2-22-1727/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

14. juuni 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-1727

Tsiviilasi

City Foxes Invest OÜ hagi JR Development OÜ vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

20 506,25 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: City Foxes Invest OÜ (registrikood 12285829,

asukoht Komeedi 14-38, 10151 Tallinn), lepingulised

esindaja

advokaat

Katrin

Paulus

(Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL, e-post: katrin.paulus@emerald.legal)

Kostja: JR Development OÜ (registrikood: 11413188,

asukoht Vesivärava tn 28a-10, 10216 Tallinn) kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar (e-post:

menetlus@mklaw.ee), seaduslik esindaja juhatuse liige EL

Kohtuistung

05.05.2022

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt JR Development OÜ hageja City Foxes Invest OÜ kasuks

põhivõlgnevus summas 18 000 eurot, intress summas 475,89 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised summas 126,25 eurot ja viivis tasumata põhinõudelt (18 000 eurot)

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.02.2022 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

3. Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulu 40 euro väljamõistmise osas.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud kostja JR Development OÜ kanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes

2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Pooled sõlmisid 22.06.2021 suulise laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu

18 000 eurot ning kostja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest 5% intressi

laenuperioodi

peale.

Hageja

tegi

22.06.2021

kostja

arvelduskontole

nr

XXXXXXXXXXXXX väljamakse summas 18 000 eurot. Kostja on raha kätte saanud ning

tal on kohustus laen tagasi maksta. Hageja ja kostja leppisid kokku, et laen tagastatakse

hiljemalt detsembris 2021. Kostja ei ole täitnud oma lepingulist kohustust, st jättis talle

antud laenu tagastamata. Hageja on teinud kostjale ettepaneku vormistada asi kirjalikult,

kuid kirjalikku lepingut ei järgnenud. Lisaks ei ole laenusumma tagastamise tähtaega poolte

kokkuleppel pikendatud. Hagejal on laenulepingust tulenevalt õigus nõuda laenusaajalt

laenulepingu alusel antud laenu tagastamist, laenu kasutamise eest intressi tasumist ning

laenu tagastamisega viivitatud aja eest viivise tasumist.

2. VÕS § 11 lõike 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus

vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Laenuleping ei näe ette

kohustuslikku vormi, seega võib selle sõlmida ka suuliselt. VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt on

laenulepinguks leping, mille kohaselt kohustub laenuandja (antud juhul hageja) andma

laenusaajale (antud juhul kostja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama summa tagasi

maksma. Kostja lepingurikkumiseks on praegusel juhul hagejale võlgnetava soorituse

tegemata jätmine. Võlgnetav sooritus seisneb laenusumma tagastamata jätmises, samuti

intressi maksmata jätmises. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.

Eeltoodu tähendab, et kohustust on rikutud, kui kohustuse sisust tulenev olukord ja tegelik

olukord erinevad üksteisest. Lepingulise kohustuse rikkumine on objektiivne, mis tähendab,

et rikkumise tuvastamisel ja käsitlemisel tuleb kõrvale jätta põhjused, miks vastavat

kohustust

rikuti.

Siinsel

juhul

on

kostja

laenu

tagastamisega

viivitamine

lepingurikkumiseks VÕS § 100 tähenduses. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le

1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist. Kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi lahendit asjas nr 3-2-1-50-06 (p 15) ja otsust asjas nr 3-2-1-118-05 (p

16)). 12. Hageja õigus nõuda põhikohustuse täitmist. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui

võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 76

lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi

loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise

tähtaeg on hiljemalt detsember 2021. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. TsÜS § 136 lõige 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes

arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Järelikult oli laenu

tagastamise tähtaeg 31.12.2021 ning kostja oleks pidanud hagejale laenu tagastama. Kostja

ei vaidle vastu asjaolule, et ta ei ole seni laenu põhisummat tagastanud. VÕS § 108 lg 1

järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse

täitmist. Eelnevat arvestades on hagejal kostja vastu laenulepingust tulenev laenu

tagastamise nõue summas 18 000 eurot.

3. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Praegusel juhul on kostja viivituses

laenusumma tagastamisega ning hageja võib nõuda ka sissenõudmiskulude hüvitamist.

Senine kohtupraktika ei ole seadnud tingimuseks eraldi seaduses sätestatud õiguste eraldi

poolte

kokkuleppena

vormistamise

vajadust

ning

senises

kohtupraktikas

on

sissenõudmiskulu välja mõistetud seaduse alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata

Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-19-128584, milles maakohus mõistis VÕS § 1132

lg 2 alusel kohtueelse sissenõudmiskulu välja ilma, et hageja oleks pidanud seda eraldi

tõendama.

4. VÕS § 94 lõike 1 kohaselt tuleb intressi tasuda vastavalt seadusele või lepingule. Poolte

suuline kokkulepe intressimäära 5% laenulepingu kohta on tõendatud poolte

kirjavahetusega. Selle kohaselt leppisid pooled kokku, et intressi tasutakse laenu andmisest

kuni laenu tagastamise kuupäevani laenulepingu lõppemisel. Hageja ja kostja leppisid

kokku VÕS § 94 lg-s 1 sätestatust erineva intressimäära, st kostja kohustus hagejale tasuma

laenusumma kasutamise eest intressi 5% aastas. Kui pooltel tekib vaidlus intressimäära üle,

on hageja valmis tõendama, et tagatiseta ärilaenu intressimäärad on turutingimustel oluliselt

kõrgemad võrreldes 5%. 21. Lepingust tulenev intressinõue on kohaselt tasumata. Hagi

esitamise seisuga on laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 900 eurot (5% * 18 000

eurot). Seega on laenulepingus kokkulepitud intressi maksmise kohustus täitmata ning

hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi maksmise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu intressinõue summas 900 eurot.

5. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutmisest kuni 4 kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on rikkunud raha

maksmise kohustust, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Eeltoodust

tulenevalt palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise

hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise summas 126,25 eurot. TsMS § 367 sätestab, et

viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teise lause alusel iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest kuni hagi

resolutsioonis nimetatud põhivõla täieliku tasumiseni kostja poolt. Hageja palub kohtul

mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teise lause alusel

tähtaegselt tasumata põhinõudelt alates hagi esitamisest kohtule kuni kohtuotsuse tegemise

hetkeni ning kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast edasi seaduses sätestatud

määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostja poolt.

6. Hageja palub välja mõista City Foxes Invest OÜ kasuks kostjalt JR Development OÜ

põhivõlgnevus 18 000 eurot, intress 900 eurot, sissenõudekulu 40 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 126.25 eurot ja VÕS § 113 lõike teises lauses sätestatud viivis alates

02.02.2022 tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni nõude tasumiseni.

7. Hageja esitas 04.05.2022 teise alternatiivina, et kui kohus leiab, et poolte laenulepingus

lepiti kokku intressimäärana 5% aastas, mitte 5% intressina laenuperioodil 22.06.2021-

31.12.2021, välja mõista intress summas 475,89 eurot.

Kostja vastuväited

8. Kostja esitas kohtule oma seisukoha, mille kohaselt pole ta kordagi väitnud, et ei suuda või

ei soovi oma kohustusi täita ning korduvalt andnud hagejale ka mõista, et valmis

allkirjastama vastava kirjaliku lepingu/kokkuleppe. Hageja info on küll korrektne, et kostjal

on piisavalt vara selle kohustuse täitmiseks, kuid jätab arvestamata, et nimetatud aktsiaid ei

tohi insaiderina igal ajahetkel realiseerida. Sellest tulenevalt tegi kostja veel 7.03 ettepaneku

sõlmida kokkulepe tähtajaga hiljemalt 31.05, milleks võiks olla keeld lõppenud ja saab

kohustused täidetud. Hageja väide, et kostjal puudub soov oma kohustused täita, on

meelevaldne. Arvestades, et nimetatud laen oli mõeldud omakorda seotud tegevuste

finantseerimiseks, et hageja saaks Elmo Rent AS ainukese juhatuse liikmena oma

igapäevaseid eesmärke täita ja juhatuse liige on lahkumisega tekitanud ettevõttele rahalist

kahju, siis võib arvata, et hagimenetlus täidab pahatahtliku eesmärki. Jääb ka arusaamatuks,

miks hageja ei ole nõus sõlmima kirjaliku kokkulepet tähtajaga, mis on lühem kui antud

hagimenetlusele kuluv aeg, odavam kostjale ning ei kuluta asjatult kohtu ressursse.

Kohtu põhjendused

9. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele põhinõude ja

viivise osas. Hagi tuleb jätta rahuldamata sissenõudmiskulu osas.

10. Kohus on hagi menetlusse võtnud 05.02.2022.

11. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks

ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

12. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p

3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise

avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt

olema tõesed.

13. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui

laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks

kuud.

14. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel,

mida pooled on asjas esitanud. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et 22.06.2021 teostati kostja

arvelduskontole hageja poolt ülekanne 18 000 eurot selgitusega „laenuleping nr

xxxxxxxx“. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 alusel tsiviilõigused ja -

kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest,

millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.

15. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab

poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas

kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kohus leiab, et tõendatud on

pooltevaheline laenulepinguline suhe, seega on VÕS § 8 lg 1 alusel väidetav laenuleping

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda

laenusaajale üle laen ja laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud tähtaja jooksul

tagastama. Laenu väljamaksmise kohustus laenusaajale on laenuandja põhikohustus, laenu

tagastamine laenusaaja kohustus. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt

lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. Vastavalt VÕS § 115 lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos

kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või

kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Pooled ei vaidle selle

üle, et laenusumma on tagastamata. Hageja väitel oli kokkulepe laen tagastada detsembris

2021. Kohus leiab, et tähtaja osas ei ole kostja vastupidist tõendanud, hageja seiskohta

kinnitab ka poolte 2022 aasta jaanuarikuu kirjavahetus. Kohtuistungil, mis toimus

05.05.2022, selgitas kohus välja, et vaidlus on laenulepingu tähtajalisuse ning intressi

arvestamise aja üle. Kohus leiab, et vaidluse all ei ole intressimäär ning arvestades

laenuperioodi 22.06.2021 kuni 31.12.2021 tuleb välja mõista intress summas 475,89 eurot.

TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et

põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks

kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti

tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud

protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui

laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks

kuud. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude

alusel, mida pooled on asjas esitanud.

16. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot VÕS § 1131

lg 1 alusel. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult

kohtuväliselt võla sissenõudmisega ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma

kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue

võlgniku vastu maksma. Kohus ei nõustu hagejaga, et puudub vajadus kohtueelse

sissenõudmiskulu osas tõendite esitamiseks. Hageja ei ole kirjeldanud ega esile toonud

ühtegi toimingut, mis on tehtud võla sissenõudmiseks. Seega ei ole alust sissenõudmiskulu

väljamõistmiseks.

17. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni

ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kostja ei ole võlgnevust tähtaegselt tasunud, on

kostja VÕS § 100 mõttes viivituses ja rikub kohustust. Hageja on taotlenud seadusjärgse

viivise väljamõistmist alates arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast. Hageja palub

kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamiseni ehk 02.02.2021 sissenõutavaks muutunud

viivise summas 126,25 eurot ning edasiulatuva viivise tasumata põhinõudelt (18 000 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.02.2021 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõuded on põhjendatud ning kostjalt kuulub

väljamõistmisele 02.02.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 126,25 eurot

ning alates 02.12.2021 edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

tasumata põhinõudelt.

Menetluskulud

18. Kuna kohus rahuldab hagi põhinõude, viiviste ja intressi osas täies ulatuses, siis juhindudes

TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

19. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

20. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

21. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas

on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega

pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

22. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik