2-21-126648/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-126648

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Rauno Reino vastu

1968

euro

sendi,

intressi,

viivise

ja

sissenõudmiskulu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

467 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner

Kostja

(vastustaja):

Rauno

Reino

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2022. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas

2(10)

ulatuses kui 584 eurot 43 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas osas

rahuldada. Samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu

menetluses ning tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Mõista Rauno Reinolt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja 20. aprillil 2019

sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev võlg kokku 2802 eurot 84

senti, millest põhivõlg on 1968 eurot 37 senti, intressid 200 eurot 4 senti,

sissenõudekulud 50 eurot ja 22. novembri 2021. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 584 eurot 84 senti.

3. Mõista Rauno Reinolt Osaühingu Aktiva Finants välja kasuks viivis tasumata

põhivõla jäägilt (1968 eurot 37 senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 23. novembrist 2021 kuni põhivõla kohase

täitmiseni, kuid kokku koos punktis 2 nimetatud viivistega (584 eurot 84 senti)

mitte enam kui põhinõude summani 1968 eurot 37 senti.

4. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

5. Toimetada kohtuotsus hagejale Osaühingule Aktiva Finants kätte ja kostjale

Rauno Reinole avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15

päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast."

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Rauno Reino kanda.

5. Mõista Rauno Reinolt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja maakohtu

menetluses kantud menetluskulude katteks 565 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja

esindajakulu 240 eurot) ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude

katteks 230 eurot (sh riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku

795 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (795 eurot) tuleb Rauno Reinol

tasuda Osaühingule Aktiva Finants viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

3(10)

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 30. augustil 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Rauno Reino (kostja) vastu 2499 euro 7 sendi

saamiseks. Kuna kohtul ei õnnestunud kostjale makseettepanekut mõistliku aja jooksul

kätte toimetada, lõpetati Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2021. a määrusega maksekäsu

kiirmenetlus ja nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 22. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1968 eurot 37 senti, intressid 200 eurot 4 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 584 eurot 43 senti ja alates 23. novembrist 2021 viivise

lepingujärgses määras 39,99% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja PLACET GROUP OÜ (Placet Group,

laenuandja) 20. aprillil 2019 krediidikontolepingu (leping), mille alusel sai kostja krediiti

kokku 2191 eurot 30 senti. Kuna kostja lepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles

Placet Group lepingu üles 24. veebruaril 2021 ning loovutas 26. veebruaril 2021 lepingust

tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.

Kostja on tasunud lepingu põhivõla katteks 222 eurot 93 senti. Seega on tasumata põhivõlg

1968 eurot 37 senti. Kostja kohustus tasuma lepingus kokkulepitud intressi 39,99% aastas

ning viivist lepingus intressimääraga võrdses määras. Kostjal on intressi võlg

200 eurot 4 senti. Viivisenõue põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse

esitamiseni on 584 eurot 43 senti. Lisaks on kostja kohustatud tasuma kohustuse täitmisega

viivitamise eest võla sissenõudmisega seotud kulusid 50 eurot. Hageja nõuab kostjalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 367 alusel ka viivist põhinõudelt alates

23. novembrist 2021 lepingujärgses määras (39,99%) kuni põhinõude tasumiseni.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 26. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1968 eurot 37 senti, intressi 200 eurot 4 senti,

sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 116 eurot 92 senti ning

viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

23. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

1968 eurot 37 senti. Menetluskulud jättis maakohus 17% ulatuses hageja kanda ja

4(10)

83% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja

468 eurot 95 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Otsuse kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse TsMS § 444 lg 3 järgi kirjeldava ja

põhjendava osata.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingust tekkinud põhivõlalt 39,99% aastas. Riigikohtu

praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Seega on vähemalt eelduslikult tühine

viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava viivise määr on suurem

kui 24% aastas. Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt viivist sellest kõrgemas määras

(39,99%). Kuna kostja on tarbija, loeb kohus lepingus ette nähtud intressimäära kostjat kui

tarbijat kahjustavaks. Seetõttu tuleb hagi lahendamisel kohaldada seadusjärgset

viivisemäära. Põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 25. veebruarist 2021 kuni

22. novembrini 2021 seadusjärgses määras on 116 eurot 92 senti. Ka alates

23. novembrist 2021 saab viivisenõude põhivõla jäägilt seega rahuldada VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, seda kuni põhivõla kohase täitmiseni, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhivõla ulatuses.

Hagi rahuldatakse ligikaudu 83% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1

järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 83% kostja kanda. Kuna praegune asi ei ole

õiguslikult keerukas, kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud, kohus lahendab asja istungit

pidamata, on hageja põhjendatud menetluskulu 565 eurot, sh riigilõiv 325 eurot ja

esindajakulu 240 eurot (2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Kostjalt

tuleb seega hageja menetluskulude katteks välja mõista 468 eurot 95 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 28. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus, millega

mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

lepingus kokkulepitud intressimääras 584 eurot 43 senti. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt sisaldub kokkuleppe intressi- ja viivisemäära suhtes lepingu

põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris.

Seega ei ole viivisemäära kokkulepe tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud.

Hageja võib nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Tarbijalt ei või

VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei

viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama, et maksetega viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

5(10)

järgi kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule

kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäära, kui see on kõrgem

VÕS

§

lg

teises

lauses

sätestatud

määrast.

Praegusel

juhul

on

tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingutes kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub

lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks

lepingus kokku lepitud intressimäär 39,99% aastas. Vastupidise tõlgenduse korral on

võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam

intressimäär. Seejuures peab viivisel olema kompensatsiooniline ja sanktsiooniline

eesmärk. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega.

Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16

tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud

intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik

käesolevas asjas lähtuda.

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei

saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist.

Maakohus on seega põhjendamatult piiranud viivise suurust.

Maakohus on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 17%

ulatuses hageja kanda. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole massnõudega hagi. Lisaks ei

ole maakohus võtnud arvesse ega hinnanud kõiki hageja poolt menetluses tehtud

toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu nelja tunni ulatuses

120 euro suuruse tunnitasuga oli põhjendatud ja vajalik.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses

kui 584 eurot 43 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada.

Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu

menetluses

ning

tühistab

maakohtu

otsuse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

6(10)

lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu

lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega

maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit

(TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes asja sisulise

lahendamise osas, täpsemalt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras. Muus osas,

sh osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit

vaidlustatud. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud.

8. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivisekokkulepe,

mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 7.1; dtl

51), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisaldub

viivisemäära kokkuleppe lepingu põhitingimustes ning oli seega lepingu sõlmimisel eraldi

läbi räägitud (st mitte tüüptingimus). Lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades on see

hageja väide ringkonnakohtu arvates siiski ebausutav ning hagiavalduses ei ole hageja

sellele ka tuginenud. VÕS § 35 lg 2 alusel tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi

räägitud.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida

seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

9. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

viivisemäärast

kõrgemat

viivist.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitab

VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida

intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

7(10)

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses

määras ning intressimäär 39,99% aastas (dtl 28). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on

suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras,

s.o 39,99% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku

leppinud üksnes viivisemääras.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping

tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

(VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei

nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu

sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30.

novembril

2018,

mis

oli

panga

teate

järgi

20,01%

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust

nähtuv kulukuse aastamäär 49% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm

korda.

10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud

viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu

lahend kõnealuses osas tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on

tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue

sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude

täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks

saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies

ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise.

Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi

25. veebruaril 2021 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 1968 eurolt 37 sendilt

viivist intressimääraga võrdses määras, s.o 39,99% aastas. Viivis tasumata põhivõla

8(10)

1968 euro 37 sendi tasumisega viivitamise eest alates 25. veebruarist 2021 kuni hagi

esitamiseni (22. november 2021) on 584 eurot 43 senti (viivisekalkulaator kättesaadav

veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

11. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas,

milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude

väiksemas ulatuses kui 584 eurot 43 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea

ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist

puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 83% ulatuses kostja

kanda ja 17% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 565 eurot (sh riigilõiv

325 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuses palub hageja

mõista kostjalt välja menetluskulud välja kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 325 eurot ja

esindaja kulud 480 eurot.

TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga.

Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17

koos selles viidatud praktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust

praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja

esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus arvates on eelduslikult tegemist tüüphagiga, mille

põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on

suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ja vaidluse

sisu õguslikult keeruline. Sellest tulenevalt on hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg

tavapärasest väiksem. Seejuures ei ole kohtul õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku

õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna

vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.

9(10)

Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust sekkuda maakohtu

kaalutlusotsustusse, mille kohaselt tuleb hageja esindaja toiminguid vajalikuks ja

põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot

(käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

13.2. Hageja esindaja esitas 30. mail 2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja,

mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 550 eurot (dtl

155). Menetluskulud koosnevad riigilõivust 190 eurot ja lepingulise esindaja kulust

360 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt

osutanud õigusabi 3 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot ning teinud järgmised toimingud:

tutvunud dokumentidega ja analüüsinud neid, koostanud apellatsioonkaebuse ja esitanud

dokumendid kohtule.

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esindaja

tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja

esindamisele kulutatud aeg (3 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahule.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja

vajalik ajakulu 0,75 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu

otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit.

Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale

õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt

lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus.

Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-

124431,

nr

2-21-112579,

nr

2-21-109720

ja

nr

2-21-119488)

esitatud

apellatsioonkaebustega. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud

esindaja kuluks 90 eurot (0,75 tundi × 120 eurot).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

kokku 190 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot

menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

põhivõlalt väljamõistmata viivise 467 euro 51 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda

eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel.

Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2,

§ 139 lg-d 1 ja 2) 140 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise

avalduse alusel (TsMS § 150 lg-d 1 ja 4).

13.3. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt välja mõista hageja

maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 565 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja

10(10)

esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks

230 eurot (sh riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku 795 eurot.

13.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

13.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest