3-22-680/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

15.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-680

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

EL

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.03.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-22-486 Politsei- ja Piirivalveameti

25.02.2022 esitatud taotluse lisad 3–6.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.03.2022 määruse

resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-22-680 muutmata, kuid muuta halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused puštu keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 23.02.2022 kinni Afganistani kodaniku X

(kinnipidamisel ütles isik, et tema nimi on Y), sest ta viibis Eestis ebaseaduslikult.

3-22-680

2(8)

2. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.02.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-486 PPA

taotluse ning andis loa X (määruses Y) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

25.04.2022.

3. X esitas 21.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

4. PPA

esitas

22.03.2022

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

paigutada

X

kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

362 lg 3 ning 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 4, ja 5 alusel kuni kaheks kuuks.

Puudutatud isiku kinnipidamine on vajalik tema isikusamasuse ja kodakondsuse kindlaks

tegemiseks. Isikul ei ole ühtki kehtivat dokumenti ja isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel,

mis on ajas muutunud. Rahvusvahelise kaitse taotleja osas ei ole lubatud teha päringud

päritoluriiki. Puudutatud isikut on vaja kinni pidada ka rahvusvahelise kaitse menetluses oluliste

asjaolude välja selgitamiseks, kuna tema puhul esineb põgenemise oht. Rahvusvahelise kaitse

menetlus on algfaasis. Puudutatud isik võib olla rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud enda

väljasaatmise edasilükkamiseks. Isik ei esitanud taotlust esimeses turvalises riigis, kuhu ta

saabus, vaid umbes kuu aega pärast Eestis kinnipidamist. Esmakordselt esitas ta suusõnalise

sooviavalduse rahvusvahelise kaitse saamiseks 16.03.2022, kuid siis ei olnud võimalik

menetlustoiminguid lõpuni viia, sest selgus, et isik ei valda farsi keelt. Isikult võeti nõuetele

vastav taotlus vastu 21.03.2022.

VSS § 68 p 8 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudutatud

isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades Eesti Vabariigi piiri (Ikla) seaduslikku alust Eestis

viibimiseks omamata. Samas ei olnud Eestisse saabumine tema eesmärk, vaid ta soovis siit

edasi liikuda Saksamaale. Isik on varem väitnud, et tema ema ja kaks venda elavad Saksamaal.

Lisaks on tema seletustes olnud märkimisväärsed vastuolud.

Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole võimalik VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid

järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul sotsiaalsed

sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta.

5. X vaidles 22.03.2022 kohtuistungil taotlusele vastu ning palus end vabastada. Puudutatud

isiku sõnul tunneb ta end kinnipidamiskeskuse suletud ruumides halvasti. Ta kinnitas, et

soovib jääda Eestisse ega kavatse põgeneda, kuna Eesti on piisavalt turvaline riik. Mitmes

riigis, mille kaudu ta Eestisse saabus, koheldi teda väga halvasti. Isik soovib elada rahus ja

ehitada üles oma elu.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.03.2022 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa X

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 23.05.2022 (resolutsiooni p 1).

PPA taotlus on põhjendatud ning puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on

vajalik (VRKS § 361 lg 2 p-d 1, 2, 4, ja 5 ja § 362 lg 2). Puudutatud isikul ei ole kehtivaid

dokumente ning tema isikusamasus ja kodakondsus vajavad kontrollimist. Vabaduses viibides

ei pruugi puudutatud isikul olla motivatsiooni PPA-ga koostööd teha. On tõenäoline, et

võimaluse tekkides püüab ta Eestist lahkuda teistesse Schengeni piirkonna riikidesse, kus tal

võib olla lähedasi või tuttavaid ning kus võib olla end vajaduse korral ka lihtsam varjata.

3-22-680

3(8)

Isiku ütlus, et ta ei soovi Eestist lahkuda, ei ole piisavalt usaldusväärne, pidades silmas tema

varasemat käitumist. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult piiri ületades ja enda sõnul läbi mitme

riigi, sh läbis isik mitut Euroopa Liidu riiki, ent ei esitanud neis riikides rahvusvahelise kaitse

taotlust. Isik ei esitanud sellist taotust ka kohe pärast Eestis kinnipidamist. Nimetatud asjaolud

viitavad sellele, et isiku soov rahvusvahelist kaitset saada ei pruugi olla siiras. Isikult, kes

tegelikult kannatab rahvusvahelise kaitse andmist õigustava tagakiusamise all, saab eeldada

vastava taotluse esitamist esimeses turvalises riigis, kuhu ta jõuab. Puudutatud isiku puhul pole

põhjust arvata, et Eesti oli esimene turvaline riik. Samuti on puudutatud isik ise menetluse

käigus öelnud, et esialgu oli tema eesmärk jõuda Saksamaale või Belgiasse. Seega on võimalik,

et puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud peamiselt selleks, et lükata edasi

enda väljasaatmist.

PPA on põgenemisohu olemasoluga seoses põhjendatult viidanud sellele, et isik saabus Eestisse

ebaseaduslikult. Seepärast on põhjendatud PPA umbusk puudutatud isiku käitumise suhtes

tulevikus. Üldreeglina saavad rahvusvahelise kaitse taotlejad viibida taotluse menetluse ajal

vabaduses. Seda reeglit saab aga kohaldada isikute suhtes, kes on oma senise käitumisega

õigustanud usaldust selle vastu, et nende eesmärk on tõepoolest olnud Eestis rahvusvahelise

kaitse taotlemine. Puudutatud isiku puhul ei pruugi see nii olla.

Rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise tagamiseks

ning isiku võimaliku põgenemise ja tulevase võimaliku väljasaatmise tõkestamise vältimiseks

tuleb isikut kinni pidada, sest muul moel pole nende eesmärkide saavutamine samavõrd tõhusalt

võimalik. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, kuna see ei takistaks

puudutatud isikul Eestist reaalset lahkumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 29.04.2022 täiendatud määruskaebuses halduskohtu

23.03.2022 määruse resolutsiooni p 1 tühistada, jätta PPA taotlus rahuldamata ja lubada tal

viibida Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses.

Puudutatud isik ei nõustu PPA ja kohtu hinnanguga, et on alust arvata, et isik ei pruugi

vabaduses viibides olla kuni menetluse lõpuni PPA-le kättesaadav. PPA ega kohus ei ole

piisavalt põhjendanud põgenemise ohu esinemise võimalust. Kohus ei ole ka põhjendanud

seisukohta, et on võimalik, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes seetõttu, et lükata

edasi enda väljasaatmist. Kohus ei ole hinnanud puudutatud isikut iseloomustavaid asjaolusid

kogumis, sh ohtu maandavate asjaolude esinemist (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-

202119, p 18).

Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole PPA eesmärkide täitmiseks vältimatu. VRKS § 361 lg 2

p-des 1 kuni 5 ja 7 loetletud toimingud on võimalikud ka siis, kui ei kohaldata

kinnipidamiskeskusesse paigutamist ja viimast ei õigusta üksnes nende toimingute tegemise

vajadus. Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle

põgenemise oht on väike (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kohus ei saa

anda isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude kogumist (faktilisest

alusest), millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud (samas, p 13). Seega ei ole kohus

puudutatud isikuga seotud asjaolusid õigesti hinnanud ja on jõudnud valede järeldusteni.

Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt puudutatud isiku ütlus, et ta ei soovi Eestist lahkuda, ei

ole piisavalt usaldusväärne, pidades silmas tema varasemat käitumist, ei ole aluseks

põgenemisohu määratlemisele. Kohus ei ole põhjendanud, miks puudutatud isik ei ole

3-22-680

4(8)

usaldusväärne, vaid on lähtunud enda subjektiivsest arvamusest, mis aga ei ole õige. Usalduse

puudumine ei saa olla VSS-i ega VRKS-i järgi isiku kinnipidamise alus (vt Riigikohtu

19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 9). Ka PPA ei ole põhjendanud, miks puudutatud isik ei ole

usaldusväärne. PPA pole kasutanud uurimispõhimõtet ega uurinud kõiki asjaolusid. PPA ei ole

puudutatud isikule selgitanud, milliseid tõendeid oleks temal võimalik oma väidete

tõendamiseks esitada.

Kuna puudutatud isik palus politsei kohale kutsuda ning pöördus PPA poole sooviga saada

rahvusvahelist kaitset, näitab see, et isikul on siiras soov kaitset saada. Asjaolu, et isik saabus

Eestisse ebaseaduslikult, ei saa olla aluseks kahtlustele, et ta võib vabaduses olles Eestist

lahkuda. Isiku sooviks oli koduriigist lahkuda ja varjupaika taotleda, seega on selline piiriületus

põhjendatud.

Puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on ebaproportsionaalne. Jääb

arusaamatuks, miks ei ole PPA ega kohus kaalunud teiste järelevalvemeetmete kohaldamist, nt

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamist (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr

3-3-1-24-17, p 13). Puudutatud isik kinnitab, et Vao keskuses elamise ajal täidab ta kõik PPA

esitatavad nõudmised.

Puudutatud isik märkis ka kohtuistungil, et temal on terviseprobleemid seoses kinnises kohas ja

isolatsioonis viibimisega. Ta võib sellises olukorras teadvuse kaotada. PPA ega kohus selle ei

ole asjaoluga arvestanud.

8. PPA palub 12.05.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

PPA on oma taotluses ja halduskohus määruses puudutatud isiku põgenemisohu olemasolu

piisavalt põhistanud. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe riiki saabudes ja

kinnitas oma esmases küsitluses, et ta ei soovi Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda. Isik ei

taotlenud rahvusvahelist kaitset ka teistes läbitud Euroopa Liidu liikmesriikides. Isik on oma

nime korduvalt muutnud. Tema sihtriigiks on Saksamaa, kuna seal elavad tema ema ja kaks

venda ning Euroopa Liidus ebaseaduslikuks reisimiseks on isik kasutanud vahendajate abi. PPA

on asjaolusid hinnanud kogumis. Puudutatud isik leiab, et ei ole arvestatud põgenemisohtu

maandavate asjaoludega, kuid ei ole neid asjaolusid ise esile toonud. Vabaduses viibides saab

ta jätkata oma teekonda Saksamaa suunas. Vastav soov on tõendatud nii isiku ütlustega

reisiteekonna ja vahendajatele maksmise kohta kui ka asjaoluga, et Bulgaarias on 15.12.2021

võetud isiku sõrmejäljed ja Serbias on talle vormisatud Subotica vastuvõtukeskuse kaart. Need

on objektiivsed tõendid, mis näitavad isiku takistamatu liikumise võimalikkust.

Puudutatud isik läbis mitut Euroopa Liidu liikmesriiki (Kreeka, Bulgaaria ja Ungari), kuid ei

taotlenud varem rahvusvahelist kaitset. Kõik need liikmesriigid olid tema reisimise ajal

turvalised. Kui isikul on tõsimeelne soov saada kaitset, taotleb ta seda esimeses turvalises riigis.

Esmasel kinnipidamisel väitis puudutatud isik koguni, et ta ei näe probleemi ebaseaduslikus

reisimises, kuna ka teised on seda teinud. Pole eluliselt usutav, et pärast 9 kuu pikkust katset

jõuda Saksamaale loobub isik oma soovist nii kergekäeliselt. Seda enam, et ta ei valda keelt,

millega ta Eestis toime tuleks, ja tal puudub Eestis tugivõrgustik (kogukond). Samas on

Saksamaal tema ema ja kaks venda. PPA on seisukohal, et puudutatud isik taotles Eestis kaitset

vältimaks või takistamaks enda väljasaatmist Serbiasse, kus oli tema viibimine viimati

registreeritud, ning lootes, et varjupaigataotlejana vabastatakse ta kinnipidamiskeskusest.

PPA on oma taotluses ja kohus oma määruses VRKS § 361 lg 2 p 4 kohast kinnipidamise alust

piisavalt selgitanud. PPA-l on vaja rahvusvahelise kaitse menetluse raames läbi viia erinevaid

ajamahukaid menetlustoiminguid, mis eeldavad isiku kättesaadavust.

3-22-680

5(8)

Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud

eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet

samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust,

millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr

3-3-1-24-17, p 13). Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku

liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17).

On ilmne, et kinnipidamine piirab isiku liikumisvabadust ning tekitab mingil määral

ebamugavust ning negatiivseid emotsioone. PPA nendib, et taotluses ei ole eraldi viidatud isiku

tervislikule seisundile, kuid on hinnatud, et kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse

põhimõttega. PPA-le on seadusega pandud kohustus tagada arstiabi kinnipeetud välismaalastele

ja kinnipidamiskeskuses on arstiabi tagatud esmaspäevast pühapäevani. Kui isik soovib saada

arstiabi (sh psühholoogilist abi), tuleb tal selline soov ametnikele edastada. Kui isik vajab

kiireloomulist abi, siis kutsutakse talle kiirabi. Puudutatud isik ei ole esile toonud, milline tema

terviseprobleem välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. PPA taotleb 12.05.2022 vastuses haldusasjas nr 3-22-486 PPA 25.02.2022 taotlusega

esitatud lisade 3–5 (koopia Subotica vastuvõtukeskuse kaardist, isiku kinnipidamise

protokoll, küsitluse protokoll) praeguse asja juurde võtmist. Praeguses asjas on vaidluse all

küsimus, kas puudutatud isik on pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist

paigutatud kinnipidamiskeskusesse õiguspäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud

tõendid praeguses menetluses asjakohased. Samuti on vaidluses asjakohane PPA

25.02.2022 taotluse lisa 6 (puudutatud isikule tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks).

Ringkonnakohus võtab seetõttu haldusasjas nr 3-22-486 esitatud PPA 25.02.2022 taotluse

lisad 3–6 praeguse haldusasja materjalide juurde.

10. X palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus andis X-

le 18.04.2022 määrusega riigi õigusabi ning kuna isik viibib kinnipidamiskeskuses, pole

alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks

menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja

seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4).

Ringkonnakohus rahuldab X taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude

kandmisest. Kuna haldus- ja halduskohtumenetluses on osalenud puštu keele tõlk, tuleb

kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida puštu keelde.

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks.

12. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud

kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2

sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise

esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi

nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et

põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 4. Selles sättes nimetatud

põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata

lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (VRKS § 361 lg 21). Põhjendatud kahtlus, et

rahvusvahelise

kaitse

taotleja

puhul

esineb

põgenemisoht,

ei

ole

iseseisvalt

kinnipidamiskeskusesse paigutamise alus, vaid üksnes asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg

3-22-680

6(8)

2 p-de 1–5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist (vt Riigikohtu 29.01.2015

määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).

13. Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on

põhjendatud ja vajalik ning PPA taotlus tuleb VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel

rahuldada. Nimetatud sätete alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse

korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning tema

kodakondsuse kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks (p 2); rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas

põgenemise oht (p 4); ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise

kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5).

14. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et esineb alus isiku kinnipidamiseks tema

isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2). Nagu PPA on

selgitanud, puudub isikul kehtiv reisidokument ja tema isikusamasus on tuvastatud tema

enda ütluste alusel, mis on ka aja jooksul muutunud.

15. Samuti on puudutatud isiku kinnipidamisel põhjendatud tugineda VRKS § 361 lg 2 p-le 5.

Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast

seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel

ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel

on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga

lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr

3-20-2119, p-d 12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna

Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud

kohtupraktika). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise

asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta,

mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam

kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-

1-52-14, p 12). Haldusasjast nr 3-22-486 nähtuvalt peeti isik VSS alusel kinni ja PPA tegi

puudutatud isikule 24.02.2022 kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (PPA

25.02.2022 taotluse lisa nr 6). Isiku käitumine (ebaseaduslik riiki sisenemine; isiku teekond

enne Eestisse jõudmist; rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine Eestis alles mitu nädalat

pärast kinnipidamist ja lahkumisettekirjutuse saamist; isiku soov jõuda Saksamaale) annab

põhjust kahtluseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

16. VRKS § 361 lg 2 p 4 peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude

selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist

vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt

tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega

seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte

kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele

(Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Kuigi asjaolude ebaselgus üksi

ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes

põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka

Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu

08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas halduskohtule taotluse puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS sätete alusel vahetult

pärast isiku rahvusvahelise kaitse taotluse saamist, mil esines ilmne vajadus selgitada välja

3-22-680

7(8)

taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Seetõttu on iseenesest õige halduskohtu

hinnang, et on vajalik, et isik oleks PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude

selgitamise menetlustoiminguteks kättesaadav. 17. PPA põhjendas oma taotluses

põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 8 nimetatud asjaolu esinemisega. Nimetatud sätte

järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida.

Halduskohus pidas PPA hinnangut puudutatud isiku põgenemisohule põhjendatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul VSS § 68 p-s 8 nimetatud asjaolule

tugineda. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa

Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (RiPS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja

Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir

on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sealhulgas jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole

sisepiir (RiPS § 2 lg 12; Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9).

Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ (tagasisaatmisdirektiivi)

art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist Euroopa Liidu liikmesriikide ja Schengeni riikide

territooriumile. PPA taotluse ja lisade kohaselt reisis isik mh Kreeka, Bulgaaria ja Ungari kaudu

ning Eestisse sisenemiseks ületas ta Iklas Eesti-Läti piiri. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei

sisenenud Eesti alale Schengeni ala välisest riigist, vaid Schengeni ala sisepiiri ületades.

Järelikult ei ole praegusel juhul VSS § 68 p 8 kohaldatav (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

08.10.2021 määrus nr 3-21-2004, p 14). Ringkonnakohtule ei nähtu asja materjalidest, et

praegusel juhul saaks lugeda tuvastatuks ka mõne muu VRKS § 361 lg-s 21 ja selles viidatud

VSS §-s 68 nimetatud põgenemisohule osutava asjaolu.

18. Kuna puudutatud isiku puhul ei ole tuvastatud ühegi VRKS § 361 lg-s 21 ja VSS §-s 68

nimetatud asjaolu esinemist, ei ole tema kinnipidamise alusena kohaldatav VRKS § 361 lg 2 ps

4 sätestatud alus (vt nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13; Tallinna

Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohaldada saab aga VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 5 nimetatud aluseid, sest nende sätete

kohaldamisel ei ole kohus rangelt seotud VRKS § 361 lg-s 21 ja VSS §-s 68 loetletud

põgenemisohule viitavate asjaoludega, kuid tegemist peab VRKS § 361 lg 1 järgi olema

olukorraga, kus leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tõhusalt isiku

kättesaadavust vajalike toimingute tegemiseks ning edasiliikumise vältimist (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.10.2021 määrus nr 3-21-2004, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul esineb

praegusel juhul selline olukord.

19. PPA 22.03.2022 halduskohtule esitatud taotluse kohaselt selgitas puudutatud isik enda

kinnipidamisel mh järgmist: ta soovib jõuda Saksamaale, kus elavad tema ema ja kaks venda;

hetkel ei soovi ta Eestis varjupaika taotleda; Serbias ta varjupaika ei taotlenud, sest seal on nõrk

valitsus ja kehv majandus; tal oli kaasas Subotica vastuvõtukeskuse kaart Q nimele, mis

vormistati talle Serbias ja mille alusel ta sai süüa; tegemist oli laagriga, kus toitlustati migrante;

ta ei oma reisidokumenti, sest jättis selle Afganistani; ta on kulutanud kogu raha vahendajatele

maksmiseks ja võttis selle jaoks ka sugulastelt laenu. Sellised isiku ütlused nähtuvad ka

haldusasjas nr 3-22-486 PPA esitatud puudutatud isiku 24.02.2022 küsitluse protokollist.

Taotluse lisade kohaselt (dtl 8) on isik saabunud Eestisse mh Euroopa Liidu riikide Kreeka,

Bulgaaria ja Ungari kaudu. Samuti on PPA taotluses selgitanud, et EURODAC-i päringule

saadud vastuse kohaselt võeti isikult 15.12.2021 Bulgaarias sõrmejäljed. Isiku enda sõnade

kohaselt läbis ta Bulgaariat, kuid ta ei tea, milleks temalt sõrmejäljed võeti, ja kinni teda seal ei

3-22-680

8(8)

peetud. Arvestades seejuures, et isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse alles mitu

nädalat pärast tema esmast kinnipidamist, võis PPA selle teabe põhjal põhjendatult järeldada,

et puudutatud isiku eesmärk ei olnud esimeses turvalises riigis (sh Eestis) taotleda

rahvusvahelist kaitset, vaid ta kasutas teadlikult ebaseaduslikke viise ja vahendajate abi, et

jõuda valitud sihtkohta, Saksamaale. Samuti järeldas halduskohus selle teabe alusel

põhjendatult, et isiku kinnitus Eestisse jäämise kohta ei ole usaldusväärne ja isiku varasema

käitumise põhjal võib eeldada, et vabaduses olles võib ta Eestist ilma loata lahkuda. Seega ei

nõustu ringkonnakohus puudutatud isikuga, et PPA ega halduskohus ei ole oma seisukohta isiku

ütluste ebausaldusväärsuse kohta põhjendanud ning et halduskohus on lähtunud asjaolude

kogumist, millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud. Põgenemisohu kindlaks tegemine

on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust. Võimalik

oht ei pea olema realiseerunud (Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-21-651, p

20). Arvestades varjupaigamenetluse eripära (sageli on tõepärased andmed isiku kohta

äärmiselt puudulikud või neid pole üldse), ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne

(Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud

asjaolud annavad kogumis piisava aluse arvata, et puudutatud isiku põgenemise oht on suur.

Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis selle järelduse ümber lükkaksid.

Pelgalt isiku lubadusest Eestisse jääda ja PPA nõudeid täita ei piisa leebemate

järelevalvemeetmete (VRKS § 29 lg 1) kohaldamiseks. Halduskohus leidis seega õigesti, et

leebemad järelevalvemeetmed ei takista puudutatud isiku Eestist lahkumist.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eespool kirjeldatud asjaolusid arvestades puudutatud

isiku kinnipidamine ebaproportsionaalne. Vastupidise järeldamiseks ei anna alust ka see, et

puudutatud isik ei saa enda väitel kinnistes tingimustes ja isolatsioonis viibida, sest võib sellises

olukorras teadvuse kaotada. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tervisekontroll ja vajalike

tervishoiuteenuste kättesaadavus (VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269). Terviseprobleemide

olemasolu ei välista isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist, kui PPA suudab isikule tagada

vajaliku meditsiinilise abi ja toe (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 määrus nr 3-19376,

p 12 ja 10.11.2021 määrus nr 3-21-1607, p 23). Kuna puudutatud isik ei ole määruskaebuses

toonud esile ühtki konkreetset juhtumit kinnipidamiskeskuses teadvuse kaotamise vms

tervisehäda esinemise kohta, puudub alus arvata, et isikut ei saa tema terviseseisundi tõttu

kinnipidamiskeskuses kinni pidada.

21. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 23.03.2022

määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

22. VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)