3-21-3010/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-3010

Haldusasi

X kaebus nõudes mõista Tallinna Vanglalt välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 150 eurot seoses

ohjeldusmeetmete kasutamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ann-Enel

Valter

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.07.2022 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kohaldas 26.03.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/592 X suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõud,

milleks

olid

eraldatud

lukustatud

kambrisse

paigutamine

ja

ohjeldusmeetmete kasutamine (väljaspool kambrit käeraudade kasutamine). Käskkirja aluseks

oli X kaasvahistatu ründamine kahel korral ning ühel korral ülekuulamisel agressiivne

käitumine (mh printeri lõhkumine).

2. Tallinna Vangla lõpetas 26.06.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/1284 X suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise, kuna ära olid langenud asjaolud, mis tingisid nende

kohaldamise vajaduse.

3. X taotles 19.10.2021 taotlusega nr 5-37/21/263-1 Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist

summas

eurot

seoses

julgeolekuabinõude

kohaldamisega,

mh

ohjeldusmeetmete kasutamisega (väljaspool kambrit käeraudade kasutamine), põhjendamatult

kaua perioodil 26.03.-26.06.2019.

4. Tallinna Vangla jättis 19.12.2021 otsusega nr 5-37/21/263-3 X mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2021 kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitise summas 150 eurot väljamõistmist. Tallinna Halduskohus võttis

kaebuse 01.02.2022 määrusega menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Tallinna Vangla on teinud vangistusseaduse (VangS) § 69 kohaldamisel kaalutlusvigu.

Käskkirjas viidatakse kaebaja 21.02.2019 ja 07.03.2019 rikkumistele, kuid nende toimumise

järgselt ei peetud otstarbekaks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Alles kolmanda

rikkumise puhul otsustati seda teha. See näitab vangla ebapädevust. Kui oleks esimese juhtumi

järgselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, ei oleks teist juhtumit saanud toimuda.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alles siis, kui oht oli juba möödas. Kaebaja nõustub,

et tema käitumine ülekuulamisel andis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust,

aga selleks ajaks oli juba kaebaja ja kaaskinnipeetava, keda ta varasemalt ründas, vahel

kohaldatud isolatsioon.

2) Kummalised on vangla selgitused, et kaebaja tuli tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele

paigutada eraldi lukustatud kambrisse, aga kuna üksuses oli kohti vähe, siis paigutati ta ikkagi

teise kinnipeetavaga kokku.

3) Kaebaja leiab, et tema suhtes väljaspool kambrit liikumisel käeraudade kasutamine 3 kuud

oli ülemäärane. See oli igapäevaselt ebamugav ja alandav. Asjaolusid ja nende äralangemist

keegi ei jälginud. Ei ole usutav, et asjaolud langesid ära täpselt 3 kuu möödumisel. Ohuolukorra

möödudes tulnuks täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine aga lõpetada.

7. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajale on kahju tekkinud,

kas vastustaja tegevus oli õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja

õigusvastase tegevuse vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise

kaebus rahuldamisele. Mittevaralise kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise, erandina

ka varalise õigushüve rikkumisega kaasnevaid negatiivseid psühholoogilisi mõjusid – füüsilist

või hingelist valu või kannatust. Igasugune valu või kannatus moraalset kahju ei tähenda. Valu

või kannatus peab esinema teatud intensiivsusega, see tähendab rikkumise raskus peab valuraha

maksmist õigustama. Tallinna Vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning kaebajale ei ole

kahju tekkinud.

2) Kui isik leiab, et käskkirjaga on tema õigusi rikutud, võib 30 päeva jooksul esitada vaide

Tallinna Vangla direktorile, kui vaie jääb rahuldamata, tähtaegselt lahendamata või see

tagastatakse, on võimalik esitada kaebus halduskohtule. Kaebaja ei vaidlustanud käskkirja nr

5-1/19/592.

3) Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 põhjendustes on välja toodud, mis

alustel kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid kohaldati. Tallinna Vangla käskkirjas nr 5-1/19/592

asjaoludes esile toodud varasemad ettekanded on käskkirja põhjendamisel olulised, kuna

toovad välja rikkumiste süstemaatilisuse. 21.02.2019 ja 07.03.2019 intsidentide kohta

käskkirjasid ei koostatud vangla kaalutlusõiguse alusel, vaid jälgiti kaebaja käitumist.

4) Teistest kinni peetavatest isikutest eraldi paigutamine ei tähenda siiski kinni peetava isiku,

kelle suhtes on kohaldatud VangS § 69 täiendavaid julgeolekumeetmeid, automaatset üksinda

hoidmist eraldi kambris. Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides

reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest

vanglasisesel paigutamisel lähtuda. Üksuse juhil on õigus otsustada, kas kinni peetava isiku

üksi kambris hoidmine on põhjendatud või mitte. Kaebaja puhul oli täiendavate

julgeolekumeetmete rakendamise vajaduseks eelkõige vajadus kasutada väljaspool kambrit

saatmisel ohjeldusmeetmetena käeraudu, et oleks minimaliseeritud kaebaja poolt tuleneva

ründe oht teistele isikutele. Arvestades kasutuses olevate kambrite vabade kohtade arvu

kriitilisust, otsustas üksuse juht paigutada kaebaja kambrisse S1-18, kuhu oli paigutatud veel

teisi kinni peetavaid isikuid, kelle suhtes puudus oht, et kaebaja võiks neid rünnata. Täiendava

julgeolekuabinõuna

võib

rakendada

ka

kinnipeetava

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piiramist, antud meedet kaebaja suhtes ei rakendatud, mistõttu asjaolu, et

kambris viibisid teised kinni peetavad isikud, ei saa pidada kummaliseks. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse

vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab

piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et

kinnipeetav kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada. Seetõttu saab ennetava meetme

õiguspärasuse kontrollimisel arvestada neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne

meetme rakendamist.

5) Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 resolutsiooni punkti 2 kohaselt tuli

teabe- ja uurimisosakonna spetsialistil või teisel üksusel teha ettepanek vahistatu suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu

möödudes või asjaolude ära langemisel. Julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otstarbekuse menetlus jäi sätestatud ajaraamidesse ning kolm kuud hiljem 26.06.2019

käskkirjaga nr 5-1/19/1284 julgeolekuabinõude lõpetamine ei ole seadusega vastuolus.

6) VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt ei ole iga ebamugavustunne või kannatus veel kinnipeetava

inimväärikuse alandamine, mis tooks kaasa mõõdetava kahju. Käeraudade kandmine võis

kaebajale ebamugavust tekitada, kuid arvestades nende kasutamist väljaspool kambrit

liikumisel ning fakt, et ohjeldusmeetme kasutus oli tingitud kaebaja enda käitumisest, ei saa

seda käsitleda väärikuse alandamisena. Käeraudade kasutamine oli õiguspärane.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on kaebajale kahju hüvitamise

esmaseks eelduseks Tallinna Vangla õigusvastane tegevus.

9. Tallinna Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeoleku abinõusid Tallinna Vangla

26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 alusel, mille resolutsiooni p 1 kohaselt kohaldati kaebaja

suhtes alates 26.03.2019 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamine; 2) ohjeldusmeetmete kasutamine (väljaspool kambrit käeraudade

kasutamine). Kaebaja ei vaidlustanud nimetatud käskkirja ning seda ei tühistatud. Kaebaja on

kaebuses ka ise märkinud, et tema käitumine andis aluse täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks. Seega toimus kaebaja suhtes täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine

iseenesest õiguspärasel alusel.

10. Kaebaja hinnangul oli vangla tegevus täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamisel

õigusvastane aga osas, milles vangla ei kontrollinud ohjeldusmeetmete kasutamise ajal enne

käskkirjaga võimaldatud maksimaalse kohaldamisaja lõppu nende kohaldamise aluseks olevate

asjaolude äralangemist, vaid neid kasutati maksimaalse lubatud aja jooksul. Seega peab kaebaja

õigusvastaseks ohjeldusmeetme kasutamise kestust. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või

vangla

sisekorraeeskirja

nõudeid,

kahjustab

oma

tervist

või

on

suitsiidi-

või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. Seejuures täpsustab VangS § 69 lg 3, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude

äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Kaebaja järeldab, et

Tallinna Vangla ei hinnanud ohjeldusmeetmete kasutamise aluseks olnud asjaolude

äralangemist, kuna ohjeldusmeetmete kasutamine lõpetati pärast maksimaalset lubatud aega.

Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 resolutsiooni p 2 kohustas teabe- ja

uurimisosakonna spetsialisti või Teist üksust tegema ettepanekut kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes või

asjaolude ära langemisel. Asjaolust, et seda tehti 3 kuu möödumisel mitte varem, ei saa

järeldada, et vangla ei hinnanudki VangS § 69 lg 1 nimetatud asjaolude äralangemist. Kohtu

hinnangul võib eeldada, et tegemist oli olukorraga, kus leiti, et varem ei olnud alust meetmete

kohaldamist lõpetada, kuivõrd kaebajast tulenev oht ei olnud kadunud. Seda on märkinud

19.12.2021 vastuses mittevaralise kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/21/263-3 ka Tallinna

Vangla. Kaebaja ei ole oma kaebuses andnud alust teistsuguseks järelduseks. Kaebaja enda

hinnang, et pärast kaaskinnipeetava, keda ta 21.02.2019 ja 07.03.2019 ründas,

ümberpaigutamist, ei olnud ta enam ohtlik, ei ole kohtu jaoks veenev. Kaebaja on lisaks selle

konkreetse kinnipeetavaga vägivaldselt käitumise olnud agressiivne ka 26.03.2019 toimunud

ülekuulamisel, mistõttu tema tegevusest kogumis võis põhjendatult järeldada, et ta võib endast

kujutada ohtu. Kaebaja ei ole asjas esitanud selgitusi, millest tulenevalt saaks vangla poolt

täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist 3 kuu jooksul pidada põhjendamatuks. Niisiis ei pea

kohus vangla tegevust õigusvastaseks.

11. Isegi kui leida, et kaebaja suhtes oleks tulnud meetmete kasutamine lõpetada mõnevõrra

varem, ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks saanud tekkida RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaraline

kahju tema inimväärikuse süülise alandamise tõttu. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) käsituse

järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse

raskusastme (EIK 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Inimväärikuse

alandamise hindamisel võetakse arvesse muu hulgas ebainimliku kohtlemise pikkust ning selle

mõju isikule. Riigikohus on selgitanud, et EIK-i seisukohtadest saab lähtuda väärikuse

alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr

3-3-1-93-09, p 11). EIK on väärikuse alandamiseks pidanud näiteks kinnipeetava

kumminuiadega peksmist, kui ta keeldus keha läbiotsimiseks lahti riietumast (EIK 15.01.2019

otsus nr 43852/12, Belyayev vs. Venemaa); ratastoolis kinnipeetava erivajaduste ignoreerimist

(EIK 02.06.2020 otsus nr 37772/17, Potoroc vs. Rumeenia); mitme kuu jooksul kinnipeetava

süstemaatilist, pealetükkivat ja piinlikkust tekitavat riiete ja keha läbiotsimist (EIK 15.04.2021

otsus nr 47800/17, Leńczuk vs. Poola). Kuigi kohtul pole kahtlust, et täiendavate julgeoleku

abinõudena väljaspool kambrit liikudes käeraudade kasutamine võis kaebajas mõningast

ebamugavust tekitada, ei saanud sellest kaebajale tekkida selliseid hingelisi kannatusi, mis

kvalifitseeruksid tema inimväärikuse alandamiseks.

12. Kokkuvõttes ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud, mistõttu

jätab kohus kaebaja kaebuse tervikuna rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)