3-22-903/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

15.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-903

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

EL

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde asjas nr 3-22-791 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti

06.04.2022 taotluse lisa 4 (06.04.2022 küsitluse protokoll) ja Politsei- ja Piirivalveameti

01.06.2022 vastuse lisa (dtl 135–139).

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määruse

resolutsioon haldusasjas nr 3-22-903 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 06.04.2022 kinni Usbekistani Vabariigi kodaniku X

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

3-22-903

2(8)

2. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.04.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-791 PPA taotluse

VSS § 23 lg 1 ja 1¹, § 15 lg 1 ja § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning andis loa X kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 07.06.2022. Halduskohtu määrust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud.

3. X esitas 20.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

4. PPA

esitas

21.04.2022

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

paigutada

X

kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

362 lg 3, § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

Puudutatud isik esitas 26.10.2021 Eesti saatkonnas Kiievis taotluse pikaajalise (D-liiki) viisa

saamiseks eesmärgiga asuda tööle ettevõttesse AS Y. Viisa taotluses on isik märkinud, et valdab

vene ja usbeki keelt ning on vallaline. 28.10.2021 väljastati isikule D-liiki viisa kehtivusega

03.11.2021–02.11.2022. Samuti oli isikule ajavahemikuks 04.10.2021– 01.01.2023 väljastatud

lühiajalise töötamise luba AS-i Y. Töötamise registrist ei nähu, et isik oleks registrisse kantud

ja et talle oleks palka makstud. Isik vahistati Rootsis 09.03.2022 ja anti 06.04.2022 Dublini III

määruse1 alusel Eestile üle. Isikul oli kaasas Usbekistani pass, milles oli Eesti Vabariigi D-viisa.

Isiku viisa tunnistati 06.04.2022 kehtetuks ja isik peeti kinni.

Puudutatud isiku 06.04.2022 küsitlusel selgus, et ta lahkus 01.08.2021 kodumaalt Usbekistanist,

et minna tööle Ukraina Vabariiki. Ukrainas hakkas isik otsima võimalusi

Euroopa Liidu liikmesriigi tööviisa vormistamiseks. Isiku eesmärk oli selle viisaga liikuda

Rootsi Kuningriiki, kus elavad tema abikaasa emapoolsed sugulased. 2021. aasta septembri

alguses kohtus puudutatud isik Kiievis Ukraina kodanikuga, kes pakkus 1000 euro eest

võimalust Eesti tööviisa saamiseks. Tal ei olnud plaanis AS-ga Y ühendust võtta ega Eestisse

tööle asuda, vaid liikuda Eesti viisat kasutades Rootsi. Schengeni alale Ungarisse sisenes

puudutatud isik 03.11.2021. Rootsis Uppsalas elas ta oma naise sugulase juures ja töötas

ebaseaduslikult kullerina pitsarestoranis. Rootsi politsei vahistas isiku 09.03.2022.

Puudutatud isikul puudub Eesti Vabariigis püsiv elukoht, majanduslikud ja perekondlikud

sidemed ning igapäevaseks toimetulekuks rahalised vahendid (isikul on sularaha ca 100 eurot).

Isikul ei ole enda sõnul Eestis ega Schengeni alal olulisi sotsiaalseid sidemed ega

perekonnaliikmeid, kelle eest tuleb tal hoolt kanda. Puudutatud isik sai aru, et viibis Eestis ja

Schengeni alal seadusliku aluseta.

Puudutatud isiku väljasaatmine Usbekistani oli planeeritud 26.04.2022 ja isik oli sellest teadlik.

20.04.2022 esitas isik kirjalikult sooviavalduse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Avaldus

registreeriti 21.04.2022.

Puudutatud isik selgitas 21.04.2022 küsitlusel, et vajab rahvusvahelist kaitset, kuna ta kardab

oma elu pärast. Isiku sõnade kohaselt andis ta allkirja, et Usbekistanis tuleks võimule uus partei

„Hakekat va tarakijot“. Pärast allkirja andmist hakkas kohalik politsei teda ähvardama, nt tuldi

isiku koju, ta võeti auto peale, viidi kuskile ja pärast vabastamist pidi ta ise koju saama. Samuti

ähvardati teda ja tema perekonda vägivallaga. Ta ei esitanud kohe rahvusvahelise kaitse

taotlust, kuna arvas, et Eesti politsei ei saa teda Usbekistani välja saata. Kui selgus, et ta

saadetakse tagasi Usbekistani, otsustas isik taotleda rahvusvahelist kaitset. Isiku sõnul on tal on

abikaasa ja kolm last. Isiku selgituse kohaselt on ta Usbekistanis suurtes võlgades, kuna tema

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a määrus nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

3-22-903

3(8)

äri ebaõnnestus. Ta on võlgu veel 30 000 dollarit. Seejärel selgitas isik, et lisaks poliitilistele

põhjustele ei soovi ta Usbekistani tagasi minna tasumata võlgade pärast.

Puudutatud isik ei ole usaldusväärne, sest väärkasutas talle väljastatud Eesti viisat. Isik võib

jätkata Eesti Vabariigi õiguskorra rikkumist ning põgeneda teise Schengeni konventsiooni

liikmesriiki ebaseaduslikult sisepiire ületades, kuna tema huvi jääda ebaseaduslikult Schengeni

alale on suur. PPA-l on alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga

vältida väljasaatmist. Kui isikul oleks olnud tõsimeelne soov saada rahvusvahelist kaitset, oleks

ta seda taotlenud esimeses turvalises riigis. Isik sisenes Schengeni alale Ungari kaudu, läbis

enne Rootsi jõudmist Slovakkia, Poola ja teised liikmesriigid. Samuti ei ole eluliselt usutav, et

isik ei saanud juba 06.04.2022 aru, et teda saadetakse välja Usbekistani. Isiku küsitlusel

selgitati, et talle tehakse sundtäidetav ettekirjutus Schengeni alalt ja Eestist lahkumiseks, isikule

tutvustati ettekirjutust lahkumiskohustusega Usbekistani. Ka kohtuistungil selgitati, et isikut

peetakse kinni kuni tema väljasaatmiseni. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 2 kohaselt.

Puudutatud isik esitas juba viisa taotlemisel valeandmeid, kui väitis, et tema reisi eesmärk on

Eestis tööle asumine. Tegelikkuses oli tema eesmärk jõuda Rootsi sugulaste juurde. Isik esitas

valeandmeid ka viisataotluse täitmisel (nt märkis, et on vallaline, kuid 21.04.2022 küsitlusel

väitis, et tal on abikaasa ja kolm last). Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et Rootsi pääsemiseks

esitas isik valeandmeid ning maksis ka märkimisväärse summa. Isiku usaldusväärsust vähendab

asjaolu, et isikul oli võimalik oma viibimine ja töötamine Rootsis seadustada, kuid ta ei teinud

seda. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt

kohaldada. Isik hakkaks end ametivõimude eest varjama, et takistada rahvusvahelise kaitse

menetluse läbiviimist ja võimalikku väljasaatmist pärast menetluse lõppu. Isik võib lahkuda

Rootsi või jääda ebaseaduslikult Eestisse töötama.

5. X selgitas 22.04.2022 kohtuistungil, et mõistab, et tal ei ole lubatud rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemise ajaks Eestist lahkuda, kuid ta ei ole nõus kinnipidamiskeskuses

kinnipidamisega. Hetkel ei ole tal Eestis viibimiskohta, kuid Eestis on palju usbekke, kes

võivad teda aidata. Samuti saavad tema sõbrad talle raha saata. Tema vanematel on Taškendis

korter, millega seotud kulusid on vaja tasuda ja seetõttu palub ta abi, et leida tööd, et vanemaid

aidata.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2022 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa

X

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

kinnipidamise

aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.06.2022.

PPA taotlus on põhjendatud. Esineb isiku põgenemise oht, samuti on alust arvata, et ta on

esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks ja väljasaatmise

vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Isik väärkasutas talle väljastatud Eesti D-viisat ja esitas viisa

taotlemisel valeandmeid. Isik ei seadustanud Rootsis enda töötamist. Seega ei ole puudutatud

isikul usutavat kavatsust lahkuda Eestist ja Schengeni alalt, vaid tema sooviks on liikuda tagasi

Rootsi või jääda ebaseaduslikult Eestisse töötama. Isik peeti 06.04.2022 kinni VSS § 15 lg pde

1 ja 2 alusel, kuid ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles 21.04.2022 ehk pärast seda, kui

talle sai teatavaks tema riigist väljasaatmise aeg. Isikul oli võimalus esitada rahvusvahelise

kaitse taotlus esimeses turvalises riigis, kuid selle asemel asus ta Rootsis ebaseaduslikult tööle.

Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks isiku ütlusi rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta. VRKS

§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna

esineb tema põgenemise oht. Puudutatud isik pole oma varasema käitumisega tekitanud

usaldust sellisel määral, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine oleks põhjendatud.

Isikul puuduvad Eestiga majanduslikud, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed. Ta ei soovinud

3-22-903

4(8)

Eestisse tulla ning taotles Eesti viisat pääsemaks Rootsi. Rootsis töötas ta ebaseaduslikult, kuigi

oleks saanud oma töötamise seadustada.

Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on tema kinnipidamiskeskusesse

paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu. Asjaolusid, mis kinnipidamise

välistaksid, ei esine. Isik on seni viibinud kinnipidamiskeskuses kaks nädalat. Isiku

kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja

tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 16.05.2022 täiendatud määruskaebuses halduskohtu 22.04.2022 määrus

tühistada, jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest.

PPA ei ole põhjendanud seisukohta, et puudutatud isik väärkasutas temale väljastatud Eesti

Dviisat. Puudutatud isiku reisi eesmärgiks oli tegelikult Eestis tööle asumine, mistõttu ta

taotleski selleks viisat. PPA väide, et tema tegelikuks sooviks oli jõuda Rootsi sugulaste juurde,

ei ole kuidagi tõendatud. Puudutatud isik ei ole esitanud valeandmeid enda abikaasa ja laste

kohta. Eksitus võis olla tingitud asjaolust, et ta ei saanud keelest õigesti aru. Halduskohtu

hinnang, et isikul pole usutavat kavatsust Eestist ja Schengeni alalt lahkuda, ei vasta tõele.

Halduskohus ei ole põhjendanud ka seisukohta, et on võimalik, et isik esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse üksnes seetõttu, et lükata edasi enda väljasaatmist.

PPA ega kohus ei ole piisavalt põhjendanud isiku põgenemisohu esinemise võimalust.

Põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata (vt Riigikohtu 19.06.2019

määrus nr 3-19-415, p 11). Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole PPA eesmärkide täitmiseks

vältimatu. Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle

põgenemise oht on väike (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kohus ei saa

anda isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude kogumist, millele

taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud (samas, p 13). Seega ei ole kohus puudutatud isikuga

seotud asjaolusid õigesti hinnanud ja on jõudnud valede järeldusteni.

Halduskohtu märgitu, et puudutatud isiku ütlused rahvusvahelise kaitse vajaduse osas ei ole

usaldusväärsed, ei ole aluseks põgenemisohu määratlemisele. PPA ega kohus ei ole

põhjendanud, miks puudutatud isik ega tema ütlused ei ole usaldusväärsed, vaid on lähtunud

enda subjektiivsest arvamusest. Usalduse puudumine ei saa olla VSS-i ega VRKS-i järgi isiku

kinnipidamise alus (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 9). Ka PPA pole kasutanud

uurimispõhimõtet ega uurinud kõiki asjaolusid. Isik leidis tulenevalt asjaoludest, et Eesti on

sobiv koht rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku sooviks oli koduriigist lahkuda ja

varjupaika taotleda, seega on tema piiriületus ja kaitse taotlemine Eestis põhjendatud.

Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et puudutatud isik ei pruugi ilma

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseta

olla

menetlustoiminguteks

kättesaadav.

Isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamine on ebaproportsionaalne. Jääb arusaamatuks, miks ei ole

PPA ega kohus kaalunud teiste järelevalvemeetmete kohaldamist, nt Vao varjupaigataotlejate

majutuskeskusesse paigutamist. Puudutatud isik kinnitab, et Vao keskuses elamise ajal täidab

ta kõik PPA esitatavad nõudmised. Seejuures märkis isik kohtuistungil, et ta ei ole

kinnipidamisega nõus ja tal on Eestis tuttavaid usbekke, kes aitavad tal ennast siin sisse seada

ja toetavad teda. PPA ega kohus ei ole selle asjaoluga arvestanud.

8. PPA palub 25.05.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus

muutmata.

3-22-903

5(8)

Puudutatud isik väitis 06.04.2022 küsitlusel, et tema eesmärk ei olnudki Eestisse tööle tulla,

vaid minna Rootsi. Samuti näitab isiku teekond Ukrainast Rootsi, et see oli planeeritud ja ei

sisaldanud eesmärki jõuda Eestisse. Rahvusvahelise kaitse vajaduse korral taotleb isik seda

esimeses turvalises riigis. Kuigi väited perekonnaseisu kohta ei ole viisa saamisel määravad, on

isik vastuoluliste andmete esitamisega kahjustanud oma usaldusväärsust. Viisa taotlemine

Eestis töötamiseks, kui isikul ei olnud tegelikult seda eesmärki, on valeandmete esitamine.

Seisukoht, et puudutatud isik ei ole usaldusväärne, on kujunenud asjaolude kogumis hindamise

tulemusena. Seejuures on hinnatud isiku varasemat käitumist, isiku ütlusi, rahvusvahelise kaitse

taotlemise esitamise aega ja muid asjasse puutuvaid asjaolusid. PPA ei välista võimalust, et

isikul võib olla rahvusvahelise kaitse vajadus, kuid see vajab kontrollimist.

Asjaolu, et puudutatud isikul on Eestis tuttavad, kes aitavad tal Eestis end sisse seada ja toetavad

teda, ei vähenda isiku põgenemisohtu. Ka Rootsis seaduslikult viibiv sugulane ei suutnud

tagada puudutatud isiku seaduslikku viibimist ja töötamist Rootsis.

9. PPA selgitas 01.06.2022 täiendavas vastuses, et Rootsi esitatud vastuvõtmispalve

kohaselt esitas puudutatud isik Rootsis 11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Dublini III

määruse art 12 lg 2 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa

välja andnud liikmesriik, kui taotlejal on kehtiv viisa. Kuna Eesti oli väljastanud puudutatud

isikule viisa kehtivusega kuni 01.11.2022, sai Rootsi esitada Eestile Dublini III määruse alusel

puudutatud isiku vastuvõtmise palve. Tulenevalt VRKS § 3 lg-test 1, 3 ja 4 on PPA seisukohal,

et sooviavaldus rahvusvahelise kaitse saamiseks peab olema esitatud Eesti Vabariigi

territooriumil, sh piirialal või transiidialal. Seega ei käsita Eesti rahvusvahelise kaitse taotlejana

välismaalasi, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis, kuid ei ole seda

esitanud Eestile. PPA ei saa välismaalast sundida esitama taotlust Eesti Vabariigi territooriumil.

Puudutatud isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust 06.04.2022 kinnipidamise, küsitluse

ega lahkumisettekirjutuse tutvustamise käigus. Samuti ei esitanud ta seda halduskohtu istungil.

Seetõttu ei käsitanud PPA isikut rahvusvahelise kaitse taotlejana.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. PPA tugines 22.04.2022 halduskohtule esitatud taotluses mh puudutatud isiku

06.04.2022 küsitlusel antud selgitustele, kuid taotlusega koos seda protokolli kohtule ei

esitanud. Nimetatud protokolli esitas PPA halduskohtule asjas nr 3-22-791 (06.04.2022 taotluse

lisa 4). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb see protokoll asja õigemaks lahendamiseks võtta ka

praeguse asja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). PPA esitas

praeguses asjas 01.06.2022 vastuse lisana Rootsilt saadud puudutatud isiku vastuvõtmise palve

(dtl 135–139). Ringkonnakohus leiab, et ka see tõend tuleb võtta haldusasja toimikusse, sest

see omab haldusasja lahendamisel tähtsust.

11. X palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus andis

X-le 02.05.2022 määrusega riigi õigusabi ning kuna isik viibib kinnipidamiskeskuses, pole

alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks

menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei

välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4).

Ringkonnakohus rahuldab X taotluse ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava

kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Kuna

haldus- ja halduskohtumenetluses on osalenud vene keele tõlk, tuleb kohtumääruse

sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida vene keelde.

12. PPA 01.06.2022 vastusest ja selle lisast ilmneb, et puudutatud isik esitas 11.03.2022

Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna Rootsi esitas sellele tuginedes Eestile isiku

3-22-903

6(8)

vastuvõtmise palve ja Eesti nõustus isiku Dublini III määruse alusel vastu võtma, oli PPA sellest

asjaolust teadlik juba siis, kui isik Eestisse saadeti. Asjaoludest nähtuvalt ei teinud Rootsi

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõplikku otsust. PPA leiab, et kuna

puudutatud isik ei esitanud Rootsist saabudes Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise

kaitse taotlust, ei pidanud PPA teda ka rahvusvahelise kaitse taotlejana käsitama enne, kui ta

selle taotluse 20.04.2022 Eestis esitas. Ringkonnakohus PPA sellise käsitusega ei nõustu.

Dublini III määruse art 2 p c määratleb taotlejat kolmanda riigi kodanikuna või kodakondsuseta

isikuna, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole veel tehtud lõplikku

otsust. VRKS § 3 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja välismaalane, kes on esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust. Seega tuleneb mõlemast

õigusaktist, et isikul on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus nii kaua, kuni tema taotluse kohta

ei ole otsust tehtud (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-322/19 ja C-385/19, p 64).

Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, milline liikmesriik isiku taotlust läbi

vaatab või millises liikmesriigis ta viibib (vt Riigikohtu 13.10.2021 määrus nr 3-20-2668, p 14;

08.06.2021 määrus nr 3-20-1943, p 19). Ühtlasi ei ole oluline see, kas isik esitas Eestis uue

rahvusvahelise kaitse taotluse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2021 määrus nr 3-20-2668,

p 7). Seda hoolimata VRKS § 3 lg-st 4, mille kohaselt võtab rahvusvahelise kaitse taotluse vastu

ja lahendab PPA. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (81 SE) seletuskirja2 kohaselt ei oma VRKS § 3 lg 4 sisulist

tähendust, vaid täidab õigusselguse eesmärki, määrates seaduses kindlaks rahvusvahelise kaitse

taotlusi menetleva ametiasutuse.

Kuna eeltoodu põhjal oli puudutatud isik 06.04.2022 Rootsist Eestisse saabudes rahvusvahelise

kaitse taotleja staatuses, ei saanud teda VSS alusel kinni pidada. Hoolimata puudutatud isiku

viisa kehtetuks tunnistamisest, oli tal seaduslik alus Eestis viibimiseks (VRKS § 10 lg 2 p 2).

Küll oleks võimalik olnud ka 06.04.2022 isiku kinnipidamisel tugineda VRKS-le, nagu PPA on

seda

teinud

21.04.2022

halduskohtule

taotluse

esitamisel.

Kuivõrd

praeguses

määruskaebemenetluses on vaidluse all Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määrusega antud

isiku kinnipidamise luba, ei asu ringkonnakohus siinkohal siiski hindama, kas puudutatud isiku

esmakordne kinnipidamine halduskohtu 07.04.2022 määruse alusel asjas nr 3-22-791 oli

õiguspärane.

13. Halduskohus leidis 22.04.2022 määruses, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse

paigutamine on PPA taotletud alustel (VRKS 361 lg 1 ning lg 2 p-d 4 ja 5 ja VSS § 68 p 2)

põhjendatud. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib isikut kinni pidada § 361 lg-s 2 sätestatud alusel,

kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada

rahvusvahelise

kaitse

taotluse

menetlemisel

tähtsust

omavate

asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; ning p 5 järgi siis, kui on

põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse sama

paragrahvi lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud

asjaolu.

14. Ringkonnakohus leiab, et isiku kinnipidamisel ei ole põhjendatud tugineda VRKS § 361

lg 2 p-le 5. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse

pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning

objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on

piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi

2 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8911e1fc-ee9d-46eb-bc45-7eddc8be0144

3-22-903

7(8)

lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d

12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17). Praeguses asjas on kinnitust leidnud, et

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse juba 11.03.2022 Rootsis. Nagu ringkonnakohus

eespool selgitas, tuli isikut seega juba 06.04.2022 Eestisse saabudes käsitada rahvusvahelise

kaitse taotlejana, kellel oli ühtlasi seaduslik alus Eestis viibimiseks. Seega ei saanud PPA ka

06.04.2022 isikut VSS alusel lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks kinni pidada. PPA ei

ole ka tuginenud sellele, et isik oleks Rootsis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole järelikult praeguses asjas VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemise eeldused täidetud.

15. Ringkonnakohus nõustub aga PPA ja halduskohtuga, et esineb alus isiku kinnipidamiseks

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav

asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist

vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt

tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv

jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine

aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018

määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks

aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude

väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-

152-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas

halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks vahetult pärast seda, kui isik oli PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud

ning mõned nädalad pärast seda, kui Rootsi ta Eestile üle andis. VRKS § 18 lg 2 kohaselt peab

PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja

väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid. Kuna

PPA-l ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks võimalik veel isiku väiteid põhjalikumalt

kontrollida, on isiku kättesaadavus vajalik.

16. PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 2 nimetatud

asjaolu esinemisega. Nimetatud sätte järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui

välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku

aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava

dokumendi taotlemisel. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka

muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316,

p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku

minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17

ja 19; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334;

15.11.2021 määrus nr 3-21-2175, p 16).

17. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et esineb VSS § 68 p-st 2 tulenev

puudutatud isiku põgenemise oht. Isiku viisataotlusest (dtl 13) nähtuvalt soovis ta saada

pikaajalist viisat (D) lühiajaliseks töötamiseks. Külastatava juriidilise isikuna oli taotlusele

märgitud AS Y aadressiga XXX, Tallinn. PPA selgituse kohaselt ei nähtu töötamise registrist

isiku andmeid selles ettevõttes töötamise kohta. Puudutatud isik selgitas esialgsel

kinnipidamisel, et ta ei kavatsenudki selles ettevõttes tööle asuda, vaid soovis viisat kasutades

minna Rootsi oma abikaasa sugulaste juurde. Isik asus tööle hoopis Rootsis, mida ta talle

väljastatud Eesti viisa alusel teha ei võinud. Seega on isik esitanud viisa taotlemisel

valeandmeid tegeliku eesmärgiga saada seaduslik alus Schengeni alale sisenemiseks ja soovitud

sihtkohta jõudmiseks. PPA on taotluses ja halduskohus määruses ka nendele asjaoludele

3-22-903

8(8)

tuginenud. Puudutatud isiku soov Eesti asemel Rootsi jõuda nähtub ka praeguse asja juurde

võetud 06.04.2022 küsitluse protokollist (lk 3). Halduskohus leidis õigesti, et sellise käitumise

põhjal võib järeldada, et isikut ei saa pidada usaldusväärseks, mistõttu ei ole võimalik

kohaldada ka leebemaid järelevalvemeetmeid. Seega on halduskohus isiku põgenemisohtu ja

usaldusväärsuse puudumist piisavalt põhjendanud, lähtudes seejuures puudutatud isikuga

seotud konkreetsetest asjaoludest. Samuti on nende asjaoludega piisavalt tõendatud PPA väide,

et isiku tegelikuks sooviks oli jõuda Rootsi. Puudutatud isik ei väida määruskaebuses, et tema

06.04.2022 antud ütlused ei vasta tõele.

Isiku põgenemisohtu kinnitavad ka muud temaga seotud asjaolud. Kuigi isik läbis enne Rootsi

jõudmist teisi Euroopa Liidu liikmesriike (Ungari, Slovakkia, Poola), ei esitanud ta neis

rahvusvahelise kaitse taotlust. Samuti on isik 21.04.2022 küsitlusel selgitanud, et soovib

rahvusvahelist kaitset mh seetõttu, et tal on koduriigis võlad, mida ta ei suuda ära maksta (dtl

19). Seetõttu on tõenäoline, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabanedes üritada raha teenimise

eesmärgil liikuda ebaseaduslikult mõnda teise liikmesriiki. Põgenemisohu kindlaks tegemine

on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust. Võimalik oht

ei pea olema realiseerunud (Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 321-651, p 20).

Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud asjaolud annavad kogumis piisava aluse arvata, et

puudutatud isiku põgenemise oht on suur ja leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa kohaldada.

Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis selle järelduse ümber lükkaksid.

Ehkki puudutatud isik avaldas kohtuistungil, et ta leiaks Eestis olevate usbekkide seast kellegi,

kes saab teda Eestis oleku ajal aidata, ei ole ta nimetanud ühtki konkreetset isikut. Isiku

põgenemisohtu ei välista ka kinnitus, et ta täidab Vao keskuses viibimise ajal PPA korraldusi.

18. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 22.04.2022

määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

19. VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)