3-21-1312/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1312

Haldusasi

X.X kaebus SA Erametsakeskus 15.03.2021 toetuse otsuse

nr 6-1/21/1 osaliseks ja 12.05.2021 vaideotsuse nr 6-

4/20/2877-3 tervikuna tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X

Vastustaja – SA Erametsakeskus

Kaasatud haldusorgan I – Maaeluministeerium, volitatud

esindaja Ketlyn Roze

Kaasatud haldusorgan II – Keskkonnaministeerium,

volitatud esindaja Marko Lelov

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asjale juurde järgmised dokumendid: „Register_18541150“, „Määruse nr 39

seletuskiri“, „Seotud aktide nimekiri“.

2. Jätta X.X kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

3-21-1312

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X (kaebaja) esitas maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000

erametsamaa toetus“ (määrus nr 39) alusel SA-le Erametsakeskus (vastustaja) 16.04.2020

taotluse1 Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks. Toetust taotleti kaebajale kuulunud

Kõre kinnistul (registriosa nr 18541150, katastritunnus 44901:006:0007, asukoht Ida-Viru

maakond, Lüganuse vald, Piilse küla) asuva metsaala kohta pindalaga 1,26 ha.

2. Kaebaja võõrandas Kõre kinnistu 10.12.2020 Y.Y-ile. Kanne kinnistusraamatusse tehti

15.12.20202.

3. Vastustaja jättis 15.03.2021 toetuse otsusega nr 6-1/21/13 Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 79 lg 4 p 1 alusel kaebaja toetuse

taotluse rahuldamata. Otsuse lisas 244 põhjendati toetuse määramata jätmist sellega, et

taotlusega seotud kinnistu omandaja ei esitanud ajavahemikul 22. aprillist kuni 20. juulini

vastustajale avaldust toetuse maksmiseks talle või kinnisasja võõrandajale (Euroopa

Komisjoni 17.07.2014 rakendusmääruse nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja

kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega, (määrus nr 809/2014) art

8; määruse nr 39 § 10).

4. Kaebaja esitas 15.03.2021 otsuse peale 18.04.2021 vaide.

5. Vastustaja jättis 12.05.2021 vaideotsusega nr 6-4/20/2877-35 vaide rahuldamata.

Vastustaja teostas taotluse osas 01.01.2021 täiendava kontrolli, mille käigus tuvastati, et

kinnisasi ei olnud kohustuseaasta (2020. a) lõpu seisuga enam kaebaja omandis. Natura 2000

erametsamaa toetuse puhul on tegemist 1-aastase toetusega. Taotleja kohustub täitma toetuse

tingimusi kohustuseaasta jooksul (määruse nr 39 § 6 lg 1, § 7 lg 1). Kaebaja esitas toetuse

taotluse 2020. a-l, mistõttu oleks ta pidanud kuni kohustuseaasta lõpuni (31.12.2020) täitma

looduskaitseseaduses (LKS) ja metsaseaduses (MS) ning nende alusel kehtestatud õigusaktide

sätestatud nõudeid. Kaebaja ei saanud seda teha, sest võõrandas kinnisasja 10.12.2020.

Kinnisasja võõrandamisest vastustaja teavitamiseks on ette nähtud kindel ajavahemik. Kuna

kaebaja võõrandas kinnisasja pärast toetuse taotluse esitamist, kuid enne kohustuseaasta

lõppemist, pidi võõrandamisest teatama ajavahemikul 22. aprillist kuni 20. juulini (määruse nr

39 § 10). Kinnistu võõrandamine toimus pärast määruses nr 39 ette nähtud võõrandamisest

teavitamise tähtaega, seega oli tähtaeg taotluses muudatuste tegemiseks möödunud. Vastustaja

kohtleb kõiki taotlejaid võrdselt. Kaebaja taotluse rahuldamine olenemata asjaolust, et kaebaja

ei olnud terve kohustuseaasta jooksul kinnistu omanik, eeldaks põhjendamata eelise andmist

võrreldes teiste toetuse taotlejatega, kelle osas analoogsetel põhjustel on jäetud toetuse

taotlused rahuldamata.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes

tühistada vastustaja 15.03.2021 toetuse otsus kaebajat puudutavas osas ja 12.05.2021

vaideotsus tervikuna ning kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

Vastustaja ei ole otsuses määruse nr 39 § 6 lg-le 1 viidanud. Nimetatud säte ei põhjenda, et

taotlus ei vastanud ELÜPS § 79 lg 4 p-s 1 sätestatud toetuse saamise nõuetele. Kinnistu oli

taotluse esitamise ajal kaebaja omandis ja vastustaja kontrollis seda 14.08.2020. Määruse nr

809/2014 art 8 ega määruse nr 39 § 10 lg 1 ei võimalda kinnistu võõrandamisest detsembris

1 Vastustaja 24.08.2021 esitatud lisad „Lisa 1_X.X_6_4_20_2877“ ja „Lisa 2 X.X_6_4_20_2877_3“.

2 Vt kohtu poolt juurde võetud kinnistusregistri väljavõte „Register_18541150“.

3 Kaebuse lisa „N2000_KKmitterahuldada_24“.

4 Kaebuse lisa „KK_lisa_24_taotlusnr_2877“.

5 Kaebuse lisa „Vaideotsus_X.X_12.05.2021“.

2(12)

3-21-1312

teatada. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt toetuse taotlejatega, kes võõrandavad kinnistu enne

20. juulit. Neil on õigus toetusele kogu kalendriaasta eest. Kaebajal puudub õigus toetusele,

kuigi ta oli kinnistu omanikuks ligi aasta. Määruses nr 39 ei ole sätestatud kohustuseaasta

algust, lõppu ega pikkust. Määruse nr 39 § 6 lg 1 ja § 10 on Eesti Vabariigi põhiseadusega

(PS) vastuolus. Piiratud on kaebaja õigust ise otsustada, millal oma kinnistu võõrandada.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Vastustajal puudub määruse nr 39 järgi kaalutlusruum toetuse andmise üle otsustamiseks

juhul, kui taotleja kasvõi 1 päev enne kohustuseaasta lõppu võõrandab toetusõigusliku

kinnistu. Toetust on võimalik saada vaid juhul, kui kinnistu võõrandatakse enne

kohustuseaasta 20. juulit. Kuna kaebaja võõrandas oma kinnistu 15.12.2020 ehk pärast 20.

juulit, siis ei olnud võimalik kaebaja taotlust rahuldada.

7.2. Määruse nr 809/2014 art 8 järgi tuleb liikmesriigil kehtestada ajavahemik, mille jooksul

kinnistu üleandmine on võimalik. Vastustaja arvates võimaldab nimetatud säte toetust maksta

ka pärast kehtestatud ajavahemikku nii üleandjale kui ülevõtjale eeldusel, et kõik toetuse

maksmise tingimused on täidetud. Vastustaja on koostöös Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametiga (PRIA) ning Maaeluministeeriumiga määruse nr 39 § 10 muutmisel

leidnud, et 20. juuli on kuupäev, mis võimaldab taotlejal sattuda kontrollivalimisse. Sellisel

juhul pole oluline, millal kinnisasi võõrandati ja kas sellest ka teavitati. Vastustaja arvates on

toetuse andmise nõuetega kooskõlas, kui pärast 20. juulit saaks toetust taotleja/kinnisasja

võõrandaja tingimusel, et ta lubab enda osas kontrolle teostada ka ülejäänud kohustuseaasta

osas.

7.3. Lisaks on selline arvamus kooskõlas Natura 2000 erametsamaa toetuse eesmärgiga

(määruse nr 39 § 2) – toetust antakse looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Nimetatud

toetuse puhul on tegemist kompensatsiooniga kinnisasja omanikule, et ta taluks

looduskaitselisi piiranguid oma metsamaal. Toetuse saamise eelduseks on, et taotlejal ei oleks

rikkumisi LKS-i, MS-i jt nõuetele vastavuse osas (määruse nr 39 §-d 7 ja 8). Seega ei pea

taotleja Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks peale taotluse esitamise mitte ühtegi

eraldi toimingut kohustuseaasta jooksul tegema. Vastustaja ja PRIA kontrollid hõlmavad

taotleja rikkumiste puudumise tuvastamist ning vastustaja kontroll metsaala suuruse ja

kattuvuste kontrolli. Määruse nr 39 §-s 10 sätetatud tähtaeg (20. juuli) toetuse saamiseks ei

ole proportsionaalne looduskaitseliste piirangute talumise kohustuse ulatusega. Taotleja peab

igal juhul ja igal ajal omanikuna ja tavakodanikuna järgima enda metsamaal ja mujal

looduskaitselisi ja MS-i piiranguid, olenemata sellest, kas ta taotleb toetust või mitte.

Kinnisasja võõrandamisega ei kao need piirangud samal kinnisasjal. Seega on arusaamatu

määruse nr 39 § 10, mille kohaselt pärast 20. juulit sellise metsamaa eest enam toetust ei saa.

Seda kinnitavad ka igal aastal esitatavad vaided, kuid seni pole määruse nr 39 § 10 osas

kohtulikku kontrolli teostatud.

7.4. Vastustaja nõustub kaebaja etteheitega ebavõrdse kohtlemise osas. Taotluse esitamise

tähtaeg on määruse nr 39 § 9 lg 1 järgi 4.-22. aprill. Seega kui võõrandamine on toimunud

vahetult enne taotluse esitamist, siis on küll 20. juuli tähtaega järgitud, kuid uue omaniku

toetuse periood ja kontrollivalimisse sattumise periood on veel lühem.

7.5. Kohustuseaasta = kalendriaasta ehk 1. jaanuar kuni 31. detsember. Seega kui taotleja

rikkus LKS-i mõnda sätet 3. jaanuaril, siis jäetakse sama aasta aprillis esitatud toetuse taotlus

rikkumise tõttu rahuldamata. Järgmisel kohustuseaastal esitatud taotluse puhul seda rikkumist

ei arvestata.

3(12)

3-21-1312

7.6. Siiski on vaidlusalused otsused õiguspärased, kuna on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.

8. Kaasatud haldusorgan Keskkonnaministeerium nõustus vastustaja esitatud vastusega.

Määruse nr 39 § 6 lg-st 1 nähtuvalt on toetust võimalik taotleda aladele, mis on LKS-i alusel

kaitse alla võetud. Kui maaomanik võõrandab maa, siis LKS-i alusel kehtestatud piiranguid

peab järgima maaomanik seni, kuni maa kuulub talle, ning ka uus maaomanik päevast, mil

kinnisasi talle üle antakse. Kaitstavatel loodusobjektidel on piirangute järgimine läbiv

kohustus. Seda silmas pidades peab olema võimalus toetust saada ka siis, kui kinnisasi

võõrandatakse pärast 20. juulit. Määruse nr 39 eelnõu seletuskirja kohaselt on toetuse andmise

eesmärkideks aidata kaasa Natura 2000 võrgustiku aladel looduskaitsenõuete täitmisele,

säilitada nendes piirkondades väärtuslikud metsa elupaigad ning aidata seal kohaneda

piirangutega, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30.11.2009 direktiivi nr

2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (direktiiv nr 2009/147) ning Euroopa Liidu

nõukogu 21.05.1992 direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (direktiiv nr 92/43) rakendamisest. Olukord, kus pärast

20. juulit võõrandatud kinnisasja puhul enam toetust saada ei ole võimalik, ei toeta kaitstaval

loodusobjektil eesmärkide täitmist.

9. Kaasatud haldusorgan Maaeluministeerium leidis, et kaebus tuleks jätta rahuldamata.

Põhjendused:

9.1. Natura 2000 erametsamaa toetuse puhul on tegemist Euroopa Maaelu Arengu

Põllumajandusfondist (EAFRD) „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ (maaelu arengukava)

alusel ja korras antava toetusega. Maaeluministeeriumi koostatud maaelu arengukava on

heaks kiitnud nii Vabariigi Valitsus kui ka Euroopa Komisjon. Erametsamaa toetust

makstakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määruse nr 1305/2013 Euroopa

Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (määrus nr 1305/2013)

art 30 lg 1 alusel eesmärgiga hüvitada lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud

ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses direktiivide nr 2009/147 ja 92/43

rakendamisega. Toetuse üldeesmärgiks on aidata kaasa Natura 2000 alal erametsamaa

säästvale kasutusele ja kaitsta Natura 2000 erametsamaa piiranguvööndis, hoiualal,

sihtkaitsevööndis ja projekteeritavatel aladel ning LKS § 4 lg 1 p-des 1 ja 4 nimetatud

kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuvaid loodusväärtusi.

9.2. Toetuse saamiseks peab taotleja täitma ELÜPS-is ja määruses nr 39 sätestatud nõudeid.

Nii maaelu arengukavast kui ka määrusest nr 39 tuleneb, et toetust ei maksta üksnes selle eest,

et metsamaa on isiku omandis või et ta peab sellel maal teatavaid piiranguid taluma, vaid

taotleja peab lisaks täitma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Oma olemuselt on toetuse

puhul tegemist toetusega, mitte hüvitisega, kuid see on mõeldud osaliselt katma ka metsa

majandamisest saamata jäänud tulu. Lisaks on maaelu arengukavas ja määruses nr 39

sätestatud, et toetust võib taotleda erametsaomanik ja üksnes tema omandis oleva metsaala

kohta. Seda seetõttu, et maa omanik on osaliselt või täielikult loobunud metsaala

majandamisest vastavalt kehtestatud kaitsekorrale. Looduskaitseliste piirangute puhul on

sisuliselt tegemist omandiõiguse riivega ja nimetatud piirangute talumiskohustus on just

metsaala omanikul. Määruses nr 39 on taotlusega seotud kinnisasja võõrandamise puhul

jäetud mõistlik paindlikkus, võimaldades teatud tingimustel toetust saada ka kinnisasja

võõrandajal ehk isikul, kes ei ole enam võõrandatud metsaala omanik.

9.3. Toetusõigusliku kinnisasja võõrandamist reguleerivad määruse nr 39 § 10 ja määruse nr

809/2014 art 8. Määruse nr 809/2014 art 8 lg 2 sätestab üldreegli, et kinnisasja võõrandajale

4(12)

3-21-1312

ei või toetust maksta, kui ta ei ole kinnisasja võõrandamise hetkeks täitnud ära kõiki toetuse

maksmise tingimusi, sh talunud kohustuseaasta lõpuni looduskaitselisi piiranguid ja täitnud

kohustuseaasta lõpuni õigusaktides sätestatud nõudeid. Määruse nr 809/2014 art 8 lg-ga 5 on

jäetud liikmesriikidele võimalus otsustada maksta toetus võõrandajale. Tegemist ei ole

liikmesriigi kohustusega, vaid võimalusega. Need asjakohased juhud, mil kinnisasja

võõrandamise korral võimaldada võõrandajale toetust maksta, otsustab liikmesriik. Eestis on

kinnisasja võõrandajale toetuse saamise võimaluse säilitamist peetud põhjendatuks, kuid

üksnes juhul, kui võõrandamine toimub ajavahemikul 22. aprillist kuni 20. juulini ja sellest

teavitatakse hiljemalt 20. juuliks. Tegemist on liikmesriigi enda kehtestatud ajavahemikuga.

ELÜPS § 76 lg 3 p 2 kohaselt on toetuse taotleja kohustatud teavitama taotlust menetlevat

asutust viivitamata toetuse taotluses esitatud andmetes toimunud muudatustest või ilmnenud

asjaolust, mis võib mõjutada taotluse kohta otsuse tegemist. Kinnisasja kohustuseaasta keskel

võõrandamine mõjutab kindlasti taotluse kohta otsuse tegemist. Muutub taotlusega seotud

kinnisasja omanik ja tekib küsimus, kas ja kes toetust saada soovib ning kas võõrandatud

kinnisasjal toetuse saamiseks kehtestatud nõudeid ka edaspidi kontrollida saab. Seetõttu peab

selline teave vastustajani jõudma esimesel võimalusel.

9.4. Liikmesriigil on kohustus seada sisse tõhus haldus- ja kontrollisüsteem (määruse nr

1305/2013 art 65 lg 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määruse nr 1306/2013

ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr

814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (määrus nr 1306/2013) art 58 lg-d 1 ja 2,

art 59 lg-d 1, 2 ja 5; Euroopa Liidu nõukogu 18.12.1995 määruse nr 2988/95 Euroopa

ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus nr 2988/95) preambula p 3; Euroopa Kohtu

24.04.2008 otsus asjas nr C-418/06 P, p 70; 05.07.2012 otsus asjas nr T-86/08, p 114).

Arvestades liikmesriigile Euroopa Liidu õigusaktidega seatud kohustusi, on ka Eestis loodud

selline haldus- ja kontrollisüsteem, ms tagaks Euroopa Liidu finantshuvide kaitse. Seda on

võimalik tagada üksnes siis, kui kõik asjakohased kontrollid on tehtud korrektselt ja

õigeaegselt. Kohapealsete kontrollide puhul peab seejuures arvestama kontrollidega seotud

ettevalmistavateks tegevusteks ja kontrollide läbiviimiseks kuluvat aega, mis sõltub nii

taotluste esitamiseks ettenähtud lõpptähtpäevast, kontrollitavate taotlejate hulgast,

kontrollitavate nõuete keerukusest kui ka sellest, millal ühe või teise nõude täitmist on kõige

õigem või võimalik kontrollida. Määruse nr 809/2014 art 13 lg-st 1 nähtuvalt on toetuse

taotluse esitamise lõpptähtpäev (erametsamaa toetuste puhul on selleks 22. aprill) oluline

kontrollide planeerimise ja läbiviimise seisukohast ehk see tähtpäev peab olema selline, mis

tagaks kõigi toetuse saamiseks kehtestatud nõuete tõhusa kontrollimise ja seeläbi Euroopa

Liidu finantshuvide kaitse. Euroopa Komisjoni 11.03.2014 delegeeritud määruse nr 640/2014,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse

haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse

süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas

ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (määrus nr 640/2014) art

13 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt võetakse hilinenud taotlusi vastu üksnes kuni 25

kalendripäeva pärast toetuse taotluse esitamiseks kehtestatud lõpptähtpäeva (erametsamaa

toetuste puhul on selleks 23. aprill kuni 17. mai). Pärast seda tähtpäeva taotlusi enam vastu ei

võeta ja seda põhjusel, et see hakkaks takistama korrektsete ja õigeaegsete kontrollide

läbiviimist. Kohapealsete kontrollide tegemiseks tuleb koostada valimid. Valimist oleneb,

milliseid taotlejaid konkreetse kontrolli raames kontrollitakse. Valimid koostatakse ajal, kui

on olemas võimalikult palju andmeid esitatud taotluste kohta. Valimite koostamise ajal tuleb

juba mõelda sellele, millal on kõige sobivam aeg konkreetseid nõudeid kontrollima minna

ning planeeritavaid kontrolle töökorralduslikult kõige mõistlikum ja võimalik läbi viia.

Arvestades erinevate maaelu arengu toetuste suurt hulka ja ka suurt taotlejate arvu, peavad

5(12)

3-21-1312

kontrolliasutused oma töö korraldama selliselt, et kõigi asjakohaste nõuete kontrollimine

oleks alati tagatud. Arvestada tuleb ka sellega, et osa kontrolliasutusi kontrollivad ka muude

kui maaelu arengu toetuste saamiseks kehtestatud nõuete täitmist. Eeltoodust tulenevalt on

toetuse saamiseks kehtestatud nõuete kontrollimine praktikas jaotatud terve kalendriaasta

peale. Ühelt poolt võimaldab see kontrolliasutusel kontrollitegevusi paremini planeerida,

teiselt poolt mõjutab konkreetse kontrolli tegemise aega väga oluliselt see, millal konkreetse

nõude täitmist on võimalik kontrollida. Seetõttu on erametsamaa toetuse puhul määruse nr 39

§ 10 lg-s 2 sätestatud ajavahemik, mille jooksul kinnisasja võõrandamise ja sellest teavitamise

korral on võõrandajale toetuse saamise võimalus säilitatud. Kui vastustajale edastatakse

asjakohane teave määruse nr 39 § 10 lg-s 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, siis on

kontrolliasutustel võimalik määruse nr 39 § 8 lg-s 1 nimetatud nõuete kontrollimiseks oma

tegevused kontrolliasutustes korraldada selliselt, et kõik asjakohased kontrollid on läbi viidud

õigeaegselt ja korrektselt ning Euroopa Liidu finantshuvid ei ole ohustatud. Enne makse

tegemist peavad kõik toetuse saamiseks kehtestatud nõuded olema ära kontrollitud (määruse

nr 1306/2013 art 75 lg 2).

9.5. Määrus nr 39 ei ole vastuolus PS-iga. PS ei näe ette põhiõigust ettevõtluse ja

majandustegevusega seotud toetustele. Nende toetuste tingimuste määramisel on riigil avar

otsustusvabadus. PS ei kohusta ettevõtlust ja majandustegevust kindlal viisil toetama ega

selleks konkreetse sisuga reegleid kehtestama. Toetuse saamiseks peab määruses nr 39

sätestatud nõudeid täitma.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja vaidlustab seda, et talle ei määratud 2020. a eest Natura 2000 erametsamaa

toetust. Toetuse määramata jätmist põhjendati ELÜPS § 79 lg 4 p-ga 1, määruse nr 809/2014

art-ga 8 ja määruse nr 39 §-ga 10.

11. ELÜPS § 79 lg 4 p 1 sätestab, et lisaks määruse nr 1306/2013 art 59 lg-s 7 ja art-s 60 ning

sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata

jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on

esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei

tulene teisiti.

Määruse nr 809/2014 art 8 sätestab järgmist:

Artikkel 8. Põllumajandusliku majapidamise üleandmine

1. Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „põllumajandusliku majapidamise üleandmine” – asjaomase tootmisüksuse müük,

rendile andmine või muu samalaadne tehing;

b) „üleandja” – toetusesaaja, kelle põllumajanduslik majapidamine antakse üle teisele

toetusesaajale;

c) „ülevõtja” – toetusesaaja, kellele põllumajanduslik majapidamine üle antakse.

2. Kui põllumajanduslik majapidamine antakse tervikuna üle ühelt toetusesaajalt teisele

toetusesaajale pärast toetuse- või maksetaotluse esitamist ja enne, kui kõik toetuse

maksmise tingimused on täidetud, ei maksta üleandjale üle antud põllumajandusliku

majapidamise eest toetust.

3. Üleandja taotletud toetus makstakse ülevõtjale, kui:

6(12)

3-21-1312

a) ülevõtja teavitab pädevat asutust ülevõtmisest liikmesriigi kehtestatud ajavahemiku

jooksul ja taotleb toetuse maksmist;

b) ülevõtja esitab pädeva asutuse nõutud tõendid;

c) ülevõetud põllumajandusliku majapidamise puhul on täidetud kõik toetuse

maksmise tingimused.

4. Kui ülevõtja teavitab pädevat asutust ja taotleb toetuse maksmist kooskõlas lõike 3

punktiga a:

a) antakse kõik üleandja õigused ja kohustused, mis tulenevad toetuse- või

maksetaotlusega loodud õigussuhtest üleandja ja pädeva asutuse vahel, üle

vastuvõtjale;

b) omistatakse kõik toetuse andmiseks või makse tegemiseks vajalikud toimingud ja

üleandja poolt enne üleandmist esitatud deklaratsioonid vastuvõtjale asjakohaste

liidu eeskirjade kohaldamiseks;

c) asjaomase taotlusaasta puhul käsitatakse üleantud põllumajanduslikku

majapidamist, kui see on asjakohane, eraldi põllumajandusliku majapidamisena.

5. Kui see on asjakohane, võivad liikmesriigid otsustada maksta toetuse üleandjale. Sel

juhul:

a) ülevõtjale toetust ei maksta

b) liikmesriigid kohaldavad mutatis mutandis lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud nõudeid.

Määruse nr 39 § 10 sätestab järgmist:

§ 10. Taotlusega seotud kinnisasja võõrandamine

(1) Sellise kinnisasja võõrandamise suhtes, mille piires asuva metsaala kohta on esitatud

toetuse taotlus, kohaldatakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, millega

kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013

rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja

nõuetele vastavusega (ELT L 227, 31.07.2014, lk 69–124), artiklis 8 põllumajandusliku

majapidamise üleandmise kohta sätestatut.

(2) Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artikli 8 lõike 3 punktis a nimetatud

ajavahemik algab 22. aprillil ja lõppeb 20. juulil. Kinnisasja omandaja võib esitada

EMK-le selle aja jooksul taotluse toetuse maksmiseks.

(3) Toetus makstakse kinnisasja võõrandajale, kui lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul

esitatakse EMK-le kinnisasja omandaja kirjalik nõusolek toetuse maksmiseks

võõrandajale ja kirjalik kinnitus, et omandaja võimaldab kontrollida asjakohasel

kinnisasjal toetuse saamise nõuete täitmist.

12. Kohtu hinnangul ei jäta eelviidatud sätted mitmeti tõlgendamise võimalusi. Vastustaja on

normidest õigesti aru saanud ja neid õigesti kohaldanud. Kuna kaebaja võõrandas

(10.12.2020) toetusõigusliku kinnistu pärast toetuse taotluse esitamist (16.04.2020) ja enne,

kui kõik toetuse maksmise tingimused olid täidetud ehk enne kohustuseaasta lõppu

(31.12.2020), ning ta ei esitanud ajavahemikul 22. aprillist kuni 20. juulini vastustajale Y.Y

kirjalikku nõusolekut toetuse maksmiseks kaebajale ja kirjalikku kinnitust, et Y.Y võimaldab

kontrollida kinnisasjal toetuse saamise nõuete täitmist, siis jättis vastustaja õiguspäraselt

kaebaja toetuse taotluse rahuldamata. Vastustaja on õigesti aru saanud, et talle ei ole jäetud

7(12)

3-21-1312

siinkohal kaalumisevõimalust. Seega pole oluline, kui pikka aega oli kaebaja 2020. a

toetusõigusliku maa omanik.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et õigusaktid ei täpsusta kohustuseaasta sisu.

Määruse nr 39 § 7 lg 1 järgi on kohustuseaasta taotluse esitamise kalendriaasta ehk see

kalendriaasta, millal toetuse taotlus esitatakse. Kalendriaasta algab üldteadaolevalt 1. jaanuaril

ja lõpeb 31. detsembril. Seda, et toetust makstakse kalendriaasta eest, näitavad ka määruse nr

39 § 2 ja määruse nr 1305/2013 art 30 lg 1.

14. Määruse nr 809/2014 art 8 lg-st 2 nähtuvalt ei maksta reeglina toetusõigusliku kinnistu

võõrandamisel toetust müüjale. Toetuse saamise õigus on sellisel juhul reeglina ostjal, kui ta

esitab liikmesriigi poolt ettenähtud tähtaja jooksul taotluse toetuse saamiseks. Toetuse

maksmine müüjale on selline erandlik võimalus, mille liikmesriik võib oma õigusaktidega ette

näha. Seega ei tule kaebajale määrusest nr 809/2014 õigust Natura 2000 erametsamaa

toetusele. Sellise õiguse on ette näinud Eesti riik määrusega nr 39, kuid kehtestanud samas ka

tingimused, mille täitmisel on toetust võimalik saada. Praegusel juhul olid sellisteks

tingimusteks kindla tähtaja jooksul vastustajale ostja kinnituste esitamine. Vaidluse all ei ole,

et kaebaja ei ole neid kinnitusi vastustajale esitanud. Seega puudus vastustajal võimalus

kaebajale toetust maksta.

15. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kinnistu müümine detsembris ei võimaldanud esitada

nõutud kinnitusi vastustajale juba möödunud aprillis-juulis. Sellise tagajärjega sai ja pidi

kaebaja kinnistut võõrandades arvestama. Võttes endale toetuse taotlemisega kohustuse täita

taotlejale ette nähtud kohustusi kogu kalendriaasta jooksul, ei saanud kaebaja põhjendatult

eeldada, et kinnistu võõrandamisele ja kohustustest ennetähtaegselt vabanemisele vaatamata

säilib tema õigus toetusele.

16. Kaebaja väidab normide vastuolu PS-iga.

17. PS § 32 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras

üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta

võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või

selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused

sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

18. Kaebajalt ei ole tema omandit nõusolekuta võõrandatud. Piiratud ei ole ka kaebaja

käsutusõigust. Ta on saanud vaidlusaluse kinnistu vabalt võõrandada ja talle ei ole selles osas

takistusi tehtud. Kinnistu omamise ajal oli kaebajal piiratud kinnistu vaba kasutus (nt puid

raiuda), kuid seda piirati looduskaitselistel eesmärkidel õigusaktide alusel. Omandipõhiõigust

võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-iga vastuolus (nt Riigikohtu 06.01.2015 otsus

asjas nr 3-4-1-18-14, p 59; 06.07.2012 otsus asjas nr 3-4-1-3-12, p 51). Tallinna

Ringkonnakohus selgitas 29.10.2020 otsuses asjas nr 3-19-727 (p 15), PS § 5 kohaselt on

Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Keskkonna väärtus inimese ja ühiskonna jaoks seisneb juba pelgas olemasolus (nn

eksisteerimisväärtus). Mets on oluline osa looduspärandist. PS § 53 järgi on keskkonna

säästmine igaühe kohustus, mis tagatakse mh LKS-is sätestatud looduse säilitamise

seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega.

Kohus leiab, et kuna looduskeskkonda kaitstakse üldistes huvides ja omandit ei tohi kasutada

üldiste huvide vastaselt, siis on omandiõiguse piirang keskkonnakaitselistel eesmärkidel PS-

iga kooskõlas.

8(12)

3-21-1312

19. Kaebaja heidab ette seda, et ta jäi ilma looduskaitseliste piirangute talumise eest ette

nähtud toetusest. Kohus selgitab, et õigus keskkonnatoetusele ei ole põhiõigus. PS ei näe ette,

et isik peab saama tema kinnistul kehtivate keskkonnakaitseliste piirangute eest hüvitust.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 29.10.2020 otsuses asjas nr 3-19-727 (p 24), et Eestis peab

taluma erinevaid looduskaitselisi piiranguid oma omandi kasutamisele, ettevõtlusvabadusele,

vabale eneseteostusele jne väga suur hulk füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Looduskaitse tagamine

on üldistes huvides (PS § 5) ja looduskeskkonna säästmine on igaühe kohustus (PS § 53).

Reeglina tuleb looduskaitselisi piiranguid taluda selle eest otsest vastutasu saamata.

Seega ei saa ainuüksi toetusest ilmajäämist pidada kaebaja põhiõigusi rikkuvaks. Avalikest

vahenditest toetuse jagamine kuulub seadusandja otsustuspädevusse. Seejuures on

seadusandja otsustada, kellele ja millistel tingimustel toetusi jagada. Toetusele on õigus isikul,

kes vastab esitatud nõuetele ja järgib ettenähtud tingimusi. Kuna tegemist on poliitilise

otsusega, siis on kohtulik kontroll selle üle piiratud. Kohus ei saa asuda seadusandja asemel

ise kaaluma, millistel tingimustel ja kellele on toetuse jagamine otstarbekas. Kohus saab

sekkuda vaid juhul, kui kehtivad reeglid kohtlevad isikuid ilmselgelt põhjendamatult erinevalt.

20. Kaebaja leiab, et teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende toetuse taotlejatega, kes

võõrandavad kinnistu enne 20. juulit.

21. PS § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse,

rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste,

samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-iga

vastuolus (nt Riigikohtu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31). Võrdsuspõhiõiguse

riive on PS-iga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane

põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja

tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt Riigikohtu 20.10.2020 otsus asjas nr 5-20-3, p-d 93 ja

94 ning edasised viited). Mida intensiivsem on riive, seda mõjuvamad peavad olema seda

õigustavad põhjused (Riigikohtu 06.07.2012 otsus asjas nr 3-4-1-3-13, p 51; 17.04.2012 otsus

asjas nr 3-4-1-25-11, p 37).

22. Maaeluministeeriumi selgituste kohaselt on erineva kohtlemise põhjuseks vajadus saada

piisavalt varakult teavet toetuse taotluste, taotlejate ja toetusõiguslike maade kohta. See

võimaldab kontrolliorganil asuda varakult kontrolle ette valmistama ja läbi viima, et kaitsta

seeläbi Euroopa Liidu finantshuve.

23. Toetuse taotluste õigeaegset esitamist on peetud oluliseks ka Euroopa Liidu õigusaktides.

Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 809/2014 art 13 lg 1 ei võimaldanud

Eestis toetuse taotlusi esitada pärast 15. juunit. Sama määruse art 15 lg 2 järgi võis Eestis

toetuse taotlusesse teha muudatusi kuni 15. juunini. Seda selleks, et liikmesriigil oleks

võimalik toetuse taotlusi õigel ajal menetleda ja toetusõigusi kehtestada (määruse nr 809/2014

preambula p-d 11 ja 23). Määruse nr 809/2014 art 13 lg-s 1 on välja toodud, et riigile peab

jääb teatav ajavahemik, mille vältel on kogu asjakohane andmestik toetuste nõuetekohaseks

haldus- ja finantsjuhtimiseks kättesaadav, samuti peab see tagama tõhusate kontrollide

kavandamise võimaluse. Määruse nr 640/2014 preambula p-s 15 on selgitatud, et toetuse- ja

maksetaotluste ning muude deklaratsioonide esitamise, pindalatoetuse taotluste või

maksetaotluste muudatuste esitamise ja mis tahes tõendavate dokumentide või lepingute

esitamise tähtaegadest kinnipidamine on möödapääsmatu selleks, et liikmesriikide asutused

saaksid kavandada ja teostada tõhusalt kontrolli toetuse- ja maksetaotluste või muude

dokumentide õigsuse üle. Seepärast tuleks kehtestada eeskirjad tähtaegade kohta, mille

jooksul käsitatakse hilinenud taotlust vastuvõetuna. Selleks et innustada toetusesaajaid

9(12)

3-21-1312

tähtaegadest kinni pidama, tuleks teabe hilise esitamise korral kohaldada hoiatavat

vähendamist, välja arvatud juhul, kui hilinemise põhjuseks on vääramatu jõud või erandlikud

asjaolud. Määruse nr 640/2014 art 13 lg 1 järgi vähendatakse toetustaotluse hilinenult

esitamisel toetuse summat. Kui taotluse esitamine hilineb üle 25 kalendripäeva, ei võeta seda

vastu ja toetusesaajale toetust ei anta.

Seega saab toetuse taotlemisele seatud tähtaegadest kinnipidamist pidada Euroopa Liidu

õiguses oluliseks.

24. Määruse nr 1306/2013 art 58 lg 1 kohustab liikmesriike vastu võtma õigus- ja

haldusnorme ning muid vajalikke meetmeid, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse. Sama

artikli lg 2 järgi loovad liikmesriigid tõhusad haldus- ja kontrollisüsteemid, et tagada kooskõla

liidu toetuskavasid reguleerivate õigusaktidega, mille eesmärk on minimeerida liidule rahalise

kahju tekitamise ohtu. Sama määruse art 75 lg 2 järgi ei maksta toetusi enne välja, kui taotlusi

on eelnevalt kontrollitud.

Järelikult on Euroopa Liidu avalike vahendite põhjendatud kasutuse jaoks oluline eelnevalt

kontrollida esitatud taotlusi, taotlejaid ja tingimuste täidetust, et välistada rikkumisi, pettusi ja

muid võimalikke kuritarvitusi.

25. Määruse nr 1306/2013 art 59 lg-te 1 ja 2 järgi hõlmab liikmesriikide loodav süsteem kõigi

toetuse- ja maksetaotluste süstemaatilisi halduskontrolle. Kõnealust süsteemi täiendavad

kohapealsed kontrollid. Kohapealsete kontrollidega seoses koostab vastutav asutus kõigi

taotlejate alusel kontrollvalimi, mis vajaduse korral koosneb juhuslikust osast, et saada

representatiivne veamäär, ja riskipõhisest osast, mis hõlmab valdkondi, kus vearisk on kõige

suurem. Täpsemalt reguleerib kontrollide läbiviimist ja valimite koostamist määruse nr

809/2014 art-d 24-41 ja 65-72.

26. Kohus nõustub Maaeluministeeriumiga, et riigi jaoks on erinevatest meetmetest ja

vahenditest makstavate erinevate toetuste haldamine ning kõigi taotluste ja taotlejate

kontrollimine suur halduskoormus. Nt on ainuüksi ELPÜS-i alusel vastu võetud rakendusakte

erinevate toetuste kohta 1236. Eestis on Natura 2000 alal erametsamaad 86 000 ha7.

Konkreetsete tähtaegade seadmine võimaldab kontrolliorganil efektiivsemalt ja kiiremini

tegutseda. Kogu vajamineva teabe kindlaks ajaks kokkukogumine võimaldab asuda vastavalt

sellele kontrollitegevusi planeerima, ette valmistama ja läbi viima arvestusega, et kõik

vajalikud kontrollitoimingud oleksid õigeaegselt tehtud ja samas ka Euroopa Liidu

finantshuvid tõhusalt kaitstud. Kui lubada taotlejatel esitatud taotlusi suvalisel ajal muuta, siis

suurendaks see paratamatult halduskoormust. Tuleks kontrollida tehtud muudatust ja korrata

varem tehtud kontrollitoiminguid. Kontrolle ei oleks võimalik läbi viia varem planeeritud ajal,

mis venitaks haldusmenetluse läbi viimist ja võiks tuua kaasa toetuste väljamaksmise

viibimise. Võimalik, et muudatused tooksid kaasa ka valimite muutmise vajaduse. Samuti

pole välistatud, et hilisemaid muudatusi kasutatakse ära kuritahtlikel eesmärkidel. Seejuures ei

ole kontrolliga seotud ainult vastustaja (ELÜPS § 76 lg 4, määruse nr 39 § 11), vaid ka

Keskkonnaamet (määruse nr 39 § 11 lg 3) ja PRIA (määruse nr 39 § 9 lg 2). Määruse nr 39 §

9 lg 1 järgi tuli toetuse taotlus esitada 4. aprillist kuni 22. aprillini. Omanikuvahetusest lubati

teada anda 22. aprillist kuni 20. juulini. Tegemist on niigi taotlejatele haldusorgani tegevusaja

6 Vt Kohtu poolt asjale juurde võetud väljavõte Riigi Teatajast „Seotud aktide nimekiri“. Kättesaadav

https://www.riigiteataja.ee/akt_rakendusaktid.html?

kuvarakendus=1&id=105022022002&leht=0&kuvaKoik=true&sorteeri=kehtivuseAlgus&kasvav=false.

7 Vt kohtu poolt juurde võetud dokument „Määruse nr 39 seletuskiri“, lk 1. Kättesaadav

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3d3eed38-ef79-4e45-bba8-6205c9e572e2?

activity=1#LO71mxEP.

10(12)

3-21-1312

arvelt tehtud soodustusega. Põhjendamatu oleks nõuda, et selliseid muudatusi peab saama

esitada veelgi pikema aja jooksul.

Kohus leiab, et haldusorganite töö efektiivsemaks ja kiiremaks muutmine ning Euroopa Liidu

finantshuvide kaitse on asjakohased ja mõjuvad põhjused, mis õigustavad ebavõrdset

kohtlemist nende isikute vahel, kes esitavad taotlused ja nende muudatused õigeaegselt ja kes

ei esita.

27. Toetuse määramata jätmise alus tuli praegusel juhul ELÜPS § 79 lg 4 p-st 1. Kaebaja

jättis seejuures täitmata ka ELÜPS § 76 lg 3 p-st 2 tuleneva kohustuse teavitada vastustajat

viivitamata toetuse taotluses esitatud andmetes toimunud muudatusest, st kaebaja ei

teavitanud vastustajat toetusõigusliku kinnistu võõrandamisest, vaid vastustaja tuvastas selle

ise kontrolli käigus. Lisaks jättis kaebaja kinnistu võõrandamisega täitmata temal lasuva

kohustuse järgida kogu kohustuseaasta jooksul toetatava tegevuse nõudeid (määruse nr 39 §

7). Tegemist oli toetuse saamise kohustusliku eeldusega. Nõuete eiramisega kaasneva

tagajärjena toetusest ilmajäämine on ette nähtud ka Euroopa Liidu õigusaktides (määruse nr

2988/95 art 4 lg 1).

28. Kohus ei leia, et kaebajale kaasnenud tagajärg oleks ebaproportsionaalne. Kaebajale

kaasnenud tagajärjeks on see, et ta jäi 2020. a eest erametsamaa toetusest täies ulatuses ilma.

Toetuse suuruseks oli 110 eurot hektari kohta aastas (määruse nr 39 § 3 lg 1). Vaidlusaluse

metsamaa suuruseks oli 1,26 ha, seega jäi kaebaja ilma toetusest summas 138,6 eurot.

Tegemist ei ole märkimisväärse summaga, mis kaebaja õigusi oluliselt mõjutaks. Eriti

arvestades asjaoluga, et siseriiklikult kehtestatud looduskaitseliste piirangute eest ei ole toetusi

ette nähtud, kuigi omanikel on nende piirangute talumise kohustus. Kuna toetust antakse

Natura 2000 võrgustiku alal asuval eramaal 1 kalendriaasta jooksul looduskaitseliste

piirangute järgimise eest (määruse nr 39 § 2), siis on tegemist ühekordse mõjutusega, st see ei

mõjuta kaebaja võimalust saada edaspidi toetusi temale kuuluva metsamaa eest, mis asub

Natura 2000 võrgustiku alal, samuti ei nõuta tagasi varasemate aastate eest makstud toetusi.

29. Lisaks arvestab kohus sellega, et sellise tagajärge ärahoidmine oli kaebaja võimuses.

Kaebaja otsustada oli, kas ja millal võõrandamisleping sõlmida. Kaebaja ei ole põhjendanud,

miks tal ei olnud võimalik lepingu sõlmimisega vähemalt 22 päeva oodata, kuniks tema

kohustused 2020. a toetust puudutavas osas oleksid lõppenud (alates 01.01.2021). Kaebaja

kinnitas toetuse taotluse esitamisel, et ta on teadlik toetuse saamise tingimustest. Seega pidi ta

olema teadlik määruse nr 39 regulatsioonist, sh §-s 10 sisalduvast regulatsioonist metsamaa

võõrandamise osas. See nõue ei saanud tulla talle üllatuslikult. Kui kaebajale jäi see

ebaselgeks, olnuks tal võimalik küsida vastustajalt selgitusi. Pooled ei väida, et kaebaja oleks

seda teinud. Seega sai ja pidi kaebaja teadma, et kui ta võõrandab toetusõigusliku kinnistu

pärast toetuse taotluse esitamist, kuid enne kohustuseaasta lõppemist, siis peab ta esitama

toetuse saamiseks vastustajale ostja kinnitused ajavahemikul 22. aprillist kuni 20. juulini.

Samuti pidi kaebaja aru saama, et kui ta seda ei tee, siis jääb ta toetusest ilma. Seega oli

võõrandamislepingu sõlmimine detsembris kaebaja enda risk.

30. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus, millega jäeti kaebajale toetus

määramata, on õiguspärane ja vaidlusalused normid ei ole põhiseadusevastased. Samadel

põhjendustel on õiguspärane ka vaideotsus, millega jäeti kaebaja vaie vastustaja toetuse otsuse

peale rahuldamata. Kuna vaidlusalused otsused on õiguspärased ja kaebajal puudus õigus

erametsamaa toetusele 2020. a eest, siis puudub alus kohustada vastustajat kaebaja toetuse

taotlust uuesti lahendama. Seetõttu jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.

31. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

11(12)

3-21-1312

esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jätab

kohus tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)