2-21-13144/82 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-13144

Tsiviilasi

G.J.e hagi E.E.a vastu A.J. 29. oktoobri 2018 testamendi

tühisuse tuvastamiseks ning A.J. 23. oktoobri 2017

testamendi kehtivuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. veebruari 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.J.e apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): G.J. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Lembit Auväärt

Vastustaja (kostja): E.E. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. veebruari 2022 otsus muutmata ja G.J.e

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta asja juurde võtmata koos apellatsioonkaebusega esitatud Riigikohtu

tsiviilasja nr 2-17-1453 otsuse refereering ja Sotsiaalkindlustusameti 24. jaanuari

2021 kiri L. Auväärtile ja lugeda need G.J.ele tagastatuks.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.J.e kanda.

4. Välja mõista G.J.elt menetluskuluna E.E.a kasuks 1122 eurot ja viivis

väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni.

5. Välja mõista G.J.elt riigilõiv 630 eurot riigituludesse.

6. Riigilõiv 630 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest

Maksu-

ja

Tolliameti

kontole

SEB

Pank

AS-is

nr EE351010052031000004,

Swedbank

AS-is

nr

EE522200221013264447,

Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 või AS-s LHV Pank

nr EE957700771001523585

unikaalse

viitenumbriga

99922700023243.

Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja

nr 2-21-13144.

7. Kui kohustatud isik ei ole kohtuotsust täitnud riigituludesse väljamõistetud

riigilõivu

osas

otsuses

sätestatud

tähtaegadel,

võib

kohtuotsuse

saata

sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6).

8. Riigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. G.J. (hageja) esitas 23. augustil 2021 Tartu Maakohtule hagi E.E.a (kostja) vastu. Hageja

palus tuvastada A.J. (isikukood XXXXXXXXXXXX, surnud XXXX) 29. oktoobri 2018

testamendi tühisus ja A.J. 23. oktoobri 2017 testamendi kehtivus. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja vanaema A.J. (pärandaja) 23. oktoobril 2017 hageja kasuks

testamendi notar Andres Otti juures.

Hageja esitas 15. augustil 2018 kohtule avalduse pärandajale eestkostja määramiseks (tsiviilasi

nr 2-18-12213). 27. septembril 2018 koostatud ekspertiisiaktis leiti, et pärandajal esineb

psüühikahäire, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida; tal esineb

muu psüühikahäire dementsuse näol, tal esinevad mõtlemishäired sellisel tasemel, et nad

häirivad uuritava igapäevast elu ja toimetamisi; pärandaja vajab eestkostjat; pärandaja vajab

eestkoste seadmist seaduses sätestatud maksimaalse aja ulatuses, kuna temal esinevad

psüühikahäired on ajas püsivad ning tõenäoliselt ajas süvenevad. Tartu Maakohtu 29. oktoobri

2018 määrusega määrati pärandajale eestkostja.

Pärandaja suri XXXX. Hageja läks 11. märtsil 2021 pärimistunnistust vormistama, kuid selgus,

et pärandaja oli 29. oktoobril 2018 teinud uue testamendi notar A.A. juures, millega tühistas

hageja kasuks tehtud testamendi ja määras pärijaks kostja. Kostja varjas uue testamendi

olemasolu. Pärandaja hooldamisest kostja osa ei võtnud, kuid püüdis takistada hageja poolt

pärandaja eest hoolitsemist. Hageja leiab pärimisseaduse (PärS) § 88 lg 7 ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 8 ja § 10 alusel, et pärandaja 29. oktoobri 2018 testament on tühine.

Piiratud teovõimega isik ei saa muuta tema poolt varem tehtud tehingut.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja märkis, et asjas on vajalik välja selgitada, kas pärandaja oli 29. oktoobri 2018 testamendi

tegemise ajahetkel piiratud teovõimega. Ainuüksi 29. oktoobri 2018 kohtumäärus ning

24. septembri 2018 ekspertiisiakt ei tõenda, et pärandajal oleks olnud testamendi tegemise ajal

piiratud teovõime, mis oleks takistanud temal kehtivalt testamenti teha. Kuna eestkostjat ei saa

määrata testamendi tegemiseks, ei kohaldu eestkostetava testeerimisvõime hindamisele

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus. Sellise tehingu kehtivust tuleb igal üksikjuhtumil eraldi

hinnata. Arvestada tuleb ka testamendi lihtsust – isik pidi aru saama sellest, et tema surma korral

kas läheb või ei lähe kogu tema vara testamendiga määratud isikule.

Pärandajal

diagnoositi

ekspertiisiaktiga

F03.0

täpsustamata

dementsus

kaasuvate

sümptomiteta. Ekspert ei ole ekspertiisiaktis kirjeldanud, millel tema järeldused tuginevad.

Ekspertiisiaktist ei saa üheselt järeldada, et pärandajal oleks puudunud testeerimisvõime

sedavõrd lihtsa sisuga testamendi tegemiseks. Olukorras, kus isik orienteerub ajas, kohas ja

isikus, ei saa lugeda, et tema testeerimisvõime ja arusaam lihtsakoelisest korraldusest oleks

olnud takistatud. Kostja leidis, et diagnoosi määramisel ei ole ekspert järginud ravijuhendeid.

„RHK-10 Psüühika- ja käitumishäired – kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised“

kohaselt on dementsuse kindla diagnoosi püstitamiseks vaja, et sümptomid ja häired oleksid

kestnud vähemalt kuus kuud. Ekspertiisiaktis ei ole täpsustatud, millise vaatlusperioodi alusel

diagnoos määrati. Tuvastades, et ekspertiisiakt ei ole korrektselt koostatud, tuleb ühtlasi

järeldada, et puudub objektiivne alus eeldada TsÜS § 8 lg-s 2 loetletud alustel piiratud

teovõimet testamendi tegemisel. Kui möönda, et diagnoos ei ole määratud korrektselt, ei ole

argumendiks ka ekspertiisiaktis leitu iseenesest. Ekspertiis koostati eestkostja määramiseks,

mitte teovõime piiratuse määratlemiseks ja testeerimisõiguse hindamiseks. Probleemid

ilmnesid pigem igapäevase elu ja toimetuleku valdkonnas.

Notariaalakti tõestaja ei kahelnud pärandaja teovõimes. Riigikohus on selgitanud, et notariaalse

tõestamise funktsiooniks on mh selgitada välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude

paikapidavus. Tõestamisseaduse (TõS) § 11 lg 2 kohaselt on notar kohustatud kandma

notariaalakti oma kahtlused osaleja vajaliku teovõime kohta, mida praegusel juhul tehtud ei

olnud. TõS § 4 järgi ei tohi notar tõestada tehingut, kui tehingupoolel pole tehingu tegemiseks

vajalikku teovõimet. Seetõttu tuleb eeldada, et kui notar on tehingu tõestanud ning arvanud, et

isiku käitumises puuduvad viited teovõime piiratusele, siis on see tehing kehtiv. Seega tuleb

järeldada, et vähemalt sellel hetkel ei olnud pärandaja teovõime piiratud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 2155,80 eurot koos lisanduva viivisega.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmises:

-

23. oktoobril 2017 tõestas Tartu notar Andres Ott pärandaja testamendi, millega

pärandaja määras kogu oma vara ainupärijaks hageja (I kd, tl 4-5);

-

15. augustil 2018 esitas hageja kohtule avalduse pärandajale eestkostja määramiseks

(I kd, tl 6-9);

-

27. augustil 2018 määras kohus esialgse õiguskaitse korras pärandajale ajutise

eestkostja ning nimetas selleks hageja (I kd, tl 172-173);

-

29. oktoobri 2018 määrusega seadis kohus pärandaja üle eestkoste tähtajaga viis aastat

ja määras pärandaja eestkostjaks hageja (I kd, tl 13-17);

-

29. oktoobril 2018 tõestas Tartu notar Kairi Aarik pärandaja testamendi, millega

pärandaja tühistas kõik tema poolt varem oma surma puhuks tehtud korraldused ning

nimetas kogu oma vara pärijaks kostja (I kd, tl 19-20);

-

XXXX pärandaja suri (I kd, tl 18).

Maakohus tuvastas, et hageja on PärS § 88 lg 7 alusel testamendi tühistamise nõude esitamiseks

õigustatud isik ning et hagi on esitatud õigeaegselt.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja kui pärandaja (ajutise) eestkostja ja seadusliku

esindaja eelneva nõusolekuta ning hilisema heakskiitmiseta tehtud 29. oktoobri 2018 testament

on tühine (TsÜS § 10). Testament on selline ühepoolne tehing, mille testaator saab teha vaid

isiklikult (PärS § 19 lg 1). Testaatori üle eestkoste seadmine ei muuda PärS § 19 lg-st 2

tulenevat nõuet teha testament isiklikult (TsÜS § 115 lg 2). Seega ei saa eestkostja

eestkostetavat testamendi tegemisel esindada ega selle tegemiseks TsÜS § 10 mõttes

nõusolekut anda. Testamendi tegemine ei kuulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 526

lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka.

Kuna eestkostjat ei saa määrata testamendi tegemiseks, ei kohaldu eestkostetava

testeerimisvõime hindamisele TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus. Eestkostetava arusaamise ja enda

tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga (Riigikohtu 17. detsembri

2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1453 p-d 16-17). Seega on oluline tuvastada, milline oli

pärandaja arusaamise ja enda tegude juhtimise võime vaidlustatud testamendi tegemise hetkel,

s.o 29. oktoobril 2018.

15. augusti 2018 eestkoste määramise avalduses on hageja kirjeldanud pärandajal esinevaid

mäluprobleeme, üksikasjade unustamist ning ebaadekvaatsust, asjade peitmist jm veidrat

käitumist. Samas on avalduses märgitud, et selliseid asju juhtub harva, siis kui ta pole

adekvaatne ning üldiselt on pärandaja adekvaatne (I kd, tl 8). 27. augusti 2018 ajutise eestkostja

määramise määruse kohaselt kuulas kohus pärandaja isiklikult tema elukohas ära 24. augustil

2018. Ärakuulamise kirjeldusest nähtub, et pärandaja oli võimeline kohtunikuga vestlema ning

kirjeldama oma suhteid hageja ja kostjaga, kuid ei saanud aru ID-kaardi tähendusest ning ei

teadnud midagi tema pangakontole laekuva pensioni kasutamisest.

Maakohus tõi välja 12. septembri 2018 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi

akti nr 95 sisu ega nõustunud kostja vastuväidetega ekspertiisiaktile. Ekspert on arusaadavalt

kirjeldanud, millel tema järeldused tuginevad. Ekspertiisiakti sissejuhatavast osast nähtuvad

kasutatud materjalid ja ka diagnoosi määramise vaatlusperiood. Ekspertiisiakt iseloomustab

pärandaja vaimset tervist 29. oktoobri 2018 testamendi tegemisele lähedasel ajal. Küll aga tuleb

arvestada, et antud ekspertiis on läbiviidud eestkoste vajaduse hindamiseks, mitte pärandaja

testeerimisvõime hindamiseks.

Maakohus leidis, et ekspertiisiakti alusel ei saa välistada pärandajal testeerimisvõime

olemasolu, kuna ekspertiisiaktis on pärandaja kohta leitud, et ta on selge teadvusega ning ajas,

kohas ja enda isikus õigesti orienteeritud. Pärandajal võis küll esineda mälu- ja mõtlemishäireid

sellisel tasemel, et häirida tema igapäevast elu ja toimetulekut, kuid eeltoodu alusel ei saa

tõsikindlalt järeldada, et mälu- ja mõtlemishäireid esinesid pärandajal ka 29. oktoobri 2018

testamendi tegemise ajal ning sellisel tasemel, et välistasid pärandaja arusaamise testamendi

tegemisest.

Tsiviilasja nr 2-18-12213 18. oktoobri 2018 kohtuistungi protokollist nähtub, et

menetlusosalised on nõustunud, et pärandaja vajab eestkostet, kuid on olnud erineval seisukohal

eestkoste ulatuse osas. 29. oktoobri 2018 eestkostemäärusest ilmneb, et eestkostet ei seatud

pärandaja kõikide asjade ajamiseks, st kohus ei tuvastanud, et pärandaja teovõime on piiratud

täielikult, vaid ainult osaliselt. Pärandajale jäi pisitehingute tegemise õigus, samuti jäi

pärandajale alles valimisõigus ning perekonnaõiguslike tehingute tegemise õigus.

Eeltoodud tõendeid arvestades asus maakohus seisukohale, et eestkostemenetluse materjalid on

tõenditena ebapiisavad selleks, et asuda seisukohale, et pärandajal puudus 29. oktoobril 2018

testeerimisvõime.

Pärandaja tervislikku seisundit iseloomustava meditsiinilise dokumentatsioonina on hageja

kohtule esitanud veel statsionaarse epikriisi nr XXXXXXXXXX, õendusepikriisi ja

ambulatoorse epikriisi nr XXXXXXXXXX. Uut tõenduslikku teavet ambulatoorne epikriis ei

sisalda. Statsionaarse epikriisi ja õendusepikriisiga on tõendatud pärandajal perioodil

20. veebruar 2018 kuni 10. märts 2018 tähelepanu-, arusaamise-, mõtlemise- ja mäluhäirete

esinemine, kuid ei sisalda vajalikku tõenduslikku teavet selle kohta, milline oli pärandaja

vaimne tervis, s.o 29. oktoobril 2018 (ca 7 kuud hiljem).

Maakohus nõustus kostjaga, et olulist tõenduslikku teavet kannab endas 29. oktoobril 2018

tõestatud testament ise (TõS § 11 lg 2 ja § 4). Testamenti kantud notariaalakti tõestaja

tähelepanekute kohaselt on testaator teovõimeline ega ole põhjust kahelda testaatori

otsusevõimes. Ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi

koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt (I kd, tl 20).

Kohus kuulas 29. oktoobri 2018 testamendi tõestanud notar A.A. tunnistajana üle. Notari

ütluste kohaselt korraldas pärandaja testamendi tõestamise ise, helistades selleks kahel korral

notaribüroosse (22. ja 26. oktoobril). Testamendi tõestamine oli pärandaja kodus 29. oktoobril

2018. Seega järeldub, et pärandaja tahe teha uus notariaalne testament püsis vaatamata temal

ekspertiisiakti alusel tuvastatud dementsusele ning ekspertiisiaktis ja teistes meditsiinilistes

dokumentides kajastatud mõtlemis- ja mäluhäiretele muutumatuna ca nädala jooksul. Seejuures

oli pärandaja võimeline sel ajal andma testamendi tegemiseks korraldusi ka teistele isikutele,

s.o kostjale, et ta teataks notarile oma isikukoodi. Vaatamata sellele, et notar sai testamendi

tõestamise ajal pärandajalt teada, et tema suhtes on algatatud eestkostemenetlus, ei pidanud ta

vajalikuks testamenti märkida ühtki kahtlust pärandaja teovõimes. Tunnistaja ütluste kohaselt

ei tekkinud pärandaja arusaamisvõime osas kahtlusi (II kd, tl 16). Notar oskas oma ütlustes

selgitada ka seda, miks pärandaja soovis oma varasemat testamenti muuta. Notari ütluste

kohaselt oli pärandaja kaotanud usalduse oma tulevase eestkostja vastu, kuna tulevane

eestkostja oli saanud juurdepääsu tema pangakontole ning kasutanud seda tema tahte vastaselt.

See-eest kostjat pidas testaator väga lähedaseks inimeseks, keda on kasvatanud oma elu ajal

nagu oma last. Notari sellekohased ütlused haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja

sai ajutise eestkostjana juurdepääsu pärandaja pangakontole. Samuti nähtub eestkostemenetluse

materjalidest, et pärandaja usaldas enim kostjat.

Hageja seadis kohtuistungil kahtluse alla, kas pärandaja oli suuteline telefoni kasutama. Lisaks

notarile on ka tunnistaja C.S. oma ütlustes kinnitanud, et pärandaja oli 29. oktoobril 2018

testamendi tegemisele lähedasel ajal võimeline telefoni kasutama, kuna helistas talle

31. oktoobril 2018 lapse sünnipäeva puhul nii nagu igal aastal.

Vaidlustatud testament on sisult lihtsakoeline ega sisalda keerulisi juriidilisi konstruktsioone,

mis võiks kahtluse alla seada selle, kas pärandaja testamendi sisu mõistis. Samuti oli pärandajal

juba varasem notariaalse testamendi tegemise kogemus. Ka tunnistaja C.S.l, kes vestles

pärandajaga telefoni teel 31. oktoobril 2018, ei tekkinud kahtlust tema arusaamisvõimes.

Maakohus leidis, et eelnevalt analüüsitud tõenditega on leidnud tuvastamist, et 29. oktoobri

2018 testament väljendab pärandaja teadlikku ja tegelikku tahet, pärandaja sai aru testamendi

tähendusest ja sisust ning ta ei olnud testamendi tegemise osas piiratud teovõimega. Seetõttu

on pärandaja 29. oktoobri 2018 testament kehtiv.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Alternatiivselt palub hageja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Maakohus rikkus kostja tunnistajate ülekuulamisest keeldumisega poolte võrdsuse põhimõtet.

Maakohus keeldus ka mitmete oluliste tõendite asja juurde võtmisest. Isiku vaimse seisundi

(sh testeerimisvõime ja otsustusvõime) kohta saab anda ütlusi vaid tunnistaja, kes on pikemat

aega isikuga suhelnud. Pooled ei vaidle, et hageja oli oma vanaema hooldaja alates 2012.

aastast. Seega on hageja tunnistajaks pärandaja vaimse seisundi osas. Kohus pole arvestanud

hageja kirjalike seisukohtadega pärandaja psüühikahäire kohta.

Pärandajale oli määratud ajutine eestkostja, mistõttu ei võinud pärandaja iseseisvalt esineda

notari ees. Maakohus tugines Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-17-1453, kuid tegemist oli

teistsuguste asjaoludega. Lisaks andis Riigikohus loetelu tõenditest, millest tuleb lähtuda

testaatori teovõime hindamisel. Notar ei analüüsinud ühtegi neist. Notar oleks saanud

andmebaasidest kontrollida pärandaja teovõime piiratust. Isiku arusaamisvõime hindamine

eeldab eriteadmisi, kuid kohtunikul need puuduvad.

Kohus ei saa tõsikindlalt väita, et pärandajal ei olnud mälu- ja mõtlemishäireid testamendi

koostamise ajal. Ekspert rõhutas, et psüühikahäired on ajas püsivad ja tõenäoliselt süvenevad.

Pole loogiline, et olukorras, kus pärandaja ei võinud teha pisitehinguid (sh kingitusi) 20 euro

ületavas osas, oli tal lubatud teha testamendiga 50 000-eurone kingitus.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et kõige olulisem tõend on 29. oktoobri 2018 testament.

Testamendis on mh tegelikkusele mittevastavaid punkte: „Ma olen lesk ja mul on üks laps“. –

tegelikult oli pärandaja laps surnud. Samuti pidas pärandaja kostjat õetütreks, kuigi nad ei ole

sugulased. Maakohus leidis, et testament kehtib seepärast, et testamendis on nii kirjas.

Maakohus ei ole selgitanud, miks eelistas notari antud ütlusi eestkostemääruses tuvastatule.

Hageja jääb selle juurde, et pärandaja ei olnud võimeline notari kirjeldatud telefonikõnesid

pidama. Pärandajalt võeti telefon ära, sest ta ei osanud seda kasutada. Maakohus keeldus

kõneeristuste alusel kontrollima telefonikõnede toimumisi.

Pärandaja usaldamatus hageja suhtes oli kostja loodud väärettekujutus. Seetõttu eelistati ka

eestkostjana hagejat. Kostja kasutas omavoliliselt pärandaja raha.

5. Kostja (vastustaja) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud koos

lisanduva viivisega palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga

ekspertiisiakti õigsuse kohta, kuid nõustub maakohtu lõppjäreldustega. Ükski hageja esitatud

tõenditest ei välista pärandaja testeerimisvõime olemasolu. Kostja jääb oma ekspertiisiaktiga

seonduvate seisukohtade juurde ning leiab, et ekspertiisiakt ei vasta seaduses ette nähtud

tingimustele.

Hageja on kaebuses esitanud uue väite, et pärandaja teovõimet ei piiranud mitte 29. oktoobri

2018 määrus, vaid 27. augusti 2018 ajutise eestkostja määrus. Kostjale jääb väide

arusaamatuks. Puudub vaidlus, et pärandajale oli määratud testamendi tegemise ajahetkel

eestkostja. Tähtsust ei oma, kas tegemist oli esialgse õiguskaitse korras või lõpplahendiga

määratud eestkostega.

Eestkostja määramine ei võta isikult testeerimisvõimet. Maakohus märkis õigesti, et vaidluse

lahendamiseks tuli tuvastada pärandaja arusaamisvõime testamendi tegemise hetkel. Maakohus

ei ole asunud ise hindama pärandaja testeerimisvõimet, vaid hindas tõendeid.

Arusaamatuks jäävad hageja etteheited notarile tõendite analüüsimisel. Notari ütlustest nähtus,

et ta oli teadlik pärandaja suhtes algatatud eestkostemenetlusest.

Hageja ise loobus ekspertiisiakti koostanud eksperdi ülekuulamisest. Seega on põhjendamatud

hageja etteheited kohtule hageja tunnistajate ülekuulamata jätmise osas. Hageja ei taotle

apellatsioonkaebuses tunnistajate ülekuulamist.

Tähtsust ei oma asjaolu, et 29. oktoobri 2018 testamendis ei ole täpsustatud, et pärandaja laps

on surnud. See ei seondu pärandaja arusaamisvõimega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks

puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Asjas on vaidlus selles, kas hageja vanaema A.J., kellele kohus määras 29. oktoobril 2018

eestkostjaks hageja, tegi samal päeval kehtivalt notariaalselt tõestatud testamendi kostja kasuks.

Hageja leiab, et kostja kasuks tehtud testament on tühine, kuna piiratud teovõimega isik ei saa

muuta tema poolt varem tehtud testamenti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 29. oktoobri 2018 testament väljendab

pärandaja teadlikku ja tegelikku tahet, pärandaja sai aru testamendi tähendusest ja sisust ning

pärandaja ei olnud testamendi tegemise osas piiratud teovõimega, mistõttu testament on kehtiv.

Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega, sh hinnanguga tõenditele ja ei pea vajalikuks neid kõiki täiendavalt korrata

(TsMS § 654 lg 6). Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kaebuse

rahuldamiseks ja teistsuguse kohtuotsuse tegemiseks.

7. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus menetles asja ühekülgselt, keeldus

põhjendamatult hageja mitmete oluliste tõendite vastu võtmisest ja interpreteeris ebaõigesti

Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 2-17-1453, mille asjaolud olid võrreldes käesolevaga täiesti

erinevad.

Viidatud tsiviilasjas asus Riigikohus seisukohale, et TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse

eeldus ei kohaldu pärandaja testeerimisvõime hindamisele. Riigikohus selgitas, et TsÜS § 8 lg

3 kohaselt eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud

eestkostja. Kuna eestkostjat ei saa määrata testamendi kui isiklikkuse vorminõudega tehingu

tegemiseks, ei kohaldu eestkostetava testeerimisvõime hindamisele TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev

eeldus. Seetõttu tuleb iga sellise tehingu kehtivust üksikjuhtumil eraldi hinnata, hinnates

asjaoludele ja tõenditele tuginedes eestkostetava arusaamisvõimet ning võimet enda tegusid

juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes.

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see

olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise

lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi.

Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava

testeerimisvõime olemasolu.

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et testamendi tegemisega samal päeval määras

maakohus hageja pärandaja eestkostjaks. Eelnevalt oli kohus määranud pärandajale ajutise

eestkostja esialgse õiguskaitse korras. Seega kohalduvad Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas

nr 2-17- 1453 ka käesoleva asja lahendamisel ja maakohus võis neist käesoleva asja

lahendamisel juhinduda.

8. Maakohtule on esitatud tsiviilasjas nr 2-18-12213 pärandaja suhtes tehtud kohtupsühhiaatria

ekspertiisi akt ja kohtumäärus, millega maakohus määras hageja testaatori eestkostjaks.

Maakohus ei tuvastanud tsiviilasjas nr 2-18-12213 A.J.el teovõime piiratust perekonnaõiguslike

tehingute ja valimisõiguse osas ja jättis talle õiguse ise otsustada raha kasutamise üle igas kuus

kuni 20 euro ulatuses ilma eestkostja nõusolekuta.

Maakohus hindas pärandaja testeerimisvõimet eelkõige notar A.A. tunnistajana antud ütluste,

29. oktoobri 2018 testamendi ja tsiviilasja nr 2-18-12213 materjalide alusel. Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on neid tõendeid hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, et 29. oktoobri

2018 testament kostja kasuks on kehtiv ja A.J. oli 29. oktoobril 2018 testamendi tegemisel

võimeline aru saama testamendi tegemise tähendusest ja selles sisalduvatest korraldustest ning

tema teovõime ei olnud sel ajal testamendi tegemise osas piiratud.

9. Hageja tugineb maakohtu otsuse vaidlustamisel asjaolule, et pärandaja kinnitas 29. oktoobri

2018 testamendi p-s 1.2, et ta on perekonnaseisult lesk ja tal on üks laps. Tegelikult oli testaatori

laps surnud, mida testaator kinnitas ka varasemas testamendis. Hageja leiab, et see asjaolu

iseloomustab testaatori vaimset seisundit. Hageja soovis oma väiteid pärandaja teovõime osas

tõendada ka tunnistajate A. J. ja B. J. ütlustega, kuid maakohus keeldus seda taotlust

rahuldamast ja jättis hindamata ka pärandaja psüühikahäirete kirjelduste loetelu. Pärandaja ei

osanud telefoni kasutada ja see oli temalt ära võetud. Samuti väidab hageja, et notar jättis

testamendi

tõestamisel

pärandaja

teovõime

hindamata,

sh

ei

teinud

päringut

Sotsiaalkindlustusameti andmebaasi.

10. Hageja etteheited notari tegevusele ja notari ütlustele tunnistajana on põhjendamatud.

Notari ütlustest nähtub, et testamenti tegema kutsus teda pärandaja ise, kes helistas

notaribüroosse kahel korral. Notar tugines ütluste andmisel ka oma andmebaasis säilitatud

märkmetel, avaldades seejuures, et pärandaja helistas telefoninumbrilt, mis oli kirjas ka tema

andmetes rahvastikuregistris. Notari ütluste ja tunnistaja C.S. ütlustega on ümber lükatud

hageja väited, ei pärandaja ei osanud oktoobris 2018 kasutada telefoni. Notar oli teadlik ka

pärandaja suhtes algatatud eestkostemenetlusest, millest rääkis talle testaator ise ja mistõttu ei

oma tähtsust ka hageja väited andmebaasidest saadava samasisulise info osas. Hageja on

ületähtsustanud testamendi p. -i 1.2, milles ei ole täpsustatud, et pärandaja laps on surnud, sest

sellest vastusest üksi ei saa sõltuda pärandaja testeerimisvõime. Notari ütlustest nähtub ka

põhjus, miks pärandaja soovis muuta varasemat, hageja kasuks tehtud testamenti. See ühtib

maakohtu 29. oktoobri 2018 määruse põhjendustega eestkostja määramisel, et pärandaja ei

usaldanud hagejat rahaasjades. Pärandaja arvas, et hageja „laristab“ ta raha maha ja teeks

eestkostjana ebavajalikke oste. Samal seisukohal oli eestkostemenetluses ka Tartu

Linnavalitsus. Seetõttu määras maakohus ka hagejale eestkostjana tavapärasest sagedasema

aruandluskohustuse. Seega on notari ütlused pärandaja tahte osas testamendi muutmiseks

kooskõlas maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-18-12213 samal ajaperioodil tuvastatuga. Hageja

väited tunnistaja C.S. ütluste ebausaldusväärsuse kohta on paljasõnalised.

11. Seoses hageja etteheidetega maakohtule hageja tõendite vastuvõtmata jätmise osas märgib

ringkonnakohus järgmist. Maakohus arutas hageja taotlust tunnistajate A. ja B. J.

ülekuulamiseks 8. novembri 2021 eelistungil (I kd lk 179). Hageja soovis tunnistajate ütlustega

tõendada pärandaja tervislikku seisundit perioodil 2017-2021. Maakohus pidas taotlust

arvestades hagi eset liiga üldsõnaliseks ja jättis taotluse seetõttu rahuldamata. Hageja

vastuväidet kohtu tegevusele ei esitanud ega korranud taotlust ka apellatsioonkaebuses.

Taotlusest kuulata tunnistajana ära psühhiaater J.M. loobus hageja ise eelistungil maakohtus.

Kaebusest ei ole võimalik aru saada, millist dokumenti nimetab hageja pärandaja

psüühikahäirete kirjelduseks, mille maakohus jättis hindamata. Seega on hageja etteheited

maakohtule hageja tõendite vastuvõtmata ja hindamata jätmise osas põhjendamatud.

12. Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata hageja poolt koos apellatsioonkaebusega

esitatud Riigikohtu tsiviilasja nr 2-17-1453 otsuse refereeringu ja Sotsiaalkindlustusameti

24. jaanuari 2021 kirja L. Auväärtile ja loeb need hagejale tagastatuks. TsMS § 652 lg 4

kohaselt peab pool uue tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama.

Ringkonnakohus saab Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-17-1453 tutvuda otseallikast, sest

Riigikohtu viidatud otsus on avalik. Sotsiaalkindlustusameti kiri ei ole selle sisust lähtuvalt

asjakohane tõend.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema

menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus 10, 2 h õigusabi eest (hinnaga 204 eurot (koos

käibemaksuga)) 2080, 80 eurot.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud

ringkonnakohtus on osaliselt ülepaisutatud. Kõik kostja menetluskulud on seotud

apellatsioonkaebusele vastamisega. Ringkonnakohus menetles asja kirjalikus menetluses.

Tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga, milles hageja ei ole esitanud ringkonnakohtus

uusi seisukohti ja tõendeid. Vastuse koostamise ajakulu hõlmab ka maakohtu otsusega ja

apellatsioonkaebusega tutvumisele kuluvat aega. Arvestades vastuse mahtu peab

ringkonnakohus kostja mõistlikuks ajakuluks ringkonnakohtu menetluses 5, 5 h, milles sisaldub

ka kulu menetluskulude nimekirja koostamise eest. Hagejalt tuleb kostja kasuks õigusabikuluna

välja mõista 1122 eurot.

Ringkonnakohus vabastas hageja riigilõivu 630 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel. TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui talle anti menetlusabi menetluskulude tasumiseks,

mistõttu tuleb tasumata riigilõiv 630 eurot kaebuse rahuldamata jätmise tõttu hagejalt välja

mõista riigituludesse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks