2-21-13380/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13380

Kohtuasi

X hagi Q ja C vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus Q osas, 1579 eurot 50 senti

X apellatsioonkaebus C osas, 1579 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Marko Pilv

Kostjad (vastustajad) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja C (isikukood XXXXXXXX), seaduslik esindaja W

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 26. aprilli 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu 9., 10. ja 24. mai 2022. a ning 21. juuni 2022. a

menetlusdokumentidele lisatud tõendid ning 7. juuni 2022. a menetlusdokumendi

lisa 1 ja menetlusdokumendis lingi kaudu viidatud video. Jätta ülejäänud 7. juuni

2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendid vastu võtmata.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 30. aprilli 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis

hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldada hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt ja vähendada alates

1. jaanuarist 2022 kummagi lapse kasuks väljamõistetud elatist kehtiva elatise

miinimummäärani kuus, määrates elatise suuruse muutava suurusena. Muus osas

jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

5.1. Võtta tõendina asja materjalide juurde äriregistri 30. aprilli 2021. a väljatrükk

Z OÜ tegeliku kasusaaja kohta, 9., 10. ja 24. mai 2022. a ja 21. juuni 2022. a

menetlusdokumentidele

lisatud

tõendid

ning

7. juuni

2022.

a

menetlusdokumendi lisa 1 ja menetlusdokumendis lingi kaudu viidatud video.

2-21-13380

5.2. Jätta tõendina vastu võtmata 5. aprillil 2021 esitatud lapse vajaduspõhise

miinimumelatise uuring ning ülejäänud 7. juuni 2022. a menetlusdokumendile

lisatud tõendid.

5.3. Jätta rahuldamata 22. märtsi 2021. a taotlus nõuda Maksu- ja Tolliametilt välja

W 2019–2020 tuludeklaratsioonid.

5.4. Keelduda menetlemast X nõuet Q ja C vastu elatise suuruse muutmiseks

selliselt, et X-l ei ole ajavahemikul 1. juunist kuni 19. novembrini 2019

kohustust elatist maksta.

5.5. Rahuldada X hagi Q ja C vastu elatise vähendamiseks osaliselt:

5.5.1. jätta X-lt Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrusega (maksekäsk)

tsiviilasjas nr 2-19-110062 Q ja C kasuks väljamõistetud elatise suurus

alates 23. novembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2021 muutmata;

5.5.2. vähendada alates 1. jaanuarist 2022 Xlt Q kasuks Pärnu Maakohtu 27.

mai 2019. a määrusega (maksekäsk) tsiviilasjas nr 2-19-110062

väljamõistetud

elatise

suurust

ning

kohustada

X

tasuma

Q

ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 elatist

175 eurot 94 senti kuus ja alates 1. aprillist 2022 kuni Q täisealiseks

saamiseni (11. veebruar 2025) 188 eurot 14 senti kuus (209,2+46,44-60/2-

300/8). Elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat (209,2 eurot)

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti

Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti) Statistikaameti

poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga

muutusega. Seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või lasterikka

pere toetuse (300 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse alates

toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.

5.5.3. vähendada alates 1. jaanuarist 2022 X-lt C kasuks Pärnu Maakohtu 27.

mai 2019. a määrusega (maksekäsk) tsiviilasjas nr 2-19-110062

väljamõistetud

elatise

suurust

ning

kohustada

X

tasuma

C

ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 elatist

149 eurot 55 senti kuus ja alates 1. aprillist 2022 kuni C täisealiseks

saamiseni (13. oktoober 2027) 159 eurot 92 senti kuus ((209,2+46,44-60/2-

300/8)×0,85). Elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat (209,2

eurot) indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti

Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti) Statistikaameti

poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga

muutusega. Seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või lasterikka

pere toetuse (300 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse alates

toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. Alates lasterikka pere

toetuse maksmise lõpetamisest ei arvestata elatise suurust määrates

lasterikka pere toetust. Alates 11. veebruarist 2025 ei rakendu koefitsient

0,85.

6. Jätta maakohtus kantud menetluskulud X kanda ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud poolte enda kanda. Q-l ja C-l ei ole tekkinud maakohtu menetluses

hüvitatavaid menetluskulusid.

2-21-13380

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, isa) esitas 23. novembril 2019 (korduvalt täpsustatud, täiendatud ja muudetud,

viimati 5. aprillil 2021) Harju Maakohtule Q (kostja I, poeg) ja C (kostja II, tütar) vastu hagi,

milles palus muuta Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrust tsiviilasjas nr 2-19-110062

selliselt, et tal ei ole kohustust tasuda alates 1. juunist 2019 kuni 19. novembrini 2019 laste

ülalpidamiseks elatist, ning vähendada alates 23. novembrist 2019 temalt kummagi lapse

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust selliselt, et tal on kohustus tasuda kummagi lapse

ülalpidamiseks elatist 90 eurot (30. detsembri 2020. a menetlusdokumendis 175 eurot lastele

kokku) kuus muutuva suurusena nii, et elatis suureneb igal kalendriaastal 5% võrra.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja laste isa ning W (ema) laste ema. Kuni 2019. a juunini

elasid lapsed ema juures ja isa kandis vastavalt vajadusele laste kulusid ning maksis elatist 200

eurot. 2019. a juunist kuni augustini viibisid lapsed suurema osa ajast isa juures ja isa kandis

sel ajal kõik laste kulud. Alates 1. septembrist 2019 kuni 11. novembrini 2019 elas poeg isa

juures ning tütar jäi elama ema juurde. Seega pidas kumbki vanem vahetult ühte last ülal. Kuna

lapsed viibisid 2019. a suve isaga, ei ole emal õigust nõuda isalt sel ajal elatise tasumist.

1.2. Isal ei ole võimalik maksta lastele miinimummääras elatist (292 eurot). Isal on viis last,

keda ta peab ülal pidama ning ta ei suuda anda igale lapsele ülalpidamist 292 euro ulatuses

kuus. Isa töötab juhatuse liikmena, kuid ta ei saa töötasu ning tal ei ole sissetulekut. 2020. aastal

on isa välisriigist saadav töötasu olnud keskmiselt 1360 eurot (neto) kuus ja väljaminekud

1219–1299 eurot kuus. Hagejal on võimalik töökohustuste täitmise tõttu kasutada äriühingule

kuuluvat sõidukit, kuid ta peab tasuma ise kütuse eest. Alates 30. detsembrist 2020 on isa

töötuna arvele võetud ja talle makstakse töötuskindlustushüvitist ca 500 eurot kuus. Isale ei

kuulu ühtki sõidukit ega kinnisasja. Talle kuulub F OÜ osalus, kuid äriühingul on 103 978 euro

12 sendi suurune maksuvõlg ning käimas on mitmed täitemenetlused.

1.3. Laste kulud ühes kuus ei saa olla ca 800 eurot (elatis kummaltki vanemalt 2×292 eurot +

lastetoetus). Kulud on ülepaisutatud ja ema ei ole laste kulusid tõendanud. Seaduseelnõu

kohaselt peaks miinimumelatis olema 193 eurot lapse kohta kuus. Lapse vajaduspõhise

miinimumelatise uuringu (RAKE uuring) kohaselt on ühe lapse ülalpidamiskulu 347 eurot

kuus.

2-21-13380

1.4. Arvestada tuleb ka emale makstavat lastetoetust ja lasterikka pere toetust ning seda, et

mitme lapse puhul on laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused väiksemad nn

mastaabisäästu tõttu.

1.5. Vanemad peavad pidama lapsi võrdselt ülal, kuid ema sissetulek ei võimalda tal panustada

laste ülalpidamisse sama palju, kui peab isa elatist maksma.

Kostja vastuväited

2. Ema vaidles laste nimel hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2.1. Vastuväidete kohaselt viibisid lapsed 2019. a suvel nii ema, ema sugulaste kui ka isa juures.

Isa ei ole tõendanud, et ta kandis suvel laste kulusid, sh ostis riideid ja jalatseid või kandis kooli

ja lasteaiaga seotud kulusid. Poeg elab jätkuvalt ema juures ja tema elukoht ei ole muutunud.

Isa hoidis üksnes poega mõnda aega sunniviisiliselt enda juures ega lubanud ema juurde. Isa ei

kohtu lastega.

2.2. Elatise vähendamiseks ei ole alust. Elatise vähendamise korral jääksid laste vajadused

rahuldamata. Isa varjab oma sissetulekuid ning tema esitatud andmed ei ole usaldusväärsed.

Tema tegelik varaline seisund võimaldab tal väljamõistetud elatist maksta. Heale varalisele

seisundile viitab see, et isa on ostnud endale kaatri, pidas Pariisis pulmi ca 40 külalisega ning

ehitas ämma kinnisasjale saunamaja. Samuti saab isa lubada endale vandeadvokaadist

esindajat.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 30. aprilli 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18420 menetlusse

võtmast hageja nõuet muuta varasemat kohtulahendit selliselt, et hagejal ei ole kohustust tasuda

kostjatele alates 1. juunist kuni 19. novembrini 2019 elatist, võttis tõendina asja juurde

äriregistri 30. aprilli 2020. a väljatrüki Z OÜ tegeliku kasusaaja kohta, keeldus tõendina vastu

võtmast RAKE uuringut, jättis rahuldamata taotluse ema 2019–2020 tuludeklaratsioonide

väljanõudmiseks Maksu- ja Tolliametilt (MTA) ning jättis rahuldamata hagi elatise

vähendamiseks alates 23. novembrist 2019. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid

ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, sest kostjatel ei olnud tekkinud

menetluses hüvitatavaid menetluskulusid.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja 30. detsembril 2020 esitatud nõue

muuta Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrust selliselt, et hagejal ei ole kohustust tasuda

elatist ajavahemikul 1. juunist kuni 19. novembrini 2019, jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest nõue ei ole esitatud hageja seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.

TsMS § 459 lg 2 järgi saab otsust muuta alates hagi esitamise ajast. Hageja nõue puudutab hagi

esitamisele eelnenud ajavahemikku, kuid elatise vähendamist ei saa nõuda tagasiulatuvalt.

3.2. Hageja nõue elatise vähendamiseks alates 23. novembrist 2019 tuleb jätta rahuldamata, sest

hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annavad alust elatist vähendada.

3.3. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

2-21-13380

-

Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrusega (maksekäsk) mõisteti hagejalt kummagi

lapse kasuks alates 4. aprillist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatis

270 eurot kuus;

-

alates hagi esitamisest elavad lapsed ema juures;

-

lapsed ei viibi regulaarselt isa juures ja isa ei anna neile vahetult ülalpidamist;

-

hageja kinnitusel on tema töötasu olnud 2020. aastal 1360 eurot (neto);

-

Eesti Töötukassa 8. jaanuari 2021. a otsusest nähtub, et hageja on töötuna arvele võetud

ning talle on määratud töötuskindlustushüvitis;

-

14. jaanuari 2021. a seisuga kuulus hagejale osalus äriühingus F OÜ, hageja on tegelik

kasusaaja äriühingus Z OÜ, millele kuulub omakorda osalus äriühingutes Õ OÜ ja D

OÜ, ning hageja on juhatuse liige neljas äriühingus;

-

hagejale ei kuulu vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita; AS SEB Pank kontojääk

on 0 ja hagejal on inkassonõue 21 312 eurot 79 senti; Swedbank AS konto on

blokeeritud ja selle jääk on - 43 eurot 45 senti; AS LHV Pank kontojääk on 0; 27. mail

2019 ei olnud kohustuste maht ja kontode jääk oluliselt erinev;

-

hagejal on rahvastikuregistri kande järgi kolm alaealist last, kolmas laps sündis

29. märtsil 2020; kolmandale lapsele makstakse lastetoetust 100 eurot kuus ja hageja

perele lasterikka pere toetust 300 eurot kuus.

3.4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 27. mai 2019. a lahendi tegemise aja seisuga

võrreldes elatise maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud TsMS § 459 lg 1 tähenduses

oluliselt muutunud.

Varasema lahendiga mõistis kohus hagejalt kummagi lapse kasuks välja elatise 270 eurot kuus,

kuid hageja taotleb lahendi muutmist selliselt, et ta maksaks kummagi lapse ülalpidamiseks

90 eurot kuus ning elatis suureneb igal aastal 5%.

Kuigi hageja väitis, et ta peab lapsi vahetult ülal lastega suheldes, ei ole hageja väitnud ega

tõendanud, et lapsed viibiksid temaga regulaarselt arvestatava osa ajast. Seega ei ole alust

arvata, et võrreldes varasema lahendi tegemise ajaga on isa vahetu ülalpidamine suurenenud.

Kuigi hageja arvates tuleb arvestada asjaolu, et laste kulud on osaliselt kaetud riiklike

toetustega, oli eelmise lahendi tegemise ajal lastetoetuste suurus sama, sh oli lastel ka siis õigus

saada lasterikka pere toetust. Hageja oleks saanud juba toona sellele asjaolule tugineda, mistõttu

ei ole elatise vähendamise nõuet lahendades põhjendatud arvestada, et laste kulud on osaliselt

riiklike toetustega kaetud. Asjas ei ole tähtsust sellel, millisel põhjusel jättis isa toona

vastuväited esitamata. Tegemist ei ole muutunud asjaoludega. Lisaks tuleb arvestada seda, et

riiklikke toetusi saab arvestada üksnes koosmõjus muude asjaoludega, kuid praegu ei esine

muid asjaolusid, mis annaksid mõjuva põhjuse elatist vähendada.

Kuigi hageja väidab, et laste kulud ei ole nii suured, et neile tuleks lahendiga väljamõistetud

ulatuses elatist anda, ei ole hageja väitnud, et laste kulud on pärast lahendi tegemist vähenenud.

Ka selle vastuväite sai hageja esitada varasemas menetluses ning tegemist ei ole muutunud

asjaoluga. Seejuures ei ole ka põhjendatud hageja etteheide laste emale, et viimane ei ole laste

kulutusi tõendanud. Miinimummääras elatist nõudes või sellise nõude vähendamisel ei ole

elatist saama õigustatud isikul vaja kahekordsest elatise miinimummäärast väiksemaid kulutusi

tõendada.

Hageja peamine väide puudutab seda, et tema sissetulek ei võimalda maksta lastele varem

väljamõistetud ulatuses elatist, sh väitis hageja, et ta on alates 2021. aasta jaanuarist töötu. Kuigi

hageja on Eesti Töötukassa 8. jaanuari 2021. a otsuse kohaselt töötuna arvele võetud, tuleb

2-21-13380

töötust käsitada ajutise olukorrana ning elatise vähendamise aluseks ei saa olla ajutiselt ja

eeldatavasti lühiajaliselt kestev asjaolu. Hageja esitatud teabest ei nähtu, miks tal ei ole

võimalik asuda samasuguse töötasu eest tööle uues töökohas või leida tööd muus valdkonnas.

Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille kohaselt saaks kohus eeldada, et uue töö

leidmisel ei saaks hageja vähemalt sama suurt töötasu, nagu tal oli enne eelmise kohtulahendi

tegemist. Kuna hageja ei esitanud eelmises kohtuasjas maksekäsule vastuväidet, saab eeldada,

et hagejal oli võimalik pidada kumbagi last 270 euro ulatuses ülal. Oma varasemat töötasu

suurust ei ole hageja tõendanud, sh ei nähtu esitatud MTA tõendist tema sissetulekuid.

Vaatamata sellele, et kohus kohustas hagejat tõendeid esitama, ei ole hageja esitanud oma

pangakonto väljavõtet, millelt nähtuks tema töötasu laekumine. Seega ei saa kohus järeldada,

et hageja töötasu ei ole piisav. Hageja viited miinimumelatise suurusele ja sellele, et enamus

Eesti elanikkonnast ei saa kulutada lapse ülalpidamiseks isegi 500 eurot kuus, ei ole

asjakohased, sest kohus lähtub asja lahendades konkreetse kohustatud vanema, mitte abstraktse

keskmise Eesti elaniku varalisest võimekusest. Seejuures on kostjad viidanud hageja

kriminaalsele taustale ja sellele, et tema majanduslikud tehingud ei ole läbipaistvad, mistõttu ei

ole hageja esitatud andmed usaldusväärsed. Arvestades seda, et hageja on esitanud oma

sissetulekute kohta erinevaid andmeid, ei teki ka kohtul nende andmete osas usaldust.

16. detsembri 2020. a istungil väitis hageja, et tal puudus sissetulek ja talle ei makstud juhatuse

liikme tasu. 30. detsembri 2020. a seisukoha kohaselt sai ta siiski viimasel aastal välisriigist

töötasu keskmiselt 1360 eurot (neto), mis on veidi suurem Eesti keskmisest palgast. Töötukassa

otsuse kohaselt on hageja alates 30. detsembrist 2020 koondatud. Kuna hageja on kohtuistungil

esitanud valeväiteid, ei pea kohus usutavaks hageja väiteid tegeliku töötuse ning ebapiisava

sissetuleku kohta. Lisaks kinnitas hageja 30. detsembri 2020. a seisukohas, et talle ei kuulu

ühtegi äriühingut, kuid äriregistri päringust selgus, et 14. jaanuari 2021. a seisuga kuulus

hagejale osalus äriühingus F OÜ ning hageja oli tegelik kasusaaja äriühingus Z OÜ, millele

kuulus osalus äriühingutes Õ OÜ ja D OÜ. Hoolimata kohtu nõudest, ei andnud hageja kohtule

seda teavet. Lisaks tuleb arvestada võimalusega, et hageja saaks oma sissetulekuid suurendada.

Äriregistri andmetel on hageja nelja äriühingu juhatuse liige. Kuigi hageja on välja toonud, et

ta ei saa juhatuse liikme tasu, ei pea hageja täitma juhatuse liikme kohustusi tasu saamata.

Kohtule ei ole usutav, et hageja täidab neljas äriühingus juhatuse liikme ülesandeid ja kannab

vastutust, selle eest tasu saamata. See viitab sissetuleku varjamisele ja sellele, et hageja varaline

seisund on väidetust parem. Ka juhul, kui hageja väited tasuta tegutsemisest vastavad tõele,

saab kohus lähtuda sellest, milline oleks hageja sissetulek teistsuguste valikute korral, st nõudes

juhatuse liikmena tegutsemise eest tasu või asudes tööle mujale.

Hageja muu varaline seisund ei ole võrreldes eelmise lahendi tegemise ajaga oluliselt

muutunud, sh ei ole tema pangakontode jäägid oluliselt erinevad. Küll nähtub AS LHV Pank

väljavõttest, et hagejale on laekunud kuus korda raha AS-ilt Eesti Loto, mis viitab sellele, et

hagejal on piisavalt raha, et osta lotopileteid. Hageja piisavale varalisele seisundile viitab ka

see, et talle kuulub osalus äriühingus F OÜ. Kuigi hageja väitel on äriühingul maksuvõlg ja

käimas on mitmeid täitemenetlusi, ei nähtu kohtute infosüsteemist, et hageja oleks esitanud

avalduse äriühingu pankroti väljakuulutamiseks. Seega saab äriühing eeldatavasti oma

kohustused täita ning suudab teenida tulevikus kasumit. Hageja varalist võimekust ei näita

kostjate esitatud foto hagejast mootorpaadis. Küll aga muudab hageja väite vahendite

ebapiisavusest ebausutavaks asjaolu, et hageja pidas pulmi Pariisis. Eluliselt ei ole usutav, et

Pariisis pulmade pidamine ei olnud kulukas. Hageja ei ole tõendanud, et kulud tasusid valdavas

osas hageja abikaasa vanemad. Hageja abikaasa kirjalik selgitus ei ole selle tõendamiseks

usaldusväärne, sest hageja abikaasa on huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Hageja

väidete ebausaldusväärsusele viitavad ka erinevused summades. Hageja sai tõendada, kui

2-21-13380

suured olid pulmade kulud ja kes need tasus, kuid hageja ei ole seda teinud. Pulmade pidamine

Pariisis viitab hageja väidetust kõrgemale elustandardile.

Hageja ei ole tõendanud, et tal on viis ülalpeetavat last. Rahvastikuregistrist nähtub, et hagejal

on lisaks kostjatele XX.XX.XXXX sündinud kolmas laps. Hageja ei pea ülal pidama oma

abikaasa lapsi. Seega on pärast 27. mai 2019. a kohtulahendi tegemist asjaolud muutunud, kuid

seda tuleb elatise suuruse muutmisel arvestada üksnes juhul, kui kolmanda lapse sünniga

kaasnev ülalpidamiskulu suurenemine mõjutab oluliselt hageja varalist seisundit. Hageja ei ole

tõendanud, et tema varaline seisund ei võimalda tal kolme last ülal pidada. Hageja väidete

kohaselt on tema kolmas laps ka tema abikaasa kolmas laps. Kolmandale lapsele makstakse

lapsetoetust 100 eurot ja perele makstakse ka lasterikka pere toetust 300 eurot. Seega on hageja

kolmanda lapse kulud eelduslikult 200 euro ulatuses kaetud peretoetustega. Arvestades hageja

väidet, et ühe lapse ülalpidamiskulud on RAKE uuringu kohaselt 347 eurot kuus, on hageja osa

kolmanda lapse ülalpidamisel 73 eurot 50 senti ((347-200)/2). Seega, lähtudes hageja väidetest,

jääb hagejal tema väidetud 1360 euro suuruse töötasu ja kolme lapse ülalpidamise korral

piisavalt raha ka enda vajaduste rahuldamiseks (1360-2×270-73,5=746,5). Seega ei jää hageja

ega tema kolmas laps kostjatele varasemas ulatuses elatist makstes halba varalisse seisu.

Elatise vähendamiseks ei anna alust lapsi kasvatava vanema väidetav suutmatus pidada lapsi

samas mahus ülal. Mõlemad vanemad peavad eelduslikult panustama lapse ülalpidamisse

võrdselt, kuid see ei tähenda, et ühe vanema puuduliku võimekuse korral tuleks eelistada lahus

elava vanema, mitte laste huve. Taoline lähenemine lükkaks pere, kus lapsed tegelikult

kasvavad, veel suuremasse vaesusesse. Seetõttu ei ole põhjendatud vähendada elatist summani,

mida suudab väidetavalt laste ülalpidamisse panustada lapsi kasvatav vanem.

3.5. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja

kanda. Arvestades seda, et kostjatel ei ole tekkinud menetluskulusid, ei ole vaja hüvitatavate

kulude suurust kindlaks määrata.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus keeldus menetlusse võtmast hageja nõuet elatist alates 1. juunist kuni 19. novembrini

2019 vähendada, ja saata selles osas asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Osas, millega maakohus jättis hageja nõude alates 23. novembrist 2019 elatise vähendamiseks

rahuldamata, palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada,

või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis

tõendina vastu võtmata hageja esitatud RAKE uuringu ja rahuldamata hageja taotluse ema

sissetulekute väljaselgitamiseks. Lisaks võttis maakohus üllatuslikult omal algatusel asja

materjalide juurde Z OÜ äriregistri väljavõtte, andmata pooltele võimalust esitada oma

seisukohti. Z OÜ tegelikuks kasusaajaks olemine ei tähenda seda, et hageja saab äriühingult

sissetulekuid. Samuti olid äriregistri andmed vananenud.

4.2. Väär on maakohtu seisukoht, et alates 1. juunist kuni 19. novembrini 2019 välja mõistetud

elatist ei saa muuta ja hageja peab tasuma lastele selle ajavahemiku eest elatist sõltumata sellest,

et lapsed elasid sel ajal isa juures.

2-21-13380

4.3. Maakohus asus tõendeid selektiivselt hinnates väärale seisukohale, et alates 23. novembrist

2019 ei ole alust väljamõistetud elatist vähendada.

4.3.1. Maakohus eeldas alusetult, et hageja peab suutma tasuda kahe lapse ülalpidamiseks

vähemalt 540 eurot kuus ja kolme lapse ülalpidamiseks 810 eurot kuus, st teenima oluliselt üle

1000 euro kuus.

Maakohus jättis alusetult tähelepanuta tõendi, mille kohaselt on hageja alates 30. detsembrist

2020 töötu, ning leidis vääralt, et hageja töötus ei ole usutav. Kohus ei saa oletada, vaid peab

juhinduma konkreetses asjas esitatud tõenditest. Seejuures ei ole hageja esindaja esitanud

16. detsembri 2020. a istungil valeväiteid hageja töötamise kohta. Esindaja kinnitas istungil

kliendi avaldatut ja istungi ajal ei olnud hageja veel töötu. Hageja esitas pärast töökoha

kaotamist täiendava tõendi oma töötuse kohta ning 22. märtsil 2021 tõendi talle makstava

hüvitise (natuke üle 500 euro kuus) kohta.

Asjakohatud on maakohtu spekulatiivsed väited hageja võimaluste kohta teenida üle 1000 euro

suurust sissetulekut, samal ajal kui laste ema teenib miinimumtöötasu. Maakohus kohtles

vanemaid ebavõrdselt, kui leidis, et isa peab suutma leida endale tasuva töö, nõudmata seda

laste emalt. Paljud inimesed teevad tööd madala palga eest ja kohus ei või suhtuda neisse

üleolevalt. Maakohus jättis arvestamata vanemate reaalsed sissetulekud.

Maakohus tegi hagejale alusetult etteheiteid selle kohta, et hageja ei teeni juhatuse liikmena

piisavalt, jättes arvestamata hageja väited, et kahe äriühingu tegevus oli Covid-19 pandeemia

tõttu seiskunud. On üldteada asjaolu, et paljudes majandussektorites on keeruline ning

ehitusvaldkonnas on majandustegevus aeglustunud.

Äriühingu Z OÜ kasusaajaks olemine ei tähenda seda, et hagejal oleks vara, mille arvel lapsi

ülal pidada. Maakohtu spekulatiivsed järeldused F OÜ osaluse väärtuse kohta jätavad

arvestamata selle, et äriühingul oli enam kui 100 000 euro suurune maksuvõlg ja käimas on

täitemenetlused, st tegemist on varatu äriühinguga.

Maakohus jättis arvestamata, et hageja pangakontodel ei ole raha ning hageja vastu on

inkassonõue.

Maakohtu järeldused laste ema paljasõnalistest väidetest Pariisis pulmapeo korraldamise kohta

kinnitavad kohtu negatiivset meelestatust hageja suhtes, seejuures järeldas maakohus

paljasõnaliselt, et hageja abikaasa selgitused ei ole usaldusväärsed, asus aga seejärel

vastuoluliselt seda tõendit analüüsima.

4.3.2. Maakohus leidis ekslikult, et kohus peab juhinduma konkreetsest olukorrast ja tähtsust ei

ole sellel, millised on tegelikult keskmiselt lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud. Samas jättis

maakohus tuvastamata laste reaalsed vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste

suuruse ning arvestamata, et laste vajadusi saab rahuldada peretoetuste arvel.

Arvestades ema sissetuleku suurust (keskmiselt 597 eurot 24 senti kuus), ei saa laste kulud

kokku olla ca 1300 eurot kuus. Ema väidetud kuludest on kokku põhjendatud kulud 517 eurot

40 senti kahe lapse kohta kuus. RAKE uuringu kohaselt on lapse keskmine ülalpidamiskulu

347 eurot kuus ning kolmelapselises peres on lapse kulud mastaabisäästu tõttu 50% võrra

väiksemad.

2-21-13380

Ema saab kolme lapse kohta kokku kuus 520 eurot toetusi, sh lastetoetusi 220 eurot

(60+60+100) ja lasterikka pere toetust 300 eurot. Seega saab iga lapse vajadused rahuldada

173 euro 33 sendi ulatuses toetuste arvel ja on alust vähendada elatist alla miinimumi.

Menetluse edasine käik

5. Tallinna Ringkonnakohus eraldas 26. augusti 2021. a määrusega tsiviilasjast nr 2-19-18420

iseseisvaks menetluseks hageja ülalkirjeldatud nõuded ja andis tsiviilasjale uue numbri

(2-21-13380).

6. Ringkonnakohus selgitas pooltele 25. aprilli 2022. a kirjas alates 1. jaanuarist 2022 muutunud

õiguslikku olukorda ja tõendamiskoormist senise elatise suuruse muutmata jätmiseks ning tegi

pooltele kompromissiettepaneku.

7. Ringkonnakohus selgitas 26. aprilli 2022. a kohtuistungil täiendavalt muutunud õiguslikku

olukorda. Arvestades laste ema seisukohta, andis ringkonnakohus laste emale täiendava tähtaja

alates 1. jaanuarist 2022 kummagi lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste kohta

nimekirja ning tõendite esitamiseks, samuti ema varalise seisundi ja sissetulekute

tõendamiseks.

Ringkonnakohus võttis samal kohtuistungil uue tõendina vastu Z OÜ äriregistri väljavõtte 31.

mai 2021. a seisuga ning lisas omal algatusel kogutud sama väljavõtte kohtuistungi aja seisuga,

samuti äriregistri väljavõtte, millest nähtusid hageja seosed viie äriühinguga, ning palus hagejal

esitada nende kohta kirjaliku seisukoha. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse

võtta tõendina vastu RAKE uuring. Hageja loobus pärast ringkonnakohtu selgitust taotlusest

nõuda MTA-lt välja laste ema 2019–2020 tuludeklaratsiooni andmed.

8. Laste ema tõi 9. ja 10. mai 2022. a seisukohtades esile, et kahe lapse kulud olid 2022. a

jaanuaris kokku vähemalt 543 eurot 25 senti (sh eluasemekulud vastavalt maakohtus esitatule

277 eurot 50 senti). Veebruaris ületasid kulud selgelt 450 eurot, lisaks sai ostetud pojale uus

telefon 209 euro eest ja selle kaaned 60 euro eest. Ema palus jätta kõik hageja esindaja kulud

hageja enda kanda.

9. Hageja 24. mai 2022. a seisukoha kohaselt ei ole laste ema tõendanud, et laste vajaduste

rahuldamiseks kulub kokku 540 eurot kuus, sh ei ole tõendatud laste elamiskulusid ning

väidetavaid toidu ja riiete kulutusi sisaldavaid ülekandeid ei ole võimalik seostada laste

kuludega. Maakohtule esitatu kohaselt olid kulud üle 1300 euro, kuid kulunimekiri oli

tõendamata ning nimekirjas sisalduvad kulud tuleks jagada viie pereliikme vahel.

Hageja tasub laste ülalpidamiseks kokku 175 eurot kuus. Lisaks on hageja andnud 2022. aastal

lastele taskuraha (tütrele 154 eurot ja pojale 150 eurot) ning kannab tütre telefoniarved. Kui

laste ema panustaks laste ülalpidamisse sama palju kui isa, oleks emal koos makstavate

toetustega piisavalt vahendeid laste ülalpidamiseks.

Hageja oli alates 2020. a detsembrist kuni 2021. a juunini töötu. Alates 3. juunist 2021 töötab

hageja Ö OÜ-s logistiku ametikohal töötasuga 1946 eurot 20 senti (bruto) kuus. Hageja on Z

OÜ tegelik kasusaaja, kuid selle ühingu hallatavad ühingud ei ole kasumisse jõudnud ja hageja

ei ole sealt saanud dividenditulu.

Hageja nõustub ringkonnakohtu kompromissiettepanekuga. Hageja on kogu aeg olnud nõus

lastele elatist maksma, kuid peamine vaidlus seisneb selles, kui suur peab olema isa panus

olukorras, kus ema panus on minimaalne, kuigi vanemad peavad panustama võrdselt.

2-21-13380

10. Laste ema esitas 7. juunil 2022. a vastuväited, mille kohaselt tuleb pere kulud jagada

neljaga, kuna ema kolmas laps on vallaslaps. Samuti tõi ema esile, et hageja rääkis 2021. a

novembris XXX saates D (nüüdseks R OÜ) tegevjuhina äriühingu turuliidriks tõusmisest, st

hageja varjab endiselt oma sissetulekuid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt. Ülejäänud osas tuleb

apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.

12. Esmalt teeb kolleegium kokkuvõtte ringkonnakohtule esitatud uutest tõenditest ja otsustab

veel vastu võtmata uute tõendite vastuvõtmise üle.

12.1. Ringkonnakohus lahendas hageja taotlused 26. aprilli 2022. a kohtuistungil ja kogus

selleks ajaks ka ise kaks aktuaalset äriregistri väljavõtet.

Kuna maakohus eksis menetlusõiguse normide vastu, kui lisas hageja varalist seisundit

puudutavalt kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päeval toimikusse Z OÜ äriregistri

väljavõtte, millest nähtus, et hageja oli selle äriühingu tegelik kasusaaja, andmata hagejale

võimalust

esitada

selle

kohta

oma

seisukohta,

arvestas

ringkonnakohus

hageja

apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid ning rahuldas kohtuistungil hageja taotluse võtta

tõendina vastu apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga sama äriregistri väljavõte. Ühtlasi tegi

ringkonnakohus vahetult enne kohtuistungit selle äriühingu tegelike kasusaajate kohta

äriregistri päringu ning hageja nõusolekul lisas ka selle väljavõtte toimikusse. Hageja nõustus

seepeale, et ta on Z OÜ tegelik kasusaaja.

Ringkonnakohus tegi sarnaselt maakohtule enne kohtuistungit aktuaalse päringu ka hagejaga

seotud muude äriühingute kohta ning lisas ka selle väljavõtte hageja nõusolekul toimikusse.

Hageja ei ole selgitanud ringkonnakohtule oma seoseid ja tegevust nendes äriühingutes

lähemalt.

Ringkonnakohus jättis kohtuistungil tõendina vastu võtmata hageja esitatud RAKE uuringu,

sest kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu, kui keeldus

seda tõendina vastu võtmast seetõttu, et sellest ei nähtunud asja lahendamiseks tähtsaid

asjaolusid.

Hageja loobus kohtuistungil MTA-lt laste ema 2019–2020. a tuludeklaratsiooni andmete

väljanõudmise taotlusest.

12.2. Arvestades seda, et ringkonnakohus andis alates 1. jaanuarist 2022 muutunud õigusliku

olukorra tõttu pooltele täiendava tähtaja elatise suurust mõjutavate asjaolude, sh laste vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste ja vanemate sissetulekute ning varalise seisundi

tõendamiseks, otsustab kolleegium alljärgnevalt uute tõendite vastuvõtmise.

Ringkonnakohus võtab vastu kostjate 9. ja 10. mail 2022 esitatud menetlusdokumentidele

lisatud tõendid, hageja 24. mai 2022.a menetlusdokumendile lisatud tõendid ja kostjate 7. juuni

2022. a menetlusdokumendi lisa 1, samuti arvestab menetlusdokumendi tekstis lingi kaudu

kättesaadavat XXX saate salvestust. Ülejäänud 7. juuni 2022. a menetlusdokumendile lisatud

2-21-13380

tõendid, s.o Messenger`i vestlused nn tööampsude tegemise kohta ja konto väljavõtted teistelt

isikutelt emale laekuvate summade kohta jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel vastu

võtmata, sest neil ei ole asja lahendamisel tähtsust.

13. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega esmalt osas, millega maakohus keeldus õigusliku

perspektiivituse tõttu menetlusse võtmast hageja nõuet, mis puudutas kohtulahendiga

väljamõistetud elatise vähendamist ajavahemikul enne hagi esitamist.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti ja põhjendatult menetlusse võtmata hageja

30. detsembril 2020 esitatud nõude muuta Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrust selliselt, et

hagejal ei ole kohustust tasuda kostjatele alates 1. juunist kuni 19. novembrini 2019 elatist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus juhindus õigesti

TsMS § 459 lg-st 2, mille kohaselt saab jõustunud kohtulahendiga kohustatud vanemalt

väljamõistetud elatise suurust muuta alates hagi esitamise ajast, mitte tagasiulatuvalt

(vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). See kehtib ka juhul, kui

pärast kohtulahendi tegemist asub laps elama elatist maksma kohustatud vanema juurde ja

vanem asub seetõttu last vahetult ülal pidama. Sellisel juhul saab kohustatud vanem pöörduda

kohe kohtu poole elatist maksma kohustava kohtulahendi muutmiseks. Seda ei ole aga hageja

praegusel juhul teinud. Hageja esitas maakohtule hagi 23. novembril 2019, kuid nõuab elatist

maksma kohustava lahendi muutmist alates 1. juunist kuni 19. novembrini 2019.

Samas ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et hageja õigused jääksid elatise muutmise hagi

menetlusse võtmisest keeldumise korral kaitseta. Olukorras, kus kohtulahendi järgi kohustatud

vanem on kohtulahendi kehtimise ajal oma ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud,

rahuldades temale seaduse järgi langevas osas tema juurde elama asunud lapse vajadused

vahetult, on vanemal õigus keelduda teisele vanemale elatist maksmast ning juhul, kui teine

vanem alustab kohtulahendi alusel selle ajavahemiku elatise saamiseks täitemenetluse, võib ta

nõuda täitemenetluse seadustiku § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist

(vt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 14). Praeguses asjas ei

ole kohtule teada, et Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määruse alusel oleks hageja vastu

alustatud täitemenetlust.

Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja nõue, mis puudutab elatise

vähendamist enne hagi esitamist puudutaval ajavahemikul, tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel menetlusse võtmata.

14. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, millega maakohus jättis kummalegi lapsele

kohtulahendi alusel makstava elatise alates 23. novembrist 2019 vähendamata 90 euroni

(millele lisandub igal aastal 5%).

14.1. Kolleegiumi hinnangul asus ka selle nõude osas maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud

õigust kohaldades õigesti seisukohale, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid

TsMS § 459 lg 1 järgi alust Pärnu Maakohtu 27. mai 2019. a määrusega välja mõistetud elatise

suurust hageja soovitud suuruseni vähendada. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele

ja täienduseks maakohtu põhjendustele märgib kolleegium järgmist.

14.2. Maakohus ei ole eksinud, kui juhindus vaidlust lahendades eeldusest, et kummagi lapse

ülalpidamiseks kulub iga kuu summa, mis vastab kahekordsele elatise miinimummäärale, ega

nõudnud kostjatelt nende tegelike kulude tõendamist.

2-21-13380

Ringkonnakohus selgitab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud

olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, mis oli 2019. aastal 270 eurot ning 2020. ja 2021. aastal 292 eurot.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi,

st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus

ning

tuleb

eeldada,

et

lapse

ülalpidamiseks

kulub

kummagi

vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad

suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27).

Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus,

peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Seda ei ole aga

hageja teinud. Seejuures ei ole piisavad hageja viited RAKE uuringule, sest uuringu tulemused

ei näita seda, milline on hageja laste vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste tegelik suurus.

Uuringus välja toodud Eesti laste keskmine kulutuste suurus ei kummuta enne 1. jaanuari 2022

kehtinud PKS § 101 kohaldamise aluseks olevat lapse miinimumvajaduste suuruse eeldust.

Hageja ei ole toonud esile, põhistanud ega tõendanud, millised on tema laste tegelikud kulud.

14.3. Samuti asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole

usutavalt põhistanud ega tõendanud, et tema sissetulek ja varaline seisund ei võimaldanud tal

maksta kummalegi lapsele maksekäsu määrusega väljamõistetud elatist.

14.3.1. Praegusel juhul mõistis Pärnu Maakohus 27. mai 2019. a maksekäsu määrusega hagejalt

kummagi lapse ülalpidamiseks välja 270 eurot kuus, mis oli toona PKS § 101 lg 1 järgi elatise

miinimummäär.

Seega

taotleb

hageja

hagiga

sisuliselt

elatise

vähendamist

alla

miinimummäära.

Kolleegium selgitab, et kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja

miinimumist väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele

miinimummääras ülalpidamist.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas

on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;

2-21-13380

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on iseenesest möönnud, et PKS § 102 lg 2

tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena käsitatavaks

mõjuvaks põhjuseks olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista

vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda

tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast

väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise

väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid

asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda

miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki,

kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise

väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et PKS §-s 101 enne 1. jaanuari 2022

sätestatud miinimumelatise suurus oli igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise

väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei tuleks kohtumenetluses esile tuua ja

tõendada. Hageja on kogu kohtumenetluse vältel esitanud hulgaliselt väiteid selle kohta, miks

ta peab seaduses sätestatud miinimumelatise suurust ülemääraseks ja inimestele üle jõu käivaks,

kuid jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohus pidi juhinduma vaidlust lahendades kehtivast

seadusest, sh miinimummäärast ning sai mõista sellest väiksema elatise välja üksnes juhul, kui

mõjuval põhjusel ei olnud vanem suuteline miinimumelatist maksma.

14.3.2. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks

miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmist, sest hageja ei olnud usutavalt põhistanud ja

tõendanud, et tema sissetulek ja varaline seisund olid hagi esitamise ajaks või kohtumenetluse

jooksul sedavõrd muutunud, et ta ei suutnud tasuda oma lastele miinimummääras elatist.

Arvestades seda, et hageja ei esitanud maakohtule ammendavaid andmeid oma varalise seisundi

ja sissetulekute kohta, kuigi maakohus seda hagejalt 16. detsembri 2020. a eelistungil nõudis

(I kd, tl 83), ei olnud maakohtul alust asuda hageja valikuliselt esitatud andmete alusel

seisukohale, et hageja varaline seisund ja sissetulek ei võimalda tal oma lapsi miinimummääras

ülal pidada. Hageja tugines hagis peamiselt sellele, et Eestis elab palju inimesi, kes teenivad

vähe ega suuda tasuda miinimummääras elatist, kuid ei toonud esile ega tõendanud, milline oli

tema enda sissetulek maksekäsu määruse tegemise ajal või alates hagi esitamisest. Hageja

väitis, et ta ei saa ametlikult ja kindlat palka, kuid ta sai 2020. aastal Lätis asuvalt ettevõttelt

keskmiselt töötasu 1360 eurot kuus ning kasutab tööandja sõidukit (I kd, tl 95). Seejuures ei

täpsustanud hageja, millises äriühingus ta töötab, ega esitanud ühtki tõendit talle makstava

töötasu kohta. Arvestades asjaolu, et kohtu väljanõutud hageja pangakontodelt nähtub, et hageja

ei kasuta pangakontosid ja sinna ei laeku muud raha peale lotovõitude (I kd tl 129–143),

järeldab kolleegium, et hageja arveldab, sh saab sissetulekuid ja kannab kulutusi sularahas või

teiste isikute pangakontode kaudu. Seetõttu ei ole hageja sissetulekud ja kulutused kohtule

nähtavad, mistõttu ei teki kohtul veendumust hageja vahendite nappusest enne 1. jaanuari 2022.

Kuigi hageja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt määras Eesti Töötukassa talle alates

6. jaanuarist kuni 2. oktoobrini 2021 töötukindlustushüvitise (I kd, tl 156–157) ning konto

väljavõtte, mille kohaselt laekus hagejale Eesti Töötukassalt 9. veebruaril 2021 525 eurot

87 senti ja 9. märtsil 2021 513 eurot 96 senti (I kd, tl 158), ei saa kolleegium nendest tõenditest

järeldada, et ajal, mil hageja oli töötuna registreeritud ja talle maksti hüvitist, ei olnud hagejal

muid sissetulekuid. Hageja kinnitusel oli ta kuni 2021. a juunini töötu ning töötab alates

2-21-13380

3. juunist 2021 Ö OÜ-s, kus tema keskmine töötasu on 1946 eurot 20 senti, mille laekumise

kohta on hageja esitanud ka konto väljavõtted (II kd, tl 88). Samas on hageja esinenud 2021. a

novembris saates XXX D OÜ tegevjuhina (kostjate 7. juuni 2022. a menetlusdokumendis

sisalduv link) ning hageja on kogu kohtumenetluse aja olnud äriregistri andmetel seotud ka

muude äriühingutega (I kd, tl 123–128 pöördel ja 201 ning II kd, tl 43–44), olles mh äriühingute

juhatuse liige, tegelik kasusaaja või osanik. Seejuures kinnitas hageja ringkonnakohtule, et on

Z OÜ, kellele kuuluvad mitmed tegevad äriühingud (sh D OÜ), tegelik kasusaaja. Samuti on

kohtumenetluse ajal registrisse kantud äriühing R OÜ, mille kodulehel avaldatud info kohaselt

on hageja selle juhatuse liige (II kd, tl 43 pöördel ja 96). Hageja nõustus küll sellega, et ta on Z

OÜ tegelik kasusaaja, kuid väitis, et selle äriühingu hallatavad ühingud ei ole kasumisse

jõudnud. Samas ei ole hageja endiselt selgitanud, milline on tema roll nende äriühingute

juhtimisel ja tegevuses ning milliseid sissetulekuid ta vastavate ülesannete täitmise eest saab.

Hoolimata sellest, et hageja väitel ei ole temaga seotud äriühingud kasumlikud, ei ole hageja

esitanud ka selle kohta ringkonnakohtule tõendeid. Samuti ei ole hageja esitanud täpsemaid

väiteid ega tõendeid selle kohta, milliseid olid Covid-19 pandeemia mõjud temaga seotud

äriühingute majandusnäitajatele. Hageja üldsõnaliste väidete alusel ei saa kohus veenduda

tegelikes pandeemia mõjudes äriühingute majandustegevusele ega veenduda nende kehvades

majandusnäitajates. Neid asjaolusid arvestades ei ole ringkonnakohtule usutav, et hageja, kes

arveldas vähemalt kuni 2021. a alguseni sularahas ja on seotud mitmete tegutsevate

äriühingutega, ei saanud neist äriühingutest sisstulekuid ajal, mil ta oli end Eesti Töötukassas

töötuna arvele võtnud. Ühtlasi on tänaseks selge, et hageja oli töötuna arvele võetud

lühiajaliselt, mistõttu asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja ajutine töötus olukorras, kus

hageja ei ole selgitanud, miks tal ei ole võimalik tööd leida, ei andnud alust elatist vähendada.

Samuti oli põhjendatud maakohtu eeldus, et hageja suudab teenida sarnast sissetulekut, nagu ta

teenis väidetavalt enne töötuna arvele võtmist. Hageja kinnitusel teenib ta alates 2021. a juunist

isegi suuremat töötasu.

Ülaltoodut ei kummuta ka hageja viited tema pangakontodel raha puudumisele ja võlale. Nagu

ülal märgitud, ei nähtu pangakontode väljavõtetelt raha liikumisi, mistõttu ei saa nende alusel

teha järeldusi hageja tegelike sissetulekute ja väljaminekute kohta. Ka võla tekkimise aeg ja

võla tasumata jätmise asjaolud ei ole kohtule teada, st hageja ei ole kõiki asjaolusid kohtule

avanud ja esitab neid kohtule valikuliselt. Seetõttu ei saa neist asjaoludest järeldada, et hageja

ei suutnud enne 1. jaanuari 2022 lastele väljamõistetud ulatuses elatist maksta.

Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumil tekkinud asjas esitatud asjaolude ja tõendite, aga ka

maa- ja ringkonnakohtu omal algatusel kogutud tõendite valguses veendumust, et hageja ei

suutnud alates 23. novembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2021 maksta kummagi lapse

ülalpidamiseks 270 eurot kuus. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel kohus

saaks järeldada, et ta oli hagi esitades või hiljem kohtumenetluse ajal olukorras, kus ta ei

suutnud oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades anda lastele kohtulahendiga

väljamõistetud ulatuses elatist PKS § 102 lg 1 ja 2 tähenduses.

14.4. Olukorras, kus maakohus võis tugineda eeldusele, et kummagi lapse ülalpidamiseks kulub

kahekordne miinimumelatise määr, ning ei ole alust arvata, et hageja ei suuda tasuda kummagi

lapse ülalpidamiseks 270 eurot kuus, ei olnud maakohtul alust vähendada PKS § 102 lg 2 alusel

elatist.

Arvestades hageja varalist võimekust, ei ole tähtsust sellel, et kummalegi lapsele makstakse

lastetoetust 60 eurot kuus ja laste emale lasterikka pere toetust 300 eurot kuus. Kuna hageja

suudab kohtulahendiga väljamõistetud ulatuses elatist maksta, ei saa ta nõuda elatise

vähendamist pelgalt põhjusel, et riik on otsustanud lapsi ja lasterikkaid peresid ning nende

2-21-13380

toimetulekut toetada. Mh jätab hageja tähelepanuta, et sama suuri toetusi maksti lastele ka

maksekäsu määruse tegemise ajal, tegemist ei ole pärast kohtulahendi tegemist tekkinud uute

asjaoludega.

14.5. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohus ei tuvastanud

mõlema vanema varalist seisundit. Ringkonnakohtule jääb seejuures arusaamatuks hageja soov

maksta lastele vähem elatist põhjusel, et laste ema sissetulek on väike. Kuigi üldjuhul peab

kohus PKS § 105 lg 3 järgi elatise suurust määrates arvestama ka vanemate varalist seisundit ja

sissetulekute suurust, ei anna vanemate erinev varaline võimekus alust vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära.

14.6. Ka see, et hageja on kandnud tütre sideteenuse kulusid, ei anna alust tütre kasuks

väljamõistetud elatist vähendada. Hageja väitel on ta kogu menetluse ajal tasunud kahe lapse

ülalpidamiseks kokku 175 eurot kuus, s.o 87 eurot 50 senti lapse kohta kuus. Lisaks tütre

telefonikulusid tasudes, võib hageja olla täiendavalt vahetult täitnud oma kohtulahendist

tulenevat ülalpidamiskohustust, kuid see ei anna laust järeldada, et tütre kasuks väljamõistetud

elatist tuleks nende kulude võrra vähendada.

15. Eeltoodut arvestades jättis maakohus põhjendatult otsuse tegemise ajal kehtinud

õigusnormide alusel hageja nõude elatise vähendamiseks rahuldamata ning hageja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Küll on aga

apellatsioonimenetluse ajal alates 1. jaanuarist 2022 muutunud õiguslik olukord,

sh miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust maakohtu otsus osaliselt tühistada ja

rahuldada alates 1. jaanuarist 2022 hagi osaliselt.

15.1. Kolleegium selgitab, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise

elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot,

mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel

avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse

vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–

15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere

mitmele lapsele, vähendatakse üldjuhul PKS § 101 lg 7 järgi järgnevate laste puhul elatise

summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes, kuid mitmike puhul ja laste puhul, kelle

vanusevahe on suurem kui kolm aastat, elatist ei vähendata.

15.2. Ringkonnakohus selgitas laste emale, et elatise vähendamata jätmiseks, s.o 270 euro

suuruse elatise saamiseks ka pärast 1. jaanuari 2022, tuleb tal tõendada, et kummagi lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub 540 eurot kuus, vastasel korral vähendab kohus elatist kehtiva

miinimummäärani.

Laste ema väitis, et ta kandis jaanuaris ja veebruaris laste kulusid vähemalt 540 euro ulatuses,

ja esitas pangakonto väljavõtted toidu- ja esmatarbekaupu müüvates kauplustes kantud kulude,

pojale üle kantud raha ning talle kõrvaklappide ja telefoni ostmise kohta (II kd, tl 48–53, 56–

62 ja 65–66), kuid ei ole esitanud kohtule kummagi lapse kõigi kulude kohta nimekirja ega

2-21-13380

kõiki kulusid tõendanud. Seejuures viitas laste ema maakohtus esitatud eluasemekuludele, mis

on kahe lapse peale kokku väidetavalt 277 eurot 50 senti, kuid ei ole eluasemekulusid

tõendanud. Ema esitas eluasemekulude tõendamiseks maakohtule üksnes 2016. aastal Muhu 5–

127 asuva korteri üürilepingu (I kd, tl 76–78), 2016. a aprillis esitatud kõrvalkulude arve (I kd,

tl 79) ning 2016. aastal esitatud elektriarve (I kd, tl 80), mis ei kinnita kostjate eluasemekulusid

2022. aastal. Mh märgib kolleegium, et menetlusdokumentidele on kostjate elukoha aadressiks

märgitud Võistluse 41–9.

Seega ei ole laste ema tõendanud, et kummagi kostja ülalpidamiseks kulub alates 1. jaanuarist

2022 540 eurot kuus, ning kohtul on alust vähendada alates 1. jaanuarist 2022 elatist kehtiva

miinimummäärani. Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil ja kohtule kirjalikult esitatud

seisukohas alates 1. jaanuarist 2022 elatise kehtiva miinimummäärani vähendamisega ega

nõudnud elatise vähendamist 90 euroni kuus.

15.3. Elatist alates 1. jaanuarist 2022 vähendades lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kostjate

vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud

3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles

ulatuses ei tule kostjate vajadusi tõendada. Alates 1. aprillist 2022 on vastav eeldus 511 eurot

28 senti (2×209,2+2×46,44).

15.4. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere

toetuse arvel.

Pooled ei vaidle enam selle üle, et kummalegi lapsele makstakse perehüvitiste seaduse (PHS)

§ 17 lg 3 järgi lapsetoetust 60 eurot kuus, ning kolleegium arvestab seda.

Lisaks makstakse laste emale PHS § 21 lg 2 järgi kolmelapselise lasterikka pere toetust 300

eurot kuus. Kuigi elatise kalkulaatori järgi jagatakse lasterikka pere toetus laste vahel võrdsetes

osades, tuleb lasterikka pere toetuse eesmärki arvestades jagada see kolleegiumi hinnangul

kõigi pere liikmete vahel. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (474 SE) seletuskirja kohaselt on lasterikka pere toetuse arvestamine elatise

summa vähendamisel õigustatud eeskätt olukorras, kus lapsed, kelle tõttu seda toetust

makstakse (kolm või enam last), on elatist maksma kohustatud vanema ja lapsi peamiselt

kasvatava vanema ühised lapsed. Praegusel juhul see nii ei ole – vanematel on kaks ühist last,

kuid emal on kokku kolm alaealist last. Lisaks tuleb lasterikka pere toetuse puhul arvestada ka

selle maksmise eesmärki. Perehüvitiste seaduse eesmärk on PHS § 2 järgi toetada lastega

peresid ja laste kasvatamist. Kui lapsetoetuse saamise õigus on PHS § 17 lg 1 järgi lapsel, siis

lasterikka pere toetuse saamise õigus on PHS § 21 lg 1 järgi vanemal, kes kasvatab peres kolme

või enamat last. Perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt on peretoetused

suunatud rohkem vähemkindlustatud, sh suurtele peredele, ning lasterikka pere toetuse

eesmärgiks on tagada rohkem rahalist tuge paljulapselistele peredele. Seejuures on lasterikkus

sotsiaalne risk, mis võib sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei

pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. Mh põhjustab lasterikkus peale laste eest

hoolitsemise suurtele kuludele ka takistusi elatise teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu

tuleb vähemalt ühel vanemal pahatihti töötamisest täielikult või osaliselt loobuda. Eeltoodut

arvestades on lasterikka pere toetuse eesmärgiks pere üldise toimetuleku toetamine, et laste arvu

suurenemisega pere elatustase oluliselt ei langeks. Arvestades seda, et lasterikka pere toetus on

mõeldud kogu pere toimetuleku toetamiseks, sh perele piisava sissetuleku tagamiseks, et katta

ära suure pere kõigi liikmete vajadused ja vähendada lasterikka pere vaesusriski, mitte üksnes

lasterikka pere laste kulutuste katmiseks (selleks on mõeldud lapsetoetus), on kolleegiumi

2-21-13380

hinnangul üldjuhul põhjendatud jagada lasterikka pere toetus võrdselt kõigi toetust saava

vanema pereliikmete vahel, mitte üksnes laste vahel. Praegusel juhul tähendab see seda, et

lasterikka pere toetus 300 eurot tuleb jagada võrdselt ema ja tema kolme lapse vahel ning

kummagi lapse vajadused saab lasterikka pere toetuse arvel lugeda kaetuks 75 euro ulatuses.

15.5. Arvestades asjas esitatud asjaolusid, ei ole PKS § 101 lg 6 järgi alust vähendada laste

elatist isaga koos veedetud aja tõttu, sest hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et lapsed

veedavad temaga ühes kuus keskmiselt seitse või enam ööpäeva. Küll aga tuleb tütre kasuks

väljamõistetavat elatist PKS § 101 lg 7 alusel vähendada 15%, sest laste vanusevahe on väiksem

kui kolm aastat (poeg on sündinud 7. veebruaril 2011 ning tütar 9. oktoobril 2013). Asjaolu, et

isa on 2022. aastal andnud lastele taskuraha, ei anna alust miinimummääras elatist täiendavalt

vähendada. Küll aga peab ringkonnakohus laste täiendavat toetamist taskurahaga mõistlikuks

ka edaspidi, kui väljamõistetud elatis on senisest väiksem.

15.6. Eeltoodut arvestades on pojal õigus saada alates 1. jaanuarist 2022 elatist 175 eurot

94 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) –

30 eurot (½ lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere toetust)) ning tütrel 149 eurot

55 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) –

30 eurot (½ lapselapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere toetust)×0,85).

Alates 1. aprillist 2022 suurenenud baassummat ja keskmist brutokuutasu arvestades on pojal

õigus saada elatist 188 eurot 12 senti (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3%

keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere

toetust)) ning tütrel 159 eurot 92 senti (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3%

keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere

toetust)×0,85).

15.7. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida

vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere

toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101

lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette

kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem

kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et elatise baassummat

(209,2 eurot) indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud

eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa

(46 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise

brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või kolmelapselise

lasterikka pere toetuse (300 eurot) muutumise korral, arvestatakse alates toetuse muutumisest

toetuse muutunud suurust. Alates lasterikka pere toetuse maksmise lõpetamisest ei arvestata

tütre elatise suurust määrates lasterikka pere toetust ning alates 11. veebruarist 2025, mil poeg

saab täisealiseks, ei rakendu tütre puhul enam koefitsient 0,85.

15.8. Kolleegium selgitab, et juhul, kui laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb laste emal

teha iga kuu miinimumist suuremaid kulutusi, on emal õigus pöörduda laste nimel elatise

suurendamise hagiga kohtu poole ja tõendada laste vastavalt suuremad kulutused. Suuremas

elatises võivad vanemad ka omavahel kokku leppida. Kolleegium märgib, et arvestades isa

sissetulekute suurust, ei peaks laste elulaad olema isa elulaadist oluliselt madalam.

16. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue

otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, sest kostjad

2-21-13380

vaidlesid kuni maakohtu otsuse tegemiseni põhjendatult hagile vastu ja maakohus jättis otsuse

tegemise ajal kehtinud õiguse alusel põhjendatult hagi rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud tuleb õigusmuudatustest tingitud apellatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Seejuures arvestab

ringkonnakohus seda, et apellatsioonkaebus ei olnud kuni 31. detsembrini 2021 väljamõistetud

elatist puudutavas osas põhjendatud, kuid hageja nõustus alates 1. jaanuarist 2021 tasuma

kehtiva õiguse järgi miinimummääras elatist. Samas kostjate esindaja sellega ei nõustunud ja

nõudis ka pärast jõustunud õigusmuudatust elatise kehtiva miinimummäärani vähendamata

jätmist, mis ei osutunud põhjendatuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Vallo Kariler, Gea Lepik