2-18-18803/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-18803

Kohtuasi

X

hagi

Y

vastu

65 909,66

euro

ja

viivise

väljamõistmiseks ning X hagi Y ja C vastu 23 180,35

euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.11.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

95 258,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov

Kostja I (vastustaja I) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II (vastustaja II) C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja Reimo Mets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.11.2020 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata X hagi Y vastu 65 909,66 euro ja viivise saamiseks ja jaotas

menetluskulud. Rahuldada X hagi Y vastu 65 909,66 euro ja viivise saamiseks ja

jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviktekstile. Jätta

Harju Maakohtu 23.11.2020 otsus muutmata osas, milles maakohus jättis

rahuldamata X hagi Y vastu viivise 895,65 euro saamiseks ning X hagi solidaarselt

Y ja C vastu 23 180,35 euro ja viivise saamiseks.

2. Jätta rahuldamata X apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tõendite kogumiseks ja

keelduda apellatsioonkaebusele lisatud tõendi asja juurde võtmisest.

3. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

4.1. Välja mõista Y-lt X kasuks 65 909,66 eurot.

2-18-18803

4.2. Välja mõista Y-lt X kasuks võlalt 65 909,66 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 02.05.2019 kuni nõude täitmiseni.

4.3. Jätta rahuldamata X hagi Y vastu viivise 895,65 euro saamiseks.

4.4. Jätta rahuldamata X hagi solidaarselt Y ja C vastu 23 180,35 euro ja viivise

saamiseks.

4.5. Jätta X menetluskuludest 73% Y kanda. Jätta Y menetluskuludest 23% X

kanda. C menetluskulud jätta X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 12.12.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I) vastu 65 909,66 euro ja

viivise väljamõistmiseks ning hagi kostja I ja C (kostja II) vastu kostjatelt solidaarselt 23 180,35

euro ja viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on W hageja poeg ja kostja II on kostja I tütar. W ja kostja II otsustasid

2008. aastal soetada ühise eluaseme Tallinnas aadressil XXX (korter, korteriomand). Kuna

kostjatel oli korteri ostmise hetkel ostuhinna koheseks tasumiseks raha olemas, sai esialgu

korteri omanikuks kostja II, kuid kokkuleppe kohaselt pidid kostjad pärast hageja poolt

kokkulepitud raha tasumist vormistama korteri ½-suuruse mõttelise osa W nimele. Korteri

ostmist finantseeris 65 909,66 euro ulatuses hageja ja 13 247,27 euro ulatuses F, tasudes

kokkuleppel kostjatega perioodil 18.08.2009–03.07.2017 eeltoodud summad kostja I

arvelduskontole. Hageja tegi viimase makse kostja I arvelduskontole 03.07.2017 teadmises, et

peale makse sooritamist lepitakse kokku aeg tehingu vormistamiseks, et W saaks poole korteri

omanikuks. Pärast viimase makse tegemist W ja kostja II suhted halvenesid ja nende kooselu

lõppes oktoobris 2017. Kostja II notaribüroosse kokkulepitud ajaks oktoobris 2018 ei ilmunud.

Kostjad on keeldunud kokkuleppe täitmisest ega ole ka hageja tasutud raha tagastanud.

3. Perioodil 03.07.2017–06.12.2017 said kostjad korteri kasutusse andmisest tasu 60 eurot

päevas, kokku 18 180 eurot. Kostjatel tuleb hüvitada hagejale pool kasust, mis saadi seoses

korteri üürimisega, s.o 9090 eurot.

4. Kostja II otsustas müüa korteri hinnaga 160 000 eurot, millest pool moodustab 80 000 eurot,

millest omakorda tuleb lahutada hageja finantseering 65 909,66 eurot. Alles jäänud 14 090,34

eurot on tulu, millest hageja on ilma jäetud ja mida saanuks ta teenida, kui kostjad oleks

kokkulepet täitnud.

2-18-18803

Kostjate vastuväited

5. Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

6. Hageja põhinõude ja viivisenõude kujunemine on ebaselge.

7. Hageja kandis kostjatele raha selleks, et tagada kostja II ja W igapäevane toimetulek, kuna

W ei käinud tööl ja tal olid kiirlaenude võtmisest tekkinud võlad. Kuivõrd 65 909,66 eurot oli

kostjatele kantud hageja poja osana pere igapäevasest majapidamisest, on kogu raha kulunud

pere ülalpidamisele ning hageja pojaga seotud kulutustele.

8. Kostjale II kuuluv kinnisasi on soetatud kostjate rahaliste vahenditega. Kokkulepet poolte

vahel kinnisasja osaliseks võõrandamiseks ei ole kunagi olnud. Oletades sellise kokkuleppe

olemasolu, oleks see seadusest tulenevatel alustel vorminõude järgimata jätmise tõttu ka tühine,

sest selline kokkulepe oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud.

9. Korteri üürimisel sõltub ühe öö hind perioodist, kui palju üürnik korterit kasutada soovib,

samuti aastaajast, mil ööbitakse, ning näiteks ka inimeste arvust korteris. Lisaks tuleb arvesse

võtta ka seda, et kostjatel oleks olnud kohustus tasuda saadud tulu pealt ka makse ning viia

pärast igat külastajat korteris läbi puhastustöid, mistõttu reaalne kostjate poolt teenitav tulu

oleks olnud märkimisväärselt väiksem. Hageja ei ole tõendanud, mis alusel põhinevad tema

arvestused selle kohta, kui palju kostjad hageja hinnangul tulu teenisid.

10. Kostjatel ei ole kohustust tasuda hagejale pool kinnisasja müügihinnast.

11. Kuna hagiavaldus esitati kohtule 12.12.2018, siis saab hageja nõue hõlmata vaid neid

kostjatele tehtud makseid, mis olid sooritatud pärast 12.12.2015, milliseid makseid on hageja

kokku teinud 8 (08.08.2016–03.07.2017), kokku 10 935 eurot ning ülejäänud osas on hageja

nõue aegunud. Samas tegi hageja 12.09.2016, 13.09.2016 ja 03.07.2017 maksed kokku 10 500

eurot poolte vahel sõlmitud 17.06.2013 laenulepingu alusel.

12. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et käesolevas asjas ei ole kohane rakendada

aegumist, tuleb hageja sooritatud maksed lugeda mittetäieliku kohustuse täitmiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Harju Maakohus jättis 23.11.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

14. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei tõendanud oma väiteid, et tal oleks olnud

kokkulepe kostjaga II korteri soetamisel, mille kohaselt kostja II kohustuks andma temale

kuuluvast korterist poole hageja pojale, kui on tasutud pool korteri ostuhinnast. Hageja ja kostja

II vande all antud seletused ei kinnita hageja väiteid nendevahelise kokkuleppe kohta, mida

hageja menetlusdokumentides on väitnud. Hageja vande all antud seletus on vastuolus kostja I

vande all antud seletusega. Veenev on kostja I vande all antud seletus, et tema tasus korteri

ostuhinna, et seal saaks elada tema tütar. Veenev on ka hageja vande all antud seletus, et tema

tegi makseid kostjale I, et tema poeg saaks elada korteris, mis oli soetatud kostja II nimele.

Seega on põhjendatud arvata, et hageja võis soovida, et pool korterist saaks kuuluma tema

pojale W-le, kuid sellest soovist iseenesest ei ole kohtul võimalik tuvastada hageja ja kostjate

ühist tahet ja seda, et ka kostjate sooviks oleks olnud koos hagejaga soetada ja üle anda W-le

pool kostjale II kuuluvast korteriomandist. Kuna hageja ja kostja I vande all antud seletused on

üksteisega vastuolus, ei pidanud kohus võimalikuks ühe poole seletust eelistada teise poole

2-18-18803

seletusele. Ka kohtule esitatud kirjavahetus ei luba kinnitada hageja vande all antud seletusi ega

võimalda järeldada poolte tahteavaldusi hageja väidetud kokkulepete sõlmimisel hageja ja

kostja I ja/või kostja II vahel, sest hageja ei ole kirjavahetuse pooleks ning kostjate kirjavahetus

on toimunud vaid W-ga.

15. Tunnistaja W ütlustest nähtub, et hoopis W-l oli kostjaga II kokkulepe osta vaidlusalune

korter kaasomandisse ning rahalised kulud pidi kantama pooleks kummagi pere poolt. Ka

hageja on väitnud, et selline kokkulepe oli W ja kostja II vahel. Maakohus möönis, et kuigi

kostja II vande all antud seletus ei kinnita tunnistaja W ütlusi korteri soetamisel W ja kostja II

ühise kokkuleppe kohta, on eluliselt usutav, et W-l ja kostjal II võis olla ühine soov kodu

soetamiseks osta korter, mida finantseeriksid nende eest nende vanemad.

16. Kuigi poolte vande all antud seletused ja tunnistaja W ütlused on kõik vastuolulised selle

kohta, kes, kellega ja kas üldse on sõlminud kokkuleppe korteri omandi üleandmiseks W-le,

võis maakohtu arvates hageja esitatud kirjavahetusega kostjate vahel ning kostja I ja W vahel

ning hageja ja kostja I vahel kogumis koos tunnistaja W ütlustega siiski lugeda põhistatuks, et

W ja kostja II emade, s.o. hageja ja kostja I sooviks oli vaid finantseerida nende laste eest lastele

ühise korteri ostu.

17. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et W ja kostja II leppisid kokku ühise korteri

soetamises selliselt, et mõlemad tasuvad poole korteri hinnast ning kui W on oma kohustuse

täitnud, siis saab ka tema poole korteri omanikuks, kuid olukorras, kus väidetavad maksed

korteri eest on teinud aga hageja, tuleb kohtul mõista poolte käitumist selliselt, et W kohustuse

tasuda korteriomandi ostuhind on täitnud hageja, kes on soovinud kostjatelt tagasi saada tasutud

summasid, kuna W-le ei ole üle antud soovitud korteri omandit.

18. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud kostjale I raha hageja kohustuse täitmisena

tasuda pool korteri ostuhinnast, mistõttu ei ole võimalik ka tuvastada, et hagejal oleks õigus üle

antud raha ja sellest saadud kasu saajalt tagasi nõuda, põhjusel, et kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära, sest hagiavalduses esitatud asjaoludel on

hageja teinud maksed kostjale I seoses kolmanda isiku W kohustuse täitmisega. Kuna tegemist

on kolmanda isiku kohustuse täitmisega hageja poolt, siis selline õigussuhe puudutab iseenesest

vaid hagejat ja kolmandat isikut. Maakohus ei tuvastanud, kas W-l oli kohustus tasuda kostjale

I korteri ostuhind ja kas see kohustus tasuda korteri ostuhind on ära langenud põhjusel, et W ei

saanud poole korteri kaasomanikuks, kuna tegemist oleks vaid W ja kostjate vahel sõlmitud

kokkulepetega.

19. Kuna hageja on esitatud asjaolude kohaselt täitnud W kohustuse tasuda korteri ostuhind või

siis W kohustuse panustada seltsingulepingusse, siis ei saa hageja nõuda W kohustuse

täitmisena üle antut tagasi võlausaldajalt, kellele on täidetud W kohustus.

20. Kuna hagejal ei ole õigus nõuda tagasi kostjalt I W kohustuse täitmisena üleantut, siis ei ole

hagejal õigus nõuda ka kostjatelt I ja II solidaarselt kasu, mis on saadud väidetavalt kostjale I

üleantust. Seetõttu ei pidanud kohus otstarbekaks hinnata poolte väiteid ja tõendeid, kas

alusetust rikastumisest tulenev nõue võiks olla ka aegunud.

21. Seoses hageja väitega, et ta on võib-olla tasunud summad kostjale I käsundita asjaajamisest

tulenevalt, leidis maakohus, et hageja ei ole põhistanud, et tasudes kostjale I 65 909,66 eurot,

oleks hageja teinud seda kostja I kasuks. Vastupidi, hageja möönab, et kasu oleks saanud hoopis

kostja II. Samas ei ole vaidlust, et hagiavalduse kohaselt on hageja summad kostjale I üle

kandnud selleks, et hageja poeg saaks endale pool kostjale kuulunud korteriomandist. Seega ei

2-18-18803

ole kuidagi võimalik järeldada, et selliselt on hageja ajanud kostja I asja 65 909,66 euro

tasumisega, mis lubaks ehk käsundita asjaajamise sätete alusel kaaluda hagi rahuldamist

seetõttu, et hageja oleks ajanud kostja I asja, millest kostja I on saanud kasu.

22. Kuna raha väljamõistmise nõuded jäid rahuldamata, ei olnud põhjendatud ka viivisenõuded.

Apellatsioonkaebus

23. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada, s.o välja mõista kostjatelt solidaarselt põhinõue 76 000 eurot ja

viivis alates 02.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni, ja põhinõue 9090 eurot ja viivis alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

24. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse normi ja hindas vääralt

tõendeid. Olulised tõendid ja haginõude alused on jäetud hindamata. Kohtuotsuse põhjendused

on vastuolulised. Kohtuotsus on üllatav, sest kohus hindas esile toodud asjaolusid otsuses

erinevalt mõlemast poolest. Kohus tugines asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik

oma arvamust avaldada. Kohus lahendas asja kohtu arvates põhistatud (s.o usutavaks tehtud)

väidete alusel, mitte tuvastatud asjaolude põhjal.

25. Maakohus ei selgitanud, milles seisnes hageja ja kostja I vande all antud seletuste

vastuolulisus. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks tunnistaja ütlusi ja poolte seletusi tõenditena

uurinud ja hinnanud. Kostja II ei eitanud hageja ja tunnistaja väiteid ühiste kohtumiste ja korteri

ostu arutamise osas. Kostja II kinnitas, et hagejal oli soov panustada korteri omanikuks

saamiseks ja pooled arutasid seda teemat. Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtub selgelt, et

kostja II oli teadlik, et hageja osaleb ostu finantseerimises pooles osas. Kostja II tegutses

vastavalt sellele tahteavaldusele. Muuhulgas edastas kostja II W kaudu hagejale info

pangalaenuga seotud kulude kohta nende hüvitamiseks hageja poolt.

26. Maakohus ei hinnanud poolte kirjavahetust tõenditena ega kvalifitseerinud selles

sisalduvaid tahteavaldusi. Tegemist on TsMS § 232 lg 1 ja § 438 lg 1 olulise rikkumisega ja

TsÜS § 75 lg 1 vale kohaldamisega (kohaldamata jätmisega). Otsuse põhjendustest nähtub, et

kokkuleppe saavutamise tuvastamata jätmisel hindas kohus üksnes kostjate kirjavahetust hageja

pojaga ja ei tegelenud kirjavahetusega hagejaga. Seejuures jättis maakohus hindamata

tähtsaima tõendi, s.o kostja I ja hageja 12.10.2018 kirjavahetuse, milles kostjad ei vaielnud

vastu hageja väitele, et eelneva kokkuleppe järgi tuli korteri osa hageja poja nimele vormistada.

Kirjavahetuses kinnitasid kostjad, et korter oli ostetud hageja ja kostjate poolt ühiselt ja nemad

ühiselt otsustavad, mida korteriga edasi teha. Seega 12.10.2018 kirjavahetusega võtsid kostjad

endale kohustuse tasuda hagejale pool korteri müügihinnast. Tegemist on sisuliselt

võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 viimase alternatiivi mõttes. Ainuüksi sellel alusel kuulus hagi

vähemalt 76 000 euro ulatuses rahuldamisele. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks võlatunnistusest

tulenevat nõuet üldse kaalunud.

27. Kogu poolte tegevus ja kirjavahetus ning istungil antud seletused ja ütlused kogumis

tõendavad, et hageja ja hageja poja (ühiselt ühelt poolt) ning kostjate (ühiselt teiselt poolt) vahel

oli saavutatud kokkulepe, et peale korteri ostu ja pärast hageja poolt ostukulude ½ osa kostjale I

hüvitamist (seltsingu eesmärk) toimub seltsingu likvideerimine, mille tulemusena kostjad

võõrandavad W-le korteri ½-suuruse mõttelise osa. Tegemist on seltsingulepinguga ja seega on

põhjendatud ka hageja nõue korteri viljade ½ osa osas.

28. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 78 lg 1. Maakohus hindas tunnistaja ütlusi valesti,

sest W ütlustest tuleneb selgelt, et kohtumisel ja kokkuleppe sõlmimisel osalesid kostjad

2-18-18803

(ühiselt ühelt poolt) ja hageja koos W-ga (ühiselt teiselt poolt). Ilma hageja osaluseta ei olnud

W-l õigust sõlmida kostjatega sellist kokkulepet, sest selle sõlmimine eeldas hageja poolt

rahaliste kohustuste võtmist.

29. Maakohus lähtus ekslikult sellest, et hageja ei olnud kokkuleppe osaliseks, vaid täitis W

lepingust tulenevaid kohustusi kui kolmas isik. Tegelikult tegutses hageja kui lepingupool.

Esitatud asjaoludest ja kogutud tõenditest tuleneb, et rahalise kohustuse osas olid hageja ja W

solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg 4). Kostjad võisid nõuda selle rahalise kohustuse täitmist nii

W-lt kui ka hagejalt. Pärast hageja poolt rahalise kohustuse täitmist tekkis kostjatel

vastusoorituse kohustus. Tegemist oli kostjate solidaarkohustusega, sest kostjad tegutsesid ja

sõlmisid lepingu ühiselt, s.t kui üks lepingupool. VÕS § 73 lg 1 järgi võis nii hageja kui ka W

nõuda kohustuse täielikku täitmist.

30. Kuivõrd kostjate kohustus seisnes W nimele korteri ½-suuruse mõttelise osa omandi

vormistamises, mille eest tasus hageja, siis tegemist oli ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud

lepinguga VÕS § 80 lg 1 mõttes. Kui W lepinguga antud õigus lõppeb või kaotab kehtivuse,

siis VÕS § 80 lg 8 järgi võib hageja määrata uue kolmanda isiku, kellele kohustus tuleb täita,

või nõuda kohustuse täitmist endale. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks kolmanda isiku kasuks

sõlmitud lepingu alusel nõuet hinnanud.

31. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui otsust tehes hindas väidete usutavust, mitte ei

hinnanud tõendeid ja ei tuvastanud asjaolusid. Esitatud tõenditega on pooltevahelise

kokkuleppe sõlmimine ja hageja poolt korteri ostukulude ½ osa kostjale I tasumine tõendatud.

32. Kui kohus asus seisukohale, et hageja ja kostja I sooviks oli rahastada korteri ostu, siis jättis

kohus ebaõigesti kohaldamata seltsingut reguleerivad sätted hageja osas. Ei oleks eluliselt

usutav seisukoht, justkui hageja sooviks oli ainult poole ostuhinna tasumine ilma võimaluseta

saada midagi vastutasuks. Kumbki pool ei ole tuginenud väitele, et W ainuisikuliselt oli

kohustatud tasuma poole korteri ostuhinnast. Kohus ei võimaldanud pooltel väljendada

seisukohti kohtu oletatud asjaolu osas.

33. Maakohus ei võtnud arvesse asjaolu ega hinnanud olulist tõendit selle kohta, et pärast

pangalaenu ennetähtaegset tagastamist pidi hageja kostjate arvestuse alusel hüvitama kostjale I

veel 10 500 eurot. Nad leppisid kokku nimetatud kohustuse ajatamises ja vormistasid selle

kohta 17.06.2013 kirjaliku laenulepingu, millest tuleneb selgelt, et pooltevahelise õigussuhte

rahaliselt kohustatud pooleks oli just hageja, mitte tema poeg.

34. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kohtu seisukoht, et ostuhinna hüvitamine oli W kohustus.

Poolte kokkuleppe kohaselt pidi just hageja hüvitama pool kuludest. Seega oli hageja

kokkuleppe pool. Pooltevahelise kokkuleppe sõlmimine ja kohustuste tekkimine ning hageja

poolt täitmine on asjas esitatud tõenditega tõendatud, mitte usutavaks tehtud. Seega hageja võib

makstud raha tagastamist või võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist kostjatelt

nõuda.

35. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme, jättes käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise

sätted kohaldamata. Nende õigusnormide alusel kuulus hagi rahuldamisele lepingu sõlmimise

tuvastamisest sõltumata. Kostjad soovisid korteri ostmist ja selle finantseerimist. Kogu kostjate

tegevus viitab sellele, et kostjad on heaks kiitnud hageja asjaajamise, s.o poole korteri

ostukuludest kandmise. Kostjad on ise teatanud hagejale ostukulude suuruse ning ei ole hageja

poolt nende kulude katteks tehtud maksetele vastu vaielnud. Asjaajamine vastas kostjate

huvidele, sest nad soovisid korteri ostmist ja selle finantseerimist, nad on teatanud hagejale, kui

2-18-18803

palju ja kuidas peab ta korteri ostukulude hüvitamiseks maksma ja kasutasid saadud raha laenu

kustutamiseks. Asjaajamise tulemusel sai kostja I pangalaenu tagastamise kohustus hageja

kulul täidetud ning kostja II sai hageja kulul korteri omanikuks.

36. Eeltoodust tuleneb, et hagi kuulus igal juhul rahuldamisele, kas lepingu, võlatunnistuse,

käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel.

37. Hageja esitas 30.12.2019 hagi tervikteksti ja selle lisana nõude loovutamise teatise, mille

kohaselt loovutas W hagejale kõik võimalikud nõuded kostjate vastu. Maakohus jättis tõendi

tähelepanuta, kuna ei lubanud hagi muutmist. Otsusest selgub, et hagi jäeti rahuldamata, kuna

kohtu arvates kuulub vaidlusalune nõudeõigus W-le, mitte hagejale. Tegemist on

menetlusnormi olulise rikkumisega. Tegemist ei olnud hagi muutmisega, kuna hageja ei

muutnud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.

Vastustajate seisukoht

38. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

39. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 65 909,66 euro ja viivise

saamiseks. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

kostjalt I viivise 895,65 euro saamiseks ja kostjatelt solidaarselt 23 180,35 euro ja viivise

saamiseks. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotus ja jaotada

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

40. Apellatsioonkaebuses palub apellant välja mõista kostjatelt solidaarselt 76 000 eurot, mis

on pool korteriomandi XXX Tallinnas müügist saadust, ja viivise sellelt summalt ning 9090

eurot, mis on pool korteri eeldatavast üüritulust, ja viivise. Maakohtu otsusest nähtuvalt

menetles maakohus hagi, milles hageja soovis kostjalt I 65 909,66 euro ja viivise väljamõistmist

ning kostjatelt solidaarselt 23 180,35 euro ja viivise väljamõistmist. Apellandi väidete kohaselt

leidis maakohus ebaõigesti, et hageja muutis hagi. Hageja väitel ei muutnud ta maakohtu

menetluse ajal hagi, kuna hagi aluseks olevad põhilised asjaolud jäid samaks, ja maakohus oleks

pidanud menetlema hageja täpsustatud nõuet. Ringkonnakohus apellandi väitega ei nõustu.

41. TsMS § 376 lg 1 sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist

võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut

eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet, ja lg 2 järgi nõustub kohus

hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited

ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. TsMS

§ 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hagi muutmiseks põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist.

42. Hageja tõi hagi alusena esile, et tema poeg W ja kostja II, kes on kostja I tütar, otsustasid

2008. aastal soetada ühise korteri XXX Tallinnas. Korteri eest pidid tasuma hageja ja kostja I.

Kuna hagejal puudus korteri ostmise hetkel ostuhinna koheseks tasumiseks raha ja korteri eest

tasus kostja I, siis sai esialgu korteri omanikuks kostja II, kuid kokkuleppe kohaselt pidid

kostjad pärast hageja poolt kostjale I poole ostusumma ja laenu võtmisega seotud kulude

tasumist vormistama korteri ½-suuruse mõttelise osa omandi W nimele. Hageja tasus kostjale

I 65 909,66 eurot ja 13 247,27 eurot tasus F. Tasumine toimus kokkuleppel kostjatega perioodil

2-18-18803

18.08.2009–03.07.2017 ja eelviidatud summad kanti kostja I arvelduskontole. Pärast korteri

eest tasumist kostjad W-le poolt mõttelist osa korterist üle ei andnud. Hageja nõudis

hagiavalduses kostjalt I 65 909,66 euro tagastamist ja kostjatelt solidaarselt korteri müügist

saadud kasust poole summas 14 090,34 eurot ja üürileandmisest saadud kasust poole summas

9090 eurot väljamõistmist. Maakohus võttis hagi 19.12.2018 määrusega menetlusse.

43. 23.09.2019 esitatud menetlusdokumendis palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista

76 000 eurot, tuues esile, et korteriomand oli menetlusosaliste kui seltsinglaste ühisvara ja

seltsingu likvideerimisel oli hagejal õigus saada hüvitisena pool korteri väärtusest. 13.11.2019

kohtuistungil andis kohus hagejale võimaluse esitada hagi terviktekst. 30.12.2019 hagi

terviktekstis on hageja täpsustanud nõuet ja palunud lisaks 76 000 eurole kostjatelt solidaarselt

välja mõista ka 9090 eurot, mis oli korteri üürileandmisest saadud pool kasu, tuues uue

asjaoluna mh esile, et W on loovutanud oma nõude hagejale, ja palus tõendina vastu võtta W

teatise nõude loovutamise kohta (II kd, tl 60-70). 04.01.2020 ja 12.02.2020

menetlusdokumendis kostjad hagi muutmisega ja esitatud tõendi vastuvõtmisega ei nõustunud.

Kuigi 12.10.2020 kohtuistungi protokolli sissejuhatuse kohaselt on maakohtu menetluses hagi

kostjatelt solidaarselt 85 090 euro ja viivise nõudes, ei lubanud kohus kohtuistungil hagejal

täiendada hagi asjaoluga, mille kohaselt oli pooltevahelise kokkuleppe pool ka W, kellel on

nõue kostjate vastu ja kes loovutas nõude hagejale. Kohus selgitas, et esialgne hagi on esitatud

asjaolule tuginedes, et hagejal endal on nõue kostjate vastu ja uus väide muudab esitatud hagi

oluliselt (II kd, tl 103-108). Tsiviilasja toimikus olevale 23.09.2019 hagiavaldusele on

märgitud, et kohus on selle 13.11.2019 tagastanud (II kd, tl 24). 30.12.2019 hagiavalduse

terviktekstile on kirjutatud kohtu märkus, et kohus ei lubanud hagi muuta (II kd, tl 60).

Eeltoodust saab järeldada, et kostjad ega kohus ei andnud hagejale luba hagi muutmiseks ja

kohus menetles esialgselt esitatud hagi ehk siis hagi kostjalt I 65 909,66 euro ja viivise

saamiseks ning kostjatelt solidaarselt 23 180,35 euro ja viivise saamiseks. Seega ei ole hageja

apellatsioonkaebuses toodud nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja 76 000 eurot ja 9090 eurot

sama, mida maakohus menetles, ja ringkonnakohus saab kontrollida maakohtu otsust üksnes

osas, milles jäeti nõue kostjalt I 65 909,66 euro ja viivise ning kostjatelt solidaarselt 23 180,35

euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

44. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja soovis 23.09.2019 ja 30.12.2019

menetlusdokumentides muuta nii hagi alust kui ka eset ja seda olulisel määral, mis ei võimalda

tsiviilasja lahendamist kiiremini ja säästlikumalt. Kuna kostjad hagi muutmisega ei nõustunud,

siis on maakohus õigesti keeldunud lubamast hagejal hagi muuta (TsMS § 376 lg 1).

Ringkonnakohtu menetluses ei ole hagejal enam võimalik TsMS § 652 lg 2 järgi esitada uusi

asjaolusid ega hagi muuta.

45. Hageja palus apellatsioonkaebuses vastu võtta W teatise nõude, mis tal on kostjate vastu,

loovutamise kohta (II kd, tl 72). Hageja on tõendi esitanud ka maakohtule ja maakohus keeldus

12.10.2020 istungil tõendi vastuvõtmisest, kuid toimikust tõendit eemaldatud ei ole. Hageja

väitel kohus keeldus tõendit 12.10.2020 istungil ebaõigesti vastu võtmast. Ringkonnakohus

leiab, et kuna maakohus ei lubanud hagejal hagi muuta ja ringkonnakohus nõustus sellega, siis

esitatud tõend ei ole esialgses hagis toodud asjaolude tõendamiseks vajalik ega asjakohane ja

tuleb TsMS § 238 lg 1 p 1 järgi jätta vastu võtmata.

46. Hageja palub apellatsioonkaebuses välja nõuda Eestis tegutsevatelt pankadelt kostja II

pangakontode filtreeritud väljavõtte laekumiste kohta ajavahemikul 03.07.2017-02.04.2019,

millega hageja soovib tõendada kostja II poolt üüritulu saamist. Sama taotluse esitas hageja

maakohtule 23.09.2019 ja 30.12.2019 menetlusdokumentides. 02.03.2020 määrusega jättis

maakohus taotluse rahuldamata, kuna hageja ei ole esile toonud, millist asjas tähtsust omavat

2-18-18803

asjaolu soovib ta kogutava tõendiga tõendada. Ringkonnakohus leiab, et tõendite kogumise

taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus kogub ainult asjakohaseid tõendeid. Hageja ei ole

põhistanud, kuidas väljavõtted kostja II pangakontode kõigi laekumiste kohta tõendavad tulu,

mida kostja II võis saada AirBnB kaudu korteri väljaüürimisel. Kolleegium selgitab, et tõendi

kogumist taotleval isikul tuleb oma taotlus esitada viisil, et välja nõuda soovitakse ainult

selliseid tõendeid, mis võivad tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

47. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: 1) hageja on tasunud perioodil

18.08.2009 kuni 03.07.2017 kostjale I 65 909,66 eurot; 2) hageja poeg W ja kostja II, kes on

kostja I tütar, olid elukaaslased ajal, kui korteriomand osteti; 3) kostja II ostis 28.03.2008

korteriomandi XXX Tallinnas, mille eest tasus kostja I; 4) kostja II müüs korteriomandi

02.04.2019; 5) enne müüki andis kostja II korteriomandi üürile. Poolte vahel on vaidlus selle

üle: 1) kelle vahel ja millised kokkulepped olid seonduvalt korteriomandi omandamisega; 2)

millise kohustuse täitmiseks maksis hageja kostjale I 65 909,66 eurot ja kas hagejal on õigus

nõuda kostjalt selle tagastamist; 3) kas kostjad on kohustatud hagejale tasuma poole

korteriomandi üürimisel ja müügil saadud kasust.

48. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja nõuet kostja I vastu 65 909,66 euro ja viivise

saamiseks.

49. Selleks, et lahendada esitatud nõue, tuli esmalt tuvastada, milline õigussuhe oli poolte vahel.

Hageja tõi hagiavalduses esile, et poolte vahel võib olla alusetu rikastumise võlasuhe (VÕS §

1027 jj). 22.01.2019 menetlusdokumendis selgitas hageja, et nõuet saaks rahuldada ka

käsundita asjaajamist reguleerivate normide järgi (VÕS § 1018 jj). Samuti võis poolte suhe olla

seltsing (VÕS § 580 jj).

50. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendamata on see, et poolte vahel oli

seltsinguleping. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga

määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Hageja väidete kohaselt oli kokkulepe hageja ja

kostjate vahel ja seltsingu eesmärgiks oli kostjale II ja W-le korteri ostmine. Kuna kostja II ostis

korteriomandi 28.03.2008, siis vastavad kokkulepped poolte vahel pidid olema sõlmitud enne

korteriomandi ostmist. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu

sõlmimist. Seltsingulepingu puhul peab olema tuvastatav lepinguosaliste eesmärgi

saavutamisele suunatud ühine tahe. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagejal ja kostjal I tahe aidata

rahaliselt oma lapsi korteri ostmisel. Seda, et kostja II oleks osalenud kokkulepete sõlmimisel,

tõendatud ei ole. Apellandi arvates on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja teinud seetõttu

ebaõige järelduse.

51. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kostja II vande all antud

seletusega on tõendatud kokkulepe menetlusosaliste vahel. Kostja II ütlustest tuleneb, et kostja

I finantseeris korteri ostmist ja hageja soovis panustada korteri omanikuks saamisesse, kuid

täpseid kokkuleppeid nende vahel kostja II ei tea (II kd, tl 106-107). Samuti ei tulene kostja I

vande all antud seletusest, et poolte vahel oli seltsinguleping. Kostja I seletuse kohaselt olid

kokkulepped hagejaga, kuid ta ei mäleta konkreetsete kokkulepete sisu ja hageja poolt tema

arvele tehtud maksed kandis ta edasi kostjale II, et finantseerida kostja II peret. Algselt oli küll

soov, et osta korter koos W-ga, kuid viimane oli kogu aeg võlgades (II kd, tl 107-108). Seega

ei tõenda kostjate vande all antud ütlused poolte vahel seltsingule iseloomulikke kokkuleppeid.

52. Hageja vande all antud seletusest nähtub, et 2008 helistas talle W ja ütles, et kostja I soovib

temaga kohtuda, kohtumisel avaldas kostja I hagejale, et lastele on vaja soetada ühine eluase,

2-18-18803

mille ostmiseks hagejal vahendid puudusid. Kostja I tegi hagejale ettepaneku, et kostjad

maksvad oma osa ära ja ülejäänud osas võtavad laenu ja selle laenu osa maksab hageja hiljem

tagasi kostja I arvele. Hageja tasus kostjale I laenumakseid alates 2008. aastast kuni 2013.

aastani, millal hageja müüs oma korteri ja kandis raha kostjale I. Tasumata jäi veel 10 500 eurot,

mille kohta sõlmiti hageja ja kostja I vahel leping, et summa tasutakse viie aasta jooksul. Pärast

hageja poolt oma kohustuse täitmist pidi hageja poeg kantama kinnistusraamatusse

korteriomandi kaasomanikuna (II kd, tl 105). Tunnistaja W ütluste kohaselt 2007. ja 2008.

aastal soovis kostja II osta korterit ja avaldas, et tema emal on võimalus seda teha.

Konkreetsemalt arutati seda praeguse vaidluse menetlusosalistega. Tunnistajal ja kostjal II

puudus sellel ajal sissetulek ja tunnistaja vanemad ei saanud laenu võtta. Kokkusaamisel pakkus

kostja I, et ta saab võtta laenu ja hageja oli nõus selle hüvitama, kui saab Lasnamäe korteri

müüdud. Kokku lepiti, et ostetava korteri eest tasuvad mõlemad pered ja tunnistaja pere pidi

hüvitama ka laenu võtmisega seotud kulud ja intressi. Tunnistaja kinnitas, et tema pere pidi

tasuma korteri ostmisel poole, pärast mida pidi korter jääma tunnistaja ja kostja II

kaasomandisse. Tunnistaja selgitas, et hageja ja kostja I leppisid kokku, kuidas korteri eest

tasuda (II kd, tl 104). Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole hinnanud

pooltevahelist e-kirjavahetust, mis hageja arvates tõendab seltsingulepingu sõlmimist. Kostja

II on W-le 19.05.2008 e-kirjaga saatnud info kostja I poolt võetud laenu kuumaksete kohta ja

palunud selle edastada W isale (I kd, tl 86). Rohkem tõendeid 2008. aastal pooltevahelise

kirjavahetuse kohta kohtule esitatud ei ole. Samas poolte kokkuleppe tuvastamisel võib

ringkonnakohtu arvates olla oluline ka hilisem kirjavahetus 2008. aasta kokkuleppe kohta. 2013

on kostja II kirjutanud W-le, et W vanemad võlgnevad kostjale I 163 993 krooni ja pangalaenu

48 651 eurot, vastava arvutuse on kostjale II saatnud kostja I (I kd, tl 84-85). Oktoobris 2018

hageja ja kostja I Facebook Messengeri keskkonnas peetud suhtlusest nähtub, et kostja I soovis,

et korteriga seonduva lahendaksid hageja ja kostja I omavahel, kuna nemad on kokku leppinud.

Hageja soovis, et korteri osa omand W-le vormistatakse nii, nagu kokku lepiti, millele kostja I

vastas, et korter tuleb müüa ja ta lubas W osa hagejale (I kd, tl 88-89). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et eeltoodud tõenditest ei saa järeldada, et käesoleva asja poolte vahel oleks kokku

lepitud seltsingulepingule omases eesmärgis ja selle eesmärgi saavutamiseks panuste

tegemises. Tõenditest tuleneb ringkonnakohtu arvates pigem see, et hageja ja kostja I leppisid

kokku, kuidas osta lastele elamiseks korter ning kes ja kuidas seda finantseerib, kuid seda, et

kokkulepped oleksid olnud ka kostjaga II ja/või W-ga, tõendatud ei ole. Pooled ei vaidle, et

kostja II ja W pole korteri ostmisse rahaliselt panustanud Seega on maakohus hinnanud

tõendeid õigesti ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust

selle kohta, et poolte vahel seltsingulepingu sõlmimine on tõendamata.

53. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et on

maksnud kostjale I raha eesmärgiga tasuda korteri hinnast kokkulepitud osa. Eelnevas lõigus

analüüsitud tõendid kinnitavad, et kokkulepe korteri ostmiseks ja ostu finantseerimiseks sõlmiti

hageja ja kostja I vahel ning W ei olnud selle kokkuleppe osaline. Hageja ja kostja I Facebook

Messengeri vestluses on kostja I ise tunnistanud, et tal olid hagejaga kokkulepped seonduvalt

korteri ostmisega. Sellest, et kostja II on edastanud e-kirjaga W-le info, milline on võlg kostja

I ees (I kd, tl 84-85), ei saa järeldada, et tegemist on W võlaga. Kostja II on e-kirjas rõhutanud

seda, et tegemist on just W vanemate võlaga. Kostja II 11.10.2018 e-kirjast tuleneb, et kostja II

ei otsusta korterisse puutuvat ise ja edasi tegutseb kostja I. Samuti ei tulene muudest tõenditest,

et kokkulepe korteri ostmiseks ja ostu rahastamiseks oleks olnud kostjate ja W vahel ning

hageja oleks täitnud kostjale I raha makstes W kohustuse (VÕS § 78 lg 4). Seega on hageja

65 909,66 euro tasumisel kostjale I täitnud enda kohustuse kostja I ees.

54. Kostjate väited, et hageja maksis kostjale I raha W ülalpidamiseks, täites mittetäielikku

kohustust, on jäänud paljasõnalisteks. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ja kostjate vahel oleks

2-18-18803

olnud sellekohane kokkulepe või et hageja oleks avaldanud soovi sellise kohustuse täitmiseks.

Ainuüksi see, et W väidetavalt ei töötanud ja tal olid võlad, ei anna alust järelduseks, et hagejal

oleks olnud tahe kostjale I tehtud ülekannetega korvata kostja I väidatavaid kulutusi W ja kostja

II pere ülalpidamiseks.

55. Kuna kohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel ei olnud seltsingulepingut, siis tuli kohtul

kontrollida, kas hageja nõuet kostja I vastu oli võimalik rahuldada muul õiguslikul alusel.

56. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus

tuvastas eelnevalt, et hageja ja kostja I vahel oli kokkulepe, et kostja I rahastab poolte lastele

eluruumi ostu ja hiljem hageja hüvitab talle pool ostetud korteri maksumusest ja laenu

võtmisega kaasnenud kulu ning pärast seda pidi ostetud korterist pool mõttelist osa

võõrandatama hageja pojale. Seega oli kohustus olemas ja see ei olnud ära langenud, mistõttu

ei kuulunud hageja nõue kostja I vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi rahuldamisele. Samuti ei ole

võimalik ringkonnakohtu arvates VÕS § 1018 lg 1 järgi hageja nõuet rahuldada, kuna hageja ja

kostja II vahel oli kokkulepe, mistõttu ei ole tegemist käsundita asjaajamisega.

57. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt

lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi). Käsundiga

seonduvat selgitas ringkonnakohus pooltele 13.01.2022 kirjas. Ringkonnakohus leiab, et

esiletoodud ja tõendatud asjaoludest saab järeldada, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud

käsundusleping, mille sisuks oli hageja ja kostja I vaheline kokkulepe, et kostja I finantseerib

hageja poja ja kostja II korteri ostu ning hiljem hageja hüvitab kostjale I pool kuludest, pärast

mida on kostja II kohustatud tagama, et hageja pojale antakse üle korterist pool mõttelist osa.

Eelnevat järeldust tõendavad järgmised tõendid. Tunnistaja W ütluste kohaselt ei olnud temal

ja kostjal II raha ega oskusi korteri ostmiseks, mistõttu pakkus kostja I välja, et ta võib kostjale

II ja tunnistajale korteri ostmiseks võtta laenu ja hageja nõustus samuti igakuiselt midagi

maksma ning müüma Lasnamäe korteri. Rahalistes suhetes leppisid kokku ainult hageja ja

kostja I. Pärast poole korteri maksumuse tagastamist pidi korter jääma kostjale II ja tunnistajale,

kuid tunnistajale omandit üle ei antud (II kd, tl 104). Hageja selgitas vande all antud ütlustes,

et tema leppis kokku kostjaga I ja tasus 2017. aastaks kostjale I kokkulepitud kulutused, milleks

oli kostja I poolt korteri ostmiseks võetud laen ja sellega seotud kulutused, ning jäi pärast

kokkulepitud raha tasumist ootama, et hageja poeg kantakse kinnistusraamatusse

kaasomanikuna (II kd, tl 106). Kostja II vande all antud seletuse järgi kostja I finantseeris

korteri soetamist ja kostja II ei teadnud, millised olid täpsed kokkulepped korteri soetamisel,

kuid vahel oli juttu sellest, et W pere soovis osaleda korteri soetamisel eesmärgiga saada

omanikuks (II kd, tl 106 pöördel). Ka kostja I on kinnitanud, et kokkulepped olid tal hagejaga

(II kd, tl 107 pöördel). See, et just hageja ja kostja I vahel olid kokkulepped korteri ostmisel,

tuleneb ka 12.10.2018 hageja ja kostja I vahelisest Facebook Messengeri vestlusest, milles

kostja I kinnitab hagejale: „ … meie selle ostsime, meie ka arutame, kuidas edasi …“. Vastuseks

hageja küsimusele, et vaja on vormistada W osa, nagu kokku lepiti, vastas kostja I „... ma luban

W osa Sinule“ (I kd, tl 88-89). 31.03.2013 saadetud e-kirjas on kostja I teatanud kostjale II,

millised on korteriga seoses rahalised kohustused ja kostja II on kirja edastanud 01.04.2013 W-

le. 31.03.2013 e-kirjas on kostja I rõhutatud, milline on W vanemate võlg (kostja I pangalaenu

tagastamiseks 48 651 eurot ja kostjale I 163 933 krooni) (I kd, tl 84). 17.04.2013 e-kirjas

kostjale II ja W-le palus kostja I toimetada W vanemateni info, kuna kostja I ei teadnud, millist

meili W vanemad loevad, et pärast 48 543,15 euro tasumist on pangalaen tasutud ja kostjale I

jääb tasuda umbes 164 000 krooni (I kd, tl 87). Eeltoodud e-kirjadest saab järeldada, et kostja I

poolt saadetud infot selle kohta, milline oli hageja võlg, edastas hagejale W. 12.10.2018 e-kirjas

2-18-18803

on kostja I kinnitanud Wle, et ta on suhelnud hagejaga ja üldjoontes on kõik kokku lepitud ning

notari aja võib ära öelda (I kd, tl 17).

58. Kostjate arvates muudab hageja väidetud kokkuleppe, et pärast kostjale I korteri ostmiseks

tehtud kulutustest poole tasumist pidi saama poole korteriomandi kaasomanikuks hageja poeg,

olemasolu ebausutavaks see, et pool korteri ostusummast oli 73 658,18 eurot, kuid hageja on

tasunud vähem. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja on selgitanud, et 13 247,27 eurot on

tasunud kostjale I hageja endine abikaasa F (I kd, tl 168 pöördel), ja kostjad sellele asjaolule

vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja selgituse kohaselt tasus tema endine abikaasa osa võlast,

kuna hageja asus 2008 elama väljaspoole Eesti Vabariiki ja maksete tegemine oli keeruline.

59. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja on tasunud kostjale I 65 909 eurot,

kuid kostjate vastuväidete kohaselt on viimased kolm hageja tehtud makset kokku 10 500 eurot

(12.09.2016 4500 eurot, 13.09.2016 4000 eurot ja 03.07.2017 2000 eurot) tehtud 17.06.2013

sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Hageja selgitas, et pärast 25.04.2013 48 636 euro tasumist

jäi kostja I arvestuse järgi tasumata 163 933 krooni ehk 10 477,23 eurot ning hageja, kostja I ja

F leppisid kokku, et hageja ja F tasuvad selle summa viie aasta jooksul. VÕS § 396 lg 2 sätestab,

et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga

kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kuna kostja I 31.03.2013 ja

17.04.2013 e-kirjadest tuleneb, et hageja võlg oli seonduvalt korteri omandamisega 163 933

krooni, mis ümmardatult on 10 477 eurot, siis nõustub ringkonnakohus hagejaga, et hageja,

kostja I ja F olid 17.06.2013 laenulepingus kokku leppinud, et korteri ostmisega seonduvalt

tasumata 10 477 eurot on laen ning hageja ja F kohustuvad selle tasuma hiljemalt 17.06.2018.

Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja I oleks 17.06.2013 lepingu täitmiseks hagejale

ja File andnud rahas laenu.

60. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et hageja ja kostja I sõlmisid kokkuleppe, et kostja I

kohustub rahastama hageja pojale ja kostjale II korteri ostmist ja pärast seda, kui hageja on

kostjale I hüvitanud kostja I poolt korteri ostmiseks pangast võetud laenu ja sellega kaasnevad

kulud, tagab kostja I selle, et hageja pojale antakse üle pool mõttelist osa ostetud korterist.

Tegemist on VÕS § 619 järgi käsunduslepinguga, milles hageja andis kostjale I käsundi

eesmärgiga osta hageja pojale pool mõttelist osa korterist viisil, kus korteri poole mõttelise osa

omand antakse hageja pojale üle siis, kui hageja on täitnud kostjale I kohustuse tasuda korteri

ostmiseks tehtud kuludest pool ja ostmiseks võetud laenu intressid. Hageja täitis oma rahalise

kohustuse kostja I ees, kuid hageja pojale poolt mõttelist osa korterist üle ei ole antud.

61. Vastuseks kostja I väitele, et hageja ja kostja I vahel käsunduslepingu olemasolu või

kehtivuse välistab asjaolu, et kostjal I ei olnud võimalik täita kohustust anda hageja pojale üle

pool mõttelist osa korterist pärast hageja poolt kokkulepitud rahasumma tasumist, selgitab

ringkonnakohus järgmist. VÕS § 12 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et

lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise

ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. See, et pärast lepingu sõlmimist

omandas korteri kostja II ja hiljem korter müüdi menetlusvälisele isikule, ei mõjuta hageja ja

kostja I vahelise lepingu kehtivust ja kostja I vastutust lepingu täitmata jätmise eest. Lisaks

märgib ringkonnakohus, et kostjal I ei olnudki kohustust korteri mõttelist osa hagejale üle anda

(tal seda ei olnudki), vaid ta võttis kohustuse tagada, et see antakse üle, s.o et hageja poeg saab

selle omanikuks.

62. Kostja I ei ole taganud hageja pojale poole mõttelise osa korteriomandist üleandmist,

mistõttu ei ole kostja I lepingut täitnud. VÕS § 631 kohaselt võib kumbki lepingupool nii

tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda VÕS §-s 630 sätestatut järgimata, kui

2-18-18803

ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või

oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni

ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Riigikohtu

hinnangul langevad VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused sisuliselt kokku -

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (Riigikohtu 13.06.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-13032, p 12). VÕS § 631 lg 1 järgi võib Riigikohtu arvates käsunduslepingu

ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse

rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled

täidavad lepingut edasi (Riigikohtu 31.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 12).

63. Esitatud hagiavalduse kohaselt ei soovi hageja, arvestades, et kostjad on keeldunud korteri

poole mõttelise osa omandi hageja pojale üleandmisest, enam lepingu täitmist. Seega soovib

hageja lepingu üles öelda. Kuna korter on käesoleva menetluse ajal 02.04.2019 müüdud, siis

praeguseks on käsundi eesmärgi saavutamine igal juhul võimatu. Ringkonnakohtu arvates on

käsundi eesmärgi saavutamise võimatus mõjuv põhjus, mis annab igal juhul hagejale aluse

käsundi erakorraliseks ülesütlemiseks. Hagi esitamise ajal oli käsundit küll veel võimalik täita,

kuid kostja I keeldus oma kohustuse täitmisest ja avaldas hagejale, et ta soovib korteri

võõrandada, mis on kohustuse rikkumine, mis annab samuti aluse lepingu ülesütlemiseks.

Käsunduslepingu rikkumise korral kohaldub VÕS § 196 lg 2, mis sätestab, et kui mõjuv põhjus

lepingu erakorralisel ülesütlemisel seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist

kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud

mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-

des 2-4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 2 p-de 2-4 järgi on olulise lepingurikkumisega

eelkõige tegemist siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise

lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (p 2), kohustust rikuti tahtlikult

või raske hooletuse tõttu (p 3) ja kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele

mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (p 4). Hageja

huviks oma kohustuse täitmisel oli just see, et tema pojale tagatakse korterist poole mõttelise

osa üleandmine, ja kostja I teadis hageja huvi, kuid vaatamata sellele korraldas korteri müügi

kolmandale isikule. Kuna korter on müüdud, siis ei ole alust eeldada, et hageja pojale kunagi

omand üle antakse. Ringkonnakohus leiab, et kostja I lepingu rikkumine vastab VÕS § 116 lg

2 p-s 2 sätestatule. Seega võis hageja öelda lepingu üles ilma VÕS § 114 lg 1 järgi täiendavat

tähtaega määramata.

64. VÕS § 195 lg 1 järgi tuleb lepingu ülesütlemiseks teha teisele poolele avaldus. Lepingu

ülesütlemise avaldus kujutab endast tahteavaldust, mis peab olema jõudnud lepingu teise

pooleni. Sellise tahteavalduse võib avaldada ka hagiavalduses. Hageja on soovinud kostjalt I

käsunduslepingu täitmiseks tasutu tagastamist, millest sai järeldada, et hageja soovib lepingu

üles öelda.

65. Kuna kostja I teatas 12.10.2018 Facebook Messengeri vestluses, et hageja pojale mõttelist

osa korterist üle ei anta, siis 12.12.2018 hagiavalduses lepingu ülesütlemine on toimunud

mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3).

66. Lepingu ülesütlemisel peavad lepingu pooled VÕS § 195 lg 5 ja §-de 189-191 alusel saadu

tagastama. Riigikohus on selgitanud, et kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise

tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta VÕS § 196 lg 4 järgi lepingu

ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele ning üleantu tagastamisele kohaldatakse

VÕS §-des 189-191 sätestatut, sh võib kumbki pool nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist

või osutatud teenuse hüvitamist (Riigikohtu 31.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p

15).

2-18-18803

67. Hageja väitel on ta kostjale I tasunud 65 909,66 eurot, mille ta palub kostjalt I välja mõista.

Kostja I summa suurusele vastu ei vaidle, kuid väidab, et nõue on osaliselt aegunud. Tehingulise

nõudena aeguvad ülesütlemisest tekkinud tagastamisnõuded TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi

kolme aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. Riigikohus on selgitanud, et lepingust

taganemisel tekkiv tagastusnõue muutub VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt sissenõutavaks mõistliku

aja jooksul pärast lepingust taganemist (Riigikohtu 12.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

10, p 15). Ringkonnakohus leiab, et ka lepingu ülesütlemisel tekkiv tagastamisnõue muutub

sissenõutavaks sarnaselt lepingust taganemisest tuleneva nõudega. Seega ei ole hageja nõue

kostja I vastu 65 909,66 euro saamiseks aegunud.

68. Arvestades eeltoodut tuleb hageja nõue kostja I vastu 65 909,66 euro saamiseks rahuldada.

69. Hageja palus kostjalt I välja mõista viivise 895,65 eurot ja alates hagi esitamisest viivise

põhivõlalt 65 909,66 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivise kujunemise

kohta ei ole hageja asjaolusid esile toonud. Kuna eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et

hageja nõue muutus sissenõutavaks alles pärast hagi esitamist, siis eelneva perioodi eest viivise

nõue summas 895,65 eurot ei kuulu rahuldamisele. 30.12.2019 esitatud hagi terviktekstis on

hageja palunud viivise välja mõista alates 02.05.2019. Ringkonnakohus leiab, et selleks ajaks

oli hageja nõue muutunud sissenõutavaks ja viivise nõue tuleb rahuldada alates 02.05.2019

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

70. Maakohus on õigesti jätnud hageja nõude kostjatelt solidaarselt 23 180 euro saamiseks

rahuldamata. Hageja on sellest nõudest vaidlustanud apellatsioonkaebuses sõnaselgelt osa,

milles nõuti 9090 euro väljamõistmist, s.o pool kasust, mis kostja II sai väidetavalt

korteriomandi väljaüürimisest, rahuldamata jätmise. Hageja on nõude esitanud VÕS § 1028 lg

1 ja § 1032 lg 1 järgi, väites, et kuna kostjad ei täitnud kohustust anda üle Wle pool

korteriomandist, siis on nad kohustatud hagejale välja andma saadud kasu. Alusetust

rikastumisest tuleneva nõude rahuldamise kostja I vastu välistab see, et kasu, mida soovib

hageja välja nõuda, sai kostja II. Kostja II vastu ei ole hagejal alusetust rikastumisest tulenevat

nõuet, kuna kostja II ei ole hageja arvel rikastunud ega saanud hageja väidetud raha ilma

õigusliku aluseta. Ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi ei korda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

71. Seoses maakohtu otsuse osaliselt tühistamisega tuleb tühistada otsus ka osas, milles

maakohus jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja I vastu

ja mõistis välja 65 909,66 eurot ning edasiulatuva viivise. Rahuldamata jäi hagi kostja I vastu

viivise 895,65 eurot saamiseks ja kostjatelt solidaarselt 23 180,35 euro ja viivise saamiseks.

Kuna kostja I vastu rahuldati hagi 73% ulatuses, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi hageja

menetluskuludest 73% jätta kostja I kanda ja 27% kostja I menetluskuludest hageja kanda.

Hageja nõue kostja II vastu jääb rahuldamata, mistõttu kostja II menetluskulud tuleb jätta TsMS

§ 162 lg 1 järgi hageja kanda.

72. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurus kindlaks

määranud, siis TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ei tee seda ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg

1 p 2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus määrusega pärast

menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS §

178 lg 1 esimene lause).

2-18-18803

(allkirjastatud digitaalselt)

Parandatud 26.07.2022 määrusega

RESOLUTSIOON:

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-18803 ilmne

ebatäpsus ja lugeda otsuse resolutsiooni punkti 4.5 sõnastus õigeks järgmisel kujul: „Jätta X

menetluskuludest 73% Y kanda. Jätta Y menetluskuludest 27% X kanda. C menetluskulud jätta

X kanda.