3-20-2368/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2368

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 29.

oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/20/192

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja Eleri Lopp

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaagentuur, esindajad

Reve Ventsel ja Ilona Soolo

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Suurkiskjad apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga

nr 1-1/22/32 kinnitatud „Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise

tegevuskava“.

2. Jätta MTÜ Eesti Suurkiskjad apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsuse asjas nr 3-20-2368

resolutsioon muutmata, kuid asendada halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt

praeguse otsuse põhjendustega.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. augustil 2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

3-20-2368

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet kehtestas 29.10.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/192 jahiseaduse (JahiS) §

22 lg 2 alusel 2020/2021. jahiaastaks hundi (Canis lupus) küttimismahuks Eesti Vabariigi

territooriumil esimese osana kokku 140 isendit, mis jaguneb 20 ohjamisala vahel vastavalt

käskkirja lisale 1. Käskkirja kohaselt on Keskkonnaametil pärast Keskkonnaagentuuri

ettepanekute tegemist õigus käskkirjaga kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade

piire muuta. Käskkirja kohaselt on keelatud pidada jahti töötavate telemeetriliste märgistega

varustatud huntidele ning nende gruppidele. Hundi küttimismahust kinnipidamise tagamiseks

kehtestati sama käskkirjaga ka hundijahi registreerimise ja hundi küttimisest teavitamise kord.

JahiS § 22 lg 2 kohaselt kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal Keskkonnaamet,

lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning jahindusnõukogu

ettepanekust. Euroopa Liidus (EL) on hunt loodusdirektiivi (nõukogu 21.05.1992 direktiiv

92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta)

alusel kaitstav liik, kelle osas on Eestile tehtud geograafiline erand ja liik on viidud direktiivi

V lisasse, mis võimaldab seda tegevuskava põhiselt küttida. Dokumendis „Suurkiskjate (hunt

Canis lupus

, ilves

Lynx lynx

, pruunkaru

Ursus arctos

) kaitse- ja ohjamise tegevuskava

aastateks 2012–2021“ (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina toodud ära vajadus säilitada

iga aasta 15–25 kutsikatega hundikarja olemasolu enne jahihooaja algust. Aastatel 2013 ja

2014 korraldatud teadusuuringute tulemusel on moodustatud huntide küttimiseks ohjamisalad,

mis järgivad loodusliku populatsiooni allüksusi, et küttimine oleks tõhusam. Alates 2018. a-st

korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet

eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikes

elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Nii on võimalik säilitada hundi asurkonna

soodne seisund ja vähemalt piirkonniti tema ökoloogiline funktsioon, hoidudes samal ajal

ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele. Ohjamisalade moodustamisel on eelkõige

arvestatud hundile sobivate elupaikade olemasolu ja nende sidusust.

Keskkonnaagentuuri seirearuande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2020“

kohaselt jäi küttimissurve hundile 2019. a-l kehvade lumeolude tõttu alla populatsiooni

juurdekasvumäära. Seetõttu võib viimase 16 aasta keskmisi juurdekasvunäitajaid arvestades

prognoosida pesakondade arvuks sügisel 32–34. Keskkonnaagentuuri täpsem ettepanek hundi

küttimise korraldamiseks on esitatud seirearuande hilisemas lisas „Ettepanek hundi küttimise

korraldamiseks 2020. aastal“, mille kohaselt on 20.10.2020 seisuga Eestis kindlalt teada 22

hundi kutsikatega pesakonna olemasolu ning hundi arvukus on 2019. a-ga võrreldes

suurenenud, kuid lõplik andmestik pesakondade arvu ja leviku kohta selgub lumikatte

saabudes. Sarnaselt varasemate aastatega teeb Keskkonnaagentuur ettepaneku kehtestada

hundi küttimismaht mitmes osas: esimene osa hundi jahiaja alguseks ning teised jahiajal

jooksvalt vastavalt kogunenud informatsioonile hundikarjade tegeliku arvu, leviku ja suuruse

kohta ning küttimismahu esimese osa realiseerimisele ja kahjustustele. Tuginedes

teadaolevate ja oletatavate pesakondade andmetele ning kahjustuste esinemisele, on

küttimismahu esimese osa suuruseks 140 isendit. Ohjamise olulisemaks ja peamiseks

2(17)

3-20-2368

eesmärgiks on tagada Mandri-Eestis 2021. a-ks keskmiselt 20 hundi pesakonna olemasolu

koos populatsiooni võimalikult ühtlase jaotumisega sobilike elupaikade vahel, kusjuures

säilima peaksid ennekõike suuremaid loodusmaastikke asustavad hundikarjad.

Jahindusnõukogude ettepanekutes on kütitavate isendite koguarvuks 164, kuid need on

osaliselt tehtud jahiaasta kui terviku kohta ning mõne ohjamisala osas ka kattuvad.

Seirearuande lisas ja jahindusnõukogude esitatud ettepanekuid küttimismahtude määramiseks

ning ulukikahjustuste paiknemist ja olemasolu arvestades on otstarbekas kehtestada huntide

küttimismahu esimese osana Eestis 140 isendit. Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade

jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri ettepanekutele ja Keskkonnaameti

kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades 2020. a-l. Osadele ohjamisaladele

(Hiiu, Pärnu-Viljandi, Saare, Tartu-Jõgeva ja Põhja-Läänemaa) huntide küttimismahtu

esimeses osas ei kehtestata, sest neil aladel tervikuna märkimisväärseid hundikahjustusi ei

esine ning puuduvad andmed huntide liialt kõrge arvukuse kohta. Neile aladele võidakse

küttimismaht määrata teise osana, kui on kogunenud rohkem informatsiooni

hundipesakondade paiknemise ja huntide liikumise ning lisanduvate kahjustuste kohta.

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 22.11.2020 kaebuse

Keskkonnaameti 29.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/192 tühistamiseks. Pärast käskkirja kehtivuse

lõppemist taotleb kaebaja käskkirja õigusvastasuse tuvastamist.

MTÜ Eesti Suurkiskjad eesmärgiks on Eesti suurkiskjate (karu, ilves, hunt) kaitse, nende

jätkusuutliku arvukuse tagamine Eestis ja nende elupaikade säilitamine kampaaniate jms,

seireuuringute tegemise ja arengukavade koostamises osalemise kaudu.

Hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne. 140 hundi küttimine raskendab hundi soodsa

seisundi saavutamist Eestis (vt looduskaitseseaduse (LKS) §-d 1 ja 3). Käskkirjas ega selle

aluseks olnud dokumentides ei ole pööratud erilist tähelepanu sellele, et hundi seisund ei ole

soodne. Keskkonnaametil tuleb hundijahti reguleerida teaduspõhiselt, kuid praegusel juhul ei

ole seda tehtud. Eesti suurkiskjate ohjamiskavas ei ole rakendatud asjaomast Euroopa Liidu

metoodikat (J. Linnell, V. Salvatori, L. Boitani. Guidelines for Population Level Management

Plans for Large Carnivores, 2008)1. Selle metoodika järgi ei ole hundi puhul soodsa seisundi

kriteerium täidetud. Hundi populatsioon on viimastel kümnenditel pigem langustrendis ja

Eesti hundi asurkonda hinnatakse vaid umbes 150–250 isendile, kellest suguküpseid

emasloomi ca 25–34 ja isasloomi umbes sama palju. Seega esineb IUCN-i kriteeriumite järgi

liigi suur väljasuremise risk (s.o kui suguküpseid isendeid on alla 250, siis on liik ohustatud,

ning alla 50 suguküpse isendiga populatsioon on juba kriitilises seisundis ehk väljasuremise

äärel).

Tuginedes ökoloog Torbjörn Nilssoni seisukohale, võib hundi seisundit pidada Eestis praegu

küll soodsaks, kuid Eesti hundi seisundi hinnangud põhinevad andmetel, milles on suuri

ebakindlusi demograafiliste parameetrite ja isendite riikidevahelise liikuvuse osas. Samuti ei

ole praegune küttimissurve jätkusuutlik ning muudab Eesti populatsiooni neeluks. T. Nilssoni

seisukoha põhjal võib järeldada, et Eesti hundi küttimislubade suur arv toetub hinnangutele, et

naaberriikides kaitstakse hunte rohkem ning naaberaladelt tuleb piisavalt hunte, mis väldib

Eestis neeluala tekkimist.

Tippökoloogide nõukogu hindas Fennoskandia populatsiooni soodsa seisundi indikaatoriks

minimaalselt 500 paljuneva isendi olemasolu ja samas kogu populatsiooni soodsaks suuruseks

1 Leitav arvutivõrgus https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/carnivores/pdf/

guidelines_for_population_level_management.pdf

3(17)

3-20-2368

3000–5000 hunti. Eesti hundipopulatsioon (isegi koos naaberriikidega) ei pea vastama täpselt

neile parameetritele, kuid vaidlustatud käskkiri ja selle alusdokumendid ei sisalda teaduslikku

analüüsi ega tõendeid Eesti hundiasurkonna sidususest välisriikide huntidega, vaid üksnes

oletust. Teaduslikud uuringud teistes riikides ei kinnita selle oletuse tõelevastavust. Näiteks

Soome hundipopulatsioon seguneb Venemaa hundipopulatsiooniga elujõulisuse aspektist liiga

vähe ning oleks ebaloogiline, et Venemaast veel selgelt isoleeritum Eesti saaks naaberriikidest

olulisemat täiendust. Pihkva ja Leningradi oblastites on hundi asustustihedus pigem väiksem

või sarnane hundivaese Eestiga. Väljasuremisohus oleva liigi soodsa seisundi eesmärgi

saavutamine ei saa tugineda sellele, et kaitsemeetmeid rakendavad välisriigid, sest selle üle

puudub Eestil kontroll (vt nt Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsus kohtuasjas C-674/17, p 60).

Huntide täpne arvukus ei ole teada, kuid jahilubade väljastamise otsustamiseks oleks see

ilmtingimata vajalik. Euroopa Liidu kohtupraktika rõhutab teadusliku kahtluse vältimist

looduskaitseliste otsuste tegemisel (Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-127/02).

Paljunevate hundi isendite arvu hinnatakse käskkirja alusdokumendis maksimaalselt 34

emasloomale. Seega võimaldab käskkiri peaaegu kõigi paljunevate isendite tapmise ühe

jahihooaja jooksul, v.a mõnedel ohjamisaladel. Paljunevate isendite äratundmine hundijahi

ajal on raske või isegi võimatu. Keskkonnaagentuuri 2019. a uuring (Rakendusuuringu

seitsmes vahearuanne, 2020) järeldab, et huntide arvukuse languse põhjuseks on jahinduslik

tegevus.

Küttimismahtude määramisel ei ole arvestatud elupaikade kadumisega (intensiivne metsaraie)

ja huntidel esinevate haigustega (kärntõbi ja koerlastel esinev taud).

Suurkiskjate ohjamiskava ei ole LKS §-de 1 ja 3 eesmärkidega kooskõlas, kuna eeldab hundi

populatsiooni säilitamist nii väiksena, et liik püsiks Eestis IUCN-i ohustatuse

klassifikatsioonis ohustatuna (EN). Juba ohjamiskava eeldab hundi hoidmist suure

väljasuremisohu piiril ja seda ei tohiks käskkirja aluseks võtta.

Hundi küttimist ei ole suunatud kahjustuspiirkondadesse, vaid pigem piirkondadesse, kus on

loodusmaastikel elavad hundikarjad. Võib juhtuda, et maakonnapõhise küttimislimiidi jaotuse

korral kütitaksegi hundid esmalt just loodusmaastikelt. Samas ei ole sellisel juhul tagatud

kummagi Eesti hundipopulatsiooni majandamise aluseks oleva eesmärgi täitmine –

vähendatakse küll hundi arvukust temale sobivates elupaikades, kuid kahjustuste hulka see

samal ajal oluliselt ei mõjutada.

Kuigi Eesti sai EL liikmeks astudes erandi ja hunt lisati loodusdirektiivi lisa IV asemel lisasse

V, ei tähenda see, et Eestil poleks kohustust garanteerida hundi soodsat seisundit.

3. Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

MTÜ Eesti Suurkiskjad on loodud 16.11.2020, st vahetult enne jahiaasta algust. Kaebaja ei

ole viidanud ühelegi enda tehtud uuringule.

Hunt ei ole Eestis arvatud LKS § 46 tähenduses mitte ühtegi kaitsekategooriasse. Euroopa

Liidus on hunt loodusdirektiivi alusel kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka

isendikaitse. Eestile aga on tehtud geograafiline erand, mille kohaselt lubatakse hunte küttida

suurkiskjate kaitse tagamiseks koostatud tegevuskava põhiselt. Tegevuskava koostati

vastavalt LKS § 49 lg 1 p-dele 2 ja 3. Tegevuskava valmis koostöös valdkonna parimate

teadlaste, ekspertide, valdkonna eest vastutavate ametnike ja huvirühmadega. Tegevuskava

4(17)

3-20-2368

pikaajaliseks eesmärgiks on säilitada hundi, ilvese ja pruunkaru populatsioonide soodne

seisund, arvestades nii ökoloogilise, majandusliku kui ka sotsiaalse aspektiga. Eesti

suurkiskjate populatsioone vaadeldakse osana Balti populatsioonidest ning suurkiskjate

kaitse- ja ohjamistegevust korraldatakse eesmärgiga toetada Balti populatsioonide soodsa

seisundi säilimist laiemalt. Konkreetsemad eesmärgid aastateks 2012–2021 on: 1) säilitada

igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldsuurus ca 150–250 isendit). Nende

vahemike piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning arvukust

hoitakse neis vahemikes jahipidamisega; 2) vähendada suurkiskjate tekitatavaid kahjustusi

vara kaitseks väljatöötatud abinõude efektiivse rakendamisega ning ohjamise suunamisega

kahjustuspiirkondadesse; 3) suurendada inimeste teadlikkust ja kujundada soosivat suhtumist

suurkiskjatesse.

Euroopa Komisjoni kinnitatud juhend suurkiskjate populatsiooni tasemel kaitse

planeerimiseks on soovituslik, mitte siduv. Tegevuskava ei pea seda juhendit järgima.

Tegevuskava on kehtiv ja kohtumenetluses ei saa seda hinnata.

Hundi asurkond Eestis on soodsas seisundis. Territooriumi väiksuse tõttu ei saa hundi

populatsiooni hinnata vaid Eesti piires. Euroopa Liidu piiridesse kuuluva Balti populatsiooni

osa hundi arvukuseks on hinnatud kokku 870–1400 isendit2. Balti populatsiooni Euroopa

Liidu osa on võrreldes teiste Euroopa hundipopulatsioonidega suhteliselt kõrge

heterosügootsuse tasemega, mis viitab selle demograafilisele seotusele pikaaegselt olulise

immigratsiooniallikana toiminud suure Lääne-Venemaa populatsiooniga3. Idasuunaline

migratsioon on kinnitust leidnud nii Kagu- kui ka Kirde-Eestis piirivalve poolt.

Eesti hundiasurkonna võrdlus Soome, sh Karjala populatsiooniga ei ole asjakohane. Karjala

populatsioon on Balti populatsioonist kordades väiksem, samuti väljendab Karjala

populatsioon erinevalt Balti populatsioonist kahanevat heterosügootsuse ning suurenevat

inbriidingu taset4. Eesti hundipopulatsiooni heale geneetilisele seisundile Balti

hundipopulatsiooni osana võrreldes Fennoskandia populatsioonidega viitab ka 2016. aastal

toimunud ja Eesti teadlaste koostatud rahvusvaheline teadusuuring5. Skandinaavia

populatsioon on teistest Euroopa populatsioonidest isoleeritud. Seetõttu on ka asurkonna

juurdekasvuvõime kahanenud. Balti populatsioon on aga avatud ja geneetiliselt mitmekesine.

Viimase 16 aasta seire andmetele tuginevalt on hundile rakendatav säästlik küttimissurve

(kütitavate isendite protsent sügisesest arvukusest, mille juures taastub arvukus järgmiseks

aastaks samas ulatuses) olnud keskmiselt 41%. Keskkonnaagentuur on oma ettepanekus välja

toonud, et viimasel kaheksal aastal on hundi populatsiooni säästliku küttimissurve määr

kõikunud perioodi keskmisest 20% ulatuses. Keskmisest 20% madalama juurdekasvu korral

saab prognoosida 26 pesakonna olemasolu 2020. aasta sügisel. Hundi looduslik toidubaas on

märgatavalt paranenud, metskitse arvukus on suures ulatuses taastunud ning metssigade

arvukus samuti selgelt tõusuteel. Ajavahemikus 2009–2019 on keskmine kärntõve tunnustega

isendite osakaal küttimisvalimis olnud 18,8%, kõikudes vahemikus 5,1 kuni 30,6%. Siiski ei

2 Chapron, G., Kaczenski, P., Linnell, J. D. C., von Arx, M., Huber, D., Andrén, H., López-Bao, J. V. et al 2014.

Recovery of large carnivores in Europe`s modern human-dominated landscapes. Science Vol. 346 no. 6216:

1517-1519 DOI: 10.1125/science.1257533

3 Hindrikson, M. et al 2017. Wolf population genetics in Europe: a systematic review, meta-analysis and

suggestions for conservation and management. Biol Rev 92:1601–1629. https://doi.org/10.1111/brv.12298.

4 Hindrikson, M. et al 2017. Wolf population genetics in Europe: a systematic review, meta-analysis and

suggestions for conservation and management. Biol Rev 92:1601–1629.

5https://www.researchgate.net/publication/

308737676_Wolf_population_genetics_in_Europe_A_systematic_review_meta-

analysis_and_suggestions_for_conservation_and_management.

5(17)

3-20-2368

ole kärntõbi silmnähtavalt hundi sigimisnäitajaid mõjutanud, mistõttu ei ole see väga oluline

suremustegur. Kärntõve mõju hundi juurdekasvule väljendub seire tulemustena ning seda

võetakse igal aastal arvesse säästlike küttimismahtude koostamisel. Üleküttimise ohu korral

saab Keskkonnaamet ohjamisaladele käskkirjaga kehtestatud küttimismahtu jooksvalt alati

vähendada. Hundi arvukuse trendi sel perioodil võib pidada stabiilseks ning arvukuse

kõikumisi soovitud piirides võib selle vähearvuka, kuid kõrge sigimispotentsiaaliga liigi

puhul pidada täiesti normaalseks. Alates aastast 2002, mil rakendati praegu kasutusel olev

seiremetoodika ja jõustusid küttimist käsitlevad normid, on hundi arvukus suurenenud ligi

kolm korda. Kui vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli teada vähemalt 22 hundipesakonna

olemasolu, siis kohtumenetluse ajaks on teada vähemalt 26 hundipesakonna olemasolu ning

ulukite seirearuande prognoosi kohaselt on hundipesakondade esialgne prognoositav arvukus

32–34 hunti, mis teeb 320–340 isendit. 140 isendi küttimine tagab ka Eesti poolt

tegevuskavaga Euroopa Liidu ees võetud kohustuste täitmise.

Lisaks ettevaatuspõhimõttest lähtuvale küttimislimiidile on viiele hundi ohjamisalale (sh

saared) määratud küttimiskvoot null eesmärgiga säilitada terviklikena vähemalt 6 kuni 7

suuremate loodusmaastikega seotud hundikarja. Ohjamisalad on moodustatud vastavalt 2013.

ja 2014. aastal tehtud teadusuuringutele, mille tulemina moodustati Eestis 20 hundi

ohjamisala, mis järgivad loodusliku populatsiooni allüksusi, et liigi kaitse ja ohjamine oleks

tõhusam. Hundi küttimismahtude jagamisel võttis Keskkonnaamet arvesse jahihooajale

eelneval perioodil esinenud huntide tekitatud kahjustusi.

Ukrainas, Venemaal ja Valgevenes on huntide küttimine seadusega reguleeritud. Samuti on

tõendatud huntide migratsioon Venemaalt ja Valgevenest Euroopa Liidu riikidesse ja

vastupidi.

4. Keskkonnaagentuur palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastavalt keskkonnaministri 23.05.2013 määruse nr 27 „Jahiulukite seireandmete loetelu ja

kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“ § 3 lg-le 5 esitavad jahipiirkonna

kasutajad hundi vaatlusandmed, küttimisandmed ning kütitud isenditelt võetud bioproovid

eelnenud jahiaasta (1. märts kuni 29. veebruar) kohta jooksva aasta 20. märtsiks. Igal aastal

koostab Keskkonnaagentuur ulukiseire aruande, mis peab sisaldama ulukiasurkonna seisundi

kirjeldust, ulukiasurkonna seisundi muutust, ulukiasurkonna seisundi prognoosi ja

ohutegureid ning uluki soovituslikku küttimismahtu ja -struktuuri (JahiS § 21 lg 4). Jooksva

aasta hundi küttimismahtude ja -struktuuri soovituste koostamisel kasutatakse asurkondade

juurdekasvu prognoose, mille lähtealuseks on eelmise aasta arvukus, kütitud isendite hulk

ning asurkonna erinevad bioloogilised näitajad. Veaga on arvestatud ja ettevaatuspõhimõtet

järgitud. Aastatel 2003–2007 hundi arvukus tõusis ning alates 2007. aastast, mil praeguses

mõistes saavutati hundi soodne seisund (vähemalt 15 pesakonna olemasolu), ei ole arvukus

ühelgi aastal langenud sellest madalamale ning on olnud vahemikus 17–32, keskmiselt 24

pesakonda.6 2020. a oktoobris jahihooaja eel olid usaldusväärsed tõendid 22 hundipesakonna

olemasolu kohta, kuid 28. detsembriks 2020 on Keskkonnaagentuuril usaldusväärsed tõendid

vähemalt 26 pesakonna olemasolust.

Hundi arvukus täpsustub jahihooaja jooksul (tuginevalt peamiselt pärast lumikatte saabumist

tehtud jäljevaatlustele) ning vastavalt andmete laekumisele esitatakse vajadusel ettepanekud

limiidi teise osa kohta. Hundi küttimisettepaneku koostamist kahes osas, kus esimene põhineb

ettevaatusprintsiibist lähtuval juurdekasvu prognoosil ning teine jooksvalt lisandunud

vaatlusandmetel, on rakendatud juba ligi 15 aastat ning see on olnud sobiv hundi efektiivse

6„Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2020“.

6(17)

3-20-2368

kaitse ja ohjamise korraldamisel. Küttimisettepanekute koostamisel on arvestatud hundi

juurdekasvunäitajatega ning seda on igal aastal vastavalt muutunud olukorrale kohandatud.

Aastate jooksul on hundi küttimisvalimi sooline ja vanuseline struktuur olnud küllaltki

stabiilne, olles üsna lähedane selle struktuurile looduses. Keskeltläbi on Eestis kütitud isendite

hulgas olnud 50% kutsikaid, 30% subadultseid (1–2-aastaseid) ning 20% täiskasvanud

isendeid. Lisaks väga väikesele statistilisele võimalusele vanaloomade oluliseks

üleküttimiseks on kolmele hundi ohjamisalale määratud küttimiskvoot null.

Viimasel viieteistkümnel aastal on hundi küttimisettepanekutes sisalduvas limiidi

piirkondlikus jaotuses arvestatud lisaks hundi asustustihedusele ka nende kari- ja

koduloomadele tekitatud kahjustuste suurust ja ruumilist jaotust. Alates 2018. aastast on

hundi küttimisettepanekuid koostatud kahe Tartu Ülikooli teadlaste tehtud uuringu „Maastiku

tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks“ ja „Suurkiskjate ohjamisalade

loomise otstarbekus ja võimalused“ alusel moodustatud hundi ohjamisalade põhiselt.

Keskkonnaagentuuri küttimisettepanekust nähtub, et osadel aladel on tehtud ettepanekuid

hunte mitte küttida. Nii näiteks ei ole Soomaa rahvuspargis ja sellega piirnevatel aladel

lubatud hunte küttida juba ligi 15 aastat. Samuti on suuremad küttimispiirangud erinevatel

aastatel olnud Alam-Pedja, Põhja-Kõrvemaa, Nõva ja Sirtsi looduskaitsealadel ning nendega

piirnevatel aladel.

T. Nilssoni seisukohad ei ole Eestisse otse üle kantavad. Eesti ja Rootsi huntide demograafia

on erinev ning Skandinaavia hundipopulatsiooni uuringute põhjal leitud parameetrite

ülekandmist Eesti (Balti) populatsioonile ei saa pidada põhjendatuks. Adekvaatseks ei saa

pidada ka T. Nilssoni arvutusi Eesti hundipopulatsiooni elujõulisuse analüüsimisel.

2020. aastal oli Eestis kokku vähemalt 31 erinevat hundipesakonda (karja, milles sündisid

kutsikad). Nii hundikarjade arv kui huntide üldarvukus olid oluliselt kõrgemad suurkiskjate

kaitse- ja ohjamiskavas seatud tasemest (karjade arv 15–25 pesakonda). Seega oli huntide

arvukus ligilähedane Keskkonnaagentuuri poolt eelneval aastal prognoositule. Huntide 2020.

aastal tekitatud kahjud karjakasvatusele olid alates 2007. aastast, mil praegune kahjude

hindamise ja hüvitamise süsteem käivitus, kõrgeimad. Keskkonnaameti ekspertiiside

andmetel murdsid hundid 2020. aastal Eestis kokku 1326 lammast, 44 veist ja 44 koera. 2020.

a jahihooajal kütiti Eestis kokku 129 hunti. Huntide arvukus jääb suure tõenäosusega jätkuvalt

suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavaga soovitud ülempiirist (25 pesakonda) kõrgemale.

5. Tallinna Halduskohtu 01.10.2021 otsusega

jäeti kaebus rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kaebaja on käsitatav keskkonnaorganisatsioonina keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 31 lg 1 p 1 tähenduses ning tema kaebeõigus tuleneb KeÜS § 30 lg-st 2. Kaebajal

on kaebeõigus.

Kaebaja ei saa vaidlustada tegevuskava. Ettevalmistamisel on järgmist perioodi puudutav

tegevuskava, mille koostamisel on võimalik ja asjakohastes osades vajalik arvesse võtta

kaebuses toodud teatud etteheiteid senisele tegevuskavale.

JahiS § 22 lg 2 alusel küttimismahu kehtestamise otsus on kaalutlusotsus. Kohus ei saa

kirjutada haldusorganile ette, milline peaks olema iga-aastane küttimismaht, kui suur peaks

olema Eesti hundi asurkond (n-ö miinimumpopulatsioon) või millisel määral tuleb

ulukikahjustuste esinemist pidada põhjendatuks. Siiski saab kohus hinnata, kas küttimismahu

kehtestamisel on arvestatud kõikide asjakohaste andmetega ning ega seda ei ole tehtud

7(17)

3-20-2368

meelevaldselt. Kohus ei arvesta andmetega, mis saadi huntide arvukuse ja kütitud isendite

arvu kohta pärast vaidlustatud haldusakti andmist.

Loodusdirektiivi järgi on hunt ühenduse tähtsusega ranget kaitset vajav liik. Direktiivi IV

lisast nähtub, et hundi küttimise keelust kehtib erand, mis hõlmab ka Eesti huntide

populatsiooni. Hundi puhul on Eesti populatsioon arvatud direktiivi V lisa („Ühenduse

tähtsusega looma- ja taimeliigid, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada

kaitsekorraldusmeetmeid“) hulka.

JahiS § 21 lg 4 kohaselt koostab Keskkonnaagentuur igal aastal ulukite seire aruande, mis

peab sisaldama: 1) ulukiasurkonna seisundi kirjeldust; 2) ulukiasurkonna seisundi muutust; 3)

ulukiasurkonna seisundi prognoosi ja ohutegureid; 4) uluki soovituslikku küttimismahtu ja

-struktuuri. Haldusakti andmisel on arvestatud Keskkonnaagentuuri koostatud seirearuandega

„Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2020“ ning selle lisaga „Ettepanek hundi

küttimise korraldamiseks 2020. aastal“. Küttimisettepaneku tegemisel ja küttimismahu

kehtestamisel võetakse aluseks ka pikaajalistele seireandmetele tuginevad andmed ning selle

alusel prognoositakse hundi arvukust algaval jahihooajal. Ka 2020. a seirearuande

sissejuhatusest nähtub, et küttimisettepaneku aluseks on hinnang liigi asurkonna jahihooaja

eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmete (nt küttimisstatistika,

ruutloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud

isendite info) võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik,

arvukus, sooline ja vanuseline struktuur) ning prognoositud juurdekasvul. Arvestama ei pea

ainult nende pesakondadega, mis on kindlalt teada, sest see ei võimaldaks hoida huntide

arvukust tegevuskavas eesmärgiks seatud vahemikus. Küttimismahtude määramisel on

lähtutud teadusuuringute põhjal Eestis moodustatud hundi ohjamisaladest (vt „Maastiku

tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks“; „Suurkiskjate ohjamisalade

loomise otstarbekus ja võimalused“) ja seirearuandest. Olukorras, kus suurkiskjate (sh hundi)

kaitset ja ohjamist on juba ligi 10 aastat korraldatud sama tegevuskava alusel ning sellega on

kaasnenud iga-aastane seire, ei piisa tegevuskavas seatud eesmärkide põhjendatuse kahtluse

alla seadmiseks pelgalt paljasõnalisest väitest, et see ei taga hundi asurkonna soodsat

seisundit.

Hundi populatsiooni olukord Eestis ei ole sedavõrd halb, et huntide küttimine oleks ilmselgelt

lubamatu. Ka juhul, kui huntide juurdekasv jäänuks 2020. ja 2021. aastal keskmisest 20%

madalamaks ja kütitud huntide arv kattub vaidlustatud käskkirjas määratud piirmääraga, ei

kahane huntide asurkond 2021. aasta sügiseks alla 15 pesakonna. Hundi üldine arvukus ei ole

languses. Arvestades hundi keskmist juurdekasvu, on põhjendatud järeldada, et hundi üldine

arvukus oli jahilimiidi määramise ajal pigem tõusuteel. Seda kinnitavad ka uuemad

seireandmed (vt Keskkonnaagentuuri koostatud ülevaadet „Ulukiasurkondade seisund ja

küttimissoovitus 2021“. Kuigi kogutud andmetest (vt viidatud seirearuande lk 87) nähtub, et

kütiti vähemalt 9 karja juhtemast, 1 leiti murtuna ning vanuse ja bioproovide põhjal võib

oletada veel kuni 8 juhtemase küttimist, tõendab see, et ka suure küttimissurve puhul ei ole

tõenäoline, et kõik paljunevad isendid kütitaks ära. Tulevikku silmas pidades tasuks kaaluda

võimalusi korraldada hundijaht nii, et paremini kontrollitakse kütitavate isendite sugu ja

vanust. Viimase 16 aasta keskmisi juurdekasvunäitajaid arvestades võis pesakondade arvuks

2020. a sügisel prognoosida 32–34 ning ka võrreldes 2019. a-ga oli hundi arvukus

suurenenud. Kuigi kohus seda vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvesse ei

võta, nähtub ka (eespool viidatud) 2021. a seireandmetest, et hundi arvukuse hindamisel oli

varasematele andmetele tuginevate prognooside arvestamine põhjendatud. Nii on vaatluste ja

küttimisinfo põhjal tuvastatud, et 2020. a sügisel oli Eestis kokku 31 hundi pesakonda. 2021.

a seirearuandest nähtub, et ka juhul, kui hundi 2021. a juurdekasv oleks keskmisest 10%

8(17)

3-20-2368

madalam, jääks pesakondade arv 27 juurde ning isegi äärmiselt madala juurdekasvu (s.o 20%

keskmisest madalam) juures oleks pesakondi ca 24.

Vaidlustatud käskkiri anti muutmisreservatsiooniga. Kui pärast käskkirja andmist oleks

selgunud, et huntide arvukus siiski ei ole prognoositud tasemel, olnuks vastustajal võimalik

olnud ka jahihooaja kestel küttimismahtu vähendada.

Kaebuses viidatud Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsuses kohtuasjas C-674/17,

Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola on küll märgitud, et liigi seisundi ja kavandatava tegevuse

mõju hindamisel ei saa võtta arvesse asjaomase populatsiooni loodusliku levila seda osa, mis

ulatub kolmanda riigi territooriumile, keda ei seo EL õigusest tulenevad kaitsekohustused,

saab EL piires siiski arvestada ka liigi looduslikku levilat laiemalt, sh piiriüleselt.7 Vastustaja

on selgitanud, et Keskkonnaagentuuri vahearuande8 kohaselt jõudis üks 2019. a sügisel

Soomaa rahvuspargis jälgimisseadmega varustatud noor hunt oma sünnipaigast lahkudes

lõpuks välja Venemaale, asudes püsivalt elama Ust-Luganski piirkonda. Kohtu hinnangul ei

ole põhjust eeldada, et selline huntide liikumine oleks vaid ühesuunaline.

Vaatamata sellele, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, ei tähenda see, et ka tulevikus on

sedavõrd suur jahisurve muutuda võivates oludes igal juhul õiguspärane. Teadaolevalt jätkub

lähiaastatel Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri(taristu) väljaehitamine,9

samuti on juba paigaldatud füüsilisi tõkkeid nii Leedu Vabariigi ja Valgevene Vabariigi

vahelisele piirile10 kui ka Läti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelisele piirile.11

Eelnevat arvestades saab eeldada, et jätkuv piiritaristu ehitamine raskendab ka suurulukite (sh

huntide) piiriülest liikumist. See omakorda võib raskendada nii Eesti huntide juurdekasvu kui

ka hundi asurkonna geneetilist mitmekesisust. Vastustaja võiks tulevikus kaaluda ka eeldatava

küttimismahu võrdsemat jagamist esimese ja teise (st täiendava) osa vahel (nt esimeses osas

70% ja teises osas 30%). Vastasel juhul ei ole erandlike negatiivsete asjaolude

kokkulangemisel välistatud, et vaatamata varasematele pikaajalistele juurdekasvunäitajatele

on mõnel aastal hundi juurdekasv väiksem ning küttimissurve osutub liiga intensiivseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. MTÜ Eesti Suurkiskjad

apellatsioonkaebuses

palutakse

tühistada Tallinna

Halduskohtu 01.10.2021 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada.

Kaebaja loobub kaebuse p-des 12–16 esitatud väidetest.

Tegevuskavas seatud eesmärgid on asetatud ettevaatamatuspõhimõttega vastuolus lubamatult

madalale tasemele. See ei võimalda populatsioonidel olla valmis ettearvamatuteks oludeks.

Tegevuskava on juba osutunud ebaadekvaatseks: kava raames lasti ilvese seisundil muutuda

väga ebasoodsaks. Languse üheks põhjuseks peetakse metskitse arvukuse (toidubaasi) olulist

vähenemist, kuid tugevat kaasmõju võisid omada ka üleküttimine, ebaseaduslik küttimine,

kärntõve levik jm. Loodusdirektiivis sätestatud liikide kaitse-eesmärke tuleb täita.

7 Vt täpsemalt kohtujurist H. Saugmandsgaard Øe 08.05.2019 ettepanek kohtuasjas C-674/17, p-d 77–88.

8 Kübarsepp, M. 2020. Hundi elupaigakasutus ja toitumine. Rakendusuuringu kaheksas vahearuanne.

Keskkonnaagentuur.

9 Vt nt: https://www.politsei.ee/et/juhend/piiriehitus/idapiiri-arendus-ja-investeeringud

10 Vt nt: https://maailm.postimees.ee/7289318/leedu-alustab-valgevene-piirile-okastraadiga-tara-pustitamist

11 Vt nt: https://www.err.ee/918863/lati-vene-piiril-valmis-93-kilomeetrine-tara

9(17)

3-20-2368

Hundi soodsa seisundi eesmärk on Eestis suure tõenäosusega saavutamata ja veel vähem on

selle säilimine garanteeritud. Viimase 10 a ametlik keskmine tapmissurve Eestis on olnud

35% asurkonnast. Üleküttimist peetakse liigile oluliseks ohuteguriks.12 Ökoloog T. Nilssoni

eksperthinnangul tähendab üle 25% regulaarne inimtekkeline suremus, et Eesti hundi

populatsioon on suure tõenäosusega neel. Üksiku hundi liikumine Venemaale ei lükka seda

järeldust ümber. T. Nilssoni hinnang põhineb teaduslikul populatsiooni seirel mujal maailmas,

mille tulemused on avaldatud eelretsenseeritud allikates. Keskkonnaameti hinnang, et Eesti

hundipopulatsioon talub 40% küttimissurvet, ei põhine eelretsenseeritavatel teadustöödel, ei

sisalda informatsiooni küttimissurve geneetilise mõju kohta ja põhineb oletusel, et hundi

sihtpopulatsiooni suurus on piisav liigi seisundi soodsuse saavutamiseks või säilitamiseks.

Seni on hundi asurkond püsinud pigem heal õnnel.

Huntide madal sihtpopulatsiooni arvukus Eestis tähendab, et ühist populatsiooni hõlmavad

naaberriigid peavad rakendama rohkem kaitsemeetmeid kui Eesti. Poolas on huntide

küttimine keelatud. Läti ja Leedu hundi populatsioonid on Eesti hundi populatsioonist

oluliselt suuremad ka riikide pindala arvestades.13 Ühisele populatsioonile vaatamata ei ole

Eesti, Läti, Leedu ja Poola teinud ühist kaitsetegevuskava, kus vastutus ja kaitsemeetmete

vajadus oleks riigiti kokku lepitud. Selline kava on Euroopa Komisjoni hinnangul vajalik.

Euroopa Kohtu lahendist ei saa järeldada, et Eesti saab tugineda teise EL liikmesriigi

kaitsemeetmetele. Puudub teadmine, kui suurel määral on huntide Eesti ja Läti asurkond

seotud.14

Tegevuskava sihteesmärk ei põhine ökoloogilisele jätkusuutlikkusele. Soome suurkiskjate

ohustatuse hinnangu koostaja Ilpo Kojola hindas Eesti hundi asurkonna IUCN kriteeriumidel

ohustatuks. Euroopa Komisjoni hindamiskriteeriumide järgi välistab see seisukoht järelduse,

et hundi populatsioon on soodsas seisundis.

Loodusdirektiivi looduskaitseliste eesmärkide saavutamiskohustus on erinevate huvide

kaalumisel ülimuslik (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-371/98, p 23). Hundi arvukuse suurt

piiramist ei saa põhjendada majanduslike ja sotsiaalsete huvide täitmisega seni, kuni ei ole

saavutatud ja garanteeritud hundi soodne seisund. Halduskohtu arvamus, et hundi kaitset

saaks parandada alles 2022–2031 suurkiskjate tegevuskavaga, on vastuolus

ettevaatuspõhimõttega.

7. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellandi seisukoht, et tegevuskava ei oleks tohtinud küttimismahu otsustamisel aluseks

võtta, sest sihtasurkonna suurused ei ole selles teaduslikult kindlaks tehtud, on asjakohatu.

Loodusdirektiivist tehtud erand peab tegevuskavast lähtumist oluliseks. Kohus ei saa

tegevuskavale anda õiguslikku hinnangut, vaid hinnata üksnes seda, kas vaidlustatud käskkiri

on tegevuskavaga kooskõlas. Hunt ei ole Eestis kaitsealune liik. Hundi arvukust

reguleeritakse sarnaselt teistele jahiulukitele ning tegevuskava põhiselt. Seirearuanne

koostatakse teaduspõhiselt. Ettevaatuspõhimõtet on järgitud. Seda kinnitab käskkirja

muutmisreservatsioon. Igal aastal moodustatakse tegevuskava alusel huntide küttimiseks

12 Hindrikson, M. jt. 2017: Wolf population genetics in Europe: A systematic review, meta-analysis and

suggestions for conservation and management. – Biological Reviews. 92. 1601–1629.

13 Remm & Hidrikson 2021: Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava aastateks

2022–2031. Eelnõu versioon 28.05.2021.

14 Remm & Hidrikson 2021: Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava aastateks

2022–2031. Eelnõu versioon 28.05.2021.

10(17)

3-20-2368

loodusmaastikesse hoiualad, kus elavaid hundikarju ei kütita. Hunte kütitakse peamiselt

ülejäänud ohjamisaladel huntide tekitatud kahjustuste edasise vältimise eesmärgil.

Ilvese arvukuse langus oli otseselt tingitud toidubaasi kadumisest (metskitsede massiline

suremine), mis omakorda oli tingitud 2011.–2013. a karmidest talvedest.

T. Nilssoni seisukoht, et Balti populatsiooni puhul ei peaks arvestama väljapoole Euroopa

Liitu jäävat osa, kuna seal toimub reguleerimata küttimine, ei ole õige. Ukrainas, Venemaal ja

Valgevenes on huntide küttimine seadusega reguleeritud. Skandinaavia ja Balti

hundipopulatsioonide demograafiliste parameetrite võrdlemine ei ole kohane. Eestis on

huntide säästlikuks küttimissurveks hinnatud keskmiselt 40% sügisesest huntide arvukusest.

Populatsiooni arvukuse vähenedes on küttimisurvet vähendatud (sh alla 25%) ning

populatsioon on seejärel alati kiirelt taastunud. Eesti huntide emigreerumine naaberriikidesse

on tõendatud.

Suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskavad on praeguseks koostatud ka Lätis ja Leedus,

kus lubatakse hunte küttida oluliselt vabamatel põhimõtetel, kui Eestis: jahiseaduse järgi võib

Lätis hundile jahti pidada 15. juulist kuni 31. märtsini. Leedus on hunt alates 2005. aastast

kütitav uluk, kellele peetakse jahti 15. oktoobrist kuni 1. aprillini. Eraldi ohjamis- ja

hoiualasid huntide küttimiseks nendes riikides kehtestatud ei ole. Riigid on teinud

tegevuskavade koostamisel teaduskoostööd. IUCN kriteeriumide järgi on Balti

hundipopulatsioon soodsas („ohuväline“) seisundis, erinevalt Karjala hundipopulatsioonist,

mille seisundiks on hinnatud „ohulähedane“.

Ka uues suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskavas aastateks 2022–2031 ei nähta ette

oluliselt suuremat huntide arvukuse vahemikku, kuna seda ei toeta erinevalt kaebajast teised

kava koostamisse kaasatud huvirühmad (sh jahindusorganisatsioonid, kariloomade

kasvatajad, riigiasutuste esindajad jne).

8. Keskkonnaagentuur palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tegevuskava lähtub ettevaatuspõhimõttest. Hundi küttimist on piiratud nii ajaliselt kui ka

isendiliselt igal aastal alates 2002. aastast. Enne seda oli hunt väikeulukite nimekirjas, jaht oli

lubatud aastaringselt ning kütitud isendite hulka arvuliselt ei piiratud. Vahemikus 2003–2008

toimus kava rakendamise tulemusena eesmärgipärane hundi asurkonna umbes kolmekordne

suurenemine ning hiljem on arvukus püsinud üsna stabiilne. Küttimissurvet on vajadusel

vähendatud ennetava meetmena, mistõttu ei ole hundi arvukus pärast 2008. aastat kordagi

langenud alla soovitud piiri. Kõige uuem hundi asurkonna seisundi kokkuvõte on leitav

Keskkonnaagentuuri ulukiseire aruandest. Suurkiskjate tegevuskava koostamisel on kasutatud

kokku 239 kirjandusallikat, millest suur enamus on eelretsenseeritavates teadusajakirjades

avaldatud teadusartiklid. Ohjamisettepanekute Keskkonnaagentuuri poolsed koostajad

hoiavad end järjepidevalt kursis uuema teaduskirjandusega ning osalevad ka ise aktiivselt

erialases rahvusvahelises koostöös ja teadustegevuses.

Ilvese arvukuse languse põhjuseks ei olnud suurkiskjate tegevuskavas ebaadekvaatselt

madalale seatud arvukuse sihtnumbrid, vaid ekstreemsed talvised ilmaolud, mistõttu langes

metskitsede arvukus. Suurkiskjate tegevuskavaga määratud suurem sihtnumber ei oleks

toidubaasi kahanemisega seotud mõjusid vähendanud, pigem oleks kiskja kõrgema arvukuse

juures olnud selle langus veelgi suurem. Kui ilvese küttimislimiite on määratud jahiaja-eelselt

ühe korra, tuginedes eelneva aasta asurkonna arvukusele ja juurdekasvuprognoosile, siis

hundi puhul on küttimislimiite määratud mitmes jaos: esimene osa on põhinenud

11(17)

3-20-2368

juurdekasvuprognoosil ning on alati olnud ettevaatusprintsiibist lähtuv; jahihooaja vältel on

limiite suurendatud juhul, kui on laekunud täiendavaid andmeid asurkonna tegeliku

juurdekasvu kohta. Esmast küttimislimiiti ei ole kordagi tulnud vähendada.

Eesti hundiasurkonna seisund on soodne (loodusdirektiivi art 1 punkt i) ja pole olnud

tegevuskava rakendusperioodi jooksul kordagi ebasoodne. Euroopa Komisjon on seda

seisukohta aktsepteerinud. Huntide asurkonna kaitse ja kasutus põhineb suurkiskjate

tegevuskaval. Hundi asurkonna adekvaatne seire on tagatud ning hundi küttimine on rangelt

reguleeritud.

T. Nilssoni järeldused ei ole veenvad. Eesti hundiasurkonna potentsiaalne aastane juurdekasv

on ca 40%, mida väljendab viimase 18 a hundi arvukus- ja küttimisandmete analüüs.

Sarnased juurdekasvunäitajad on ka Lätis – viimase 20 a keskmine küttimissurve on olnud

37,2% ning selle aja jooksul on huntide arvukus kasvanud. Poolas, kus hunte regulaarselt ei

kütita (puudub riiklik huntide tegevuskava), on salaküttimise surveks hinnatud 33%, mis ei

ole aga takistanud arvukuse jätkuvat kasvu. Balti hundi populatsiooni osi käsitlevad artiklid

on avaldatud eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Niisiis, Eesti hundiasurkonna hindamisel

tuleks lähtuda kohaliku populatsiooni, mitte teiste populatsioonide näitajatest. Eesti ja Läti

hundi asurkonna vanuselise struktuuri analüüs näitab, et asurkonna juurdekasv baseerub

kohalikel pesakondadel, mitte immigratsioonil. Migratsioon on tõenäoliselt mõlemapoolne.

Üleküttimine oli huntidele oluline ohutegur eelmisel sajandil, kui kaitsemeetmed puudusid.

Viide Euroopa Kohtu lahendile C-674/17 ei ole asjakohane. Balti populatsiooni võrdlus

Karjala populatsiooniga, kus Euroopa Liidu osa hõlmab ainult Soome riiki, ei ole sobiv.

Karjala populatsioon on kordades väiksem ja selle seisund ohulähedane. Soome hundi

asurkond (v.a riigi põhjaosa) on loodusdirektiivi lisas IV ehk rangelt kaitstav.

IUCN-i kriteeriumide järgi ei saa populatsioon olla väljaspool ohustatute kategooriaid, kui

suguküpsete isendite arv on alla 1000 isendi. Hundi suurt territooriumivajadust (keskmiselt

900 km²) ja Eesti riigi pindala ning sobivate elupaikade olemasolu arvestades on sellest

kriteeriumist lähtuvalt hunt väljasuremisohus olev. IUCN punase nimestiku hindamise juhend

võimaldab langetada kriteeriumeid ühe kuni kolme astme võrra, kui riigi pindalad on väikesed

ja/või kui asurkonnad on riikide üleselt sidusad. Isegi kui hundi Balti populatsiooni EL

piiridest väljapoole jäävat osa mitte arvestada, on selle seisund IUCN hindamiskriteeriumidest

lähtuvalt ohuväline. Populatsioonisisest ja populatsioonide vahelist sidusust tuleb aga

arvestada asurkonna seisundi hindamisel ka IUCN punase nimestiku hindamise juhendist

lähtuvalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Menetlusosaliste vahel ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust kaebaja kaebeõiguse üle.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsusega ja jääb 04.01.2021 määruse

seisukoha juurde, et kaebajal on keskkonnaorganisatsioonina kaebeõigus.

10. Haldusasja toimikus ei ole kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid.

Halduskohus selgitas seejuures, et sel ajal koostamisel oleva tegevuskavaga ega hilisemate

seireandmetega vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei arvestata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole see seisukoht kooskõlas HKMS § 158 lg 2 esimese lausega,

mille järgi kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja

seisuga. Faktilisi asjaolusid, mis nähtuvad hilisemast tegevuskavast või seireandmetest, saab

seetõttu vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta. Sama sätte teise lause

järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja

12(17)

3-20-2368

seisuga. See ei tähenda aga, et haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel ei saa ex ante antud

hinnangu tegemisel kasutatud eksperditeadmiste õigsust ja asjakohasust hinnates kasutada ka

hiljem omandatud teadmisi. Nende kasutamisel tuleb aga arvestada seda, kas hiljem saadud

teadmised said ja võisid olemas olla haldusakti andmise ajal. Selline hinnang erineb

Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-63-09 (p 16) käsitletud olukorrast. Viidatud asjas selgitati

riskide hindamist nõudva haldusakti õiguspärasuse kontrollimise lubamatust nende

realiseerumise põhjal; praegusel juhul on oluline aga hinnata, kas 2020. a sügisel olemas

olnud teadmiste põhjal sai küttimismahu määratleda haldusaktis näidatud viisil nii, et sellega

ei kaasneks ohtu hundi populatsiooni soodsale kaitsestaatusele.

2022. aastal kinnitatud tegevuskava15 tuleb seetõttu võtta kohtuasja toimikusse. Neist

faktilistest asjaoludest ei saa järeldada vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, kuid need

võimaldavad hinnata vaidlustatud haldusakti kui prognoosi sisaldava otsuse aluseks olevate

teaduslike seisukohtade põhjendatust.

11. Halduskohus märkis, et kaebaja ei saa vaidlustada tegevuskava. Ringkonnakohus

selgitab, et tegevuskava ei ole haldusakt, mis oleks menetlusosalistele, sh vaidlustatud

haldusakti andjale lubatud küttimismahu kindlaksmääramisel siduv. See dokument ei vasta

haldusmenetluse seaduse § 51 tunnustele, sest see ei ole suunatud isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Tegevuskava koostatakse LKS § 49 lg 1 kohaselt

kas kaitsekategooria liigi kaitse korraldamiseks, liigi soodsa seisundi tagamiseks, kui liigi

teadusinventuuri tulemused näitavad, et seni rakendatud abinõud seda ei taga, või kui seda

nõuab rahvusvaheline kohustus, või liigi ohjamiseks. LKS § 49 lg 2 määratleb, mida

tegevuskava peab sisaldama. Selles loetelus ei ole ette nähtud ühtegi subjektiivset õigust või

ette nähtud nende piiranguid. JahiS § 21 lg 6 sätestab, et kui seirearuande tulemustest nähtub,

et liigi soodne seisund on ohus, või kui liigi arvukuse suurenemisest on tingitud oluline

negatiivne mõju keskkonnale või oht inimese tervisele või varale, koostatakse LKS §-s 49

nimetatud tegevuskava. JahiS § 22 lg 2 näeb ette, et pruunkaru, hundi, ilvese ja hallhülge

küttimismahu kehtestab igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud

aruandest (seirearuandest) ning jahindusnõukogu ettepanekust. JahiS § 22 lg 4 ls 1 järgi on

Keskkonnaametil õigus seada lisapiiranguid ja -tingimusi, lähtudes JahiS § 21 lg-s 6

nimetatud tegevuskavast. Seega on tegevuskava lisapiirangute ja -tingimuste seadmisel

lähtekoht, kuid tegevuskava eesmärk ei ole siduvalt kindlaks määrata, mitu hundipesakonda

on Eestis lubatav või vajalik. Tegevuskava on sellele seatud eesmärkide poolest käsitatav

riigieelarve seaduse § 19 lg-s 3 sätestatud valdkonna arengukavana, mis ei ole ette nähtud

õiguslikult siduvana. Hundi küttimismahu kehtestamise kohta antud haldusakti kohtulik

kontroll hõlmab seetõttu ka kontrolli, kas tegevuskavas soovitatu on õiguspärane. Seetõttu

võib kaebaja kohtuasjas esitada ka väiteid, et tegevuskava ei ole põhjendatud või on koostatud

õigusvastaselt.

12. Hundi Eesti asurkond on loodusdirektiivi lisas V nimetatud ühenduse tähtsusega liik, kes

nõuab erilist tähelepanu elupaiga erilaadi või elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu,

mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele. Direktiivi art 11 nõuab, et

liikmesriigid teostavad selliste elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet. Artikli 14 lg 1

näeb ette, et kui liikmesriigid peavad seoses art-s 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks,

võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide

isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.

Direktiivi art 14 lg 2 järgi peab juhul, kui neid meetmeid peetakse vajalikuks, kuuluma nende

hulka art-s 11 ettenähtud järelevalve jätkamine. Seejuures on sättes lubatud eelkõige

15 https://keskkonnaamet.ee/media/728/download.

13(17)

3-20-2368

jahi- ja kalapüügieeskirjade kohaldamine isendite võtmisel, võttes arvesse niisuguste

populatsioonide kaitset, vastuvõetud meetmete mõju hindamine jm. Loodusdirektiivi art 16

näeb ette alused, mil neist tingimustest võib teha erandeid, ja selliste erandite tegemist

kajastavate aruannete esitamise kohustuse.

13. Direktiiviga nõutud piirangud erinevad direktiivi IV ja V lisa puhul oluliselt. Eesti hundi

asurkonna kaitseks on kaitsemeetmed lubatud, kuid mitte nõutud, erinevalt hundi Soome

asurkonnast. Euroopa Kohtu juhis otsus asjas nr C-674/17 ei ole seetõttu praeguses asjas täies

ulatuses asjakohane. Kui direktiivi art 12 näeb ette meetmete võtmise direktiivi lisas IV

loetletud loomaliikide kaitse tagamiseks ja art 16 võimaldab sellest erandite tegemist viidatud

kohtuotsuses selgitatud tingimustel, siis art 14 lg 1 näeb ette võimaluse seada isendite

loodusest võtmisele piiranguid. Artikli 16 alusel tehtavate erandite tegemine puudutab

juhtumeid, kus selline tegevus (küttimine) ei ole liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise

tingimusega kooskõlas.

14. Kaebaja leiab, et hunt ei ole Eestis soodsas kaitsestaatuses. Tegevuskava järgi oli hunt

Eestis soodsas seisundis ja tegevuskava eesmärk oli sellise seisundi hoidmine. Kuigi Eestis

elavate pesakondade arv ei ole tegevuskava koostamise ajaga võrreldes vähenenud, peetakse

18.02.2022 kinnitatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava aastateks 2022–2031 (lk 46

viimane lõik) järgi hundi kaitsestaatust Eestis ohualtiks. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle

ei ole piiratud, sest tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille ettenägemisega ei ole

soovitud anda täitevvõimule kontrollivaba hindamisruumi (vrd Riigikohtu 20.04.2018 otsus

asjas nr 3-15-443, p 28; 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 26). Liigi kaitsestaatuse

määratlemise eesmärk on erinevate nõuete rakendamine loodusdirektiivi eesmärkide

saavutamiseks.

15. Euroopa Kohus selgitas viidatud kohtuasjas, et loodusdirektiivi art 16 lg 1 alusel erandite

tegemisel ei saa hinnata asjaomase populatsiooni loodusliku levila seda osa, mis ulatub

kolmanda riigi territooriumi teatavatesse osadesse, keda ei seo EL tähtsusega liikide range

kaitse kohustused. See seisukoht, isegi kui mitte kohaldatav direktiivi art 16 lg 1 alusel, on

asjakohane ka muudel juhtudel, kus hinnatakse liigi kaitsestaatust halvendada võivate

tegevuste lubatavust. Sõltumata sellest, millise ohustatuse tasemega liik on, on

loodusdirektiivi eesmärk saavutatav direktiivi järgi vaid juhul, kui eesmärgi saavutamiseks ei

toetuta EL liikmeks mitteolevate riikide keskkonnaõigusele. Teiste riikide tegevus liikide

kaitsel on loodusdirektiivi mõttes ettearvamatu. Küttimine võib ilmselgelt halvendada

hundipopulatsiooni seisundit. Küttimismahtude kindlaksmääramisel või laiemalt piisava ja

sobiva arvu isendite ja pesakondade määratlemisel Eesti piires saab arvesse võtta vaid huntide

loodusliku levila seda osa, mille piires on populatsiooni kaitse tagatud EL õigusega.

16. Kuigi tegevuskavas on selgitatud migratsiooni EL liikmesriikide ja Venemaa

Föderatsioonis paikneva levila vahel, ei ole tegevuskavas ega üheski teises kohtule esitatud

dokumendis toodud välja, et liigi kaitsestaatust silmas pidades oleks populatsiooni soodsa

kaitsestaatuse jaoks vajalik pesakondade arv Eestis suurem, kui rännet üle EL välispiiri ei

saaks arvestada. Senisel rändel on küll olnud kohtule esitatud erialakirjanduse järgi mõju

huntide geneetilisele seisundile (vähene inbriiding), kuid populatsiooni kaitsestaatuse

säilimiseks on oluline, et populatsiooni EL osa piires säiliks huntide ränne sellisel määral, et

liik püsiks oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei

oleks vähenemas ning olemas oleks piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei

vähene (loodusdirektiivi art 1 punkt i). Tõendid ei kinnita, et Venemaa populatsiooni

arvestamata ei oleks kaitsestaatuse pikaajaliseks säilimiseks need tingimused tagatud.

14(17)

3-20-2368

17. Euroopa Kohtu lahend ei nõua, et igas liikmesriigis kaitsemeetmete üle otsustamisel

tuleks kõrvale jätta see mõju, mis liigi populatsiooni kaitsestaatusele tuleneb liikmesriikide

vahelisest rändest ja mõjudest. Kuna sellist mõju on lubatud arvestada, võib erandite, seega ka

küttimismahu kehtestamisel arvesse võtta teistes liikmesriikides kehtestatud kaitsemeetmeid.

Lubamatu ei ole seetõttu arvestada Poola, Leedu ja Läti vastavaid meetmeid, isegi kui see ei

toimu pädevate asutuste tiheda rahvusvahelise koostöö raames.

18. Kaebaja väide, et tegevuskavas eesmärgiks seatud hundi pesakondade sihtarv on liiga

väike, on piisavalt tõendamata. Piisava pesakondade arvu kindlaksmääramine ei saa olla

erinevate huvigruppide kokkuleppel, vaid asjatundjate arvamusel põhinev.

19. Ka 2022. a-l kinnitatud tegevuskavast, mille järgi ei ole huntide populatsiooni

kaitsestaatus soodne, vaid ohualdis, ei saa järeldada, et varasemas tegevuskavas seatud

eesmärk poegadega hundikarjade arvu osas oleks lubamatult väike. Eesmärk aastateks 2012–

2021 oli säilitada Eestis 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldarvukus ca 150–250

isendit) olemasolu enne jahihooaja algust (sügisel). Nimetatud vahemiku piires määratakse

iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning see sõltub peamiselt loodusliku

toidubaasi seisundist ning kahjustuste suurusest (tegevuskava lk 67). Uue tegevuskava järgi

on eesmärki selliste hundikarjade arvu osas suurendatud viie võrra (uue tegevuskava lk 63).

Vaidlustatud haldusakti andmisel on tuginetud ettepanekule seada eesmärgiks tagada Mandri-

Eestis 2021. a-ks keskmiselt 20 hundi pesakonna olemasolu koos populatsiooni võimalikult

ühtlase jaotumisega sobilike elupaikade vahel, kusjuures säilima peaksid ennekõike

suuremaid loodusmaastikke asustavad hundikarjad (Saaremaal ja Hiiumaal 2021. a

seirearuande järgi 2020. a seisuga hundipesakondi ei olnud). See poegadega hundikarjade arv

jääks uue tegevuskava miinumumpiirile. Vähemalt uue tegevuskava koostamisel on olnud

kaasatud arvukalt asjatundjaid ja tegevuskavas viidatud paljudele teadusartiklitele, mis on

avaldatud. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis mõlema tegevuskava ja

seirearuannete järeldused ümber lükkaks.

20. Asjaolust, et ilvese osas on tegevuskava osutunud liigi soodsa seisundi säilitamiseks

ebatõhusaks ning ilvese arvukus Eestis on oluliselt vähenenud, ei saa teha järeldust selle

kohta, et tegevuskavas seatud eesmärk hundi populatsiooni suuruse osas oleks liigi soodsa

seisundi tagamiseks ebapiisav ning küttimismahu kindlaksmääramisel oleks tulnud

tegevuskavas seatud eesmärke suurendada. Seireandmed hundi populatsiooni vähenemist

tegevuskava perioodil ei kinnita. Pesakondade arvu püsimisel samal tasemel ei ole alust

arvata, et populatsiooni eluvõimelisus hakkaks vähenema, arvestades, et tegevuskavale lisaks

on mitu aastat piiratud küttimislimiite tsoneerimise teel ning rakendatakse ka muid abinõusid.

Küttimismahu kindlaksmääramine ei ole ainus hundi populatsiooni soodsa kaitsestaatuse

tagamise abinõu. Ka vaidlusaluse jahihooaja järel oli huntide arvukus jäänud 2020. aastaga

võrreldes samale tasemele (Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2021, lk-d 81 ja

89).

21. Halduskohus leidis õigesti, et olukorras, kus suurkiskjate (sh hundi) kaitset ja ohjamist on

juba ligi 10 aastat korraldatud sama tegevuskava alusel ning sellega on kaasnenud iga-aastane

seire, ei piisa tegevuskavas seatud eesmärkide põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks pelgalt

paljasõnalisest väitest, et see ei taga hundi asurkonna soodsat seisundit. Ringkonnakohus

selgitas 04.01.2021 määruse p-s 11 järgmist: „Pole õige järeldada, et kui hinnang liigi

asurkonna seisundile (sh arvukusele) põhineb osaliselt pikaajalistest seireandmetest lähtuval

prognoosil, siis ei tugine küttimismahu kehtestamine teaduspõhistele andmetele. Seirearuande

sissejuhatusest nähtuvalt on küttimisettepaneku aluseks hinnang liigi asurkonna jahihooaja

eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmete (nt küttimisstatistika,

15(17)

3-20-2368

ruutloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud

isendite info) võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik,

arvukus, sooline-vanuseline struktuur) ja prognoositud juurdekasvul.“ Ringkonnakohus jääb

selle seisukoha juurde.

22. T. Nilssoni ja I. Kojola hinnangud ei lükka vastustaja ja Keskkonnaagentuuri seisukohti

usaldusväärselt ümber. Ringkonnakohus jääb 04.01.2021 määruse p-s 15 selgitatu juurde, et

„Euroopa Komisjoni tellitud raporti „Key actions for Large Carnivore populations in Europe“

(2015) kohaselt hõlmab huntide Balti populatsioon EL-i liikmesriikides (st jättes välja

Valgevene, Ukraina loodeosa ja Venemaa lääneosa, millega koos oleks populatsiooni

üldarvuks ca 5000 isendit) ca 900–1400 isendit (sh Eestis 20%, Lätis 20%, Leedus 30% ja

Poolas 30%) ning populatsiooni seisund on stabiilne ja vastab IUCN-i punase nimekirja

kategooriale LC (least concern) ehk ei kvalifitseeru ohustatuks (lk 47). Eeltoodust tulenevalt

ei ole asjakohased kaebaja paralleelid Karjala (Soomes ca 150 isendit) ega Skandinaavia

(Rootsis ja Norras kokku 250–300 isendit) hundipopulatsioonidega, mille seisund on

eeltoodud raportis märgitud IUCN-i punase nimekirja kategooriate järgi EN (endangered) ehk

ohustatud. /…/ Keskkonnaagentuuri aruande „Geneetiliste meetodite kasutamine Eesti

hundipopulatsiooni demograafilistes uuringutes“ (2015) kohaselt ei ole Eesti huntide puhul

sugulussigimist ehk inbriidingut tuvastatud (lk 4).“ 2022. a-l kinnitatud tegevuskava järgi on

hundi populatsiooni seisund Eestis IUCN kriteeriumite järgi ohualdis. Olukorras, kus

küttimise tulemusel poegadega pesakondade arvu ei vähendata, vaid see pigem suureneb

sõltuvalt teistest mõjuritest, jäädes ka uue tegevuskavaga eesmärgiks seatud arvulistesse

piiridesse, ei ole alust pidada küttimislimiiti õigusvastaseks.

23. T. Nilssoni seisukohta, et üle 25% regulaarne inimtekkeline suremus tähendab, et Eesti

hundi populatsioon on suure tõenäosusega neel (st populatsioon ei ole jätkusuutlik), ei lükka

ümber mitte ainult huvigruppe ja asjatundjaid kaasates 2012. ja 2022. a koostatud

tegevuskavad, vaid ka pikaajalised seireandmed Balti populatsiooni hõlmavatest riikidest.

Keskkonnaagentuuri sellekohased selgitused vastuses apellatsioonkaebusele on asjakohased ja

põhjendatud. Nii seireandmed kui ka Keskkonnaagentuuri hinnang on teaduslikel teadmistel

põhinevad ja järeldusi on põhjendatud. Kuigi vaidlustatud haldusaktiga küttida lubatud

huntide arv oli suurem kui tegelikult kütitud huntide arv, ei ole erinevus sedavõrd suur, et

saaks asuda seisukohale, et hundi Eesti populatsiooni kaitsestaatus oleks halvemal tasemel,

kui vaidlustatud haldusakt oleks täies ulatuses realiseeritud. Erinevused lubatu ja kütitu vahel

on pigem väikesed.

24. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kuna halduskohus

selgitas ekslikult tegevuskavas seatud eesmärkide õiguslikku tähtsust praeguse vaidluse

lahendamise seisukohast, tuleb halduskohtu otsuse põhjendused asendada selles osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.

25. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud tema

enda kanda. Vastustaja ega Keskkonnaagentuur ei ole apellatsioonimenetluses

menetluskulude kandmist väitnud, mistõttu neid teistelt menetlusosalistelt HKMS § 109 lg 1

alusel välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.06.2026 otsusega

16(17)

3-20-2368

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada MTÜ Eesti Suurkiskjad kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.

juuni 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 2–4.

3. Rahuldada kaebus. Tunnistada Keskkonnaameti 29. oktoobri 2020. a käskkiri nr 1-1/20/192

õigusvastaseks.

4. Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Eesti Suurkiskjad kasuks välja menetluskulu 95 eurot.

17(17)