2-21-138932/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-138932

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. juuni 2022. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

986,08 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tühistada tsiviilasjas nr 2-21-138932 tehtud Harju Maakohtu 16. juuni 2022. a

tagaseljaotsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 99,04 eurot ületavas summas ja edasiulatuva

viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas),

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud

osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 25. novembril 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 2352,20 euro saamiseks. Makseettepanekut

ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28. jaanuaril 2022 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt

välja mõista põhinõue 1765,17 eurot, intressid 245,22 eurot, viivised 504,38 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis

põhinõudelt 1765,17 eurot alates 29. jaanuarist 2022. a kuni põhinõude täitmiseni 40,90%

aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt tulenevad hageja nõuded ESTO AS-i (võlausaldaja) ja kostja vahel

22. detsembril 2020 sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 4614645802, mille alusel võimaldati

kostjale arvelduskrediidi limiidi 2000 euro kasutamist. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli

lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 40,90% aastas. Kostja kasutas kokku krediidilimiiti

summas 1765,17 eurot. Kostja rikkus lepingut ning ei teostanud krediidi tagasimakseid ega

tasunud intressi alates 16. jaanuarist 2021. Võlausaldaja loovutas oma nõude hagejale. Kostjale

on edastanud kolm võlateatist, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitist 35 eurot. Lepingust tulenevalt on viivise määr võrdne intressimääraga 40,90% aastas.

Sissenõutavaks muutunud viivis on 28. jaanuari 2022. a seisuga 504,38 eurot.

3. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kostja hagile vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 16. juuni 2022. a tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) hagi

osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1765,17 eurot, intressid 245,22 eurot,

viivised 99,04 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivised põhivõlgnevuselt 1765,17 eurolt

alates 29. jaanuarist 2022. a kuni põhivõlgnevuse 1765,17 euro täitumiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 69,86% ulatuses

kostja ja 30,14% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

Maakohtu tagaseljaotsuse põhjenduste on kostja ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu

lepingutingimus, millega pooled lepivad kokku, et viivise määr on 40,90% aastas, tühine.

Kokkulepitud viivisemäär on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja ületab seadusjärgset määra

rohkem kui kolm korda. Ainuüksi asjaolu, et pooled on tarbijat ebamõistlikult kahjustavas

viivisemääras kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks.

Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe

tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt

rahuldas maakohus viivise nõude VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas).

Kuivõrd maakohus tuvastas, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on tühine, jättis kohus

rahuldamata hagis esitatud nõude, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates

29. jaanuar 2022. a kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 40,90% aastas. Maakohus

mõistis kostjalt eeltoodud viivise välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8%

aastas).

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu tagaseljaotsuse tühistada osas,

milles maakohus jättis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas

405,34 eurot ja põhinõudelt 1765,17 eurot alates 29. jaanuarist 2022 arvestatava viivise nõude

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas rahuldamata. Hageja palus

tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hageja palus määrata

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Hageja leidis, et Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal

on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 40,90% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4

sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi

maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma võlausaldajale viivist hinnakirjas

sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja alusel on viivise määr aastas

lepingus fikseeritud intressimäär. Kostja on sõlminud lepingu krediidikulukuse määraga

59,28% aastas. Alates 31. maist 2020 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52% (20,52% x 3 = 61,56%). Eeltoodust tulenevalt

ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele

antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei ületa

krediidikulukuse määr lubatavat määra. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv

viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole

VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus tuleb

vaidlustatud osas tühistada TsMS § 646 ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning

saata

asi

TsMS § 657

lg 2

kohaselt

samale

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja

viivisenõude. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust ülejäänud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja

mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud

hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva

viivise määra VÕS § 113 lg 1 teise lause määraga.

8.1. Kostja on võlausaldajaga sõlminud 22. detsembril 2020 lepingu nr 4614645802, mille järgi

on intressimäär 40,90% aastas. Lepingu osaks olevate teenusetingimuste p VI 4 sätestab, et

juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine)

tähtaegselt, on klient kohustatud maksma võlausaldajale viivist hinnakirjas sätestatud määras

tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja järgi on viivise määr aastas lepingus fikseeritud

intressimäär.

8.2. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm

viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1.

Hageja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause

viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal

on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

8.3. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 40,90% aastas, mis

on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub

kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub

lepingus ette nähtud intressimääraga. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine

või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse

aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole

alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel.

8.4. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Maakohus on viidanud Riigikohtu 10. mai 2016. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määrusele.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei kohaldu viidatud määruses avaldatud Riigikohtu

seisukohad, kuivõrd kõnealuses asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei

olnud viidatud asjas pooled lepingus kokku leppinud intressimääras, vaid kokku oli lepitud

üksnes viivisemääras. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on

kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise

nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus nõustub hagejaga,

et ebamõistlikuks VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada sellist hüvitist, mida seadusandja

lubab tarbijalt nõuda. Kuna VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel saab

tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt

ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat

ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks, nagu märkis ka hageja.

8.5. Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1

kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale

tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on

võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam

intressimäär.

8.6. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel

(vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei

ole kostja taotlenud viivise vähendamist.

9. Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale

ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (vt nt

Riigikohtu 17. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus

ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja

TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes

osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse

põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi,

mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul

tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning

ringkonnakohus

ei

saa

puudust

ise

kõrvaldada

(TsMS § 656

lg 2),

puudub

menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida.

10. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt viivise välja mõistmata

jätmise osas ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

(allkirjastatud digitaalselt)