2-21-126640/12 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. juuni 2022

Tsiviilasja number

2-21-126640

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Priit Lüüsi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

207 eurot 45 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing Aktiva Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Irina

Metsler-Verner

Vastustaja

(kostja):

Priit

Lüüs

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 8. veebruari 2022. a

otsus osas, millega maakohus jättis Osaühingu

Aktiva Finants hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt

rahuldamata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

sissenõutavaks muutunud viivise nõue täies

ulatuses ja mõista Priit Lüüsilt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks täiendavalt välja 30. novembri 2021

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 207 eurot

45 senti.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Mõista Priit Lüüsilt Osaühingu Aktiva Finants

kasuks välja võlgnevus 1219 eurot 13 senti

(põhivõlg 828 eurot 63 senti, intress 80 eurot 74

senti, sissenõudekulud 50 eurot, 30. novembri

2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 259

eurot 76 senti).

4.3. Jätta menetluskulud maakohtus Priit Lüüsi

kanda.

4.4. Mõista Priit Lüüsilt Osaühingu Aktiva Finants

kasuks

välja

menetluskulud

eurot.

Menetluskulud saab tasuda Julianus Inkasso OÜ

arvelduskontole

nr

EE147700771000526428

viitenumbriga 713246698.

4.5. Mõista Priit Lüüsilt OÜ Aktiva Finants

kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (400 eurolt) alates kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

selle

täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4.6.

Tunnistada

tagaseljaotsus

tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

4.7.

Toimetada

tagaseljaotsus

kätte

menetlusosalistele.

Kostjale

toimetada

tagaseljaotsus kätte kohtuotsuse resolutiivosa

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded

ja

lugeda

kohtuotsus

kostjale

avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

väljaandes

Ametlikud

Teadaanded

ilmumise

päevast.

5. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtu

menetluses Priit Lüüsi kanda.

6. Määrata

Osaühingu

Aktiva

Finants

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks

ringkonnakohtus 220 eurot (ilma käibemaksuta),

s.o riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu

120 eurot (käibemaksuta).

7. Mõista Priit Lüüsilt Osaühingu Aktiva Finants

kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 220

eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 30. augustil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Priit Lüüsi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas

maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada.

Kohus andis 2. novembri 2021. a määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

30. novembri 2021. a hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja esialgse võlausaldaja Placet Group

OÜ-ga 16. detsembril 2019 tarbijakrediidilepingu nr SR3493846. Kuna kostja laenumakseid ei

tasunud, ütles Placet Group OÜ 16. veebruaril 2021 lepingu üles ning loovutas 17. veebruaril

2021 lepingust tulenevad nõuded hagejale.

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 828 eurot 63 senti, intressi 80

eurot 74 senti, sissenõudekulud 50 eurot, enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise

259 eurot 76 senti ja edasiulatuva viivise alates 1. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse

täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostjale toimetati menetlusdokumendid avalikult kätte. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja

jooksul vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. veebruari 2022. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1011 eurot 68 senti (põhivõlg 828 eurot 63 senti,

intress 80 eurot 74 senti, sissenõudekulud 50 eurot, enne hagi esitamist sissenõutavaks

muutunud viivis 52 eurot 31 senti) ning jättis hageja viivivsenõude 207 euro 45 sendi osas

rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja

kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 336 eurot ning menetluskuludelt

viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et hageja põhinõue ja intressinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud

viivisenõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras.

TsMS § 444 lg 3 alusel ei põhjendanud maakohus nimetatud nõuete rahuldamist.

Maakohus leidis, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue on põhjendatud üksnes

osaliselt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis)

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja on arvestanud viivist intressiga samas määras ehk 39,73% aastas.

Kuigi kostja ei ole hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid

viivisenõudele ja viivise määrale, on kohtul TsMS § 438 lg 1 alusel koosmõjus § 436 lg-ga 7

kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele

vastuväiteid esitanud või mitte.

Kostja ja Placet Group OÜ vaheline laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1

mõistes. Placet Group OÜ tegutseb professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingute

tüüptingimustel sõlmimisele. Viivisemäära kokkulepe nähtub üldtingimuste p-st 7.1. Seega ei

olnud üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud,

leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks

ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada.

Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või

kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust.

Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

Eesti Panga teatel on VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär olnud 0,00% alates 1. juulist

2016 kuni käesoleva otsuse tegemise ajani. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil

8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 39,73% aastas ületab seadusjärgset määra peaaegu

5-kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.

Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu 14. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt

nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette

nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17)

toodud seisukoha kohaldamist. Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud

tarbijakrediidilepingus

intressimäärana,

tuleb

kohtu

hinnangul

kontrollida

sellise

viivisekokkuleppe kehtivust.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (Riigikohtu 14. juuni 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus

nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 16%

ulatuses hageja ja 84% ulatuses kostja kanda. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest,

mistõttu tuleb riigilõiv 200 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus pidas

põhjendatuks maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kostjalt mitte

enam kui 20 euro ulatuses. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et tegemist

on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendati

tagaseljaotsusega, luges maakohus põhjendatud ja vajalikuks hageja õigusabikuluks 180 eurot

(1,5 tundi). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 400 eurot

(200+20+180), millest tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele mõista kostjalt välja 336 eurot

(0,84 x 400).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutnud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras ning menetluskulude jaotuse ja rahalise

kindlaksmääramise osas.

Apellatsioonkaebuse kohaselt paikneb kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes

laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta

aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi

räägitud.

Hageja nõudis hagiavalduses viivist seadusjärgses määras. Seaduse alusel on hageja õigustatud

viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli

laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivise määrast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks lepinguline

intressimäär. Tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses,

mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem, kui seadusjärgne

viivisemäär, mis käesoleval juhul ka on). Seetõttu saab ja tuleb praegusel juhul lugeda

kohalduvaks viivise määraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 39,73% aastas.

Muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu

põhimõttega, ei esine. Puudub alus lugeda krediidilepingut tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel.

Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk

ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis

eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma.

Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt VÕS regulatsioonist olema võlgniku vastav

taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Puudub vaidlus, et praegusel juhul ei ole kostja

taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist, mistõttu oli maakohtu otsus

hagi osalise rahuldamata jätmisel ja viivise vähendamisel ennatlik. Tagaseljaotsuse tegemisel

kohaldab kohus ise vaid õigust. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et

kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada

ega viivise suurust piirata. Tagaseljaotsuse tegemisel ei ole võimalik kohaldada ka muid

materiaalõiguse instituute, mille kohaldamiseks on vältimatult vajalik õigustatud isiku taotlus.

Maakohus on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt

poolte kanda. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole õiguslikult lihtne tüüphagi. Hageja esindaja

on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, tellinud ja kogunud täiendavaid

dokumente, neid analüüsinud, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisasid,

esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja esindaja ajakulu on

põhjendatud. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja tegevusetusest. Maakohus

on ületanud diskretsioonipiire.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja

sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse,

millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude

täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga

(30. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise kokku 259 eurot 76 senti.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja

on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus

kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega

sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud

otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks

kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega

maakohus jättis hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude

osaliselt rahuldamata. Samuti vaidlustas hageja menetluskulude jaotust ja rahalist suurust.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles

maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Maakohus leidis, et lepingu üldtingimustes sätestatud viivisemäär, mis vastab

intressimäärale, s.o 39,73% aastas, on tühine.

Placet Group OÜ ja kostja vahel 16. detsembril 2019 sõlmitud laenuleping nr SR3493846 on

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See

tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides

kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille

teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42

lg 1 alusel tühiseks.

9. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Detsembris 2019. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (vt

Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83% aastas. Kostjale

väljastatud krediidi kulukuse määr oli 55% (dtl 73). Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse

määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole

leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.

10. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et laenuandjal on õigus nõuda viivist VÕS § 113

lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt, intressimäär on 39,73% aastas,

viivise määr on 0,11% päevas (laenuleping, dtl 61–62; üldtingimuste p 7.1., dtl 81). Kuivõrd

lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär,

kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud

intressimääras, s.o 39,73% aastas.

11. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb

maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles

on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei

oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia

seisukohalt mõistlik.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud

(VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõue tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses ning

mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (30. november 2021)

sissenõutavaks muutunud viivise summas 259 eurot 76 senti (viivis 39,73% aastas põhinõudelt

828 eurot 63 senti alates 16. veebruarist 2021 kuni 30. novembrini 2021).

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 84% ulatuses kostja kanda ja

16% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi

täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte

menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist

arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et

põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses on kokku 400 eurot, sh riigilõiv 200 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindajakulu 180 eurot (käibemaksuta). Hageja leidis

apellatsioonkaebuses, et maakohus vähendas põhjendamatult hageja esindaja kulu ning hageja

põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks maakohtu menetluses on 360 eurot (käibemaksuta).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja esindaja menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega, et tegemist ei olnud keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et hageja on

menetluses esitanud vaid ühe dokumendi, s.o hagiavalduse, mis ei ole mahukas ega sisalda

õiguslikult keerulist analüüsi. Samuti ei ole hagiavaldusele lisataud tõendite maht ja sisu suur

ega keeruline. Seega vastab maakohtu poolt määratud esindaja tasu 180 eurot 1,5 tunni eest

tsiviilasja keerukusele ja olemusele.

13. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes

riigilõiv 150 eurot ning lepingulise esindaja kulu 3 töötunni eest 360 eurot.

Apellatsioonkaebuse hind käesolevas tsiviilasjas on 207 eurot 45 senti. Tsiviilasjas hagihinnaga

kuni 350 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv

100 eurot on vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja on tasunud riigilõivu kokku 150 eurot, sh 50 eurot menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16, mis

reguleerib riigilõivu suurust menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisel, kohaldub üksnes

juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas

(sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse. TsMS § 173 lg 3 näeb ette kõrgema astme kohustust muuta

vajadusel ka menetluskulude jaotust juhul, kui ta muudab madalama astme kohtu lahendit või

teeb uue lahendi. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust rohkem.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda

enamtasutud riigilõivu (50 eurot) tagastamist.

Hageja taotleb ka lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Kostja ei ole hageja menetluskuludele

vastuväiteid esitanud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindaja kulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha

menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja

vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista

lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust,

menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324,

p 19).

Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.

Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab

sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile,

tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja esindaja ajakulu osaliselt ülepaisutatud ja ei kuulu täies ulatuses vastaspoolelt

väljamõistmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu

menetluses põhjendatud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu)

120 eurot on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul

ei vasta aga esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (3 tundi)

tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike

toimingute mahukusele.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja

vajalik ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule

küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt

maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub

hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt tsiviilasjades nr 2-21-124431, nr 2-21-128687 ja

nr

2-21-109720)

esitatud

apellatsioonkaebustega.

Eelnevat

arvestades

on

apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot (1 tund × 120 eurot).

Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on seega kokku 220 eurot (100

eurot riigilõiv ja 120 eurot esindaja kulu).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke