2-11-4924/146 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-11-4924

Kohtuasi

Y kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701),

lepinguline esindaja TK

Võlausaldaja aktsiaselts ESPAK (registrikood 10077564),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi

Võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood

11488826) (kustutatud 26. juunil 2020)

Võlausaldaja Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu Y 16. mai 2022. a vastusele lisatud tõendid, s.o T OÜ 17.

jaanuari 2017. a arve, U OÜ 6. jaanuari 2017. a saateleht-arve, OÜ E 26. jaanuari

2017. a arve, S OÜ 17. jaanuari 2017. a arve, S OÜ 17. jaanuari 2017. a kassa

sissetuleku order, OÜ W 2016. a majandusaasta aruanne, Sotsiaalkindlustusameti

14. novembri 2012. a ja 22. septembri 2015. a otsused puude raskusastme ja

lisakulude tuvastamise kohta ning Saare Maavalitsuse nõustamiskomisjoni 26.

augusti 2013. a protokolli väljavõte.

2. Jätta tõenditena vastu võtmata Y määruskaebusele lisatud tõendid, s.o C OÜ

inforegistri väljavõte, Eesti Töötukassa 21. juuni 2019. a otsus ning C OÜ 2018. a ja

2020. a majandusaasta aruanded.

3. Koguda tõenditena ja võtta asja juurde OÜ W 2012., 2014. ja 2015. a majandusaasta

aruanded.

4. Jätta Y määruskaebus rahuldamata.

2-11-4924

5. Jätta Pärnu Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

6. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS esitas 7. veebruaril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus välja

kuulutada Y (võlgnik) pankroti. Pärnu Maakohus kuulutas 27. aprilli 2011. a määrusega välja

võlgniku pankroti ning lõpetas 24. jaanuari 2012. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande

kinnitamisega, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning nimetas võlgniku

usaldusisikuks Ly Müürsoo. Pärnu Maakohus vabastas 5. mai 2015. a määrusega Ly Müürsoo

usaldusisiku kohustustest ning kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid.

2. Võlgnik esitas 10. detsembril 2020 taotluse, milles palus end vabastada pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest.

Taotluse kohaselt on kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud seitse aastat.

Võlgnik on enda usaldusisikuna esitanud kohtule aruandeid, mis kinnitavad, et ta on

kohustustest vabastamise menetluse kestel täitnud oma kohustusi, kuid ka seda, et tema

sissetulekust ei piisa võlausaldajate nõuete täitmiseks. Võlgnikule ei ole teada asjaolusid, mis

võiksid kohustustest vabastamise välistada.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Swedbank AS vaidles võlgniku taotlusele vastu ning palus jätta võlgniku kohustustest

vabastamata ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetada.

Swedbank AS jääb oma 30. aprilli 2020. a seisukoha juurde, milles ta juhtis tähelepanu sellele,

et võlgnik on süüliselt rikkunud kohustusi anda teavet oma sissetulekute ja väljaminekute kohta,

tegeleda tulutoova tegevusega ja kohelda võlausaldajaid võrdselt. Võlgniku esitatud

arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad ainult sissetulekud, mistõttu ei ole usutav, et ta kasutab

ainult ühte arvelduskontot. Võlgnik on kogu menetluse jooksul töötanud miinimumtasu eest

samal töökohal ega ole otsinud lisatööd. Võlgnik on täitnud sularahas Ukraina ja Valgevene

kodanike töötasu nõudeid tööandja vastu. Võlgnik on täitnud ainult Swedbank AS-i nõuet.

Võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtuvad endiselt vaid sissetulekud ja mitte

ühtegi väljaminekut. Võlgnik on 8. septembri 2020. a usaldusisiku aruandes kirjutanud, et

2-11-4924

kasutab C OÜ jaoks ka oma isiklikku arvelduskontot ja sellekohased väljaminekud on tähistatud

majanduskuludena. See ei ole lubatav. Teabe andmise kohustuse täitmiseks ei piisa sellest, et

võlgnik esitab kohtule sellise arvelduskonto väljavõtted, mille kasutusotstarve on tegelikult

juriidilise isiku teenindamine. Võlgniku majandusliku seisundi hindamiseks oleks vaja teada

võlgniku enda väljaminekuid.

Võlgnikule on Z OÜ-lt lisaks töötasule laekunud ka päevarahasid, mida tuleb samuti pidada

sissetulekuks ja millest kuulub seega 75% usaldusisikule.

Võlgnik on varjanud oma tulusid ja kasutanud oma arvelduskontot juriidilise isiku huvides,

rikkudes sellega vähemalt raskelt hooletult oma pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi.

Võlgnik ei ole ka üles näidanud mingit initsiatiivi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

4. Aktsiaselts ESPAK vaidles võlgniku taotlusele vastu ning palus jätta võlgniku kohustustest

vabastamata ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetada.

Võlgnik on varjanud oma tulusid. Ta on suutnud minimaalse sissetuleku juures anda endaga

seotud ettevõtetele laenu 7000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et kolmas isik oli nõus andma

võlgnikule laenu edasilaenamiseks olukorras, kus võlgnik ei ole võimeline seda tagasi maksma.

Võlgnik ei ole kohtule esitanud laenulepinguid ega põhjendanud, miks ei sõlminud kolmas isik

laenulepingut otse C OÜ-ga. Laenuna antud 7000 eurot võis kuuluda võlgnikule.

C OÜ poolt avaldajale majanduskulude katteks tehtud ülekanded ja suured sularaha

sissemaksed viitavad varjatud töötasule. Võlgnik ei ole selgitanud, miks ta ei kasutanud C OÜ

juhatuse liikmena majanduskulude jaoks ettevõtte arvelduskontot. Võlgnik ei ole selgitanud ega

tõendanud, mille peale on ta kontole laekunud täiendavaid summasid kasutanud, sh ei ole ta

tõendanud, et ta on kandnud C OÜ majandustegevusega seotud kulusid. Samuti ei ole võlgnik

selgitanud ega tõendanud sularaha päritolu.

Võlgnik ei ole menetluse kestel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda otsinud.

Ta on olnud kolme ettevõtte juhatuses ja ühe ettevõtte nõukogus, kuid on vaatamata juhtivatele

ja vastutusega positsioonidele saanud kõikide kohtade peale kokku miinimummääras töötasu.

Võlgniku pikaajalist juhtimiskogemust arvestades saanuks ta leida tulutoovama töökoha.

Võlgnik on teinud makseid üksnes Swedbank AS-ile ja on seega kohelnud võlausaldajaid

ebavõrdselt.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus jättis 29. märtsi 2021. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamata, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse,

vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ning jättis menetluskulud võlgniku kanda.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

võlgnik oli menetluse algatamise ajal 60-aastane;

-

võlgnik on alates 1996. a-st olnud seotud 17 ühinguga ning olnud paljudes neist juhatuse

liige;

-

võlgnik on tegutsenud ca 25 aastat ehitusvaldkonnas ja tal on selles pikaajaline

juhikogemus;

-

võlgnik töötas alates menetluse algatamisest kuni 2017. a maini miinimumtasu eest

(v.a 2016. a septembris ja novembris, mil võlgnik teenis 733 eurot 92 senti kuus)

2-11-4924

elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas OÜ-s W. Võlgniku peamine tööülesanne

oli otsida ettevõttele uusi projekte ja viia ettevõte kasumisse;

-

alates 2017. a juunist on võlgnik elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas C OÜ-

s juhatuse liige, saades selle eest miinimumtasu. Tegu on alustava ettevõttega, kus

tegeletakse tööprojektide otsimisega;

-

alates 2020. a juulist on võlgnik elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas Z OÜ-

s juhatuse liige, saades selle eest miinimumtasu. Tegu on alustava ettevõttega;

-

OÜ W, C OÜ ja Z OÜ on seotud võlgniku elukaaslase D-ga;

-

OÜ-s W ja C OÜ-s on tööl keskmiselt 4–8 inimest ning majandusaasta aruannete järgi

on kõigi töötajate sissetulek üle miinimumi. Z OÜ kohta ei ole majandusaasta aruannet

esitatud;

-

riikliku statistika andmetel on ehitusvaldkonna keskmine brutokuupalk olenevalt aastast

1000–1500 eurot ning pärast 2012. a algust on ehitusmahud teatavate tõusude ja

mõõnadega järjest kasvanud;

-

võlgnik on menetluse kestel suutnud tasuda ca 0,14% võlausaldajate nõuetest;

-

võlgniku arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et võlgnik mängib tennist, einestab tihti

väljas ja tema toidupoe külastuste arved jäävad 50–70 euro vahemikku;

-

võlgniku arvelduskontodelt nähtub mitmeid tööandja poolt majanduskulude katteks

tehtud ülekanded;

-

võlgniku arvelduskontodele on tehtud sularaha sissemakseid.

5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida, ning

PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, mis ei luba saadud tulusid varjata.

Tuvastatud asjaolusid arvestades ei saa pidada põhjendatuks ega mõistlikuks, et võlgnik töötas

niivõrd pikka aega üksnes miinimumpalga eest. Realistlik ei ole võlgniku väide, et kogu selle

aja jooksul ei jätkunud raha talle suurema tasu maksmiseks. Võlgniku varasemat töökogemust

arvestades ei ole ka usutav, et võlgnik ei suutnud enda vanuse tõttu paremat töökohta leida.

Võlgnik viibib peamiselt Tallinnas ja ei ela seega piirkonnas, kus ehitusvaldkonnas ei oleks kas

tööd pakkuda või tasud oleksid väga madalad. Võlgnik ei ole aktiivselt tasuvamat tööd otsinud.

On alust arvata, et võlgnik on varjanud enda tegelikke tulusid. Võlgniku arvelduskontodelt

nähtuvaid kulusid arvestades jääb mõistmatuks, kuidas saab miinimumtöötasust elatuv isik

endale sellist elustiili lubada. Võlgniku arvelduskonto väljavõtete alusel ei ole võimalik eristada

võlgniku ja ettevõtte tarbeks tehtud kulutusi, mh ei ole võimalik aru saada, milliseid otseselt

ettevõtlusega seotud kulusid on kantud. Võlgnik ei ole selgitanud ka sularaha sissemaksete

päritolu. Selline tegutsemine raskendab võlgniku sissetulekute ja väljaminekute ning seega ka

võlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise kontrollimist. Võlgnik ei oleks tohtinud menetluse

ajal kasutada oma arvelduskontot kolmandate isikute huvides.

Võlgnik on kohustusi rikkunud koostoimes ja tahtlikult, eesmärgiga vältida võlausaldajatele

väljamaksete tegemist. Ta on leppinud kokku töötasu alammääras ning saanud ülejäänud

töötasu sularahas ja majanduskuludena, mis sai võimalikuks seetõttu, et võlgnik kasutas oma

kontot väidetavalt ettevõtetega seotud kulutuste katmiseks. Kinnitust ei ole leidnud ka see, et

võlgniku majanduslik olukord oleks eriti raske, mistõttu ei vastaks tema kohustustest

vabastamine menetluse eesmärgile.

5.3. Avalduse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 7 II lause alusel

võlgniku kanda.

2-11-4924

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega vabastada võlgnik kohustustest.

Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus üllatuslik. Maakohus ei andnud

võlgnikule võimalust asjaolusid selgitada ning seetõttu ei ole maakohus kõiki asjaolusid

tuvastanud ja nendega arvestanud. Samuti ei andnud maakohus võlgnikule võimalust selgitada

talle etteheidetavaid rikkumisi.

Võlgnik on enda perekondlikke kohustusi ja vanust arvestades tegelenud mõistlikult tulutoova

tegevusega. Võlgnikul on 2000. a-l sündinud tütar, kes on sünnist saati invaliid ja on

töövõimetu. Ta vajab igapäevast hoolitsemist ja kõrvalist abi ning vanemad on tema eest

hoolitsemise ära jaganud. C OÜ on väike ehitusettevõte, kus ei ole võimalik juhatusele maksta

suuremat tasu kui töötajatele. C OÜ kvartaalne käive ja keskmine brutopalk on kõikunud.

Aastane käive ja kasum on olnud stabiilsed ning kasum ei ole olnud piisav juhatuse liikmele

suurema tasu maksmiseks.

Maakohtu määrus ei ole arusaadav osas, milles maakohus heidab võlgnikule ette tulude

varjamist. Maakohus ei ole välja toonud, millist restoraniarvet või poearvet peab ta liigseks

kulutamiseks. Kui maakohus oleks võlgnikult küsinud etteheidetavate kulude kohta, oleks

võlgnik saanud selgitada, kas kuluarve oli ettevõtlusega seotud ja selle tasus hiljem ettevõte või

läks arve partneritega pooleks või oli poearve hoopis sünnipäevaarve. Võlgnik on tennist

mänginud lapsest saati ning see hoiab teda vaimselt ja füüsiliselt tervena.

Jääb ebaselgeks, millist kohustust on võlgnik oma arvelduskonto ettevõtluses kasutamisega

rikkunud. Kui kohus oleks võlgnikult ettevõtlusega seotud sissetulekute ja väljaminekute kohta

küsinud, oleks võlgnik neid selgitanud.

7. Swedbank AS vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, nõustudes

maakohtu määruse põhjendustega. Võlgnik ei ole põhistanud, miks ta ei ole tulutoovamat

tegevust otsinud ja miks ta on kogu menetluse kestel teeninud vaid miinimumtöötasu. Võlgnik

ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund või vanus piiraks tulutoovama töö otsimist ja

tegemist. Kuivõrd võlgnik on kasutanud oma arvelduskontot juriidilise isiku kasuks, ei ole

võimalik aru saada tema majanduslikust seisust. See läheb vastuollu PankrS § 173 lg-ga 2.

8. Aktsiaselts ESPAK vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes

maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.

Võlgniku tegevus oma rahaasjade korraldamisel ning tegevusetus võlgnevuste tasumisel ei

võimalda teda kohustustest vabastada.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni

tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja

täiendada kohtumääruse põhjendusi.

2-11-4924

11. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on jätnud vastuolus PankrS § 175 lg-ga 1 pärast

viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku kohustustest

vabastamise ja selle menetluse lõpetamise otsustamata.

11.1. Kolleegium selgitab, et PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus võlgniku kohustustest

vabastamise võlgniku taotlusel pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest. Seejuures võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid

arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 1¹ järgi

ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist

menetluse algatamisest. Samas, kui kohustustest vabastamise menetluses ilmneb enne viie aasta

möödumist alus jätta võlgnik kohustustest vabastamata, võib kohus PankrS § 175 lg 5 järgi

keelduda ka varem võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetada menetluse. Lisaks võib

kohus juhul, kui kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, pikendada PankrS § 175 lg 51

järgi menetlust ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse

kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi, kuid see tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse

aastat menetluse algatamisest.

11.2. Praegusel juhul algatas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

24. jaanuari 2012. a määrusega. Kuigi Swedbank AS esitas 14. jaanuaril 2015 avalduse, milles

palus kohustustest vabastamise menetluse lõpetada, ja võlgnik palus 13. märtsi 2015. a vastuses

kohtul kaaluda võimalust vabastada võlgnik enne viie aasta möödumist kohustustest, jättis

maakohus 5. mai 2015. a määrusega taotluse rahuldamata ega vabastanud võlgnikku

ennetähtaegselt kohustustest, küll aga kohustas võlgnikku esitama iga kuue kuu järel kohtule

aruande. Samas ei nähtu sellest määrusest, et maakohus oleks pikendanud kohustustest

vabastamise menetlust ja andnud võlgnikule pikema tähtaja kui viis aastat. Neid asjaolusid

arvestades pidi maakohus otsustama menetluse lõpetamise viie aasta möödumisel alates

menetluse algatamisest, s.o 24. jaanuaril 2017. Seda pole aga maakohus teinud ning on selle

asemel jätkanud võlgnikult aruannete küsimist.

Võlgnik esitas kohtule kohustustest vabastamise taotluse alles 10. detsembril 2020, s.o pärast

seda, kui maakohus juhtis 30. novembri 2020. a kohtunõudes võlgniku tähelepanu sellele, et

kohus saab võlgniku taotlusel otsustada võlgniku kohustustest vabastamise. Selleks ajaks oli

kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud pisut alla üheksa aasta. Arvestades

kohtu aktiivselt rolli hagita asjades ja kohtu selgitamiskohustust, pidanuks maakohus juba viie

aasta möödudes juhtima võlgniku tähelepanu sellele, et kohtul on aeg otsustada võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja võlgniku taotlusel ka kohustustest

vabastamise üle. Sellisel juhul oleks maakohus saanud vajadusel ka menetlust pikendada, kuid

igal juhul ei oleks menetlus võinud ka pikendamise korral kesta kauem kui seitse aastat.

12. Kuna ülaltoodut arvestades tuleb kohustustest vabastamise üle otsustada üldjuhul viie aasta

möödudes, tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamist otsustades hinnata võlgniku

käitumist sel perioodil sõltumata sellest, kui pikalt on asi kohtu menetluses ja millal esitab

võlgnik kohtule kohustustest vabastamise avalduse. Seega tuli maakohtul hinnata, kas

24. jaanuari 2017. a seisuga oli alust võlgnikku kohustustest vabastada, st hinnata võlgniku

kohustuste täitmist alates 24. jaanuarist 2012 kuni 24. jaanuarini 2017. Maakohtu määruse

põhjendustest ja tuvastatud asjaoludest saab aga järeldada, et maakohus on andnud hinnangu

võlgniku käitumisele kogu menetluse, s.o ligi üheksa aasta vältel. Sellega on maakohus eksinud

ülaltoodu vastu. Kolleegium saab selle eksimuse parandada ja hindab võlgniku kohustuste

täitmist ülaltoodud ajavahemikul.

2-11-4924

Arvestades seda, et kohtul tuleb hinnata võlgniku käitumist üksnes ülalnimetatud ajavahemikul,

jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel ka tõenditena vastu võtmata võlgniku

määruskaebusele lisatud tõendid, mis puudutavad 24. jaanuarist 2017 hilisemat aega, kuna neil

ei ole asjas tähtsust. Ülejäänud tõendid võtab ringkonnakohus vastu.

13. Kolleegium leiab, et hinnates võlgniku kohustuste täitmist viie aasta lõikes alates menetluse

algatamisest, s.o kuni 24. jaanuarini 2017, tuleb võlgnik siiski jätta kohustustest vabastamata.

Võlgniku määruskaebuse väited ega ringkonnakohtule antud selgitused ja esitatud tõendid ei

anna alust asuda lõppejäreldusena maakohtust erinevale seisukohale.

Kolleegium selgitab, et PankrS § 175 lg 2 näeb ette absoluutsed kohustustest vabastamisest

keeldumise alused, st kui esineb mõni neist alustest, ei või kohus võlgnikku kohustustest

vabastada. PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi on üheks selliseks aluseks võlgniku PankrS §-s 173

sätestatud kohustuste süüline rikkumine ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine.

PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja,

kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, ning PankrS § 173 lg 2 kohaselt ei tohi võlgnik

varjata saadud tulusid ja vara ning peab andma kohtu nõudel teavet mh oma sissetulekute ja

vara kohta.

14. Praegusel juhul saab võlgnikule määratud usaldusisiku aruande ning võlgniku enda esitatud

aruannetes ja ärakuulamisel avaldatu alusel järeldada, et võlgnik ei tegelenud kuni

24. jaanuarini 2017 mõistlikult tulutoova tegevusega PankrS § 173 lg 1 tähenduses ning ta

rikkus oma kohustust tahtlikult.

14.1. Kolleegium selgitab, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati

ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse

ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab

endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui

võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha

otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades olla alati mõistlik ja

võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi

arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida

teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks

pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt

asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda,

et võlgnik peab leidma uue töökoha. Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise

menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse

hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a

määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696).

14.2. Praegusel juhul pidas võlgnik kohtule esitatud aruannete kohaselt miinimumpalga eest

töötamist OÜ-s W mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Seejuures põhistas võlgnik

miinimumpalga saamist sellega, et tegemist oli alustava ettevõttega, samuti tõi esile

majandustegevusega seotud asjaolud, st põhjused, miks ei tegutse äriühing kasumlikult ega saa

talle suuremat töötasu maksta. Võlgnik tõi ärakuulamisel esile ka seda, et tema vanuses ei ole

kerge tasuvamat tööd leida, kuid tema avaldatu kohaselt ei ole ta tegelikult tasuvamat tööd

otsinud. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et ta võttis korra ühendust CV Keskusega ja jättis oma

andmed, kuid rohkem ei ole ta tööd otsinud (III kd, tl 125). Võlgniku väitel kaotanuks 30

töömeest oma sissetulekud, kui ta oleks ettevõttest lahkunud (vt võlgniku 5. märtsi 2015. a

arvamus, II kd, tl 71 pöördel).

2-11-4924

Võlgniku kinnitusel on ta hariduselt ehitusinsener (vt võlgniku 16. mai 2022. a vastus, IV kd,

tl 3) ning asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik oli enne kohustustest vabastamise menetlust

tegutsenud pikaajaliselt ehitusvaldkonnas ja tal oli juhikogemus, sh oli ta alates 1996. a-st

seotud 17 äriühinguga ning olnud neist osades juhatuse liige. Kohustustest vabastamise

menetluse algatamise ajal oli võlgnik 51-aastane (maakohus tuvastas ekslikult, et võlgnik oli

sel ajal 60-aastane) ja kohustustest vabastamise perioodi lõpuks 56-aastane. Seega oli võlgnik

kogu kohustustest vabastamise perioodi vältel tööealine pikaajaliselt ehitussektoris

ettevõtlusega tegelenud kogemustega isik.

Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et OÜ W töötajate sissetulek oli

majandusaasta aruannete järgi üle miinimumi ning riikliku statistika andmetel oli

ehitusvaldkonna keskmine brutokuupalk olenevalt aastast 1000–1500 eurot ning ehitusmahud

on pärast 2012. a algust teatavate tõusude ja mõõnadega järjest kasvanud. Seega ei kinnita asjas

tuvastatu võlgniku väiteid selle kohta, et äriühingul ei olnud raha talle suuremat töötasu maksta.

Võlgniku määruskaebemenetluses esitatud 2016. a majandusaasta aruanne, millest nähtub

äriühingu kahjum, ei anna samuti alust järeldada, et äriühingu majanduslik olukord ei

võimaldanud tasuda võlgnikule miinimumist suuremat töötasu. Arvestades kõikidest OÜ W

2012.–2016. a majandusaasta aruannetest (II kd, tl-d 86–93 ning IV kd, tl-d 9–13 ja 16–39)

nähtuvat äriühingu aastast palgakulu ja keskmist töötajate arvu taandatuna täistööajale ning

vastava perioodi töötasu alammäära, on töötajate keskmine brutopalk olnud enamjaolt mitusada

eurot üle töötasu alammäära ja kohati ka ligi kaks korda üle töötasu alammäära. Seejuures on

töötajate keskmine brutokuupalk ehitusvaldkonnas ületanud kontrollitaval perioodil avalikult

kättesaadavate Statistikaameti andmete järgi töötasu alammäära igal aastal ligi kolm korda.

Lisaks on OÜ W teeninud kasumit kõigil aastatel peale 2016. aasta.

Võlgnik ei ole toonud aruannetes ega ärakuulamisel esile, et ta oleks töötanud sel perioodil

osalise tööajaga, ega selgitanud, et tal ei olnud võimalik teha või otsida täisajaga tööd. Esimest

korda tõi võlgnik alles määruskaebuses esile, et ta ei saanud kohustustest vabastamise perioodil

perekondlike kohustuste täitmise tõttu suuremat tasu teenida. Seejuures on võlgnik küll esile

toonud ja tõendanud määruskaebemenetluses, et tema tütrel oli raske puue (vt

Sotsiaalkindlustusameti 14. novembri 2012. a ja 29. septembri 2015. a otsused puude

raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, IV kd, tl-d 14 ja 15) ning tütar viibis 2013/2014

õppeaastal koduõppel (vt Saare Maavalitsuse nõustamiskomisjoni 26. augusti 2013. a protokoll,

IV kd, tl 5), kuid ta ei ole kohtule veenvalt põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel

saaks ringkonnakohus järeldada, et just tema hoolitses puudega tütre eest ja viis läbi koduõpet,

ning see takistas tal kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul täistööajaga töötamist.

Seejuures ei ole võlgniku väited, arvestades võlgniku ja tema lapse elukohti, ka usutavad.

Võlgnik kinnitas 28. veebruari 2011. a e-kirjas kohtule, et ta viibib põhilise aja seoses tööga

Tallinnas. Sel ajal töötas võlgnik juba OÜ-s W. Lisaks avaldas võlgnik 16. veebruari 2021. a

ärakuulamisel, et elab nädala sees põhiliselt Tallinnas. Ka võlgniku pangakonto väljavõtted

kinnitavad, et ta viibis kohustustest vabastamise perioodil suurema osa ajast Tallinnas.

Võlgniku tütar elab aga Saaremaal. Ühtlasi viitab ka võlgnikule täistööaja eest makstava

miinimumpalga ulatuses töötasu maksmine sellele, et eelduslikult töötas võlgnik täistööajaga.

14.3. Arvestades võlgniku vanust, haridust ja töökogemust, OÜ W majandusnäitajaid ja

töötajate palgataset, aga ka seda, et võlgnik ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud kohtule

oma võimetust täistööajaga töötada, oli kolleegiumi hinnangul võlgnikule jõukohane ja mõistlik

leida endale tasuvam töö miinimumpalga eest täistööajaga võlgniku väitel majandusraskustes

äriühingus tegevjuhina töötamise asemele. Ehitussektoris pikaajalise tegutsemiskogemusega

võlgniku töötamist viis aastat miinimumpalga eest tegevjuhina tema elukaaslasele kuuluvas ja

elukaaslase juhitavas ehitusega tegelevas äriühingus ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks

2-11-4924

tegevuseks. Seejuures ei muuda võlgniku töökoha valikut mõistlikuks asjaolu, et ilma temata

oleks ettevõtte tegevus lõppenud. Arvestades seda, et võlgnik oli äriühingu töötaja, mitte selle

osanik ega juhatuse liige, oli võlgnikul käimasolevat võlgadest vabastamise menetlust silmas

pidades kohustus teenida oma võimete kohast sissetulekut, et rahuldada võlausaldajate nõudeid,

mitte hoida tegevana oma elukaaslasele kuuluvat äriühingut ja selle töötajaid. Iga mõistlik isik

oleks sarnases olukorras otsinud endale töö, mille tasumäär vastab samal ametikohal töötavate

isikute palgamäärale.

Kuna ülaltoodud asjaolude kohaselt oli miinimumpalga eest elukaaslasele kuuluvas äriühingus

töötamine ja muude alternatiivsete sissetuleku teenimise võimaluste välistamine võlgniku

teadlik valik, on võlgnik tahtlikult rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega.

15. Lisaks ülaltoodule on võlgnik kolleegiumi hinnangul kohustustest vabastamise perioodil

tahtlikult varjanud osaliselt oma sissetulekuid PankrS § 173 lg 2 tähenduses.

15.1. Esmalt märgib kolleegium, et arvestades OÜ W ülalnimetatud majandusnäitajaid, on

ringkonnakohtul alust arvata, et võlgnik lasi endale tahtlikult maksta kohustustest vabastamise

menetluse ajal miinimumtöötasu, kuigi äriühingul olnuks võimalik tasuda turutingimustele

vastavat palka. Mh viitab sellele asjaolu, et OÜ W on maksnud võlgnikule lisaks

miinimumtöötasule regulaarselt majandusavanssi ning võlgniku pangakontole on tehtud

sularahasissemakseid. Samuti on laekunud võlgniku kontole päevaraha. Võlgnik on aga

aruannetes kohtule kinnitanud, et tal ei ole muid sissetulekuid peale miinimummääras töötasu.

15.2. Iseenesest ei tähenda igasuguse võõra raha, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või

tuluna, laekumine võlgniku kontole veel seda, et võlgnik on oma vara või tulusid PankrS § 173

lg 2 mõttes varjanud. Selleks, et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine PankrS § 173 lg 2

tähenduses, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas rikkumine oli süüline.

Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai aru, et tal tuleb vaidlusalust vara või tulu

kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara saab põhimõtteliselt varjata ainult tahtlikult, siis on

varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse § 104 lg 5 mõttes.

Seega, kui kohus tuvastab, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2

mõttes, siis on kohus ühtlasi ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS

§ 175 lg 2 p 2 järgi (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15).

Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud

oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea

võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale

kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele (vt Riigikohtu

2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 16).

15.3. Praegusel juhul ei andnud maakohus võlgnikule võimalust selgitada, miks ei saa võlgniku

kontole laekunud kõiki summasid pidada tema sissetulekuks. Ringkonnakohus parandas selle

vea, kuid sellest hoolimata ei ole võlgnik põhistanud ja tõendanud, et kõiki tema kontole alates

24. jaanuarist 2012 kuni 24. jaanuarini 2017 laekunud makseid ei saa pidada tema sissetulekuks.

15.3.1. Arvestades seda, et maakohus jättis 5. mai 2015. a määrusega rahuldamata võlausaldaja

taotluse kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks võlgniku

kohustuste rikkumise tõttu, asudes seisukohale, et võlgnik ei ole 5. mai 2015. a seisuga rikkunud

kohustust mitte varjata oma vara ja tulusid, ei kontrolli ringkonnakohus, kas võlgnik varjas sel

perioodil oma sissetulekuid, ning hindab üksnes sellele järgnenud ajavahemikul, s.o alates

6. maist 2015 kuni 24. jaanuarini 2017 vastava kohustuse täitmist.

2-11-4924

Maakohus kohustas võlgnikku 5. mai 2015. a määrusega esitama kord kuue kuu jooksul

aruande, mis peab sisaldama selgitust mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohta ning

võlgniku kõigi arvelduskontode väljavõtteid. Ajavahemikku 6. mai 2015. a kuni 24. jaanuar

2017. a puudutavad neli sellist aruannet, s.o 2. septembri 2015. a, 13. märtsi 2016. a,

20. septembri 2016. a ning 21. märtsi 2017. a aruanded. Kõigis nendes aruannetes on võlgnik

oma ainsa sissetulekuna käsitanud OÜ-lt W laekunud töötasu. Esimese kolme aruande järgi ei

ületanud võlgniku sissetulek asjakohasel ajavahemikul arestivaba miinimumi, mistõttu ei

saanud võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teha. Viimase aruande järgi ületas võlgniku

sissetulek arestivaba miinimumi kolmel kuul (2016. a septembris, oktoobris ja novembris;

aruandele lisatud arvelduskonto väljavõtte järgi siiski üksnes 2016. a septembris ja novembris),

ning võlgnik eraldas võlausaldajatele väljamaksmiseks kokku 255 eurot. See oli kohustustest

vabastamise viieaastase perioodi jooksul ka ainuke võlausaldajatele eraldatud väljamakse.

Võlgniku aruannetele lisatud arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt on võlgniku kontole lisaks

töötasule laekunud OÜ-lt W ka 576 eurot päevarahasid (192 eurot 20. septembril 2015 ja 384

eurot 2. novembril 2015) ja 3560 eurot majandusavanssi (500 eurot 20. juulil 2015, 300 eurot

19. augustil 2015, 500 eurot 29. veebruaril 2016, 1000 eurot 22. aprillil 2016, 500 eurot 19.

mail 2016, 300 ja 200 eurot 28. juunil 2016 ning 200 ja 60 eurot 15. juulil 2016). Sularaha

sissemakseid on tehtud 2300 euro ulatuses (700 eurot 25. aprillil 2016, 300 eurot 24. mail 2016,

500 eurot 7. juunil 2016, 500 eurot 5. juulil 2016 ning 300 eurot 18. augustil 2016).

15.3.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnik kohtule veenvalt ja ammendavalt selgitanud ega

tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et võlgniku pangakontole

laekunud maksed selgitusega „majandusavanss“ ja „päevaraha“ ei olnud võlgniku

sissetulekuks.

Ringkonnakohus andis 14. aprillil 2022 võlgnikule võimaluse selgitada ja tõendada, et

majandusavanss ei kuulunud talle või miks ei tulnud selle arvel teha võlausaldajatele

väljamakseid. Ringkonnakohus selgitas, et päevaraha tuleb käsitada võlgniku sissetulekuna

(vt ka täitemenetluse seadustiku § 130 lg 11). Võlgnik esitas 16. mail 2022 vastuse

kohtunõudele, milles sisalduvad selgitused selle kohta, kuidas ta majandusavanssi kasutas.

Kuludokumendid esitas võlgnik üksikute väljaminekute kohta, märkides, et tal ei ole

avansiaruandeid, kuna OÜ W on registrist kustutatud.

Kolleegiumi hinnangul ei ole aga võlgnik, hoolimata ringkonnakohtu selgitustest, põhistanud

ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et OÜ W poolt tehtud väljamaksed

selgitusega „majandusavanss“ ei olnud võlgniku sissetulekuks. Kohus ei saa üksnes võlgniku

osalise selgituse ja üksikute OÜ-le W väljastatud arvete alusel lugeda majandusavansi nime all

võlgnikule tehtud ülekandeid äriühingu kuludeks pelgalt maksekorraldusele märgitud selgituse

alusel, kui võlgnik ei suuda kohtule veenvalt ja ammendavalt selgitada ja tõendada, milliseid

äriühingu kulusid ta avansi arvel kandis (nt esitada avansiaruanded või vastavad äriühingu

kasuks tehtud kulutuste kuludokumendid).

Praegusel juhul ei olnud võlgniku väitel tal võimalik kulusid tõendada seetõttu, et OÜ W

(hilisema nimega W OÜ) on registrist kustutatud. Kuigi äriühing on 2. septembril 2019

äriregistrist kustutatud, ei tähenda see seda, et OÜ W raamatupidamisdokumente ei oleks enam

võimalik kätte saada. Raamatupidamisseaduse (RPS) § 4 p-de 2, 3 ja 5 järgi peab

raamatupidamiskohustuslane – kelleks on ka eraõiguslik juriidiline isik – kõiki oma

majandustehinguid dokumenteerima, neid raamatupidamisregistrites kirjendama ning

raamatupidamise dokumente säilitama. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg 1 järgi

antakse lõppenud juriidilise isiku dokumendid hoiule likvideerijale või kolmandale isikule ning

2-11-4924

neid säilitatakse kümme aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Raamatupidamise

algdokumente, raamatupidamisregistreid ja raamatupidamise aruandeid tuleb RPS § 12 lg-te 1

ja 2 järgi erinormina TsÜS § 46 lg 1 suhtes säilitada seitse aastat alates selle majandusaasta

lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati, või alates

vastava majandusaasta lõpust. Äriregistri avalike andmete järgi on W OÜ dokumentide

hoidjaks R. Võlgnik ei ole väitnud, et ta oleks pöördunud viimase poole W OÜ asjakohaste

raamatupidamisdokumentide, sh avansiaruannete saamiseks, ega palunud seda teha ka kohtul.

Seega oli võlgnikul võimalik majandusavansina laekunud raha arvel OÜ W kasuks kulutuste

tegemist tõendada. Paraku ei ole võlgnik seda teinud.

Lisaks ei saa võlgniku selgituste alusel tema arvelduskontole laekunud majandusavanssi selgelt

seostada tema kontolt väidetavalt ettevõtluses tehtud kulutuse ega selleks tarbeks sularaha

väljavõtmisega. Võlgnik on 16. mai 2022. a vastuses toonud esile kulud, mida ta on väidetavalt

teinud mingi perioodi majandusavansi arvel. Paraku on võlgnik seostanud üksnes osade

majandusavansside arvel kulutuste tegemist, kuid mõned majandusavansid on kuludega

seostamata. Kuludega seostatud majandusavansside suurused ei kattu väidetavate kulutuste

suurusega, jäädes mitmel juhul nii oluliselt alla kui ka üle selle suuruse. Lisaks on mitmel juhul

majandusavansi saamise ja väidetava kulutuse tegemise või sularaha väljavõtmise vahel suur

ajaline vahe (mitu kuud). Paljud väidetavalt lähetustega seotud kulud on nende selgitusest

nähtuvalt tehtud kohvikutes ja baarides ning selliseid kulusid ei saa pidada ettevõtlusega seotud

kuludeks. Ka OÜ-le W 2017. a jaanuaris väljastatud arvete summad ei haaku võlgniku

arvelduskonto väljavõttelt nähtuvaga. Seejuures sai võlgnik kontrollitaval perioodil viimase

majandusavansi 15. juulil 2016 ning võttis viimati sularaha välja 10. augustil 2016.

Eelnevat arvestades ei teki ringkonnakohtul pisteliselt esitatud selgituste ja tõendite alusel

veendumust, et võlgniku kontole laekunud majandusavanss oli mõeldud tegelikult OÜ W

kulude katmiseks ning võlgnik kandis ka tegelikult selle arvel äriühingu kulusid. Samuti ei ole

ringkonnakohtul alust järeldada, et päevarahana makstud tasu ei oleks pidanud võlgnik

käsitama oma sissetulekuna. Arvestada tuleb sedagi, et kõnealusel perioodil on lisaks tehtud

võlgniku kontole sularaha sissemakseid kokku 2300 euro ulatuses, mida saab samuti pidada

vastupidise tõendamata jätmise tõttu võlgniku sissetulekuks.

16. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse

viieaastase tähtaja jooksul tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust

tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kohustust mitte varjata saadud tulu, mistõttu tuleb

võlgnik jätta PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata. Nende kohustuste

rikkumine tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, sest võlausaldajatel jäi seetõttu saama

raha, mida võlgnik võinuks turutingimustel töötasu saades teenida ning kõiki sissetulekuid

ausalt välja tuues võlausaldajatele välja maksta. Tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et võlgnik

sai OÜ-lt W kohustusest vabastamise perioodi vältel miinimumtöötasu seetõttu, et võlgnik ei

peaks võlausaldajatele kohustustest vabastamise menetluses väljamakseid tegema. Seda

kinnitab ka asjaolu, et võlgnik sai OÜ-lt W varjatud tulu majandusavansi näol. Ainuüksi

majandusavansi ja päevarahade arvel tulnuks võlgnikul PankrS § 173 lg-st 5 tulenevat piirangut

arvestades maksta võlausaldajatele välja enam kui 2000 eurot, samal ajal kui võlgnik tegi

kohustustest vabastamise perioodi jooksul võlausaldajatele väljamakseid üksnes 255 euro

ulatuses.

17. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades kohtumääruse põhjendusi.

2-11-4924

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi

kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik