2-20-16415/55 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-16415

Tsiviilasi

D Ai hagiavaldus S-M K vastu lepingust taganemise

tuvastamise ja 16 500 euro tagastamise nõudes

Tsiviilasja hind

16 500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Kohtuistung

Hageja: D A (ik xxx, xxx); lepinguline esindaja: T M (e-

post: xxx )

Kostja: S-M K (ik xxx, xxx), lepinguline esindaja: F V (e-

post: xxx)

01.06.2022

RESOLUTSIOON:

1. Jätta läbivaatamata D Ai hagiavaldus lepingust taganemise tuvastamise

nõudes.

2. Jätta D Ai hagiavaldus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud D Ai kanda.

4. Mõista D Ailt S-E K kasuks menetluskuluna 1 425 eurot.

5. D Ailt tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (1 425 eurot) tasuda S-E Kle

viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel

esimese

astme

kohtu

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid D A (ostja) ja S-M K (müüja) 22.06.2020

müügilepingu sõiduki xxx VIN kood: XXX võõrandamiseks 16 500 eurot eest. Kostja teavitas

lepingu sõlmimisel hagejat, et sõiduk ei ole Eesti liiklusregistris ning kinnitas, et selles osas

probleeme ei ole, sest sõiduk on korras ja vastab kõikidele nõuetele. Ka sõiduki

müügikuulutuses portaalis „Auto24“ oli märgitud, et sõiduk on valmis registrisse

kandmiseks.

Pärast

müügilepingu

sõlmimist

pöördus

hageja

sõiduki

registreerimiseks

Transpordiametisse (endine Maanteeamet), kuid seal selgus, et sõidukit ei saa

liiklusregistrisse kanda, kuna see ei vasta nõuetele – sõiduki tuled ei vastanud Majandus- ja

kommunikatsiooni ministri määruses nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded

ning nõuded varustusele“ kehtestatud nõuetele. Samuti sai hageja teada, et kostja on

üritanud sama sõidukit registreerida liiklusregistrisse juba 05.06.2020, kuid edutult ning

selle kohta on Transpordiamet vormistanud kostjale registreerimiseelse tehnonõuetele

vastavuse kontrolli akti nr xxx. Ühtlasi sai hagejale teatavaks asjaolu, et hageja oli sama

sõiduki ostnud 06.04.2020 xxx-lt maksumusega 7 300 eurot.

Hageja pöördus koheselt kostja poole sooviga tehing tühistada, sest hageja hinnangul oli

tegemist olulise lepingu rikkumisega. Kostja ei olnud nõus müügilepingut tühistama ja

ostusummat tagastama ning hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega. Ka hageja esindaja

pöördus kostja poole pretensiooniga/taganemisavaldusega, milles tegi ettepaneku auto

tagasi osta, kuid seegi ei olnud tulemuslik.

Kuna hagejal on sõiduk vajalik tööl käimiseks, kuid hagejal ei ole soovi ega võimalusi

sõiduki paranduste/muudatuste eest täiendavalt maksta kuni 5 000 eurot, taotles hageja

22.06.2020 müügilepingust tagamist ja kostjalt hagejale müügilepingu alusel tasutud

16 500 euro tagastamist. Samuti taotles hageja kostja kohustamist tagastatav sõiduki vastu

võtta. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista hageja kasuks välja.

01.06.2022 istungil palus hageja kohtul tuvastada lepingust taganemine.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei võta hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Vastuses hagile märkis kostja, et

kostja andis hagejale lepingu sõlmimise hetkel teada, et sõidukit ei ole võimalik Eestis

liiklisregistris arvele võtta, sest sõidukil ei ole Eesti nõuetele vastavaid tulesid. Samal ajal

oli kostja valmis aitama kostjat sõiduki arvele saamisel. Kostja heitis hagejale ette seda, et

hageja ei esitanud kostjale ühtegi täpsustavat küsimust sõiduki arvele võtmise kohta,

mistõttu jäi kostjale mulje, et hageja on sõiduki arvele võtmise asjaoludega kursis ning tal ei

ole mistahes abi ja selgitusi. Kostja hinnangul oleks hageja saanud sõiduki kohta teavet, sh

teavet selle kohta, et sõiduk on läbinud registreerimiseelse kontrolli ja see ei vastanud

nõuetele ning sõidukil puudub kehtiv tehnoülevaatus, liiklusregistrist, mis on avalik

andmekogu. Samuti ei soovinud hageja enne tehingut kasutada võimalust sõiduki

broneerida ja käia sellega kontrollis, mida kostja seda hagejale pakkus. Kostja arvates on

hageja ise jätnud oma hoolsuskohustuse selles osas täitmata. Pärast lepingu sõlmimist, kui

hageja kostja poole pöördus, pakkus hageja koheselt võimalust, et aitab hagejal aut arvele

võtta. Hageja aga keeldus pakkumisest ja soovis asja lahendada tarbijakaitses või kohtus.

Sama andis kostja teada ka hageja lepingulisele esindajale, kes kostjaga ühendust võttis.

Kostja hinnangul ei ole hagejal kunagi olnud soovi sõiduki nõuetele vastavusse viimine,

vaid üksnessõiduki tagastamine, sest hageja on muutnud oma meelt ega soovi lihtsalt enam

soetatud sõidukit, kuna sai teada, et kostja oli selle odavamalt ostnud.

Portaalis „Auto24“ avaldatud müügikuulutuses osas märkis kostja, et kuulutuses on

avaldatud, et „Auto on valmis ARK ette näitamiseks.“ Seega ei vasta tõele hageja väide, et

kostja on müügikuulutuses avaldanud, et sõiduk on valmis arvele võtmiseks. Aval, kui

müügikuulutus avaldatu, ei olnud kostjale endalegi veel teada, et sõidukit ei ole selliselt

võimalik arvele võtta (kuna tuled ei vasta Euroopa standarditele). See asjaolu sai kostjale

teatavaks alles pärast müügikuulutuse avaldamist. Samuti leidis kostja, et müügikuulutus ja

müügileping on kaks erinevat asja ning ei saa eeldada, et müügikuulutuses avaldatud

tingimused kohalduksid automaatselt poolte vahel sõlmitud lepingule.

Samuti asus kostja seisukohale, et lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed

eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole kostjale lepingust taganemise avaldust esitanud, sest

kostja poolt lepingust taganemisena käsitletud pretensioon ei ole hageja poolt selgelt

väljendatud ega kostjale arusaadavalt tehtud ning on hoopis käsitletav hagejapoolse

arusaamatu käitumisena. Kostja ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et hageja esitas

sellega lepingust taganemise avalduse. Kostja märkis, et juhul, kui kohus käsitleb hageja

pretensiooni kui lepingust taganemise avaldust, siis hagejal ei ole täidetud ka lepingust

taganemise materiaalsed eeldused ja lepingust taganemine ei ole põhjendatud, sest isegi

kui kostja vastutaks talle etteheidetud rikkumise eest, ei oleks tegemist olulise

lepingurikkumisega kuna hageja ei ole kostjale andnud täiendavat tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused

1. Hageja on esitanud hagiavalduses müügilepingust taganemise nõude. 01.06.2022

istungil on hageja palunud kohtu selgituste järgselt tuvastada müügilepingust taganemine.

Samuti on hageja taotlenud kostjalt tasutud ostusumma 16 500 eurot tagastamist. See

tähendab, et ostusumma tagastamise nõude lahendamisel tuleb kohtul muu hulgas

tuvastada, kas hageja 22.06.2020 sõlmitud müügilepingust taganemine on kehtiv.

Riigikohus on 03.03.2021 lahendi tsiviilasjas nr 2-17-13391 punktis 23 selgitanud, et kui

hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha

otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja

sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse

tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14).

Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile

tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava

kohtulahendi põhjendustes.

Tuginedes eeltoodule jätab kohus hageja müügilepingust taganemise tuvastamise nõude

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

2. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi

materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

3. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on

esitanud kostja vastu ostusumma 16 500 eurot tagastamise nõude. Hageja ise on

määratlenud kostjaga sõlmitud lepingut kui müügilepingut ning mille olulise rikkumise

tõttu on hageja müügilepingust taganenud. Poolte vahel 22.06.2020 sõlmitud lepingu p 1

järgi kohustub müüja andma ostjale üle sõiduki xxx (VIN kood XXX) ja ostja kohustub

sõiduki vastu võtma ja tasuma ostuhinna 16 500 eurot. Kohtu hinnangul on hageja nõue

kvalifitseeritav müügilepingust taganemise nõudena.

4. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale üle antud sõiduk vastas

lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama

lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2

kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud

omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks

otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi

teadma, kui ostja või mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul

juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

Vaidlust ei ole, et:

 müüja avaldas internetiportaalis „Auto24.ee“ kuulutuse, mille kohaselt müüja müüb xxx

i F10 3,5 R6 N55 225Kw ning kuulutuse muu informatsiooni all oli muu hulgas kirjas, et

sõiduk on toodud Jaapanist, tehniliselt kontrollitud ja hooldatud ning väga heas korras

ja sõiduk on valmis ARK ette näitamiseks;

 hageja ja kostja sõlmisid 22.06.2020 ostu-müügilepingu, kostja andis hagejale sõiduki

üle ja kostja tasus 16 500 eurot;

 sõiduki tuled ei vastanud Euroopa standarditele.

Pooled vaidlevad selle üle, kas:

 kostja teavitas hagejat müügilepingu sõlmimisel, et sõiduki tuled ei vasta Euroopa

standarditele ja vajavad vahetust enne sõiduki liiklusregistrisse kandmist;

 tulede mittevastavus nõuetele on oluline lepingu rikkumine;

 hageja esitas müügilepingust taganemise avalduse.

Seega vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks on, kas müüdud ese vastas

lepingutingimustele, kas ostja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel asja

lepingutingimustele mitte vastavusest (VÕS § 218 lg 4) ning kui ei teadnud ega pidanudki

teadma, siis kas tegemist oli olulise lepingu rikkumisega ja kas hageja kohustus andma

kostjale puuduse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Alles seejärel võtab kohus seisukoha,

kas hageja esitatud pretensiooni saab käsitleda lepingust taganemise avaldusena ja kas

lepingust taganemine on kehtiv.

5. Müügilepingu rikkumiseks on muu hulgas see, kui müüdud ese ei vasta

lepingutingimustele (s.t on puudustega), mh ei ole vähemalt keskmise kvaliteediga (VÕS §

77 lg 1, § 217). Müüja vastutab müüdud puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud

järgmised tingimused (vt RKTsKO 14.03.2019 nr 2-17-1937):



Puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal (VÕS § 218 lg 1);



Puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);



Ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg

4);



Sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda

(VÕS § 221 lg 2);



Ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult

vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu

(VÕS § 221 lg 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud

seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2).

5.1 Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusaluse sõiduki üleandmise ajal ei vastanud

sõiduki tuled Euroopa standarditele ning see puudus ei tulenenud kostjast, mistõttu oli

puudus olemas riisiko ülemineku ajal ostjale.

5.2 Hageja on menetluses tuginenud sellele, et kuna vaidlusaluse sõiduki müügikuulutuses

on müüja kinnitanud, et sõidu on valmis ARK-s ette näitamiseks, siis saab ta sõiduki ilma

lisakulutusteta liiklusregistrisse kanda (tlk 82). Kostja on leidnud, et müügikuulutuses ta ei

kinnitanud, et sõiduk on valmis arvele võtmiseks, sest üksnes Transpordiamet on asjas

pädev isik, kellel on omad toimingud nõuetelevastavuse hindamiseks ning õiguslikud

alused sõiduki arvele võtmiseks. Samuti märkis kostja, et müügikuulutuse ajal ei olnud ka

kostja veel teadlik, et sõidukit ei ole võimalik sellisena arvele võtta. Muu hulgas lisas kostja,

et müügikuulutus ja müügileping on erinevad asjad ning ei saa eeldada, et müügikuulutuses

avaldatud tingimused kohalduksid automaatselt poolte vahel sõlmitud lepingule (tlk 95

pöördel).

Kohus ei nõustu kostjaga, et sõiduki müügikuulutuses sõiduki kohta avaldatu ei kujuta

endast asja kokkulepitud tingimust ega või saada müügilepingu osaks. Ka Riigikohus on

30.05.2017 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17 märkinud, et kolleegiumi arvates võib ka

müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS §

217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus

tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada.

Tutvudes vaidlusaluse sõiduki müügikuulutusega, siis kohus nõustub kostjaga selles, et

müügikuulutuses ei ole kostja otseselt kinnitanud, et sõiduk oma valmis liiklusregistrisse

kandmiseks, kuid siiski tuleb avaldatut tõlgendada mõistliku isiku positsioonist lähtuvalt

(VÕS § 29 lg 4). Hageja on 01.06.2022 istungil selgitanud, et hageja sai aru, et auto on

korras, et registreerida ARK-s ja takistusi selleks ei ole. Hageja hinnangul on auto arvele

võtmine mõttelt sama, mis auto ARK-s ettenäitamine, tavainimene sai sellest nii aru (tlk

125 01:13:33). Kohus asub seisukohale, nõustudes seejuures hagejaga, et hagejaga sarnane

mõistlik isik oleks mõistnud kostja avaldatut selliselt, et sõiduki liiklusregistrisse

kandmisega probleeme ei ole, s.t sõiduk vastab registreerimiseks nõutavatele nõuetele.

Teistsugusel tõlgendusel tekib kohtu hinnangul küsimus, et miks seda üldse muu

informatsiooni all sel juhul välja tuua, sest sõiduki ettenäitamise eesmärgiks on sõiduki

siiski liiklusregistrisse kandmine. Kostja on märkinud, et kostja ka ise ei teadnud kuulutuse

avaldamise hetkel, et sõiduki ei ole võimalik sellisena arvele võtta. Sellest võib järeldada, et

kostja ka ise kuulutuse avaldamise ajal pidas avaldatu all silmas seda, et sõiduk vastab

nõuetele ja ettenäitamisel sõiduk kantakse registrisse. Kostja sai sõiduki mittevastavusest

teada hiljemalt 05.06.2020 (tlk 13, 13pöördel), kuid ei muutnud oma müügikuulutust.

Seega, tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostja avaldas portaalis „Auto24.ee“

müügikuulutuses, et sõiduk vastab nõuetele, sh tulede osas, et see ARK-s ette näidata,

millele järgneb registrisse kandmine.

Järgmisena tuvastab kohus, kas kostja teavitas hagejat, et enne sõiduki registrisse

kandmist, tuleb sõiduk viia nõuetele vastavasse seisukorda (vahetada tuleb tuled) ja hageja

seda asjaolu lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.

Hageja on tuginenud menetluses järjepidevalt sellele, et hageja eeldas, et sõiduk on

liiklusregistrisse kandmiseks vastavas seisukorras ning sai tulede vahetamise vajadusest

teada alles ise Transpordiameti poole pöördudes. Kostja väitis menetluses, et teavitas

hagejat enne lepingu sõlmimist, et sõidukil tuleb tuled ära vahetada. Kohus kuulas

tunnistajatena ära A R (kostja tunnistaja) ja R L (hageja tunnistaja), kes mõlemad olid

väidetavalt tehingu juures. Hageja tunnistaja väitis, et oli juures kui hagejale sõidukit

näidati ja registrisse kandmisega seonduvast kostja hagejale ei rääkinud (tlk 124,

124pöördel). Kostja tunnistaja A R rääkis, et tunnistaja R L ei viibinud kogu aeg tehingu

juures ning ta viidi teise sõiduki juurde tagasi pärast raha automaadist välja võtmist ning

tunnistaja garaaži juurde sõideti juba kolmekesi (A R, hageja ja kostja) ja garaažide juures

räägiti tuledest. Tunnistaja kinnitas vande all, et hageja tunnistaja ei olnud juures, kui

tuledest räägiti. (tlk 124pöördel, 125). Seega tunnistajate ütlustest nähtub, et hageja

tunnistaja ei olnud juures kui kostja olevat sõiduki tulede vahetamisest ja registrisse

kandmisest hagejale rääkinud. Samal ajal kõrvutades kostja tunnistaja ütlusi hageja poolt

kostjale saadetud sõnumitega (tlk 26), siis sõnumitest nähtub, et hageja ei teadnud, et

sõidukit ei saa tulede Euroopa standarditele vastavate nõuetele mittevastavuse tõttu

registrisse kanda. Juhul, kui hagejale müügilepingu sõlmimisel sellest korduvalt räägiti, ei

oleks hageja kostjale sellises sõnastuses sõnumeid saatnud. Samuti on kohtu hinnangul

oluline ka see, kuidas kostja hageja sõnumitele vastab. Kostja oma vastussõnumis ei maini

kordagi, et hageja oleks pidanud tuledega seonduvast juba teadma, sest sellest räägiti talle

tehingu eelselt. Kostja vastussõnumitest nähtub pigem, et kostja on valmis hagejat aitama

sõidukit registrisse kandmisel. Lisaks, kuigi müügilepingu sõlmimise ajaks oli kostjal

olemas juba registrieelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti xxx (tlk 13), ei andnud

kostja nimetatud dokumenti kostjale koos teiste (tlk 125pöördel, 9, 10, 12) sõidukiga

seotud dokumentidega kaasa.

Kostja väitele, et hageja on ise rikkunud oma hoolsuskohustust, kui ei lasknud sõidukit

eelnevalt kontrollida ega tutvunud liiklusregistris olevate andmetega, märgib kohus, et

ostetud asja ülevaatamise, sh lepingu eelne ülevaatamise kohustus on VÕS § 219 järgi

üksnes isikul, kes sõlmib müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Samuti leiab

kohus, et kuna sõidukit ei oldud liiklusregistrisse kantud ja see asjaolu oli hagejale teada ja

selle üle poolte vahel vaidlus puudub, siis ei saa mõistlikult eeldada, et ostja oleks pidanud

teadma, et liiklusregistris võib olla teavet (nt registrieelse tehnonõuetele mittevastavuse

kohta) sõiduki puuduste kohta tulede mittesobivuse näol.

Tuginedes eeltoodule on seega kohtu ette toodud tõendid vastuolulised (kostja tunnistaja

ütlus vs hageja e-kirjad kostjale) ja kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas kostja kui müüja

teavitas ostjat (hagejat) asjaolust, et enne sõiduki liiklusregistrisse kandmist tuleb sõidukil

tuled ära vahetada ja viia vastavusse Euroopa standarditega. Kuna kostja kui müüja

kohustus on tõendada nimetatud asjaolu, on kostja tuledest teavitamine tõendamata.

5.3 Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et hageja ja kostja oleksid sõlminud müüja

vastutust piiravat kokkulepet, mistõttu ei olnud kostja vastutus vastava kokkuleppe alusel

piiratud.

5.4 Asja materjalidest nähtub, et hageja teavitas kostjat puudusest vähemalt hiljemalt

03.08.2020 (tlk 26). Kostja ei esitanud vastuväidet selle kohta, et hageja ei teavitanud teda

puudusest mõistliku aja jooksul, mistõttu loeb kohus hageja puudustest teavitamise

esitatuks mõistliku aja jooksul (VÕS § 220 lg 1).

5.5 Kokkuvõtvalt, võttes arvesse, et kohus tuvastas, et portaalis Auto24.ee avaldatud

kuulutuses avaldatud teave sõiduki valmisoleku kohta registrisse kandmisel kujutab endast

müügieseme kokkulepitud omadusi ja kostja ei ole tõendanud, et teavitas kostjat tulede

mittevastavusest müügilepingu sõlmimisel, mille tõttu ei ole võimalik sõidukit ilma tulede

vahetamist registrisse kanda, kuid eeldama peab, et sõiduk ostetakse siiski kasutamiseks

(seda enam, et sõiduki ostuks oli eelnevalt laenu võetud, tlk 87-89pöördel), ei vastanud

22.06.2020 müügilepingu esemeks olnud sõiduk seega lepingutingimustele ja kostja

vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele ja müüja selle eest vastutab, saab ostja

kasutada müüja vastu lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel kohaldatavaid

õiguskaitsevahendeid. Üldjuhul on lepingulise kohustuse rikkumise puhul kohaldatavate

õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused ning õiguskaitsevahendite sisu reguleeritud

VÕS üldosa §-s 108jj. Müügilepingu peatükk kehtestab nimetatud üldistele sätetest siiski

olulisi

erinorme.

Hageja

on

menetluses

väitnud,

et

esitas

kostjale

taganemisavalduse/pretensiooni 07.09.2020 (tlk 83, 14, 84-86).

VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Olulise

lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 kohaselt eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse

rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta

õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse

rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge

samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli

lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3)

kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab

kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida

kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s

114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja

jooksul kohustust ei täida. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei ole lepingust taganemine

kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui

kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral

kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes

ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui

rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool

teatab, et ta oma kohustust ei täida.

Seega võib ostja müügilepingust VÕS §-s 116 sätestatud eeldustel taganeda, kui

lepingutingimustele mittevastavus kujutab endast olulist lepingurikkumist VÕS § 116 lg 2

tähenduses. Üldjuhul peab ostja selleks andma müüjale täiendava tähtaja, mille kestel on

võimalik lepingutingimustele mittevastavus asja parandamise või asendamise läbi

heastama. VÕS § 223 loetleb täiendavad olulise lepingurikkumise alused juhuks, kui

müüdud asi ei vasta lepingutingimustele. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223

lg-te 1-3 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui

asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub

õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast

talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (lg 1). Tarbijalemüügi puhul loetakse

müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale

põhjendamatute ebamugavuste tekitamist (lg 2). VÕS § 223 lg-tes 1 ja 2 nimetatud juhul ei

pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat

tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda.

Järgmisena tuvastab kohus, kas tegemist oli müügilepingu olulise rikkumisega, kontrollides

esmalt olulise lepingurikkumise olemasolu VÕS § 223 alusel ja seejärel VÕS § 116 lg 2

alusel.

Vaidlusalune sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, kuna sõiduk oli toodud Jaapanist ja

seetõttu ei vastanud sõiduki tuled Euroopa standarditele. Muus osas vastas sõiduk

lepingutingimustele. Pooled ei vaidle selle üle, et ostja teadis, et sõiduk on toodud Jaapanist

ja ei ole müügilepingu sõlmimise ajal liiklusregistrisse kantud. Vaidlus puudub ka selles, et

hageja kirjutas kostjale 03.08.2020 (tlk 26) „tervist käisin autoga kontrollis ja sellega kõik ok

aga nüüd probleem nende tuledega ikka ja veel. Kui kolme päeva jooksul te mingit lahendust

välja ei paku, pöördun tarbija kaitsesse. Head õhtu jätku?“ Kostja vastas hagejale samal

päeval „Aitame arvele saada nagu kokku leppisime. Lepime aja kokku ja saab korda.“ Ka

17.09.2020 e-kirjas on kostja kinnitanud, et pakkus korduvalt, et hageja tooks auto tagasi ja

kostja võtab sõiduki ise arvele likvideerides puudused (tlk 27). Seega ei ole kostja

keeldunud puuduse kõrvaldamisest, mistõttu ei esine kohtu hinnangul müügilepingu

olulise lepingurikkumise eelduseid VÕS § 223 alusel.

Kuna lepingust taganemine ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata on

muu hulgas lubatud üksnes siis kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust,

kontrollib kohus, kas kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt

teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kohus asub seisukohale,

et kostja ei rikkunud kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt hageja huvi

püsimise eelduseks kohustuse täitmise vastu. Kohus põhjendab oma sellekohast seisukohta

järgnevaga. Kuigi sõiduki ostmisel võib lugeda enesestmõistetavaks, et sõidukit peab saama

kasutada, s.o võimalik ohutult teeliikluses kasutada, siis käesolevas kaasuses teadis hageja,

et ostetud sõiduk ei ole liiklusregistrisse kantud. Samuti, kuigi ilma registreerimismärgita

sõidukiga (sh mootor- või maastikusõiduki) liiklemine ei ole lubatud, võis vaidlusaluse

sõidukiga siiski teatud tingimustel liigelda, sest sõidukil olid müügilepingu sõlmimise

hetkel teisaldatav registreerimismärk (PROOV-märk), mis on mõeldud Eestisse toodud või

Eestis

valmistatud

liiklusregistrisse

kandmata

sõiduki

piiratud

kasutamise

võimaldamiseks. Seega vaidlusaluse sõiduki kasutamise võimalus ei olnud täielikult

välistatud, vaid üksnes piiratud. Siinkohal on kohtu hinnangul oluline ka see, et kui

müügileping sõlmiti 22.06.2020, siis hageja võttis kostjaga ühendust alles 03.08.2020, s.o

enam kui kuu pärast müügilepingu sõlmimist. Sellest võib järeldada, et sõiduki

registreerimine ei olnud hageja jaoks sedavõrd prioriteetne, et kohese registrisse kandmise

võimatuse korral oleks hageja kaotanud huvi lepingu täitmise vastu. Seda enam, et sõiduki

kasutamine liikluses ei olnud absoluutselt välistatud. Seetõttu leiab kohus, et tegemist ei

olnud olulise lepingurikkumisega, mille puhul puudus kohustus puuduste kõrvaldamiseks

täiendava tähtaja määramiseks.

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et hageja oleks kostjale puuduste kõrvaldamiseks

täiendava tähtaja andnud ning kostja oleks antud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamisest

keeldunud. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostja oleks kuidagigi mõista andnud, et

kostja ei täidaks kohustust ka edaspidi. Otse vastupidi, asjas esitatud tõenditest nähtub, et

kostja on olnud igati valmis puudused likvideerima, et hageja omandatud sõiduk saaks

liiklusregistrisse kantud. Seega ei ole materiaalsed eeldused hageja lepingust taganemiseks

täidetud. Kuna õiguskaitsevahendi efektiivse kasutamise tingimus on, et täidetud oleksid

materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleks

taganemise formaalsed eeldused, kuid kohus ei tuvastanud materiaalsete eelduste

esinemist, puudub käesolevalt vajadus hinnata, kas hageja järgis lepingust taganemise

formaalseid eelduseid.

Kokkuvõtvalt, tuginedes eeltoodule tuleb jätta hagiavaldus rahuldamata, sest kuigi

kohus tuvastas, et kostja rikkus müügilepingut ning vastutas rikkumise eest, ei ole hageja

valitud õiguskaitsevahendi lepingus taganemise näol efektiivse kasutamise tingimused

täidetud.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis

hagiavalduse rahuldamata. Tuginedes eeltoodule jätab kohus TsMS § 162 lg 1 järgi

menetluskulud hageja kanda.

Kostja on välja toonud, et õigusabile kulus kokku 18 tundi (tlk 130). Kohus peab kostjale

osutatud õigusabi põhjendatuks ja mõistlikuks osaliselt.

Kohus ei pea põhjendatuks järgmistele õigustoimingutele kulunud aega:

-

Hagiavalduse ja selle lisadega tutvumine kokku 1 tund ja 15 minutit. Võttes arvesse, et

hagiavaldus on sisult üksnes 1,5 lk pikk ja lisasin ei ole samuti palju, peab kohus

mõistlikuks hagiavalduse ja selle lisadega tutvumise ajakuluks mitte enam kui 30

minutit.

-

Tutvumine hagiavaldusele vastuse koostamiseks kulud ajakulu kokku 5 tundi ja 15

minutit. Arvestades, et hagiavaldus oli üksnes ca 1,5 lk pikk ning eelnevalt kulus

analüüsile 1 tund ja 45 eurot ning võttes arvesse kostja vastuse sisulise osa mahtu,

peab kohus mõistlikuks ja põhjendatud vastusele kulunud ajakuluks mitte enam kui 3

tundi.

-

Samuti ei pea kohus põhjendatuks 04.04.2022 kui ka 01.06.2022 istungiks

ettevalmistuseks kulunud ajakulu, sest nt 26.04.2021 istungiks valmistumine võttis

aega vaid 15 minutit. Seega loeb kohus põhjendatud 04.04.2022 ja 01.06.2022 istungiks

ettevalmistust kokku ühe (1) tunni (2x30) ulatuses.

Kohus leiab, et käesolevas menetluses on kostjale osutatud põhjendatud ja vajalikku

õigusabi 14 tundi ja 15 minutit.

Kostja esindaja ühe töötunni hind on 120 eurot käibemaksuga. Kostja lepingulise esindaja

tunnitasu 120 eurot tund käibemaksuga, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks. Kostja

lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2018 otsuse 2-15-

10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul on põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise esindaja

mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 100 eurot tund käibemaksuga.

Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 1 425 (14 tundi ja 15 minuti x 100)

eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista

1 425 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid

kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik