse jätkamiseks 10. septembri 2014. a ehitisregistri kande õigusvastasuse

tuvastamiseks (resolutsiooni p 2), mõistis Tartu linnalt OÜ Purvi Kinnisvara kasuks välja

menetluskulu 3 773,80 eurot (resolutsiooni p 3), jättis ülejäänud osas menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda (resolutsiooni p 4) ja võttis tõendina asja juurde Tartu Maakohtu

9. jaanuari 2020. a kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-17-15298 (resolutsiooni p 5).

Halduskohus märkis, et puudub vaidlus, et käesolevas kohtuasjas vaidluse põhjustanud

ehitisregistri 10. septembri 2014. a muudatused on asendatud uue kandega, mistõttu puudub

halduskohtul tehtava kohtulahendiga vajadus vastustaja nende kustutamiseks kohustamiseks ja

võimalus eelneva registrikande taastamiseks kohustamiseks. Menetlusosalised on jaatanud, et

kujunenud olukorras esineb menetluse lõpetamise alus halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 152 lg 1 p 4 tähenduses.

Jätkutuvastuskaebusele üleminekut põhjendavad asjaolud puuduvad. Õiguslikku vaidlust ei ole

selle üle, et kaebajal on kaebeõigus ning et vastustaja vastutab registrisse kantud andmete õigsuse

eest. Menetlus käesolevas haldusasjas on kestnud pikka aega, läbinud kolm kohtuastet ning kõik

menetlusosalised on sellele kulutanud märkimisväärselt aega ja raha. Menetlusökonoomia

argument ei õigusta ülekaalukalt üleminekut tuvastamisnõudele ja menetluse sisulist jätkamist,

kuna põhimõttelisi erimeelsusi menetlusosaliste vahel asja menetluse lõpetamise osas ei esine.

Ilmnenud ei ole õiguslikku kasu, mida võiks vaidlustatud ja praeguseks muudetud registrikandeni

viinud vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tuua. Vastustaja tunnistas

2014. a toimingu ebaõigsust kohtule ja ebaõige registrikanne on asendatud.

Tuginedes HKMS § 108 lg-le 6, § 108 lg-le 11 ja § 109 lg-le 6 peab asjas menetluskulud kandma

vastustaja, kuna vastustaja vastutab registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest

andmete registrisse kandjana; andmete parandamise kohustust ei saa panna kaebajale kui isikule,

kelle õigusi andmed rikuvad; 2014. a toimingu tagajärjed kõrvaldanud vastustaja 2021. a toimingu

tegemine oli tingitud kaebuse esitamisest ja kaebaja on kaebusega saavutanud ebaõige

registrikande asendamise.

2014. ja 2021. a ehitisregistri kanded tehti kolmanda isiku initsiatiivil esitatud teatiste alusel.

Riigikohus aktsepteeris 2014. a kaebaja esitatud kaebuse põhjendatust. Tsiviilasja nr 2-17-15298

osaotsus tõendab, et vastustaja ebaõnnestus 2014. a oma ülesande täitmisel, mistõttu on registrisse

kantud ebaõigete andmete parandamine tema vastutusalas. Kuna vastustaja on 2014. a kande

asendanud õiguspärase kandega, ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuses nõutud kaebaja

õigusi rikkunud registrikande muutmisele viinud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse

esitamisest.

Kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt palus ta halduskohus kantud menetluskuluna välja

mõista 2045 (1649 + 396) eurot, apellatsioonimenetluses kantud menetluskuluna välja mõista

756,40 eurot, kassatsiooniastmes kandis kaebaja menetluskulusid kokku 1078,80 eurot. Kuna

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole lubatud kassatsiooniastmes suuremate menetluskulude

väljamõistmist kui apellatsiooniastmes, on põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks

3557,80 (2045+2x756,40) eurot.

Kaebaja taotleb halduskohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulude hüvitamist

summas 754,80 eurot ja 72 eurose kulu väljamõistmist seoses 3. isiku menetluskuludele

vastuväite esitamisega.

Halduskohtu menetluse peatamise määruse vaidlustamisega seonduvaid menetluskulusid ei saa

panna HKMS § 108 lg 1 põhimõtte kohaselt vastustajale, sest otsustus menetluse peatamise

põhjendatuse kohta tehti kaebaja kahjuks. Vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks ei saa

lugeda ka valdavat osa halduskohtus asja uuel läbivaatamisel kaebaja menetluskuludest.

Märkimist vääriv osa õigusabist kaebajale anti advokaadi ja kliendi telefoninõupidamiste raames.

Tartu Maakohtu 15. septembri 2020. a osaotsuse jõustumise järgselt oli faktiline ja õiguslik

olukord võrreldes kaebuse esitamise ajaga Riigikohtu 26. märtsi 2019. a otsuse valguses

halduskohtus asja uuel arutamisel selge, mis annab aluse lugeda kaebaja menetluskulud

ülepaisutatuteks ja osaliselt mittevajalikeks ning põhjendamatuteks. Halduskohus loeb kaebaja

vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks asja uuel läbivaatamisel halduskohtus 216 eurot ja

mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 3773,80 (3557,80+216) eurot.

3. Tartu linn esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

28. veebruari 2022. a määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamist, määruskaebuse rahuldamist ja

uue määruse tegemist, millega jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebuse eesmärgiks oli

saavutada olukord, et kolmanda isiku omandis olevate ruumide suuruseks jääks 75,5 m2. Kaebust

ei esitatud seetõttu, et vaidlusalune registrikanne oleks ebaõige või et kaebaja soovis, et kolmanda

isiku ruumide suurus oleks 124,3 m2. Vastustaja teeb kande ehitisregistrisse andmete esitaja

taotluse alusel ega käi eraisiku omandis olevaid ruume üle mõõtmas. Asjaolu, et kolmas isik on

tsiviilvaidluses märkinud, et tema esitatud andmed olid valed, ei saa olla vastustajale omistatav

etteheide.

Vastustaja ei olnud 2014. a ega ka 2021. a andmete esitajaks/muutjaks, vaid andmete esitamise

teatise alusel esitatud andmete sisse kandjaks ehitisregistrisse. Vastustaja pädevuses ei ole muuta

eriomandi osade suurust või kahelda esitatavate andmete õigsuses. 2021. a ehitisregistrikanne ei

olnud tingitud asjaolust, et kaebaja esitas 2014. a kaebuse ehitisregistrikande tühistamiseks ja

endise olukorra ennistamiseks. Kaebuse aluseks olnud 2014. a ehitisregistrikannet vastustaja

kehtetuks ei tunnistanud (millele viitab HKMS § 152 lg 1 p 4), vaid see muutus kehtetuks seoses

kolmanda isiku esitatud uue teatisega. Kaebaja ei saavutanud kaebusega ebaõige registrikande

asendamist. Kolmas isik saavutas registrikande asendamise ja võimaluse esitada uus teatis tänu

kohtuvõidule tsiviilasjas nr 2-17-15298.

Kaebaja eesmärgiks erinevates kohtutes oli läbivalt takistada kolmanda isiku ruumide suuruse

muutmist, s.h õigete andmete kandmist ehitisregistrisse. Tuginedes HKMS § 108 lg 6 lausele 2

ning § 108 lg-le 11, tuleks kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

4. Kaebaja leidis vastuses määruskaebusele, et määruskaebuse rahuldamiseks puuduvad alused

järgmistel põhjustel. Küsimusele vastustaja vastutamise kohta talle esitatud andmete õigsuse eest

andis vastuse Riigikohus 26. märtsi 2019. a otsuses, leides, et teatise esitaja vastutus andmete

õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest. Kolmas isik esitas 2014

Tartu linnale teatise, mille kohaselt oli Vanemuse 43 II korruse eluruumide pindala 95,1 m2 senise

75,5 m2 asemel. Tartu Maakohus tuvastas tsiviilasja nr 2-17-15298 osaotsusega, et Vanemuise 43

II korruse eluruumide pindala on 124,3 m2. Seega olid 2014. a andmed valed ning ebaõige on

Tartu linna väide, nagu ei oleks selle üle vaidlust olnud.

Kaebaja ei takistanud õigete andmete ehitisregistrisse kandmist. Kaebaja poolt haldustoimingu

vaidlustamine ei takistanud ehitisregistri kande muutmist. Vastustaja kandis valed andmed

ehitisregistrisse 2014 ja need olid seal üleval seitse aastat. Läbi tsiviilasja nr 2-17-15298 selgus

üheselt, et kolmanda isiku poolt 2014. a esitatud andmed ei olnud õiged. Ainult vastustaja arvab,

et need andmed olid õiged.

Halduskohus vähendas põhjendamatult kaebaja menetluskulusid, kuna kassatsioonimenetlus oli

mahukam kui apellatsioonimenetlus. See oli tingitud asjaolust, et Riigikohus kaasas menetlusse

kolmanda isiku ning kaebaja pidas vaidlust mitte ainult vastustajaga, vaid ka kolmanda isikuga.

Sellest olid tingitud mõnevõrra suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes ja need tuleb

jätta vastustaja kanda.

Kaebaja kandis asja uuel läbivaatamisel halduskohtus menetluskulusid 776,80 eurot, millest

halduskohus pidas põhjendatuks 216 eurot, arvestades maha menetluse peatamise määrusele

esitatud kaebuse ja advokaadi ning kliendi nõupidamised. Kliendiga nõupidamised on oluline ja

elementaarne osa õigusteenuse osutamisest, mistõttu on need põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud. Ekslik on halduskohtu väide, et tsiviilasja osaotsuse jõustumise järgselt oli

faktiline ja õiguslik olukord selge. Pärast osaotsuse jõustumist esitas kolmas isik ehitisregistrile

uued andmed ja vastustaja tegi uued kanded, mistõttu muutusid nii faktiline kui õiguslik olukord

olulisel määral. Seetõttu oli halduskohtu poolt põhjendamatu vähendada asja uue läbivaatamise

esimese kohtuastme menetluskulusid ning kohus oleks pidanud need täies ulatuses vastustajalt

välja mõistma.

Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a määruse osas, milles kohus jättis

kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata ja teha uus määrus, millega mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja täiendavad menetluskulud summas 933,20 eurot.

5. Kolmas isik nõustus vastuses määruskaebusele Tartu linna määruskaebusega ja seal esitatud

taotlustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.

7. Vaidlustatud määrusega halduskohus lõpetas haldusasja menetluse tühistamisnõudes

(resolutsiooni punkt 1), keeldus menetluse jätkamisest tuvastamisnõudes (resolutsiooni punkt 2)

ning jagas menetluskulud (resolutsiooni punktid 3 ja 4) ja võttis tõendina asja juurde kohtuistungi

protokolli tsiviilasjas nr 2-17-15298 (resolutsiooni punkt 5).

8. Vastustaja vaidlustas määruskaebuse esitamisel halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3,

s.o määruse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja menetluskulud osaliselt (3773,80 euro

ulatuses) välja vastustajalt.

Kaebaja ega kolmas isik halduskohtu 28. veebruari 2022. a määrust ei vaidlustanud.

Tulenevalt HKMS § 179 lg-st 3 ja § 203 lg 1 ls-st 1 on halduskohtu määruse resolutsiooni punktid

1, 2, 4 ja 5 seega jõustunud. Halduskohtu määrus selle jõustunud osas ei ole määruskaebuse

lahendamisel vaidluse esemeks ning vastavalt ei saa ringkonnakohus muuta ka halduskohtu

määrusest tulenevaid õiguslikke järelmeid ega menetlusosaliste õiguste ja kohustuste koosseisu

ja mahtu. Samuti ei saa ringkonnakohus väljuda vastustaja esitatud määruskaebuse piiridest ega

teha määrust, millega halvendada määruskaebuse esitaja olukorda ja suurendada temalt välja

mõistetavate menetluskulude summat. Seetõttu on asjakohatud vastuses määruskaebusele esitatud

kaebaja väited selle kohta, et halduskohus jättis osa kaebaja menetluskulusid põhjendamatult

vastustajalt välja mõistmata. Ringkonnakohus jätab need väited seetõttu tähelepanuta.

9. Teisalt on ringkonnakohus seotud ka halduskohtu otsustusega lõpetada haldusasja menetlus

ning mitte võimaldada kaebajal üle minna tuvastamisnõudele. Halduskohus lõpetas menetluse

HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi põhjusel, et kaebusega taotletav toiming on tehtud. Menetluskulude

jaotuse selles olukorras sätestab HKMS § 108 lg-st 6, mille järgi kannab vastustaja

menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul,

kui kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

10. Halduskohus leidis, et menetluskulud peab asjas kandma vastustaja, kuna (1) vastustaja

vastutab registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest andmete registrisse kandjana; (2)

andmete parandamise kohustust ei saa panna kaebajale kui isikule, kelle õigusi andmed rikuvad;

(3) 2014. a toimingu tagajärjed kõrvaldanud vastustaja 2021. a toimingu tegemine oli tingitud

kaebuse esitamisest ja (4) kaebaja on kaebusega saavutanud ebaõige registrikande asendamise.

Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 108 lg 6 kohaldamisel ei ole määrav, et vastustaja, mitte

kaebaja vastutab registrisse kantud andmete õigsuse eest. Küll omab tähendust see, kas kaebaja

saavutas kaebuse eesmärgi ning kas see toimus kaebuse esitamise tõttu. Mõlemale küsimusele

tuleb praegusel juhul vastata eitavalt.

11. Vaidlust ei ole selles, et kaebusega vaidlustatud registriandmete muutmine kohtumenetluse

ajal toimus 27. detsembril 2021 kolmanda isiku esitatud teatiste alusel. Registriandmete

muutmiseks teatise esitamine on tsiviilasjas nr 2-17-15298 tehtud Tartu Maakohtu 15. septembri

2020. a otsuse jõustumise tagajärg. Maakohtu otsus jõustus, kui Riigikohus 6. detsembri 2021. a

määrusega jättis menetlusse võtmata kaebaja kassatsioonkaebuse. Tsiviilasjas, mille poolteks olid

kolmas isik ja kaebaja, jõustunud otsusega tuvastati, et Vanemuise 43, Tartu asuva hoone II

korruse ruumid kuuluvad tervikuna kolmanda isiku omandisse. Sellest tulenevalt muudeti

27. detsembri 2021. a teatise alusel registriandmeid selliselt, et kolmanda isiku korteri

eriomandiga hõlmatud ruumide pindala suurendati kaebaja poolt vaidlustatud 10. septembri

2014. a kandes märgitud 95,1m2-lt, 124,4 m2-ni, mitte ei vähendatud kaebaja soovitud suuruseni

(75,5 m2) nagu see oli enne 10. septembri 2014. a kande tegemist.

12. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast, et kaebaja tegelikkuses ei saavutanud esitatud

kaebuse eesmärki. Kuigi kaebusega vaidlustatud kandest tulenevad andmed ehitisregistris enam

ei kajastu, siis 27. detsembri 2021. a teatise alusel muudetud ehitisregistri andmetel on sarnaselt

10. septembri 2014. a kandega registrisse kantud andmetele kaebaja õigusi piirav toime ning see

mõju on pigem intensiivsem kui leebem võrreldes 10. septembri 2014. a kandega.

Seetõttu ei ole ringkonnakohus veendunud, et täidetud on HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud eeldus

menetluse lõpetamiseks, s.o et kaebuses nõutav toiming on tehtud. Kuigi formaalselt on

10. septembri 2014. a kandega ehitisregistrisse kantud andmed kustutatud, siis ei taastunud kande

tegemisele eelnenud olukord. Menetluse lõpetamine ei ole aga praegusel juhul vaidluse all.

Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu.

13. Teisalt ei ole registriandmete muutmine toimunud vastustaja initsiatiivil reaktsioonina

kaebuse esitamisele või halduskohtumenetluses väljendatud kaebaja väidetele ja seisukohtadele.

Ka kaebaja ise ei ole võtnud samme registriandmete muutmiseks. Registriandmete muutmine

toimus küll kohtumenetluse ajal, kuid ainuüksi see fakt ei vii järelduseni, et andmete muutmine

on tingitud kaebuse esitamisest. Kui see nii oleks, siis puuduks vajadus HKMS § 108 lg 6 teises

lauseosas sätestatud erandiks üldreeglist, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud

vastustaja, sest kohtumenetluse ajal kaebuses taotletud toimingu tegemine viiks alati üldreeglina

sätestatud tulemuseni.

Praegusel juhul tingis registriandmete muutmise kolmanda isiku tegevus, mis omakorda tõukus

tsiviilasjas tema kasuks tehtud kohtuotsusest. Seetõttu tuleb eitada registriandmete muutmise

seost kaebuse esitamisega käesolevas asjas. Tsiviilasjas tehtud otsus oleks viinud registriandmete

muutmiseni sõltumata sellest, kas kaebaja vaidlustas 10. septembri 2014. a kande halduskohtus

või mitte. Kolmanda isiku poolt kaebaja vastu hagi esitamine võib olla seotud kaebuse

esitamisega käesolevas asjas. Kuid ka juhul, kui esineb selline seos, ei loo see põhjuslikku seost

halduskohtule esitatud kaebusega nõutud toimingu ja 27. detsembri 2021. a teatise alusel

registriandmete muutmise vahel.

14. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et täidetud on HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud

tingimus (kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest), mistõttu ei

ole alust kaebaja menetluskulude vastustaja kanda jätmiseks.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seetõttu vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta.

15. Kuna kolmas isik ei vaidlustanud määruskaebusega halduskohtu määrust osas, milles tema

menetluskulud jäid kolmanda isiku enda kanda (otsuse resolutsiooni punkt 4), siis ka kolmanda

isiku kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

16. Eeltoodud asjaoludel rahuldab ringkonnakohus Tartu linna määruskaebuse ja tühistab

halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3 ning teeb selles osas uue määruse, millega jätab

kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)