2-20-15283/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15283

Kohtuasi

XX hagi YYi vastu 132 000 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

142 560 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

XX

(isikukood

xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Reimo Mets

Kostja YY (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

advokaat Helen Hääl

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-20-15283 tehtud Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse

otsuse põhjendustele.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 19. oktoobril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt välja mõista 132 000 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt lahutasid hageja ja kostja abielu 29. septembril 2014

ning sõlmisid 28. augustil 2014 notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppe (leping). Pooled

leppisid kokku, et müüvad poolte ühisomandis olnud kinnistu Xxx viisil, mis tagab

esmajärjekorras kostja poolt võetud kohustuste täitmise (lepingu p 5.1.1.14). Lepingu p-

ga 5.1.2.1 võttis kostja kohustuse finantseerida hageja uue eluaseme omandamist. Kohustuse

ulatuseks lepiti kokku summa (x), mis võrdub poole (½) ehk 50%-ga Xxx müügist saadu

rahasummast (y) pärast sellest laenulepingute (a) nr 0932011359600 ja 0932011359601 ning

kõrvalkulude (b) tasumiseks vajalike maksete tegemist. Kostja kohustuse suurust saab seega

väljendada valemiga x = (y-a-b) / 2. Xxx müügist saadud rahast soovis kostja pool endale nö

rahana arvele 3. märtsil 2014 saadetud e-kirjas toodud eesmärgil tekitada vaba raha uue elu

alustamiseks, mille ta 10 aasta jooksul pidi läbi kinnisvaralaenu maksma hagejale.

19. mail 2015 müüsid pooled Xxx kinnistu hinnaga 620 000 eurot. Müügihinnast 299 768,43

eurot

tasusid

pooled

Nordea

Bank

AB-le

laenulepingutest

nr 0932011359600

ja 0932011359601 tulenevate kohustuste täitmiseks. Täiendavalt kulus 12 640 eurot

kokkulepitud kulude katteks. 20. mail 2015 saatis hageja kostjale e-kirja, milles teatas, et soovib

lepingu p 5.1.2.1 kohaselt finantseerimist uue eluaseme ostmiseks aadressil xxx Kostja sõlmis

eluaseme finantseerimiseks Nordea Bank AB-ga laenulepingu, mille tagatiseks seati

korteriomandile hüpoteek.

9. detsembril 2019 võõrandas hageja Xxx korteri ning tasus kostja eest ülejäänud laenujäägi

kostja pangale summas 132 040 eurot. Kostjal tekkis seega lepingu p 5.1.2.6 järgi kohustus

finantseerida hageja uut eluaset 132 040 euro ulatuses. 11. veebruaril 2020 edastas hageja

kostjale e-kirja, milles teatas, et soovib vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele

finantseerimist uue eluaseme ostmiseks. Kostja keeldus finantseerimisest, sest hageja poolt

pakutud kinnisvara ei sobinud laenu tagatiseks. Hageja on seisukohal, et lepingu p-st 5.1.2.

järeldub, et pooled ei ole lepingus kokku leppinud ega muul viisil kitsendanud kostja poolt

võetavat laenu ehk selle kohustusena võtta üksnes Eestis tegutsevast pangast kodulaen.

Hageja on seisukohal, et pooled ei ole omavahel kokku leppinud, et kostja poolt finantseeritav

eluase peaks olema hageja ainuke eluase. Lepingueelsetel läbirääkimistel ei arutlenud pooled

kunagi lastele kodu ostmisest ning lepingu sõnastuses ei ole samuti ühegi sõnaga öeldud

ühistele lastele kodu ostmist. Leping räägib ainult kostja kohustusest finantseerida hageja

eluaset. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla

üheaegselt mitmes kohas. Kuna hageja on kostjale edastanud nõuetekohase teatise ning kostja

ei ole kolme kuu jooksul arvates teatise saatmisest eluaseme omandamise finantseerimiseks

laenulepingut sõlminud, siis on kostja lepingu p 5.1.2.11 kohaselt kohustatud hagejale tasuma

raha summas, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku lepitule, ehk 132 000 eurot. Leping ei

sätesta mitu müüki või ostu võib teha, vaid ainult seda, et hageja peab kandma eluaseme

vahetustega seotud lisakulud. See, milline korter või elukorraldus on hagejale teatud eluetapis

sobivam, ei ole kostja otsustada. Leping ei sätesta, et hageja peab kostjaga kooskõlastama oma

soovitava eluasemega seonduvad asjaolud

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled

leppisid

omavahelises

lepingus

detailselt

ja

täpselt

kokku,

et

kostja

finantseerimiskohustus on tingimuslik kohustus, mis kohaldub vaid eluaseme ehk kodu

omandamiseks ning vaid juhul, kui hageja seda kooskõlas lepinguga taotleb ja annab sobiliku

tagatise. Pooled ei ole nendevahelises lepingus ega muul viisil leppinud kokku nagu saaks

kostja pool Xxx maja müügist saadava raha nö ajutuseks kasutamiseks, mis tal tuleb eluaseme

laenu kaudu tagasi maksta. Leping ei ole sõlmitud kostja poolt 3. märtsil 2014 hagejale dialoogi

alustamiseks tehtud ettepaneku järgi ning ettepaneku tegemine oli lepingu läbirääkimistest

ajaliselt ja protsessiliselt eraldiseisev. Samuti erineb leping oluliselt kostja poolt tehtud

ettepanekust.

Samas, isegi kui leping oleks sõlmitud kostja ettepaneku kohaselt, ei oleks hagejal õigust hagi

rahuldamisele, kuna ka kostja ettepaneku kohaselt hõlmas finantseerimiskohustus vaid hagejale

eluaseme omandamist ning kostjal oli kohustus finantseerida eluaseme omandamist vaid üks

kord. Kostja ei ole lepingus sätestatud finantseerimiskohustust rikkunud. Hageja väljavalitud

korter, mida ta soovis omandada kostja finantseerimise abil, ei ole hageja eluase, kodu ega isegi

hageja elukoht. Asjaolu, et finantseerimiskohustuse sisuks on vaid hagejale ja lastele eluaseme

omandamine kinnitab lepingus ka regulatsioon, mille kohaselt võib hageja taotleda abi

eluaseme finantseerimiseks vaid ühele objektile korraga (eelkõige lepingu p 5.1.2.6 eluaseme

võõrandamise ja uue omandamise kohta). Kostja finantseerimiskohustus kohaldub vaid siis, kui

hageja annab selleks sobiliku tagatise. Lepingu p 5.1.2.4 kohaselt on hageja kohustatud laskma

seada finantseerimiskohustuse täitmiseks võetava laenu tagatiseks hüpoteegi, kui kreeditoriks

on Eestis tegutsev krediidiasutus, ja laen on Eestis tegutsevate pankade poolt pakutavatel

kodulaenu tavalistel tingimustel. Seda kinnitavad ka lepingu p-d 5.1.2.9 ja 5.2.1.10.

Seetõttu

ei

ole

kostja

kohustatud

finantseerima

korteri

omandamist.

Kostja

finantseerimiskohustuse

sisu

oli

vaid

abi

eluaseme

finantseerimisel.

Kostja

finantseerimiskohustus ei olnud laenulaadne kohustus (s.t kohustus, mis tuleb igal juhul tagasi

maksta eluaseme laenu võtmise kaudu).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 30. märtsi 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kasutatakse lepingu p-s 5.1.2 ja selle alapunktides kostja

finantseerimiskohustusega seoses läbivalt sõna eluase (kokku 29 korral). Tõlgendades mõistet

“eluase” kooskõlas lepingu eesmärgi, olemuse ja koos teiste lepingu punktidega järeldub

üheselt, et finantseerimiskohustuse eesmärk oli võimaldada hagejale ja lastele uue ühise

eluaseme ostmist (senise kodu ehk Xxx asemel) ning mõistet eluase tuleb tõlgendada selliselt

nagu on lepingu sõnastus – koht, kus perekond (ema ja lapsed) tavapäraselt viibib. Asja

materjalidest nähtuvalt on ka hageja ise andnud lepingule sama tõlgenduse. Ka lepingu

süsteemse tõlgendamise kaudu tuleneb üheselt, et pooled pidasid silmas uue kodu (mitte

„täiendava“ ega „tulevase“ kodu) omandamist pärast senise kodu Xxx müüki.

Kohus märkis, et mitte kusagil lepingus ei mainita kostja kohustust maksta tagasi vara jagamisel

saadav summa. Samuti ei maini ei leping ega ettepanek ei otseselt ega kaudselt, nagu oleks

kostja vara jagamisel saanud (hagejalt) raha laenuks või ajutiseks kasutamiseks, mille kostja

peab hagejale tagasi maksma eluaseme laenu kaudu. Lepingu p 5.1.1.43 kohaselt jagati Xxx

maja müügist raha pooleks hageja ja kostja vahel ning sellest sai lahusvara.

Maakohus asus seisukohale, et kostja finantseerimiskohustus eluaseme omandamiseks on

tingimuslik, mitte absoluutne kohustus. See kohaldub järgmiste tingimuse täitmisel: (a) hageja

omandab eluaset, ja (b) hageja taotleb kostjalt finantseerimist kooskõlas lepinguga ja annab

sobiva tagatise.

Maakohus leidis, et lepingu p 5.1.2.6 eesmärk oli võimaldada hagejal asendada üks eluase

teisega, s.t hageja saaks müüa esimese kodu ning osta asemele teise, mille omandamiseks saab

hageja taotleda finantseerimist kostjalt. Sellisel juhul kohustub kostja refinantseerima esimese

laenu, kusjuures tagatiseks on hageja uus eluase. Käesoleva juhul ei ole tegemist

refinantseerimise olukorraga lepingu p 5.1.2.6 kohaselt. On tõendatud, et hageja ei

võõrandanud olemasolevat eluaset enne uue omandamist ning hageja ei taotlenud Tamme tn-l

asuva uue eluaseme omandamisel kostja poolset refinantseerimist. Seega ei kohaldu lepingu

p 5.1.2.6 kostja kohustuse osas. Kostja on keeldunud hageja poolt välja valitud Xxx korteri ostu

finantseerimisest põhjusel, et hagejal on eluase olemas ja hageja poolt välja valitud korter ei ole

hageja elusase, kodu ega isegi elukoht. Hageja selgitusest ning kohtule esitatud tõenditest ei

nähtu, et hageja hakkaks kasutama Viru tänava korterit koduna, kuhu ta oleks lastega elama

läinud.

Maakohus leidis, et kuna lepingu eesmärk oli hagejale ja lastele ühise eluaseme omandamine

ja kohus on tuvastanud, et hagejal ja lastel on juba ühine eluase Xxx majas, siis ei olnud poolte

kokkuleppe sisuks kostja poolt hagejale veel täiendava eluaseme omandamise finantseerimine.

Seda seisukohta kinnitab ka lepingu p 5.1.2.6, mille kohaselt võib hageja taotleda kostjalt vaid

ühe eluaseme finantseerimist. Kostja ei ole lepingut rikkunud ja tal puudub lepingu p-st 5.1.2.11

tulenev kohustus tasuda hagejale rahasumma, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku lepitule.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta apellatsioonastme menetlusega seotud

menetluskulud kostja kanda.

Hageja leidis, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-t 1.

Käesolevas asjas taotles kostja menetluse kinniseks kuulutamist, kuid mille osas ei ole kohus

kohtuotsuses otsustust teinud. Ka on kohus on rikkunud TsMS § 438 lg-t 1 ja § 232 lg-t 1.

Kohtuotsuse p-s 22 toob kohus välja, et 2018. a. omandas hageja Xxx kinnistu, kuhu ta asus

elama peale selle renoveerimist. Osaliselt vastab see tõele, kuid hagejale on üllatuslik, miks

nimetatud asjaolu on käesoleva kohtuvaidluse puhul oluline. Hageja ostis nimetatud kinnistu

2018. a, kuid kolis sinna elama alles 2020. a. Kohtuotsuse p-s 22 märgib kohus tuvastatud

asjaoluna selle, et Xxx korteri võõrandamisest saadud rahasummast tasus hageja kostja eest

pangale 132 040 eurot. Ostja pidi müüja palvel tasuma Luminor Bank AS-i kontole 132 040,89

eurot.

Maakohus on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sellega, et on alusetult sekkunud

hageja eraellu. Maakohus on asunud hindama hageja õigust eluaseme ja elukoha üle ning

asunud seisukohale nagu hagejal ei oleks tohtinud olla rohkem kui ühte eluaset ehk kohta, kus

peamiselt elatakse koos lastega. Maakohus on ületanud enda diskretsioonipiire sellega, et on

asunud sisustama ja tõlgendama lepingut omasoodu, jättes kõrvale hageja kui ühe

lepinguosalise seisukohad. Maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud põhimõtet, jättes

arvestamata, et kostja oli osaliselt enda lepingulist finantseerimiskohustust täitnud. Hageja ei

nõustu maakohtu tõlgendusega, et lepingu eesmärk oli võimaldada hagejale ja lastele uue ühise

eluaseme ostmist. Ka ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hagejale oli antud lepingu

alusel justkui mingisugune eelis järgnevaks 10 aastaks, millise perioodi jooksul lepingu

lõppemine oleks seotud omakorda laste täisealiseks saamisega. Maakohus on meelevaldselt

asunud õigustusi otsima asjaolust, et hageja asus Xxx korterit eluasemena kasutama. Hageja

hinnangul on ka kohtuotsuse p-des 42-43 toodud maakohtu järeldused ebaõiged ning osaliselt

nö kontekstivälised. Maakohus ei ole elulisi asjaolusid arvesse võtnud ning on takerdunud

jäigalt ühe mõiste tõlgendamisse. Samuti on eelistatud kostja selgitusi ja tõendeid.

Hageja rõhutas, et leping käsitleb selle eluaseme võõrandamisest, mis oli ostetud koos kostja

finantseerimiskohustusega ning seda põhimõtet on ka järgitud – müües ära Xxx korteri, palus

hageja kostjalt uut finantseerimist uuele korterile. Vastuoluline on maakohtu järeldus sellest, et

Viru väljaku korteriomand ei ole hagejale ja tema lastele sobilik. Ka abieluvara leping ei sätesta

ühtegi kitsendust milline, kui suur või millises asukohas peab olema kostja finantseerimisega

ostetav eluase. Hagejale jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes nõustus maakohus

kostja esitatud väitega, et hagejal tekiks nõudeõigus kostja vastu üksnes siis, kui ta on kodutu

ning ainult eluaseme puudumise korral omab hageja õigust lepingu täitmise nõude esitamiseks

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt 28. augustil 2014 sõlmitud ühisvara jagamise

kokkuleppe tõlgendamise üle (kd I, tl 5–13). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ostis

5. oktoobril 2015 Xxx korteri, mille finantseerimiseks sõlmis kostja Nordea Bank AB-ga

laenulepingu ning tagatiseks seati korteriomandile hüpoteek. Samuti ei ole vaidluse all, et

hageja nimetatud korteri võõrandas ja soovis osta Xxx korterit kostja poolt võetava laenuga.

Ennekõike on vaidluse all, kas kostja peab lepingu p 5.1.2.6 järgi finantseerima Xxx korteri

ostmist ning kas hageja saab lepingu p 5.1.2.11 alusel nõuda kostjalt laenulepingu sõlmimata

jätmise tõttu raha.

8. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõlgendanud lepingut VÕS § 29 sätestatud reeglitest

lähtudes, võttes arvesse nii lepingu sisu kui ka mõlema poole väiteid lepingu sõlmimise

asjaolude ja eesmärgi kohta. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, küll aga mitte kõigi

põhjendustega selle kohta, miks ei kohaldunud Xxx korteri ostmisel lepingu p 5.1.2.6.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

9.1. Hageja heidab maakohtule ette vaidlustatud otsuse p-s 22 asjaolu ebaõiget tuvastamist.

Kolleegium märgib, et asjaolu, et Xxx korteri võõrandamisest saadud rahasummast tasus hageja

kostja eest laenujäägi summas 132 040 eurot tuleneb hagiavalduse p-st 1.9 (kd I, tl 2). Kuigi

hageja viitab hagiavalduse lisale 5 (s.o Xxx korteri müük), siis kohus ise asjaolusid tõenditest

ei otsi, vaid lähtub TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaoludest.

9.2. Hageja leiab, et maakohus sekkus alusetult hageja eraellu, kui hindas tema õigust eluaseme

ja elukoha üle. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Maakohus tuvastas läbi lepingu tõlgendamise,

kas kostjal tekkis lepingu p 5.1.2.6 alusel kohustus finantseerida Xxx korteri ostmist. Maakohus

ei leidnud, justkui oleks lepinguga hageja eluaseme valikut piiratud või kitsendatud (vt

maakohtu otsuse p 40). Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingupoolte ühine tegelik tahe

oli lepingu p 5.1.2.6 kaudu leppida kokku kostja kohustuses finantseerida eluaseme ostmist,

kus hageja ja lapsed peamiselt elavad. Asjaolu, et eluase oli mõeldud ka lastele elamiseks

tuleneb sama lepingu p-st 9.2.1, mille kohaselt lapsed elavad alaliselt koos oma emaga.

Nõustuda ei saa hageja etteheitega, et maakohus on andnud lepingutingimustele pooltest

erineva tõlgenduse. Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest (VÕS § 29 lg 1) ning hindas poolte esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid vastavalt

TsMS § 232 lg-tele 1 ja 2. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole

tõendanud poolte ühist tahet kohustada kostjat finantseerima ükskõik millise kinnisvara või

eluruumi omandamist, mida hageja saab täiendavalt või tulevikus elamiseks kasutada. Kostja

tõi esile asjaolud ja esitas tõendid, mille kohaselt oli poolte ühine tegelik tahe finantseerida

sellise eluaseme ostmist, mida hageja ja lapsed ühiselt koduna kasutavad ning mis sobib

kodulaenu tagatiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-des 30–38 toodud põhjendustega

ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.

9.3. Hageja leiab, et lepingu sõlmimise eesmärk ja olemus tuleneb otseselt kostja ettepanekust

(kd I, tl 76 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud tõendit asjaolude

tuvastamisel TsMS § 232 lg 1 järgi otsuse p-s 36 hinnanud ja teinud järelduse, et ettepanekust

ega lepingust ei tulene, et kostjal oleks olnud rahaline kohustus hageja ees, mille ta peab täitma

eluaseme laenu tasumise kaudu. Tulenevalt lepingu p-st 5.1.1.14.3 kuulus ülejäänud Xxx

kinnistu müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades jagamisele. Siinjuures on ka

oluline, et ühisvara jagamise kokkuleppe koostas ja tõestas notar, kes oli ühtlasi ka lepitaja.

Asjaolusid, et leping koostati kostja esitatud tingimustel või tema huve hageja omadele

eelistades, asja materjalidest ei nähtu.

9.4. Maakohus on asjaolude tuvastamisel TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi otsuse p-s 37 hinnanud

pankade laenutingimusi. Nimetatud asjaolu on oluline, sest koosmõjus lepingu p-dega 5.1.2.4

ja 5.1.2.10 pidi kostja finantseerima eluaseme ostmist, mis sobib kodulaenu tagatiseks. Kostja

esitatud panga väljavõtted ei ole valikulised. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et

kodulaen on kodu ostmiseks ega ole suvila ja mõne muu vara ostmiseks.

9.5. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse p-des 43, 44 ja 50 märgitud seisukohaga, et lepingu

p 5.1.2.6 kohaldamise välistas see, et hageja ostis Xxx tn-le eluaseme kostjalt finantseerimiseks

abi küsimata. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et Xxx kinnistu asjaoluga arvestamine maakohtu

poolt oli üllatuslik. Nimetatud asjaolu oli poolte poolt kohtu ette toodud ning selle üle ei

vaieldud. Samas leiab kolleegium, et see asjaolu (hageja ostis kinnisasja kostjalt

finantseerimiseks abi küsimata), ei välista lepingu p 5.1.2.6 kohaldamist, kui lepingus toodud

uue eluaseme refinantseerimise tingimused on täidetud. Vastasel juhul viiks maakohtu

tõlgendus järelduseni, et hageja sai nõuda kostjalt eluaseme finantseerimist vaid juhul, kui ta

asendas ühe kinnisasja teisega, kuid juba lepingu sõlmimise ajal omas hageja mitut elamiseks

sobivat kinnisasja (vt lepingu p-d 1.12 ja 5.1.8). Seega nõustub kolleegium hageja seisukohaga,

et Xxxkinnistu ostmine ei välistanud lepingu p 5.1.2.6 kohaldamist. Nimetatud seisukoha

maakohtu otsusest väljajätmine (nn ühe kodu olemasolu printsiip) ei mõjuta asja lahendust. Ka

muud hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmiseks.

9.6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pooled olid kokku leppinud tingimustes, mille

esinemise korral oli kostja kohustatud hageja eluaseme ostmist finantseerima (vt maakohtu

otsuse p 38). Nimetatud tingimused ei olnud täidetud, sest hageja ei ostnud uut eluaset lepingus

sätestatud tingimustel – eluaseme ostmist ei saanud finantseerida Eestis tegutsevate pankade

poolt pakutavatel kodulaenu tavalistel tingimustel. Kolleegium muudab maakohtu otsuse p-s 48

toodud põhjendust ja märgib, et lepingu mõttes ei saanud tegemist olla uue eluaseme

omandamisega, sest kinnistu sihtotstarve oli ärimaa 50% ja transpordimaa 50%. Praegusel juhul

ei ole kohane hinnata korteri suurust ja koosseisu, vaid lähtuda tuleb sellest, et korter ei olnud

mõeldud eluruumina alaliseks elamiseks ning see ei sobinud pangale kodulaenu tagatiseks (vt

maakohtu 19. jaanuari 2022. a istungi protokoll; ajamärk 00:28:25). Hageja ei ole vastupidist

tõendanud. Eeltoodut arvestades kohalduvad lepingu p-s 5.1.2.11 sätestatud välistused, mille

kohaselt ei pidanud kostja tasuma hagejale raha summas, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku

lepitule, kuna hageja valis finantseeritavaks objektiks vara, mis ei olnud lepingu kohaselt

mõeldud hageja uueks eluasemeks ning see ei sobinud pangale tagatiseks.

10. Hageja heidab maakohtule ette menetluse kinniseks kuulutamise taotluse lahendamata

jätmist. Menetluse kinniseks kuulutamist taotles kostja (vt 15. detsembri 2020. a

menetlusdokument; kd I, tl 91 ja pöördel). Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kostja taotluse

lahendamata jätmine ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ega muutmist. Hageja ei ole esile

toonud, kuidas sai taotluse lahendamata jätmine mõjutada asja lahendust. Samuti ei ole kumbki

pooltest taotlenud apellatsiooniastmes menetluse kinniseks kuulutamist.

Menetluskulude jaotus

11. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

12. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud jätta hageja kanda.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)