2-21-805/65 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-21-805

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2022. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-805

Tsiviilasi

A. O. hagi S. V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

72 858,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja A. O. (isikukood: xxxxxxxxxxx)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan

Nõges

Kostja S. V. (isikukood: xxxxxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja Ain Laansalu

Kohtuistungi toimumise aeg

21. veebruar 2022. a, edasine menetlus kirjalikus

menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista S. V. välja A. O. kasuks põhivõlgnevus 67 230 eurot ja 21. juuni 2022 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 7912,88 eurot.

3. Mõista S. V. välja A. O. kasuks viivis protsendina põhinõudest alates 22. juunist 2022

kuni põhinõude summas 67 230 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

4. Jätta kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

5. Tagastada hagi tagamiseks antud tagatis 3642,91 eurot A. O. pangakontole nr

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

6. Jätta menetluskulud S. V. kanda.

7. Määrata A. O. menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista S. V. välja A. O. kasuks

4587,28 eurot.

8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

9. Toimetada otsus kätte poolele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima,

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse.

Hageja nõue ja põhjendused

1. A. O. (hageja) esitas 18. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule hagi S. V. (kostja) vastu

võlgnevuse 67 230 euro ja seadusjärgse viivise väljamõistmiseks. Kohus tagas hagi 21.

jaanuari 2021 määrusega ning asendas 9. mai 2022 määrusega osaliselt hagi tagamise

abinõud.

2. Hagiavalduse (tl 3-6) kohaselt 20. märtsil 2015 väljastas kostja hagejale kirjaliku

võlatunnistuse, millega kostja kinnitas, et on võtnud hagejalt võlgu sularahas 72 500 eurot

ajavahemikus oktoober 2014 kuni veebruar 2015 (kaasa arvatud), ning millega kohustus

võlasumma täies ulatuses tagastama 31. detsembriks 2020. Alates võlatunnistuse

väljastamisest kuni hagiavalduse esitamiseni on kostja tasunud hagejale üksnes 5270 eurot.

Hageja on pöördunud kostja poole, et selgitada välja kostja väljavaated võlgnevuse

kohtuväliseks lahendamiseks, ent kostja ei ole hageja pöördumistele vastanud. Hageja nõuab

kostjalt võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist summas 67 230 eurot ning viivise

väljamõistmist alates 01.01.2021 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui

põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

3. Hageja leiab (tl 64), et kostja väited võlatunnistuse rahatusest on ainetud. Võlakirjast tuleneb

selgelt, et kostja kohustub tasuma hagejale 72 500 eurot hiljemalt 31. detsembriks 2020. Kui

kostja on võlakirja allkirjastanud ja võtnud võlakirjas sätestatud kohustuse, siis ei ole oluline,

mida kostja sellest kohustusest täna arvab. Kostja on võlgnevust kinnitanud ka 2018. a

hagejale saadetud sõnumis, millest nähtub, kuidas kostja selgitab hagejale enda kehva

finantsseisundit ja sellest tulenevaid raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva

ja toetava suhtumise eest ja lubab teha kõik selleks, et võlgnevus hageja ees saaks ikkagi

kustutatud.

4. Hageja selgituste (tl 113-114) kohaselt kostja laenas hagejalt raha investeerimiseks, kuid

langes väidetavalt pettuse ohvriks ja kaotas kõik. Kostja väited sellest, et ta pole hagejalt raha

saanud ega vajanud, lükkab ümber ka kostja 29. märtsi 2015 elektronkiri hagejale, mille

manuseks on kostja avaldus politseile. Politseile adresseeritud avalduses kirjeldab kostja

sõnaselgelt, kuidas kostja on laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle edasilaenamise

eesmärgil isikule nimega M. R. . Kostja väitel laenas ta M. R. kokku 185 000 eurot, uskudes,

et M. R. ajab tulusat auto- ja kinnisvaraäri. Kostja väitel aga kohtus ta pärast laenu

sissenõutavaks muutumist ühe nädala jooksul veel seitsme inimesega, kes olid samasuguses

olukorras, st kes olid laenanud M. R. raha, mille tagasimaksmise tähtaeg oli möödunud.

Politseile avalduse esitamise tingiski asjaolu, et M. R. oli rahadega kadunud. Kostja saatis

hagejale kõnealuse avalduse näitamaks, et kostja on tõesti langenud pettuse ohvriks ega suuda

seetõttu hagejalt laenatud raha niipea tagasi maksta. Oma loo kinnitamiseks oli kostja

edastanud hagejale ka M. R. saadud elektronkirja, milles M. R. selgitas kostjale raha

kaotamisega seonduvaid asjaolusid. Eeltoodust nähtub ühemõtteliselt, et kostja on laenanud

hagejalt raha ning kasutanud seda raha investeerimiseks, kuid edutult. Poolte omavahelise

arvelduse jätkumine oli tingitud lähedastest suhetest. Kuna hageja elas ise välismaal, kasutas

ta kostjat vahetevahel enda isiklike asjade ajamisel kostja võlgnevusest sõltumata. Kostja

kasutas hagejalt pärast võlgnevuse tekkimist saadus raha vastavalt hageja poolt antud juhistele

ning seetõttu pole hageja selliseid summasid ka kostjalt tagasi nõudnud.

5. Hageja jäi seisukohale (tl 141-142), et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Hageja hinnangul

on igakülgselt tõendatud, et kostja on andnud kehtiva ja vorminõuetele vastava

võlatunnistuse, millest tulenev kohustus on hagiavalduses kirjeldatud ulatuses täitmata.

Käesoleval juhul on tegemist õiguslikult siduva võlatunnistusega, mille andmine vastab

tehingu tunnustele. Kostja ei ole isegi väitnud, et esitatud võlatunnistus oleks antud õigusliku

sidumise tahteta ega vastaks tehingu tunnustele. Hageja hinnangul on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega, mis on mõeldud algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja

lihtsustamiseks. Hageja on kohtuistungil selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid

võlatunnistuse

väljastamise,

olid

kostjaga

suulises

vormis

sõlmitud

lühiajalised

laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kui kostja aga teatas, et

on hagejalt laenatud rahast täielikult ilma jäänud, koostasid pooled kostjale vastutuleliku (sest

hageja ja kostja olid sõbrad) võlatunnistuse, milles fikseerisid kostja poolt võlgnetava

koondsumma ja sätestasid selle tagasimaksmiseks viieaastase tähtaja. Hageja on

kohustistungil muu hulgas selgitanud, et intressi maksmise kohustus jäeti võlatunnistusest

teadlikult välja. Järelikult loodi võlatunnistuse väljastamisega iseseisev kohustus, mis oli

mõeldud algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks.

Kostja esindaja on kohtuistungil küll asunud seisukohale, et sõlmitud võlatunnistus on näilik,

ent selline seisukoht ei ühti kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja kõnealust

võlatunnistust üleüldse allkirjastanud. Tehing, mida üleüldse pole tehtud, ei saa olla näilik.

Lisaks eelnevale pole kostja esitanud võlatunnistuse näilikkuse kohta mitte ühtegi tõendit ega

sisulist argumenti. Seetõttu ei saa kohtul olla alust arvata, et võlatunnistus võiks olla näilik.

Täiendavaid imperatiivseid seadusesätteid, millega võlatunnistus võiks olla vastuolus, kostja

nimetanud ei ole ning ka hageja ei ole ühestki sellisest seadusesättest teadlik. Kostja väide,

mille kohaselt ei ole kostja kõnealust võlatunnistust allkirjastanud, on hageja hinnangul

vastuvaidlematult ümber lükatud nii hageja vande all antud selgitustega, tunnistaja E. R.

kohtuistungil antud ütlustega kui ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuekspertide G. R. ja

L. E. 09.09.2021 ekspertiisiaktiga nr 21E-DK0060.

Hageja palub jätta hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena

ning tagastada hagejale hagi tagamiselt tasutud tagatise summas 3642,91 eurot.

Kostja seisukohad

6. Kostja palub vastuses hagile (tl 58-59) jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud

hageja kanda, mõista tema poolt kantud menetluskulud hagejalt tema kasuks välja ning

määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

Kostja märgib vastuses hagile, et ta tunneb hagejat juba põhikooli ajast (ca 21 aastat). Nende

suhted olid kuni 2017 sügiseni äärmiselt usalduslikud. Nad tegid erinevaid tehinguid ning

kostja täitis mitmeid hageja palveid kui ta oli Lääne-Euroopas krediidiasutuses tööl. Nii

kandis hageja oma Eestist äraolekul kostjale raha, et kostja viiks selle tema ema, E. R. kätte

(nt advokaadile maksmiseks), et kostja teeks tema ema eest riigilõivu makseid või siis võtaks

ema käest raha ja täidaks mingeid teisi hageja käsundeid. Hageja ise või tema ema olid seotud

mitmete vaidlustega (kohtute infosüsteemist on näha 7 erinevat tsiviilvaidlust), mille

vastaspooleks oli hageja isa (mingi aeg olevat olnud hageja ema arved arestitud). Viimane

kord kandis hageja kostjale raha 15.08.2017 selgitusega „Sweden“ olgugi, et hagi „legendi“

järgi pidanuks kostja olema hagejale kümneid tuhandeid eurosid võlgu. Samuti kandis kostja

hagejale raha, et ta soetaks Euroopast mingeid asju. Seoses usaldusega ei pidanud kostja

vajalikuks rahalisi tehinguid täiendavalt dokumenteerida või dokumente säilitada.

Tõenäoliselt võisid olla mõnel ajahetkel kohustuste saldod hageja kasuks, kuid kostja sõnul

likvideeris ta kõik võimalikud võlad 2018. a alguseks. Sellest ajast hageja ja kostja suhtlus ka

sisuliselt puudub.

Nii suhete jahenemise kui ka käesoleva nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses

kaotas hageja märkimisväärse summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja.

Hageja sattus ühe püramiidskeemi ohvriks. Kostja ei ole koostanud ega allkirjastanud hagile

lisatud võlakirja. Isegi kui eksisteeriks võlakiri kostja allkirjaga, siis oleks see võlakiri rahatu.

Kostja sõnul ei olnud tal põhjust laenata isiklikult hagejalt kümneid tuhandeid eurosid. Sel

perioodil soetas kostja auto Swedbank autolaenu abil. Kui kostjal oleks olnud kümneid

tuhandeid eurosid, siis poleks tal olnud vaja krediidiasutust auto-ostu kaasata. Kostja igakuine

sissetulek jäi 2014-2015 alla 1000 euro ehk kostja võimekus tasuda lisaks olme-kulude

kandmisele mõistliku aja jooksul teoreetiliselt sellist laenu oli ilmselgelt olematu. Samuti

viibis hageja püsivalt Eestist eemal Euroopa finantsasutustes, mistõttu nende vahetud

kontaktid olid olematud ehk hageja ei saanudki anda üle sularaha. Tavapärane arveldamine

erinevatel ajenditel toimus ülekannetega. Puudusid põhjused, miks pidanuks hageja mingeid

rahasid üle andma sularahas. Ei ole eluliselt usutav, et hageja võinuks kümneid tuhandeid

eurosid anda sularahas neid summasid igakordselt dokumenteerimata.

7. Pärast asjas käekirjaekspertiisi läbiviimist jäi kostja jätkuvalt arvamusele (tl 108), et võlakirja

ei ole allkirjastanud kostja ja see ei väljenda kostja tahet. Isegi kui võlakiri oleks ehtne, siis ei

ole kostja sellist raha isiklikult saanud, ta ei ole sellist raha vajanud ega seetõttu pole hagejale

võlgu. Kahtlematult oli hageja ja kostja vahel tehingulisi suhteid, kuid vastastikused

kohustused said lahendatud 2017. aastaks. Pärast nn võlakirja allkirjastamist on hageja

kandnud kostjale raha suurtes summades. Kui võlakiri oleks kehtiv ja sius vastav (ehk see ei

oleks rahatu), siis ei pidanuks hageja veel kostjale raha kandma.

8. Lõplikes seisukohtades (tl 146) jäi kostja seisukohale, et 23.05.2015 kuupäeva kandev

võlakiri ei väljenda kostja tahet ja on tühine. Kostja ei ole võlakirja allkirjastanud. Hageja ei

ole välja toonud mitte ühtegi elulist põhjust, miks pidanuks kostja võtma endale kohustuse

raha tagastamiseks, mida ta isiklikult pole saanud. Kostja on tegutsenud raha kullerina ega

vastuta M. R. toimunud tehingu täitmise eest. Kostja on ausalt selgitanud, et sai mingi raha

hageja emalt (kaks korda 19 999 eurot ja üks kord 16 000 eurot) ja viis vastavalt hageja

palvele M. R. . Hageja teadis, millesse ta investeerib ega soovinud algselt mingit dokumenti.

Hagejal pidi olema igakülgne teadmine sellise investeeringuga seotud riskidest, sh

võimalikust investeeringu kaotusest.

Isegi kui kostja oleks võlakirja allkirjastanud, võlakiri oleks kehtiv ning kostja vastutaks ka

isiklikult kohustuse eest, ei ole leidnud kinnitust võlakirjas nimetatud raha üleandmine.

Võlakirja kohaselt olevat üle antud 72 500 eurot. Sellise summa üleandmine on tõendamata.

Esiteks, oma 1000 eurose sissetuleku juures puudus kostjal isiklik vajadus nimetatud summa

laenamiseks. Teiseks, statistikaameti järgi keskmine brutokuupalk 2015 a I kvartalis oli 1010

eurot ehk vaidlusalune summa vastab ca 6 aasta keskmisele brutosissetulekule. See tähendab,

et mistahes kahe eraisiku vaheliseks laenusuhteks on tegemist erakordselt suure summaga.

Kolmandaks, rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusest tulenev hoolsuskohustuse

kõrgendatud määr oli 15 000 eurot ehk vaidlusalune summa ületas seda neljakordselt. Hageja

pole siiani eitanud, et töötas (ja töötab) Euroopa Keskpangas (LinkedIN järgi on Euroopa

Keskpanga peaprojektijuht) ja kinnitanud, et omab kolme magistrikraadi. Seetõttu on

loomulik, et sellise sularahaga majandamisel kehtivad hagejale kõrgemad selle päritolu ja

käitlemise tõendamise nõuded. Kostja leiab, et ilma täiendavate tõendite ja selgituseta ei

tõenda võlakiri nimetatud rahasumma üleandmist.

Seoses hageja raske majandusliku olukorraga ei taotle kostja menetluskulude väljamõistmist

oma sõbralt.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus

ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti.

11. Hageja nõuab kostjalt 20. märtsi 2015 võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist ja

viivist.

12. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud

dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab

dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud,

võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite

hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja

nõuda muud tõendid. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja tugineb võlatunnistuse

(kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Eelöeldu

tuleneb tsiviilkohtumenetluse põhimõttest, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt TsMS § 230 lg 1), st ka

asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse (vt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a

otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10.1 ja seal viidatud lahendid).

13. Kostja on vaidlustanud võlakirja ehtsuse. Hageja ema, tunnistaja E. R. vande all antud ütluste

kohaselt võlakirja teksti kirjutas tema hageja juhtiste järgi, kostja allkirjastas võlakirja tema

juuresolekul. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus allkirjastamine autos. Kostjale ei meenunud,

et tema oleks võlakirja allkirjastanud, kostja jäi vande all antud seletustes selle juurde, et ta ei

ole võlakirjale alla kirjutanud. Eksperdiarvamuse kohaselt 20. märtsi 2015 võlakirjal oleva

allkirja on tõenäoliselt kirjutanud S. V. . Allkirja kohal oleva nime S. V. on väga tõenäoliselt

kirjutanud S. V. . Kohus loeb tunnistaja E. R. vande all antud ütluste ja eksperdiarvamusega

tõendatuks, et kostja on kõnealuse võlatunnistuse andnud.

14. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude,

peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku

sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või

õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel

võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata

õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning

seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille

olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira

tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist

on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne)

(VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või

deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada

võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline

on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse

liigi

kindlaksmääramisel

tuleb

arvestada,

et

võlatunnistuse

tähendus

määratakse

võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid,

sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse

tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk

on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale.

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul

eeldatakse

deklaratiivset

võlatunnistust.

Seega

on

tegemist

konstitutiivse

võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata

poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest

võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest,

mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist

abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1-16.2 ja seal viidatud lahendid).

15. Võlatunnistusega kostja kinnitas, et on võtnud hageja käest võlga 72 500 eurot ajavahemikus

oktoober 2014 – veebruar 2015 (kaasa arvatud). Kostja kinnitas, et on ajavahemikus oktoober

2014 – veebruar 2015 hageja käest vastu võtnud sularaha kogusummas 72 500 eurot. Laen oli

tähtajatu. Kostja kohustus võlasumma täies ulatuses tagastama / tasuma 31. detsembriks 2020.

Raha tagastamine pidi toimuma pangaülekandega või sularahas. Kostja kinnitas, et kõnealuse

võla suhtes kehtivad õiguslikult ainult kirjalikult vormistatud ja esitatud dokumendid, ning

mingis muus vormis kokkulepped ja ülekanded pole aktsepteeritavad.

16. Kostja ei ole väitnud, et esitatud võlatunnistus oleks antud õigusliku sidumise tahteta. Kostja

on võlatunnistusega kinnitanud hagejalt laenu saamist ning kohustunud võlasumma märgitud

tähtajaks tasuma, seega on kostja avaldanud tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg ning tegemist

on õiguslikult siduva võlatunnistusega. Hageja on võlatunnistuse klassifitseerinud

konstitutiivse võlatunnistusena. Hageja on selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid

võlatunnistuse

väljastamise,

olid

kostjaga

suulises

vormis

sõlmitud

lühiajalised

laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kohtu hinnangul

võlatunnistusest ei ilmne, et poolte tahe olnuks luua senisest võlasuhtes sõltumatu (abstraktne)

kohustus, seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust, millega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust.

17. Kostja on viidanud võlatunnistuse tühisusele, kuid asja materjalidest ei nähtu asjaolusid,

millest tulenevalt võiks võlatunnistus olla tühine.

18. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal

vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning

võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Hiljem on Riigikohus

täpsustanud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid,

millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva

deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele

vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne

võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu

vaieldamatuks muutmises (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p

16.4 ja seal viidatud varasemad lahendid).

19. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud, et võlgneb hagejalt ajavahemikus oktoober 2014 –

veebruar 2015 sularahas saadud 72 500 eurot hagejale laenuna. Sellest saab kohtu hinnangul

järeldada, et kostja on võlatunnistust andes loobunud vastuväitest, et ta ei ole kõnealuses

summas raha hagejalt saanud ning tegemist ei olnud laenuga. Lisaks leiab kohus, et kostja ei

ole praegusel juhul ka vastupidist tõendanud.

20. Kohus märgib esmalt, et kostja seisukohad on olnud kohati ebajärjepidevad ja vastuolulised.

Kostja on vastuses hagile märkinud, et nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses

kaotas hageja suure summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Vastuses

hagile esitab kostja erinevaid põhjendusi selle kohta, kuidas raha üleandmise sularahas ei

saanud võimalik olla ning on eluliselt ebausutav. Vande all seletusi andes ja hiljem lõplikes

seisukohtades on kostja kinnitanud hagejalt vähemalt 54 000 euro saamist sularahas, mille

andis üle hageja ema (kahel korral 19 000 eurot ja ühel korral 16 000 eurot) ja mille ta viis

hageja palvel M. R. , tegutsedes kullerina. Kostja seletuste kohaselt M. R. tuli tagasi kahe

ümbrikuga alati. Üks oli temale ja üks oli A. . Alles siis kui asi on juba hapuks läinud, ütles A.

talle, et tema (kostja) vastutab. Hageja vande all antud seletused samas kinnitavad hageja

väiteid selle kohta, et ta andis kostjale investeerimiseks laenu. Hageja seletuste kohaselt andis

ta kostjale raha kokku neljal korral, kusjuures esimese summa andis ta isiklikult. Hageja

seletuste kohaselt tema M. R. ei tunne ja hageja ei tea, mis kokkulepped neil kostjaga olid.

Hageja sõnul alguses tõi kostja raha tagasi ja maksis ka intressi, võlakirjast jäeti intress välja.

Poolte sõprussuhteid ja võib-olla isegi ühist investeerimist arvestades pakkus kohus

pooltele kompromissi sõlmimise võimalust. Kostja sellega ei nõustunud.

21. Kohus leiab, et pooled käsitlesid raha üleandmisi laenuna. Seda kinnitavad ka kostja poolt

pärast võlatunnistuse andmist hagejale tehtud ülekanded (tl 8-15), hageja poolt kostjale

saadetud e-kirjad seoses tekkinud võlgnevusega (tl 16), väljavõte kostja poolt hagejale 2018. a

saadetud SMS-st, milles kostja selgitab hagejale enda kehv finantsseisundit ja sellest

tulenevaid raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva ja toetava suhtumise eest

ja lubab teha kõik selleks, et võlgnevus saaks ikka tasutud (tl 65), kostja 29. märtsi 2015 e-kiri

hagejale ja selle manuseks olev kostja avaldus politseile, milles kosja kirjeldab, kuidas ta on

laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle edasiandmise eesmärgil M. R. (tl 116-117).

22. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

23. Arvestades et kostja pidi võlakirja kohaselt raha tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2020,

võib hageja nõuda kohustuse täitmist, ning viivist alates 1. jaanuarist 2021.

24. Võlatunnistusega kostja kinnitas võlgnevust summas 72 500 eurot. Hageja arvestuse kohaselt

on kostja alates võlatunnistuse väljastamisest tasunud hagejale kokku 5270 eurot. Kostja ei

ole väitnud, et ta oleks raha suuremas ulatuses tagastanud. Seega mõistab kohus kostjalt välja

hageja kasuks võlgnevuse summas 67 230 eurot.

25. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

26. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga (st alates 1. jaanuarist 2021 kuni 21. juunini 2022) on

sissenõutavaks muutunud viivis 537 päeva eest summas 7912,88 eurot. Viivis on arvestatud

seadusjärgses määrast, s.o 8% aastas. Alates 22. juunist 2022 mõistab kohus viivise välja

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagi tagamine

27. TsMS § 445 lg 2 alusel jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna.

28. Arvestades hagi rahuldamist ning asjaolu, et kostja ei ole hagi tagamise tagatise tagastamise

osas vastuväiteid esitanud ning esitatud ei ole hagi tagamisega põhjustatud kahju

hüvitamiseks hagi, kohus tagastab hagejale TsMS § 391 lg 2 alusel hagi tagamiseks antud

tagatise 3642,91 eurot.

Menetluskulud

29. Arvestades hagi rahuldamist jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

30. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud järgmised: riigilõiv

hagiavalduse esitamiselt 1100, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 50 eurot, kohtutäituri tasu

hagi tagamise eest 333,60 eurot (sh käibemaks) ning lepingulise esindaja kulud 5150,16 eurot

(sh käibemaks; ajakulu 39,04 tundi, tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks,

sõidutasu 387,80 eurot, millele lisandub käibemaks). Kostja on hageja menetluskuludest

vaidlustanud kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest, märkides et kohtutäitur on

juba teinud tasuotsuse hagi tagamise taotlusega seonduva summa sissenõudmiseks kostjalt ja

nimetatud summa kahekordne väljanõudmine oleks ebaõiglane. Samuti vaidlustab kostja

osaliselt hageja lepingulise esindaja ajakulu.

31. Hageja on hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud riigilõivu seaduses

ettenähtud ulatuses. Seega riigilõivude osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Kohtu

hinnangul on põhjendatud hageja menetluskulud ka kohtutäituri tasu osas seonduvalt hagi

tagamise määruse täitmisega. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 3 järgi maksab hagi

tagamise määruse täitmise eest kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu

rakendamist. Hagejal on TsMS § 138 lg 1, § 144 p 5 järgi õigus nõuda kostjalt

menetluskuluna sh hagi tagamise eest makstud kohtutäituri tasu hüvitamist. Esitatud

kirjavahetusest kohtutäituri bürooga nähtub, et kohtutäitur on hagejalt välja mõistnud

kohtutäituri põhitasu 333,60 eurot.

32. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, on

põhjendatud. Samas kohus nõustub kosjaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu märgitud

ulatuses ei ole põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Tegemist ei olnud kuigi mahuka ega

ka õiguslikult keeruka kohtuvaidlusega, hageja nõudis kostjalt võlatunnistusega võetud

kohustuse täitmist ning pooled vaidlesid peamiselt selle üle, kas kostja on võlatunnistuse

andnud ning kas võlatunnistusega võetud kohustus tegelikult eksisteeris. Arvestades asjas

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning asjas peetud kohtuistungi kestust, peab

kohus asja keerukust arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks 25 tunni

ulatuses.

33. Kohus saab aru, et lepingulise esindaja sõidutasu (Tallinn - Tartu - Tallinn) 387,80 eurot,

millele lisandub käibemaks, koosneb hüvitisest sõiduauto kasutamise eest summas 112,80

eurot (376 km, 0,3 eurot/km) ja tasust sõidule kulunud aja eest summas 275 eurot (5,5 h, 50

eurot/h). Kohus leiab, et lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamisel tuleb analoogia korras

lähtuda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise korrast (vt

Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 12). Justiitsministri 26.

juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korra (kord) alates 18. septembrist 2020 kehtiva redaktsiooni § 17 lg 2 alusel

kuuluvad sõiduauto kasutamise kulud hüvitamisele summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri

kohta, s.o summas 56,40 eurot (376 km x 0,15 eurot/km). Korra alates 29. jaanuarist 2018

kehtiva redaktsiooni § 151 lg 1 p 4 alusel kuulub kohtuistungile sõitmise aja eest hüvitamisele

30 eurot.

34. Hageja lepingulise esindaja kulud on seega põhjendatud kokku 3103,68 euro ulatuses (25

tundi x 100 eurot/tunnis + 30 eurot + 56,40 eurot; lisandub käibemaks).

35. Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada, seega kuuluvad kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS

§ 174 lg 10).

36. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulude suuruseks ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4587,28 eurot (riigilõivud 1150 eurot, kohtutäituri tasu

hagi tagamise eest 333,60 eurot, lepingulise esindaja kulud 3103,68 eurot).

37. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik