3-20-930/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-930

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2020. a

otsuse nr 15.3-3.4/310-5 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.08.2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant

–

X,

esindaja

advokaat

Arina

Liskmann-Getsu

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.08.2021. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.06.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.04.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/310-5 Xi

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks,

mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas tema suhtes

Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1.1. X sündis Eestis, kuid on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Isikut on kriminaalkorras

karistatud viiel korral ning vangistuses viibib ta teist korda. Vangistus lõpeb 02.12.2021.

Väärteokorras on isikut karistatud 34 korral. Kõik süüteod on toime pandud täisealisena. Isik

kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Isik on

süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis realiseerusid korduvalt

mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, sh narkojoobes; korduvalt narkootilise aine suures ja

väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises; vara omandamises, hoidmises ja turustamises;

vargustes isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega tekitati isikutele

materiaalset kahju; liiklussüütegudes ning avaliku korra vastases väärteos. Isikust tulenev oht

avalikule julgeolekule seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ning

ta rikkus põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Varasem

vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning PPA-l puudub veendumus, et pärast vangistuse

lõppemist on isik edaspidi õiguskuulekas. Kohus on varem isikule mõistnud rahalise karistuse

ning kahel korral tingimisi vangistuse, andes seeläbi talle võimaluse tõestada, et ta suudab

edaspidi õiguskuulekalt käituda. Mõistetud leebetest karistustest hoolimata jätkas isik

kuritegude toimepanemist. Viimased kuriteod pani ta toime katseajal, millest nähtub, et Xit ei

suuna õiguskuulekale käitumisele isegi mitte kartus vanglasse sattuda. Xil on välja kujunenud

kriminogeenne käitumisviis. Õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks jäänud.

Kuritegude soodusteguriks on narkootikumide tarvitamine. Viimase vangistuse ajal käitus X

pigem hästi, kuid PPA-l puudub veendumus, et isik suudab vabaduses käituda samamoodi

nagu vanglas.

1.2. Xi väljasaatmisega ei kaasne era- ja perekonnaelu ebaproportsionaalset riivet. Xi

lähikondlaste hulka kuuluvad ema, õde ja elukaaslane, kes kõik elavad Eestis. Isa on surnud.

Lapsi ei ole. Suhted ema ja õega on head. Vanglas külastas ema Xit ühel korral. Venemaal

väidetavalt sugulasi pole. Ema on eakas, kuid on Xi vangistuse ajal saanud vajaminevat abi, sh

Xi õelt. Erakordset sõltuvussuhet isiku ja ema vahel ei ole.

Isiku väited elukaaslase kohta on vastuolulised. Isiku 26.11.2017 esitatud vastuväidetest

nähtub, et tal on Eestis elukaaslane, kellega ta on elanud vabaabielu väidetavalt 23 aastat.

Samas Viru Vangla ettepanekust ega iseloomustusest ei nähtu infot elukaaslase kohta, samuti

ei ole nimetatud isik teda vanglas külastanud. Viru Maakohtu 30.09.2019. a määruse kohaselt

asjas nr xxx mainis isik lähedastena ainult ema ja õde, mitte elukaaslast, ning tõi välja, et ta on

eas, kus alles peaks hakkama peret looma. Pereelu riive ei ole seega ulatuslik ka väidetava

elukaaslase osas, kuna see isik pole Xit vangistuses külastanud ning X ei ole varasemalt

maininud elukaaslase olemasolu maakohtule ega vanglale.

Ema, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik, ja teised lähedased saavad isikut Venemaal

külastada või sinna elama asuda. Samuti saab lähedastega suhelda telefoni ja e-kirja teel.

1.3. Xi eesti keele tase on null. Seega ei ole isik teinud mingeid püüdlusi lõimuda Eesti

ühiskonda. Isik ei ole taotlenud Eesti kodakondsust. Vene keele oskus loob isikule head

eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks. Isiku vanus

ei ole seejuures takistuseks. Isiku piiriületuste väljavõttest nähtub, et ta on aastatel 2009‒2017

Venemaad külastanud üle 150 korra, samuti veetnud seal pikemaid ajaperioode. Xil on

võimalik saada ka Venemaal ravi. Venemaal tegeleb narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsiooniga

Narconon International.

1.4. Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et Eestis elavad tema ema, õde ja

elukaaslane, on põhjendatud kohaldada nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 18.05.2020 Xi kaebus PPA 28.04.2020. a otsuse

tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Kaebaja on kogu elu elanud Eestis. Kaebaja ema on pensionär ja vajab kaebaja hoolt. Eestis

on kaebaja isa ja teiste sugulaste hauad. Kaebaja eas ei ole lihtne võõras riigis oma elu nullist

alustada. Kaebajat ei seo peale kodakondsuse ja vene keele oskuse Venemaaga miski. Kaebaja

ei ole Venemaal kunagi elanud, tal ei ole seal sugulasi ega sõpru, kinnisvara ega muid

finantsinvesteeringuid.

2.2. PPA otsusest ei nähtu tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid

alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule

korrale või julgeolekule. Vastustaja on piirdunud teabega, millal ja millise karistusseadustiku

normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus. Vastustaja kirjeldas täiesti

põhjendamatult otsuses ka kaebaja arhiveeritud karistusi. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks

tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jm iseloomustavaid tegureid.

Otsus on kaalutlusvigadega.

2.3. Kaebaja ei kujuta tegelikkuses ohtu avalikule korrale ega julgeolekule. Kaebaja on vanglas

saanud oma elu ja tegevuse üle sügavalt järele mõelda ning soovib vanglast vabanedes elada

seaduskuulekat elu, töötada ja maksta makse, et tuua kasu ühiskonnale. Kaebajal on

elukaaslane, kellega ta on vabaabielus olnud juba 23 aastat. Kaebajal on praeguseks kujunenud

tööharjumus. Vanglas oli ta hõivatud köögitöölisena ja vangla esitas tema kohta positiivse

iseloomustuse. Vanglas olles läbis kaebaja erinevaid kursusi ja programme, mis õpetasid talle

toimetulekut ja aitasid sõltuvustest loobuda. Kaebajal on korter, kus elada, toetav perekond ning

teda ootab töökoht ja kindel sissetulek, mis vähendab veelgi uute süütegude toimepanemise

riski.

2.4. Kaebajale otsusega kaasnev tagajärg oleks ebaproportsionaalne. Vastustaja ei arvestanud

asjaoluga, et vangistuses on kaebaja käitumine olnud õiguskuulekas, ta on oma tegudest teinud

järeldused ja soovib vabaduses edasi elada õiguskuulekat elu. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt

peavad kodakondsuse taotlejal olema karistused kustunud, mistõttu ei ole kaebaja teinud katset

Eesti kodakondsust taotleda, kuid plaanib seda teha võimaluse korral tulevikus.

3. Tartu Halduskohus jättis 16.08.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas oma otsust järgmiselt.

3.1. Kaebaja toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad, et kaebaja kujutab endast

piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja on oma süütegudega korduvalt ohustanud olulisi

õigushüvesid (isikute vara, tervis ja elu). Kaebaja poolt süütegude toime panemine on ajas

sagenenud. Õiguskuuleka elu perioodid on olnud lühikesed. Vastustaja on põhjendatult

arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute

puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Kaebaja on

toime pannud süütegusid (vargused, narkosüüteod), mille korduva toimepanemise tõenäosus on

kohtupraktika järgi suur. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja

on seeläbi ohuks avalikule korrale (Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27).

Kaebajat on kahel korral karistatud vangistusega. See tähendab, et esimene vangistus ei

motiveerinud kaebajat valima õiguskuulekat teed. Kaebaja ei ole suutnud õiguskuulekalt

käituda ka katseajal. Kaebaja on süütegusid toime pannud 23 aasta jooksul. Kaebajal on välja

kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Kaebaja ei ole karistamisest hoolimata teinud vajalikke

järeldusi ega hoolinud oma süütegude tagajärgedest. Ka lähedaste inimeste olemasolu pole

suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja vanglasse sattumisest hoiduma.

Süütegude toimepanemise soodusteguriks võib pidada kaebaja narkosõltuvust. Asja materjalid

kinnitavad, et kaebaja on narkootikume tarvitanud vähemalt alates 2013. a (varaseim kehtiv

väärteokaristus narkootikumide tarvitamise eest). Kaebaja on vanglas küll oma

sõltuvusprobleemiga tegelenud, ent tema tausta arvestades puudub kindlus, et vabaduses, kus

kaebajal on narkootikumidele vabam juurdepääs, on tal olemas tugev sisemine motivatsioon

narkootikumidest hoiduda. Kui kaebaja asub uuesti narkootikume tarvitama, kallutab see suure

tõenäosusega teda jälle kuritegelikule teele.

Vastustaja viitas õigustatult sellele, et Viru Maakohus ei pidanud 30.07.2019. a määruses asjas

nr xxx põhjendatuks kaebajat ennetähtaegselt vanglast vabastada. Maakohtul puudus kindlus,

et kaebaja ei pane tulevikus toime uusi kuritegusid. Maakohus tõi esile, et kaebajal on tasumata

võlgu umbes 10 000 eurot, tal puudub töökoht ja piisav töökogemus, ta ei soovi õppida

riigikeelt ja seetõttu on tal vähem võimalusi tööturul ning ta tutvusringkonnas on

kriminaalkorras karistatud ja narkootikume tarvitavad isikud. KIS-ist nähtub, et Viru Maakohus

vaagis 28.05.2020. a määruses asjas nr xxx uuesti kaebaja ennetähtaegse vabastamise küsimust,

kuid leidis, et see pole endiselt põhjendatud. Maakohus pidas kaebaja puhul vabaduses viibides

suureks riskiteguriks narkootikumide kuritarvitamist. Lisaks osutas maakohus sellele, et

kaebaja majanduslikku toimetulekut võivad vabaduses mõjutada ka tasumata nõuded, mida

kaebajal oli 01.04.2020 seisuga rohkem kui 15 000 eurot. Samuti viitas maakohus sellele, et

varasem reaalne vanglakaristus ei avaldanud kaebajale mingisugust mõju.

Kaebajat karistati vangistuse jooksul ühel korral distsiplinaarkorras keelatud eseme omamise

eest. Seega ei ole kaebaja suutnud ka vangistuses viibides laitmatult käituda. Kõik eelnev annab

alust järeldada, et kaebaja jätkab suure tõenäosusega vanglast vabanedes süütegude

toimepanemist. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on seega tegelik.

Vastustaja arvestas põhjendatult asjaoluga, et ka vangla hindas kaebaja kõrgohtlikuks, leides,

et ohustatud on ühiskond tervikuna. Kaebaja on küll vangistuses töötanud, läbinud

sotsiaalprogramme ja käitunud rahumeelselt, kuid see ei anna tema varasemat elukäiku ja

vanglas toime pandud distsiplinaarrikkumist arvestades piisavat kinnitust selle kohta, et

vanglast vabanedes ei jätka kaebaja süütegude toimepanemist. Järeldust kaebajast lähtuva ohu

kohta ei muuda ka see, et kaebaja sõnul on vabanedes talle tagatud kindel sissetulek ja töökoht,

samuti elukoht ja lähedaste toetus. Kaebaja on enda sõnul ka varem töötanud, samuti oli tal ka

varem elukoht ning hea läbisaamine lähedastega, kuid sellest hoolimata on ta süütegusid toime

pannud. Kaebaja paljasõnalist kinnitust oma mõtteviisi muutumise kohta ei saa kõige eelneva

taustal pidada paljulubavaks.

3.2. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise

tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu 27.02.2014. a

otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli

vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid.

Seda õigust kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi. Ehkki nendel

on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, näitavad need siiski isiku suhtumist

Eesti Vabariigi õiguskorda (vt Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2021. a otsus asjas nr 3-20-915,

p 11).

3.3. Euroopa Kohus on välismaalasi puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et

avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida

põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht,

mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka

välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste

avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete

raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide

kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud

kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla (vt Euroopa Kohtu otsused

asjades C-373/13, p-d 78‒79; C-304/14, p 39; C-82/16, p 91). Vastustaja viitas, et kaebaja

kujutab lisaks ohtu ka riigi julgeolekule, sest teda on korduvalt süütegude toime panemise eest

karistatud ning ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku

korda. Võttes arvesse Euroopa Kohtu määratlust riigi julgeoleku kohta, kahtleb kohus

vastustaja järelduses, et kaebaja kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule. Kaebaja on küll toime

pannud narkosüütegusid, kuid asja materjalidest ei nähtu, et tegu oleks olnud grupiviisilise

kaubitsemisega. Vastustaja ei ole põhjendanud, et esineksid muud Euroopa Kohtu poolt

mainitud riigi julgeoleku ohustamise juhtumid. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks võib olla

kas oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Praegusel juhul on selleks oht avalikule korrale.

Kas esineb ka oht riigi julgeolekule, ei ole seega enam määrav.

3.4. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja

sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvesse võtta välismaalase Eestis elamise kestust,

välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi

välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga

(VMS § 241 lg 3). Vastustaja on kõiki VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid hinnanud.

Praegusel juhul on vastustaja lugenud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu

ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Vastustaja otsusest ei nähtu

kaalutlusreeglite ilmselget rikkumist.

3.4.1. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 kohaselt loetakse

välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos

elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Kaebajal ei ole Eestis

elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid. Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine

erakorralist sõltuvussuhet. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma ema aidata, vaid vajaliku

abi kaebaja emale on taganud kaebaja õde. Õde saab kaebaja ema ka edaspidi aidata. Asjaolud

tekitavad kahtlust väidetava elukaaslase olemasolus. 2019. a ennetähtaegse vabanemise

kohtumenetluses ei maininud kaebaja elukaaslase olemasolu, vaid märkis, et tal on selline iga,

kus peaks peret looma. 2020. a ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluses pole kaebaja samuti

elukaaslast maininud. Ka vangla ei maininud vastustajale kaebaja lähedaste kohta teavet

edastades elukaaslast. Vangla edastatud materjalidest ei nähtu, et väidetav elukaaslane oleks

kaebajat vanglas külastanud. Elukaaslase olemasolu mainis kaebaja alles siis, kui vastustaja

teatas menetluse algatamisest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

Vastustaja osutas ka sellele, et väidetav elukaaslane oli abielus teise isikuga ajal, kui kaebaja

väidete kohaselt olid nad vabaabielus. Kuna on põhjendatud kahtlus kaebajal elukaaslase

olemasolus, ei ole ka alust pidada kaebaja sidet väidetava elukaaslase ja tema lastega tugevaks.

3.4.2. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kaebaja emal on Venemaa

Föderatsiooni kodakondsus, mis võimaldab tal soovi korral juriidiliste takistusteta Venemaale

elama asuda või kaebajat seal külastada. Ka õde ja väidetav elukaaslane saavad kaebajat

Venemaal külastada. Samuti on omavahel võimalik suhelda sidevahendite abil.

3.4.3. Kaebaja on küll terve elu Eestis elanud, kuid eesti keelt ta ei oska. Kaebaja ei ole teinud

püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi taotleda Eesti

kodakondsust. Kaebaja väited selle kohta, et ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust, sest ta ei

saanud seda kustumata karistuste tõttu teha, on ennastõigustavad. Kaebajal oli võimalik

süütegude toimepanemisest hoiduda ja seeläbi luua eeldused Eesti kodakondsuse taotlemiseks.

Kaebaja pole aga seda siiani oluliseks pidanud.

3.4.4. Kaebaja vanust arvestades (kaebaja on sündinud 1973. a) ei ole alust arvata, et esineks

ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Lisaks on vastustaja esile

toonud, et kaebaja on aastatel 2009‒2017 külastanud Venemaa Föderatsiooni üle 150 korra.

See kinnitab, et Venemaa ei ole kaebajale võõras, ning annab aluse arvata, et kaebajal on seal

ka tuttavaid. Kui kaebaja soovib vabanedes narkosõltuvuse vastu ravi saada, on vastustaja

selgituste kohaselt selleks võimalused ka Venemaal.

3.5. Vastustaja kaalus lahkumisettekirjutuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid, kaalutlused on

asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud. Asja

materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist

oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid kaebaja

ohuhinnangu ümbervaatamise. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga

seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi kaebuses esitatu

juurde ja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.

4.1. Halduskohus rikkus HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõuet, võttes valikuliselt seisukoha

kaebaja esitatud väidete ja vastaspoole esitatud vastuväidete osas.

4.2. PPA oleks pidanud menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitama selged ja

konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Ka halduskohus

ei ole neid puudusi kõrvaldanud. Halduskohtu otsusest ei nähtu tõendite hindamisel põhinevaid

tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku

ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Halduskohtu ohuhinnang tugineb

peamiselt asjaolule, et kaebajat on varasemalt viis korda kriminaalkorras karistatud ning et

kuriteod on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Halduskohtu otsusest ei nähtu,

et kohus oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi ja muid

iseloomustavaid tegureid. Lisaks kirjeldas kohus põhjendamatult otsuses kaebaja arhiveeritud

karistusi.

4.3. Vastupidi halduskohtu otsuses märgitule, ei aita kaebaja Venemaale saatmine lahendada

tema sõltuvusprobleemi, pigem võib see tagasi tulla. Halduskohtu seisukoht, et kaebajal on

võimalik saada sõltuvusest vabanemiseks abi ka Venemaal, on paljasõnaline oletus.

4.4. Asjaolu, et kaebaja ema eest on tema vangistuses oldud ajal kandnud hoolt kaebaja õde,

annab kinnitust sellest, et ema eest hoolitsemisse peab kaebaja vanglast vabanedes veelgi

rohkem panustama. Lastel on ema eest hoolitsemisel võrdne kohustus ja kaebaja soovib oma

kohustust täita, sest siiani ei ole tal selleks võimalust olnud.

4.5. Kohatu on halduskohtu seisukoht, et vajadusel on emal võimalus kaebajale Venemaale

külla sõita. Kaebaja ema tervis on halb. Samuti on kaebaja ema juba eakas ning reisimine tema

vanuses ja terviseseisundis ei tule kõne alla.

4.6. Kaebaja kinnitab, et soovib vanglast vabanedes elada seaduskuulekat elu Eestis. PPA ei

ole otsust tehes arvestanud tema poolt vanglas läbitud rehabilitatsiooniprogrammidega ja

vangla arvamusega.

5. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vaidlustatud PPA otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

5.1. Kaebaja etteheide, et halduskohus piirdus üksnes teabega, millal ja millise

karistusseadustiku normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus, on täiesti

põhjendamatu. Halduskohus analüüsis kuritegude iseloomu ja ajalist dünaamikat, hindas

kaebaja käitumist katseajal ja vangistuse jooksul, võttis arvesse kaebaja sidemeid

päritoluriigiga ning asjaolu, et kaebaja on sündinud ja elanud Eestis. Halduskohus ei tuvastanud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule

oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest sellise lävendini, mis ei võimaldaks pidada isiku

väljasaatmist õiguspäraseks.

5.2. Vastustajale jääb selgusetuks kaebaja korduv väide ahiveeritud karistustele tuginemise

põhjendamatuse kohta. PPA selgitas vastuses kaebusele põhjalikult arhiiviandmete kasutamise

õiguslikke aluseid ja kajastas kohtupraktikas esitatud seisukohti arhiveeritud andmete

lubatavuse kohta isiku käitumise hindamisel.

5.3. Ainuüksi elamine riigi territooriumil ja sotsiaalprogrammi läbimine vangistuses olles ei loo

automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada äärmiselt tähtsaks ning kaitsmist väärivaks

ning need ei välista kaebajast tulenevat reaalset ohtu. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja

siin elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele.

5.4. Kaebaja on reaalset vangistust kandnud aastaid ning tal ei ole olnud võimalik oma ema

füüsiliselt toetada, millest saab järeldada, et kaebaja ema on antud perioodil toime tulnud kas

iseseisvalt või kellegi kolmanda abiga.

5.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ei kujuta endast tegelikku ja piisavalt

tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine

ning seeläbi on tuvastatud ka isikust tulenev oht julgeolekule. Kuna kaebaja on korduvalt toime

pannud narkosüütegusid, mis seisnesid narkootilise aine omandamises ning ka korduvas

edasiandmises, siis sellise teoga ohustatakse ka riigi julgeolekut. Tegemist on raske kuriteoga,

mis otseselt ja suurel määral ohustab rahvatervist ja avalikku korda ning ühiskondlikku

turvatunnet. Kaebaja on teadlikult tegelenud rahvatervise kahjustamisega majandusliku kasu

saamise eesmärgil. Arvestades narkootikumide laastavat mõju ühiskonnale, tuleb haldusorganil

käituda rangelt nende välismaalastega, kes aktiivselt selle pahe levikule kaasa aitavad.

Narkosüüteod on kriminaliseeritud just sellepärast, et need ei mõjuta ainuüksi konkreetse isiku

tervist, vaid mõju on oluliselt laialdasem ühiskonna julgeolekule ja heaolule. Narkosüütegusid

peetakse rahva tervise vastasteks süütegudeks, mis ei ole üksnes riigisisene, vaid ka

rahvusvaheline õigushüve. Ka Riigikohus on märkinud, et kuriteo toimepanemine ja selle

asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva

ohu olemasolu üle otsustamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse

põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (Riigikohtu

27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17, 19, 20).

5.6. Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta pani eelmise kuriteo toime pärast

kohtuotsuse kuulutamist. Kriminaalhooldus ja reaalse vangistuse ärakandmine ei ole talle

varem mõju avaldanud ning ta on korduvalt karistuse kandmise järel varasema eluviisi juurde

tagasi pöördunud. Eeltoodu toetab seda, et PPA ohuhinnang kaebaja osas on õige ning

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine põhjendatud. Vastustaja hinnangul on positiivne, et kaebaja

läbis vangistuses erinevaid kursusi ja programme, kuid arvestades kaebaja varasemat elustiili

ja käitumist ei ole see piisav, et haldusorganil tekiks usk, et kaebaja tulevikus õiguskuulekalt

käitub. Kaebajat on siiski ka vanglakaristuse kandmise viimases faasis karistatud

distsiplinaarkorras, mis näitab tema tegelikku suhtumist õiguskorda. Kaebajale anti enne

viimase reaalse vanglakaristuse määramist korduvalt võimalus vabaduses viibides

kriminaalkaristust kandes demonstreerida õiguskuulekat käitumist, kuid kaebaja ei kasutanud

seda võimalust ja jätkas süütegude toimepanemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu

vaidlustatud otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 16.08.2021. a

otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme.

Halduskohus on otsuses samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki

asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Seega

pole alust kaebaja väitel, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud

nõuet, võttes üksnes valikuliselt seisukoha kaebaja esitatud väidete ja PPA poolt esitatud

vastuväidete osas. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on selgelt toodud kõik põhjendused, miks

kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja

järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et

halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Eeltoodust

tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4) ja ei

korda neid. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti sellele, et pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest ning tegemist on

haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda üksnes isiku süüteos

süüdimõistmistele. Küll aga ei saa ringkonnakohtu hinnangul PPA-le ega halduskohtule ette

heita seda, et nad oleks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel,

lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel või nende õiguspärasuse

hindamisel tuginenud üksnes sellele, et Xit on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui väärteo

korras. Samuti ei ole vastustajale ega halduskohtule alust ette heita seda, et otsustest ei nähtu

tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et

kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

7.1. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p-le 2

tuginedes, asudes seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti

Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p-s 2 on sätestatud, et

pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi

2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht

avalikule korrale või julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut,

elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii

positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuvastada ning esitada nende põhjal

põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (vt RKHK 03.05.2019. a

otsus asjas nr 3-18-89, p 10). Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus sisaldas nii pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kui ka lahkumisettekirjutuse tegemist ja

sissesõidukeeldu. Seega pidi PPA tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

7.2. Halduskohus asus vaidlusaluses otsuses seisukohale, et vastustaja on kaebaja poolt toime

pandud süütegusid ning ohtlikkust avalikule korrale piisava põhjalikkusega kaalunud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga.

7.3. Kohtupraktikas on ohtu avalikule korral käsitatud olukorrana, kus asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime

sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust,

selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille

kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava

õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (vt RKHK 14.03.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11,

p 18). Riigikohus on riigi julgeoleku mõistet sisustanud läbi Euroopa Kohtu praktika. Nimelt

on Euroopa Kohus välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas

järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks

ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb

tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek

hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut

mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht

rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele

kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (Vt nt C-373/13, H. T., p-d 78-79)

(RKHK 01.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-1026, p 29).

7.4. Vaidlustatud otsuses on vastustaja ülima põhjalikkusega käsitlenud kaebaja poolt elu

jooksul toime pandud süütegusid. 28.04.2020. a otsusest nähtub, et Xit on kriminaalkorras

karistatud viiel korral ning vangistuses viibis ta teist korda. Xi kolm kehtivat kriminaalkaristust

olid järgnevad.

Viru Maakohtu 07.06.2017. a otsusega nr xxx tunnistati X lühimenetluse korras süüdi KarS §

424, KarS § 183 lg 2 p 2 ja KarS § 202 lg 2 p 2 alusel ning KarS § 64 lg-le 1 mõisteti Xile

liitkaristuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2

alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel liideti karistus Viru Maakohtu 01.03.2017. a

kohtuotsuse järgi mõistetud 3 aasta ja 8 kuu pikkune vangistus ning liitkaristuseks mõisteti 3

aastat ja 8 kuud vangistust. Samuti tunnistati Xi süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel ja

karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel

1/3 võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Kohtuotsuste kogumina mõisteti

isikule 4 aastat ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsuse kohaselt oli X 06.05.2016 narkojoobes ning

juhtis sõiduautot ja sõitis sellega Narva linnas. Samuti juhtis X 10.11.2016 narkojoobes

sõiduautot ja sõitis sellega Narvas. X rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1, mis sätestab, et juht

ei tohi olla joobeseisundis. Oma tahtliku tegevusega pani X toime kahel korral mootorsõiduki

juhtimise joobeseisundis.18.09.2016 soetas X Narvas tuvastamata asjaoludel narkootilist

ainet – amfetamiini kogumassiga 2 grammi. Isik valdas narkootikumi, hoidis seda enda

juures. 19.09.2016 vedas X Narvas amfetamiini kogumassiga 1,4 grammi sõiduautos ning andis

R. N.-i ja S. S.-i varastatud vara vastu kaks pakikest amfetamiini kogumassiga 1,4 grammi.

Oma tahtliku tegevusega pani X toime kahel korral narkootilise aine väikeses koguses

ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise, selle ebaseadusliku omandamise või valdamise

edasiandmise eesmärgil, isikuna, kes on varem (28.08.2014) toime pannud KarS §-s 184 järgi

sätestatud kuriteo. 19.09.2016 viibis X Narvas ning omandas S. S.-i poolt varastatud ja S. V.-

le kuuluva tolmuimeja koos tolmukotiga, nurklihvija Makita kettaga - kokku 204 euro väärtuses

vara. Nimetatud esemeid käsutas X oma äranägemise järgi – hoidis omandatud vara enda

elukohas ja hiljem müüs tuvastamata isikule. Oma tahtliku tegevusega pani X toime süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise isikuna, kes on

varem toime pannud varguse. 23.03.2017 varastas X tuvastamata isikuga grupis xxx maja

trepimademetelt 30 LED lampi ja 7 valgustiplafooni, kokku 240 euro väärtuses vara, millega

tekitas KÜ xxx-le kahju nimetatud summas. Ajavahemikul 30.03.2017-31.03.2017

lõhkus X korruste vahel asuva ühisrõdu ukseluku, tungis ebaseaduslikult ühisrõdule ning pani

toime A. G.-le kuuluva vara varguse tekitades kannatanule materiaalset kahju üle 500 euro.

Ühtlasi pani X toime L. I.-le kuuluva vara varguse tekitades kannatanule materiaalset kahju

üldsummas 76 eurot. Samuti varastas X ühisrõdult V. F.-i treppredeli maksumusega 10 eurot.

Oma tahtliku tegevusega pani X toime varguse isikute grupis, sissetungimisega ja

süstemaatiliselt. Viru Maakohtu 01.03.2017. a otsusega nr 1-16-10828 tunnistati X

lühimenetluse korras süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8 alusel ning mõisteti karistuseks 1 aasta

vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks

mõisteti 8 kuud vangistus, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 28.08.2014. a

kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 aastat vangistust) ning

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsusest nähtub, et Xit süüdistati

selles, et ta ajavahemikul 19.08.2016-21.08.2016 koos M. A. ja A. B.-ga murdsid lahti

garaažiukse, seejärel tungisid garaaži ja OÜ G majja, kus pandi toime L. G.-le ja I. Z.-le kuuluva

vara varguse ning OÜ-le G materiaalset kahju. Garaaži ukse lõhkumisega tekitati kahju 800

eurot, esemete vargusega 17441,10 eurot. Oma tahtliku tegevusega pani X toime varguse

isikute grupis ja sissetungimisega. Viru Maakohtu 28.08.2014. a otsusega nr 1-14-4537

tunnistati X kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti

karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel pöörati vangistus osaliselt täitmisele ning

kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust. Karistuse kandmise algust loeti alates

05.12.2013. Ülejäänud vangistuse osa (3 aastat) jäeti täitmisele pööramata, kui X ei pane toime

uut tahtlikku kuritegu 4 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul. Isik vabastati 28.08.2014.

Katseaeg oli perioodil 28.08.2014-27.09.2018. Kohtuotsusest nähtub, et X omandas alates

2013. a kevadest täpselt tuvastamata kohas ja isikult korduvalt ebaseaduslikult suures koguses

narkootilist ainet amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavad pulbrit, millest osa andis

ebaseaduslikult edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele ning osa hoidis enda kasutuses olnud

sõiduautos. 2013. a kevadest kuni 04.12.2013 müüs X vähemalt üks kord nädalas X. X.-le

narkootilist ainet amfetamiini korraga vähemalt 1 grammi kaupa. Lisaks 2013. a novembris

müüs X ühel korral 3 grammi ja kahel korral 2 grammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat

pulbrit X. X.-le. Metamfetamiini sisaldavat pulbrit kogukaaluga 9,73 grammi (puhtal

kujul 1,64 g metamfetamiini) – s.o narkootilist ainet suures koguses, hoidis X enda kasutuses

olevas sõiduautos, kuni see sealt 05.12.2013. a teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Oma

tegevusega pani X toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise,

valdamise ja narkootilise aine edasiandmise, olles isik, kes on varem toime pannud KarS 12.

peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo.

Lisaks kehtivatele kriminaalkaristustele on Xil kaks arhiveeritud kriminaalkaristust. Viru

Maakohtu 15.09.2008. a otsusega nr 1-08-5353 tunnistati X süüdi KarS § 424 alusel

lühimenetluse korras. X juhtis alkohoolses joobes autot Narvas 24.01.2008, olles 29.10.2006

sama teo eest karistatud LS § 7419 järgi. Oma tegevusega pani X toime mootorsõiduki juhtimise

joobeseisundis isikuna, keda on varem karistatud sellise teo ees. Narva Linnakohtu 05.04.1994.

a otsusega nr 93211920 tunnistati X süüdi kriminaalkoodeksi § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel – võõra

vara salajane vargus, mis on toime pandud grupi poolt; isiku poolt, kes on varem toime pannud

mingi käesolevas paragrahvis või käesoleva koodeksi §-des 140, 143, 2071, 2084 või 2103

ettenähtud kuriteo; või kui see oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või

lukustuse kõrvaldamisega.

X on ajavahemikus 2006-2017 pannud toime 34 väärtegu, millest karistusregistri andmetel olid

kehtivad 11 väärteokaristust. Xi arhiveeritud ja kehtivatest väärteokaristustest nähtub, et isikut

on alates 32. eluaastast karistatud KarS § 218 lg 1 alusel 2 korda, narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 alusel 10 korda

(esimene kord 19.12.2013 otsusega), liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 81 alusel 5 korda,

LS erinevate §-de alusel 16 korda ja relvaseaduse (RelvS) § 892 lg 1 alusel üks kord.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus vastustaja ning halduskohtuga, et lähtudes karistusregistri

seaduse § 20 lg 1 p-st 4 oli PPA-l õigus kasutada kaebajast johtuva ohu kindlakstegemisel ka

arhiveeritud andmeid. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et kuigi

väärteokaristused on menetlusotsuste tegemisel väiksema kaaluga kui kuriteod, näitavad ka

need isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda, mistõttu sai neidki võtta arvesse kaebajast

lähtuva ohu analüüsimisel.

7.5. Vaidlustatud otsuses leiab PPA, et kaebaja on eelnevalt loetletud süütegudega loonud

mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud korduvalt mootorsõiduki

juhtimises joobeseisundis, korduvalt narkootilise aine suures ja väikeses koguses

ebaseaduslikus käitlemises, vara omandamises, hoidmises ja turustamises, vargustes isikute

grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega on tekitatud isikutele materiaalset kahju,

liiklussüütegudes ning avaliku korra vastases väärteos. Oma käitumisega on X näidanud üles

lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu ning süütegude

sooritamine annab aimu Xi kriminaalsetest ja avalikust korrast mittehoolivatest vaadetest. X on

mitmel korral karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid kahjustanud ning

seega saab jaatata isikust tulenevat ohtu avalikule korrale. Xist tulenev oht julgeolekule seisneb

selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku korda

kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. PPA oli seisukohal, et Xi toimepandud

tegusid saab käsitleda ohuna riigi julgeolekule lisaks VMS § 124 lg 2 p 9, lg 3 ning § 237 lg 4

tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud esimese ja teiste astme

tahtlike kuritegude eest, sh suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest.

Kaebajat on erinevate kuritegude eest kahel korral karistatud reaalse vangistusega, mille

eesmärgiks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine.

Eelnevast nähtub aga, et varasem vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning PPA-l puudus

veendumus, et pärast käesoleva vangistuse lõppemist on kaebaja edaspidi õiguskuulekas ning

ei kahjusta teiste isikute õigushüvesid. Kohus on varasemalt isikule mõistnud rahalise karistuse

ning kahel korral mõistnud Xile tingimisi vangistuse, andes seeläbi võimaluse tõestada, et ta

suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Mõistetud leebetest karistustest hoolimata jätkas isik

kuritegude toimepanemisega ning viimased kuriteod pani toime katseajal, millest nähtub, et

teda ei suuna õiguskuulekale käitumisele isegi mitte kartus vanglasse sattuda. Viru Vangla

30.10.2020. a ettepanekust nr 2-8/36703-1 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks ning vangla 15.04.2020. a kirjast kaebaja

iseloomustamiseks, mida on vaidlustatud otsuses tsiteerinud ka vastustaja, nähtub, et Viru

Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks. Vastava

kokkuvõtte kohaselt on toime pandud kuritegude pinnalt ohustatud ühiskond tervikuna. Oht

seisneb mootorsõiduki joobes juhtimises ning narkootilise ja psühhotroopse aine

ebaseaduslikus käitlemises. Oht on tõenäolisem, kui isik tarvitab sõltuvusaineid või soovib

suuremat materiaalset sissetulekut, samuti siis, kui ta ei muuda oma hoiakuid, mõtlemist ja

käitumist. Samuti kordub kaebaja sooritatud kuritegude muster ja on vangla hinnangul sarnane

kaebaja varasema käitumisega. Kuritegude sooritamise soodusteguriks on olnud sõltuvusainete

tarvitamine ja põhjuseks materiaalse kasu saamine. Vangla hinnangul viitas Xi kuritegude ja

väärtegude laad sellele, et isik harrastab parasiteerivat elustiili ning süütegude korduvus näitab

tema riskivat ja hoolimatut elustiili. Vangla oli seisukohal, et isiku korduv kriminaal- ja

väärteokorras karistatus ning katseajal sooritatud kuritegu iseloomustavad tema tegelikku

suhtumist ühiskonda ja näitavad madalat motivatsiooni käitumise muutumiseks. Eeltoodust

tulenevalt oli PPA seisukohal, et Xist tuleneb oht riigi julgeolekule. PPA viitas samuti

põhjendatult sellele, et Riigikohus on samuti märkinud, et kuriteo toimepanemine ja selle

asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu

olemasolu üle otsustamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse

põhjendatud arvamuseks, et isik jääb tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt RKHK

27.02.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14 p-d 17, 19, 20). Samas lahendis (p 17) väljendas

Riigikohus ka seisukohta, et kui ohustatakse avalikku korda, siis seeläbi ohustatakse ka riigi

julgeolekut.

7.6. Apellatsioonkaebuse kohaselt jätsid nii vastustaja kui halduskohus analüüsimata asjaolu,

et kaebaja on kinnipidamisasutuses teinud pingutusi, et muuta oma käitumist ja elustiili

seaduskuulekaks. Vastustaja seletuse kohaselt on PPA oma otsuses siiski kaebaja osalemist

sotsiaalprogrammis, tööhõivet ja käitumist vanglas käsitlenud ja sellega arvestanud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt edastas Viru Vangla vastustaja palvel viimasele kaebaja

iseloomustuse, millest nähtub, et kaebaja osales vangistuse ajal kogemusnõustaja tugigrupis ja

sotsiaalprogrammis Eluviisitreening, mille eesmärk on muuta sõltuvuskäitumist ja

maksimumeesmärk on lõpetada sõltuvusainete tarvitamine. Samuti töötas ta majandustöödel

koristajana, metallitsehhis ja ka köögitöölisena. Kaebaja käitumine oli probleemideta ja

ametnikega suheldes viisakas. Vastustaja on eelviidatud asjaolusid vaidlustatud otsuses esile

toonud kaebajat iseloomustava positiivse küljena, lisades samas, et olenemata heast käitumisest

vangistuses, puudub PPA-l veendumus, et isik käitub vabaduses samamoodi nagu ta on

käitunud vanglas. Käesolev vangistus on küll ajaliselt pikk, kuid arvestades isiku varasemat

käitumist, elustiili ning käitumist vangistuse ajal, siis leidis vastustaja, et isiku varasem

käitumine viitab asjaolule, et tal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. X ei ole

mõistetud karistusest järeldusi teinud vaatamata katseaja kohaldamisele ja ta on viimased

kuriteod katseajal toime pannud ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks

muutunud. Seetõttu oli PPA seisukohal, et vabaduses viibides jätkab

kaebaja

rahvatervisevastaste, varavastaste ja üldohtlike süütegude toimepanemisega. kui ta seisab

silmitsi eluraskustega. Sellest tulenevalt leidis PPA, et Xist tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule

korrale ja riigi julgeolekule on tegelik ja jätkuv (PPA 28.04.2020. a otsuse lk 13).

7.7. Kohtupraktikas on leitud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel

viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust

tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole

eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga

seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu

olemasolu (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 18). PPA on analüüsinud kaebaja

kuritegude dünaamikat ning selgitanud, et kaebaja käitumine ei muutunud õiguskuulekaks ka

peale esimesi leebemaid karistusi. Kaebaja pani kuritegusid toime ka katseajal.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt otsuses märgituga selles, et kaebajal on välja

kujunenud kriminogeenne käitumisviis, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on

viimased kuriteod toime pannud katseajal ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas

lühemaks muutunud. See kõik viitab sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast

käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine. Ka on ringkonnakohtu jaoks märkimisväärne asjaolu,

et vangla, prokuratuur, maa- ega ringkonnakohus ei toetanud korduvalt kaebaja ennetähtaegset

vangistusest vabastamist, asudes seisukohale, et kaebajat iseloomustavad negatiivsed asjaolud,

nagu korduv karistatus, kuritegude toimepanemise asjaolud, uute kuritegude toimepanemine

katseaja jooksul, narkosõltuvus, halb suhtlusringkond, võlgade olemasolu, töökoha ja piisava

töökogemuse puudumine, riigikeele mitteoskamine, mis halvendab veelgi kaebaja võimalusi

tööturul, kaaluvad temaga seotud positiivsed asjaolud üles (Viru Maakohtu ja Tartu

Ringkonnakohtu määrused asjas nr xxx). Ringkonnakohus märgib veel, et näiteks 31.08.2021

Viru Vangla poolt maakohtule edastatud iseloomustuses pidas vangla kaebaja korduva kuriteo

toimepanemise tõenäosuseks kahe aasta jooksul 41 %.

7.8. Ka Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on

suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning

eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi

suur (nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod, vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.12.2006. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 33). Nii Viru Vangla kui ka PPA on kaebaja osas esile

toonud, et narkootikumidega seotud probleemid ja diagnoositud sõltuvus on tema puhul üheks

kuritegude

toimepanemise

soodusteguriks.

Võttes

arvesse

kaebaja

korduvaid

narkootikumidega seotud süütegusid, on ringkonnakohtul alus arvata, et narkootikumidega

seotud probleemid kallutavad kaebajat käituma kuritegelikult ka tulevikus.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajast lähtuv

oht on tegelik ja jätkuv.

7.9. Vastustaja asus otsuses seisukohale, et kaebaja isikust tulenev oht kaalub üles kaebaja soovi

viibida riigis, kus ta on elanud, kuid mille kodanik ta ei ole. Otsusest nähtuvalt on vastustaja

saanud otsuses arvestada järgmiste kaebajaga seotud asjaoludega: 1) kaebaja on sündinud Eestis

ja on rahvuselt venelane, otsuse tegemise ajal oli ta 46-aastane; 2) kaebaja lähikondlaste hulka

kuuluvad ema (venelane, Venemaa kodakondsus), õde ja elukaaslane, kaebaja isa on surnud

ning lapsi kaebajal ei ole, Venemaal väidetavalt tuttavaid ja sugulasi ei ole; 3) kaebajat on

vanglas lühiajaliselt külastanud ainult ema, erakordne sõltuvussuhe nende vahel puudub; 4)

kaebaja ei valda eesti keelt ning ta ei ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust; 5)

kaebajal on narkosõltuvus ja vajaminevat ravi saaks ta ka Venemaa Föderatsioonis; 6) pärast

vabanemist puudub kaebajal kindel töökoht, vabaduses kaebaja töötas, kuid see ei motiveerinud

teda õiguskuulekalt käituma; 7) kaebaja räägib vene keelt ja on perioodil 2009-2017 Vene

Föderatsiooni külastanud üle 150 korra, veetes seal ka pikemaid ajaperioode, mis annab aluse

kahelda väidetes, et kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid ega sugulasi. Seega on vastustaja

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kaebajast lähtuvat ohtu hinnates kaalunud ka lõikes 3 nimetatud

asjaolusid.

7.10. Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja halduskohtule ette, et kohus jättis analüüsimata

kaebaja väite, et Eestis on tal ema, kelle eest tuleb hoolitseda ja õde, kuid Venemaal puuduvad

tal sugulased ning elukoht. Ringkonnakohus märgib, et isegi sihtriigis sugulaste ja elukoha

puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa

alles jätmise põhjenduseks. Samuti nõustus halduskohus põhjendatult vastustaja otsusega,

milles selgitati, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel, sellega kaasneva lahkumisettekirjutuse

tegemisel ning kaebaja Venemaa Föderatsiooni elama asumisel säilib nii emal kui õel võimalus

kaebajat külastada. Samuti saab kaebaja nendega suhelda sidevahendeid kasutades, millist

seisukohta toetab ka EIK-i praktika (Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40). Halduskohtu

otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja viide PS §-le 26, mille järgi on igaühel õigus

perekonna-ja eraelu puutumatusele. PS §-st 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu

puutumatusele ei ole piiramatud põhiõigused, sest nende kasutamisel peab järgima seadust,

austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning seaduses sätestatud juhtudel ja

korras saavad riigiasutused ja ametiisikud tervise, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks vastavasse õigusesse sekkuda. Ka EIÕK art 8 sätestab, et riigi julgeoleku,

ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik

sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Seega asjaolu, et kaebaja on Eestis

sündinud ja enamuse oma elu Eestis elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning

siin elavatele inimestele. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide PS §-st 27 tulenevale

hoolitsuskohustusele abivajava pereliikme osas, sest nagu nähtub PPA vaidlustatud otsusest, ei

tuvastanud vastustaja haldusmenetluse käigus, et kaebaja ja tema ema vahel esineks erakordne

sõltuvussuhe. Samuti on kaebaja viibinud aastaid vangistuses ning tal ei ole ka sel ajal olnud

võimalik oma ema eest hoolitseda. Kuna tema ema on antud perioodil toime tulnud kas

iseseisvalt või kellegi kolmanda (kaebaja õe) abiga, siis ei ole alust arvata, et ta ei saaks enam

edaspidi hakkama juhul, kui kaebaja Eestist välja saadetakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei

kaalu selline hoolitsuskohustus käesolevas asjas ka kuidagi üle teiste isikute PS-ga kaitstavaid

õigusi ja hüvesid. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et elamislubade menetluses

ning välismaalastega seotud tegevustes laiemalt on eesmärgiks, et riigis ei elaks ega asuks riiki

elama välismaalased, kes oma kohalolekuga suurendavad ohtu avalikule korrale ning need

menetlused ei pea lähtuma eesmärgist, et isik jääb kogukonda elama, vaid on suunatud

välismaalasest kurjategija väljasaatmisele (03.06.2021. a otsus asjas nr 3-20-299). Samuti

märkis Tartu Ringkonnakohus 17.12.2020. a lahendis asjas nr 3-19-351, et põhjendatud on

kannatanute poolt tõusetuda võiv küsimus, miks Eesti riik lubab jätkuvalt viibida riigis

välismaalasel, kes paneb toime korduvaid kuritegusid ja mis põhjusel peaks selliste isikute

huvisid EV rohkem kaitsma, kui Eestis viibivate teiste isikute huvisid.

8.Vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus

Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et

välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda,

määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase

suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse

hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 72 lg 3 kohaselt arvestatakse

lahkumisettekirjutuse tegemisel igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse

põhjendatud huve.

8.1. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu

kohaldamisel tuleb PPA-l direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust

lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. PPA on vaidlustatud

otsuses vastava nõude täitnud. Seetõttu ringkonnakohus kaebajast lähtuval ohul täiendavalt ei

peatu ning asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole

VSS § 72 lg 2 p 4 lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise alusena kohaldatav, sest kaebaja

ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule.

8.2. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis PPA otsust tehes arvestamata asjaoluga, et vangistuses

on kaebaja käitumine olnud õiguskuulekas ja ta on oma tegudest järeldused teinud ning soovib

vabaduses edaspidi elada õiguskuulekat elu. Nagu juba varem märgitud, on PPA oma otsuses

siiski kaebaja osalemist sotsiaalprogrammis, tööhõivet ja käitumist vanglas käsitlenud ning

vanglapoolset iseloomustust arvestanud, kuid leidnud, et olenemata kaebaja heast käitumisest

vangistuses viibides, puudub PPA-l veendumus, et isik käitub vabaduses samamoodi nagu ta

on käitunud vanglas. Samuti on kaebajat vanglakaristuse kandmise ajal karistatud

distsiplinaarkorras, mis näitab kaebaja suhtumist õiguskorda ja ka seda, et väide tema

õiguskuulekusest vanglas ei ole päris õige. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale anti enne

talle viimase reaalse vanglakaristuse määramist korduvalt võimalus vabaduses viibides

kriminaalkaristust kandes edaspidi õiguskuulekalt käituda, kuid seda võimalust ta ei kasutanud,

jätkates süütegude toimepanemist. Seega ei saa üksnes väitega kaebaja heast käitumisest

vanglas ja tema soovist vabaduses õiguskuulekat elu elada, põhjendada seda, miks ei oleks

tohtinud kaebajale kohe sundtäidetavat lahkumisettekirjutust teha.

8.3. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt on paljasõnaline halduskohtu seisukoht, et

kaebajal on võimalik saada narkosõltuvusest vabanemiseks abi ka Venemaal. Kohtupraktikas

on leitud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel

juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks.

Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi

arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHK 05.12.2019. a

otsus asjas nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus märgib, et juba vastustaja, kellel on kõnealuste

otsuste tegijana ilmselt olemas ka laiem teadmine erinevate sihtriikide tervishoiusüsteemist ja

sealsetest ravivõimalustest, leidis oma 28.04.2020. a otsuses, et vajaminevat ravi saaks kaebaja

ka Venemaa Föderatsioonis, kus narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsiooniga tegeleb Narconon

International.

8.4. Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides

kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes

toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või

julgeolekule oluliselt muutunud. Ka tuleb kohtul kontrollida, kas lahkumisettekirjutuse

tegemise menetluses on isik korrektselt ära kuulatud. Samuti tuleb selgitada, kas PPA otsus on

sissesõidukeelu

kohaldamise

kestuse

osas

kaalutud

ja

proportsionaalne

(vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 10; 19.02.2019. a otsus asjas

nr 3-17-1545/81, p-d 14-23, 32-34). Haldusasja materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole

väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes

toimunud selliseid muudatusi, mis tingiks kaebaja ohuhinnangu ümbervaatamise.

8.5. PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja on ühiskonnale kõrgohtlik,

kujutab ta vanglast vabanedes ohtu teiste inimeste õigustele ja vabadustele ning seetõttu on

proportsionaalne ja vajalik lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 4 alusel sundtäitmine koheselt

pärast kaebaja vanglast vabanemist, et välistada kaebaja poolt uute süütegude toimepanemist.

Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on PPA kaalutlusotsusega. Ringkonnakohus

leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud,

vastustaja kaalutlused on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning lahkumisettekirjutuse

kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.

9. VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise

tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks

aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu neljaks aastaks

Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lg-st 3 tuleneb, et kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks

ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga

seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvalt tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja

riigi julgeolekule, kuid leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning

asjaolu, et isikul elavad Eestis ema, õde ja väidetav elukaaslane, tuleb kaebaja suhtes kohaldada

nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja suhtes

kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt

kaalutletud ja proportsionaalne.

10. PPA on seega ka ringkonnakohtu hinnangul Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel

lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole valesti kohaldanud VMS-st ega VSS-st

tulenevaid norme. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et kaebaja on vaidlusaluses menetluses ka

nõuetekohaselt ära kuulatud. Halduskohus jättis seega põhjendatult esitatud kaebuse

rahuldamata.

11. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 16.08.2021. a otsuse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)