3-21-2812/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2022. a, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2812

Haldusasi

MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA kaebus

tühistada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse

26.10.2021 otsus ja 03.11.2021 vaideotsus ning

kohustada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust

MTÜ

NARVA

TENNISEKLUBI

FORTUNA

taotluse vastu võtmist uuesti otsustama

Menetlusosalised

Kaebaja

–

MTÜ

NARVA

TENNISEKLUBI

FORTUNA, volitatud esindaja Tõnu Raidma

Vastustaja – Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutus,

volitatud esindaja v.adv Margus Mugu

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata lastekaitseseaduse §

20 lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega kriminaalkoodeksi §-le 202, välistab lastega

tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo

toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest.

3. Tühistada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja 03.11.2021

vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust MTÜ NARVA

TENNISEKLUBI FORTUNA taotluse vastu võtmist uuesti otsustama.

4. Mõista Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuselt MTÜ NARVA TENNISEKLUBI

FORTUNA kasuks välja menetluskulud summas 470 eurot.

5. Asendada kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega.

6. Edastada kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve läbiviimiseks Riigikohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras

tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 180, 181 lg 2). Apellatsioonkaebus peab

vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib

3-21-2812

2(10)

teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA esitas Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutusele

taotluse treeneri V.J.i tööjõukulude toetuse saamiseks 2022. aastaks.

2. Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus jättis 26.10.2021 otsusega MTÜ NARVA

TERVISEKLUBI FORTUNA taotluse vastu võtmata, kuna Kultuuriministri 26.11.2014

määruse nr 9 „Treeneri tööjõukulu toetuse määramise tingimused, sealhulgas nõuded

spordialaliidule, spordiklubile ja spordikoolile ning selle omaosalusele, treeningrühmale ja

treenerile, ning toetuse suuruse, jaotamise, tagasimaksmise ja tagasinõudmise kord“ (edaspidi:

määrus nr 9) § 5 lg 2 alusel ei tohi treenerilt olla võetud lastega tegutsemise õigust. V.J.ilt on

võetud lastega tegutsemise õigus, kuna teda karistati Narva Linnakohtu otsusega tol ajal

kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 202 alusel ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 20 lg 11

kohaselt ei tohi lapsega töötava isikuna tegutseda isik, keda on karistatud enne

karistusseadustiku (KarS) jõustumist tegude eest, mis on kvalifitseeritud muuhulgas ka KrK §

202 järgi.

3. MTÜ NARVA TERVISEKLUBI FORTUNA esitas Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutusele

29.10.2021 vaide.

4. Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus jättis 03.11.2021 vaideotsusega vaide rahuldamata.

5. MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA esitas 03.12.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse nõuetes tühistada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja

03.11.2021 vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust vastu võtma ja

menetlema MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotlust.

Ühtlasi taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada kuni haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsuse täitmine

ning kohustada Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutust tegema otsust, millega võtta vastu ning

menetleda MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotlust ning selle vastamisel muudele

nõuete, välja arvatud määruse nr 9 § 5 lg 2 nõutele, lisama MTÜ NARVA TENNISEKLUBI

FORTUNA toetuse saajate hulka ilma MTÜ-le NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA

vastavat toetuse väljamakset tegemata.

6. Tallinna Halduskohus võttis 13.12.2021 määrusega menetlusse MTÜ NARVA

TENNISEKLUBI FORTUNA kaebuse nõuetes tühistada Spordikoolituse ja –Teabe

Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja 03.11.2021 vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja –

Teabe Sihtasutust MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotluse „Treeneri

tööjõukulude toetuse 2022. aastaks“ vastu võtmist uuesti otsustama. Sama määrusega jättis

kohus MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus uuendas 20.05.2022 määrusega haldusasja 3-21-2812 menetluse, kuna

kohtul oli asja läbivaatamise käigus tekkinud kahlus kohaldamisele kuuluva LasteKS § 20 lg

11 põhiseaduspärasuses. Kohus määras menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade

esitamiseks. Kaebaja esitas 06.06.202 menetlusdokumendis taotluse tunnistada LasteKS § 20

lg 11 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kaebaja suhtes kohaldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

3-21-2812

3(10)

1) Vastustaja tugineb määruse nr 9 § 5 lõikele 2, mis sätestab nõuded treenerile, kelle

tööjõukulu katmiseks toetust taotletakse ning mille kohaselt treener ei tohi olla rikkunud

spordiseaduse (SpS) §-s 11 sätestatud reegleid ja treenerilt ei tohi olla võetud spordialal ja

lastega tegutsemise õigust. Määruse nr 9 § 5 lõikes 2 loetletud asjaolud peavad esinema „ja“

vormis ehk üheaegselt. Vastustaja välja toodud asjaoludest ei nähtu, et V.J.i osas esineks SpS

§-s 11 sätestatud reeglite rikkumine ja treenerilt oleks võetud spordialal tegutsemise õigus ning

ka kaebajale ei ole teada, et V.J.i osas esineks nimetatud asjaolusid. Vastustaja on meelevaldselt

jõudnud järeldusele, et V.J.ilt on võetud lastega tegutsemise õigus. LasteKS § 20 lg-tes 1 ja 11

sätestatu reguleerib lapsega töötava isikuna töötamise piirangud. Vastustaja ei ole LasteKS §

20 lg-s 3 nimetatud isikuks, kes väljastab lastega töötamiseks tegevusluba LasteKS § 18 lg 2

tähenduses, mistõttu puudub vastustajal kohustus ja ka õigus kontrollida LasteKS§ 20 lg-tes 1

ja 11 sätestatu täitmist ehk kas V.J.i isiku osas esineb lapsega töötava isikuna töötamise

piirangut. LasteKS § 20 lg-tes 1 ja 11 sätestatu täitmise kontrollimise õigus on ainult V.J.i

tööandjal ehk kaebajal ja Sotsiaalkindlustusametil. Puudub volitusnorm, mis võimaldaks

vastustajal hinnata, kas V.J. osas esineb piirangut lastega töötamiseks.

2) Kaebaja juhatus on teinud 28.06.2021 otsuse, millega otsustas lubada V.J.il töötada lastega.

Otsuse tegemisel võeti arvesse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelealve kolleegiumi 25.05.2021

määrusest kohtuasjas 5-21-2 tulenevaid suuniseid. Narva Linnakohus mõistis V.J.i 19. juuni

1995. a otsusega süüdi KrK § 195 „Huligaansus“ lõike 2 ja § 202 „Alaealise kaasatõmbamine

kuritegevusele või prostitutsioonile“ alusel. V.J.ile heideti ette seda, et ta pani 1994. a

novembris toime kuritahtliku huligaansuse ning tõmbas selle toimepanemisele kaasa oma 17-

aastase venna. Kohus mõistis V.J.ile karistuseks huligaansuse eest 1 aasta ja kuritegevusele

kaasatõmbamise eest 6 kuud vabadusekaotust. Lõplik karistus, 1 aasta ja 6 kuu pikkune

vabadusekaotus, jäeti tingimisi kohaldamata 2 aasta pikkuse katseajaga. V.J. ei pannud katseaja

jooksul toime kuritegusid ega haldusõigusrikkumisi, mistõttu kaebaja karistatus kustus katseaja

lõppedes (KrK § 58 lõike 1 punkt 1, mis kehtis kuni 31. detsembrini 1997). LasteKS § 20 lõige

11, mis jõustus 01.01.2018, piirangu eesmärk on laste kehalise ja vaimse tervise (PS § 27), aga

seeläbi ka laste teiste õiguste ja vabaduste, kaitse. Soovitakse ennetada ohtu, et raske kuriteo

toime pannud isik puutub kokku lastega. V.J.i toime pandud kuritegu ei ole selline, mis aitaks

saavutada soovitud eesmärki. Kuritahtlikku huligaansust (KrK § 195 lõige 2) ega sellele praegu

vastavat avaliku korra rasket rikkumist, mis on pandud toime vägivallaga (KarS § 263 lõike 1

punkt 1), ei ole LasteKS § 20 lõigetes 1 ja 11 keelu eeldusena nimetatud. KrK §-s 202 nimetatud

teoalternatiiv - alaealise kaasatõmbamine kuriteole - on üldsõnaline ja võib hõlmata erinevaid

kuritegusid, sh nt kaasatõmbamist varavastasele kuriteole. Sellele vastava koosseisu KarS-s (§

181) dekriminaliseeris seadusandja 2012. aastal, kuid jättis selle asjaolu LasteKS § 20 lõike 11

kehtestamisel tähelepanuta. V.J.i toimepandud teost ei nähtu, et temast lähtuks oht lastele. Ka

käimasolevasse LasteKS § 20 lg 11 muutmisesse pole plaanis lülitada dekriminaliseeritud KarS

§ 181 (kehtis kuni 01.09.2002-14.04.2012), mis oli KrK §-le 202 vastav teoskoosseis. Seega on

seadusloomes selgelt soovitud mitte kohaldada eluaegset keeldu tööks lastega isiku osas, keda

on karistatud KarS § 181 ja KrK § 202 I teoalternatiivi osas, kuid kehtiva seaduse kohaselt on

isikul, keda on karistatud KarS § 181 alusel, lubatud töötada lastega. Samas isikul, keda on

karistatud KrK § 202 I teoalternatiivi alusel, on keelatud töötada lastega.

3) Haldusasjas 3-20-2055 tühistas kohus Eesti Olümpiakomitee (EOK) 11.09.2020 otsuse,

millega tunnistati V.J.i treenerikutse kehtetuks ning kohtulahendist nähtub, et V.J.i (treeneri)

kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli samuti asjaolu, et tema osas nähtub

karistusregistri arhiivi kanne, et V.J.it on karistatud tol ajal kehtinud KrK § 202 alusel ehk

LasteKS § 20 lõige 11 loetelus toodud karistusõigusliku sättega. Kohus leidis ühtlasi, et kaebaja

poolt nooruses toime pandud kuriteo puhul ei ole eluaegne lastega töötamise keeld põhjendatud,

mistõttu tunnistas kohus kuriteole kaasatõmbamise osas LasteKS § 20 lg 11

3-21-2812

4(10)

põhiseadusevastaseks. Samast põhimõttest tuleks pädevuse piires lähtuda ka teistel

haldusorganitel edasiste otsuste tegemisel.

4) LasteKS § 20 lg 11 on põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kaebaja suhtes kohaldamata.

LasteKS § 20 lg 11 on põhiseadusega vastuolus sätte imperatiivsuse tõttu. Põhiseaduslikkuse

Järelevalve Kolleegiumi 25.05.2021 määrusest asjas 5-21-2 tulenevatest juhistest tulenevalt on

teinud kaebaja tööandjana otsuse, millega lubab V.J.il töötada lastega ning otsuse tegemisel

eeldas kaebaja, et see on kehtiv kõigi isikute suhtes. Samas ei ole vastustaja seda aktsepteerinud.

Ka Sotsiaalkindlustusamet on jaatanud, et V.J. võib hetkel töötada lastega. Kaebajal ei ole

võimalik võtta Narvas tööle sama kvalifikatsiooniga (EKR tase 5) tennisetreenerit, kuna Ida-

Virumaal ongi üldse kokku 2 sama tasemega tennisetreenerit V.J. ja A. I. ning A. I. töötab juba

Narva kesklinna tenniseklubis. Sisuliselt on kaebaja pandud olukorda, kus ta ei tohiks enam

oma ettevõtlust jätkata, sest tema sihtgrupp on lapsed ning noored harrastajad ning treener, kes

nendega tegeleb, oma ala spetsialist ja isikuomadustelt sobiv isik laste ja noortega suhtlema

ning neid õpetama, kuid talle seadusega pandud keelu alusel ei tohiks ta lastega töötada. V.J.i

poolt toime pandud kuritegu ei ole selline, mis annaks alust oletada, et ta ohustaks laste kehalist

ja vaimset tervist ning rikuks laste õiguseid või vabadusi. Samuti näitab seda tema käitumine

alates karistatusest.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

1) Kaebaja esitas taotluse V.J.ile treeneri tööjõukulude toetuse saamiseks 2022. aastaks.

Taotlusele lisatud treeningugruppide osalejate nimekirjades märgitud treenitavad olid kõik

sündinud 2005. a või hiljem, st tegemist on lastega LasteKS § 3 lg 2 tähenduses. Määrus nr 9 §

5 sätestab nõuded treenerile, kelle tööjõukulu katmiseks toetust taotletakse, § 5 lg 2 kohaselt

(muuhulgas) ei tohi treenerilt olla võetud lastega tegutsemise õigust.

2) Karistusregistri andmetel on V.J.it Narva Linnakohtu 19.06.1995 otsusega (jõustunud

22.08.1995.a) karistatud tol ajal kehtinud KrK § 202 alusel. LasteKS § 20 lg 11 kohaselt lapsega

töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud enne KarS jõustumist tegude eest, mis

on kvalifitseeritud muuhulgas ka KrK § 202 järgi. Seega on V.J. isikuks, kellelt on LasteKS §

20 lg 11 alusel võetud lastega tegutsemise õigus ning seetõttu on täitmata määruse nr 9 §-s 5 lg

2 sätestatud nõue, et treenerilt ei tohi olla võetud lastega tegutsemise õigust. Määruse nr 9 § 10

lg 3 kohaselt võetakse vastu ainult taotlus, mis esitatud andmete kohaselt vastab muuhulgas ka

määruse nr 9 § 5 nõuetele. Kuna Narva Tenniseklubi Fortuna taotlus määruse nr 9 § 5 lg 2

nõudele ei vastanud, siis jäeti see põhjendatult määruse § 10 lg 4 kohaselt vastu võtmata.

3) Määruse nr 9 § 5 lg-s 2 sätestatud treenerile esitatud nõuded peavad olema täidetud täielikult,

s.t neis ühe puudumisel ei vasta treener toetuse saamiseks esitatud nõuetele. V.J.il on keeld

lastega töötamiseks. Seega pole tema suhtes määruse nr 9 § 5 lg 2 nõuded täidetud. Keeld

lastega töötamiseks LasteKS § 20 lg 11 alusel ja selle keelu puudumine määruse § 5 lg 2 kohaselt

treenerile esitatud nõudena on toetuse andjale arvestamiseks kohustuslikud ja neid tuleb

rakendada kaalutlusõiguseta.

4) Asjakohatu on kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.03.2021.a otsusele haldusasjas nr 3-

20-2055. Nimetatud asjas oli arutluse all treenerikutse äravõtmine LasteKS § 20 lg 11 alusel ja

selle sätte vastavus põhiseadusele. V.J.i treenerikutse on jätkuvalt kehtiv ning kaebuse esitaja

toetuse taotluse vastuvõtmisest ei keeldutud sellel alusel. Riigikohtu määrusega

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 5-21-2 jäeti LasteKS § 20 lg 11 põhiseaduspärasuse

kontrolli taotlus läbi vaatamata, mistõttu on see säte jätkuvalt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.

Vastupidiselt kaebaja seisukohtadele viitab Riigikohus kohtumääruse p-s 37 sõnaselgelt, et

LasteKS § 20 lg 11 piirab treeneri tööd lastega ning p-s 39 rõhutatakse, et seetõttu võib esineda

alus treeneri töösuhte lõpetamiseks ja tööandja (s.t kaebaja) suhtes väärteomenetluse

läbiviimiseks.

3-21-2812

5(10)

5) Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu puudunuks vastustajal pädevus hinnata, kas V.J. osas

kohaldab lapsega töötava isikuna töötamise piirang või mitte. Nimetatud keeld tuleneb

LasteKS-st, on absoluutne ja rakendamiseks kohustuslik mistahes isikutele piirangute ja

kaalutluseta. Määruse nr 9 ülesannete täitmiseks on toetuse taotluse vastuvõtmisel otseselt

sätestatud nõue kontrollida muuhulgas ka treeneri vastavust määruse nr 9 § 5 nõuetele (määruse

§ 10 lg 1 p 2), taotlus kuulub vastuvõtmisele vaid juhul, kui see vastab muuhulgas ka § 5

nõuetele (määruse nr 9 § 10 lg 3), määruse nr 9 § 5 nõuete mittetäitmisel taotlust vastu ei võeta

(määruse § 10 lg 4). Vastustaja pädevus toetuse andjana vastavate asjaolude kontrollimiseks

tuleneb Kultuuriministeeriumiga 20.06.2019.a sõlmitud halduslepingu p-dest 1.1 ja 1.2.

6) Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsus algatatud karistusregistri seaduse,

karistusseadustiku ja lastekaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 581 SE), millega

kavandatakse LasteKS § 20 muutmist selliselt, et KrK § 202 alusel karistatutele ei ole keeld

enam imperatiivne ja võimaldab asjaolude kaalumist (kaalutlusotsust) huvitatud isiku taotluse

alusel ‒ KrK § 202 alusel karistatud isik võib esitada Sotsiaalkindlustusametile taotluse lastega

töötamise keelu ümberhindamiseks. Eelnõu 581 SE on kavandatud jõustuma 01.09.2022,

mistõttu on tõenäoline, et järgmiseks aastaks treeneritoetust taotledes on kaebaja olukord

muutunud. LasteKS § 20 lg 11 keeld iseenesest põhiseadusevastane ei ole. Kaebusega ei ole

võimalik saavutada kaebaja eesmärki, st 2022. a eest toetust saada, sest taotluse esitamise

tähtaeg on möödunud ning taotlus jäeti vastu võtmata seaduslikult.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Esmalt tuleb kontrollida seda, kas vastustaja jättis õiguspäraselt määruse nr 9 alusel kaebaja

taotluse V.J.ile treeneri tööjõukulude toetuse saamiseks 2022. aastaks vastu võtmata. Määruse

nr 9 § 10 lg 1 p 2 kohaselt peab toetuse andja kontrollima treenerite vastavust määruse nr 9 §-s

5 esitatud nõuetele. Määruse nr 9 § 5 lg 2 kohaselt ei tohi treener olla rikkunud SpS §-s 11

sätestatud reegleid ja treenerilt ei tohi olla võetud spordialal lastega tegutsemise õigust. Seega

on vastustajal kui toetuse andjal kohustus kontrollida toetust saava treeneri vastavust määruse

§ 5 lg 2 nõuetele, sh seda, kas treenerilt on võetud lastega tegutsemise õigus. Kohus ei nõustu

kaebajaga, et sellise kontrolli õigus on üksnes kaebajal kui V.J.i tööandjal, aga mitte vastustajal.

Vastavat järeldust ei saa teha LasteKS § 201 lg-st 3 ega Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 25.05.2021 määrusest asjas 5-21-2.

11. LasteKS § 20 lg 3 kohaselt, kui lastega töötamiseks LasteKS § 18 lõike 2 tähenduses on

vajalik tegevusluba, on selle andmiseks õigustatud isik kohustatud jälgima LasteKS § 20

lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest kinnipidamist. See ei tähenda, et valdkondades, mis

tegevusluba ei eelda, võivad lastega töötada LasteKS § 20 lg-tes 1, 11 ja 2 tingimustele vastavad

isikud ning seda kontrollida kellelgi teisel peale tööandja polegi võimalik. Haldusasjas 3-20-

2055 (selle pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve asi 5-21-2) oli vaidluse esemeks

V.J.ilt treenerikutse äravõtmine LasteKS § 20 lg 11 alusel. Riigikohus leidis, et LasteKS § 20

lg 11 ei saa olla treeneri kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alus. Seda põhjusel, et

treenerikutse andjale (EOK) LasteKS §-st 20 õigusi ja kohustusi ei tulene. Kuna viidatud säte

ei saanud olla EOK otsuse õiguslikuks aluseks, ei olnud LasteKS § 20 lõige 11 asjassepuutuvaks

normiks ja Riigikohus jättis Tallinna Halduskohtu taotluse läbi vaatamata. Käesoleval juhul on

vastustajale määruse nr 9 § 10 lg 1 p-ga 2 pandud selge kohustus kontrollida treenerite vastavust

määruse § 5 nõuetele. Määruse nr 9 § 5 lg 2 viitab lastega tegutsemise õigusele, mida reguleerib

LasteKS § 20. Seetõttu ei näe kohus käesolevas asjas võimalust asuda seisukohale, et vastustajal

puudub õigus kontrollida V.J.i vastavust LasteKS § 20 nõuetele. Selline tõlgendus oleks

vastuolus ka LasteKS § 20 eesmärgiga.

3-21-2812

6(10)

12. Kaebaja on ka leidnud, et V.J.ilt ei ole võetud lastega tegutsemise õigust. Kohus sellega ei

nõustu. LasteKS § 20 lg 11 alusel on V.J.ilt võetud lastega tegutsemise õigus. Vaidlust ei ole

selles, et V.J. on kutsetegevuses käsitatav lapsega töötava isikuna LasteKS § 18 lg 2 mõttes,

kellele lainevad LasteKS § 20 piirangud. LasteKS § 20 lg-te 1‒2 alusel tekib lastega

tegutsemise keeld teatud kuritegude eest karistamise fakti alusel, sealjuures osade kuritegude

puhul eksisteerib keeld sõltumata sellest, kas karistus on kustunud või mitte. Faktiliselt

tähendab see alatist lastega tegutsemise keeldu, kuna keelu kestus on karistusregistri seaduse

(KarRS) §-st 24 tulenevalt kuritegude puhul üle 50 aasta. Selliste kuriteokoosseisude hulgas on

nimetatud ka KrK § 202, mille alusel on kaebajat karistatud. Seega on V.J.ilt võetud lastega

tegutsemise õigus, seda on teinud seadusandja ning eraldiseisvat haldusakti selleks andma ei

pea. Kohtu arvates ei saa määrus nr 9 § 5 lg-t 2 tõlgendada ka selliselt, et kõik seal loetletud

tingimused peavad esinema kumulatiivselt, st treener peab olema rikkunud SpS §-s 11

sätestatud reegleid (dopinguvastased reeglid), temalt on võetud mõnel spordialal tegutsemise

õigus ning samal ajal ka lastega tegutsemise õigus. On arusaadav, et iga alus eraldiseisvalt toob

kaasa toetuse maksmisest keeldumise. Seega toetub vastustaja otsus määruse nr 9

regulatsioonile. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja taotlus ei vasta V.J.it puudutavas

osas määruse nr 9 § 5 lg-le 2 ning sellisel juhul tuleb taotlus määruse § 10 lg 4 alusel jätta vastu

võtmata. Vastustaja ongi seda teinud.

13. Seega on ainus võimalus kaebuse rahuldamiseks see, kui õigusaktidest tulenevad nõuded

on ise õigusvastased. Eelkõige puudutab see LasteKS § 20 lg-st 11 tuleneva lastega töötamise

keelu

proportsionaalsust.

See

oli

haldusasjas

3-20-2055

(mille

pinnalt

algatati

põhiseaduslikkuse järelevalve asi 5-21-2) vaidluse esemeks. Viidatud põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas asus Riigikohus seisukohale, et LasteKS § 20 lg 11 polnud asjassepuutuv

õigusnorm, kuna ei saanud olla aluseks treenerikutse äravõtmiseks. Kohtul pole kahtlust selles,

et käesoleval juhul välistab toetuse maksmise just LasteKS § 20 lg 11 imperatiivne norm,

millega vastustaja on määruse nr 9 § 5 lg 2 kaudu seotud. Kaebaja taotlus on võimalik rahuldada

üksnes siis, kui LasteKS § 20 lg 11 tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata. Kohus

kontrollib järgnevalt, kas LasteKS § 20 lg 11 on põhiseadusega kooskõlas.

14. Põhiseaduslikkuse kontroll eeldab esmalt kaitsva põhiõiguse tuvastamist. Vastustaja otsus

‒ keelduda toetuse maksmisest ‒ langeb kohtu hinnangul kahe põhiõiguse kaitsealasse.

Käesoleval juhul on kohtu arvates asjakohased nii ettevõtlusvabadus (PS § 31) kui ka

omandipõhiõigus (PS § 32). Mõlemad neist põhiõigustest laienevad ka juriidilistele isikutele

(PS § 9 lg 2). Kuigi kaebaja on õiguslikult vormilt mittetulundusühing, siis ka

mittetulundusühingud võivad olla ettevõtlusvabaduse kaitsealas (vt. EV põhiseaduse

kommenteeritud väljaanne; viies, parandatud ja täiendatud väljaanne1; 2020; § 31 kommentaar

nr 15). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad,

kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia

(RKPJKo 05.03.2015 otsus 3-4-1-49-14, p 23). Sellisena võivad ka töötajatele kehtestatud

piirangud riivata ettevõtlusvabadust. Tennisetreener on spetsiifilist kvalifikatsiooni eeldav

töökoht, kellele asendaja leidmine tööturult ei pruugi olla lihtne. Kaebaja on selgitanud, et tal

on kokku 2 treenerit, kelledest üksnes V.J.il on kehtiv tennisetreeneri kutsetunnistus. Kaebaja

on ka välja toonud, et tal ei ole võimalik võtta Narvas tööle sama kvalifikatsiooniga (EKR tase

5) tennisetreenerit, kuna Ida-Virumaal ongi üldse kokku 2 sama tasemega tennisetreenerit ning

teine treener (A. I.) töötab juba Narva kesklinna tenniseklubis. Kohtu arvates on käesoleval

juhul põhjust jaatada kaebaja ettevõtlusvabaduse riivet ka seetõttu, et riigi toetusest ilma

jäämine mõjutab oluliselt kaebaja majanduslikku toimetulekut ‒ kaebaja valdavaks

sissetulekuallikaks on toetused ja annetused. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad

erinevad varaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, seega võib omandipõhiõiguse kaitsealasse

1 Arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31

3-21-2812

7(10)

kuuluda ka õigus saada oma tegevuseks riigipoolset toetust. Omandipõhiõiguse kaitsealasse ei

kuulu mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused (vt Riigikohtu Halduskolleegiumi

05.03.2021 otsus asjas 3-16-245, p 24), selleks peab eksisteerima vastav nõue või muu

õiguslikult kaitstav huvi. Käesoleval juhul eksisteerib kaebajal kohtu arvates õiguslikult

kaitstav huvi, selle loob määrus nr 9, mis on vastu võetud just treenerite tööjõukulude

kompenseerimiseks ning määruse nr 9 nõuetele vastates oleks kaebajal õigus toetust saada.

Toetuse saamise eelduseks on vähemalt treeneri kutse 5. taset omava treeneri olemasolu. Seega

V.J.i ära langedes puuduks kaebajal võimalus toetust taotleda. Ka tõhusa õiguskaitse põhimõtte

õigustab põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse sisulist lahendamist. Ühest küljest on praktikas

eksisteerinud juba mitu aastat olukord, kus lastega on töötanud isik, kes kehtivate seaduste

kohaselt seda teha ei tohiks. Teisalt on kaebajal ja ka V.J.il puudunud võimalus oma õigusi

kaitsta, sest puudunud on avaliku võimu akt, mida vaidlustada, ka järelevalve teostaja

(Sotsiaalkindlustusamet) on jäänud äraootavale seisukohale ‒ ei kaebajale ega V.J.ile ole seni

sanktsioone rakendatud.

15. LasteKS § 20 lg 11 on asjassepuutuvaks normiks, kuna viidatud sättest tulenev piirang

välistab kaebajale määruse nr 9 alusel toetuse maksmise. LasteKS § 20 lg 1¹ on asjassepuutuv

osas, milles see keelab tegutseda lastega isikul, keda on karistatud KrK § 202 I teoalternatiivi

alusel (alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele). V.J. on isik, keda on karistatud

KrK § 202 I teoalternatiivi alusel. Seega on LasteKS § 20 lg 1¹ alusel välistatud, et spordiklubi,

kelle juures töötab treenerina isik, keda on viidatud alusel karistatud, saaks toetust määruse nr

9 alusel. Kui kohus ei kohalda LasteKS § 20 lg 1¹, tähendab see, et takistatud ei oleks kaebaja

esitatud taotluse sisuline läbivaatamine ja toetuse saamine.

16. PS §-s 31 ja 32 sätestatud õigused ei ole absoluutsed õigused. Tegemist on lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigustega. Seega võib Riigikogu põhjendatud juhtudel piirata neid

põhiõigusi teiste isikute õiguste ning vabaduste kaitseks.

17. Kaebaja põhiõiguste rikkumisega ei ole tegemist, kui LasteKS § 20 lg 1¹ on

põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Formaalne

põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-,

menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJKo

14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 47). Kohus leiab, et LasteKS § 20 lg 1¹ vastab

formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

18. Materiaalne kooskõla PS-ga eeldab, et põhiõiguse riivel on PS-iga kooskõlas olev

(legitiimne) eesmärk ja riive on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja

mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil

moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada

mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Riive mõõdukuse üle otsustamiseks

tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga

eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu 17.12.2019 otsus asjas nr 5-19-40, p 52 ja seal viidatud

kohtupraktika).

19. Järgnevalt käsitleb kohus seda, kuidas jõudis seadusandja LasteKS § 20 lg 11

kehtestamiseni.

19.1. Esmakordselt viidi lastega töötamise piirangud Eesti Vabariigi lastekaitse seadusse

(LasteKS v.r, kehtis kuni 31.12.2015) 23.12.2013 jõustunud karistusseadustiku muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, vt LasteKS v.r. § 551. Vastava eelnõu

(469 SE, XII Riigikogu) seletuskiri kohaselt kehtib Eestis alates 20.07.2007 lastega töötamise

piirang, mis tagab, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on

karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise

3-21-2812

8(10)

vastaste kuritegude, prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuritegude eest (lk 12). Enne seda

oli lastega töötamise õiguse piiramine sätestatud mitmes eriseaduses. Piirang hõlmas KarS

koosseise, mis olid sätestatud KarS §-des 133-1333, 141‒1451, 175, 1751 ja 178‒179. Tegu oli

alalise keeluga, hõlmates nii kehtivaid kui ka kustunud karistusi. Seadusemuudatuse

eesmärgiks oli viia Eesti seadused kooskõlla laste seksuaalset ärakasutamist ja kuritarvitamist

käsitleva direktiiviga 2011/92/EL (seletuskiri, lk 2).

19.2. LasteKS v.r. § 551 inkorporeeriti LaKS § 20 lg-sse 1, lisades loetellu uusi koosseise (KarS

§-d 113, 114, 116). Ühtlasi lisati uued piirangud LastKS § 20 lg-sse 2, millisel juhul kehtis

keeld kuni karistusandmete karistusregistrist kustutamiseni. LasteKS-s ei sätestatud lastega

töötamise piirangut, kui isikut oli karistatud enne KarS-i kehtinud KrK alusel.

19.3. Vastav muudatus, mis formuleeriti LastKS § 20 lg-na 11, viidi sisse sotsiaalhoolekande

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega ning muudatus

jõustus 01.01.2018. Vastava muudatus lisati sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (489 SE, XIII Riigikogu) teise lugemise

käigus. Muudatusega laiendati LasteKS § 20 lg 1 piirangut ka isikutele, keda oli karistatud

KrK §-de 100–102, § 115 lõike 2 punkti 3 ja § 115 lõike 3, § 1151 lõike 2, §-de 116 ja 117, §

118 lõike 2, §-de 200, 2003 ja 202 ning § 2026 lõike 3 punkti 2 alusel, samuti isikutele, keda

on karistatud välisriigis toime pandud samaväärsete kuritegude eest. Eelnõu 489 SE teise

lugemise seletuskirja kohaselt (vt muudatusettepaneku nr 10 selgitusi, lk 9) tingis ettepaneku

esitamise seaduselünk, mis võimaldab töötada lastega enne 2002. aastat KrK §-de 100-102

alusel (tapmise koosseisud) süüdimõistetud isikutel. Seadusemuudatusega otsustai LasteKS §

20 lg-s 11 kajastada kõik KarRS §-s 36 loetletud KrK koosseisud ning vastav säte KarRS-s

kehtetuks tunnistada. Muudatuse toimeks oli, et alates 01.01.2018 tekkis esmakordselt KrK

teatud koosseisude eest karistatud isikutel lastega tegutsemise keeld.

19.4. Lugedes LasteKS § 20 lg 11 kehtestamise põhjendusi, võib teha järelduse, et seadusandja

võttis eelduseks, et KrK koosseisude sätestamisel on need vastavad LasteKS § 20 lg-s 1 toodud

KarS koosseisudele (räägiti seaduse lüngast, mis oli tekkinud LasteKS § 20 kehtestamise

tagajärjel). Eelnõude materjale lugedes ei ilmne, et seadusandajal olnuks kavatsus laiendada

keelu ulatust KrK alusel süüdi mõistetud isikute osas. KrK § 202 I teoalternatiivi puhul on see

aga nii välja kukkunud. Nimelt sisaldus KrK § 202 I teoalternatiivile vastav koosseis KarS §-s

181 („Alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele“), see teokoosseis aga

dekriminaliseeriti KarS muutmise seadusega, mis jõustus 14.04.2012. LasteKS § 20 lg 1 ega lg

2 loetelus ei sisaldu KarS § 181 koosseisu, mistõttu eksisteerib olukord, kus KarS § 181 alusel

süüdi mõistetud isikul pole keeldu töötada lastega, küll on selline keeld varem kehtinud ja

analoogse süüteokoosseisu alusel süüdi mõistetud isikul. Kohtule nähtuvalt on seadusandja

deklareeritud eesmärgiks keeldudega hõlmata laste seksuaalset väärkohtlemist puudutavad

kuriteokoosseisud ning mõned eriti rasked kuriteod (nt tapmised). Pole võimalik tuvastada

seadusandja soovi kehtestada alatine lastega töötamise keeld sellise kuriteo eest, nagu on

sooritanud V.J.

20. Tallinna Halduskohus on analüüsinud põhjalikult LasteKS § 20 lg 11 materiaalset kooskõla

PS-ga 05.03.2019 otsuses asjas 3-20-2055.

Kohus leidis, et lastega töötamise keelu legitiimseks eesmärgiks on eelkõige kaitsta laste

kehalist ja vaimset tervist (PS § 27) ning seeläbi ka teisi lapse õigusi ja vabadusi. Igaühe õigus

tervise kaitsele on mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud

õigusega inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu

puutumatusega (kehalist ja vaimset puutumatust on käsitletud Eesti Vabariigi Põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne, § 28 kommentaar 1). Kaitse saavutamise meetmeks on ohu

3-21-2812

9(10)

ennetamine, vältides raske kuriteo eest karistatud isiku kokkupuudet lastega. Keelu eesmärk on

PS-ga kooskõlas, sest riigivõim, sealhulgas Riigikogu, on kohustatud võtma kasutusele

meetmeid põhiõiguste ja vabaduste tagamiseks (PS § 14) (otsuse p 34). Kohus jagab haldusasjas

3-20-2055 tehtud analüüsi järeldusi. Keelu osas tuleb arvestada ka seda, et LasteKS § 20 võtab

üle direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning

lasteporno vastast võitlust, nõudeid, st osaliselt tulenevad lastega tegutsemise keelud EL

õigusest.

21. Kohtu arvates saab keeldu pidada sobivaks, kuna piirang aitab kahtlemata kaasa soovitud

eesmärgi ‒ kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist ‒ saavutamisele. Seadusandjal on ka avar

kaalutlusruum selles osas, milliseid kuritegusid pidada sedavõrd ohtlikuks, et neid sooritanud

isikutel keelatakse lastega tegutsemine kas ajutiselt või alaliselt. Piirang on kohtu arvates ka

vajalik, kuna lastega töötamise keelule sama tõhusaid alternatiive ei ole.

22. Küll pole piirang kohtu arvates mõõdukas. Mõõdukuse põhimõte tähendab, et keeld ei tohi

kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga

põhjendatav. Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda kaebaja põhiseaduslike

õiguste piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta laste kehalist ja

vaimset tervist.

22.1. Piirang mõju kaebajale on arvestatav, arvestades, et kaebajal ongi ainult üks treener, kes

vastab toetuse saamise tingimustele. Uue sama tasemega treeneri leidmine Ida-Virumaal ei

pruugi olla lihtne. Eelkõige mõjutab piirang V.J.it, kellel pole alates 01.01.2018 õigust lastega

töötada. Piirangu intensiivsust mõjutab ka selle kehtestamine ebaehtsa tagasiulatuva mõjuga, st

olukorras, kus V.J.i kuriteo sooritamisest on möödunud üle 27 aastat ning kaebaja on juba

pikaajaliselt tegelenud noorte tennisetreenerina.

22.2. Praegusel juhul ei saa üheselt väita, et piirang on põhjendatav normi legitiimse

eesmärgiga. Kohus, analüüsides käesoleva otsuse p-s 19 LasteKS § 20 lg 11 tekkelugu, jõudis

järeldusele, et kaebaja sooritatud kuriteo hõlmamine LasteKS § 20 lg-s 11 keeluga ei pruukinud

olla seadusandja tegelikuks eesmärgiks. LasteKS § 20 lg 1, millega sama õiguslikku tagajärg

on ette nähtud LasteKS § 20 lg-s 11, mõtteks on kaitsta last inimkaubanduse, seksuaalse

enesemääramise vastaste kuritegude ning prostitutsiooni-ja lastepornoga seotud kuritegude

eest (tuleneb direktiivi 2011/93/EL üle võtmisest), samuti kaitsta last isiku eest, kes on pannud

toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid (tapmine, mõrv). Kaebaja sooritatud kuritegu ei ole

olemuselt ega raskuselt võrreldav LasteKS § 20 lg 1 loeteluga.

Kaebaja karistatuse aluseks olevast kohtuotsusest nähtub, et kaebaja kuriteod kvalifitseeriti

KrK § 195 lg 2 ja KrK § 202 alusel. Kaebaja kui täisealine, eesmärgiga toime panna kuritahtlik

huligaansus (KrK § 195 lg 2), kaasas kuriteo toimepanemisse enda alaealise venna (KrK § 202)

ja kaks tuvastamata isikut. KrK § 202 I teoalternatiivile vastav kuriteokoosseis on alates

14.04.2012 dekriminaliseeritud (KarS § 181) ning ei LasteKS § 20 lg-s 1 ega lg-s 2 sisalda

vastavat kuriteokoosseisu. Ka ei sisaldu LasteKS § 20 lg-s 1 ega lg-s 2 KrK § 195 lg 2 kohast

kuriteokoosseisu, mille lähim vaste KarS-s on avaliku korra raske rikkumine vägivallaga (KarS

§ 263 lg 1 p 1). Absoluutset lapsega töötamise keeldu ei too LasteKS § 20 kohaselt ka kaasa nt

raske tervisekahju tekitamine (KarS § 118), kehaline väärkohtlemine (KarS § 121), piinamine

(KarS § 122) ega pantvangi võtmine (KarS § 135 lg 2), vaid need juhtumid on paigutatud

LasteKS § 20 lg 2 alla, mil keeld piirneb ajaga, mil karisusandmed ei ole karistusregistrist

kustutatud. Selle valguses ei ole absoluutse keelu kohaldamine KrK § 202 I teoalternatiivi osas

sobitatav LasteKS § 20 lg-te 1 ja 2 konteksti, vastav piirang, mis pole ei tähtajaline ega

võimalda kaalumist, ei ole kohtu arvates mõõdukas. Seetõttu on tegemist põhiseadusevastase

piiranguga.

3-21-2812

10(10)

Piirangu muudab ebaproportsionaalseks ka selle tagasiulatuv kehtestamine. Olukorras, kus isik

on oma kutsetegevuse valdkonnas aastaid tegutsenud ja saavutanud teatud taseme, on keelu

kohaldamise mõju intensiivsem, kui kutsetegevust alustaval isikul. Isiku puhul, kes on aastaid

lastega töötanud ja mingeid etteheiteid talle pole olnud, peaks ilma kaalumisõiguseta lastega

tegutsemise õiguse äravõtmisel olema selgelt väljatoodud kaalukad põhjendused. Käesolevas

asjas kohus selliseid põhjendusi ei tuvastanud.

23. Vastustaja on välja toonud selle, et antud hetkel on Riigikogu menetluses karistusregistri

seaduse, karistusseadustiku ja lastekaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 581 SE),

millega kavandatakse LasteKS § 20 muutmist selliselt, et KrK § 202 alusel karistatutele ei ole

keeld enam imperatiivne ja võimaldab asjaolude kaalumist (kaalutlusotsust) huvitatud isiku

taotluse alusel. Kohus märgib, et vastav seadusemuudatus võib probleemi kõrvaldada tulevikku

suunatult, kuid ei tee olematuks kaebaja õiguste rikkumist 2022. aastaks treeneri tööjõukulude

toetuse taotlemisel. Tulevikus jõustuda võivad seadusemuudatused ei mõjuta käesoleva asja

lahendamist. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebusega pole võimalik saavutada selle

eesmärki, kuna taotluste esitamise tähtaeg on möödunud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on

tähtaegselt esitanud taotluse, mille sisuline läbivaatamine on olnud käesoleva vaidluse esemeks.

Olukorras, kus kaebus rahuldatakse, peab kaebajal olema võimalik saada ettenähtud toetus

tagasiulatuvalt, vastasel korral oleks kaebaja võimalus kohtus oma õigusi kaitsta illusoorne.

24. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. Kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätab kohaldamata lastekaitseseaduse § 20 lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega

kriminaalkoodeksi §-le 202, välistab lastega tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise

kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. Kohus tühistab

Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsuse ja 03.11.2021 vaideotsuse ning

kohustab Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA

taotluse vastu võtmist uuesti otsustama.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda. Kaebaja on 25.04.2022 menetlusdokumendi

kohaselt kandnud menetluskulusid summas 470 eurot, mis koosnevad õigusabikuludest (440

eurot) ja riigilõivust (30 eurot). Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud

suuruses. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 470 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee