2-20-120934/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-120934

Kohtuasi

X avaldus Sadama 29 Korteriühistu vastu 897 euro 51

sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. märtsi 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Maria Suhnjova

Puudutatud isik Sadama 29 Korteriühistu (registrikood

80063196), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena

Karžetskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 11. märtsi 2021. a määrus ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja puudutatud isiku seisukoht

1. X (avaldaja, korteriomanik) esitas 2. juunil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Sadama 29 Korteriühistu (puudutatud isik, korteriühistu) vastu 309 euro saamiseks.

Pärnu Maakohus tegi puudutatud isikule makseettepaneku, millele puudutatud isik esitas

2-20-120934

vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis avaldaja nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Avaldaja esitas 20. juulil 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus mõista puudutatud

isikult enda kasuks välja põhivõla 299 eurot 17 senti, 19. juuli 2020. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 5 eurot 24 senti ning alates avalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni

sellelt seadusjärgses määras viivise. Pärast seda on avaldaja põhivõla nõuet vastavalt uute

osamaksete sissenõutavaks muutumisele kahel korral suurendanud. Viimases, 4. novembri

2020. a nõude suurendamise avalduses palus avaldaja mõista puudutatud isikult välja põhivõla

897 eurot 51 senti, 4. novembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 16 eurot

92 senti ning alates 5. novembrist 2020 kuni põhivõla tasumiseni sellelt seadusjärgses määras

viivise.

2.1. Avalduse kohaselt on avaldaja Paldiskis Sadama 29-6 asuva korteriomandi omanik.

Avaldaja korteril on rõdu, mis ei kuulu tema eriomandi hulka ja kuulub seega korteriomanike

kaasomandisse. Sadama 29 asuva korterelamu kaasomandi eseme korrashoiu kohustus on

puudutatud isikul.

2.2. Eesti Ehituse Asjatundjad OÜ 2. juuni 2016. a tehnilise seisukorra hindamisraporti

(hindamisraport) järgi olid korterelamu rõdud avariilises seisukorras ning vajasid kiiremas

korras kapitaalremonti või lammutamist. Samas ei olnud alates 2016. a-st õnnestunud enamike

korteriomanike vastuseisu tõttu korteriomanike üldkoosolekul vastu võtta otsust avariiliste

rõdude remonditööde tegemise ja sellega seotud kulude kandmise kohta. Kahju tekkimise

ärahoidmiseks lasi avaldaja 2019. a oktoobris enda korteri rõdu korda teha, järgides

hindamisraporti soovitusi. Ehitusprojekti ei olnud selleks vaja. Avaldaja lähtus korteriomandi-

ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 37 lg-st 1, mis võimaldab korteriomanikul teha kaasomandi

eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike ja korteriühistu nõusolekuta,

ning nõuda korteriühistult vajalike kulutuste hüvitamist.

2.3. Rõdu remont läks maksma 1236 eurot ning avaldaja esitas 24. oktoobril 2019 puudutatud

isikule remondikulutuste hüvitamise nõude. Puudutatud isik tunnistas seda nõuet 24. oktoobri

2019. a leping-võlatunnistusega (leping-võlatunnistus) ning avaldaja ja puudutatud isik leppisid

kokku selle tasumises nelja 309 euro suuruse osamaksega, mis tuli tasuda vastavalt 2020. a

jaanuaris, aprillis, augustis ja oktoobris. Puudutatud isik tasus 31. jaanuaril 2020 esimese

osamakse, kuid ei ole edasisi osamakseid tasunud. Avaldaja osa osamaksest on avaldaja

kaasomandi ja kogu kaasomandi suuruse suhet arvestades 9 eurot 83 senti (309 ÷ 15786 × 502),

mis tuleb igast võlgnetavast osamaksest maha arvata. Avaldaja põhivõlanõue on seega

897 eurot 51 senti (3 × 309 – 3 × 9,83).

2.4. Puudutatud isik tegi 22. juulil 2020 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg-le 1

tugineva avalduse leping-võlatunnistuse tühistamiseks ja esitas selle avaldajale. See ei kehti,

kuna tühistamise eeldused ei olnud täidetud. Seadus ega puudutatud isiku põhikiri ei takistanud

puudutatud isiku toonasel juhatuse liikmel Y-l leping-võlatunnistust sõlmida. Seejuures oli selle

sõlmimine puudutatud isiku huvides, et hoida ära rõdu varisemisega tekkida võivat kahju, mille

eest puudutatud isik vastutaks.

2.5. Kuivõrd leping-võlatunnistus kehtib, on tõendamiskoormus ümber pööratud. Puudutatud

isik ei ole tõendanud, et tal ei ole avaldaja ees võlga. Puudutatud isik on esitanud üksnes Teie

Maja OÜ eksperdi W 21. detsembri 2020. a üldehitusliku auditi ja ekspertarvamuse

(üldehituslik audit), mis ei ole usaldusväärne. Selles ei ole hinnatud kõiki avaldaja rõdu

remonditöid, vaid ainult rõdu konsooli remonti. Selle koostaja on erapoolik ning ta ei ole

2-20-120934

lähtunud ehitise auditi tegemist reguleerivatest normidest, mh ei vaadanud ta üle ühegi rõdu

paneele ega teinud ühtegi mõõtmist. Ilma betooni ja armatuuri mõõtmisteta on selles tehtud

järeldused paljasõnalised. Lisaks ei ole selles tehtud järeldusi viidud kokku ehitusnõuetega ning

need on liiga laialivalguvad. Puudutatud isik võttis leping-võlatunnistusega avaldajalt kui

remonditööde teostajalt tööd vastu ning ei esitanud nende sisu ega mahu suhtes pretensioone.

Seetõttu on ta kaotanud võimaluse tugineda tehtud tööde mittevastavusele. Puudutatud isik on

käitunud vastuoluliselt ja pahauskselt. Enne kohtumenetlust teatas ta avaldajale, et ei tunnista

leping-võlatunnistust riigihangete seaduse rikkumise tõttu. Seejärel esitas ta leping-

võlatunnistuse tühistamise avalduse ning alles mõned päevad enne kohtuistungit tugines ta

sellele, et avaldaja kulutused ei olnud vajalikud.

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

3.1. On õige, et puudutatud isiku endine juhatuse liige Y sõlmis puudutatud isiku nimel

avaldajaga leping-võlatunnistuse. Samas saab üksnes korteriomanike üldkoosolek otsustada

korteriomanikule remondikulude hüvitamise, seejuures tuleb hüvitamise ulatus määrata

korteriomanike üldkoosolekul kehtestatud majanduskavas. Puudutatud isiku majanduskavad ei

näinud ette korteriomanikele rõdu remondikulude hüvitamist. Samuti ei olnud korteriomanike

üldkoosolek võtnud vastu otsust, mis lubanuks juhatusel sellist lepingut sõlmida. Kuivõrd Y

rikkus leping-võlatunnistuse sõlmimisel seadusest tulenevat piirangut ja tegi esindusõiguse

piire ületades puudutatud isiku huvidega vastuolus oleva tehingu ning avaldaja pidi puudutatud

isiku liikmena rikkumisest teadma, tühistas puudutatud isik leping-võlatunnistuse 22. juuli

2020. a avaldusega TsÜS § 131 lg 1 alusel. Avaldaja sai tühistamisavalduse kätte 23. juulil

2020. Leping-võlatunnistus ei saa seega olla avaldaja nõude aluseks.

3.2. Täidetud ei ole ka KrtS § 37 lg-st 1 tuleneva nõude eeldused. Avaldaja tehtud kulutused ei

olnud vajalikud ning neid ei saanud seega teiste korteriomanike nõusolekuta teha. Üldehitusliku

auditi järgi on mitmed rõdud kosmeetiliselt remonditud ning ehitustööd ei ole mitte ainult

kasutud, vaid ka väga ohtlikud. Need ei peatanud rõdude hävimise protsessi ja rõdude

kokkuvarisemine on ainult aja küsimus. Lisaks on 13. jaanuari 2021. a täiendatud üldehitusliku

auditi järgi avaldaja rõdu remonditööde tegemisel rikutud ehituseeskirju, tööde tegijal ei olnud

vajalikku kvalifikatsiooni ning puudu oli ehitusprojekt.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 11. märtsi 2021. a määrusega avalduse rahuldamata, menetluskulud

avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulude hüvitise

1342 eurot 30 senti.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

avaldaja on Paldiskis Sadama 29-6 asuva korteriomandi omanik;

-

korterelamu korrashoiu eest vastutab puudutatud isik;

-

2016. a juunis selgus, et korterelamu rõdud on avariilises seisukorras ning vajavad

kiiremas korras kapitaalremonti või lammutamist;

-

puudutatud isiku majanduskava ei näinud ette rõdude remonti ega sellega seotud kulude

hüvitamist;

-

avaldaja remontis 2019. a oktoobris ilma projektita enda korteri rõdu, tasudes selle eest

1236 eurot;

-

avaldaja esitas 24. oktoobril 2019 puudutatud isikule rõdu remondikulude hüvitamise

nõude;

2-20-120934

-

puudutatud isik tunnistas 24. oktoobri 2019. a leping-võlatunnistusega võlgnevust

avaldaja ees ja kohustus selle tasuma osamaksetega;

-

puudutatud isik tasus ainult esimese 309 euro suuruse osamakse;

-

puudutatud isik tegi 22. juulil 2020 avaldajale leping-võlatunnistuse tühistamise

avalduse.

4.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole alust avaldust rahuldada.

Avaldaja ei ole tõendanud, et rõdu remondikulud olid vajalikud KrtS § 37 lg 1 ja TsÜS § 63

p 1 mõttes. Puudutatud isiku esitatud üldehituslik audit tõendab rõdude betoonelementide

kahjustusi. Selle järgi on kandev raudbetoonkonsool hävitatud ning on reaalne oht rõdude

kokkuvarisemiseks. Lisaks on selle järgi mitut rõdu remonditud üksnes kosmeetiliselt ning

kosmeetilised ehitustööd raudbetoonist tugikonstruktsioonide viimistlemiseks ei ole mitte

ainult kasutud, vaid ka väga ohtlikud. Täiendatud üldehitusliku auditi järgi tehti avaldaja korteri

rõdu remont projektita ja ehituseeskirju rikkudes. Eelnevaga on tõendatud, et rõdu on jätkuvalt

avariiohtlik, mistõttu ei olnud remondikulud vajalikud. Avaldaja esitatud fotod ei lükka ümber

eriteadmistega isiku arvamust. Nende alusel ei ole võimalik kindlaks teha remonditööde

kvaliteeti ning avaldaja ei pidanud vajalikuks ka remonditöödele kohtuekspertiisi määramist.

Puudutatud isik tühistas 24. oktoobri 2019. a leping-võlatunnistuse põhjendatult TsÜS § 131

lg 1 alusel, mistõttu ei ole puudutatud isikul selle alusel kohustust avaldajale makseid teha.

Rõdude remont ja sellega seotud kulude hüvitamine oleksid pidanud KrtS § 41 lg 1 järgi

sisalduma korteriomanike üldkoosolekul kehtestatud majanduskavas. Kuna majanduskava seda

ette ei näinud, oleks juhatus pidanud KrtS § 37 lg 3 ja § 41 lg 4 järgi koostama uue

majanduskava, mis tulnuks vastu võtta korteriomanike erakorralise üldkoosoleku otsusega.

Avaldaja on ka ise tuginenud sellele, et puudutatud isik ei tegelenud rõdude remondiga ning ta

pidi puudutatud isiku liikmena olema teadlik, et rõdude remonditööde tegemise üle otsustamine

on üksnes üldkoosoleku pädevuses. Juhatusel ei olnud pädevust sõlmida leping rõdu remondiga

seotud kulude eest tasumiseks. Lisaks ei olnud puudutatud isiku juhatuse liikmel õigust vastavat

lepingut sõlmida KrtS § 37 lg-te 2 ja 3 alusel, kuivõrd avaldaja ei ole tõendanud, et rõdu

remonditööd olid vajalikud.

4.3. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Puudutatud isiku

esindamiseks tehtud toimingud on asjakohased ja neile kulunud aeg on põhjendatud, v.a

istungiks ettevalmistumise ja sellel osalemise ajakulu, mis on põhjendatud osaliselt.

Põhjendatud on ka avaldajalt ekspertiisikulu väljamõistmine, kuivõrd see on TsMS § 138 lg 1

ja § 143 lg 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kulu. Kokku on seega puudutatud isiku

põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 1342 eurot 30 senti.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

Määruskaebuse väidete kohaselt pidanuks maakohus esmalt hindama avaldaja nõuet leping-

võlatunnistuse alusel, mitte KrtS § 37 lg 1 alusel. Maakohus ei võtnud seisukohta avaldaja

leping-võlatunnistuse kohta esitatud väidete kohta ja kordas ainult puudutatud isiku

vastuväiteid. Samuti rikkus maakohus selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Avaldaja jääb

selle juurde, et puudutatud isiku leping-võlatunnistuse tühistamise avaldus ei kehti. Leping-

võlatunnistus on sõlmitud puudutatud isiku igapäevases majandustegevuses ja teenuse

2-20-120934

turuhinna alusel. Puudutatud isik ei saanud sellest ka taganeda, kuna ta ei tuginenud kuni

13. jaanuarini 2021 sellele, et tööd ei olnud kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikud.

Maakohus rakendas õigusnorme valikuliselt, leides, et remondikulud tuleb ette näha

korteriomanike üldkoosolekul kehtestatud majanduskavas, kuid jättes tähelepanuta avaldaja

väite, et sellisel juhul pidid korteriomanike kehtestatud majanduskavas kajastuma ka

puudutatud isiku lepinguliste esindajate kulud. Maakohus oleks selle loogika järgi pidanud

kontrollima ka puudutatud isiku lepingulise esindaja esindusõigust. Kui ringkonnakohus

nõustub selles küsimuses maakohtuga, palub avaldaja kontrollida puudutatud isiku lepinguliste

esindajate esindusõigust.

Maakohus ei hinnanud avaldaja väidet, et puudutatud isiku käitumine on vastuolus hea usu

põhimõttega. Puudutatud isik on käitunud vastuoluliselt. Puudutatud isiku juhatus on varem

erinevaid lepinguid sõlminud ka korteriomanike üldkoosoleku otsuseta ja nendega seotud

kulude ettenägemiseta majanduskavas.

Avaldaja tugines nõude alusena alternatiivselt ka KrtS § 37 lg-le 1. Avaldaja jääb selle kohta

esitatud väidete juurde. Maakohus kordas üldehituslikus auditis ja selle täienduses esitatut seda

sisuliselt hindamata, mh ei hinnanud maakohus avaldaja väiteid selles esinevate puuduste

kohta. On arusaamatu, kuidas sai maakohus ühe pildi alusel tuvastada, et rõdu on jätkuvalt

avariiohtlik ja remondikulud ei olnud vajalikud. Maakohus ei hinnanud avaldaja tehtud kulutusi

sisuliselt ja kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt.

Avaldaja on tõendanud, et korteriomanikud rikuvad hea usu põhimõtet, kuna nad ei ole alates

2016. a-st otsustanud ohtlike rõdude remontimist. Puudutatud isik ei vaielnud vastu sellele, et

korteriomanikud ei kavatse seda otsustada ka 2021. a-l.

Maakohus oleks saanud avaldaja nõude lahendada ka käsundita asjaajamise sätete alusel.

Puudutatud isik kiitis leping-võlatunnistusega asjaajamise heaks.

Avaldaja ei nõustu temalt välja mõistetud menetluskulude suurusega ning jääb oma 28. jaanuari

2021. a seisukohas esitatud väidete juurde. Puudutatud isiku õigusabikulud on ülemäärased.

Maakohus mõistis avaldajalt põhjendamatult välja üldehitusliku auditi saamisega seotud kulu.

Puudutatud isik ei ole selle kohta arvet esitanud ning ei ole teada, mitu tundi kulus selle

koostamisele ja kui suur oli eksperdi tunnihind. Samuti ei arvestanud maakohus, et

üldehituslikus auditis on hinnatud kõigi korterelamu rõdude seisukorda ja avaldaja rõdu

seisukorra hindamine moodustab sellest väikse osa.

6. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, nõustudes

maakohtu määruse põhjendustega.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu

tühistada ning asi saata TsMS § 667 lg 2, § 659 ning § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

2-20-120934

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud välja selgitamata asjas

tähtsad asjaolud, rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, jaganud valesti

tõendamiskoormuse ning jätnud määruse olulises ulatuses põhjendamata, sh jätnud

põhjendamata, miks ta ei nõustu avaldaja väidetega. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt

hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet (TsMS § 5 lg 3 I lause, § 477 lg 5) ja määruse

põhjendamise kohustust (TsMS § 463 lg 2 ja § 442 lg 8) ning jätnud avalduse ennatlikult

rahuldamata. Ringkonnakohus ei saa maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada, kuna see eeldaks

kogu mahus menetluse uuesti läbi viimist.

10. Ringkonnakohus märgib, et maakohus pidanuks esmalt hindama, kas avaldaja nõude saab

rahuldada 24. oktoobri 2019. a leping-võlatunnistuse (dtl 67 ja 68) alusel, sh hindama selle

olemust, kehtivust ja õiguslikke tagajärgi. Seda tegemata ei olnud maakohtul võimalik nõuet

kvalifitseerida ja jagada menetlusosaliste vahel tõendamiskoormust. Maakohus on jätnud välja

selgitamata ka asjaolud ja tõendid, mille põhjal saaks anda hinnangu leping-võlatunnistuse

olemusele, kehtivusele ja õiguslikele tagajärgedele, ega ole selles osas selgitamiskohustust

täitnud.

11. Avaldaja tugines avalduses sellele, et puudutatud isik tunnistas leping-võlatunnistusega

avaldaja 1236 euro suurust korteriomanike kaasomandisse kuuluva rõdu remondikulutuste

hüvitamise nõuet ning kohustus selle tasuma nelja 309 euro suuruse osamaksega (vt dtl-d 67 ja

68). Puudutatud isik kinnitas vastuses avaldusele, et puudutatud isiku toonane juhatuse liige Y

sõlmis puudutatud isiku nimel avaldajaga lepingu, millega puudutatud isik võttis kohustuse

hüvitada avaldajale rõdu remondikulutuste katteks 1236 eurot (vt dtl 110). Samas tegi

puudutatud isik 22. juulil 2020 leping-võlatunnistuse tühistamise avalduse (vt dtl-d 107 ja 108),

mille avaldaja sai kätte 23. juulil 2020 (vt dtl-d 105 ja 106).

Ringkonnakohus selgitab, et kui üks menetlusosaline esitab teise vastu võlatunnistusest

tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse

andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus)

või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel

võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata

õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda

võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu

tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja

poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga,

tuleb hinnata, kas võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) või kausaalne (deklaratiivne).

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on

võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel,

kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe

võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist,

tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Seejuures tuleb avalduse

lahendamist võlatunnistuse alusel hinnata enne, kui lahendada nõuet alussuhte alusel. Sellest

sõltub nii tõendamiskoormus kui ka see, milliseid vastuväiteid saab võlgnik võlausaldaja

nõudele esitada. Märkida tuleb, et nii deklaratiivse kui ka konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei

ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse. Alles siis, kui (hagi)avaldust ei saa rahuldada võlatunnistuse alusel, tuleb

hinnata selle rahuldamist alussuhtest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-d 16 ja 17; 11. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735,

p 11).

2-20-120934

Menetlusosalised ja maakohus on käsitanud leping-võlatunnistust tehinguna ja seega

õiguslikult siduva võlatunnistusena ning ringkonnakohtul ei ole alust asuda neist erinevale

seisukohale. Ringkonnakohus arvestab, et leping-võlatunnistusele on alla kirjutanud nii

avaldaja kui ka puudutatud isik ning nad on selles kokku leppinud, et puudutatud isik tasub

avaldajale rõdu remondikulutused osamaksetena, st nad on sellega avaldanud tahet tuua kaasa

õiguslik tagajärg. Seejuures on maakohus tuvastanud, et puudutatud isik tasus avaldajale

leping-võlatunnistuse alusel esimese osamakse, ning menetlusosalised ei ole selle asjaolu

tuvastamist vaidlustanud. Eelnevat arvestades oleks maakohus pidanud enne avaldaja nõude

lahendamist KrtS § 37 lg 1 alusel hindama avaldaja nõude lahendamist leping-võlatunnistuse

alusel, hinnates esmalt selle liiki ja seejärel kehtivust.

Kumbki menetlusosaline ei ole esile toonud asjaolusid ja põhjendusi, mille alusel saaks välja

selgitada, kas leping-võlatunnistus on deklaratiivne või konstitutiivne. Maakohus ei ole

menetlusosalistele ka selgitanud, et neil tuleb seda teha. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud

määruses leping-võlatunnistuse liiki üldse käsitanud. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt

nii uurimispõhimõtet, selgitamiskohustust kui ka põhjendamiskohustust. Ringkonnakohtul ei

ole esile toodud asjaolude, väidete ja tõendite põhjal võimalik võtta seisukohta küsimuses, kas

leping-võlatunnistus on deklaratiivne või konstitutiivne. Igal juhul oleks selline hinnang

menetlusosalistele ka üllatav, kuna nendega ei ole seda küsimust arutatud. Asja uuel

lahendamisel tuleb maakohtul anda menetlusosalistele võimalus avaldada selle kohta oma

seisukoht.

12. Järgmisena pidi maakohus hindama leping-võlatunnistuse kehtivust.

12.1. Puudutatud isik on leping-võlatunnistuse tühistamisel ja kohtumenetluses tuginenud

sellele, et tema endisel juhatuse liikmel Y-l ei olnud õigust puudutatud isiku nimel avaldajaga

leping-võlatunnistust sõlmida, kuivõrd korteriomanike üldkoosolek ei olnud otsustanud

kulutuste hüvitamist ega kehtestanud hüvitatavate kulutuste suurust majanduskavaga. Avaldaja

ei vaidle küll vastu sellele, et puudus korteriomanike üldkoosoleku otsus kulutuste hüvitamise

kohta ja hüvitatavate kulutuste suurust ei olnud ette nähtud majanduskavaga, kuid leiab, et

seadusest ega põhikirjast ei tulnud Y-le piirangut leping-võlatunnistuse sõlmimiseks. Olenevalt

sellest, kas väidetav esindusõiguse piirang tuli väli- või sisesuhtest, võis leping-võlatunnistus

olla kas TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine või TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistatav.

Ringkonnakohus selgitab, et tehing võib olla tühine ehk kehtetu selle tegemisest alates, kuid ka

selle tegemise järel kehtiv ning hiljem ühepoolselt tühiseks muudetav ehk tühistatav. Kuivõrd

tühist tehingut ei saa tühistada ning kohus peab tehingu tühisuse alustega arvestama omal

algatusel (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 15; 5. aprilli

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20), pidanuks maakohus enne leping-võlatunnistuse

tühistamise kehtivust hindama, ega leping-võlatunnistus ei ole menetlusosaliste esile toodud

asjaolude põhjal tühine.

12.2. Ringkonnakohtul ei ole menetlusosaliste esile toodud asjaoludel alust arvata, et leping-

võlatunnistus oleks tühine.

Ringkonnakohus selgitab, et korteriühistu on KrtS § 1 lg 4 järgi eraõiguslik juriidiline isik ning

korteriühistu organiteks on KrtS § 20 ja § 24 järgi korteriomanike üldkoosolek ja juhatus.

Korteriomanike üldkoosolek on korteriühistu kõrgeim organ. Korteriühistu juhatus on KrtS

§ 24 lg 1 I lause järgi korteriühistu juhtorgan, kes esindab ja juhib korteriühistut. Korteriühistu

juhatusele kohaldatakse mh mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-s 27 mittetulundus-

ühingu juhatuse kohta sätestatut. MTÜS § 27 lg 1 järgi on juhatuse igal liikmel õigus esindada

2-20-120934

mittetulundusühingut kõigi tehingute tegemisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama

tuleneb juriidiliste isikute kohta üldiselt TsÜS § 34 lg 2 I lausest (vt ka Riigikohtu 17. mai

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-12, p 15). Korteriühistu juhatuse liikme esindusõigus (sh

selle ulatus) tuleneb seega seadusest ning on sisuliselt piiramatu. See tähendab, et korteriühistu

juhatuse liige saab korteriühistu nimel kehtivalt teha kõiki tehinguid, kui just seaduses ei ole

eraldi sätestatud välise esindusõiguse piirangut. Kui korteriühistu juhatuse liige teeb välise

esindusõiguse piirangut rikkudes mitmepoolse tehingu, on see TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine,

välja arvatud juhul, kui esindatav selle hiljem heaks kiidab.

Korteriühistu juhatuse liikme esindusõigust reguleerivad sätted ei piira juhatuse liikme

esindusõigust tehingute tegemisel korteriomanike üldkoosoleku liikmega (korteriomanikuga).

KrtS § 20 lg 1 kaudu kohalduvad MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 27 lg 6 piiravad üksnes juhatuse

liikme õigust esindada korteriühistut tehingute tegemisel juhatuse või muu põhikirjaga

ettenähtud organi (MTÜS § 31; ei ole korteriühistu puhul asjakohane) liikmega. Sellist

piirangut ei ole võimalik tuletada ka KrtS § 22 lg-st 3, kuivõrd see säte ei reguleeri

korteriomanike üldkoosoleku pädevust ja korteriühistu juhatuse liikme esindusõigust, vaid

piirab korteriomaniku hääleõigust, kui korteriomanike üldkoosolekul otsustatakse tema ja

korteriühistu vahel tehingu tegemist (vt analoogselt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-6563, p-d 13–14).

Y väline esindusõigus ei olnud seega piiratud ning ta võis sõlmida puudutatud isiku nimel

avaldajaga leping-võlatunnistuse. Menetlusosalised ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis

võimaldaksid järeldada, et leping-võlatunnistus on tühine mõnel muul alusel.

12.3. Samas võis puudutatud isikul olla õigus leping-võlatunnistus TsÜS § 131 alusel tühistada,

kui täidetud olid nii tühistamise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Seejuures lasub

tühistamise eelduste täitmise tõendamise koormus puudutatud isikul.

12.3.1. Ringkonnakohus selgitab, et tühistamise formaalsed eeldused olid täidetud, kui

tühistamise avaldus jõudis TsÜS § 98 lg 1 I lause tähenduses avaldajani TsÜS § 131 lg-s 3

sätestatud tähtaja jooksul. Tühistamise materiaalsed eeldused tulenevad TsÜS § 131 lg-st 1 ning

need olid täidetud, kui Y rikkus leping-võlatunnistuse sõlmimisel esindamise aluseks olevast

õigussuhtest (sisesuhtest) tulenevaid kohustusi puudutatud isiku ees, leping-võlatunnistus oli

vastuolus puudutatud isiku huvidega ning avaldaja teadis või pidi kohustuste rikkumisest

teadma.

TsÜS § 90 lg 1 II lause sätestab, et kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud,

on see algusest peale kehtetu. Teisisõnu toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt

õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele

vastu vaidleb. Juhul kui tehingu teine pool peab tehingu tühistamist õigustamatuks, võib ta

tehingu tühistanud poole vastu esitada tehingu täitmisele suunatud (hagi)avalduse. Selle

esitamise korral peab tehingu tühistanud pool tõendama, et ta on tehingu kehtivalt tühistanud

(vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010. § 90 kommentaar 3.1.3;

Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p-d 33 ja 34; 27. märtsi 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 13).

Kuivõrd avaldaja on esitanud puudutatud isiku vastu leping-võlatunnistuse täitmisele suunatud

avalduse ning puudutatud isik on tuginenud selle tühistamisele, pidi puudutatud isik tõendama,

et leping-võlatunnistuse tühistamise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud.

Avaldaja ei ole vastu vaielnud leping-võlatunnistuse tühistamise formaalsete eelduste

2-20-120934

täitmisele. Küll aga tugineb avaldaja sellele, et täidetud ei olnud leping-võlatunnistuse

tühistamise materiaalsed eeldused.

12.3.2. Ringkonnakohtu hinnangul võib olla täidetud esimene materiaalne eeldus, et Y rikkus

esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et rõdu, millele pääseb avaldaja korterist, kuulub

korteriomanikke kaasomandisse. Seda kinnitavad ka avaldaja 31. augusti 2020. a avalduse

täienduse lisad (vt dtl-d 86–92). Korteriomandi kaasomandi eseme tavapärase valitsemise

küsimuste üle otsustavad KrtS § 35 lg 1 alusel korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui

korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid. See tähendab, et korteriomandite

kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimustes võetakse otsuseid vastu korteriomanike

üldkoosolekul (KrtS § 20 lg 1). KrtS § 35 lg 2 sätestab näitliku loetelu tegevustest, mida

käsitatakse tavapärase valitsemisena, mh on selliseks tegevuseks kaasomandi eseme tavapärane

korrashoid ja remont ning laenu või muu laenusarnase mõjuga rahalise kohustuse võtmine.

Korteriomanike üldkoosolek otsustab KrtS § 36 lg 1 ja § 39 järgi ka korteriühistu eelmise

majandusaasta majandamiskulude summat ületava laenu või muu laenusarnase mõjuga rahalise

kohustuse võtmise ning kaasomandi eseme ajakohastamiseks vajalike muudatuste tegemise.

Kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurema ümberkorralduse tegemiseks

on KrtS § 38 lg 1 järgi reeglina vaja kõigi korteriomanike kokkulepet. Lisaks saab KrtS § 41

lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 3 tulenevalt ainult korteriomanike üldkoosolek otsustada, mis liiki

kulutusi saab korteriühistu majandamiskuludena teha. Eeltoodud küsimused on seega

seadusega antud üksnes korteriomanike pädevusse. See tähendab, et korteriühistu juhatusel ei

ole korteriomanike kokkuleppe või korteriomanike üldkoosoleku otsuseta õigust võtta

korteriühistule rahalisi kohustusi, sh otsustada, missuguste majandamiskulude hüvitamist

korteriühistu liikmetelt nõuda. Korteriühistu juhatuse kohustusteks on korteriühistu esindamine

ja juhtimine ning juhtimine tähendab eelkõige kohustust viia ellu üldkoosoleku kui kõrgeima

juhtimistasandi poolt kujundatud korteriühistu tahet.

Erandiks on siiski kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikud toimingud ja kulutused.

Korteriomanik võib KrtS § 37 lg 1 järgi teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke

toiminguid teiste korteriomanike ja korteriühistu nõusolekuta ning võib nõuda korteriühistult

vajalike kulutuste hüvitamist. Selliste toimingute tegemise võib KrtS § 37 lg 2 järgi otsustada

ka korteriühistu juhatus, kui viivitamine tekitaks kaasomandi esemele olulist kahju. Erinevalt

korteriomanikust teeb korteriühistu juhatus need toimingud korteriühistu, mitte iseenda nimel,

mistõttu on ka kulude kandmise kohustus vahetult korteriühistul (vt ka KrtS eelnõu seletuskiri,

lk 66). Kui kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulude kandmine ei ole kehtiva

majanduskava alusel võimalik, on korteriühistu juhatus KrtS § 41 lg 4 järgi koosmõjus KrtS

§ 37 lg-ga 3 kohustatud koostama uue majanduskava ja kutsuma kokku korteriomanike

erakorralise üldkoosoleku uue majanduskava kehtestamiseks.

Siinsel juhul ei otsustanud puudutatud isiku juhatus ise kaasomandi eseme säilitamiseks

vajalike toimingute tegemise üle KrtS § 37 lg 2 tähenduses, vaid tunnistas avaldaja nõuet juba

tehtud kulutuste hüvitamiseks (vt ka avaldaja 24. oktoobri 2019. a avaldus puudutatud isikule,

dtl 66). Avaldaja oli 15. septembril 2019 sõlminud töövõtulepingu ARGO&COMPANI OÜ-ga

(dtl 64), millega viimane võttis endale kohustuse teha rõdu remonditöid ja anda need avaldajale

üle hiljemalt 25. oktoobril 2019 ning avaldaja võttis endale kohustuse tehtud tööde eest tasuda.

Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti (dtl 65) kohaselt võttis avaldaja tehtud tööd vastu

20. oktoobril 2019. Leping-võlatunnistus on aga sõlmitud 24. oktoobril 2019 ning selles on

kokku lepitud avaldajale töövõtulepingu alusel tasutu kompenseerimises. Seega tuleb

maakohtul asja uuel läbivaatamisel ülalviidatud sätete valguses hinnata, kas korteriühistu

2-20-120934

toonane juhatuse liige rikkus seadusest tulenevat sisemist esindusõiguse piirangut või enda ja

korteriühistu vahelisest sisesuhtest tulenevat hoolsuskohustust (vt Tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010. § 115 kommentaar 3.4.2.c, mille järgi võivad

sisemise

esindusõiguse

piirang

tuleneda

nii

seadusest

kui

ka

juhatuse

liikme

hoolsuskohustusest; KrtS § 24 lg 1 ja MTÜS § 32 lg 1, mis sätestavad korteriühistu juhatuse

liikme hoolsuskohustuse; Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15,

p 14).

12.3.3. Juhul, kui korteriühistu toonane juhatuse liige rikkus oma kohustusi, tuli puudutatud

isikul selgelt esile tuua ka asjaolud, millest kohus saab järeldada, et leping-võlatunnistus oli

vastuolus puudutatud isiku huvidega, st täidetud on ka teine tühistamise eeldus.

Puudutatud isik on nii tühistamisavalduses kui ka kohtumenetluses tuginenud üldsõnaliselt

sellele, et leping-võlatunnistus oli vastuolus tema huvidega. Puudutatud isik ei ole täpsustanud,

milles tema huvid seisnesid ning miks läks leping-võlatunnistus nendega vastuollu. Ainuüksi

asjaolu, et Y rikkus leping-võlatunnistuse sõlmimisel oma kohustusi puudutatud isiku ees, ei

tähenda veel seda, et leping-võlatunnistus oleks vastuolus puudutatud isiku huvidega. Seejuures

ei ole maakohus puudutatud isikule selgitanud, et tema peab esile tooma ja tõendama asjaolud,

mille põhjal saaks teha järelduse, et leping-võlatunnistus on vastuolus tema huvidega, rikkudes

sellega uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust. Lisaks on maakohus rikkunud määruse

põhjendamise kohustust, kuivõrd maakohus ei ole leping-võlatunnistuse vastuolu puudutatud

isiku huvidega üldse hinnanud ja on seega jätnud ühe tühistamise eelduse esinemise kindlaks

tegemata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul puudutatud isikule selgitada, et temal lasub kohustus

tõendada, et leping-võlatunnistus oli vastuolus tema huvidega, ning anda talle vajadusel

võimalus esitada selleks uusi asjaolusid ja tõendeid.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et leping-võlatunnistuse vastuolu puudutatud isiku

huvidega saaks jaatada juhul, kui leping-võlatunnistus oleks puudutatud isikule kahjulik,

näiteks kui sellega oleks puudutatud isikule võetud põhjendamatu kohustus, tunnistatud

majanduslikult ebaotstarbekat tehingut või loobutud osaliselt või täielikult alusnõudele

vastuväidete esitamisest. Praegu on asjas tuvastatud, et avaldaja korteri rõdu kuulub

korteriomanike kaasomandisse. Seega valitsevad korteriomanikud rõdusid korteriühistu kaudu

(vt KrtS § 34 lg 2), sh oli korteriühistul rõdude korrashoiukohustus. Avaldaja korteri rõdu, nagu

ka teised korterelamu rõdud, oli avariiohtlik. Korteriomanikud ega puudutatud isiku juhatus ei

otsustanud rõdude säilitamiseks vajalike toimingute tegemist ning avaldaja tegi seetõttu ise

kulutusi rõdu remondile. Sellises olukorras tehtud kulutuste hüvitamise lubamine ei ole

iseenesest vastuolus korteriühistu ega teiste korteriomanike huvidega.

12.3.4. Puudutatud isik on avaldaja nõudele vastu vaieldes tuginenud sellele, et avaldaja tehtud

toimingud ja kulutused ei olnud vajalikud. Kui puudutatud isiku arvates seisneb leping-

võlatunnistuse vastuolu tema huvidega üksnes avaldaja tehtud toimingute ja kulutuste

ebavajalikkuses, pidi puudutatud isik tõendama, et tehtud kulutused ei olnud rõdu säilitamiseks

vajalikud.

Maakohus on vaidlustatud määruses avaldaja nõude lahendamisel KrtS § 37 lg 1 alusel leidnud,

et avaldaja ei ole tõendanud, et tema tehtud kulutused olid vajalikud. Nagu eespool selgitatud,

pidi maakohus esmalt aga hindama asja lahendamist leping-võlatunnistuse alusel ning enne

selle kehtivuse küsimuse lahendamist ei saanud tõendamiskoormus lasuda avaldajal, v.a juhul,

2-20-120934

kui puudutatud isik oli esitanud piisavad tõendid selle kohta, et avaldaja tehtud toimingud ja

kulutused ei olnud vajalikud.

Maakohus on määruses tsiteerinud puudutatud isiku esitatud üldehituslikku auditit ja selle

täiendust ning teinud selle põhjal järelduse, et rõdu oli avariiohtlik ka pärast remondi tegemist,

mistõttu ei olnud sellele tehtud kulutused vajalikud. Samas ei hinnanud maakohus seda kogumis

teiste tõenditega, mh hindamisraporti ja selles tehtud ettepanekutega olukorra parandamiseks.

Samuti ei võtnud maakohus seisukohta ühegi vastuväite kohta, mille avaldaja üldehituslikule

auditile ja selle täiendusele esitas, kuigi kohus peab põhjendama ka seda, miks ta ei nõustu

menetlusosalise hinnanguga tõendile (vt nt Riigikohtu 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-154-06, p 13). Eriti oluline on see juhul, kui kohus avalduse rahuldamise üle

otsustamisel

sisuliselt

ainult

ühele

tõendile

tuginebki.

Avaldaja

on

erinevates

menetlusdokumentides juhtinud tähelepanu mh sellele, et üldehitusliku auditi ja selle täienduse

koostaja on erapoolik ja ei ole järginud ehitise auditi läbiviimise nõudeid, mh ei arvestanud ta

rõdu remonditööde kohta esitatud dokumente ja avaldaja selgitusi, ei teinud ühtegi uuringut ega

mõõtmist ja tegi oma järeldused üksnes rõdu välise vaatluse põhjal (rõdu maa poolt vaadates),

mistõttu on selles tehtud järeldused põhjendamatud ja tõend asjakohatu. Maakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel hinnata kõiki avaldaja vastuväiteid üldehituslikule auditile ja selle

täiendusele, kuivõrd need võivad näidata, et üldehituslik audit ja selle täiendus ei tõenda

asjaolu(sid), mille tõendamiseks need on esitatud. Sellisel juhul tuleks maakohtul teha

puudutatud isikule ettepanek esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid.

13. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu määrus tühistada ning asi saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda menetlusosalistele

võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid ning võtta seisukoht kõigi menetlusosaliste

faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Samuti tuleb maakohtul selgitada menetlusosalistele

õiguslikku olukorda ning tõendamiskoormust lähtuvalt sellest, kas leping-võlatunnistus kehtib

või mitte. Selgitamisel tuleb arvestada ka sellega, et avaldaja on nõude esitamisel lähtunud

leping-võlatunnistuse kehtivusest ja nõudnud selle alusel sissenõutavaks muutunud osamaksete

tasumist, mistõttu on avaldaja kohtule esitatud nõue väiksem tema tehtud kulutustest.

Avaldajale tuleks seega anda võimalus kas nõuet suurendada või täpsustada, milliste

konkreetsete remonditöödega seotud kulutuste hüvitamist ta soovib, kui leping-võlatunnistus

osutub kehtetuks. Kui maakohus peaks leidma, et leping-võlatunnistus ei kehti ja avaldaja nõuet

ei saa rahuldada KrtS § 37 lg 1 alusel, tuleb maakohtul hinnata, kas avaldaja nõuet on esitatud

asjaoludel võimalik rahuldada mõnel muul õiguslikul alusel (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2014.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p-d 29 ja 30).

14. Vastuseks avaldaja väitele, et puudutatud isiku lepingulistel esindajatel ei pruugi olla õigust

puudutatud isikut kohtumenetluses esindada, märgib ringkonnakohus, et korteriühistul on õigus

volitada omal äranägemisel end kohtumenetluses lepingulise esindajana esindama iga isikut,

kes vastab TsMS § 218 lg-s 1 sätestatule (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-62-14, p 13). Praegu on puudutatud isik volitanud end 11. juuni 2020. a volikirjaga

(dtl 403) esindama D. Lipatovit ja J. Karžetskajat, kes on esitanud ka TsMS § 218 lg 1 p-s 2

nõutud haridust tõendavad diplomid (dtl 404–406). Üksnes juhul, kui seaduse järgi on volituse

andmiseks vaja ka korteriomanike üldkoosoleku otsust, tuleb see kohtule esitada (vt Riigikohtu

15. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-10, p 9). Seadus ei näe ette, et

korteriomanike üldkoosolek peaks otsustama korteriühistu esindaja määramise vaidluses,

milles korteriomanik nõuab korteriühistult raha. Puudutatud isiku lepinguliste esindajate õigust

esindada puudutatud isikut kohtu ees ei mõjuta see, kui puudutatud isiku juhatus peaks olema

võtnud puudutatud isikule korteriomanike üldkoosoleku otsuseta kohustuse maksta

lepingulistele esindajatele esindamise eest tasu.

2-20-120934

15. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse maakohus, vastavalt

asja uue läbivaatamise tulemustele.

16. Kuna ringkonnakohus ei tee menetlust lõpetavat määrust, ei saa määruse peale

määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg-d 3 ja 4 ning § 617 lg 2; vt analoogselt Riigikohtu

28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik