2-21-138500/26 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Reena Undrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2022, Kuressaare kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-138500

Tsiviilasi

Osaühing Aktiva Finants hagi J.O vastu võlgnevuse nõudes

Hagihind

8622,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479,

asukoht A. Weizenbergi 20, Tallinn), lepinguline esindaja Irina

Metsler-Verner (Julianus Inkasso OÜ)

Kostja: J.O

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista J.O-lt Osaühing Aktiva Finants kasuks 4934,31 eurot, millest põhivõlg

3875,85 eurot, intress 371,06 eurot, võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks

muutunud viivis 637,40 eurot.

3. Jätta rahuldamata hageja nõue seaduses sätestatud määra ületava viivise osas.

4. Välja mõista J.O-lt Osaühing Aktiva Finants kasuks viivis põhinõudelt 3875,85 eurot

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates

17.06.2022 kuni põhinõude 3875,85 euro täitmiseni.

5. Jätta menetluskulud 40% osas hageja Osaühing Aktiva Finants kanda ning 60% osas

kostja J.O kanda.

6. Määrata kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 768 eurot ning mõista

nimetatud summa J.O-lt Osaühing Aktiva Finants kasuks välja. Hagejalt kostja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Asjaolud, hageja nõue ja seisukohad

1. Osaühing Aktiva Finants esitas 25.11.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse J.O vastu 5735,50 euro nõudes. Võlgnik J.O esitas 05.01.2022 nõudele vastuväite ning

sellest tulenevalt lõpetati 28.01.2022 maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Pärnu Maakohtule 15.02.2022 hagiavalduse

kostjalt võlgnevuse ja viivise nõudes.

2. Hageja põhiväited

-

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja J.O ja Placet Group OÜ 11.11.2019 laenulepingu nr

KK3477619 ja 11.12.2019 laenulepingu nr SR3491573. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohustusi

korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ 26.04.2020 lepingu KK3477619 üles. Placet Group

OÜ loovutas 28.04.2020 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

-

11.11.2019 sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja krediidikonto lepingu nr KK3477619, mille

alusel on kostjale väljastatud krediit summas kokku 3100,00 eurot (1000 + 1000 + 1100). 11.12.2019

sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja laenulepingu nr SR3491573, mille alusel on kostjale väljastatud

laen summas kokku 800,00 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafikute

alusel. Laenulepingule nr KK3477619 ei ole kostja väljamakseid teinud, seega on põhiosa võlgnevus

summas 3100,00 eurot. Vastavalt sõlmitud lepingule nr SR3491573 on kostja laenuandjale põhiosa

katteks tasunud kokku 24,15 eurot, seega on põhiosa võlgnevus summas 775,85 eurot (500,00 –

24,15). Seega on lepingute nr KK3477619 ja nr SR3491573 põhiosa võlgnevus kokku summas

3875,85 eurot (3100 + 775,85).

-

Laenulepingus nr KK3477619 leppisid pooled intressimääraks 39,99% aastas. Kostjal on

intressi võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o alates 10.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud

osamakseni 10.04.2020 summas 294,03 eurot. Laenulepingus nr SR3491573 leppisid pooled

intressimääraks 39,73% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 3. osamaksest, s.o alates

09.02.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 09.04.2020 summas 77,03 eurot (26,09 +

25,68 + 25,26). Seega on intressi võlgnevus summas kokku 371,06 eurot (294,03 + 77,03).

-

Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 3875,85 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast

päevast alates, s.o 26.04.2020 kuni hagi esitamiseni 15.02.2022 kostjale kasulikumal moel lepingus

SR3491573 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73%

kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja

nõuab viivist summas 2785,77 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal

sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2785,77 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist

põhinõudelt 3875,85 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 16.02.2022 laenuintressi aastase

määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise

summa järgmiselt: põhivõlg 3875,85 eurot x 39,73 % = 1539,87 eurot. Riigikohus asus oma lahendis

3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS

§ 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

-

Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hageja esitab tõendina kostjale saadetud kirjad ja võlateatised. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut

ja lepingu üldtingimustest 7.3. Hageja sissenõudekulude summa 50,00 eurot kujunemine: 1 tasulise

kirja saatmine 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Seega on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku

50,00 eurot.

-

Hageja palub mõista kostjalt J.O hageja OÜ Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus

3875,85 eurot, intress 371,06 eurot, sissenõudekulud summas 50,00 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 2785,77 eurot, viivised alates 16.02.2022 kuni põhinõude summas 3875,85 eurot

täitmiseni lepingujärgses määras 39,73% aastas, menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 500,00

eurot ja hageja õigusabikulud 480,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

3. Kostja seisukohad

-

Kostja tunnistab põhinõude ja intressinõude olemasolu, kuid ei tunnista hagis esitatud kujul

viivise määra ja nõutud viivise summat.

-

Hageja nõuab kostjalt viivismäära, mis ületab seadusjärgset viivisemäära üle 1,6 korra.

Hageja poolt nõutav viivisintressi määr ei ole seadusega kooskõlas ja on ebamõistlikult suur.

Seadusest tulenevalt on kostjale esitatav maksimaalne nõutav viivise summa (maksimaalse

viivisemääraga 24%) 1682,82 eurot põhivõla summalt 3875,85 eurot, lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates (s.o 26.04.2020 kuni hagi esitamiseni 15.02.2022) kuna seadusejärgne

viivisintressi määr on 8% aastas ehk 0,02% päevas ning lubatud maksimummäär Riigikohtu praktika

kohaselt on 0,06% päevas ehk 24% aastas, kui tasumisega on viivitatud. VÕS § 94 lg 1 järgseks

intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01. jaanuari ja 01. juulit (referentsintressimäär),

millega tuleb viivist nõudes arvestada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud 10.05.2016. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 küsimust tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduva tüüptingimuse

kehtivusest, mis näeb ette seaduses sätestatust oluliselt kõrgema viivisemäära. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi kinnitusel tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks

vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seaduses sätestatud kuni kolmekordselt ületav lepinguline

viivisemäär täidab oma eesmärgi ning ei kahjusta tarbijat ebamõistlikult. Tühise tüüptingimuse

korral on võlausaldajal võimalik nõuda viivist seaduses ette nähtud määras. Seega on hageja poolt

edastatud lepinguline kokkulepe mõlemas laenulepingus laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras s.o 39,73% laenulepingu tingimusena tühine.

-

Kostja on nõus kompromissina tasuma põhivõla 3875,85 eurot, intressid 371,06 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivisintressi summa osamaksetena OÜ Aktiva Finants arveldusarvele

igas kuus 40-eurose osamaksena alates kompromissi kinnitava määruse jõustumisele järgnevast

kuust, hiljemalt 10. kuupäeval.

4. Hageja vastus kostja seisukohtadele

-

Hageja selgitab, et nõuab viivist lepingus SR3491573 kokku lepitud laenuintressi aastase

määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73%, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 39,73% ei saa

olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine kuna

viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud

laenuintress. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine

lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist või kui

teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016

kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja

asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja §

42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab

sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes

ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et

viivise mõistliku määra hindamisel tuleb eelkõige hinnata iga tehingu konkreetseid asjaolusid.

Järgnevalt selgitab hageja asjaolusid, mida tuleb käesolevas asjas viivise mõisliku määra hindamisel

muuhulgas arvestada ja mis välistavad viivise ebamõistliku suuruse ja sellest tulenevalt

viivisekokkuleppe tühisuse. Hageja esitatud hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja

andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, s.t. raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga.

Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva

intressimäära 39,73% aastas. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle

üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama igakuiselt osamaksena

vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste

tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid

kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja,

et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut

nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja

laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud

lähtuvalt lepingu üldtingimustele. Kuna kostja rikkus jämedalt lepingust tulenevat maksekohustust,

ütles laenuandja laenulepingu nr KK3477619 ja laenulepingu nr SR3491573 üles. Kokkulepe

kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai

lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes

tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma

VÕS § 113 lg1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus

kokkulepitud intressimäär ehk ikkagi 39,73% aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab: kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepitud intressimääraga võrdne viivisemäär on

kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale

tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivise eesmärgiga läheks

vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud

sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine

seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult

rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse

rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse

kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma.

Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise

eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille

eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivist ei ole

lepingus kokku lepitud kindlaksmääratud suuruses, kindlaks on määratud vaid viivise määr ehk

viivise arvestamise alus. Riigikohus on 14.06.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05 öelnud, et

viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust

täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002.

a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Kohustust täitva võlglase suhtes viivist

ei rakendata, kohustuse rikkumise korral sõltub tasumisele kuuluv viivise summa otseselt võlglase

tegudest, sellest millise summa ulatuses ja kui pikaajaliselt võlglane oma kohustust rikub. Juhul, kui

pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe

oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist

lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 39,73% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud

viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu

puudub alus viivisemäära vähendamiseks. VÕS § 415 lg 1 ega VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ei sea

ühtegi piirmäära sellele, kui suur võib olla lepingus kokku lepitud intressimäär, mida viivisemäärana

kohaldada. Ainus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenev nõue on see, et lepingus kokku lepitud

intressimäär peab olema kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast. Niisiis on seadusandja

ise ette näinud, et kohaldada võib seadusjärgsest viivisest ka kordades kõrgemat määra.

Kohtupraktika, mis limiteerib seadusest otsesõnu tulenevat õigust kohaldada viivisemäärana

lepingus kokku lepitud intressimäära, on meelevaldne ja läheb kaugemale seadusandja poolt

ettenähtust. Seadusandja ei ole tegelikult ette näinud, et lepingus kokkulepitav intressimäär või

viivisemäär peaks väljendama „kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“, nagu sellele

on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Siinjuures on oluline tähele panna, et VÕS § 415

lg 1 ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellise

kahjuga seoses on aga Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-120-08 punktis 6 märkinud, et eelkõige võib

kahjuks pidada saamata jäänud intressi. Ka siit nähtub, tarbijalt nõutavad summad on seotud

lepingus kokku lepitud intressimääraga, mitte näiteks seadusjärgse viivisemääraga. Ühtlasi läheks

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud seisukohtadest lähtumine vastuollu viivise

eesmärgiga. Kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus

kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist kordades

madalamat viivist, kui oma kohustusi täita ja maksta kokku lepitud intressi (näiteks leppides kokku

tähtaja pikendamise, kui tähtajaks ei suuda laenu tagastada). Selline tagajärg oleks õiguskorda

kahjustav. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (vt nt RKTKo 3-2-1-

66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (vt nt RKHKo 3-3-1-83- 10, p 22). Juhul, kui jaatada

Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud seisukohtade universaalset kohaldumist,

tähendaks see, et sageli tuleks tarbijal tasuda oma kohustuste rikkumisel lepingujärgsest intressist

kordades madalamat viivist ning seega ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma

kohustusi täitma. Lisaks leiab hageja, et viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades

konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset

„mõistlikku viivisemäära“, nagu seda on üritanud teha Riigikohus asjas 3-2-1-25-16. VÕS § 113 lg

8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162

sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus

võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus

hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viivise mõistlikkus on vajalik kindlaks teha just

arvestades konkreetse üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid. Seadusandja ei ole näinud ette, et

kohtul oleks võimalik omaalgatuslikult ja etteulatuvalt kindlaks määrata üks „mõistlik“ viivisemäär.

Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte

viivisemäära kärpimises. Arvesse tuleb ka võtta, et kohtupraktikast tulenevalt on viivisenõue juba

põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema

kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav

põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05,

p 18, 19; 3-2- 1-78-05, p 21, 24). Seda silmas pidades ei ole millegagi põhjendatud võlgniku n-ö

kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kogu sissenõutava viivise summa osas.

Viivisemäära selline meelevaldne piiramine kohtu poolt rikub ettevõtete PS § 31 järgset

ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat,

raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul

ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on

kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega,

mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele.

Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord

kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud

viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest

statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga

kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse.

Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma

hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb

järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1-25-16

ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt

teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Seaduses sätestatud viivise määr (VÕS § 113 lg 1 3.

lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. VÕS § 42 lg 2 kohaselt

tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset (laenatud

raha hind) või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei

saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine

laenulepingujärgse intressimääraga võrdse viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab

hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks.

5. Pooled püüdsid jõuda kompromissile, ent seda ei saavutatud. 13.05.2022 määrusega otsustas

kohus lahendada asja kirjalikus menetluses ja määras kindlaks tähtajad ja lahendi teatavaks tegemise

aja.

Kohtu seisukoht

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lõike 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

7. Pooled ei vaidle, et Placet Group OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 11.11.2019 laenuleping nr

KK3477619 ja 11.12.2019 laenuleping nr SR3491573 ning et hagejale on loovutatud Placet Group

OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu. Pooled ei vaidle ka

selle üle, et kostja on laenu vastavalt hagis nimetatule saanud, kuid pole laenu laenulepingutes

kokkulepitud maksegraafikute alusel laenuandjale kohaselt tagasi maksnud. Vaidlus puudub ka

asjaolus, et kostja on kokku tasunud laenulepingute katteks 24,15 eurot.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõutav viivise määr on seadusega kooskõlas või mitte.

Viivise osas on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Hageja aga leiab, et

Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse

viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on viidatud kohtuasjas täielikult põhjendamata. Tegemist on

Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või

muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära

universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised

on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist

viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti

pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab

rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul

viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine,

tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1-

25-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega

universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Hageja väidab ka seda, et kokkulepe

kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai

lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes

tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud.

Kohus ei nõustu siin hageja väidetega ja leiab, et kokkuleppe paiknemise asukoht laenulepingu

põhitingimustes ei muuda seda mitte-tüüptingimuseks, kui see olemuslikult seda on. Kohus märgib

ka seda, et laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud vaid intressi määr, viivise määra

rakendamine samas määras kui kokkulepitud intressimäär on sätestatud laenulepingu

üldtingimustes. Lisaks sätestab VÕS § 35 lõige 2, et tüüptingimust iseloomustab see, et seda ei ole

eraldi läbi räägitud. Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-2-1-39-11 öelnud, et tingimuse kasutaja

peab tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi

kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud e-kirja, kus on

saatnud kostjale laenulepingu põhitingimused ja üldtingimused aktsepteerimiseks, mingeid

läbirääkimistega e-kirju hageja ei ole esitanud. Seega järeldab kohus, et laenulepingu puhul oli kostja

ainus võimalus leping sõlmida või sõlmimata jätta, muutusi lepingutingimustes tal teha ei olnud

võimalik ning intressi- ja viivise määrade üle eraldi läbi ei räägitud. Niisiis on tegu tüüptingimustega

VÕS § 35 mõistes ja tuleb analüüsida, kas tüüptingimus on VÕS § 42 lg 3 punkti 5 alusel tühine.

Hageja väidab, et viivise kahekordne piiramine (maksimaalne viivisesumma ja viivisemäär) on

ülemäärane ja rikub ettevõtete põhiseaduse §-i 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu

hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste

suuruse määramist. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka

sanktsiooniline eesmärk. Hageja toob ka esile, et VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks

kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt

leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus hinnata,

milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit arvestades mõistlik.

Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata lähtuvalt sellest, milline on konkreetses lepingus

leppetrahvi funktsioon, kas eelkõige kompenseerida kahju või sanktsioneerida rikkumist. Praegusel

juhul ei ole hageja täiendavalt kahju kandnud, kuna kostja tunnistab oma võlga ja on nõus selle

tasuma, samuti on kostja nõus tasuma võla väljanõudmisega kantud kulutused. Seega ole kohane

kostjat viivisega n-ö karistada, kuna hageja ei ole põhistanud, et kostja käitunuks juba laenu võttes

pahatahtlikult, kavatsemata seda tagasi maksta – vastupidi, kostja püüdis kohtumenetluse ajal leida

hagejaga kompromissi, et oma kohustus tasuda. Kohus leiab, et tarbijakrediidi suuremad riskid

võrreldes näiteks hüpoteeklaenude või muude tagatud kohustustega on kaetud nende suuremate

intressimääradega ja seega ei ole karistusliku olemusega viivis täiendavalt vajalik. Riigikohus on

oma lahendis nr 3-2-1-67-08 leidnud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva

nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele,

lepingu

eesmärgile

ega

poolte

käitumisele

seaduse

või

ühiskonnas

väljakujunenud

moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune).

Kohus leiab, et praegusel juhul on lepingus sätestatud intressimäära alusel arvestatud viivis kostja

suhtes ebaproportsionaalselt suur, tüüptingimus seetõttu tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset

viivise määra ehk 8% aastas. Kohus märgib, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral ei pea

kohus enam analüüsima poolte huvidega arvestamist, aga nimetab siiski lühidalt, et sellise määra

rakendamisel on kohaselt arvestatud nii hageja kui ka kostja huvidega. Hageja ei jää madalama

viivisemäära rakendamisel ilma selle n-ö survefunktsioonist, mis mõjutab teist poolt kohustuse

rikkumisest hoiduma.

Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle

kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga.

Võlgnik on viivituses olnud perioodil 26.04.2020–16.05.2022 ehk 751 päeva, mis teeb põhinõudest

3875,85 eurost 637,40 eurot, mis on põhjendatud kostjalt välja mõista. Samuti mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 3875,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 17.06.2022 kuni põhinõude 3875,85 euro täitmiseni.

9. VÕS § 1132 lg 2 punkti 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui

võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja on taotlenud sissenõudmiskulude hüvitist 50 eurot ehk seaduses sätestatud piirides ja kohus

mõistab selle taotletud suuruses välja.

10. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punkt 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel.

Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lõige 2

sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

11. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, rahuldades põhivõla, kahju hüvitamise nõude,

intressinõude ning viivisenõude seaduses sätestatud määras. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue

seaduses sätestatud määra ületavas viivise osas.

12. Kostja on taotlenud määrata tasutav võlg osamaksetena tasumiseks, väites, et on töövõime

kaotamise tõttu suuteline tasuma vaid 40 eurot kuus. Kohus nõustub, et sellisel juhul võiks taotlus

kuuluda (osaliselt) rahuldamisele, aga kuna kostja ei ole seda väidet tõenditega põhistanud, jätab

kohus selle taotluse rahuldamata.

Menetluskulud

13. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad poole hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hageja siiski pidi oma nõude

sissenõudmiseks kohtusse pöörduma ja on teinud selleks kulutusi nii riigilõivu kui esindajatasu näol,

on kohtu hinnangul õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus

rahuldas hageja nõuda umbes 60% ulatuses (täpset proportsiooni takistab määramast asjaolu, et

otsuse tegemise kuupäevast edasi on välja mõistetud viivis vastavalt TsMS §-le 367 põhinõudelt

3875,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o

alates 17.05.2022 kuni põhinõude 3875,85 euro täitmiseni ehk protsendina, mitte täpse summana).

Kostja taotles menetluskulude jätmist poolte endi kanda ega nõudnud enda kulude välja mõistmist.

TsMS § 177 lg 1 punkti 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja

läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on

kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste

sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt

TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid.

Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja

materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu

kiirmenetluses tasutud riigilõivu 192 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol 308

eurot, kokku 500 eurot. Hageja taotles õigusabikulu summas 780 eurot 6,5 tunni eest määraga 120

eurot tund käibemaksuta. Kostja ei ole esitanud vastuväited hageja õigusabi mahu ega hinna osas.

15 min. Kohus leiab, et hageja tunnitasu määr ei ole ülemäärane ning esitatud menetlusdokumentide

mahtu arvestades ei ole esitatud ajakulu üle paisutatud. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud

menetluskuludeks seega 1280 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud sellest

kostjalt välja mõista seega 60% ehk 768 eurot.

Kostja ei ole menetluskulude nõuet esitanud.

14. TsMS § 177 lõikest 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise

taotluse on hageja esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Reena Undrest

kohtunik