2-20-5396/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5396

Kohtuasi

X hagi Y vastu 17 500 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

X vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 9354,15 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aet Bergmann

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Roman Antonov

Kolmas

isik

kostja

poolel

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus osas, millega maakohus mõistis

tasaarvestuse tulemusena Y-lt X kasuks välja põhivõla 7667,60 eurot ületavas osas

ja viivise, mis ületab põhivõlalt 7667,60 eurot alates 10. juulist 2021 arvestatavat

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.

2. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, muutes kohtuotsuse

põhjendusi.

3. Mõista Y-lt X kasuks välja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 583,16 eurot.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2-20-5396

2 (27)

6. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus

poolte

endi

kanda

ja

vastuapellatsioonkaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud X kanda.

7. Määrata Y ringkonnakohtus kantud hüvitatavate menetluskulude suuruseks 264

eurot (koos käibemaksuga) ja mõista see summa X-lt Y kasuks välja.

Menetluskulude hüvitis tuleb kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr

EE472200221049641283 (Swedbank). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

8.1. Rahuldada hagi osaliselt.

8.2. Tasaarvestuse tulemusena mõista Y-lt X kasuks välja 7667,60 eurot,

ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

583,16 eurot ja alates 22. juunist 2022 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis põhivõlalt 7667,60 eurot kuni võla tasumiseni.

8.3. Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtus

kantud menetluskuludest jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud poolte endi kanda ja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud X kanda.

8.4. Määrata Y ringkonnakohtus kantud hüvitatavate menetluskulude suuruseks

264 eurot (koos käibemaksuga) ja mõista see summa X-lt Y kasuks välja.

Menetluskulude hüvitis tuleb kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr

EE472200221049641283

(Swedbank).

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

8.5. Kohtuotsuse täitmist jääb tagama käesolevas tsiviilasjas 23. aprilli 2020. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati kohtulik hüpoteek

esimesele vabale järjekohale summas 17 898,90 eurot Y-le (XXXXXXXXXXX)

kuuluvale korteriomandile asukohaga XX (registriosa nr XXXXXXX) X

(XXXXXXXXXXX) kasuks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-5396

3 (27)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 9. aprillil 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) ja Luminor Liising AS-i

vastu. Hageja võttis 22. aprillil 2020 hagi Luminor Liising AS-i osas tagasi. Maakohus võttis

24. aprillil 2020 menetlusse hageja hagi kostja vastu 17 500 euro, viivise 398,90 euro ja alates

10. aprillist 2020 edasiulatuva viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras või

alternatiivnõuetes. Kohus kaasas 11. juuni 2020. a määrusega menetlusse kolmanda isikuna

kostja poolel C (kolmas isik).

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja, hageja ja Luminor Liising AS 9. aprillil 2018

ostumüügilepingu nr 201808671 (leping), mille alusel kostja müüs ja liisinguandja ostis ning

andis

hagejale

tehingu

finantseerimiseks

sõlmitud

liisingulepingu

nr

201808671

(liisinguleping)

alusel

kasutada

VOLVO

V60,

tehasetähisega

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, väljalaskeaastaga 2014 (sõiduk). Kostjale tasuti ostuhind

17 500 eurot.

1.2. Lepingus avaldatu kohaselt oli sõiduki läbisõit 101 628 km. Kostja rõhutas sõiduki

müügikuulutuses eraldi, et avaldatud läbisõit on õige. Lisaks kinnitas kostja, et sõidukil on

olnud üks omanik.

1.3. Hageja soovis omandada vähekasutatud 3–4 aasta vanuse auto, millel ei oleks suurt

läbisõitu ja mitmeid eelnevaid omanikke ning mis oleks hästi hoitud. Läbisõidul on suur kaal

sõiduki üldise kulumise aspektist ning suure läbisõiduga võivad kaasneda täiendavad kulutused

ja riskid. Hageja soovis suurt finantskohustust võttes minimeerida sõidukil edaspidi tekkivate

tehniliste probleemide riski. Sõiduki läbisõit oli hageja jaoks oluline lepingutingimus ja kostja

lubadus läbisõidu kohta oli tehingu oluline aspekt. Kui läbisõit oleks olnud suurem, ei oleks

hageja tehingut teinud.

1.4. Hageja viis sõiduki 22. novembril 2019 tehnoülevaatusele, mille käigus tuvastati ülemäära

suitsune heitgaas ja sõiduk ei läbinud ülevaatust. Kasutamise käigus ei olnud hageja heitgaasi

liigset suitsusust märganud. Hageja pöördus probleemi tuvastamiseks Inchape Motors OÜ

poole ja pärast põhjalikku kontrolli selgus, et sõiduki mootoril ja turbadel esinevad olulised

kulumised ning sõiduki edasine kasutamine kuni probleemide kõrvaldamiseni ei ole mõistlik,

kuna sõiduk võib seiskuda. Samuti ei olnud enne remonti võimalik läbida tehnoülevaatust.

Hageja sai 29. novembril 2019 pakkumuse 8194 eurot kõigi esmavajalike tööde kohta.

1.5. Hagejal tekkis kahtlus, et nii väikse läbisõiduga ja korrapäraselt hooldatud 5 aastat

kasutatud sõidukil ei saa olla sedavõrd märkimisväärne kulumine. Hageja kontrollis portaalis

www.autodna.ee sõiduki ajalugu. Raportist ilmnes hagejale 6. detsembril 2019, et müügi käigus

rõhutatud läbisõit ei ole õige. Sõiduki läbisõit oli vahetult enne selle müüki 31. mail 2017

Itaalias 239 415 km ehk üle kahe korra suurem kui kostja märgitud 101 628 km. Maanteeameti

andmetel oli sõiduk 22. juulil 2017 registreeritud läbisõiduga 93 404 km ja kostja selle esimene

omanik Eestis.

1.6. Hageja esitas 23. detsembril 2019 kostjale avalduse lepingu tühistamiseks pettuse tõttu

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94) ja nõudis ostuhinna 17 500 euro tagastamist

hiljemalt 27. detsembril 2019. Pettus seisnes selles, et kostja on müüjana esitanud sõiduki

läbisõidu kohta valeandmeid, et kallutada hagejat tehingut tegema, ja leping sõlmiti nende

asjaolude mõjul. Sõiduki läbisõidu andmetel oli ostuotsuse tegemisel oluline tähendus.

2-20-5396

4 (27)

Kinnitades sõiduki läbisõitu 101 628 km, andis kostja ostjale ka lubaduse, et sõiduki mootori

seisund vastab sellele läbisõidule vastavale kulumisele. Kuna mootori tegelik kulum ületas

oluliselt läbisõidumõõdikult nähtuvale läbisõidule vastavat kulumit, on tegemist pettuse ja

lepingutingimuste olulise rikkumisega ning sõiduki varjatud puudusega. Kostja ei nõustunud

tehingu alusel saadut tagastama ega aktsepteerinud tühistamisavaldust.

1.7. Hageja sai Maanteeametist teada, et sõiduki omanikuks on olnud lisaks kostjale ka Läti

juriidiline isik SIA SV Centrs ja C.

1.8. Ajal, mil sõiduk oli kostja omandis, seda sisuliselt ei kasutatud (läbisõit 14. oktoobrist 2017

kuni 8. aprillini 2018 oli 2388 km), mistõttu ei ole usutav kostja väide sõiduki müümisel, et

sõiduk oli ostetud kostja pere tarbeks. Sõiduki kohta on oktoobris 2017 tehtud kaks päringud

autoDNA süsteemi, mis tähendab, et kostja oli sõiduki selleks ajaks juba müüki pannud või tegi

ise päringu.

1.9. Kuna kostja tegeleb kasutatud autode müügiga, st tegemist on tema äritegevusega, tuleb

hagejat käsitada tarbijana. Autode müügiga tegeledes oleks mõistlik ja tavapäraselt eeldatav

hoolsus hõlmanud sõiduki läbisõidu õigsuse kohta taustapäringute tegemist. Seda eriti

olukorras, kus kostja sõidukit müües eraldi rõhutas ja kinnitas asjaolu tõele vastavust.

1.10. Kostja heausksuse välistab asjaolu, et sõidukiga on selle Itaaliast ostmise järgselt tehtud

samaaegselt järjestikused võõrandamistehingud, millest ühelgi ei olnud majanduslikku sisu.

Kostja väidab, et talle vahendas sõiduki müüki C. Sellel vahendustehingul puudus igasugune

rahaline väärtus, kuna C ja SIA SV Centrs vahel sõlmitud müügilepingus on sõidukil täpselt

sama hind. Seega ei saa tegemist olla tavapärase vahendustegevusega. Tehingutest teades oleks

hagejal tekkinud kahtlus kostja usaldusväärsuses ja hageja ei oleks sõidukit kostjalt

omandanud. Pettusele viitab ka see, et sõidukit ostueelsele hindamisele andes esitas kostja

hooldusraamatu, mille sissekanded on Itaalias tehtud hooldustööde ja läbisõidunäitude osas

võltsitud, või ei esitanud sõiduki tegelikku hooldusraamatut. Hooldusraamatu sissekannete järgi

tegi hooldustöid Firenzes asuv Volvo esindussalong Peragnoli Scar S.r.l, kuid päringu kohaselt

ei ole see ettevõte sõidukile hooldustöid teinud.

1.11. Sõiduk oli oluliste varjatud puudustega juba 9. aprillil 2018. Kostja esitles sõidukit müües

lepinguesemega seotud olulisi asjaolusid teadvalt ebaõigelt ja varjas olulisi fakte, mis oleksid

mõjutanud ostuotsuse tegemist ja mille vastu hagejal oli äratuntav huvi. Kostja kinnitas lepingu

läbirääkimiste käigus ja lepingueset reklaamides asjaolusid, mis olid tegelikult valed. Hagejal

oli huvi teada, et: a) sõiduki läbisõit on 146 000 km võrra suurem kui müügikuulutuses

avaldatud; b) sõidukil on olnud mitmeid eri omanikke; c) sõiduk osteti selle kohese edasimüügi

eesmärgil; d) sõidukit kasutas mitu edasimüüjat; e) enne sõiduki Eestis registreerimist on

toimunud vähemalt kolm järjestikkust müügitehingut sama hinnaga, mis on näilikud ja tehtud

pettuse varjamiseks. Kostja rikkus ebaõigete andmete esitamisega TsÜS § 94 lg-t 2 ja VÕS §

14 lg-t 1.

1.12. Kui kostja väidab, et ta ei teadnud läbisõidumõõdiku tagasikerimisest ja tegutses heauskse

müüjana, võib tegemist olla ka eksimusega (TsÜS § 92 lg 3 p 1). Eksimus esines müügilepingu

alusel müüdud asja omaduste osas.

1.13. Hageja võttis tehingu tegemisega seoses krediiti 15 750 eurot koos intressiga (kuue kuu

Euribor + 2,99%). Lisaks tasus hageja liisingulepingu sõlmimise tasu 200 eurot ja on tasunud

hagi esitamise seisuga intresse 728,67 eurot. Seega on hagejal lisaks ostuhinna tagastamise ja

2-20-5396

5 (27)

viivise nõuetele ka kahju hüvitamise nõue summas 928,67 eurot. Praeguses hagis hageja kahju

hüvitamise nõuet kostja vastu ei esita.

1.14. Kuna hageja tühistas tehingu ja palus kostjal tagastada müügihind 17 500 eurot hiljemalt

27. detsembril 2019, nõudis hageja kostjalt viivist alates 28. detsembrist 2019 kuni kohustuse

täieliku täitmiseni.

1.15. Alternatiivselt esitas hageja 9. aprilli 2020. a hagis lepingust taganemise avalduse ja

ostuhinna tagastamise nõude.

1.15.1. Hageja leidis, et kostja rikkus müügilepingut, kuna müüdud sõiduk ei vasta

müügilepingus kokku lepitud ja müüja lubatud tingimustele. Sõidukil olid olulised varjatud

puudused, mida kostja hagejale ei avaldanud. Asja parandamine ja puuduste kõrvaldamine ei

ole objektiivselt võimalik, kuna sõiduki suurt läbisõitu ei ole võimalik olematuks muuta.

Müügilepingu tingimuseks olid mh sõiduki õige läbisõit ja ühe omaniku olemasolu pärast

sõiduki ostu Itaaliast, mida müüja eraldi kinnitas. Hagejale üleantud sõiduki tegelik läbisõit oli

kokkulepitust 2,36 korda suurem, mistõttu sõiduk ei vastanud müügilepingu tingimustele.

1.15.2. Puudus oli olemas juba juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale

ega tulenenud ostjast. Ostja ei teadnud ega pidanudki lepingu sõlmimise ajal puudusest teadma.

Hageja on teatanud puudustest kostjale mõistliku aja jooksul pärast neist teadasaamist.

Asjakohane ei ole kostja väide, et ta ei teadnud läbisõidu kerimisest, kuna müüja vastutab asjal

varjatud puuduste ilmnemise eest ka juhul, kui ta neist ei teadnud. Kui kostja ei kontrollinud

sõiduki läbisõitu, oleks ta pidanud hoiduma sellekohaste kinnituste andmisest.

1.15.3. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel müügihinna ja intressi tagastamist,

arvestades nõudest maha auto kasutamisest saadud kasutuseelised. Tavalisest kasutamisest

tingitud väärtuse vähenemist tagasitäitmisel ei arvestata. Lisaks on hagejal tekkinud kahju

intressi ja lepingutasu maksmisest. Hageja leidis, et kasutuseelise mõistlikuks rahaliseks

suuruseks võib pidada sama summat, mida tal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena. Hageja

tasaarvestas kasutuseelise väärtuse intresside ja lepingutasu nõudega (928,67 eurot). Kostja on

kohustatud maksma tagasi ostuhinna ja hageja tagastab sõiduki või hüvitab selle turuväärtuse.

1.16. Alternatiivselt nõudis hageja 9. aprilli 2020. a hagis kostjalt hinna alandamisena alandatud

hinda ületava rahasumma tagastamist. Kuna sõiduki müümisel esitatud hooldusraamat oli

võltsitud ja selles märgitud regulaarseid hooldustöid ei ole tegelikult tehtud, võis sõiduki

tehniline seisukord olla läbisõitu arvestades juba hageja valdusesse andmisel probleemne.

Seetõttu ei saa sõiduki väärtuse arvestamisel tugineda hinnale, mis vastaks tehniliselt korras u

250 000 km läbisõiduga sama sõiduki väärtusele. Müügiportaalis auto24.ee on võrreldava

läbisõidu ja vanusega tehniliselt heas korras ja kontrollitud sõiduk müügis 7999 euroga. Seega

võiks vaidlusaluse teadmata hooldusajalooga sõiduki hind olla 7000 eurot. Arvestades hinna

alandamiseks kasutatavat valemit, on alandatud hind 7000 eurot (= (väärtus puudusega 7000

eurot × kokkulepitud müügihind 17 500 eurot) ÷ väärtus puudusteta 18 000 eurot). Kostja sai

sõiduki eest 17 500 eurot, mistõttu tuleb tagastada 10 500 eurot.

1.17. 16. oktoobri 2020. a vastuses tasaarvestusavaldusele nõustus hageja, et kuna sõiduk on

võõrandatud, tuleb vastavalt VÕS § 189 lg 2 p-le 2 taganemise korral sõiduki tagastamise ja

väljaandmise asemel hüvitada sõiduki väärtus. Sõiduki väärtuseks on sel juhul 7000 eurot ja

tasaarvestamine võimalik selle summa ulatuses. Hageja leidis, et kostja kasutuseelise nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja tegevus kvalifitseerub pettuseks (TsÜS § 94 lg-d 1

2-20-5396

6 (27)

ja 2). Vastavalt Riigikohtu praktikale on kasutuseelise väärtuse hindamisel vaja võtta arvesse

ka sõidukil esinenud puudusi ja arvestada ei saa müügihinnaga.

1.18. 23. veebruari 2021. a menetlusdokumendi järgi kinnitas sõiduki endine omanik Arval

Service Lease Italia S.p.A, et 1. juunil 2017 oli sõiduki läbisõit 238 673 km ja müügihind 9917

eurot, mis kinnitab, et sõiduki müümisel avaldatud ja rõhutatult õigena esitatud läbisõit oli

tegelikult vale. Kinnitusest nähtub ka see, et sõidukil oli pärast Itaaliast võõrandamist lisaks

kahele seni tuvastatud omanikule veel üks omanik UAB Auto Group. Seega oli kostja kinnitus

selle kohta, et sõidukil oli pärast Itaaliast ostmist üks omanik, väär. Järelikult ei vastanud sõiduk

lepingutingimustele.

1.19. Hageja leidis 23. veebruari 2021. a menetlusdokumendis, et sõiduki väärtus tuleks

määrata 1. juuni 2017. a tehingu järgi, mil see müüdi oksjonil hinnaga 9917 eurot. Kui sõiduki

väärtus oli 2017. a juunis 9917 eurot, võib järeldada, et sama sõiduki mõistlik turuväärtus oli

detsembris 2019 ligikaudu 7000 eurot. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kuna sõidukil puudus

hooldusajalugu, on selle väärtus eelduslikult madalam kontrollitava hooldusajalooga samade

tehniliste ja läbisõiduga sõidukist. Ka kostja esitatud eksperthinnangu kohaselt alanes turuhind

aprillist 2018 detsembrini 2019 24%. Seega võis turuhind juunist 2017 kuni detsembrini 2019

alaneda suurusjärgus 7140 eurot. Ajal, mil kostja sõidukit hagejale müügiks pakkus, võis selle

väärtus olla 8500 eurot, millest saab lähtuda hinna alandamisel (alandatud hind 8500 eurot =

(väärtus puudusega 8500 eurot × kokkulepitud müügihind 17 500 eurot) ÷ väärtus puudusteta

18 000 eurot).

1.20. Kasutuseelise nõude osas leidis hageja 23. veebruari 2021. a menetlusdokumendis, et kui

võtta aluseks puudustega sõiduki väärtus müügihetkel 8500 eurot ja iga 1000 km läbisõidu

kohta 0,6% sellest väärtusest, siis kujuneks kasutuseeliseks 1173 eurot (22 972 km ÷ 1000 =

23; 8500 × 0,006 = 51; 23 × 51 = 1173). Kasutuseelise summa on ligikaudu sama, mida hagejal

on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena. Hageja tasaarvestas kasutuseelise väärtuse oma

intresside, lepingutasu ja viivise nõudega. Hagi esitamise seisuga oli lepingutasu ja intresside

summa 928,67 eurot, millele lisandus kahe kuu intress 48,33 eurot ning viivis liisingulepingust

tulenevalt võlgnevuselt liisinguandja ees 23. veebruari 2021 seisuga 414,77 eurot. Seega on

kahju hüvitamise nõude summa 1392 eurot, mille võrra tuleb vähendada kostja mõistliku

kasutuseelise nõuet (1173 – 1392 = -219).

1.21. Kuna hageja maksis sõiduki eest 17 500 eurot, tuleb kostjal 23. veebruari 2021. a seisuga

tagastada: 1) tühistamise nõude rahuldamise korral 10 977,90 eurot (17 500 – 7140 + 398,90 +

219), millele lisanduvad viivised alates 10. aprillist 2020 kuni summa kohase tasumiseni; 2)

taganemise nõude rahuldamisel 9219 eurot (17 500 – 8500 + 219), millele lisanduvad viivised

alates 10. aprillist 2020 kuni summa kohase tasumiseni; 3) hinna alandamise nõude

rahuldamisel 9219 eurot (17 500 – 8500 + 219), millele lisanduvad viivised alates 10. aprillist

2020 kuni summa kohase tasumiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja leidis, et AutoDNA raport sisaldab ebakindlat informatsiooni ja sellega ei saa

tõendada õiget läbisõitu. Viidatud raportile tuginedes ei ole võimalik asuda seisukohale, et

sõiduki läbisõit ei vastanud müügikuulutuses lubatule. Raporti fotod tõendavad vaid seda, et

keegi on kunagi pildistanud sõidukiga sarnast sõiduautot. Lisaks on raportis märgitud sõiduki

esmase registreerimise kuupäevaks 1. september 2014, kuid maanteeameti andmetel on sõiduki

2-20-5396

7 (27)

esmase registreerimise kuupäev 10. september 2014. Analoogsed raportid on saadaval ka teistes

portaalides. Portaalist Carvertical saadud andmete põhjal on võimalik järeldada, et kostja

müüdud sõiduki läbisõit vastas lubatule. Siiski oli kostja seisukohal, et raportite alusel ei ole

võimalik järeldada, kas sõiduki läbisõit ja muud asjaolud vastavad lubatule või mitte, sest

raporti saab automatiseeritud otsingumootoriga, mis kogub kontrollimata andmeid erinevatest

allikatest teatud algoritmidega. Ükski otsingumootori haldaja ei saa garanteerida, et raportis

olev informatsioon on õige ja usaldusväärne. Seega ei ole tõendanud läbisõiduga petmine ja

tähtsust ei oma asjaolu, et kostja ei kontrollinud läbisõidu õigsust enne müügikuulutuse

avaldamist. Kostja lähtus C edastatud infost, kes omakorda lähtus Läti ettevõtte avaldatust,

mille kohaselt oli sõiduki läbisõit 13. juulil 2017 94 000 km.

2.2. Avaldades müügikuulutuses, et sõidukil on olnud üks omanik, mõtles kostja ühte reaalset

omanikku, kelle nimele sõiduk Eestis vormistati. Seega ei ole tegemist ebaõigete andmete

avaldamisega. Erinevad omanikud väljaspool Eestit lühikese ajavahemiku jooksul ei oma

keskmise isiku tehingu tegemise soovile automaatselt negatiivset mõju.

2.3. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja majandus- ja kutsetegevuseks on sõidukite müük. Kostja

möönab, et tema telefoninumber on seotud Facebooki grupiga „Eesti Autod“. Grupp loodi

turunduslikel eesmärkidel. Selle eesmärk on suunata kasutajaid tehinguid tegema ja grupi looja

eesmärgiks on teenida tulu reklaamteenuse osutamisega, mitte müüja sõidukeid. Grupi kaudu

müüdi erinevaid sõidukeid. Kostja on müünud aastas 1-2 sõidukit. Kostja hinnangul ei näita

selline tegevus, et sõidukite müük oleks kostja majandus- ja kutsetegevuseks. Kostja on noor,

kes vahetas sõidukeid tihemini kui seda teeks vanem inimene, kuid see ei tähenda, et kostja

oleks professionaalne sõidukite müüja.

2.4. Tehingu tühistamine ei ole põhjendatud. Puuduvad tõendid, et läbisõit ei vasta lubatule.

Muud andmed, sh omanike arv ja nende vahetumise põhjus, ei mõjuta otsustamist selliselt, et

potentsiaalne ostja loobuks tehingu tegemisest. Äärmisel juhul võib see mõjutada hinda.

Sõiduki omandajaks oli praegusel juhul vandeadvokaat ja tuleb eeldada, et tal on

õigusvaldkonnas põhjalikud teadmised. Isegi kui hageja igapäevatöö ei ole seotud

müügilepingutega, siis tuleb eeldada, et analoogsete tehingute puhul peab olema

professionaalsest tegevusest välja kujunenud suurem riskitaju ja -hoolsuskohustus, mis võib

väljenduda põhjalikumas ostuobjekti kontrollis. Hagejal oli võimalik teha sõidukile

taustakontroll ja hinnata võimalikke riske enne tehingu tegemist. Seetõttu palus kostja jätta

tehingu tühistamisest tulenevad nõuded rahuldamata.

2.5. Hageja esitas hagiavalduses lepingust taganemise avalduse, mis täidab taganemise

formaalse eelduse. Täidetud ei ole taganemise materiaalsed eeldused, kuna hageja ei ole

tõendanud olulist lepingurikkumist. Seega tuleb ka hageja alternatiivne nõue jätta rahuldamata.

Kostja oli seisukohal, et isegi kui vale läbisõidu väide oleks tõendatud, siis oleks taganemine

rikkumist arvestades ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend. Suurem läbisõit ei saa olla

lepingust taganemise aluseks, kui sõidukit saab otstarbekohaselt kasutada ja sellega ei kaasne

täiendavaid tehnilisi defekte. Hageja sai sõidukit pikalt kasutada ja tal puudusid pretensioonid

seoses sõiduki tehnilise seisukorraga. Proportsionaalne õiguskaitsevahend võib olla hinna

alandamine.

2.6. Hinna alandamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ei ole tõendanud, et

sõiduk

ei

vastanud

lepingutingimustele.

Kostja

leidis

8. septembri

2020.

a

menetlusdokumendis, et sõiduki hinda ei moodusta ainult läbisõit ja hooldusraamatu

olemasolu, vaid ka sõiduki vanus ja varustus. Kostja hinnangul maksis müügikuulutuse

objektiks olev sõiduk 2018. a aprillis vähemalt 13 000 eurot. Hagejale müüdud sõiduk oli aga

2-20-5396

8 (27)

varustuse ja tehniliste komponentide poolest kallim ja maksaks seetõttu vähemalt 15 500 eurot.

8. oktoobri 2020. a menetlusdokumendis leidis kostja, et sõiduki väärtus oli müügi hetkel

vähemalt 16 500 eurot.

2.7. Kostja leidis, et tehnohoolduse läbimata jätmine võib tuleneda valest sõidustiilist, s.o

ebapiisavast diiselmootoriga seotud juhiste järgimisest. Sõiduk läbis enne hagejale üleandmist

ülevaatuse vigadeta. Sõiduk oli enne korralist ülevaatust hageja käes 1,5 aastat ja selle käigus

ei ilmnenud sõidukil ühtegi puudust. Viidatud ajavahemiku jooksul on võimalik vale

sõidustiiliga heitgaaside süsteem ummistada ja selliselt sõites sõiduki seisukorda halvendada.

Sõiduk osales 22. märtsil 2019 liiklusõnnetuses ning ei ole välistatud, et sellest tekkis ka

kütusetorude probleem.

2.8. Kostja esitas 8. oktoobri 2020. a menetlusdokumendis tasaarvestusavalduse. Kostja leidis,

et kuna hageja on kinnitanud, et sõiduk on müüdud, siis tekib lepingust taganemise korral VÕS

§ 189 lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud olukord. Seega juhul, kui kohus rahuldab lepingust

taganemise avalduse ja kohustab kostjat tagastama hagejale ostuhinna 17 500 eurot,

tasaarvestab kostja oma nõude summas 17 500 eurot, mis tuleneb VÕS § 189 lg 2 p-st 2 ja lg-

st 3, hageja sama suure nõudega. Hageja on rikkunud VÕS § 189 lg-s 5 sätestatud kohustust.

Lisaks on kostjal kasutuseelise nõue, mis tuleneb hageja poolt sõiduki kasutamisest.

Kasutuseelise väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest, iga 1000 km

kohta arvutatakse hüvitist 1% auto ostuhinnast. Sõiduki hagejale üleandmise hetkel oli sõiduki

läbisõit 101 628 km. Maanteeameti andmetel oli sõiduki läbisõit seisuga 21. juuli 2020 124 600

km. Seega läbis hageja vähemalt 22 972 km ja kasutuseelise maksumus on 4020,10 eurot.

Lepingu tühistamise korral kohaldub VÕS § 1032 lg 2 ja sõiduki hariliku väärtuse

kindakstegemisel tuleb lähtuda 2019. a novembri-detsembri turuväärtusest, kuna siis edastas

hageja kostjale tühistamisavalduse. Sel juhul on sõiduki keskmine väärtus 13 080 eurot, millele

lisandub kasutuseelise nõue 4020,10 eurot.

2.9. 7. detsembril 2020 esitas kostja seisukoha, mille järgi vastavalt ekspertiisile: 1) juhul kui

sõiduki läbisõit oleks 2018. a aprillis 239 000 km, võis sõiduk maksta 12 500 eurot; 2) juhul

kui sõiduki läbisõit oleks 2019. a detsembris 260 000 km, võis sõiduk maksta 9500 eurot; 3)

juhul kui sõiduki läbisõit oleks 2020. a juulis 261 000 km, võis sõiduk maksta 9000 eurot.

2.10. 10. mai 2021. a menetlusdokumendis selgitas kostja, et ta ei olnud teadlik, et sõiduki

läbisõit on väiksemaks tehtud. Vastavalt 7. detsembril 2020 esitatud ekspertiisiaktile ei mõjuta

sõiduki omanike arv sõiduki turuväärtust. Arval Trading ostudokument ei saa olla sõiduki

turuväärtuse määramise aluseks, kuna sõiduk müüdi oksjonil ja hinnale ei ole lisatud

käibemaksu. Lähtuda tuleb eksperdi määratud turuväärtusest. Kostja ei nõustunud, et sõiduki

hind võis detsembris 2019 olla 7140 eurot.

2.10.1. Kui kohus peaks rahuldama lepingu tühistamist tuleneva nõude, siis tuleb lähtuda

hinnast 9500 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega. Sellele lisanduvad kasutuseelised

4020,10 eurot.

2.10.2. Juhul kui kohus rahuldab hageja lepingust taganemise avalduse ja kohustab kostjat

tagastama hagejale ostuhinna 17 500 eurot, siis kostja tasaarvestab oma nõude summas 17 500

eurot, mis tuleneb VÕS § 189 lg-test 2 ja 3. Lisaks tasaarvestab kostja hageja nõudega oma

kasutuseelise nõude summas 4020,10 eurot.

2.10.3. Kui kohus rahuldab hinna alandamise nõude, siis tuleks seda teha järgmiselt: alandatud

hind = lepingu eseme väärtus puudustega (12 500 eurot) ÷ lepingu eseme väärtus puudusteta

2-20-5396

9 (27)

(ekspertiisis märgitud 2018. a aprilli seisuga 15 000 eurot)). Eeltoodu on 14 583,33 eurot ja

hinnavahe seega 2916,67 eurot (17 500 – 14 583,33). Lisaks tasaarvestab kostja hageja

nõuetega oma kasutuseelise nõude summas 4020,10 eurot.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks

välja 8291,90 eurot, viivise 389,90 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise 8291,90 eurolt alates 10. aprillist 2020 kuni võla tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmist tagama praeguses tsiviilasjas

23. aprilli 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati hageja kasuks

kohtulik hüpoteek esimesele vabale järjekohale summas 17 898,90 eurot kostjale kuuluvale

korteriomandile asukohaga XXX.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

-

kostja müüs 9. aprillil 2018 Luminor Liising AS-ile ja hageja liisis liisinguandjalt 2014.

a sõiduki VOLVO V60, tehasetähisega XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (I kd, tl-d

11–16);

-

kostja märkis sõiduki müügikuulutuses läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd, tl-

d 17–18);

-

sõiduk ei läbinud 22. novembril 2019 tehnoülevaatust (I kd, tl 19);

-

sõiduki omanikuks on olnud Läti äriühing SIA „SV Centrs“, UAB Group, kolmas isik

ja kostja (I kd, tl-d 29, 33–34; II kd, tl 169);

-

hageja esitas 20. detsembril 2019 kostjale lepingu tühistamise avalduse, millele kostja

vastas 8. jaanuaril 2020 (I kd, tl-d 30–32).

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt hageja liisinguandjale müüdud sõidukil esinesid

sellised varjatud puudused, mis annavad aluse müügilepingu tühistamiseks, sellest

taganemiseks või hinna alandamiseks, samuti kas hageja oleks vandeadvokaadina pidanud

sõiduki varjatud puuduseid märkama.

3.2. Hageja hinnangul on sõiduki puudusteks läbisõidumõõdiku oluliselt suurem näit

müügipakkumuses avaldatust, enamate omanike olemasolu ja võltsitud hooldusraamat või selle

puudumine.

3.2.1. Maakohus viitas VÕS § 14 lg-le 1 ja § 217 lg-le 1. Riigikohus on 28. märtsi 2012. a

lahendi nr 3-2-1-17-12 p-s 15 leidnud, et osa müüja vastutab selle eest, et müügiesemel oleksid

kokkulepitud omadused VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Müüja müügieseme omaduste kohta antud

kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi

olema tõesed. Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest

hoiduda. Müügieseme kohta lepingueelsetel läbirääkimistel asjaolude avaldamise kohustuse

ulatust täpsustavad VÕS § 14 lg 2 ja TsÜS § 95. Riigikohus on 25. mai 2015. a lahendi nr 3-2-

1-50-15 p-s 18 leidnud, et varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele

mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja

samuti puudustest ei teadnud.

3.2.2. Vastavalt müügipakkumusele avaldas kostja läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd,

tl 17), rõhutades muu informatsiooni all (I kd, tl 18), et läbisõit on õige. Samuti avaldas kostja,

et sõidukil on hooldusraamat (I kd, tl-d 17, 18) ja üks omanik (I kd, tl 18). Kohus luges sõiduki

1. juuni 2017. a müügiarvega (II kd, tl 169) ja Tribunale di Milano poolt õigusabitaotluse

vastuseks esitatud dokumentidega (II kd, tl-d 189–190, 198–199) tõendatuks asjaolu, et 1. juunil

2-20-5396

10 (27)

2017 oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 238 673 km, s.o 146 000 km võrra suurem

müügipakkumuses näidatust. Pooled ei vaidle selle üle, et hooldusraamatus märgitud

hoolduseid ei ole sõidukile tehtud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et sõiduki omanikuks on

olnud Läti äriühing SIA „SV Centrs“, UAB Grouo, kolmas isik ja kostja (I kd, tl-d 29, 33–34;

II kd, tl 169).

3.2.3. Kohus leidis, et viidatud puudused on olulised. Õige läbisõit, eelnevate omanike arv ja

korrektne hooldusraamat võivad oluliselt mõjutada võimaliku ostja otsust sõiduk osta või

ostmata jätta. Nende andmete olulisust kinnitab ka kostja enda müügikuulutus, kus on eraldi

rõhutatud, et läbisõit on õige, sõidukil on olnud üks omanik ja olemas on hooldusraamat. Kui

need andmed ei oleks ostuotsuse langetamisel otsustava tähtsusega, ei oleks kostjal vaja neid

eraldi esile tuua. Sõiduki muud puudused, mille kostja on esile toonud, ei oma asja lahendamisel

tähtsust, kuna hageja ei ole neile hagis tuginenud.

3.3. Maakohus leidis, et vandeadvokaadilt ei saa eeldada sõiduki tehnilise seisundi

kontrollimiseks vajalike eriteadmiste olemasolu. Menetluses esitatud andmete ja tõendite

põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kostja majandus- ja kutsetegevuseks on sõidukite ost ja

müük, kuid see ei ole ka vajalik, sest kostja on kinnitanud, et oma vanusest tingituna on ta

isikuks, kes vahetab sõidukeid tihemini. Kohus oli seisukohal, et ka ühel korral aastal sõiduki

ostmine ja võõrandamine on sagedasem kui seda teeb keskmine sõidukit omav inimene. Seega

on kostja igal juhul isik, kellel on keskmisest suuremad kogemused sõidukite ostmisel ja

võõrandamisel ning ka sõiduki korrasoleku hindamisel.

3.4. Seoses hageja lepingu tühistamisel põhineva nõudega viitas maakohus TsÜS § 94 lg-tele 1

ja 3. Kostja on müügipakkumises esitanud läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd, tl 17).

rõhutades muu informatsiooni all (I kd, tl 18), et läbisõit on õige, samuti avaldanud, et sõidukil

on hooldusraamat (I kd, tl-d 17, 18) ja üks omanik (I kd, tl 18). Tegemist on ebaõigete väidetega,

mille õigust on kostja pidanud vajalikuks rõhutada. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ebaõigete

andmete esitamine ja selle viis annavad alust väita, et kostja on käitunud teadlikult ja tahtlikult

eesmärgiga petta hagejat lepingut sõlmima. Igal juhul on kostja pidanud põhjendatuks rõhutada

selliste andmete tõele vastavust, mida ta ei ole kontrollinud. Siinkohal ei oma tähtsust, kas

kostja tegutses majandus- ja kutsetegevuses või mitte. Kui kostja ei olnud andmete õigsuses

kindel, ei oleks ta tohtinud nende õigsust eraldi rõhutada. Seega on hageja õigustatud tehingu

tühistama. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas 20. detsembril 2019 kostjale tehingu

tühistamise avalduse, millele kostja vastas 8. jaanuaril 2020 (I kd, tl-d 30–32). Seega on täidetud

nii tühistamise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.

3.5. Vastavalt VÕS § 1032 lg-le 1 võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul nõuda

saajalt tagasi saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise,

kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist.

Lõike 2 järgi kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik,

peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kuna hageja

tühistas lepingu detsembris 2019, siis tuleb arvestada sõiduki väärtust selle aja seisuga. Kohus

leidis, et hageja ei ole põhjendamatult lisanud sõiduki 1. juuni 2017. a müügihinnale juurde

käibemaksu, mida müügiarvelt (II kd, tl 198) ei nähtu. Arvestades sõiduki 1. juuni 2017. a

müügihinda ja selle väärtuse vähenemist 2019. a detsembriks, tuleb koos käibemaksuga lugeda

hageja arvestatud hinnaks 8400 eurot. Kohus asus seisukohale, et sõiduki väärtuseks tuleb

lugeda eksperdi märgitud 9500 euro ja sõiduki 1. juuni 2017. a müügihinna järgi arvutatud

keskmine hind 8950 eurot, mis tuleb hageja nõudega tasaarvestada.

2-20-5396

11 (27)

3.6. Kohus leidis, et kasutuseelise arvestamine on põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas

sõidukit 1,5 a jooksul ja seetõttu ei saa kasutuseelise nõue olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Kasutuseelise hinnaks kujuneb 1235,10 eurot (22 972 km ÷ 1000 = 23; 8950 × 0,006 = 53,7;

23 × 53,7 = 1235,10).

3.7. Hageja esitas 23. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kasutuseelise

väärtuse oma intresside, lepingutasu ja viivise nõuetega. Hagi esitamise seisuga oli lepingutasu

ja intresside summa 928,67 eurot. Sellele lisandus veel kahe kuu intress 48,33 eurot ning samuti

viivis, mida arvestatakse liisingulepingust tulenevalt võlgnevuselt liisinguandja ja mis 23.

veebruari 2021. a seisuga oli 414,77 eurot. Kostja vaidles vastu viivisenõudele. Kohus leidis,

et hageja 23. veebruari 2021. a tasaarvestusnõuet saab arvestada lepingutasu ja intresside nõude

osas, s.o kokku 977 euro ulatusees. Viidatud kulutused jäänuks hagejal tegemata, kui ta ei oleks

kostjalt sõidukit ostnud. Kohus ei pidanud põhjendatuks viivisenõude arvestamist, kuna

viivituse on põhjustanud hageja ise oma kohustuse täitmata jätmisega.

3.8. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuleb hagejale välja mõista 8291,90 eurot

(17 500 – 8950 – 1235,10 + 977).

3.9. Seoses hageja viivisenõudega viitas maakohus VÕS § 113 lg 1 esimesele ja teisele lausele

ning leidis, et kuna müügihinna väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on põhjendatud ka

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

ajavahemiku 28. detsember 2019 kuni 9. aprill 2020 eest välja viivise 398,90 eurot. Kohus pidas

põhjendatuks ka hageja TsMS § 367 alusel esitatud taotlust edasiulatuva viivise

väljamõistmiseks. Kuna hageja oli arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 9. aprilli 2020

seisuga, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivise alates 10. aprillist 2020 kuni 8291,90 euro tasumiseni.

3.10. Kuna maakohus rahuldas nii hagi kui ka tasaarvestusavaldused osaliselt, oli kohtu

hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata.

Alternatiivselt

palus

kostja

rahuldada

hageja

nõue

müügiobjekti

lepingutingimustele mittevastavuse sätete alusel ja tasaarvestada poolte vastastikused nõuded

ning jätta hageja viivisenõuded rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

8.6. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti leidnud, et esines alus

müügilepingu tühistamiseks. TsÜS § 94 rakendamine eeldab petmistahet ehk tahtlust.

Maakohtu järeldused tahtluse esinemise kohta ei põhine tõenditel, ei ole jälgitavad ega võta

arvesse kostja menetluses esitatud väiteid. See on toonud kaasa materiaalõiguse normi vale

kohaldamise. Kostja tahtlus on tõendamata. Enne hageja 20. detsembri 2019. a tehingu

tühistamise avaldust ei olnud kostja andmete ebaõigsusest teadlik. Kostja oli andmete õigsuses

kindel, sest oli sellekohase kinnituse saanud sõiduki müünud isikult. Ei ole tõendatud, et kostja

oli lepingu sõlmimise hetkel ebaõigetest asjaoludest teadlik. Kohus ei hinnanud kostja väidet,

et ta lähtus kuulutuses oleva informatsiooni avaldamisel C edastatud informatsioonist, kes

omakorda lähtus SIA SV Centrs edastatud informatsioonist. Ka C ja SIA SV Centrs vahel

sõlmitud müügilepingus on märgitud sõiduki läbisõiduks 94 000 km.

2-20-5396

12 (27)

Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et kuna kostja ostab ja võõrandab sõidukeid sagedamini kui

keskmine sõidukit omav või kasutav inimene, on tal keskmisest suuremad kogemused sõidukite

ostmisel, võõrandamisel ja korrasoleku hindamisel. See, et isik vahetab sõidukeid ühe korra

aastas, ei tähenda automaatselt, et tal on sõidukite ostmisel, võõrandamisel ja korrasoleku

hindamisel suuremad teadmised. Kostja on noor inimene, kes otsis endale sobivat autot. Üksnes

sõidukite vahetamine ei suurenda teadmisi sõidukite ostu, müügi või korrasoleku alal.

Puuduvad tõendid, et kostja oleks tegutsenud majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on tavaisik,

mistõttu ei pea tal enne kuulutuse avaldamist andmeid põhjalikumalt kontrollima ning

välistatud ei ole kostjale sõiduki müünud isiku informatsioonist lähtumine. Kostja täitis oma

hoolsuskohustuse, avaldades müügikuulutuses ainult need andmed, mis olid talle teatavaks

saanud sõiduki omandamisel. Rohkem ei olnud tema võimuses. Müügileping, mis kinnitas

andmete ebaõigsust, oli võimalik kätte saada vaid kohtu kaudu. Seega ei saa kostjale ette heita

hoolsuskohustuse rikkumist andmete eelneval kontrollimisel. Kohus ei ole selgitanud, mida

kostja oleks hoolsuskohustuse täitmiseks pidanud andmete kontrollimisel rohkemat tegema või

mida ta oleks saanud teha rohkem kui ta tegi.

Kohus ei ole kostja tahtluse hindamisel arvestanud ka kostja argumentidega hooldusraamatu ja

ühe omaniku kohta. Kostja selgitas, et hooldusraamat käib autoga kaasas ja kostja tavaisikuna

ei ole kohustatud eraldi kontrollima, kas hooldusraamatus olev informatsioon kajastab

tegelikkust või mitte. Ühe omaniku all mõtles kostja menetluses seda, et tema on olnud esimene

ja ainuke omanik, kelle nimele sõiduk oli vormistatud Eestis. Seega ei olnud tegemist ebaõigete

andmete avaldamisega.

Kokkuvõtvalt leiab kostja, et hagi ei saa rahuldada TsÜS § 94 alusel, sest tõendamata on kostja

tahtlus. Kui kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada, tuleks see rahuldada VÕS § 116 lg 1 alusel

sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, arvestades VÕS § 189 lg-s 3 sätestatut.

8.7. Kohus on ebaõigesti tõendeid hinnates asunud põhjendamatult seisukohale, et sõiduki

turuväärtus 2019. a detsembris oli 8950 eurot. Kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohtu

seisukohad turuväärtuse kohta on kostja hinnangul subjektiivsed, põhinevad hageja arvamusel,

ei ole asjaoludega põhjendatud ega tõendatud. Kostja esitas 7. detsembril 2020 kohtule

ekspertiisi, mille oli koostanud riiklikult tunnustatud sõidukite hindaja. Ekspertiisiakti kohaselt

oli sõiduki turuhind 2019. a detsembris 9500 eurot. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole

võimalik lähtuda eksperdi määratud turuhinnast, vaid sellele tuli juurde liita hageja subjektiivsel

arvamusel põhinev hind ja leida nende kahe hinna keskmine (8950 eurot). Hageja ei ole

esitanud arvutuskäiku, millest ilmneks, kuidas kujunes sõiduki hinnaks 2019. a detsembris 8400

eurot. See hind põhineb vaid hageja arvamusel ega tugine ühelegi tõendile. Seega ei saa kohtu

arvutatud 8950 euro suurune sõiduki turuväärtus olla õige. Kostja leiab, et sõiduki hariliku

väärtuse leidmisel tuleks lähtuda kostja esitatud eksperdiarvamusest.

8.8. Kohus ei ole põhjendanud kasutuseelise arvutuskäiku, rikkudes sellega kohtu

põhjendamiskohustust. Riigikohus on 8. mai 2017. a otsuse nr 3-2-1-29-17 p-s 2 selgitanud, et

sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest, iga

1000 km kohta arvutatakse hüvitist 0,4–1% auto ostuhinnast. Kohus ei ole põhjendanud, miks

ta ei lähtunud ostusummast 17 500 eurot, vaid võttis arvutamisel aluseks 8950 eurot, ja miks

arvutati 1000 km kohta hüvitist vaid 0,6% ulatuses. Kostja leiab, et kasutuseelis tuleks arvutada

järgmiselt: (22 972 ÷ 1000) × (17 500 × 1%) = 22,972 × 175 = 4020,10 eurot.

8.9. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust, rahuldades osaliselt hageja

tasaarvestusavalduse. Kohus sisuliselt rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude lepingutasu ja

intresside eest 977 euro ulatuses, mille hageja tasaarvestas, aga nõudena ei esitanud.

2-20-5396

13 (27)

Kohtumenetluse käigus protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite esitamise võimalus on kostjal.

Hageja ei ole esitanud kohtule kahju hüvitamise nõuet ega tasunud sellelt riigilõivu. Järelikult

ei olnud kohtul võimalik hageja kahju hüvitamise nõuet 977 eurot rahuldada ega selle võrra

kostja kasutuseelise nõuet vähendada.

8.10. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, rahuldades hageja viivisenõude. Kohus

jättis arvestamata, et hageja oli kohustatud hüvitama kostjale kasutuseelised ja sõiduki hariliku

turuväärtuse samal hetkel, kui tal tekkis õigus nõuda kostjalt ostuhinna tagastamist (TsÜS § 90

lg 2, VÕS § 1032 lg-d 1 ja 2). Seega ei ole viivise väljamõistmine kogu ostuhinnalt põhjendatud,

sest hagejal puudus tasaarvestuse tulemusena õigus nõuda ostuhinda 17 500 alates 28.

detsembrist 2019 (VÕS § 197 lg 1, lg 2 esimene lause). Lisaks oli tegemist vastastikuste

kohustustega, mille puhul vastavalt VÕS § 82 lg-tele 5 ja 7 ei muutu kostja kohustus ostuhinda

tagastada sissenõutavaks enne, kui hageja on hüvitanud kostjale sõiduki väärtuse ja

kasutuseelised. Hageja ei ole oma kohustusi täitnud, mistõttu ei ole nõuded kostja vastu

muutunud sissenõutavaks. Viivise tasumise kohustus võib praegusel juhul tekkida alles pärast

kohtuotsuse jõustumist.

Vastuapellatsioonkaebus

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud

tervikuna kostja kanda.

5.1. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuna hagi

ja tasaarvestusavaldused rahuldati osaliselt, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi

kanda. Hagi rahuldati peaaegu täies mahus (76% ulatuses) ja ulatuses. Kohus oleks pidanud

arvestama hagi rahuldamise suurt ulatust ja asjaolu, et otsusega loeti tõendatuks hageja poolt

kostjale etteheidetav tegu ja see, et hageja oli õigustatud tehingu pettuse tõttu tühistama. Seega

saavutas hageja menetlusega taotletud eesmärgi ja üksnes lõplik summa, mis kostjal tuli kohtu

hinnangul tagastada, oli veidi erinev hageja hinnangust.

5.2. Hageja viitab TsMS § 163 lg-le 2. Hageja pakkus 19. oktoobri 2020. a kohtuistungil

kompromissina summat 9000 eurot ning kostja üksnes 1000 eurot. Kohus rahuldas hageja

nõude summas 8291,90 eurot, millele lisandus viivis, ehk sisuliselt rahuldati hagi hageja

pakutud kompromissiga võrdses ulatuses. Kompromissi kinnitamise korral oleks asjas menetlus

juba kolmveerand aastat varem lõpetatud ja jäänud tegema palju kulutusi. Kostja on

kompromissist sisuliselt keeldumisega põhjendamatult ja pahatahtlikult menetlust venitanud.

Hageja arvates ei ole õiglane jätta kaalutlusotsustust tehes TsMS § 163 lg-s 2 sätestatud

põhimõte kõrvale. Hageja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-87-13 (p-d 15 ja 16) ja

leidis, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks menetluskulude jaotamisel

kompromissiettepanekuga ei arvestatud. Seega rakendas maakohus kaalutlusõigust puudulikult

ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi.

5.3. Hageja arvates on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.

Õiglane ei ole see, kui kõik hageja nõude esitamiseks tehtud kulutused (lepingulise esindaja

kulud, tõlkekulud, riigilõiv) jääks hageja enda kanda, kuigi lahendi sisuline tulemus on üheselt

hageja kasuks. Sellisel menetluskulude jaotusel ei ole kostjale ka distsiplineerivat mõju ning

kuna kostja õigusabikulude eest tasub kindlustus, siis ei kanna kostja menetluses üldse mingeid

kulusid. See riivab hageja õiglustunnet ja loob kuvandi, et ka etteheidetava teo tuvastamise

korral võib kostja menetluse läbida ilma ise kulusid kandmata.

2-20-5396

14 (27)

Vastaspoole seisukohad

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

7667,60 eurot ületavas osas ja viivise, mis ületab põhivõlalt 7667,60 eurot alates 10. juulist

2021 arvestatavat VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Tühistatud osas tuleb

teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Muus osas tuleb maakohtu otsuse

resolutsioon jätta muutmata, muutes TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb jätta poolte endi kanda ja

vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda.

8. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle:

-

kostja müüs 9. aprillil 2018 Luminor Liising AS-ile (liisinguandja) ja hageja liisis

liisinguandjalt

2014.

a

sõiduki

VOLVO

V60,

tehasetähisega

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (sõiduk);

-

kostja märkis sõiduki müügikuulutuses läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km,

rõhutades muu informatsiooni all, et läbisõit on õige. Samuti avaldas kostja, et sõidukil

on hooldusraamat ja sellel on olnud üks omanik;

-

sõiduk ei läbinud 22. novembril 2019 tehnoülevaatust;

-

hiljem selgus, et 1. juuni 2017 seisuga oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 238 673 km.

Hooldusraamatus märgitud hoolduseid ei ole sõidukile tehtud. Sõiduki omanikeks on

olnud UAB Group, Läti äriühing SIA „SV Centrs“, kolmas isik ja kostja;

-

hageja esitas 20. detsembril 2019 kostjale lepingu tühistamise avalduse;

-

hageja esitas hagiavaldusega avalduse lepingust taganemiseks.

9. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas hageja on lepingu kehtivalt pettuse tõttu

tühistanud või sellest sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu taganenud. Samuti

vaidlevad pooled selle üle, kui suure summa üleandmist on kummalgi poolel õigus teiselt

poolelt nõuda, arvestades mh seda, et hageja on sõiduki edasi võõrandanud ja saanud sellelt

kasutuseeliseid. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju

hüvitamist ja viivist.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kostja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude õiguslikku alust

ja sisulist põhjendatust (I) ning seejärel hageja nõude sisu, arvestades poolte menetluses tehtud

tasaarvestusi (II). Pärast seda analüüsib kolleegium hageja vastuapellatsioonkaebuse väiteid

menetluskulude jaotuse kohta (III). Lõpetuseks lahendatakse apellatsioonimenetluse kulude

jaotuse ja kindlaksmääramise küsimused.

I

11. Hageja tugines hagiavalduses esmajärjekorras sellele, et ta on lepingu 23. detsembril 2019

kostjale esitatud avaldusega tühistanud ning tal on kostja vastu alusetust rikastumisest

tulenevad nõuded. Juhuks kui tehingu tühistamise eeldused ei ole täidetud, esitas hageja 9.

2-20-5396

15 (27)

aprilli 2020. a hagiavalduses lepingust taganemise avalduse ja nõudis kostjalt ostuhinna

tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel. Omakorda alternatiivsena tugines hageja hinna

alandamisele.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et hageja on lepingu kehtivalt

tühistanud pettuse tõttu TsÜS § 94 tähenduses. Kolleegium muudab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi.

12.1. Hageja on tuginenud lepingu tühistamise alusena pettusele. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on

pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude

avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Vastavalt TsÜS § 92 lg-le 1 on

eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 94 lg 2 kohaselt on ebaõigete

asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt

hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille

tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Lõike 3 kohaselt

võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Seega on tehingu pettuse tõttu

tühistamise materiaalsed eeldused järgmised:

1) üks isik (avaldaja) on avaldanud teisele isikule ebaõigeid asjaolusid või jätnud teatamata

nendest asjaoludest, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, või

avaldanud tõesena selliseid asjaolusid, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud

ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks;

2) avaldaja on p-s 1 nimetatud asjaolude avaldamisega või neist teatamata jätmisega

tahtlikult tekitanud teisele isikule ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest (s.o viinud

ta eksimusse) või teda eksimuses hoidnud;

3) avaldaja eesmärk oli kallutada teine isik tehingut tegema.

12.2. Praeguses asjas tugines hageja lepingu tühistamisel sellele, et kostja avaldas talle ostetava

sõiduki kohta ebaõige läbisõidu või avaldas tõesena sellise läbisõidu, mille tõelevastavust ta ei

olnud kontrollinud ja mis hiljem osutus ebaõigeks. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle

üle, et müügikuulutuses avaldatud läbisõit 98 500 km (I kd, tl 17) ja lepingus avaldatud läbisõit

101 628 km (I kd, tl 11) ei vastanud tegelikkusele, kuna sõiduki tegelik läbisõit oli juba 1. juuni

2017 seisuga 238 673 km (II kd, tl-d 183 ja 190, tõlked tl-d 198–199). Seega oli kostja

avaldanud tõesena (sh müügikuulutuses rõhutatult õigena) asjaolu, mis osutus ebaõigeks.

12.3. Kostja on hageja tühistamisavaldusele vastates selgitanud, et sõiduki müümisel selle

läbisõidu õigsust kinnitades tugines kostja talle 2. augustil 2017 sõiduki müünud kolmanda

isiku avaldusele, et sõiduki läbisõit on õige. Kostja väidet kinnitab kaudselt 13. juuli 2017. a

müügileping SIA „SV Centrs“ ja kolmanda isiku vahel, milles on sõiduki läbisõiduna märgitud

94 000 km (I kd, tl 34; tõlge II kd, tl 84). Seega on eluliselt usutav kostja väide, et kolmas isik

lähtus kostjale sõiduki läbisõidu õigsust kinnitades SIA „SV Centrs“ avaldatust.

12.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei anna menetluses esitatu alust

järeldada, et kostja majandus- ja kutsetegevuseks oleks olnud sõidukite ost ja müük (vt

maakohtu otsuse p 41.3). Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et asjaolust, et oma vanusest

tingituna vahetab kostja sõidukeid keskmisest tihedamini, ei saa järeldada seda, et kostjal on

endale kuuluva sõiduki müümisel kõrgendatud kohustused. Sõltumata eelnevast on kolleegiumi

hinnangul üldteada see, et kasutatud sõidukite müümisel on levinud probleemiks

läbisõidumõõdiku näidu manipuleerimine. Seega olukorras, kus kasutatud sõiduki müüja

rõhutatult kinnitab, et müügikuulutuses avaldatud läbisõit on õige, mõistab keskmine isik seda

selliselt, et müüja on teinud läbisõidu õigsuses veendumiseks täiendavaid pingutusi (nt saanud

2-20-5396

16 (27)

eksperdi arvamuse või teinud päringuid sõidukite ajalugu kajastavates portaalides), mitte ei

tugine üksnes läbisõidumõõdiku näidule või varasema omaniku avaldatud andmetele läbisõidu

kohta. Sõiduki müüjal on lepingueelsetel läbirääkimistel VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

kohustus avaldada teisele poolele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus üksnes tõeseid

andmeid ning teatada teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Seega olukorras, kus kostja kinnitas

müügikuulutuses ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus sõiduki läbisõidu õigsust, oleks kostja

pidanud hagejat teavitama ka sellest, et ta ei ole sõiduki läbisõidu õigsust ise kontrollinud, vaid

on tuginenud varasema omaniku avaldustele.

12.5. Eelnevale vaatamata ei ole praegusel juhul alust järeldada, et kostja oleks hageja tahtlikult

eksimusse viinud eesmärgiga kallutada hageja tehingut tegema, s.o et kostjal oli petmistahe.

Praegusel juhul ei ole asjas tõendeid selle kohta, et kostja oleks läbisõidu ebaõigsusest teadnud.

Samuti ei olnud kostjal mõistlikku alust arvata, et talle eelmise omaniku poolt avaldatud ning

eelduslikult ka sõiduki läbisõidumõõdikult nähtuv läbisõit ei olnud õige. Ainuüksi see, et kostja

ei rakendanud läbisõidu õigsuse kontrollimiseks täiendavaid abinõusid (nt sõiduki ajalugu

kajastavate raportite tellimise näol), ei anna alust arvata, et kostjal oli tahe hagejat petta ja

kallutada teda tehingut tegema. Kolleegiumi arvates ei anna igasugune lepingueelsete

läbirääkimiste käigus kehtivate kohustuste rikkumine ning müügilepingu sõlmimise eel

avaldatud teave, mis osutub hiljem ebaõigeks, alust lepingut pettuse tõttu tühistada, vaid TsÜS

§ 94 alusel tehingu tühistamiseks on vaja tuvastada ka andmeid avaldanud isiku tahe teine isik

eksimusse viia. Selleks peaks ta vähemalt möönma, et tema poolt tõesena avaldatud andmed

võivad olla valed. Praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest nähtuvalt kostja oleks

pidanud konkreetsel juhul möönma, et hagejale müüdud sõiduki läbisõit ei olnud selline, nagu

müügikuulutuses ja lepingus avaldatud.

12.6. Ehkki hageja ei ole lepingu tühistamisel nendele asjaoludele tuginenud, ei annaks

praegusel juhul pettuse tõttu lepingu tühistamiseks alust ka asjaolud, et sõiduki

hooldusraamatus esitatud andmed sõidukile tehtud hoolduste kohta ei osutunud õigeks ning

sõidukil oli olnud enne kostjat ka teisi omanikke.

Sõiduki müügikuulutuses on kostja üksnes märkinud, et sõidukil on hooldusraamat (muu

informatsiooni all on sõna „hooldusraamat“), ega ole eraldi rõhutanud seal esitatud andmete

õigsust. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oli teadlik sellest, et

hooldusraamatus esitatud andmed ei ole õiged, ja mis oleks toonud kaasa kohustuse sellest

hagejale teatada.

Kostja märkus, et sõidukil on olnud üks omanik, ei ole aga kolleegiumi hinnangul selline teave,

mille avaldamisest saaks järeldada kostja tahet viia hageja eksimusse ja kallutada teda seeläbi

lepingut sõlmima. Üldjuhul ei ole varasemate omanike arv selline asjaolu, mis otseselt mõjutaks

isikute soovi lepingut sõlmida. Kui üldse, siis võib tähtsust omada selliste omanike arv, kes on

sõidukit tegelikult pikema aja jooksul kasutanud. Praegusel juhul aga nähtub asja materjalidest,

et selliseks omanikuks oligi üksnes kostja, kuna varasemad omanikud UAB Group, SIA „SV

Centrs“ ja kolmas isik ei ole sõidukit pikema aja jooksul kasutanud, olles hageja enda väitel n-

ö vahendaja rollis. Kostja selgitas ka ise, et mõtles ühe omaniku all seda, et tema oli ainus

tegelik omanik Eestis, kes autot igapäevaselt kasutas (I kd, tl 92). Sellest, et sõiduk oli toodud

Itaaliast ja sellel pidi seega ka seal vähemalt üks omanik (lisaks kostjale) olema, oli hageja asja

materjalidest nähtuvalt teadlik (vt I kd, tl 92).

13. Kolleegiumi arvates võiks praegusel juhul esineda alus lepingu tühistamiseks eksimuse

tõttu TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 alusel.

2-20-5396

17 (27)

13.1. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või

pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga

seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel

tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse

alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel (vt Riigikohtu 27. jaanuari

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 18). Seega tuleks praegusel juhul hinnata ka seda,

kas hageja võib olla lepingu kehtivalt tühistanud eksimuse tõttu.

13.2. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Lõike 2

kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise

tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras

tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Lõike 3 p 1 kohaselt

võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada mh juhul, kui eksimuse

põhjustasid teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud. Õiguskirjanduses on leitud, et eksimus,

mille on põhjustanud tehingu ettevalmistamise käigus teise poole edastatud ebaõiged andmed,

annab reeglina alati õiguse tehing tühistada. Seejuures ei ole oluline, kas ebaõigeid andmeid

edastanud pool andmete ebaõigsusest teadis või mitte (vt nt Tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010. § 92 komm, lk 301). Samas leitakse, et

ebaõigete andmete esitamise korral võib tehingu tühistamine olla erandlikult välistatud, kui

andmeid edastanud pool avaldab andmete edastamisel selgelt, et andmeid ei ole kontrollitud

ning andmete edastaja ei võta endale vastutust nende õigsuse eest. TsÜS § 92 lg 5 välistab

tehingu teise poole õiguse tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja

tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.

13.3. Praegusel juhul oli kostja avaldanud müügilepingu sõlmimisel ebaõigeid andmeid sõiduki

läbisõidu kohta, kusjuures müügikuulutuses oli kostja rõhutanud läbisõidu õigsust, toomata

selgelt välja, et ta ei ole neid andmeid kontrollinud ega võta endale vastutust nende õigsuse eest.

Seega oli hageja viidud tehingu tegemisel eksimusse sõiduki läbisõidu osas. Kolleegiumi

hinnangul oli tegemist olulise eksimusega, kuna erinevus sõiduki väidetud läbisõidu

(müügikuulutuses 98 500 km ja müügilepingus 101 628 km) ning tegeliku läbisõidu (juba 1.

juunil 2017 238 673 km) vahel oli sedavõrd suur, et arvestades läbisõidu olulisust sõiduki

üldisele kulumisele ja eeldatavale järelejäänud elueale, ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik

tegelikust läbisõidust teades sellistel tingimustel tehingut teinud. Tegelikku läbisõitu teades

oleks hagejaga sarnane mõistlik isik kas jätnud tehingu üldse tegemata (kui tema eesmärk oleks

olnud osta uueväärsem sõiduk) või oleks selle teinud oluliselt teistsuguse hinnaga. Seda, et

sõiduki läbisõit mõjutab oluliselt sõiduki turuväärtust, kinnitab nii üldine loogika kui ka kostja

esitatud AEB autoekspertide büroo arvamus (vt vastus küsimusele 4 (II kd, tl 108)).

13.4. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul täidetud lepingu eksimuse tõttu

tühistamise materiaalsed eeldused.

13.5. Kolleegium on siiski seisukohal, et puudub nõuetekohane avaldus lepingu tühistamiseks,

mistõttu täidetud ei ole tehingu tühistamise formaalsed eeldused.

13.5.1. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega

teisele poolele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt läheb tehingu tühistamise õigus üle

õigusjärglasele, seaduses sätestatud juhtudel aga ka muule isikule.

13.5.2. Praegusel juhul on tühistatava lepingu näol tegemist müügilepinguga, mille pooled on

kostja (müüja) ja Luminor Liising AS (ostja). Hageja ei ole müügilepingu pooleks, vaid temal

2-20-5396

18 (27)

on liisinguvõtjana liisinguleping Luminor Liising AS-ga. Seega on vaidlusaluse lepingu

tühistamise õigus liisinguandjal Luminor Liising AS-l.

13.5.3. VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui

ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist

nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, v.a eseme eest maksmise

kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Lõike 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus

teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja

nõusolekul. Need sätted võimaldavad liisinguvõtjal esitada müüja vastu müügilepingu

rikkumisest tulenevaid nõudeid. Õiguskirjanduse kohaselt võib liisinguandja ja liisinguvõtja

vahelise müügilepingu müüjapoolne rikkumine, mille tagajärjel tekkivaid liisinguandja kui

ostja õiguskaitsevahendeid liisinguvõtja VÕS § 365 lg 1 alusel kasutada saab, väljenduda nii

lepingu täitmata jätmises (müüja ei anna liisinguvõtjale müügilepingu objektiks olnud

liisingueset õigeaegselt üle) kui ka mittekohases täitmises, mis väljendub lepingutingimustele

mittevastava asja üleandmises (müügilepingu objektiks olnud liisinguese ei vasta sellel olevate

puuduste tõttu VÕS § 217 ja § 77 lg 1 kohaselt lepingu tingimustele) (vt Varul, P. jt.

Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2019. § 365 kommentaar, p 3.2).

VÕS § 365 ei anna liisinguvõtjale õigust liisinguandja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingut

tühistada. Kolleegium leiab, et kui seadusandja tahe oleks olnud anda liisinguvõtjale ka

müügilepingu tühistamise õigus, oleks see sarnaselt lepingust taganemise õigusega normis

sõnaselgelt ette nähtud.

13.5.4. Kolleegium märgib, et isegi kui VÕS §-i 365 laiendavalt tõlgendades leida, et

liisinguvõtjal on sarnaselt müügilepingust taganemisele õigus ka müügileping tühistada, vajaks

see sarnaselt taganemisega vähemalt liisinguandja nõusolekut, kuna sarnaselt müügilepingust

taganemisega toimub ka selle tühistamise korral lepingu alusel üleantu tagastamine, mis

avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid (vrd

Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 26). Praegusel juhul ei ole

hageja väitnud, et liisinguandja oleks andnud talle nõusoleku müügileping tühistada, ning sellist

nõusolekut ei ole ka kohtule esitatud. Kohtule on esitatud üksnes liisinguandja 20. aprilli 2020.

a nõusolek hagejale lepingust taganemiseks (II kd, tl 140). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et

taganemise heakskiitmisega on liisinguandja heaks kiitnud ka müügilepingu tühistamise (vt

hageja 10. juuni 2022. a seisukoha p 3), kuna tegemist on erinevate õiguskaitsevahenditega,

millel on erinevad eeldused ja õiguslikud tagajärjed.

13.5.5. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja oma 20. detsembril 2019 kostjale esitatud avaldusega

lepingut kehtivalt tühistanud. Kuna praeguses asjas ei ole esitatud selleks õigustatud isiku poolt

nõuetekohast avaldust tehingu tühistamiseks, ei ole lepingut kehtivalt tühistatud.

14. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on sõiduki puuduste näol tegemist müügilepingu

eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi ning hageja on

lepingust kehtivalt taganenud.

14.1. Ehkki müügileping on sõlmitud kostja ja liisinguandja vahel, võimaldab VÕS § 365 lg 1

liisinguvõtjal esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja

rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Seega saab hageja kui liisinguvõtja esitada

kostja kui müüja vastu olemuslikult müügilepingust tulenevaid nõudeid (vt ka Riigikohtu 8.

aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p 35). Muu hulgas saab liisinguvõtja otse oma

nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud

nõudeid (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12, p 15 ja seal viidatud

2-20-5396

19 (27)

kohtupraktika). Liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on

liisinguvõtjal aga VÕS § 365 lg 2 järgi õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul.

14.2. VÕS § 217 lg 1 esimese lause kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama

lepingutingimustele ning lõike 2 punkti 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele,

kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Riigikohus on selgitanud, et müüja vastutab selle eest, et

müügilepingul oleksid kokkulepitud omadused VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Müüja müügieseme

omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14

lg 1 teise lause järgi olema tõesed. Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks

kinnituse andmisest hoiduda (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12,

p 15). Seejuures võib ka müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme

kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele,

tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu

30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19; 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-43-15, p 18). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist,

tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust

tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (Riigikohtu

25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

14.3. Ehkki kostja on menetluses väitnud, et ta ei teadnud, et sõiduki läbisõit on tegelikult

suurem sellest, mis ta müügilepingu sõlmimise eel ja ajal avaldas, ei välista see kostja vastutust

müügilepingu rikkumise eest. Varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele

mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja

samuti puudustest ei teadnud (vt Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p

17). VÕS § 218 lg-st 1 ja § 214 lg-st 2 tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest üldjuhul alati, kui mittevastavus on olemas asja üleandmisel ostjale, isegi

kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 223 lg-test 4 ja 5 tulenevalt võib ostja müügilepingust

taganeda, kui lepingutingimustele mittevastavus on oluline, muu kui tarbijalemüügi lepingu

puhul ka VÕS §-s 116 nimetatud juhtudel. Praegusel juhul ei ole tegemist tarbijalemüügiga

VÕS § 208 lg 4 tähenduses, sest sõiduki ostjaks oli äriühing (liisinguandja) ja kostja ei sõlminud

sõiduki müügiks lepingut oma majandus- ja kutsetegevuses.

14.4. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus müüdud sõiduki tegelik läbisõit on üle kahe korra

(ja enam kui 100 000 km) suurem kui müügilepingu sõlmimisel, sh müügikuulutuses,

avaldatud, on tegemist ostjale üle antud asja lepingutingimustele mittevastavusega, mille eest

müüja vastutab. Arvestades sõiduki läbisõidu olulisust sõiduki erinevate osade kulumisele ja

selle mõju sõiduki väärtusele (mida kinnitab ka kostja esitatud asjatundja arvamus), on tegemist

olulise puudusega, mis õigustab VÕS § 223 lg-te 4 ja 5 ning VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 (eelkõige

p 1) alusel lepingust taganemist. Seega on taganemise materiaalsed eeldused täidetud.

14.5. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse (juhuks, kui kohus leiab, et lepingu pettuse

alusel tühistamise eeldused ei ole täidetud) 9. aprilli 2020. a hagiavalduses (p 32). Asjas on

esitatud liisinguandja VÕS § 365 lg 2 järgi nõutav nõusolek selleks, et liisinguvõtja saaks

müügilepingust taganeda (I kd, tl 140). Ehkki nõusolek on antud pärast taganemisavalduse

esitamist, on see käsitatav heakskiiduna liisinguvõtja taganemisele TsÜS § 128 lg 2 ja § 129 lg

1 järgi. Taganemise heakskiitmise võimalikkust liisinguandja poolt on kinnitatud ka

õiguskirjanduses (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

2019. § 365 kommentaar, p 3.4.1). Pooled ei ole menetluses vaielnud taganemise formaalsete

eelduste täidetuse üle. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et hageja on lepingust

kehtivalt taganenud.

2-20-5396

20 (27)

II

15. Lepingust kehtiva taganemise korral tekib lepingupoolte vahel tagastusvõlasuhe. VÕS §

189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda

tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui

ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 kohaselt peab lepingupool tagastamise või

väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse mh siis, kui ta on üleantud eseme võõrandanud.

Riigikohus on selgitanud, et tagastusnõue müüja suhtes kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale

solidaarselt, st tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses (Riigikohtu 19.

aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27).

16. Hagejal on seega õigus VÕS § 189 lg 1 alusel nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud

müügihinna 17 500 euro tagastamist. Kostjal tekkis lepingust taganemisega õigus nõuda

hagejalt sõiduki tagastamist. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune sõiduk

on edasi võõrandatud. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel

sõiduki väärtuse hüvitamist. Kuna hageja sai sõidukit kuni selle võõrandamiseni 1. juulil 2020

kasutada, on kostjal õigus VÕS § 189 lg 1 alusel nõuda hagejalt ka sõiduki kasutamisest saadud

kasutuseeliste väljaandmist. Kostja on esitanud menetluses avalduse poolte nõuete

tasaarvestamiseks.

17. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suur on sõiduki väärtus, mille hüvitamist on kostjal

õigus hagejalt nõuda.

17.1. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 189 lg 2 järgi tuleks hüvitamisel aluseks võetav

üleantu väärtus määrata kindlaks selle lepingu järgi üleandmise aja seisuga (vt Varul, P. jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016. § 189, p 5.5.1.a). Praegusel

juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sõiduk anti hagejale lepingu alusel üle aprillis 2018.

17.2. VÕS § 189 lg 3 sätestab, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see VÕS §

189 lg 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Sellele viidates on kostja menetluses leidnud, et tal on

taganemise kehtivuse korral hageja vastu nõue 17 500 euro saamiseks VÕS § 189 lg 2 p 2 ja lg

3 alusel. Riigikohus on aga asunud seisukohale, et üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb

arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-

18-13432, p 19.4; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Õiguskirjanduses

on Riigikohtu praktikale viidates selgitatud, et kui sooritus ei vastanud lepingule, tuleb selle

väärtuse puuduv osa hinnaga võrreldes VÕS § 189 lg-te 2 ja 3 järgi maha arvestada (vt Varul,

P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016. § 189, p 5.5.1.b).

Seda, et üleantu tegelik väärtus on selle puuduste tõttu väiksem lepingus kokkulepitud hinnast,

peab tõendama hageja, kes praegusel juhul puudustele tugineb (vrd Riigikohtu 24. novembri

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 19.4).

17.3. Hageja on maakohtus leidnud, tuginedes sõiduki müügihinnale 1. juunil 2017, et sõiduki

tegelik väärtus võis aprillis 2018 olla 8500 eurot (vt hageja 23. veebruari 2021. a

menetlusdokumendi p 15 ja lisa 1 (II kd, 169; tõlge tl 170)). Ringkonnakohtus jäi hageja selle

juurde, lisades, et igal juhul ei saanud sõiduki väärtus olla aprillis 2018 kõrgem kui oli

tõendatult sama sõiduki hind ligikaudu aasta varem (1. juunil 2017), mil see oli 9917 eurot

(hageja 18. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p 16).

Kostja esitas maakohtus sõiduki väärtuse kohta aprillis 2018 Autoekspertide Büroo (Smart

Assist OÜ) arvamuse (II kd, tl-d 104–156), mille kohaselt võis sõiduk läbisõidu 239 000 km

korral maksta 12 500 eurot. Oma 10. mai 2021. a seisukohas leidis kostja, et sõiduki väärtuseks

2-20-5396

21 (27)

tuleks lugeda 17 500 eurot (viitega VÕS § 189 lg-le 3). Ringkonnakohtus täpsustas kostja, et

tema arvates tuleks VÕS § 189 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi lugeda sõiduki väärtuseks 17 500 eurot,

kuid kui ringkonnakohus peab vajalikuks arvestada väärtuse hindamisel sõiduki

lepingutingimustele mittevastavusega, tuleb sõiduki turuväärtuseks aprilli 2018 seisuga lugeda

12 500 eurot (kostja 18. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p 2.1).

17.4. Kolleegium nõustub hagejaga, et on üldteada asjaolu, et sõidukite hind ajas langeb. Seega

kui sõiduki turuväärtus on 2017. a juunis 9917 eurot, siis aprillis 2018 on see eelduslikult

madalam. Ehkki kostja esitatud asjatundja arvamuses on hinnatud sõiduki väärtuseks 12 500

eurot, peab kohus usaldusväärsemaks hageja esitatud tõendit konkreetse sõiduki tegeliku

müügihinna kohta 1. juunil 2017, kuna see kajastab hinda, millega sõiduk sel kuupäeval

tegelikult võõrandati, samas kui asjatundja hinnang on olemuselt hinnanguline ja annab teavet

teoreetilise müügihinna kohta, mis ei pruugi praktikas samal kujul realiseeruda. Samuti nõustub

kolleegium hagejaga, et kindla sõiduki tegelik müügihind võtab eelduslikult täpselt arvesse

konkreetse sõiduki tegelikku läbisõitu, kõiki tehnilisi parameetreid ja puudusi, samas kui

asjatundja arvamus lähtub sarnaste sõidukite pakkumishindadest (vt Autoekspertide Büroo

arvamuse lk 4 (II kd, tl 105 pöördel)), mis ei pruugi olla vaidluse all oleva sõidukiga kõigis

aspektides võrreldavad. Autoekspertide Büroo arvamusest nähtub ka, et ajavahemikul 1.

jaanuar 2018 kuni 31. juuli 2018 puudusid auto24.ee portaalis (mille arhiiv arvamuse andmisel

aluseks võeti) samaväärsete näitajatega (sh läbisõiduga) autode pakkumised. Asjatundja on oma

arvamuse andnud ligikaudselt sarnaste sõidukite müügipakkumiste põhjal, kuid arvamuses

viidatud sõidukite läbisõit on olnud vaidlusalusest sõidukist väiksem ning autode tehnilistes

parameetrites, varustustasemes ja lisavarustuses on erinevusi (vt II kd, tl-d 106 pöördel ja 107).

Põhjendatud on ka hageja märkus, et sõiduki turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada sellega,

et müügipakkumistes toodud sõidukite müügihinnad on alghinnad, samas kui tehingute

tegelikud hinnad selguvad läbirääkimiste käigus ja võivad osutuda ostjale soodsamaks.

Samuti on õige hageja märkus, et vaidlusaluse sõiduki tegelikku turuväärtust võisid võrdluseks

valitud sõidukite hinnaga võrreldes mõjutada ka asjaolud, et vaidlusaluse sõiduki

läbisõidumõõdiku näitu oli manipuleeritud (läbisõitu oli tagasi keritud), mis muudab sõiduki ja

tema müüja potentsiaalsete ostjate silmis ebausaldusväärsemaks, ning vaidlusaluse sõiduki

hooldusraamatus oli ebaõigeid või puudulikke andmeid. See, kui palju on sõidukil olnud

varasemaid omanikke, ei ole kolleegiumi hinnangul selline asjaolu, mis üldjuhul mõjutaks

sõiduki hinda. Ehkki hageja on 18. märtsi 2022. a menetlusdokumendis viidanud ka

vaidlusaluse sõiduki muudele tehnilistele probleemidele, ei ole asjas esitatud tõendeid selle

kohta, et need probleemid oleksid sõidukil olnud ka aprillis 2018 ja saanud seega mõjutada

sõiduki turuväärtust selle hagejale üleandmise ajal.

17.5. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et sõiduki 1. juuni 2017. a müügihinnale 9917 eurot

tuleks lisada käibemaks, mida müügiarvelt (II kd, tl 198) ei nähtu. 9. aprillil 2018 sõlmitud

lepingus, millega kostja sõiduki liisinguandjale võõrandas, ei lisandunud sõiduki müügihinnale

(17 500 eurot) käibemaksu. Ka kostja esitatud asjatundja arvamuses on asjatundja võtnud

sõiduki turuväärtuse hindamisel arvesse ka käibemaksuta müügipakkumisi ilma, et oleks neile

käibemaksu juurde lisanud, ning ei ole märkinud, et arvamuses esitatud hinnangud sõiduki

turuväärtuse kohta sisaldaksid käibemaksu.

17.6. Võttes arvesse vaidlusaluse sõiduki müügihinda 1. juunil 2017 (9917 eurot) ja kostja

esitatud Autoekspertide Büroo arvamust sõiduki orienteeruva turuväärtuse kohta aprillis 2018

(12 500 eurot) ning arvestades eespool esitatud põhjendusi sõidukite turuväärtuse ajas

langemise ja esitatud tõendite kaalukuse kohta, asub kolleegium TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 alusel

seisukohale, et sõiduki turuväärtuseks aprillis 2018 tuleb lugeda 9500 eurot. See on kooskõlas

2-20-5396

22 (27)

ka maakohtu lõppjäreldusega, et sõiduki turuväärtus 2019. a detsembris oli 8950 eurot (vt

maakohtu otsuse p 43.4).

17.7. Eelnevast tulenevalt on kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel

sõiduki väärtuse 9500 euro hüvitamist.

18. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt saab lepingust kehtiva taganemise korral kumbki

lepingupool nõuda teiselt poolelt ka saadud viljade ja muu kasu väljaandmist. TsÜS § 62 lg 1

kohaselt hõlmab esemest saadav kasu eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid).

Praegusel juhul on kostja menetluses tasaarvestanud hageja rahalise nõudega ka oma nõude

hageja vastu sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliste hüvitamiseks. Hageja ei ole vaielnud

vastu sellele, et kostjal on VÕS § 189 lg 1 järgi õigus kasutuseeliseid nõuda, kuid pooled on

eriarvamusel kasutuseeliste väärtuse osas.

18.1. Mõlemad pooled on kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtunud järgmisest valemist:

(hageja sõidetud km arv ÷ 1000) × (sõiduki väärtus × protsent vahemikus 0,4–1%). Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja on sõitnud 22 972 km, kuid vaidlus on sõiduki väärtuse üle ja selle

üle, milline protsent vahemikus 0,4–1% tuleks arvutamisel aluseks võtta. Hageja leidis, et

aluseks tuleks võtta 0,6% sõiduki väärtusest iga 1000 km kohta, kostja arvates 1%.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud,

miks ta leidis, et kasutuseelise väärtus on just 0,6% sõiduki väärtusest 1000 km kohta. Selle

rikkumise saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses parandada, mistõttu kohus palus oma

4. märtsi 2022. a kirjas pooltel täpsustada, millistest kaalutlustest lähtudes nad leiavad, et

kasutuseeliste õiglane väärtus on vastavalt kas 0,6% või 1% sõiduki väärtusest iga läbitud 1000

km kohta. Ringkonnakohus täiendab järgnevaga maakohtu otsuse põhjendusi.

18.1.1. Hageja selgitas oma 18. märtsi 2022. a menetlusdokumendis, et Saksa kohtupraktika ja

õiguskirjanduse kohaselt, millel põhineb ka Eesti kohtupraktikas kasutatav 0,4–1% skaala,

arvestatakse koefitsienti lähtuvalt auto oodatavast elueast. Auto väärtuse ja läbisõidu korrutis

jagatakse sõiduki eeldatava elueaga, mis vastab teatud läbisõidule kilomeetrites. Keskklassi

sõidukite puhul pidavat kohtupraktika liikuma 250 000 km pikkuse eeldatava maksimaalse

läbisõidu suunas, millisel juhul arvutatakse iga 1000 km või selle osa kohta 0,4% sõiduki

väärtusest (kuna 1000 km moodustab 0,4% 250 000-st). Hageja leidis, et vaidlusaluse sõiduki

eeldatavaks elueaks tuleks lugeda 250 000 km, millisel juhul tuleks kasutuseelise arvutamisel

lähtuda koefitsiendist 0,4% (hageja 18. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p-d 29 ja 30).

Kostja leidis, et põhjendatud oleks lähtuda koefitsiendist 1%, sest sõiduk on olnud hageja

kasutuses poolteist aastat ja kogu kasutamise perioodi jooksul pole hagejal probleeme esinenud.

Kostja arvates oleks väiksem koefitsient põhjendatud juhul, kui sõiduk oleks kasutuses lühemat

aega ja sellel oleksid pidevalt esinenud tehnilised probleemid (kostja 18. märtsi 2022. a

menetlusdokumendi p 3.1).

18.1.2. Kolleegium leiab, et hageja viidatud Saksa kohtupraktika ja õiguskirjandus on praegusel

juhul asjakohased, sest ka Eesti õiguskirjanduses on leitud, et kasutuseeliste arvestamisel tuleb

vallasasjade puhul arvestada nende väärtuse langust kasutamisega (nn amortisatsiooni) ning

sarnaselt Saksa kohtupraktikaga on ka Riigikohus sidunud auto puhul kasutuseeliste väärtuse

kilometraažiga (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

2016. § 189 kommentaar, p 5.5.2; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-

06, p 27; vt ka Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-07, p-d 14 ja 2).

Kolleegiumi arvates ei saa hageja siiski tugineda ringkonnakohtus esmakordselt sellele, et

kasutuseelise arvutamisel kasutatav koefitsient peaks olema 0,6% asemel (nagu hageja väitis

2-20-5396

23 (27)

maakohtus) 0,4%. Hageja ei ole maakohtu otsust hageja kasuks välja mõistetud rahasumma

osas vaidlustanud, mille suurus hõlmas ka hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

kasutuseeliseid (maakohus tasaarvestas poolte vastastikkused nõuded). Praeguses asjas

vaidluse all oleva sõiduki eeldatav kasutusiga on kindlasti rohkem kui 166 666,67 km, mis

vastab koefitsiendile 0,6% (1000 km moodustab 0,6% 166 666,67-st). Seda kinnitab mh

asjaolu, et juba aprillis 2017 oli sõiduki läbisõit u 239 000 km. Seega ei ole alust kohaldada

suuremat koefitsienti kui 0,6%. Kostja väited selle kohta, et sõiduki kasutamine ei olnud

tehniliste probleemide tõttu takistatud, ei anna kolleegiumi hinnangul koefitsiendi

suurendamiseks alust, sest kasutuseelise saamine ongi võimalik üksnes juhul, kui sõidukit on

võimalik kasutada. Hageja menetluses välja toodust nähtub, et sõidukil oli selle kulumisest

tingitult tehnilisi probleeme, mh ei läbinud sõiduk 2019. a novembris ülevaatust. Kasutuseeliste

väärtuse määramisel koefitsiendist 0,6% (ja mitte kõrgemast) lähtumist õigustab praegusel

juhul ka see, et vaidlusalune sõiduk oli suure läbisõidu tõttu oma eeldatava eluea lõpuosas.

18.2. Arvestades hageja sõidetud kilomeetrite arvu (22 972 km) ja sõiduki hinnangulist väärtust

selle üleandmise ajal (9500 eurot), on hageja saadud kasutuseeliste väärtus seega 1309,40 eurot

((22 972 ÷ 1000) × (9500 × 0,6%)).

19. Hageja esitas menetluses 23. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas

kostja kasutuseeliste nõude oma nõudega kahju hüvitamiseks tulenevalt tasutud intressidest,

lepingutasust ja liisinguandjale tasuda tulevast viivisest. Maakohus leidis, et hageja

tasaarvestust saab arvestada lepingutasu ja intresside nõude osas, s.o kokku 977 euro ulatuses.

Viidatud kulutused oleksid hagejal jäänud tegemata, kui ta ei oleks kostjalt sõidukit ostnud.

Viivise lisamist ei pidanud maakohus põhjendatuks, sest viivituse põhjustas hageja oma

kohustuse

täitmata

jätmisega

ise

(vt

maakohtu

otsuse

p

43.6).

Kostja

leiab

apellatsioonkaebuses, et maakohus on põhjendamatult vähendanud tema kasutuseelise nõuet

hageja kahjuhüvitise nõude 977 euro võrra, kuna hageja ei ole kahjuhüvitise nõuet hagis

esitanud ega sellelt riigilõivu tasunud ning protsessuaalse tasaarvestuse tegemine on

kohtumenetluses võimalik vaid kostjal.

Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et hageja 23. veebruari 2021. a

tasaarvestusavaldus vastas VÕS § 197 lg 1 ja § 198 nõuetele. Hagejal ei ole seaduse kohaselt

keelatud tasaarvestada kohtumenetluse ajal oma nõudeid, mida ta ei ole hagis esitanud, kostja

nõuetega, mida ka kostja ei ole vastuhagis esitanud. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte

nõuded kattuvas osas vastavalt VÕS § 197 lg-le 2. Ulatuses, milles kostja nõue on lõppenud, ei

saa ta seda nõuet kohtumenetluses hageja hagis esitatud nõuete vastu protsessuaalse

tasaarvestuse tegemiseks kasutada. Seejuures ei ole hageja menetluse ajal tehtud tasaarvestuse

näol tegemist kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse kui tahteavalduse muutmisega, vaid

asjaoluga, mis võib mõjutada kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse tagajärgi menetluses,

kuna see võib mõjutada kostja tasaarvestuseks kasutatava nõude olemasolu. Kuna hageja ei ole

taotlenud hagis 977 euro väljamõistmist kostjalt, ei olnud seda vaja esitada eraldi haginõudena

ega tasuda sellelt nõudelt riigilõivu. Seda, et kohus võimalusel ja seadusega ettenähtud piirides

käsitleks poolte õigussuhteid terviklikult, toetavad ka menetlusökonoomia kaalutlused.

20. Eelnevast tulenevalt tuleb pärast kostja ja hageja tasaarvestusi mõista kostjalt hageja kasuks

välja 7667,60 eurot (17 500 – 9500 – 1309,40 + 977). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas,

milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7667,60 eurost suurema summa.

21. Hageja viivisenõue on kolleegiumi hinnangul põhjendatud alates maakohtu otsuse

tegemisest praeguse otsusega välja mõistetud summalt. Seega tuleb maakohtu otsus osaliselt

tühistada ka viivisenõude rahuldamise osas.

2-20-5396

24 (27)

21.1. Hageja nõudis esitatud hagis ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

kostja poolt tagastamisele kuuluvalt ostuhinnalt alates 28. detsembrist 2019 kuni kohustuse

täitmiseni. Maakohus mõistis viivise kuni hagi esitamiseni välja kindla summana (398,90 eurot)

ja alates hagi esitamisest TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Kostja

vaidlustas apellatsioonkaebuses ka hageja viivisenõude rahuldamise.

21.2. Eelnevalt leidis kolleegium, et hagejal oli lepingust taganemise korral õigus nõuda kostjalt

VÕS § 189 lg 1 järgi ostuhinna tagastamist ning kostjal oli õigus nõuda hagejalt VÕS § 189 lg

1 ja lg 2 p 2 alusel sõiduki väärtuse hüvitamist ja sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliseid.

Riigikohtu seisukoha järgi muutub lepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue VÕS § 82 lg-

st 3 tulenevalt sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt 12. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-

11, p 35). VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad

kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS §

111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused

(vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine

lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on

kinnitanud, et ta kohustuse täidab.

21.3. Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks pakkunud kostjale sõiduki

omandi üleandmist (vrd Riigikohtu 14. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-12, p

13), vaid hageja võõrandas sõiduki menetluse ajal edasi, mis tegi selle tagastamise võimatuks.

Hageja ei pakkunud kostjale ka sõiduki väärtuse hüvitamist, vaid nõudis kostjalt kuni maakohtu

menetluse lõpuni kogu tasutud ostuhinna 17 500 euro tagastamist, leides ka ringkonnakohtus,

et hageja peab sõiduki tagastama või selle väärtuse hüvitama ning kasutuseelised hüvitama alles

siis, kui kostja täidab oma kohustuse tagastada hagejale müügihind (vt hageja 18. märtsi 2022.

a seisukoha p-d 38 ja 39). Ka kostja ei pakkunud hagejale oma kohustuse täitmist. Eelnevast

tulenevalt leiab kolleegium, et kummalgi poolel oli VÕS § 189 lg 1 teise lause ja § 111 lg 1

järgi õigus keelduda oma kohustuse täitmisest teise poole ees.

21.4. VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma

kohustuse täitmisest. Seega ei ole kummalgi poolel õigust nõuda teiselt poolelt VÕS § 189

alusel tekkinud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist ajavahemiku eest, mis

eelneb maakohtu otsuse tegemisele. Kostja õigus keelduda sõiduki ostuhinna tagastamisest

langes ära pärast seda, kui kohus tema menetlusliku tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestas

tema nõude hageja vastu sõiduki väärtuse ja kasutuseeliste saamiseks. Pärast seda olid kostja

nõuded hageja vastu lõppenud ja ta ei saanud enam VÕS § 111 lg 1 kohaselt keelduda pärast

tasaarvestust järele jäänud ostuhinna tagastamise kohustuse täitmisest. Samal ajal tekkis hagejal

õigus nõuda kostjalt pärast tasaarvestust järele jäänud ostuhinna tagastamise kohustuse täitmist

ja viivist, juhul kui kostja seda kohustust ei täida (vrd Riigikohtu 16. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-06, p 12).

21.5. Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115, mitte § 189. Seega selle

nõude puhul tuleks VÕS § 113 lg 2 järgi arvestada viivist alates ajast, mil hageja teatas

võlgnikule oma nõudest. Ehkki hageja ei ole kostja vastu praeguses menetluses kahju

hüvitamise nõuet esitanud (kohus ei ole sellist nõuet menetlusse võtnud), on hageja oma

nõudest kostjale teatanud 23. veebruari 2021. a menetlusdokumendis. Hageja aga tasaarvestas

praeguses menetluses üksnes põhinõude (s.o intresside ja lepingutasu näol tekkinud kahju),

mitte sellelt arvestatud viivise. Seega ei ole selle nõude puhul vaja viivist arvestada.

2-20-5396

25 (27)

21.6. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et viivise arvestamine on põhjendatud alates

maakohtu otsuse tegemisest summalt, mis pärast poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamist

hageja kasuks välja mõistetakse. Ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga on sellelt

summalt sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 10. juuli 2021 kuni 21. juuni 2022 eest

viivisekalkulaatori arvutuse kohaselt 583,16 eurot. Osas, milles maakohus mõistis hageja

kasuks välja viivise ka sellele eelneva aja eest ja 7667,60 eurot ületavalt põhinõudelt, tuleb

maakohtu otsus tühistada.

III

22. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus põhjendas seda sellega, et kohus rahuldas nii hagi kui

ka tasaarvestusavaldused osaliselt. Hageja arvates oleks menetluskulud tulnud jätta kostja

kanda, kuna hagi põhinõue rahuldati 76% ulatuses ning hageja oli pakkunud 19. oktoobri 2020.

a kohtuistungil kompromissina summat 9000 eurot, mis oli hagi rahuldamise ulatusega sarnane.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 järgi

vajaduse korral muuta ka menetluskulude jaotust. Seega tuleks kolleegiumil hinnata

menetluskulude jaotust ka sõltumata hageja vastuapellatsioonkaebusest.

23. Kolleegium on seisukohal, et arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Praegusel juhul rahuldati hagi

põhinõudest u 43,8% (7667,60 eurot 17 500 eurost) ulatuses ning ka viivisenõue rahuldati

osaliselt. Ehkki hageja nõue osutus sisuliselt põhjendatuks, rahuldas ringkonnakohus mitte

hageja esmase nõude tehingu tühistamise sätete alusel, vaid alternatiivse nõude, mis rajanes

lepingust taganemisele. Hagi rahuldamise lõplik ulatus ei ole sedavõrd sarnane hageja 19.

oktoobri 2020. a kohtuistungil pakutud kompromissile (kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:06:48), et hageja ettepanekuga mittenõustumine annaks alust jätta menetluskulud tervikuna

või suuremas osas kostja kanda. Osaliselt (977 euro ulatuses) tõstis hageja nõude rahuldamise

ulatust praegusel juhul ka see, et hageja tasaarvestas 23. veebruari 2021. a menetlusdokumendis

oma kahju hüvitamise nõude kostja vastu, mida ta ei olnud hagis esitanud, kostja nõudega

sõiduki kasutuseeliste hüvitamiseks. Kui hageja ei oleks seda tasaarvestust teinud, oleks hagi

rahuldamise ulatus olnud veel väiksem.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu on põhjendatud jätta sellega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja analoogia korras § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.

Kolleegium arvestab menetluskulude jaotamisel muu hulgas seda, et kostja apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt nii põhinõude kui ka viivisenõude (sh viivise arvestamise ajast tulenevalt)

osas ning hagi osaline rahuldamine toimub maakohtuga võrreldes erineval ja hagis esitatud

primaarse nõude asemel alternatiivsel õiguslikul alusel. Hageja vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda.

25. TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude rahalise suuruse üldjuhul kindlaks juhul, kui maakohus on menetluskulud

otsuses kindlaks määranud. Praeguses asjas ei määranud maakohus menetluskulusid kindlaks,

kuna kohus jättis kulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus maakohtu menetluskulude

jaotust ei muuda ja ainsana tuleks kindlaks määrata hageja vastuapellatsioonkaebusega seotud

kostja menetluskulud, on kolleegiumi hinnangul otstarbekas, et ringkonnakohus määrab

apellatsiooniastmes hüvitatavad kulud ise kindlaks.

2-20-5396

26 (27)

25.1. Kostja 10. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kandis kostja

apellatsioonimenetluses kulusid kokku 1914 eurot (koos käibemaksuga), mille moodustasid

kulud õigusabile 14 t 30 min tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja

vastuapellatsioonkaebusega seonduvad kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulud

õigusabile vastuapellatsioonkaebusega tutvumiseks 132 eurot koos käibemaksuga (1 t) ja

vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 198 eurot koos käibemaksuga (1 t 30 min),

seega kokku 330 eurot koos käibemaksuga 2 t 30 min õigusabi eest. Ülejäänud kostja

menetluskulude nimekirjas toodud kulud ei seondu vastuapellatsioonkaebusega, vaid kostja

enda apellatsioonkaebuse esitamisega või ringkonnakohtu 4. märtsi 2022. a kirjaga seoses

seisukohtade esitamisega, kusjuures viidatud kohtu kiri puudutas üksnes apellatsioonkaebust.

Ka kohtu 1. juuni 2022. a määrusega tutvumise kulu ei ole käsitatav hageja

vastuapellatsioonkaebusega seotud kuluna, kuna määruses esitatud selgitused ja lahendatud

taotlused seondusid kostja apellatsioonkaebusega.

25.2. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja

menetluskulude nimekirjas toodud vastuapellatsioonkaebusega seotud lepingulise esindaja

toimingud on nende sisu ja kostja poolt vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuse mahtu

arvestades

põhjendatud

ja

vajalikud

kokku

t

ulatuses,

millest

min

vastuapellatsioonkaebusega tutvumiseks ja 1 t 30 min sellele vastuse koostamiseks. See

põhjendatuks peetav aeg hõlmab ka vastuapellatsioonkaebusele vastamiseks vajalikus ulatuses

maakohtu otsusega tutvumist. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 110 eurot, millele

lisandub käibemaks. Arvestades asja sisu ja mahtu ning juristi puhul kohtupraktikas

põhjendatuks peetud tunnitasude vahemikku, on tunnitasu 110 eurot praegusel juhul

põhjendatud. Kostja on kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Seega

on

kostja

põhjendatud

ja

vajalikud

menetluskulud

seoses

hageja

vastuapellatsioonkaebusega koos käibemaksuga 264 eurot (2×110×1,2), mis tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista.

25.3. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 445 lg-le 1 tuleb määrata kindlaks menetluskulude

hüvitamise kord, nähes ette, et hagejal tuleb kostjale hüvitatavad menetluskulud kanda ERGO

Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 (Swedbank). Vastavalt kostja

taotlusele märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

praeguse otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

26. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot. Arvestades

apellatsioonkaebuse hinda (9354,15 eurot), oleks sellelt tulnud selle esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse redaktsiooni § 59 lg 15 ja lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 550 eurot. Seega on

kostja tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 200 eurot liiga palju. Ringkonnakohus selgitab, et

vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 1 on kostjal õigus enam tasutud riigilõivu tagastamisele. TsMS

§ 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

27. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus

vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 ka kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

28. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kusjuures lõike

2-20-5396

27 (27)

2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur