3-20-2507/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2507

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2021 otsuse

nr

15.3-3.2/86-1

tühistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks vaatama 06.08.2020 elamisloa taotlus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

RÕ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus ning teha asjas uus otsus, millega

jätta X kaebus rahuldamata.

3. Menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2022.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-2507

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aserbaidžaani Vabariigi kodanik X-le anti esimene elamisluba 26.08.2008 abikaasa juurde

elama asumiseks tähtajaga kuni 25.08.2009. Hiljem pikendati elamisluba korduvalt kuni

25.08.2018.

2. X esitas 06.08.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse

püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA keeldus 24.11.2020 otsusega X-le tähtajalise elamisloa

andmisest. X esitas PPA 24.11.2020 otsuse peale vaide, mille PPA rahuldas ning tegi

ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.

3. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 18.03.2021 otsusega nr 15.3-3.2/86-1 X-le tähtajalise

elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2, § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 9 alusel.

Karistusregistri andmetel on X-l 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 19 kehtivat väärteokaristust,

sh on taotlejat kahel korral karistatud reaalse vangistusega (karistusseadustiku (KarS) § 4231 ja

§ 424 lg 2 järgi; KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi). Taotlejal on

4 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg (XX.XX.XXXX–XX.XX.2024). Väärteotrahve ei ole taotleja

karistusregistri andmetel tasunud, mistõttu on osad trahvid asendatud arestiga. Korduv

kriminaalkorras karistatus on VMS § 124 lg 3 kohaselt käsitatav ohuna Eesti julgeolekule. X ei

ole varasematest karistustest õppust võtnud ning pani katseajal toime uusi kuritegusid. Seega

võib X ka tulevikus süütegusid toime panna. Taotleja on oma käitumisega näidanud, et ta

ohustab avalikku korda. Seega tuleb elamisloa andmisest keelduda VMS § 124 lg 1 p 1 alusel.

X ei vasta tähtajalise elamisloa saamise tingimustele (VMS § 123 lg 2). Taotlejal puudub piisav

legaalne sissetulek (VMS § 117 lg 1 p 3). Taotlejal on 13 Eestis elatud aasta jooksul olnud vaid

üks ametlik töökoht ja talle on palka makstud vaid 2018. a aprillist kuni juunini. X ei ole Eestis

hästi kohanenud (VMS § 2102 lg 1 p 2). Taotleja ei ole Eestis omanud püsivat töökohta ja tal

puudub Eestiga majanduslik seos. Lisaks on taotlejat korduvalt kriminaalkorras karistatud, mis

tähendab, et ta ei ole omaks võtnud Eestis kehtivaid käitumisreegleid ja õiguskorda. PPA-le

teadaolevalt ei ole X läbinud ühtegi eesti keele kursust, mis aitaks tal paremini sulanduda

ühiskonda ja leida tööturul hõlpsamini tööd. Taotleja ei ole sedavõrd kaua oma

kodakondsusjärgsest riigist eemal olnud, et tal võiksid tekkida märkimisväärsed raskused seal

kohanemisega. Kuna taotleja ei töötanud, pidi tal olema elamisloa kehtivuse jooksul

ravikulukindlustuse leping (VMS § 120 lg 1).

Taotlejale erandina elamisloa andmine ei ole põhjendatud (VMS § 125 lg 1). Isikule erandina

elamisloa andmine oleks õigustatud juhul, kui esinevad eriti kaalukad asjaolud, mis eeldavad

edaspidi isiku jäämist Eestisse. Taotlejal on küll Eestis kolm alaealist last, kuid praegusel juhul

ei ole alaealiste laste olemasolu selliseks erandlikuks asjaoluks, kuna X ei osale laste

kasvatamisel ega toeta neid ka majanduslikult. Taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumine riivab küll taotleja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuid abikaasa ja lastega

ühise perekonnaelu puudumine Eestis ja taotlejast tulenev oht on piisavalt kaalukas argument

keelduda elamisloa andmisest.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.03.2021 otsuse tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks vaadata 06.08.2020 esitatud elamisloa taotlus uuesti läbi.

3-20-2507

3(9)

1)

Kuigi kaebaja viibib Eestis kohtulahendist tulenevalt seaduslikult (VMS § 43 lg 1 p 5),

on tema võimalus töötada piiratud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja kõiki maakohtu kehtestatud

kontrollnõudeid täita ning tingimisi vangistus võidakse täitmisele pöörata.

2)

Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole Eestis hästi kohanenud. Kaebajale on eelnevalt väljastatud

elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel ning tema abielu ja abielulised suhted on kestnud üle 10

aasta. Jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest tulenevalt on kaldutud kõrvale VMS

§ 149 lg-s 1 sätestatud erisusest. Kaebaja elab Eestis püsivalt 2008. aastast ning Eestis elavad

ka tema kolm alaealist last. Kaebaja elab koos elukaaslasega, kellega tal on ühine

majapidamine. Kaebaja on äriühingus Y OÜ valitud juhatuse liikmeks. Kaebajal puudus

ravikindlustus, kuid PPA ei võimaldanud kaebajal seda puudust haldusmenetluses kõrvaldada.

Kuigi kaebaja ei esitanud kõiki nõutavaid dokumente, ei pidanud PPA vajalikuks

selgitamiskohustust täita, vaid vormistas taotluse läbi vaatamata jätmise asemel sisulise otsuse.

3)

Kaebaja ei nõustu, et kolm alaealist last ei ole kaalukaks asjaoluks, mis tingiksid VMS

§ 124 lg 2 p-s 1 sätestatud keelule vaatamata tähtajalise elamisloa andmise. PPA otsuses ei ole

piisavalt arvestatud kaebaja põhiõigust osaleda oma alaealiste laste elus ja kasvatamises, samuti

ei ole kaalutletud, kas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne ja

vajalik meede arvestades alaealiste laste huve ja õigusi.

4)

VMS § 124 lg 1 ei ole imperatiivne norm ja annab haldusorganile võimaluse kaaluda

erinevaid asjaolusid, sh erandi tegemise võimalust lähtudes VMS § 125 lg-st 1. Erandlike

asjaolude arvestamata jätmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art-ga 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis puudutab kriminaalkorras

karistatud välismaalastega seotud juhtumite hindamist.

5)

VMS § 119 lg-st 1 tulenevalt on vastustajal võimalik anda tähtajaline elamisluba

maksimaalsest lühema kestusega, võttes kaebaja puhul arvesse kohtuotsusega kriminaalasjas nr

X-XX-XXXX määratud katseaja pikkust.

5. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1)

Kaebaja nõustus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX sõlmitud kokkuleppega, teades, et tal ei

ole kehtivat elamisluba. Kaebajal on võimalik Eestis töötada, kui tööandja registreerib tema

lühiajalise töötamise. Kaebaja lühiajaliseks töötamiseks ei ole ühtegi registreeringut esitatud.

Kaebajal on võimalik taotleda kontrollmeetmete muutmist, sh luba kodakondsusjärgsesse riiki

naasmiseks. Kaebaja varasem käitumine ei ole näidanud, et ta oleks huvitatud seaduskuulekast

elust ja ametlikust töötamisest.

2)

PPA ei toonud oma otsuses sõnaselgelt välja, miks kaebaja puhul ei kuulu kohaldamisele

VMS § 149 lg-st 1 tulenev erisus, kuid otsuses on selgitatud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule

korrale ning seda, et teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse kaalub üles kaebaja subjektiivse

soovi Eestis elada.

3)

Kaebaja nimetati Y OÜ juhatuse liikmeks 03.09.2019, s.o pärast elamisloa pikendamisest

keeldumist (02.08.2019).

4)

PPA selgitas kaebajale, et elamisloa saamiseks peab tal olema ravikindlustus, kuid

kaebaja ei esitanud selle olemasolu kohta tõendeid.

5)

Kaebaja ei ole oma laste kasvatamises aktiivselt osalenud juba vähemalt neli aastat ning

ei ole neid ka majanduslikult toetanud. Kuna kaebajale ei ole tehtud ettekirjutust Eestist

lahkumiseks, ei kaasne vaidlustatud otsusega kaebajale intensiivset õiguste riivet.

3-20-2507

4(9)

6. Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.12.2021 otsusega halduskohtu otsuse

ning saatis asja samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.03.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 18.03.2021

otsuse ja kohustas PPA-d vaatama kaebaja elamisloa taotlus uuesti läbi. Menetluskulud jättis

halduskohus poolte endi kanda.

1)

Tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tuvastamiseks ei piisa ainuüksi andmetest isiku

kuritegeliku tausta kohta, vaid PPA-l tuleb täiendavalt analüüsida süütegude toimepanemise

asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid. Isikust tulevikus lähtuvate potentsiaalsete

riskide hindamisel ei saa tugineda üksnes kuritegude kordumisele ja raskusele, vaid arvestada

tuleb ka isiku hilisema käitumisega (sh vangistuse kestel). Samuti tuleb analüüsida, kuidas

mõjutavad uute kuritegude toimepanemise riski isiku uued elutingimused (nt EIK 22.12.2020

otsus nr 6325/15, Z. vs. Šveits, p 59). PPA on vaidlustatud otsuses toonud välja kaebajale

määratud karistused ja märkinud, et kaebaja pole neist õppust võtnud ning pani katseajal toime

uusi kuritegusid. PPA on selle põhjal järeldanud, et kaebaja ohustab avalikku korda ja võib ka

tulevikus panna toime süütegusid. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks tegelikult analüüsinud

kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid. Seega on

vaidlustatud otsus põhjendamata.

2)

VMS § 125 lg 1 p 2 alusel võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on

toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema

karistatus ei ole kustunud. PPA ei ole vaidlustatud otsuses kaalunud, kas isikust lähtuvat ohtu

arvesse võttes kaalub või ei kaalu õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele selle ohu üles.

3)

Kaebaja on abielus, kuid ei ela oma abikaasaga koos; kaebaja Bakuus viibiv abikaasa

taotleb lahutust. Kaebaja elab koos elukaaslasega, kellega tal on ühine majapidamine. Kaebajal

on kolm alaealist last, kes elavad Eestis oma vanavanemate juures. Keila Linnavalitsuse

arvamuse järgi ei ole kaebaja viimase kolme aasta jooksul laste kasvatamises osalenud ega neid

majanduslikult toetanud. Kuni kaebajal on kohtulahendist tulenev õigus Eestis viibimiseks, on

tal võimalik osaleda oma laste kasvatamisel.

4)

Kaebaja on äriühingus Y OÜ juhatuse liige. Nimetatud äriühingul puudub

majandustegevus. Üksnes formaalne äriühingu juhatuse liikme staatus ei too kaasa vajadust

Eestis viibimiseks. Samuti ei ole kaebaja Maksu- ja Tolliameti andmetel Eestis viibimise ajal

püsivat töökohta omanud, mis tähendab, et kaebajal puudub Eestiga püsiv majanduslik seos.

Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid ravikindlustuse olemasolu kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldamata jätta.

1)

Puudub vaidlus, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude

eest, mis on VMS § 124 lg 2 p 9 järgi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks.

Sisuliselt leidis halduskohus, et ka VMS § 123 p 2 alusel elamisloa andmisest keeldumine on

õiguspärane.

2)

Apellatsiooniastmes on vaidluse all VMS § 124 lg 1 p 1 kohaldamine. Kohtu viidatud

tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tuvastamise nõue tuleneb direktiivist 2003/109/EÜ pikaajalistest

elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Pikaajalise elaniku elamisluba annab

välismaalasele nimetatud direktiivi III peatükis sätestatud õigused. Kaebaja ei oma ega ole

kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba ning seega ei kohaldu kaebajale ka direktiivist

3-20-2507

5(9)

tulenev täiendav kaitse. Seega on halduskohus ebaõigesti leidnud, et PPA peaks tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumisel hindama, kas isikust lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht.

3)

Ekslik on ka halduskohtu seisukoht, et PPA ei ole otsuse tegemisel kaalunud VMS § 125

lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamist. PPA on otsuses põhjendanud, miks kõnealune erand

praegusel juhul ei kohaldu. Kaebaja enda argument erandi kohaldamiseks olid lapsed ning

lastega seotud asjaolusid on PPA oma otsuses põhjalikult käsitlenud. Perekonna- ja eraelu riivet

praegusel juhul ei esine, kuivõrd elamisloa andmisest keeldumisega ei kaasne kaebajale

kohustust Eestist lahkuda.

9. X ei esitanud PPA apellatsioonkaebusele oma seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

11. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9).

Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda

välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama

jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1). Tähtajaline elamisluba püsivalt

Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks,

kuivõrd avalike huvide edendamiseks. 02.04.2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise

ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis)

järeldub, et tähtajalise elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida

selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja

loovad lisandväärtust (lk 3 ja 34).

12. PPA on kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuginenud kolmele alusele:

VMS § 123 p 2 ning § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 9.

13. VMS § 124 lg 2 p 9 järgi keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalast on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. VMS § 125 lg 1 p 4 järgi võib

sellisel juhul siiski erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalase suhtes ei esine muid

VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest

keeldumise aluseid.

13.1. PPA on viidanud kaebaja kolmele kehtivale kriminaalkaristusele ning lisaks 19 kehtivale

väärteokaristusele, samuti toonud välja, et väärteotrahve ei ole kaebaja tasunud, mistõttu on

need osaliselt asendatud arestiga. Vaidlustatud otsuse p-s 3 on kirjeldatud kaebaja poolt toime

pandud kuritegusid, mille eest on kaebajat karistatud reaalse vangistusega.

Harju Maakohus karistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY kaebajat 6

kuu pikkuse vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga (selleks ajaks allutati kaebaja KarS

§ 75 lg 1 alusel käitumiskontrollile), selle eest, et olles varasemalt karistatud liiklusseaduse §

201 lg 2 alusel, juhtis ta mootorsõidukit, omamata selleks juhtimisõigust (KarS § 4231). Lisaks

karistati sama otsusega kaebajat mootorsõiduki korduva joobeseisundis (narkootilises joobes:

kanep, amfetamiin, metamfetamiin, alprasolaam) juhtimise eest (KarS § 424 lg 2).

Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati kaebaja

süüdi grupiviisilise suures ulatuses kelmuse ja rahapesu toimepanemises (KarS § 394 lg 2 p-de

1, 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4) ning määrati talle liitkaristuseks 4 aasta ja 6 kuu pikkune

vangistus, millest kaebaja kandis reaalselt ära 8 kuud ja 16 päeva. Viimati nimetatud kuriteod

3-20-2507

6(9)

pani kaebaja toime ajal, kui ta polnud veel täielikult ära kandnud XX.XX.XXXX otsusega

määratud karistust. XX.XX.XXXX otsusega kohustati kaebajat 4 aasta ja 6 kuu pikkuse

katseaja (XX.XX.XXXX–XX.XX.2024) jooksul täitma kontrollnõudeid.

13.2. Seega on praegusel juhul VMS § 124 lg 2 p-s 9 sätestatud tingimused formaalselt täidetud.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et karistusregistri väljavõttest (dtl 173–180) nähtuvalt

karistati kaebajat ka Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX

KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi (süstemaatiline vargus, mis jäi katse staadiumisse) 2 kuu

pikkuse vangistusega. Lisaks on kaebajat korduvalt karistatud väärteo korras varavastaste

süütegude, erinevate liiklusseaduse rikkumiste ning narkootilise või psühhotroopse aine

ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on kaebaja nii liiklus- kui ka varavastaseid süütegusid

pannud toime süstemaatiliselt. Karistatuse andmete põhjal võib järeldada, et süütegude

toimepanemine on kujunenud kaebaja eluviisiks ja vähemalt osaliselt ka elatusallikaks.

Varasemad karistused ega käitumiskontrollile allutamine ei ole suunanud kaebajat

õiguskuulekale teele. Kaebaja vahistati viimati 26.09.2019 ehk vähem kui viis kuud pärast

eelmisest vangistusest vabanemist (XX.XX.XXXX). Kaebaja viibis vangistuses 8 kuud ja 16

päeva ning esitas elamisloa taotluse ligi kaks kuud pärast vabanemist. PPA 18.03.2021 otsuse

tegemise ajaks oli viimasest süüdimõistmisest ja vangistuse lõpust möödunud veidi üle 9 kuu.

PPA otsusest ja kaebuse lisast 7 (dtl 45) nähtub ühtlasi, et kaebaja kandis elamisloa menetluse

ajal 2021. a jaanuaris aresti, sest ei olnud tasunud talle määratud väärteotrahve. Trahvide

tasumata jätmine näitab kaebaja suhtumist õiguskorda ning tema soovimatust seda järgida.

Kaebaja on elanud Eestis alates 2008. aastast ja omas elamisluba kuni 25.08.2018, kuid tal on

selle aja jooksul olnud vaid üks ametlik (suhteliselt lühiajaline) töökoht. Seega ka ajal, mil

kaebajal oli elamisluba, oli tema huvi legaalse sissetuleku teenimise vastu väga vähene ning

võib arvata, et tal ei ole kujunenud tööharjumust, et endale ja perele õiguspärasel teel

sissetulekut teenida. Kirjeldatud asjaolud annavad tunnistust ohust, et kaebaja võib toime panna

uusi süütegusid (vt ka Riigikohtu 03.05.2019 otsus asjas nr 3-18-89, p 18, ja 22.09.2019 otsus

asjas nr 3-16-2088, p 21).

13.3. PPA leidis, et kaebaja kuritegelikku tausta arvestades peaks esinema eriti kaalukad

asjaolud talle elamisloa andmiseks VMS § 125 lg 1 alusel, kuid praegusel juhul neid ei esine.

Kaebajal on Eestis küll kolm last, kuid kaebaja ei osale nende kasvatamisel ega toeta neid ka

majanduslikult. PPA hinnangul ei ole kaebaja oma korduvate õigusrikkumistega heaks

eeskujuks oma lastele. Arvestades ka eelnevalt kirjeldatud asjaolusid, nõustub ringkonnakohus

PPA-ga, et kaebajale erandina elamisloa andmiseks alust ei ole.

14. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui

on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Nimetatud aluse

kohaldamisel tuleb prognoosida isikust lähtuvat ohtu ning sellise hinnangu andmisel võib mh

arvestada isiku karistamist süüteo eest (Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, p 21).

Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise

tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohus 27.02.2014

otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

14.1. PPA on vaidlustatud otsuses märkinud, et kaebaja ei ole varasemast karistusest õppust

võtnud ning on katseajal pannud toime uusi kuritegusid. Sellest on PPA järeldanud, et kaebaja

võib tulevikus uusi süütegusid toime panna.

14.2. Halduskohtu arvates pidanuks PPA tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt

tõsise ohu ning hindama kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid

tegureid, kuid ei ole neid asjaolusid hinnanud.

3-20-2507

7(9)

14.3. VMS § 124 lg 1 p 1 sõnastus erineb VMS § 237 lg 1 p 1 ja § 241 lg 1 p 2 sõnastusest:

esimesel juhul peab PPA ära näitama, et välismaalane võib ohustada avalikku korda, teisel juhul

aga, et asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus

võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-

14, p 16).

14.4. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu viidatud Riigikohtu 03.05.2019 otsus asjas nr 3-

18-89 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.12.2020 otsus nr 6325/15 puudutasid pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest võib

keelduda või selle kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale

või riigi julgeolekule (VMS § 237 lg 1 p 1 ja § 241 lg 1 p 2). Direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1

järgi peab liikmesriik, kui ta keeldub pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja

julgeolekuga seotud põhjustel, kaaluma avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud

õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse

elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt

võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku

ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tuleb isikust lähtuv tegelik ja

piisavalt tõsine oht tuvastada pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja

sissesõidukeelu kohaldamise korral. Direktiivist 2003/109/EÜ nähtuvalt omandab isik

pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid vaid juhul, kui riik selle staatuse

välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise

elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga (Riigikohtu 23.09.2019 otsus asjas nr 3-

16-2436, p 11). Kaebajale keelduti taotletud tähtajalise elamisloa andmisest ning talle ei ole

tehtud lahkumisettekirjutust, mistõttu temale eelviidatud sätted ei laiene. Seega ei pidanud PPA

tuvastama kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.

14.5. Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikide pädevad asutused saavad teatud juhtudel

direktiivi 2003/86/EÜ, mis käsitleb perekondade taasühinemist, art 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel

tugineda üksnes asjaolule, et isik on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises, ilma et tuleks

tuvastada, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis

kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis. Seda võib siiski teha ainult

sellisel juhul, kui kuriteo raskus või laad on selline, et on vaja välistada kolmanda riigi kodaniku

viibimine asjaomase liikmesriigi territooriumil (12.12.2019 otsus liidetud kohtuasjades nr C-

381/18 ja C-382/18, p-d 63 ja 66). Kaebaja ei ole ka direktiivi 2003/86/EÜ toimealas, mistõttu

ei pea tema puhul rakendama elamisloa kehtetuks tunnistamisel sama kõrget standardit.

14.6. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul VMS § 124 lg 1 p 1 kohaldamine

põhjendatud. PPA ohuprognoos ei lähtu pelgalt süütegude toimepanemise faktist, vaid ka

kaebaja käitumisest pärast karistuse määramist ja käitumiskontrollile allutamist. Kaebaja kui

korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku, kes pani katseajal toime uusi kuritegusid, puhul on

alust arvata, et ta võib ka edaspidi süütegusid toime panna ja seeläbi lähtub temast oht avalikule

korrale. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaebajale korduvalt määratud vangistus ning

katseaja pikkus peegeldavad tema kuritegude raskust ning seeläbi ka kaebajast lähtuva ohu

suurust. Süütegude toimepanemise ohtu suurendavateks asjaoludeks võib kaebaja puhul pidada

ka hiliseima kuriteo toimepanemist isikute grupis, mis viitab isiku kuritegelikele sidemetele,

ning narkootikumide tarvitamist (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 27).

15. VMS § 123 p 2 järgi keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta

tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Nimetatud alus on iseseisev tähtajalise elamisloa

andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste

olemasolust (vt VMS § 123 p 3 kohta Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, p 11).

Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel

3-20-2507

8(9)

elamisloa andmiseks, on sätestatud VMS §-s 117. Sellisteks tingimusteks on muu hulgas piisav

legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis

(VMS § 117 lg 1 p 3), ja VMS §-s 120 sätestatud nõuetele vastav ravikulukindlustuse leping

(VMS § 117 lg 1 p 4). Lisaks on VMS §-s 2102 sätestatud püsivalt Eestisse elama asumiseks

antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimused. VMS §-s 2102 lg 1 p 2 järgi peab

välismaalane olema Eestis hästi kohanenud. PPA 18.03.2021 otsuse kohaselt ei vasta kaebaja

nendele tingimustele.

15.1. PPA viitab oma otsuses, et Eestis elatud aja jooksul on kaebajal Maksu- ja Tolliameti

andmetel olnud vaid üks ametlik töökoht perioodil 06.03.2018–18.10.2019 ning palka maksti

kaebajale vaid 2018. a aprilli-, mai- ja juunikuus (dtl 118). Kaebaja esitas PPA-le oma

elukaaslase pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt teenis kaebaja elukaaslane miinimumpalka

(dtl 116–117). Kaebaja on Y OÜ juhatuse liige, kuid PPA on tuvastanud, et nimetatud

äriühingul puudub majandustegevus. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid

piisava legaalse sissetuleku kohta. Ligikaudu töötasu alammäärale vastavas suuruses palka

teeniva kaebaja elukaaslase lubadust kaebajat ülal pidada (dtl 115, tõlge dtl 187) – millest

viimane võib igal ajal taanduda – ei saa pidada piisavaks legaalseks sissetulekuks VMS mõttes.

15.2. VMS § 120 lg 9 järgi ei ole välismaalasel samas paragrahvis sätestatud lepingu sõlmimise

kohustust välislepingus sätestatud juhul või juhul, kui ta on ravikindlustuse seaduse (RaKS)

kohaselt kohustusliku ravikindlustusega kindlustatud isik. RaKS § 5 lg 1 järgi on kindlustatud

isik selle seaduse tähenduses muu hulgas isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud

maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses

sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega RaKS alusel või RaKS § 22

lg-tes 1 ja 2 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. Kaebaja kinnitas 01.10.2020 e-kirjas

(dtl 125, tõlge dtl 182) PPA-le töökoha puudumist. Kuna kaebaja ei tööta, peab tal olema VMS

§-s 120 sätestatud nõuetele vastav ravikulukindlustuse leping. PPA selgitas kaebajale oma

26.10.2020 kirjas (dtl 139), et legaalse sissetuleku ja tervisekindlustuse puudumine on VMS

§ 123 lg 2 järgi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Kaebaja ei ole haldus- ega

ka kohtumenetluses tõendanud ravikulukindlustuse lepingu olemasolu.

15.3. PPA hinnangul ei ole kaebaja Eestis hästi kohanenud, kuivõrd tal puudub püsiv töökoht,

teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kaebaja ei ole PPA-le teadaolevalt läbinud

ühtegi eesti keele kursust. VMS § 149 lg 1 sätestab, et kui välismaalane on saanud tähtajalise

elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm

aastat, võib talle anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS §-des 2101

ja 2102 sätestatut kohaldamata. VMS § 149 lg 1 annab PPA-le kaalutlusõiguse. Kaebaja vastab

formaalselt selles sättes nimetatud tingimustele, kuid PPA ei ole oma otsuses kaalunud, kas

praegusel juhul on alust seda sätet kohaldada ja sellest lähtuvalt mitte rakendada VMS §-des

2101 ja 2102 sätestatut. Sellises olukorras ei saa pidada põhjendatuks VMS § 2102 lg 1 p-s 2

sätestatud alusele tuginemist. Põhjendused, mille PPA on kohtumenetluses välja toonud VMS

§ 149 lg 1 mittekohaldamise õigustamiseks (eelkõige kaebaja karistatus), ei veena

ringkonnakohut selles, et ka otsuse tegemisel samadest kaalutlustest lähtuti.

15.4. Eelnevast järeldub, et kaebaja ei vasta VMS § 117 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud tähtajalise

elamisloa andmise üldtingimustele, mistõttu sellel, kas kaebaja vastab või ei vasta ka tähtajalise

elamisloa andmise lisatingimustele, ei ole määravat tähtsust. Seega tuleneb VMS § 123 p-st 2

iseseisev alus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks. Kaebajale tähtajalise

elamisloa andmine ei oleks kooskõlas ka sellise elamisloa andmise eesmärgiga (käesoleva

otsuse p 11), mida tuleb arvestada sõltumata sellest, kas isiku suhtes kohaldatakse VMS §-s 149

lg-s 1 sätestatud erisust.

3-20-2507

9(9)

16. Olukorras, kus esines alus elamisloa andmisest keeldumiseks mh avaliku korra kaitseks, ei

pidanud PPA kaaluma võimalust anda kaebajale elamisluba katseaja lõpuni. Elamisloa

andmisest keeldumine ei ole asjaolusid arvestades ka ebaproportsionaalne. Kuivõrd kaebajale

ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ning tal on VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenevalt alus Eestis viibida,

ei riiva elamisloa andmisest keeldumine tema õigust pereelule, sh on kaebajal võimalik katseaja

vältel kohtuda oma lastega. Elamisloa puudumine ei takista kaebajal laste kasvatamises

osalemist ja ülalpidamiskohustuse täitmist. Kaebaja on abielus, kuid puudub vaidlus, et kaebaja

kooselu abikaasaga lõppes juba mitu aastat tagasi. Ajutise viibimisõiguse alusel Eestis

viibimisel on kaebaja töötamise ja tööturuteenuste kasutamise võimalused küll piiratumad kui

elamisloa omamise korral, kuid mitte sellisel määral, et muuta kaebajal legaalse sissetuleku

teenimise võimalused sisuliselt olematuks. Tõenäolisemalt on kaebajal töökoha leidmisel

takistuseks tema kuritegelik taust ning vähene töökogemus ja -harjumus, mis on tingitud

kaebaja enda teadlikest valikutest.

17. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb HKMS § 200 p 3 alusel

asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

18. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS

§ 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus

rahuldamata, kuid vastustaja pole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

esitanud, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda.

19. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)