1-22-1303/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.juuni 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-1303

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Orvi Koik

Kriminaalasi

Vladislav Proseanoi süüdistuses KarS § 376 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 21.aprilli 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Vladislav Proseanoi kaitsja adv. Leelo Viil

Süüdistatav

Vladislav Proseanoi (ankeetandmed Pärnu Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Leelo Viil

Prokurör

Helga Aadamsoo

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 21.aprilli 2022 otsus Vladislav

Proseanoi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioon

rahuldamata.

Määrata

Vanalinna

Advokaadibüroole

apellatsioonimenetluses adv. Leelo Viili poolt Vladislav

Proseanoile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks

tasuks koos käibemaksuga 194,40 eurot.

Välja mõista Vladislav Proseanoilt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 194,40 eurot, mis tuleb tasuda

kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo

koos

viitenumbriga

menetluskulude

tasumiseks

edastatakse Vladislav Proseanoile eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 22.aprilli 2022 otsusega tunnistati Vladislav Proseanoi süüdi KarS § 376 lg 1

järgi ning karistuseks mõisteti 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 30.01.2019.a otsusega

mõistetud kandmata karistuse, s.o 1 (üks) aasta ja 10 (kümme) kuud vangistust, võrra ning

liitkaristuseks mõisteti 4 (neli) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja seeläbi arvati

Vladislav Proseanoil karistuse kandmise algust alates tema kinnipidamisest 15.11.2021.a.

Vladislav Proseanoi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata ja see tühistatakse

kohtuotsuse jõustumisel.

Lisakaristusena kohaldati Vladislav Proseanoile KarS § 54 lg 1 alusel väljasaatmist koos

sissesõidukeeluga 7 (seitsmeks) aastaks, millise lisakaristuse tähtaega hakatakse arvestama

KarS § 55 alusel alates isiku Eesti Vabariigist väljasaatmisest.

Maakohus tegi ka otsused vara konfiskeerimise ja asitõendite osas, kuid neid otsustusi eraldi

ei vaidlustata.

Vladislav Proseanoi mõisteti süüdi selles, et tema 15.11.2021 kella 06.16.57 toimetas Läti

Vabariigist Ikla piiripunkti kaudu edasi Eesti Vabariiki Pärnu maakonda Tõitoja-Häädemeeste

Koigu tee risti kella 07.05 treilerveoki MAN, Läti Vabariigi registreerimismärgiga XXXXX,

treileriosal asunud registreerimismärkideta helehalli värvi kaubikus Renault Trafic Eesti

Vabariigi maksumärgiga märgistamata sigarette — 100 000 tk Winston Blue sigaretti ja 260

000 tk NZ Gold sigaretti, mis on vastavalt tubakaseaduse § 6 lõikele 21 suures koguses.

Tubakaseaduse (edaspidi TubS) § 1 kohaselt tubakatoote müügipakend maksumärgistatakse

alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse kohaselt (RT I 2005, 29, 210). TubS § 12,

§ 13, § 15 kohaselt tubakatoode müügipakendile trükitakse eestikeelsed tekstid terviseohu

üldhoiatusega, teave sigarettide tõrvasisalduse kohta, nikotiini sisalduse kohta ja vingugaaside

sisalduse kohta. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (edaspidi ATKEAS) § 61

järgi kohustusliku nõudena sätestatud märgistus Eesti maksumärk.

TubS § 6 lg 1 p 3 kohaselt on tubakatoodete käitlemine tubakatoodete hoidmine, ladustamine

või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil või kaubanduslikus koguses.

TubS § 6 lg 21 kohaselt käitlemiseks mittelubatud suitsetatavaid tubakatooteid või ATKEAS

tähenduses alternatiivseid tubakatooteid on suures koguses, kui nende tubakatoodete

kogusele vastav arvestuslik aktsiis ületab sajakordselt või enam ATKEAS § 56 lõikes 11

nimetatud aktsiisisumma.

ATKEAS-e § 56 lg 1 järgi koosneb sigarettide aktsiisimäär fikseeritud määrast 1000 sigareti

kohta ja sigarettide maksimaalse jaehinna alusel arvutatud proportsionaalsest määrast.

2021. aastal on fikseeritud määr 86.50 eurot ja proportsionaalne määr 30 protsenti sigarettide

maksimaalsest jaehinnast. Sama paragrahvi lõikest 11 tulenevalt sigarettidelt makstakse

aktsiisi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra alusel, kuid mitte vähem kui 145.60

eurot 1000 sigareti kohta.

ATKEAS-e § 60 lg 1 kohaselt maksumärgistamata sigarettide maksustamisel arvutatakse

aktsiisi, lähtudes sigarettide levinuimast hinnast maksukohustuse tekkimise ajal. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt sigarettide levinuim hind arvutatakse möödunud kalendriaasta

andmete alusel, jagades tarbimisse lubatud sigarettide maksimaalsete jaehindade alusel

arvutatud koguväärtuse tarbimisse lubatud sigarettide koguarvuga. Sigarettide levinuim hind

avaldatakse igal aastal MTA kodulehel (https://www.emta.ee/et/ariklient/aktsiisid-vara-

hasartmang/tubakatooted). 2021. aastal on sigarettide levinuim hind 4.27 eurot.

Vladislav Proseanoi poolt edasitoimetatud maksumärgiga märgistamata tubakatoodete aktsiis

vastavalt fikseeritud määra järgi on 31 140 eurot (360 000 tk x 86.50/1000) ja aktsiis

proportsionaalse määra järgi on 23058 eurot (18 000 pakki x 4,27 x 30%), so kokku 54 198

eurot. Eesti Vabariigi maksumärgiga märgistamata tubakatooteid on suures koguses, kuna

360 000 tk kogusele aktsiis summas 54 198 eurot ületab ATKEAS § 56 lg 11 tuleneva

aktsiisimäära 145.60 eurot 372 kordselt (54 198/145.60=372,23), so enam kui sajakordselt.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil, kes taotleb

apellatsioonis Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022. A otsuse tühistamist ja Vladislav Proseanoi

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõista Vladislav Proseanoi'le kergem karistus,

kohaldades KarS § 74 ja 75 sätteid, ja jätta lisakaristus kohaldamata. Menetluskulud palub

jätta riigi kanda.

Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud

kriminaalmenetlusõigust.

Tõendid ei kinnita Vladislav Proseanoi'le süüksarvatava kuriteo subjektiivse koosseisu

olemasolu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatav süüdistatava Vladislav Proseanoi

tahtlus maksumärgiga märgistamata sigarettide Eestisse toimetamise osas. Kohtu poolt tehtud

järeldused süüdistatava tahtluse osas on paljuski oletuslikud ega põhine asjas kogutud

tõenditel. Süüdistatavale inkrimineeritavas kuriteos ei ole kohtule esitatud otseseid ega

kaudseid tõended, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistatava tahtlust. Käesolevas asjas

kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda Vladislav Proseanoi

süüdimõistmist KarS § 376 lg 1 järgi.

Süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta.

Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab

pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut

selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus

KrMS § 7 lg-ga 3. Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada

kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr

3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval

juhul ümber süüdistatava väiteid, et ta ei olnud kaubikus asuvatest sigarettidest teadlik ning ei

ole seega temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio

pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas.

Kohus on õigesti ja põhjendatult osundas Riigikohtu juhistele selle kohta, et kui isik asub

aktiivsele kaitsele, peab ta looma võimaluse oma versiooni kontrollimiseks. Vladislav

Proseanoi on sellise võimaluse loonud. Ta on andnud põhjalikke ütlusi nii kohtueelses

menetluses kui ka kohtus. Ta on juba kinnipidamisel koheselt andnud ära oma telefoni ja ka

telefoni paroolid, samuti võimaldanud telefonis salvestunud numbritele helistamist. Kui

politseiametnikud helistasid pärast Vladislav Proseanoi kinnipidamist sellele numbrile, mis

väidetavalt pidi kuuluma isikule, kes sigarettide veo tellis, siis keegi vastas, st see number

toimis (mõistetavalt oli hiljem kättesaamatu, kuivõrd isik, kes telefonile vastas, sai eeldatavalt

aru, et midagi on valesti). Lisaks on süüdistatav korduvalt nii kohtueelses menetluses kui

kohtuistungil märkinud, et ta võib isikuid ära tunda. Vähemalt sõidukitega seotud isikute ja

Yse fotod oleks võinud talle äratundmiseks esitada, kuid seda ei ole tehtud. Toimikust ei nähtu

mingisugust rahvusvahelist koostööd selleks, et välja selgitada eeltoodud telefoninumbri

kasutaja või kaubiku veo võimaliku tellija andmeid. Käesolevas asjas on teada mõlema sõiduki

omanikud, kuid neid ei ole üle kuulatud. Seetõttu menetleja on võtnud a priori aluseks

versiooni, et kuriteos süüdi on inimene, kes kinni peeti ja mingisuguseid muid võimalikke

versioone ei ole üldse kontrollitud. Ometi oli Vladislav Proseanoi kinnipidamisel ilmselge, et tal

puudus ligipääs kaubikusse, kust leiti maksumärgiga märgistamata sigaretid. Kohtuistungil

ülekuulatud tunnistaja Kunnar C selgitas, et tema isiklikult ei otsinud Vladislav Proseanoid ega

sündmuskohta läbi, aga ta teab, et seda kindlasti tehti. Eeldatavalt vaadati läbi nii sõidukid,

Vladislav Proseanoi isiklikud asjad ja ka kogu sündmuskoht. Kaubiku võtit Vladislav Proseanoil

ei olnud ja seda ei leitud, mis kinnitab, et süüdistataval puudus võimalus mitte ainult käidelda

sigarette, vaid ka näha, mis kaubikusse oli pandud. Nimetatud asjaolust nähtub, et

süüdistataval puudus teadmine koosseisulistest asjaoludest.

Riigikohus on väga palju kordi rõhutanud, et järeldusi subjektiivse koosseisu asjaolude kohta

tehakse esma järjekorras objektiivse koosseisu asjaolude põhjal ja välise teopildi põhjal.

Käesoleval juhul on kohus pidanud oluliseks asjaolu, et Vladislav Proseanoi väidetavalt vedas

treileriga kaubikut, millel puudusid numbrimärgid ja neid numbrimärke mingil hetkel pandi jälle

külge. Sellise tegevuse eesmärgiks pidasid prokurör ja kohus keerulisemaks või võimatuks

teha kaubiku liikumise hilisem tuvastamine. Seejuures tuleb rõhutada, et kui isik soovib toime

panna seadusvastase teo, siis eeldatavalt püüab ta võimalikult vähe äratada tähelepanu,

liikuda ühest punktist teise kiiresti ilma igasuguste kõrvaliste tegevusteta. Kaubiku numbrite

peale ja maha kruvimine on see selline tegevus, mis võib tähelepanu äratada ja see võtab

aega. Välise teopildiga seonduvalt tuleb rõhutada, et Vladislav Proseanoi tegevus ei olnud

mitte mingisuguselgi määral konspireeritud. Ta ei valinud vähese liiklusega trajektoore, ega

aega, kus ta ei oleks kaameratesse võinud jääda. Ta ei varjanud treileri numbrimärke ega

muutnud treileri ega kaubiku välimust. Videosalvestistest on näha, et Vladislav Proseanoi tegi

rohkesti peatusi oma teel. Juba iseenesest see asjaolu, et tema liikumistee on niivõrd hästi

salvestistest näha ja fikseeritud, näitab, et ta midagi ei varjanud. Seejuures tuleb arvestada, et

Vladislav Proseanoi on Eestis varasemalt sarnase teo eest süüdi mõistetud ja ka eelmises

kriminaaltoimikus olid tõenditeks videosalvestised, mistõttu oma kogemuste põhjal võis

süüdistatav eeldada, et tema liikumine on kindlasti salvestatav ja hiljem tuvastatav. Mõlema

tunnistaja – Urmas Muriku ja Kunnar Kerese ütlustest nähtuvalt oli Vladislav Proseanoi

kinnipidamise järgselt sündmuskohal märkimisväärselt aktiivne aitamaks kaubikusse sisse

pääseda ja püüdis luua võimalusi avada uksi. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei käitunud

Vladislav Proseanoi sündmuskohal kahtlustäratavalt ja oli koostöövalmis.

Vladislav Proseanoi näol on tegemist pika tööstaažiga autojuhiga. Puuduvad andmed selle

kohta, et 20- aastase tööaja jooksul oleks tal varasemalt olnud mingisuguseid probleeme

seaduste täitmisega, (välja arvatud eelmine kriminaalkaristus). Vladislav Proseanoi ei pruugi

teadlik olla kõigist õigusaktidest, kuid tema töökogemusi arvestades oli ta teadlik sellest, et kui

ta toimetab saajani rikutud pakendiga kauba, siis sellest tekivad probleemid ja kauba saaja ei

pruugi kaupa üldse vastu võtta. Vedaja peab üldjuhul kontrollima veose sisu sellisel juhul, kui

saatja seda nõuab ja vedajal on selleks mõistlikud vahendid, tavapraktikas vedaja või autojuht

ei vaata pakendite sisse. Sellekohased süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad.

Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda Vladislav Proseanoi ütluste ebausaldusväärseks

tunnistamisega KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada,

kui tõend on usaldusväärne. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on

kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku

ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p

8). Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on käesolevas kriminaalasjas kogu menetluse vältel

olnud järjepidevad, usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel

arvestada.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on ühtlasi kaasa toonud süüdistatavale põhjendamatult

raske

karistuse

mõistmise.

Kohtuotsuse

apellatsiooni

korras

tühistamise

aluseks

süüdistatavale mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele

ja süüdimõistetu isikule ja võimalik on V.Proseanoile mõista tingimuslik vangistus. KarS § 74

ei sätesta, et tingimisi vabastamist võimaldab isikuga seonduv eriline või erandlik asjaolu.

Karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus olema veendunud, et isik tulevikus ei pane

kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi ka karistusest

tingimisi vabastamine. Riigikohtu praktikast tulenevalt on uute kuritegude toimepanemist

põhjust eeldada isikute puhul, kes on varem korduvalt kuritegusid toime pannud. Süüdistatava

karistusandmetest nähtuvalt ei peaks tema puhul vangistuse reaalne ärakandmine olema

eripreventiivsetel kaalutlustel vajalik, kuivõrd tal on varasemalt ühel korral kuriteo eest süüdi

mõistetud. Kuivõrd Vladislav Proseanoi poolt varasemalt toimepandud kuritegu ning ka

käesolevas asjas talle süüksarvatav kuritegu ei ole rasked, on KarS § 74 kohaldamine

kooskõlas väljakujunenud karistuspraktikaga. Eelmise kuriteo eest mõistetava karistuse

katseaeg lõppes 29.01.2022.a.

Vladislav Proseanoi ei ole asotsiaalsete eluviisidega isik ning tal ei ole selliseid materiaalseid

ega sõltuvusprobleeme, millega ta ei oleks võimeline toime tulema. Vladislav Proseanoi'l on

pere ja lapsed, keda ta kasvatab ja peab ülal. Pereliikmed on Läti kodanikud ja on valmis

Vladislav Proseanoi'ga koos Eestis elama. Vladislav Proseanoi osas ei ole eripreventiivsetel

kaalutlustel vajadust saata teda reaalset vangistust kandma. Vladislav Proseanoi puhul on

põhjendatud ja otstarbekas KarS § 74 kohaldamine, kriminaalhooldusega kaasnevad

kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele.

Arvestades, et süüdistatav on 7 kuud viibinud vahi all, ei oleks KarS § 74 ja 75 sätete

kohaldamine Vladislav Proseanoi liiga leebe karistusõiguslik kohtlemine. Lisaks elektroonilise

valve formaalsetele eeldustele, mille olemasolu kohtueelses menetluses kontrolliti 2022. aasta

algul, on täidetud ka elektroonilise valve materiaalsed eeldused. Elektroonilise valve puhul ei

saa ilmselt kohaldada lisakaristusena Vladislav Proseanoi'le KarS § 54 lg 1 alusel Eestist

väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 7 aastaks. Kergem karistus ja elektroonilise valve

kohaldamine on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest

ning kaitsta õiguskorda.

Menetlusnormide oluliseks rikkumiseks on käesoleval juhul ka tõendite hindamise

üldpõhimõtete järgimata jätmine, millele on eelpool osundatud. Riigikohus on märkinud, et kui

kohus pole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud,

siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega (RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr

3-1-1-92-11 jt). Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse

(KrMS § 305-1 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või - veenvuse

korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt

RKKKo nr 3-1-1-14-143, nr 3-1-1-63-14, nr 3-1-1-65-14).

Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 16.juunist 2022 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 27.juunini 2022. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad prokurör.

Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis välja toodud

asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas

olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Samuti tuleneb Vladislav Proseanoile

mõistetud karistus otseselt seadusest ja vastab kohtupraktikale. Sisuliselt on apellatsiooni

põhiline vaidlusküsimus kuriteo subjektiivne külg.

Prokurör märgib, et tubakaaktsiisi puudutavas Euroopa Kohtu otsuses nr C-175/14, 5.03.2015,

jõutakse seisukohani, et kauba veoks kasutatud veoauto juht vastutab aktsiisi eest, kuna

veoauto juht valdas kõnealust kaupa kaubanduslikul eesmärgil. Seega on Euroopa Kohus

määratlenud veoautojuhi vastutust kaubaks oleva kauba suhtes. Autojuhil on valdus kogu

kauba üle, mida ta veab. Antud juhul nii kaubiku kui ka kaubiku sees olnud sigarettide osas.

V. Proseanoi on pikaajalise rahvusvaheliste vedude oskuste ja kogemustega veoautojuht, ehk

siis omab eritunnust, mis näitab tema kõrgendatud teadmisi piiriülestest kaubavedudest.

Rahvusvaheliste vedude kogemusi on ta ise kinnitanud ka 19.04.2022 kohtuistungil. Samuti

on ta kinnitanud 19.04.2022 kohtuistungil, vastates prokuröri küsimustele, et CMR on

„dokumendid rahvusvaheliste vedude jaoks“ ja 10., 12. ja 15.11 vedude puhul tal CMRi ei

olnud, oli ainult auto (kaubiku) tehniline pass, kus oli kirjas omanik. Küsimusele, miks puudus

CMR vastas süüdistatava, et „Sellepärast, et selle kohta oli olemas vastav talong selle kohta,

et see auto ei ole ärandatud, seal oli VIN-kood märgitud.„. Mingit sellist talongi 15.11.2022

sõiduki läbivaatusel ei leitud ega V. Proseanoi ega tema kaitsja ka ei esitanud. Iseenesest ei

olegi oluline, kas see talong olemas oli või mitte. Rahvusvaheline kaubavedu on reguleeritud

rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni ja selles toodud nõuetega, mille

järgimine on kohustuslik. See annab muude asjaolude kõrval tõendite kogumi hindamisel

olulise tõendi V. Proseanoi tahtlusele. Ükski mõistlik inimene, ei riski oma põhilise elatusallika

ja vabaduse kaotusega ilma, et ta ei teaks millist kasu on tal sellest saada. Lisaks sellele on

loogiline ja igale mõistlikule inimesele omane olla kõrgendatud valvsuses olukordades, mis

võivad teda ennast mingil põhjusel kahjustada. V. Proseanoi oli varem Eestis kriminaalkorras

tubakatoodete ebaseaduslikus käitlemises karistatud ja tal oli tingimuslik katseaeg. 15.11.2022

olid kaubiku aknad seestpoolt kinni kaetud. Kaubikul ei olnud numbrimärke ja V. Proseanoi

valduses olnud tehnilisetunnistuse alusel ei olnud võimalik kontrollida, kas kaubik oli kuidagi

seotud selle tunnistuse ja veoauto kabiinis olevate numbrimärkidega. 19.04.2022 kohtuistungil

V. Proseanoi väitis, et tal ei olnud kaubiku vedamise kohta CMRi, sest „selle kohta oli olemas

vastav talong selle kohta, et see auto ei ole ärandatud, seal oli VIN-kood märgitud„. Lisaks

väitis V. Proseanoi 19.04.2022 kohtuistungi l5.11.2022 veetud kaubiku kohta, et „Teiseks, ma

kontrollisin VIN-koodi. „ ja „Autonumber võis ükskõik, missugune seal peal olla, aga mina

kontrollisin tehnilises tunnistuses olevat VIN-koodi sellega, mis oli auto aknal.“ ja prokuröri

küsimusele - Aga kerepeal olevat VIN-koodi ka kontrollisite?, vastas V. Proseanoi: “Jah, kere

VIN-koodi ka.“. Samuti lisas V. Proseanoi, „Selle esiklaasi all on kere peal VIN-kood ja kõikidel

autodel pannakse see sinna. See on kere peal, klaasi taga.“. Tegelikult V. Proseanoi ei saanud

kontrollida kaubiku kerel olevat VIN-koodi, kuna: 1) (nagu ta väitis) puudus tal juurdepääs

kaubikusse, sest tal ei olnud võtit; 2) sellel kaubikul ei olnud esiakna klaasi all VIN-koodi

21.04.2022 kohtuistungil esitatud vaatlusprotokoll. Sellised väited ja nende kõrvutamine

kogutud teiste tõenditega viivad ühese teadmiseni, et V. Proseanoi annab vastuolulisi ütlusi ja

moonutab tegelikkust, kasutades neid väiteid kaitsetaktikas. Vaatlusprotokolliga on ümber

lükatud väide, et ta kontrollis VIN-koodi läbi akna, sest seda polnud seal. Muudest kohtades

sai ta kontrollida üksnes siis, kui tal oleks olnud kaubiku võti, mida tal enda väite kohaselt

polnud. Seega on need väited ümber lükatud. V. Proseanoil puudus CMR-saateleht kaubiku

rahvusvahelise veo kohta ja ilma kaubikut avamata kaubiku päritolu kontrolli võimaldavad

dokumendid.

Mis puudutab võtit, siis peale sõiduki maanteel peatamist ütles, V. Proseanoi, et tal ei ole veo-

ega kaubiku dokumente ega kaubiku võtit. Selleks ei saanud kaubiku sisu koheselt maantee

ääres kontrollida. V. Proseanoi sõitis treileriga Maksu- ja Tolliameti angaari Pärnu linnas, kus

hakati sõidukit avama, seega oli V.Proseanoil piisavalt võimalusi ja aega kaubiku võtmest

vabaneda enne salakauba avastamist ja menetlustoimingute algust. Kaubiku võtme

puudumine ei jäta kõrvaldamata kahtlust, mida tuleks lugeda süüdlase kasuks, sest

süüdistataval ei olegi kriminaalmenetluses kaasaaitamise kohustust. Kaubikuukse avamisel

aktiivne käitumine ei ole vaadeldav mitte kaasaaitamisena vaid püüuga luua endale õigustav

asjaolu, et näe ma ju ka püüdsin aidata, sest mul ju ei olnud ukse võtit.

Sarnaselt juba välja toodule rõhutab prokurör sedagi, et jah, tõesti, V. Proseanoi oli sõiduki

peatamisel ja läbivaatusel andud tollikontrollile telefoninumbri, mis pidi väidetavalt kuuluma

kaubiku eest vastutavale Vanjale, kelle muud nime V. Proseanoi ei teadnud. Tunnistaja C

andis 19.04.2022 ütlusi, et „Helistasin sellele telefoninumbrile, Läti telefoninumber, ja küsisin,

kas see isik seal Läti Vabariigis on kuidagi seotud selle kaubiku üle piiri toimetamisega, mille

peale Läti kodanik vastas, et ta ei tea sellest midagi ja ma lõpetasin sellega kõne ära.“ , „Me

rääkisime vene keeles.„. Nende ütlustega on ümber lükatud V. Proseanoi väide, et tema poolt

antud telefoninumber oli kuidagi seotud veetava kaubiku ja selle sees asuva kaubaga. Juba

need näited näitavad V. Proseanoi ütluste ebausaldusväärsust.

Õigesti ja

asjakohaselt

on maakohus

lugenud

V. Proseanoi ütlused

tervikuna

ebausaldusväärseteks ning arvanud tervikult tõendikogumist välja.

Ei jäänud ühtki kõrvaldamata kahtlust mida tuleks tõlgendada süüdlase kasuks.

Tuleb ära märkida, et juhul kui süüdistatav on asunud aktiivsele kaitsele tekib kaitsele

ümberpööratud tõendamiskohustus, ehk siis peab kaitse kas esitama ümberlükkavad tõendid

või tagama esitatavad väidete kontrollitavuse. Telefoninumbrile helistati ja sealt vastati, et

sellel inimesel, kes telefoni vastu võttis, kaubikuga puutumust ei olnud. Samuti ei andnud

süüdistatav Vanja kohta andmeid, mis võimaldaks teises riigis elava isiku tuvastad (täis nimi,

elukoha aadress või teisi isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid).

Maakohus on õigesti hinnanud V. Proseanoi tahtluse kavatsetuseks, kuna kõik kriminaalasjas

kohtule esitatud ja uuritud tõendid näitavad selgelt, et V. Proseanoi seadis endale eesmärgiks

Lätist Eestisse salasigarettide vedamise ja tegi seda korduvalt kuni ta 15.11.2022 kinni peeti.

Maakohus on kohtuotsuses selgelt, jälgitavalt, loogiliselt, arusaadavalt ja põhjalikult

põhistanud millistele tõenditele ja loogikale tuginedes on jõutud V. Proseanoi süü

tõendatuseni, sh subjektiivse külje tõendatuseni. Ei esine ühtki kõrvaldamata kahtlust, mida

KrMS § 7 lg 3 alusel saaks või peaks tõlgendama süüdlase kasuks ja kuriteokoosseis ära

langeks.

Maakohus

hinnates

V. Proseanoi

süüd

ei

ole

rikkunud

materiaalõigust

ega

kriminaalmenetlusõigust ja jõudnud põhjendatud järelduseni selles, et V.Proseanoi on süüdi.

Süüdistatavale mõistetud karistus on seaduslik ja vastab kohtupraktikale.

Maakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et Vladislav Proseanoi on varem karistatud.

Sealhulgas samaliigilise kuriteo eest. Vladislav Proseanoid on toimepandud kuritegude eest

karistatud vangistusega 2 aastat, mis on jäetud tingimuslikult kohaldamata katseajaga kolm

aasta. Sellest kandis ära kaks kuud ja katseaja lõpp oli 29.01.2022.

Samas pani ta taas talle võõras välisriigis tingimisi vabastamise katseajal toime teistkordselt

uue samaliigilise kuriteo. Eelnev näitab, et eelmised karistused ei ole mõjutanud V. Proseanoid

õiguskuulekalt käituma, ta on karistuse kandmise ajal jätkanud ebaseaduslikku tubakatoodete

käitlemist. Seekord oli Vladislav Proseanoi käideldud sigarettide arv suurem. Seega V.

Proseanoi käitumine on muutunud ohtlikumaks. Kohus ongi kohtuotsuse punktis 9.1 (lk 12)

põhjendanud karistuse valikut. Muuhulgas leidis kohus, et ka karistuse üldpreventiivne

eesmärk omab V. Proseanoile karistuse mõistmisel samuti tähtsust. Karistus peab andma

selge signaali, et Eesti Vabariik ei dolereeri tubakatoodete ebaseaduslikku käitlemist ja on

karistuspoliitikas järjepidev, iga järgmine karistus peab olema raskem eesmärgiga mõjutada

isikut tulevikus uusi kuritegusid mitte toime panema. Kuritegudele järgneb karistus, see

teadmine tugevdab inimestes üldpreventiivselt usaldust õiguskorra vastu.

Kohus karistas V. Proseanoid reaalse vangistusega, kohtupraktika kohaselt sanktsiooni

keskmises määras. Arvestatavaid põhjusi, miks peaks karistust kohaldama tingimuslikult, ei

ole apellandil esitada. Tingimuslikult karistuse kohaldamine ei vasta V. Proseanoi isikule, kes

teistkordselt paneb toime samaliigilise kuriteo taas samas välisriigis ja kestva katseaja jooksul.

Apellatsioonis nimetatud põhjused ei ole sellised, mis saaksid kaasa tuua V. Proseanoile

vangistuse tingimusliku kohaldamise.

Kuigi seadusandja annab ühe alternatiivina karistamise katseajal uue tahtliku kuriteo

toimepanemise eest ka tingimusliku karistusega koos elektroonilise valvega, siis antud juhul

ei vastaks see KarS § 56 sätestatud karistamise alustele, sest ei mõjutaks süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ega kaitseks õiguskorra huve.

Riigikohtu üldine karistuspoliitika näeb ette, et iga järgmine karistus on raskem kui eelmine.

Eelmine karistus oli kahe aastane vangistus, selle korral on samaliigilise kuid raskema

(sigarettide kogus suurem) kuriteo eest karistus kaks aastat kuus kuud. Eelmisel korral mõisteti

karistus tingimuslikult. Sellel korral katseajal toimepandud samaliigilise kuid raksema kuriteo

teo eest enam karistust tingimuslikult ei mõistetud, sest mittevabaduskaotuslik karistus ei ole

avaldanud vajalikku mõju hoiduda uutest kuritegudest. Vajalikku mõju ei avaldaks ka

elektrooniline valve, sest tegemist ei ole isikut väga tugevalt mõjutava karistusmeetmega, sest

isegi eelmise karistuse kahekuuline eelvangistus ei suunanud V. Proseanoid õiguskuulekale

teele.

V. Proseanoi karistus - reaalne vangistus - vastab teo raskusele (edasitoimetamine Lätist

Eestisse on piiriülene kuritegu), tema isikule (varem samaliigilise teo toimepanemine, kuriteo

toimepanemine katseajal) ja õiguskorra huvidele (tarbijate kaitse ja inimeste tervise kaitse

kontrollimata ainete suitsetamisel) nii Eesti Vabariigis kui ka terves Euroopas, kuna tegemist

on Eesti Vabariigis igasuguste sidemeteta Euroopa kodakondsuseta, kuni juulini 2022

elamisloa alusel Läti Vabariigis elava Moldova kodanikuga.

Ei ole kuidagi põhjendatav inimeste (V. Proseanoi pere) sisseränne Eestisse põhjusel, et

nende karistust kandev isa on riigi poolt määratud elama Eestis, elektroonilise valvega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

tutvunud

kriminaalasja

materjalidega,

apellatsiooniga

ja

esitatud

seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alused puuduvad.

Kaitsja leiab esmalt, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtukolleegiumi

hinnangul sellist rikkumist ei esine. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast

kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel ja seda nii süüdistatava käitumisele juriidilise

hinnangu andmisel kui ka karistuse mõistmisel, konfiskeerimisotsuse tegemisel jms.

Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud

karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud

on. See, kui apellandi arvates oleks kohus pidanud tegema süüdimõistva kohtuotsuse asemel

õigeksmõistva otsuse, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Karistuse

mõistmisel materiaalõiguse enbaõige kohaldamise küsimust on Riigikohus pikalt ja põhjlikult

vaaginud oma otsuses 1-19-4150 p-des 27 ja 28 ja selgitanud, et kuna kohus otsustab

karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises

edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse

lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel

eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa

süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse

mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea.

See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse

teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise

asjaolu arvestamata jätmises. Ka loetleb Riigikohus, mida kohtupraktika on senini käsitanud

kaalutlusveana karistuse mõistmisel. Näiteks seda, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü

suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda

ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud; b) hindab süü kehalise väärkohtlemise

toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad

koosseisualternatiivid; c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et

alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas

isik; d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed; e) ei

võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo

objektiks olnud vara väärtust. Praegusel juhul kaitsja ei vaidlusta karistuse liiki ega ka karistuse

määra ja seega ei saa ta ka rääkida sellest, et karistuse mõistmisel on maakohus ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja taotlus mõista süüdistatavale kergem karistus tähendab

apellatsiooni motiive arvestades seda, et ringkonnakohus võiks kohaldada KarS § 74 sätteid

ja määrata, et maakohtu poolt mõistetud karistust ei pöörata täitmisele tingimisi. Riigikohus

on oma otsuses 3-1-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktikas

väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi

vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS

§ 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud

põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku

süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes muudavad

põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et

süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida

kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud

karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-

1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Maakohus on jälgitavalt põhjendanud süüdistatavale

mõistetavat karistusmäära vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest ja nagu

apellatsioonist nähtub, et ole see apellatsioonimenetluses vaidluse esemeks. Mõistetud

üksikkaristus vastab sanktsiooni keskmäärale ja seega pole ka alust väita, et see ei vastaks

maakohtu poolt tuvastatud süü suurusele. Maakohus on ka selgitanud, mida arvestab

süüdistatava süü suuruse hindamisel. Ehk siis kokkuvõtvalt väidab ringkonnakohus, et ka

karistuse mõistmisel ei ole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja sellel, miks

peab kohtukolleegium põhjendamatuks kaitsja taotlust mõista süüdistatavale tingimuslik

karistus, vastab kohtukolleegium pärast seda, kui esitab omapoolsed põhjendused, miks ei

nõustu kaitseväidetega süüdistatava süü osas.

Apellatsioonis ei ole esitatud asjakohaseid põhjendusi ka selles osas, et maakohus on

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.

Menetlusnormide oluliseks rikkumiseks peab kaitsja käesoleval juhul tõendite hindamise

üldpõhimõtete järgimata jätmist ja kaitseargumentidest tehtud jäärelduste analüüsimata ja

kummutamata jätmine. Muuhulgas on kaitsja nende väidete kinnituseks viidanud mitmele

Riigikohtu otsusele. Kohtukolleegium rõhutab, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne

kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga,

millele viidatakse (3-1-1-57-10). Kohtukolleegium ei pea kaitseväidete põhjendusteks viidatud

Riigikohtu otsuseid asjassepuutuvateks kuna nende otsustes tuvastatud rikkumised ja

vaidlusesemed võrreldes arutatava kaasusega on sedavõrd erinevad, et need Riigikohtu

seisukohad ei ole aktualiseeru apellatsioonis tõstatatud vaidluses.

Otsuses 3-1-1-94-04 käib vaidlus selle üle, kas ainult kaaskohtualuse süüstavatele ütlustele

saab rajada süüdimõistvat kohtuotsust, kuidas tuleb tuvastada, kas tegemist võib olla rõõnaga

ning kuidas hinnata tõendeid sõna-sõna vastu olukorras. Praeguses kaasuses ei ole ei

kaaskohtualust ja seega pole ka rõõna, samuti ei ole sõna-sõna vastu olukorda. Heites aga

madalama astme kohtutele ette olulist kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumist on Riigikohus

ka rõhutanud, et tegemist on asjakohaste kaitseargumentidega, millistele on kohtud jätnud

varasemates otsustes vastamata.

Oma otsuses 3-1-1-92-11 on etteheited samuti tehtud ringkonnakohtule, kes jättis esimese

astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata, kaitsjate apellatsioonidele

vastamata ja oma järeldused põhjendamata.

Nendele kahele Riigikohtu otsusele viitamine on aga mõttetu ja seda kinnitab ka kaitsja poolt

viidatud järgmine Riigikohtu otsus. Nimelt, oma otsuses 3-1-1-63-14 juhtis Riigikohus

tähelepanu sellele, et kohtupraktika on muutunud küsimuses, missugustel juhtudel on

kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse

(KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse

korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS

§ 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige

ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud

kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib

"põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse

puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa

(KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700).

Midagi enamat, mida seostada arutatava kriminaalasjaga ja veel enam, kasutada

apellatsiooniväidete argumenteerimisel, kohtukolleegium viidatud lahendist ei leidnud.

Riigikohtu otsus 3-1-1-65-14, millele on samuti kaitsja apellatsioonis viidanud, puudutab

ringkonnakohtu otsustust, mis järgneb olukorrale, kui on tuvastatud KrMS § 337 lg 2 rikkumine

maakohtu poolt. Riigikohus selgitab : „kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse

olulise

rikkumisena

KrMS § 339 lg 2

tähenduses,

peab

ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või

tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus asub maakohtu asemel

ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, ei ole võimalik edasikaebeõigust täies mahus

realiseerida. Sel juhul ei ole maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja

järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata,

rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes“.

Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et Riigikohtu seisukoht puudutab süüdistuse väiteid,

nende esmakordset hindamist ringkonnakohtus ja sellest tulenevalt võimalikku kaitseõiguse

rikkumist. Praeguses kriminaalasjas räägib kaitsja aga kaitseargumentidest, mida väidetavalt

ei ole maakohus kummutanud. Selles osas leiab kohtukolleegium, et maakohus on oma

otsuses põhjalikult analüüsinud kõiki kaitseversioone ja on need kummutanud. Asjaolu, et

kaitsja ei nõustu nendega, ei tähenda aga seda, et rikutud on menetlusnorme. Maakohtu

järelduste kujunemine on veenev ja tehtud järeldused on üldisi loogikareegleid arvestades

ainuvõimalikud. Siinkohal on asjakohane tuletada meelde vee paar põhitõde, mis on välja

öeldud samuti Riigikohtu poolt. Esiteks, kohtu kohustus on kummutada asjakohased

kaitseväited. Millised väited on asjakohased, millised mitte, need on igal konkreetsel juhul

erinevad. Praegusel juhul heidetakse süüdistatavale ette tubakatoodete käitlemisviisina

edasitoimetamist. Süüdistatav on väitnud, et mingit Y, kes on olnud treileri varasem kasutaja,

ta ei tunne. Arvestades neid asjaolusid aga ka seda, et maakohus tuvastas vastuvaidlematult,

et süüdistatav oli suures koguses maksumärgita tubakatoodete edasitoimetamisel teadlik

nende olemasolust, puudus igasugune vajadus hakata süüdistusele ette heitma seda, et ei ole

kohtu ette tunnistusi andma toodud Y. Teiseks, kohtukolleegium juhib apellandi tähelepanu

sellele, et KrMS § 309 lg 2 kohaselt teeb kohus õigeksmõistva otsuse, kui kohtulikul arutamisel

ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime

pannud

süüdistatav

või

kui

prokurör

on

süüdistusest

loobunud.

Ehk

siis,

kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine sh ka oluline rikkumine maakohtu poolt, mida

apellatsioonis püütakse väita, ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Selline

rikkumine saab nagu varem öeldud kaasa tuua, kas kriminaalasja tagastamise maakohtule

uueks arutamiseks ( § 339 lg 1 p 7 ja teatud asjaoludel § 339 lg 2) või ringkonnakohtu poolt

rikkumiste kõrvaldamise (§ 339 lg 2). Õigeksmõistmise aluseks olevate asjaolude tuvastamine

on tegelikult tõendite hindamine e just tõendite hindamisel tulemil selgub, kas on toime pandud

kuritegu ja kes selle toime pani.

Ülejäänud kaitsja poolt viidatud lahendid puudutavad olukordi, kus isik on mõistetud süüdi ühe

kaudse tõendi alusel, olgu see siis kirjalik või suuline tõend. Samuti on Riigikohus selgitanud

mitmes lahendis süütuse presumptsiooni olemust ja kohaldamist. Kohtukolleegium tunnistab,

et nende lahendite seos praeguse kaasusega on enamasti hoomamatu või väga kunstlik ja

kontekstist välja rebitud. Kohtukolleegium rõhutab sedagi, et viidatud lahendid räägivad siiski

ühe kaudse tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastamise reeglitest e etteheidetud

objektiivse käitumise tuvastamisest. Näiteks, kas ühe sõrmejälje alusel, mis on leitud tükk

aega pärast kuriteosündmust e tapmist, on võimalik väita, et sõrmejälje nö omanik, on tapmise

toime pannud. Praeguses kriminaalasjas on kuriteo objektiivset külge sisustavad faktilised

asjaolud tuvastatud otseste tõenditega ja vaidlust ei ole selles, et süüdistatav vedas suures

koguses maksumärgistamata tubakatooteid.

Seega, kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei tõsta

mingilgi määral apellatsiooni argumenteeritust ja ei ole teejuhiks süüdistatava kasuks otsuse

tegemisel.

Kohtumenetluses vaieldakse selle üle, kas süüdistatav oli teadlik, et ta toob Eestisse

tubakatooteid, mille toomine Eestisse on keelatud või mitte. Vastus sellele küsimusele rajaneb

tõendite hindamise protsessil, mis tähendab, et kohus analüüsib kõiki kohtumenetluses

vahetult uuritud tõendeid ja annab omapoolse hinnangu, millisele järeldusele on tõendite

kogumi alusel jõudnud ning kuidas selline järeldus on kujunenud. Riigikohus on korduvalt

selgitanud ja viimati oma otsuses 21.juunil 2022 1-20-2143, et apellatsioonikohus on kaebuse

läbivaatamisel õigustatud hindama tõendeid ka maakohtust erinevalt ja jõudma tõendikogumi

põhjal isiku süüküsimuses teistsugusele seisukohale. Kohtupraktikas on omaks võetud

arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses

tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava

süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse,

sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama,

millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul

arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates

tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. Kohtukolleegium ei ole maakohtu otsuses

selliseid vigu, mis annaks aluse süüdimõistva otsuse asemel õigeksmõistva kohtuotsuse teha,

tuvastanud.

Nagu kaitsja ise oma apellatsioonis kirjutab, siis Riigikohus on väga palju kordi rõhutanud, et

järeldusi subjektiivse koosseisu asjaolude kohta tehakse esmajärjekorras objektiivse

koosseisu asjaolude põhjal ja välise teopildi põhjal. Süüdistatav on oma teadmist selles, et ta

veab keelatud kaupa eitanud. Tõendite hindamisel küsmuses käib vaidlus selles, kas uskuda

süüdistatavat ja tema ütlused aluseks võttes teha õigeksmõistev kohtuotsus või tunnistada

õigeks süüdistuse version toimunust, mis aga tähendas maakohtu jaoks seda, et süüdistatava

ütlused tuleb motiveeritult tunnistada ebausaldusväärseteks. Maakohus valis kohtukolleegiumi

arvates ainuõige tee ning leidis, et süüdistatava ütlused, millistega ta püüab veenda kohut, et

ta ei teadnud, et tema veokoormaks on salasigaretid, tuleb jätta tõendite kogumist kõrvale,

sest tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga. Kaitsja ei nõustu sellise maakohtu seisukohaga,

sest tema arvates on maakohus eksinud isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel

reeglite vastu. Kaitsja väidab, et isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on

kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku

ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p

8). Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on käesolevas kriminaalasjas kogu menetluse vältel

olnud järjepidevad, usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel

arvestada. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui

tõend on usaldusväärne. Esiteks, kohtukolleegium osundab kaitsja poolt viidatud Riigikohtu

otsusele 3-1-1-10-17 ja sellele samale p-le 8 ning väidab, et kaitsja on tsiteerinud Riigkohtu

seisukohta poolikult ning kasutades sealt ainult nö süüdistatavale soodsamat osa ühest pikast

lausest. Tegelikult väidab Riigikohus, et „ Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on

kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi,

kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi

kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt

usutavad.“ Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks viidata Riigikohtuniku Dr. iur. Paavo

Randma artiklile, mis ilmus ajakirjas Juridica 2021/9 Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse

kontroll. Muuhulgas rõhutab autor, et oluliseks kriteeriumiks on kohtupraktikas järjekindlalt

peetud ka ütluste elulist usutavust ehk seda, milline on asjaolu esinemise üldine tõenäosus,

sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste

loogikareeglitega. Kohtuotsus ei saa rajaneda eluvõõrastel argumentidel ning peab olema

kooskõlas üldise elukogemuse ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega; selles

kriteeriumis võib seega näha isegi KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise piirangut.

Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste

ebausaldusväärseks pidamise kasuks. Artiklis on tehtud ka viited asjakohastele Riigikohtu

lahenditele selles küsimuses.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses ja prokurör ringkonnakohtule

esitatud põhjendustes pikalt ja põhjalikult peatunud nendel kaitseväidetel, millega

apellatsioonis püütakse kummutada süüdistatava teadlikkust kõigi kuriteo objektiivsete

asjaolude osas. Esitatud põhjendused on kooskõlas üldiste loogikareeglitega ja põhjendatult

on lähtutud just elulise usutavuse faktorist. Mis puudutab süüdistatava ütlusi, millistele

õigeksmõistva otsuse rajamist apellatsioonis taotletakse, siis kriminaalmenetluslik kogemus ja

kohtupraktika lubavad väita, et salakauba vedamisel on isiku tavapärane ja seadusega

kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) eitada seda asjaolu, et ta on veetava kauba sisust teadlik ning

tõestamiskohustus lasub riigil. Valitseva ja kestva kohtupraktika kohaselt võib kohus otsuse

põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki

käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib

süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse

tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt,

mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase

käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet,

mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Kohtukolleegiumi

arvates kinnitab süüdistatava teadmist selles, et ta veab salasigarette tema enda käitumine ja

seda ka muuhulgas pärast seda, kui oli politsei poolt kinni peetud. Kohtukolleegiumi hinnangul

ei saa need faktorid, milliseid kaitsja loetleb tahtlust välistavatena, kuidagi mõjutada

süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Süüdistatava käitumine ja

selgitused kohe pärast kinnipidamist, mis hõlmavad muuhulgas võtme puudumist,

saatedokumentide puudumist, politseitöötajatega lausa ühel lainel töötamist ja igasuguse

konspiratsiooni vältimist, siis kohtukolleegium nõustub nii maakohtuga kui ka prokuröriga, et

tegemist on lavastatud ja demonstratiivse käitumisega, mille eesmärgiks on mängida rolli, mis

peaks kinnitama seda, et isik ei ole tekkinud olukorraga kohe kuidagi seotud. Eraldi väärib ära

märkimist ka kaitseväide, mis puudutab süüdistatava käitumist kuriteo toimepanemise ajal e

salakauba vedamise ajal enne kinnipidamist. Apellant väidab, et kui süüdistatav oleks

teadnud, mida ta veab e et ta veab keelatud kaupa, oleks tema käitumine kogu vedamise

kestel olnud konspiratiivne, mitte selline nagu see praegusel juhul oli. Kohtukolleegium

rõhutab, et suur veok ei ole nõel ja peita seda maanteedel kaamerasilmade ja teedel olevate

patrullide ning üldse liiklejate eest, on võimatu. Kui üks suur veok hakkab laveerima mööda

metsateid, siis see koondab esiteks endale kordades suuremat tähelepanu, kui liikumine

tavapärases stiilis e maanteedel. Teiseks on metsateedel suure sõidukiga laveerimine

riskantne ka edasipääsu kindlustamise mõttes. Kindlam on jätta endast enesekindla ja reipa

juhi mulje, mis peaks pigem viitama aususele, kui et välja näitama kuritegelikke eesmärke,

kuid kõiki asjaolusid kogumis hinnatuna võib selline teopilt kinnitada hoopis vastupidist e just

kuritegeliku käitumise tahtlust.

Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud

põhjendustega ja ka käesolevas menetluses prokuröri poolt esitatud seisukohtadega

süüdistatava süü osas, leiab, et need kummutavad täielikult kaitseväited ja üle korrata neid

käesolevas otsuses kohtukolleegium vajalikuks ei pea.

Kohtukolleegium juba käsitles käesolevas otsuses eespool karistuse mõistmise küsimust ja

põhjendas, miks ei saa nõustuda kaitseväidetega, et maakohus on karistuse mõistmisel

ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud või põhjendamise kohustust rikkunud. Apellandi

peamine eesmärk - vabastada süüdistatav reaalse karistuse kandmiselt ja jätta tema suhtes

tingimuslikult vangistus kohaldamata - on kohtukolleegiumi hinnangul ilmselgelt vastuolus

karistuse mõistmise põhitõdedega. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli

seadustada teistkordselt nö tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti

isik paneb katseaja lõpus toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse

juurde esitatud seletuskirjast välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on regulatsiooni

paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud

uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku

reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega

või

kui

kuritegude

toimepanemisest

on

kaua

aega

möödas

jms.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad.

Esiteks, süüdistatavale mõistetud liitkaristuse määr, mida apellatsioonis ei vaidlustata, on 4

aastat ja 4 kuud, mis tähendab seda, et isegi kui kohtukolleegium peaks võimalikuks katseajal

toimepandud samasuguse kuriteo taas toimepanemise eest määrata liitkaristus tingimisi saaks

see olla vaid koos elektroonilise valvega. Võimaliku katseaja pikkuseks arvestades vangistuse

määra, on 4 aastat 5 kuud kuni 5 aastat. Arvestades aga seda, et elektroonilist valvet ei saa

seaduse järgi kohaldada kauemaks, kui aasta, kataks see meede vaid väga väikese osa

katseajast, mida ei saa lugeda piisavaks.

Teiseks, kuritegu on toime pandud küll kolmeaastase katseaja lõpupoole, kuid see ei tähenda

seda, et ajavahemik eelmise kohtuotsuse ja uue kuriteo toimepanemise vahel oleks sedavõrd

märkimisväärne, et saaks öelda, et kuriteo toimepanemine oli juhuslikku laadi. Pigem viitab

uue samasuguse kuriteo toime panemine sellele, et isikule ei avaldanud eelmine kord

mõistetud tingimuslik karistus mingit mõju peale karistamatuse tunde tekkimise. Oluliseks

faktoriks, mis selle kolme aasta jooksul hoidis süüdistatavat Eestist eemale oli lisakaristusena

mõistetud sissesõidukeeld.

Kolmandaks, uus e katseajal toimepandud kuritegu on sisuliselt nagu copypaste eelmisest ja

see on oluline signaal sellest, et ilma reaalselt vangistust kandmata, inimene oma

mõtlemismalle ei muuda ja tema jaoks prevaleerub kuriteoga raha teenimine õiguskuulekuse

ees.

Neljandaks, apellatsioonis esitatud taotluse mitteusutavust apellandi enda poolt kinnitab fakt,

et kohtule ei ole isegi mitte esitatud elukoha aadressi, a) mille sobivust elektroonilise valve

seadmete paigaldamiseks saaks üldse kontrollida, b) mille kasutamiseks on süüdimõistetul

seaduslik

alus

või

elukoha

omaniku

kirjalik

nõusolek

selleks;

c) kohas elavad täisealised isikud on nõus elektroonilise valve seadmete paigaldamisega. Ehk

siis

kohtul

puuduvad

isegi

eeldused

kaaluda

taotletud

karistusotsuse

tegemist.

Kohtukolleegium möönab, et kui kohtul on tekkinud väga süvenenud veendumus selles, et

reaalne vangistus karistusena toimepandu eest süüdlade isikut arvestades ei ole põhjendatud,

saab apellatsioonikohus ka ise eelmenetluses pöörduda kaitsja poole sellise elukoha aadressi

võimaliku olemasolu küsimuses nagu seda tegi Riigikohus kriminaalasjas 1-20-6745, kuid

praegusel juhul kohtukolleegium selleks mingit alust ei näe. Kokkuvõtvalt leiab

kohtukolleegium, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise

alustega ja karistuse tingimuslikuks kohaldamiseks alust ei ole. Kohtukolleegium nõustub

maakohtuga ka lisakaristuse mõistmise osas. Apellatsioonis seda eraldi ka ei vaidlustata, vaid

peetakse põhjendatuks lisakaristuse tühistamist juhul, kui süüdistatavale määratakse

katseaeg koos elektroonilise valvega, mis eeldab just Eestis elamist.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud ka taotluse hüvitada süüdistatavale

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses

õiguabi andmisele kokku 3 tundi, mille eest on tasu 162 eurot ja koos käibemaksuga 194,40

eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui

apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis

tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt/