2-21-13955/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2022. a , Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13955

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9806,37 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja):

Aktsiaselts PlusPlus Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja

(apellant):

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kostja 14.12.2021 taotlused täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite

kogumiseks rahuldamata. Jätta 14.12.2021 apellatsioonkaebusele lisatud tõend

vastu võtmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 16.11.2021 otsus muutmata.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

6. Rahuldada

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

taotlus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata X poolt Aktsiaseltsile PlusPlus Capital

hüvitatavateks menetluskuludeks 600 eurot.

7. Mõista X-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud 600 eurot.

8. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb X-l Aktsiaseltsi PlusPlus Capital

kasuks tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-21-13955

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 06.09.2021 Harju Maakohtule hagi X vastu

põhivõlgnevuse, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes. Hageja palub mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevus summas 5324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud

viivise 1802,25 eurot, viivise põhinõudelt alates 21.05.2021 kuni 06.09.2021 summas

1514,15 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Lisaks taotleb hageja kostjalt edasiulatuva

viivise väljamõistmist põhinõudelt alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas,

kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403.

Hageja omas kostja vastu nõuet väikelaenulepingust nr L89001872193, mille alusel kostja

võlgnes hagejale 5364,01 eurot ja viivise summas 1803,25 eurot. Kuivõrd kostja võlgnevust

kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega

hageja loobus osaliselt viivisenõudest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust

osamaksetega kompromissisummas 7166,26 eurot (5364,01 eurot + 1802,25 eurot).

Eelnimetatud summale lisandus lepingu p-s 5 sätestatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot.

Pooled on lepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt

ja nõuetekohaselt muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks.

Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid

tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Lepingu sõlmimisel kostjat hoiatati, et juhul, kui ta hilineb

vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi

kohest tasumist.

3. Kostja tasus 50 eurot, millest 10 eurot on arvestatud lepingu p-s 5.1 sätestatud lepingu

sõlmimise tasu 10 euro katteks ning 40 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks.

Kostjal on tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 5 324,01 eurot ja viivis 1802,25

eurot. Kompromissisumma muutus tervikuna sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja

möödumisest alates.

4. Lepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist

0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Hageja on arvestanud viivist

põhivõlgnevuselt 5 324,01 eurot alates lepingu lõpetamise päevast 21.05.2020 kuni

hagiavalduse esitamiseni 06.09.2021 ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist

põhinõudelt määras 0,06% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte enam kui

põhinõude ulatuses.

2-21-13955

5. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus

Baltic OÜ on sissenõudemenetluse kohtuvälise esindajana toimetanud kolm võlateatist

(29.05.2020, 02.12.2020, 02.09.2021) kostja teadaolevale elukoha aadressile XXX. Juhindudes

VÕS § 113² lg 2 p-st 3, on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot.

6. Kostja arutelu ja nõudmised seoses alusdokumentidega, mis tulenesid 20.07.2018 väikelaenu

nr L89001872193 lepingust, on asjakohatud. Hagejal ei ole kohustust näidata ja tõendada

eelnevast lepingust tekkinud võlgade kirjeldust ja arvutuskäiku ning laenusumma

väljamaksmist, sh laenulepingu ülesütlemist. Ebaõige on ka kostja hinnang, et põhikohustus on

tühine ja uue lepingu allkirjastamine tema poolt ei oma mingit tähtsust. Kostja on

kompromissilepingu allkirjastanud, seega loetakse 17.03.2020 leping nr 24887403 sõlmituks.

Tehingu tühistamisel tuleb arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 99 toodud

tähtaegu ja TsÜS §-s 98 toodud aluseid, mida kostja arvestanud ei ole.

7. Võlatasumise kokkuleppe puhul on tegemist esialgse laenulepingu alusel saadud vahendite

ajatamise võimaldamisega. Hageja tuli kostjale vastu, sest antud kokkuleppega vähendati kostja

viivise kohustuse suurust ning võimaldati tal tasuda võlgnevus osamaksetega. Seega ei puutu

esialgse laenulepingu suhe ja sellest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtted

käesolevasse menetlusse.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja palub hagi rahuldamata jätta.

9. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis põhineb varasemal kohustusel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 20.07.2018 Inbank AS-iga laenulepingu. Hageja ei ole

tõendanud esialgse laenusumma väljamaksmist kostjale. Võimalik, et kostja pole laenu saanud.

Kostja loeb hea usu põhimõttega vastuolus asjaolu, et ta peab tõendama võla puudumist

tingimustes, millistes tal ei ole võimalik seda teha.

10. Kostja on seisukohal, et kuna ta ei saanud raha oma arvelduskontole ega sularahas, siis on

laenuleping tühine ning võlatunnistus on samuti tühine. Kui on tühine tehing, millest tuleneb

põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.

11. Kostja ei saanud mitte ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS-i nõude omandanud. Hageja

ei ole esitanud kostjale ühtegi tõendit, et ta oleks nõude omandanud. Inbank AS ei ole kostjat

teavitanud, et nõue kostja vastu oleks loovutatud. Seega ei ole hageja algset nõuet omandanud.

Deklaratiivse võlatunnistuse nõudmine hageja poolt on olnud hea usu põhimõttega vastuolus

ning sõlmitud kompromissileping/võlatunnistus on tühised TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostja esitab

tehingu tühistamise avalduse, sest kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. Inbank AS ei

ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid üles öelnud, millest tulenevalt ei saa maksegraafiku järgi

mittesissenõutavaks muutunud nõuet loovutada. Kostja ei saanud lepingu ülesütlemise teadet

kätte.

12. 17.03.2020 allkirjastas kostja maksegraafiku väidetava võlgnevuse likvideerimiseks.

Kostjale jäi mõistetamatuks nõude kujunemine. Kostja on tasunud esialgsele laenuandjale

kokku 532,88 eurot, mida hagiavalduses ei nähtu. Kostja toob esile, et deklaratiivse

võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kostja ei ole loobunud

õigusest vastuväiteid esitada. Hageja ei vastanud kostja e-päringule ning ei ole saatnud kostjale

tutvumiseks 20.07.2018 sõlmitud laenulepingut nr L89001872193, laenulepingu ülesütlemise

2-21-13955

avaldust ja nõude loovutamise teatist. Deklaratiivses võlatunnistuses märgitud summa on

ilmselgelt väär, kuid kostjal puudub võimalus esitada tõendeid ja hageja keeldus asjaolu

tõendamisele kaasa aitamast.

13. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu

maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6 ls 1). Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe on tühine (VÕS § 113 lg 6 ls 2). Kuna kostja eeldab, et võlatunnistuses on märgitud

vale põhivõla summa, mis sisaldab mitte üksnes põhivõla summat, kuid ka kõrvalnõudeid, siis

võib 17.03.2020 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summalt viivise kokkulepe olla osaliselt

tühine.

14. Juhul kui hageja on ikkagi omandanud mõne 20.07.2018 kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud

laenulepingust tuleneva nõude, oleks vastav nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Kostja palub

kohaldada nõude aegumist.

15. 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamise ajaks oli kostjal võetud

arvukalt laene, kostjal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, mistõttu võttis ta

uusi laene varasemate laenude likvideerimiseks. Kostjal tekkisid maksehäired suurusjärgus

6 595 kuni 26 560 eurot. Lisaks maksehäiretele olid kostjal laenukohustused Inbank AS ees

kogusummas vähemalt 9870,63 eurot, millest põhivõlg 7337,91 (1602,05 + 5364,01 +371,85)

ja viivised 2532,72 (652,96 +1803,25 +76,51). Kuivõrd hagejale olid kostja võlgnevused ja

maksehäired teada, ei tohtinud hageja kostjaga kompromissilepinguid sõlmida. Enne

kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamist pidi hageja põhjalikult kontrollima kostja

majanduslikku olukorda ja tema võimet võetud kohustusi täita. Kostja ei olnud

kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamise ajal krediidivõimeline.

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 5324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise

summas 1802,25 eurot ja viivise põhinõudelt (5324,01 eurot) alates 21.05.2020 kuni

06.09.2021 summas 1514,15 eurot. Samuti viivise tasumata põhinõudelt (5324,01 eurot)

lepingujärgses määras 0,06% päevas alates 07.09.2021 kuni põhinõude (5324,01 eurot)

täitmiseni, kuid mitte enam kui 2007,61 euro ulatuses. Võla sissenõudmiskulude 35 euro

nõudes jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras

menetluskulud kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 658

eurot.

17. Vaidlus

puudub

asjaolus,

et

hageja

ja

kostja

sõlmisid

17.03.2020

kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403. Pooled on üksmeelel, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega. Pooltel on vaidlus selle üle, kas tõendamiskoormise peaks

ümber jaotama põhjusel, et kostjal on raskendatud tõendite esitamine. Samuti vaidlevad pooled

17.03.2020 sõlmitud kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403 kehtivuse üle ning

võlatunnistusest tulenevate nõuete õigusliku põhjendatuse üle, sh heidab kostja hagejale ette

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

18. Kostja allkirjastatud kompromissilepingu/võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitab hageja, et omab

kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS-i vahel 20.07.2018 sõlmitud

väikelaenulepingust nr L89001872193. Samuti kinnitas kostja võlgnevust hageja ees, sh seda,

et hageja oli vaidlusaluse nõude omandanud Inbank AS-ilt ning nõue tulenes Inbank AS-i ja

kostja vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Sama võlatunnistuse p-s 1.1

2-21-13955

kinnitas kostja, et nõue koosneb põhiosanõudest 5364,01 eurot ja viivitusintressinõudest

1803,25 eurot. Kohus leidis, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende

asjaolude osas vastuväidete esitamisest.

19. Hageja omandas vaidlusaluse nõude kostja vastu Inbank AS-ilt. Kohtu hinnangul ei lähe

selline hageja tegevus (ärimudel) ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu, mistõttu on alusetud

kostja etteheited seonduvalt sellega, et hageja kasutab kohtuvaidluses pahauskselt paremat

positsiooni. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et hea usu põhimõttega on vastuolus

asjaolu, et kostja peab tõendama võla puudumist. Kostja vastuväited lepingu sõlmimisele on

ebajärjekindlad. Kostja väidab, et ta pole pangalt laenu saanud, kuid samas tugineb asjaolule,

et laenuleping nr L89001872193 ei ole kehtivalt üles öeldud ning et kostja on tasunud esialgsele

laenuandjale kokku 532,88 eurot. Kohus ei nõustunud kostja hinnanguga, et tal ei ole võimalik

tõendada võla puudumist. Kostja oli Inbank AS-iga 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingu nr

L89001872193 pool, mille täitmiseks ta ülekandeid teostas ning millist võlgnevust

võlatunnistuses kinnitas. Juhul kui kostja valduses ei säilinud eelnimetatud laenulepingu

dokumente, oli kostjal võimalik pöörduda laenulepingu dokumentide väljastamise taotlusega

Inbank AS-i poole. Olukorras, kus Inbank AS oleks laenulepingu dokumentide väljastamisest

keeldunud, esineks kostjal õigus taotleda kohtult tõendite kogumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 236 lg 2 alusel. TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel saaks kostja taotleda

tõendite väljanõudmist ka hageja valdusest, põhjendades ära, miks ta arvab, et laenuleping

olevat hageja käes. Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et antud juhul puudub alus

käesolevas

vaidluses

kohalduva

tõendamiskoormise

ümberpööramiseks.

Lähtudes

deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset

võlatunnistust andes loobus.

20. Kostja esile toodud asjaoludel ei saa pidada hageja ja kostja sõlmitud võlatunnistust

vastuolus olevaks heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

võlatunnistus eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning

õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased.

Kostja ei ole asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja taunitavuse kohta tõendanud. Kostjale pidi

hageja poolne nõude omandamine Inbank AS-ilt olema teada hiljemalt vaidlusaluse

võlatunnistuse allkirjastamisel. Samuti on kostja võlatunnistuse allkirjastamisega kinnitanud p-

s 1.1, et hageja omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS-i vahel 20.07.2018

sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Seega on alusetu kostja vastuväide, et

võlatunnistus on tühine põhjusel, et kostja ei saanud ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS-i

nõude omandanud.

21. Asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada kostja eksimusse viimist hageja poolt. Kohtule

ei nähtunud, et hageja oleks avaldanud kostjale võlatunnistuse kohta ebaõigeid andmeid. Seega

võlatunnistuse tühistamise aluseid ei esine. Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et hageja

oleks

pidanud

eelnimetatud

võlatunnistuse/kompromissilepingu

sõlmimisel

jälgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning keelduma eelnimetatud lepingu sõlmimisest,

kuivõrd kostjal olid tekkinud makseraskused ja maksehäired. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine on seadusega selgelt ettenähtud laenu väljastavatele juriidilistele isikutele

(krediidiasutused, s.o pangad, ja krediidiandjad). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

nõuetekohast täitmist kontrollib Finantsinspektsioon. Samuti näeb eelmainitud põhimõtte

järgimine ette ulatusliku informatsiooni kogumist eraisikute finantsseisundi kohta. Hagejal ei

olnud sellise informatsiooni kogumiseks ei kohustust ega seadusest tulenevalt õigust.

2-21-13955

22. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et poolte 17.03.2020 sõlmitud

kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik.

23. Hagiavalduse kohaselt muutus poolte sõlmitud võlatunnistuse/kompromissilepingust

tulenev põhivõlgnevus ja enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis täies ulatuse

sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates, seega alates 21.05.2020.

Kostja ei ole eelnimetatud väidet kahtluse alla seadnud. Seega aeguksid eelnimetatud nõuded

20.05.2023 kell 00.00. Hagiavaldus oli kohtule esitatud 06.09.2021. Seega polnud 06.09.2021

kuupäevaks hageja põhinõue ja viivisenõue kostja vastu aegunud.

24. Samuti on põhjendatud viivisenõue põhinõudelt 5 324,01 eurot võlatunnistusest tulenevas

määras 0,06% päevas alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot. Viivisemäära

ulatusele kostja vastuväiteid ei esitanud, mh ei nähtunud kohtule, et lepingus kokkulepitud

viivisemäär võiks olla lepingutingimusena tühine.

25. Kohus ei pidanud põhjendatuks kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud

sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS § 1132 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude

hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Kohtule pole esitatud kostja ja

kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele.

Apellatsioonkaebus

26. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

27. Maakohus rikkus TsMS § 230 lõiget 2. Maakohus ei uurinud, kas hageja pöördus Inbank

AS-i poole või mitte dokumentide saamiseks. Maakohus võttis positsiooni, et hageja ei

pöördunud Inbank AS-i poole, kuid see ei vasta tõele. 17.09.2021 vastas Inbank AS-i

võlamenetluse spetsialist ML kostja päringule, et „X-l ei ole lepinguid Inbank Finance AS-is“

ning soovitas pöörduda hageja poole. Inbank AS-i vastusest tulenevalt võib teha järelduse, et

kõik nõude aluseks olevad dokumendid on üle antud hagejale. Sel põhjusel luges kostja

mõttetuks taotleda kohtult tõendite väljanõudmist Inbank AS-i valdusest. Kostja ei lisanud

hagivastusele seda tõendit, kuna hageja ei väitnud, et tema valduses ei ole laenudokumente.

28. Maakohus rikkus TsMS § 5 lõiget 1. Antud juhul olid dokumendid hageja kontrolli all,

kostja põhistas võla puudumist (esialgne laenusumma ei olnud üle kantud kostja

arveldusarvele), seega pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.

Hageja ei esitanud tõendeid. Kui kostja oleks taotlenud TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel tõendite

väljanõudmist kostja valdusest, sellega oleks kostja lihtsustanud hageja ülesannet. Hageja oleks

esitanud nõutud dokumendid ning niiviisi oleks rikutud võistleva menetluse printsiipi. Kostja

arvates pidi esimese astme kohus esitamata tõendite tõttu jätma hagi rahuldamata tõendamatuse

ja põhjendamatuse tõttu.

29. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 168 lõiget 1. Kostja ei ole nõus, et hageja tegevus

(ärimudel) ei lähe ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu. Hageja tegevus on VÕS § 168 lõikega

1 vastuolus. Vastavalt VÕS §-le 168 peab olema arusaadav kohtule, et hageja valduses on

olemas nõude aluseks olevad dokumendid ning kui hageja ei esitanud neid kohtule, siis tal on

olemas põhjused midagi varjata. Hageja pahauskselt kaldus kõrvale kohustusest oma nõuet

tõendada ning kohus aktsepteeris seda, öeldes, et hageja ei pea laenu väljastamise protsessi

asjaoludega kursis olema.

2-21-13955

Vastustaja seisukoht

30. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

32. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

33. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s

8 sätestatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §

654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

34. Pooled

ei

vaidle,

et

hageja

ja

kostja

sõlmisid

17.03.2020

kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403 ning et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all, kas maakohus oleks pidanud hea usu

põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormise ümber jaotama. Riigikohus on selgitanud, et

deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas

osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest.

Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse

võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele

tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus

võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks

muutmises. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest

teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest

loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta

võlatunnistuse andmisega loobunuks (vt Riigikohtu 03.06.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-19-5601,

p 16.3-16.4). Maakohus leidis, et võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas kostja, et nõue tema vastu

koosneb põhiosanõudest 5364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1803,25 eurot. Maakohus

leidis, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete

esitamisest. Seda maakohtu järeldust kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Samuti

ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu järeldust võlatunnistuse kehtivuse osas ning

kostja 14.06.2022 lõppsõnas esitatud sellekohased vastuväited maakohtu otsusele tuleb TsMS

§ 634 lg 1 alusel jätta tähelepanuta. Seega on tegemist olukorraga, kus asjaolud võla olemasolu

ja selle suuruse osas on muutunud vaieldamatuks isegi siis, kui kostja suudaks tõendada

vastupidist.

35. Vastuseks kostja väitele hea usu põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ümberjaotamise

kohta märgib kolleegium, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise

koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise

2-21-13955

võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu

olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.

Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on

aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi

rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kostja esile toodud asjaolud ei viita sellele, et kostja ei ole

Inbank AS-ilt võlatunnistuses märgitud ulatuses laenu saanud. Kostja tugines maakohtus ka

sellele, et Inbank AS ei ole laenulepingut üles öelnud, mistõttu kehtib laenuleping edasi ja seda

ei saanud hagejale loovutada. Samuti tasus kostja Inbank AS-ile saadud laenust tagasi 532 eurot

viitega vaidlusalusele laenulepingule. Seega ei viita need asjaolud sellele, et kostja ei ole laenu

saanud, mistõttu ei ole kostja võla puudumise tõenäosust põhistanud. Samuti ei ole tegemist

olukorraga, kus asjaolu, mida kostjal on vaja tõendada, on hageja kontrolli all. Maakohus

märkis otsuses, et kostja saanuks nõuda laenulepingu dokumente Inbank AS-ilt ja vajadusel ka

hagejalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Maakohtus ei toonud kostja esile, et tal pole

võimalik tõendeid esitada. Seega ka ringkonnakohtu arvates pole alust tõendamiskoormist

antud juhul ümber pöörata.

36. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide võimalikust TsMS § 5 lõike 1

rikkumisest. Kostja kohustus oli tõendada võla puudumine ja seega on kostja kohustus ka nõuda

vajadusel teiste isikute (sealhulgas hageja) valduses olevad tõendid välja. Kui sellisel juhul

hageja esitab nõutud tõendid, ei tähenda see TsMS § 5 lõikes 1 sätestatud võistlevuse põhimõtte

rikkumist. Samuti on asjakohatu kostja viide VÕS § 168 lg 1 võimalikule ebaõigele

kohaldamisele. Käesoleva asja lahendamisel antud säte tähtsust ei oma. Nimetatud säte

reguleerib nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavate dokumentide üleandmist

ühelt võlausaldajalt teisele. Sellest, kelle valduses konkreetselt mingil hetkel on nõuet

tõendavad dokumendid, ei sõltu kostja tõendamiskoormis.

37. Kostja palub ringkonnakohtul vastu võtta Inbank AS-i 17.09.2021 vastuse, millega kostja

soovib tõendada, et hageja nõude aluseks olevad dokumendid on Inbank AS-i poolt üle antud

kostjale. Samuti palub kostja ringkonnakohtul koguda täiendavaid tõendeid: nõuda hagejalt

välja 20.07.2018 väikelaenulepingu nr L89001872193, laenu väljamaksmist tõendava

maksekorralduse,

laekumiste

ajaloo,

laenulepingu

ülesütlemise

avalduse,

nõude

loovutamisteate. Hageja on vastu kostja täiendava tõendi vastuvõtmisele ja tõendite kogumise

taotluse rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud täiendava tõendi

vastuvõtmiseks ja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt märkis, ei ole antud juhul tõendamiskoormuse ümberpööramiseks alust ja arvestades,

et kostjal on lepinguline esindaja, pidi see olema kostjale arusaadav ka maakohtus. Samuti ei

ole kostja tuginenud sellele, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. Seetõttu sai

kostja lähtuda üksnes sellest, et kostja peab tõendama võlanõude puudumist. Selline võimalus

oli kostjal maakohtus olemas. Asjaolust, et hageja ei ole väitnud, et tema valduses ei ole

laenudokumente, ei saa järeldada, et kostja ei peaks oma tõendamiskoormist täitma. TsMS §

652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti,

ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei

saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul

mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna kostja oleks saanud tõendid

ja taotlused nõude puudumise osas esitada maakohtus, jätab ringkonnakohus kostja taotlused

rahuldamata TsMS § 652 lg 3 alusel. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus selle

füüsiliseks tagastamiseks.

2-21-13955

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

38. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

39. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja

esitas 16.06.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada

apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 840 eurot (koos käibemaksuga).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale

apellatsioonimenetluses õigusabi 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga).

40. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kostja lõpliku

seisukohaga tutvumine ning hageja lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine

on põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et menetlusdokumentidega

tutvumine ei ole põhjendatud toiming, mille eest saaks menetluskulude hüvitist nõuda.

Tegemist on vajaliku toiminguga, mis eelneb tavapäraselt menetlusdokumendi koostamisele.

Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu

3 tundi ja lõplike seisukohtade koostamise ajakulu 2 tundi on liigselt suur arvestades antud

menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Suures osas on vastuses apellatsioonkaebusele hageja

korranud juba maakohtus esitatud seisukohti ning lõplikes seisukohtades omakorda

apellatsioonkaebuses esitatut ja sedagi üksnes poolel leheküljel. Arvestades kostja

apellatsioonkaebust, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ajakulu sellele vastamiseks 2 tundi

ning lõplike seisukohtade koostamiseks 1 tund. Seega on hageja põhjendatud ajakulu

apellatsioonimenetluses kokku 5 tundi.

41. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuga) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks

ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13,

p 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud

keskmiselt 80-100 eurot tund (käibemaksuta). Seega vastab hageja lepingulise esindaja

tunnitasu määr senisele kohtupraktikale.

42. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude

hüvitamiseks

osaliselt

ja

mõistab

kostjalt

hageja

kasuks

välja

apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 600 eurot (käibemaksuga).

43. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Imbi Sidok-Toomsalu