2-20-9706/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-9706

Kohtuasi

X hagi Q ja W vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks või

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q ja W apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Kostjad

Q

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

W

(isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q ja W 21. aprilli 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 18. märtsi 2022.

a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-9706 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

Q

ja

W

kanda.

X-l

ei

ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-9706

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, abikaasa I) esitas 3. juulil 2020 Harju Maakohtule Q (kostja I, abikaasa II) ja W

(kostja II, kolmas isik) vastu hagi, milles palus tuvastada, et 4. juulil 2017 tsiviilasjast nr 2-15-

16531 tulenevate nõuete loovutamise leping on tühine ja nõuded kuuluvad abikaasade ühisvara

hulka, või mõista kostjalt I või kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 48 643

eurot 7 senti või arvata 97 286 eurot 14 senti abikaasade ühisvara hulka ja mõista kostjalt I

hageja kasuks välja ühisvara jagamisel hüvitis 48 643 eurot 7 senti. Samuti palus hageja mõista

kostjalt I või kostjatelt solidaarselt välja viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda.

2. Harju Maakohus võttis 28. jaanuari 2021. a määrusega menetlusse hageja nõude kostjate

vastu 4. juuli 2017. a nõuete loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivse nõude

kahju hüvitamiseks. Ülejäänud nõuded jättis maakohus 27. jaanuari 2021. a määrusega

menetlusse võtmata.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22. mail 1980 abielu ning kohus lahutas

abielu 11. septembri 2013. a otsusega, mis jõustus 26. veebruaril 2014. Kostja II oli hageja ja

kostja I tütre F (tütar) abikaasa. Kostja I ja kostja II olid omavahel ärilistes suhetes.

Kostja I loovutas 4. juulil 2017 Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 9. märtsi 2017. a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-16531 tuleneva nõude oma tütre

vastu kostjale II ning kostja II esitas samal päeval täitmisavalduse (täiteasi nr 023/2017/1366).

Loovutatud nõude aluseks oli 25. novembri 2006. a laenuleping, mille alusel laenati hageja ja

kostja I ühisvaraks olevat raha ning lepingust tulenev nõue kuulub abikaasade ühisvara hulka.

Seda, et nõue kuulub ühisvara hulka, kinnitavad ka tsiviilasjas nr 2-13-5799 ja tsiviilasjas

nr 2-17-15078 tehtud kohtulahendid. Esimeses kohtuasjas jagas kohus abikaasade ühisvara, sh

käsitas kostja I ühisvara hulka kuuluvana 25. novembri 2006. a laenulepingust tulenevaid

nõudeid (laenusumma 63 911 eurot 65 senti). Kohus jagas laenulepingustest tulenevad nõuded

kokku 99 799 euro 74 sendi ulatuses abikaasade vahel võrdselt ja jättis kummalegi nõudeõiguse

49 899 eurot 87 euro ulatuses. Ühisvara jagamise kohtumenetlus käis paralleelselt tsiviilasja nr

2-15-16531 menetlusega, milles kohus mõistis abikaasade tütrelt kostja I kasuks 25. novembri

2006. a laepingulepingu alusel välja võla. Kostja II oli laenuga tihedalt seotud ning oli selles

kohtuasjas tunnistajaks. Kostja I loovutas nõude kostjale II tahtlikult hageja õiguste ja huvide

kahjustamiseks. Kostja II teadis, et hageja ja kostja I olid abielus ning nõue kuulus abikaasade

ühisvara hulka, mille käsutamiseks oli vaja hageja nõusolekut. Hageja ei ole nõude

loovutamisega nõustunud ega seda heaks kiitnud.

Kuna nõude loovutamiseks ei olnud hageja nõusolekut ega heakskiitu, on nõude loovutamise

leping perekonnaseaduse (PKS) § 31 lg 1 alusel tühine.

Kostja vastuväited

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

4.1. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata, sest nõude loovutamise leping ei saa olla

tühine, kuna lepingu esemeks on nõue kui õigus, mille käsutamisel eeldatakse PKS § 29 lg 1

järgi teise abikaasa nõusolekut. Eelduse tõttu ei ole keelu mõtteks tuua kaasa tehingu tühisus

2-20-9706

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 tähenduses ning käsutustehing ja käsutus on

kehtivad. Tühisus ei saa olla ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud õigust puudutava tehingu

puhul kooskõlas seaduse sisu, mõtte ja eesmärgiga. Samuti näeb PKS § 34 lg 3 erisättena ette

õiguse nõuda teise abikaasa tahteavalduseta tehtud tehingu tõttu tekkinud hüvitist ühisvara

hulka. Seadusandja on eelistanud majandus- ja õiguskäibe kindluse põhimõtet ja tehingu teist

poolt, st seadusandja ei ole rikkumise õigusliku tagajärjena ette näinud tehingu tühisust, vaid

erisättega kehtestanud, et abikaasade vahelised varalised küsimused tuleb selgeks teha nende

omavahelises vaidluses. Seega ei saa hagis esile toodud asjaoludel olla nõude loovutamise

leping tühine.

4.2. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest hagejal puudub õiguskaitsevajadus ning hagiga ei ole

võimalik saavutata taotletud eesmärki, kuna kostjad sõlmisid 28. septembril 2021 nõude

loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppe, millega nad lõpetasid 4. juulil 2017 sõlmitud

nõude loovutamise lepingu kehtivuse. Seetõttu ei saa kohus enam tuvastada selle lepingu

tühisust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 18. märtsi 2022. a otsusega rahuldamata kostjate hagi läbi vaatamata

jätmise taotluse ning rahuldas hagi kostjate vahel 4. juulil 2017 sõlmitud nõude loovutamise

lepingu tühisuse tuvastamiseks. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda

ning mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 979 eurot koos

kohustusega tasuda sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni seaduses

sätestatud määras viivist.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja kostja I sõlmisid 22. mail 1980 abielu ja kohus lahutas abielu 11. septembri

2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-48140;

-

hageja ja kostja I jagasid ühisvarana tsiviilasjas nr 2-13-5799 mh ühisvara hulka

kuuluvat laenu tagastamise nõuet hageja tütre vastu; 19. veebruaril 2018 samas

tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja I andis hageja tütrele laenu

ühisvara arvel, st laenu tagasinõue (99 799 eurot 74 senti) kuulus hageja ja kostja I

ühisvara hulka; kohus jagas nõude abikaasade vahel võrdsetes osades, mille tagajärjel

jäi kummalegi abikaasale 49 899 euro 87 sendi suurune nõue;

-

Harju Maakohus mõistis 17. oktoobri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja

tütrelt kostja I kasuks välja laenulepingust tuleneva põhivõla 63 911 eurot ja viivise,

Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata;

-

kostja I ja kostja II sõlmisid 4. juulil 2017 tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenevate nõuete

kohta notariaalselt tõestatud nõuete loovutamise lepingu, millega kostja I loovutas

kostjale II oma nõude hageja tütre vastu; lepingus avaldatu kohaselt oli nõude suurus

80 889 eurot 28 senti;

-

nõue kuulus ühisvara hulka ja hageja ei ole andnud nõude loovutamiseks nõusolekut;

-

kostja II esitas tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud otsuse täitmiseks hageja tütre vastu

täitmisavalduse täiteasjas nr 023/2017/1366;

-

hageja esitas tsiviilasjas nr 2-17-15078 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 023/2017/1366, milles kohus tuvastas, et nõue oli abikaasade ühisomandis

sõltumata sellest, et kohus mõistis võla välja üksnes kostja I kasuks, ning nõude

loovutamine oli tühine, kuid kohus jättis hagi rahuldamata, sest hageja ei olnud

täitemenetluses sissenõudja ega võlgnik;

2-20-9706

-

kostjad sõlmisid 28. septembril 2021 notariaalselt tõestatud vormis nõude loovutamise

lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kohaselt pidi nõue minema tagasi nõude

loovutajale.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 4. juuli 2017. a nõude loovutamise leping

PKS § 31 lg 1 alusel tühine, sest hageja ei andnud selle tehingu tegemiseks nõusolekut ega

kiitnud tehingut heaks.

Õige ei ole kostjate arusaam, et PKS § 29 lg 1 järgi on nõude loovutamise leping kehtiv

sõltumata sellest, et hageja ei andnud selleks nõusolekut. Viidatud sättes kasutatud sõna

„eeldatakse“ tähendab seda, et tavapärases tsiviilkäibes võib vallasasjade ja õigustega tehtud

tehingute puhul tehingu teine pool loota ja eeldada, et tehingu tegemiseks on teise abikaasa

nõusolek, kuid sellest ei saa järeldada, et nõusolek ei ole vajalik. Eeldus tähendab, et tehingu

sõlmimisel ei pea tingimata teise abikaasa nõusolekut tõendama. Ekslik on kostjate arusaam, et

nõusolekut on vaja üksnes kinnisasjade puhul. Sellist erandit PKS § 29 lg-st 1 ei tulene ning

seda ei saa järeldada ka Riigikohtu praktikast. PKS § 31 lg 1 näeb selgelt ette nõusolekuta tehtud

mitmepoolse tehingu tühisuse. Sättest ei tulene, et see puudutaks üksnes kinnisasjadega tehtud

tehinguid.

Ekslik on ka kostjate väide, et nõusolekuta tehtud tehingu puhul saab abikaasa nõuda üksnes

PKS § 34 lg 3 alusel teiselt abikaasalt hüvitist. Kostjad jätavad arvestamata mh selle, et

praegusel juhul oli abikaasade ühisvara juba jagatud.

Kostjad ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ajal, mil nõude loovutamise leping sõlmiti, oli

loovutatav nõue hageja ja kostja I ühisvara. Samuti ei ole kostjad väitnud ega tõendanud, et

nõude loovutamiseks oli hageja nõusolek või heakskiit. Seega tegi kostja I ühisvarasse kuulva

nõudega tehingu ilma hageja nõusolekuta, mistõttu on nõude loovutamise leping tühine.

5.3. Kostjate taotlus jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et hagejal ei ole enam nõudeõigust, kuna

nõude loovutamise leping on menetluse ajal lõpetatud, tuleb jätta rahuldamata, sest asjaolu,

mille tõttu kostjad taotlevad hagi läbi vaatamata jätmist, tuleb kohtul asja lahendades kohtule

esitatud tõendi alusel tuvastada. Lepingu lõpetamise kokkulepe ei anna alust jätta hagi

rahuldamata. Kostjad pidasid kokkuleppes nõude loovutamise lepingut kehtivaks. Kuna nõude

loovutamise leping on tühine, ei saanud kostjad seda lõpetada. Seega ei ole sel kokkuleppel

õiguslikku toimet hageja nõude rahuldamisele.

5.4. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi võrdsetes osades kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud on kokku 1958 eurot, millest kummaltki kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista 979 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebus

6. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas

uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja

kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata,

sest hagejal puudus õiguskaitsevajadus ning hagiga ei olnud võimalik saavutada taotletud

eesmärki. Maakohus ei saanud tuvastada lepingu tühisust, kui lepingu pooled olid lepingu

2-20-9706

lõpetanud ning hageja oli menetluse kestel saavutanud soovitud eesmärgi. Hagi lubatavuse

eelduste puudumise korral ei tohi kohus teha asjas sisulist otsust.

6.2. Maakohus asus vastuolus kehtiva õiguse ja Riigikohtu praktikaga seisukohale, et nõude

loovutamise leping oli hageja nõusoleku puudumise tõttu tühine. Maakohtu viidatud Riigikohtu

praktika puudutab kinnisasjaga, mitte õigusega tehingu tegemist, ega ole seetõttu asjakohased.

6.3. Maakohus asus vääralt ja vastuolus tuvastatud asjaoludega seisukohale, et loovutatud nõue

kuulus abikaasade ühisvara hulka, kuigi nõue oli ühisvarana jagatud ja kummalegi abikaasale

jäi 49 899 euro 87 sendi suurune nõue. Kuna nõue oli jagatud, ei saanud nõude loovutamise

leping olla PKS § 31 lg 1 alusel tühine. Tegemist võinuks olla õigustamata isiku tehtud

käsutusega, mis ei too kaasa käsutustehingu tühisust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses

valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel

ülemääraseid menetluskulusid.

8. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

9. Praeguses asjas ei nõustu apellandid esmalt maakohtu otsusega osas, millega maakohus ei

rahuldanud kostjate taotlust jätta hagi õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata, sest

kostjate hinnangul ei ole hagejal õigustatud huvi nõude loovutamise lepingu tühisuse

tuvastamiseks ning hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, kuna kostjad

on sõlminud kohtumenetluse ajal nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppe, mistõttu

ei tulene enam sellest lepingust kellelegi õiguslikke tagajärgi.

Kolleegium möönab, et olukorras, kus kohtumenetluse ajal on hageja minetanud

õiguskaitsevajaduse, võib kohus TsMS § 423 lg 2 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Õige ei ole

aga kostjate arusaam sellest, et sellises olukorras peab kohus jätma hagi läbi vaatamata ega või

hagi rahuldada. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et viidatud sätetest tuleneb

kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (vt nt Riigikohtu 24. septembri 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14). Seega ka juhul, kui esines alus jätta hagi läbi

vaatamata, ei annaks apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust selles osas tühistada.

10. Peamiseks vaidlusküsimuseks on kohtuasjas siiski see, kas maakohus kohaldas õigesti

kehtivaid õigusnorme, kui asus seisukohale, et hageja nõusolekuta sõlmitud nõude loovutamise

leping on PKS § 31 lg 1 järgi tühine.

2-20-9706

10.1. Esmalt ei nõustu apellandid maakohtu järeldusega, et kostja I loovutas ühisvara hulka

kuuluvat nõuet, sest maakohus tuvastas samas, et nõue oli abikaasade ühisvara jagamise käigus

jagatud ja kummalegi abikaasale oli sellest jäetud pool. Arvestades maakohtu tuvastatud

asjaolusid, ei anna see apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsust tühistada ega pidada

maakohtu järeldust vääraks. Kuna maakohus tuvastas, et kohtuotsus, millega jagati abikaasade

ühisvara, jõustus 19. veebruaril 2018, kuid nõude loovutamise leping sõlmiti 4. juulil 2017, s.o

enne ühisvara jagamise kohtulahendi jõustumist, on õige ja asjas tuvastatuga kooskõlas

maakohtu järeldus selle kohta, et loovutatud nõue kuulus abikaasade ühisvara hulka. Kostjad ei

ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks otsuse jõustumise aja valesti tuvastanud.

10.2. Edasi ei nõustu apellandid maakohtu õigusliku järeldusega, et teise abikaasa nõusolekuta

sõlmitud ühisvara hulka kuuluva nõude loovutamise leping on PKS § 31 lg 1 alusel tühine.

Apellantide hinnangul ei ole seaduse mõtteks tuua kaasa vallasasja või õigusega tehtud

tehingute tühisust, sest nende tehingute puhul kehtib PKS § 29 lg 1 II lause järgi nõusoleku

eeldus ja nõusolekuta sõlmitud tehingute korral peab teine abikaasa PKS § 34 lg 3 järgi vara

vähenemise ühisvarasse hüvitama. Apellantide hinnangul on selline tõlgendus vajalik

majandus- ja õiguskäibe kindluse ning kolmandate isiku kaitse tagamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei ole apellantide käsitus õige. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 28

lg 1 järgi abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Praegusel juhul ei ole apellandid väitnud, et abikaasad ei oleks pidanud seadusest

tulenevalt teostama ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi, s.o valitsema ühisvara ühiselt. Kui

abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud

õigusvaidlusi pidada PKS § 29 lg 1 I lause järgi ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul.

Kuigi PKS § 29 lg 1 II lausest tuleneb, et kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka

kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, ei saa seda sätet mõista

selliselt, et vallasasja või õiguse puhul ei ole abikaasa nõusolekut vaja. Sellist olukorda, kus

abikaasa nõusolekut ei ole vaja ning nõusoleku puudumine ei too endaga PKS § 31 lg 1 järgi

kaasa tehingu tühisust, reguleerib PKS § 29 lg 1 II lause, mille kohaselt võib abikaasa teise

abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks. Samuti ei saa PKS § 29 lg 1 II lauses sätestatut mõista selliselt, et PKS § 29 lg 1

I lausest tuleneva abikaasa nõusolekuta tehingu tegemise keelu mõtteks ei ole vallasasjade ja

õiguste puhul tuua kaasa tehingu tühisust, kuna abikaasa nõusolekut eeldatakse. Seaduses

sätestatud eelduse funktsiooniks on vastava asjaolu tõendamiskoormise jaotamine õigussuhte

poolte vahel. Sellest tulenevalt saab abikaasaga tehingu teinud kolmas isik tugineda eeldusele,

et vallasasja või õigusega tehingu tegemiseks on olemas teise abikaasa nõusolek. Kui aga teise

abikaasa nõusolekut tegelikult ei ole, on vastav tehing PKS § 31 lg 1 järgi tühine. Kui

seadusandja sooviks ja mõtteks oleks olnud vallasasjade ja õiguste käibekaitse eesmärgil jätta

sellised tehingud kehtima, oleks seadusandja seda ka PKS § 31 lg-s 1 selgelt nii sõnastanud.

Nõude loovutamise lepingu tühisust ei välista ka asjaolu, et PKS § 34 lg 3 järgi peab

nõusolekuta tehingu teinud abikaasa vara vähenemise ühisvara hulka hüvitama.

Ringkonnakohtu hinnangul saab abikaasa, kelle nõusolekuta vastav tehing tehti, nõuda kas

tehingu tühisuse tuvastamist PKS § 31 lg 1 alusel ja TsÜS § 84 lg 1 järgi tühise tehingu alusel

saadu tagastamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele, esitades nõude abikaasa ja tehingu teise

poole vastu, või PKS § 34 lg 3 alusel oma (endiselt) abikaasalt nõusolekuta tehtud tehingu tõttu

vara vähenemise hüvitamist ühisvara hulka (tema lahusvara arvel).

2-20-9706

11. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellantide kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

13. Lisaks on apellantidel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (1540 eurot).

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellantidele kätte ja

edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei

ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik