3-20-1765/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1765

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 01.07.2020 otsuse ja

19.08.2020 vaideotsuse nr 8-3/18878 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks rahuldada kaebaja

taotlus

represseeritu

tunnistuse

väljastamiseks

ja

represseeritu toetuse maksmiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X, esindaja Janika Drobot

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 03.12.2020 Tallinnas, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Sotsiaalkindlustusametile 01.06.2020 taotluse okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduse (ReprS) alusel represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja

represseeritule tervise taastamise toetuse määramiseks.

2. 01.07.2020 tegi Sotsiaalkindlustusamet otsuse, millega jättis X taotluse represseeritu

tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata.

3. 21.07.2020 registreeriti Sotsiaalkindlustusametis X vaie 01.07.2020 otsusele. 19.08.2020

vaideotsusega nr 8-3/18878 jäeti X vaie rahuldamata.

4. 18.08.2020 esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 01.07.2020

otsuse ja 19.08.2020 vaideotsuse nr 8-3/18878 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja

represseeritu toetuse maksmiseks.

23.09.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus 03.12.2020 kohtuistung,

kus kohus otsustas jätkata asja menetlust kirjalikus menetluses ja andis kaebajale täiendava

tähtaja tõendite esitamiseks.

02.05.2022 määrusega lahendas kohus kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks kohtu

poolt ning määras kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja leiab, et Sotsiaalkindlustusameti 01.07.2020 otsus ja 19.08.2020 vaideotsuse nr 8-

3/18878 on õigusvastased ja tuleb tühistada ning kaebaja kohustamiskaebus rahuldada

alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja selgitab, et tema isa oli 1955 aastal vabastatud, 1956 aastal sündis kaebaja ning

koheselt kui tekkis reaalne võimalus Eestisse naasmiseks kolis pere Eestisse, kus elas kaebaja

isa enne karistuse kandmist (kaebuse lisa 2, KIS dok 1s).

ReprS § 2 lõike 1 kohaselt on õigusvastaselt represseeritud isik ReprS mõistes isik, kes

repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16.juuni seisuga Eestis

õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik. Y oli Eesti kodanik (kaebuse lisa 3

arhviivteatis rahvusarhiivist, KIS dok 1s).

Sotsiaalkindlustusamet leidis vaides, et kaebuse esitaja ei vasta represseerituks tunnistamise

eeldustele ja tal ei teki õigust ReprS sätestatud soodustele, kuna represseerituks saab lugeda

üksnes vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal sündinud last.

Kaebuse esitaja ei saa sellega nõustuda, kuna ReprS § 2 lõike 2 kohaselt loetakse õigusvastaselt

represseerituks ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema

asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil

vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kaebuse esitaja edastas

Sotsiaalkindlustusametile kõik dokumendid seal hulgas ka Venemaa Siseministeeriumi poolt

18.09.2009 välja antud arhiivitõend, kus on märgitud asumisele saadetud isiku toimiku nr CO-

68114 materjalides andmed sellest, Y B. poeg, sündinud 1912. aastal Leningradis, enne

arreteerimist elas Tallinnas, oli süüdi mõistetud 28.11.1944. aastal Leningradi rinde

Sõjatribunaliga paragrahv 58-1 „A“ NSVL kriminaalkoodeksi alusel, 10 aastaks parandusliku

töö laagrisse koos õiguste äravõtmisega. Karistuse kandmise algusaeg 03.10.1944. Karistuse

kandmise ajal, mil arvestati tööpäevi, suunati ta 10.09.1953 aastal Irkutski oblasti Ozernõ

parandusliku töö laagrist asumisele Krasnojarski krai Bolšemurtinskii rajooni. Vabastatud

asumiselt 08.11.1955 vastavalt 17.09.1955 PVS NSVL korraldusele. Kuid tal olid piiratud

õigused ja ta ei saanud kuidagi Eestisse tagasi tulla. XX XX.1956 sündis kaebuse esitaja, kes

elas vanematega Irkutski oblastis Tsunski raijoonis, Tsunski asulas Mira tn 30-4 kuni

15.05.1969.

Kaebuse esitaja tõendas, et tema isa oli Eesti kodanik. Seega vastavalt ülaltoodule kaebuse

esitaja leiab, et tema vastab represseerituks tunnistamise eeldustele ja tal on õigus ReprS

sätestatud soodustele, kuna esiteks kaebuse esitaja isa oli repressiooni ajal Eesti Vabariigi

kodanik ning teiseks kaebuse esitaja poolt esitatud ja kogutud dokumentides nähtuvalt sündis

kaebaja Irkutski oblastis, Venemaal, kuhu tema vanemad olid saadetud 1944. aastal karistust

kandma ja keda vabastati vangistusest 08.11.1955 aastal, enne tütre X sündi, kuid kellel oli

piiratud õigused ja puudus võimalus Eestisse naasmiseks.

Arvestades kaebuses toodud väiteid, on kaebaja seisukohal, et kaebaja taotluse

mitterahuldamise aluseks ei saa olla ReprS § 9 p 1.

ReprS § 9 p1 kohaselt tunnistuse andja keeldub tunnistust andmast, kui isik ei vasta käesoleva

seaduse § 2 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.

Kaebuse esitaja esitas kõik tõendid, mis tal oli võimalik, et tõendada anda vastavus ReprS §-

des 1 ja 2 sätestatud tingimustele.

Kaebuse esitaja on seega seisukohal, et ReprS § 9 p 1 alusel määratud tunnuseid ei saa

kohaldada kaebuse esitaja suhtes ja seetõttu tuleb tühistada Sotsiaalkindlustusameti vaideotsus

ja sellega koos ka Sotsiaalkindlustusameti otsus juba üksnes formaalsetel põhjustel.

5.2. Kaebaja palus võtta toimikusse materjalide juurde 10.01.1995 Krasnodari krai kohtu

presiidiumi määruse, kus on märgitud, et Y B. poeg oli mõistetud süüdi ja teda karistati 10 aasta

vangistusega koos õiguste äravõtmisega 5-ks aastaks. (kaebaja 11.11.2020 esitatud

dokumendid, KIS dok 12s, tõlge, KIS dok 14s).

5.3. Avaldaja mäletab vanemate jutustust, et pärast vabastamist 08.11.1955 ei saanud nad

pöörduda tagasi Eestisse ning seetõttu avaldaja sündis Tšunski külas, Tšunski rajoonis, Irkutski

oblastis, Venemaal aga mitte Eestis

5.4. Kohtuistungil tõi kaebaja täiendavalt välja, et ta ema oli talle rääkinud, et isal oli Eestis

enne arreteerimist pruut, kellega tal oli ka laps. Isa olevat öelnud, et selle naise juurde ta tagasi

ei lähe ja kaebuse esitaja vanemad otsustasid pere luua. Isa olevat Siberis töötanud alguses

metsatöödel, kuid siis oli saanud raamatupidaja töökoha ja kuskil 1960tel kolis pere Leningradi

oblastisse, kus neile anti korter, mille vahetamise järel sai pere asuda elama Eestisse.

5.5. Menetluskulude hüvitamise taotlust kaebaja tähtaegselt ei esitanud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on seaduslik ning nende tühistamiseks puudub

alus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 8 lg 1 kohaselt on

represseeritu tunnistus dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lõike 1 või 2 või § 4 lõikes

1 sätestatud tingimustele. ReprS § 61 lg 1 kohaselt makstakse represseeritu toetust represseeritule ja

represseerituga võrdsustatud isikule.

ReprS § 2 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isikuks on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti

Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust

alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 28.09.1939 sõlmitud lepingu (nn

baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, kelle osas kohaldati

Eesti Vabariiki alates 16.06.1940 kuni 20.08.1991 okupeerinud riikide poolt ReprS § 2 lg-s 1

loetletud repressioone. ReprS § 2 lg 2 kohasel loetakse represseerituks ka ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud

isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema

vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.

X isa Y oli repressiooni ajal Eesti Vabariigi kodanik ja tema osas kohaldati okupantriigi poolt

repressioone. Venemaa Siseministeeriumi 18.09.2009 arhiivitõendi kohaselt on asumisele saadetud

isiku toimiku nr CO-68114 materjalides märgitud järgmised andmed: Y B. poeg, sündinud 1912.

aastal Leningradis, enne arreteerimist elas Tallinnas, oli süüdi mõistetud 28.11.1944. aastal

Leningradi rinde Sõjatribunali poolt Vene NFSV KrK § 58-1 „A“ alusel 10 aastaks parandusliku töö

laagrisse koos õiguste äravõtmisega; karistuse kandmise algus 03.10.1944; karistusaja lõppemisel

10.09.1953 aastal saadeti Irkutski oblasti Ozernõ parandusliku töö laagrist asumisele Krasnojarski

krai Bolšemurtinskii rajooni; vabastatud asumiselt 08.11.1955 NSVL 17.09.1955 korralduse alusel.

ReprS-is sätestatud soodustustele annab õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid

õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma

okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma

viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud.

Eeltoodud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjades 3-12-1483 ja 3-15

1468 (jõustunud Riigikohtu määrusega). Arhiiviteatisest nähtuvalt vabastati X isa Y asumiselt

08.11.1955 ja haldusmenetluses esitatud dokumentidest ei nähtu, et okupatsioonivõimude poolt

oleks Yle pärast vabastamist 08.11.1955 tehtud mingeid takistusi Eestisse tagasipöördumiseks või

oleksid kehtestatud mingid piirangud.

X sündis XX XX 1956, s.t peale isa vabanemist asumiselt, mistõttu ei ole tema puhul tegemist

represseeritud isikuga ReprS § 2 lõike 2 mõistes ning sellest tulenevalt puudub õiguslik alus talle

represseeritu tunnistuse väljastamiseks represseeritu toetuse maksmiseks.

6.2. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde. Vastustaja palub jätta

kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Muid täiendavaid

seisukohti vastustaja kohtule ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja vaideotsus märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, kohtuistungil antud selgitusi ning kõiki asjas kogutud

tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole

käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus oleks

vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Kuivõrd

tühistamiskaebus on alusetu, siis tuleb jätta rahuldamata ka tühistamiskaebusega olemuslikult

seotud kohustamiskaebus. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

8. Käesolevas asjas on vaidlus selles, et kas kaebaja näol on tegemist ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud

represseerituga ehk ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isiku lapsega, kes sündis tema vanema asumisel

oleku ajal.

Täpsemalt sätestab ReprS § 2 lg 2, et represseerituks loetakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast

vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.

Kaebaja ongi seisukohal, et vaatamata sellele, et kaebaja isa vabastati asumiselt 08.11.1955

vastavalt 17.09.1955 PVS NSVL korraldusele, olid tal piiratud õigused ja ta ei saanud kuidagi

Eestisse tagasi tulla, millest tulenevalt on kaebaja näol tegemist represseerituga.

9. Kohus on teinud kindlaks järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised

asjaolud:

9.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja isa Y sünniaeg XX XX 1913, sünnikoht Peterburi,

aastatel 1918 kuni 1944 elas Eestis. 14.04.1934 anti Yle (kaebaja isale) Eesti Vabariigi

kodakondsus ning puuduvad andmed, et ta oleks Eesti Vabariigi kodakondsusest vabastatud.

Kaebaja ema ei olnud Eesti Vabariigi kodanik ega 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis

õiguspäraselt Eesti asunud mittekodanikust alaline elanik.

9.2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja isa Y mõisteti 28.11.1944. aastal Leningradi rinde

Sõjatribunali poolt Vene NFSV KrK § 58-1 „A“ alusel 10 aastaks parandusliku töö laagrisse

koos õiguste äravõtmisega; karistuse kandmise algus 03.10.1944; karistusaja lõppemisel

10.09.1953 aastal saadeti Irkutski oblasti Ozernõ parandusliku töö laagrist asumisele

Krasnojarski krai Bolšemurtinskii rajooni; vabastatud asumiselt 08.11.1955 NSVL ÜNP

17.09.1955 korralduse alusel.

9.3. XX XX 1956 sündis kaebuse esitaja, kes elas vanematega Irkutski oblastis Tsunski

raijoonis, Tsunski asulas Mira tn 30-4 kuni 15.05.1969.

9.4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja ema Q on sündinud 1923. aastal Leedu NSV

Kaunase linnas ning asumisele ei saadetud teda Eestist. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja ema

ei ole ReprS subjektiks. Seega ei ole võimalik arvestada kaebaja represseerituks määramise

taotluse lahendamisel kaebaja emaga seotud asjaoludega.

10. Kohus leiab, et kaebaja asumisel oleku aja kindlakstegemiseks tuleb lähtuda tema

represseeritud isa Y asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse

olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta just Y olnud võimalused. Seega on käesoleva asja

õigeks lahendamiseks oluline välja selgitada, millal tekkis kaebaja isal reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks.

11. HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja isal oleks alates 08.11.1955

esinenud reaalne takistus Eestisse naasmiseks. Kuigi kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et

kaebaja isa karistati 10-aastase vangistusega koos õiguste ära võtmisega 5 aastaks, ei ole

kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, milliseid õiguseid täpselt kaebaja isal piirati.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja kohtule usutavalt tõendanud seda, et kaebaja isale oleks tehtud

õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi või kohaldatud

okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, mis takistasid tal Eestisse naasmist kohe

peale vabastamist 08.11.1955. Selliste takistuste olemasolu ei ole kaebaja käesoleva asja

menetluses suutnud tõendada ja ka kohus tuvastada.

Kohus märgib, et kaebaja kohtuistungil esitatud väited, et vanematelt võeti õigused pärast

asumiselt vabanemist veel 5 aastaks ära ja nad pidid end järelevalve all näitamas käima, ei ole

kohtu hinnangul otsuse tegemise ajaks tõendamist leidnud. Kohus märgib, et pigem viitab

kaebaja väidetud 5-aastane tähtaeg sellele, et isale oli määratud pärast 10-aastase karistuse

kandmist veel 5-aastane õiguste äravõtmine, mis praktikas tähendas 1953 aastal sisuliselt

asumisele saatmist Krasnojarski krai Bolšemurtinski rajooni. Asumiselt vabastati isa 1955 aasta

08.11.1955. Samal ajal vabanes asumiselt samast kohast sinna 1954 aastal saadetud Q, kellega

kaebaja isa kaebaja väitel abiellus 1956 aastal, mil sündis ka kaebaja. Nähtuvalt arhiivitõendist

on kaebaja sündinud XX XX 1956 Irkutski oblastis Tšunski rajoonis Tšunski külas Mir ehk on

vastuvaidlematult tõendatud, et kaebaja vanemad said liikuda asumise kohast elamiseks teise

piirkonda. Kohus peab vajalikuks siinkohal välja tuua, et kaebaja ise seletas kohtuistungil, et

ema rääkis talle, et isal oli Eestis pruut ja laps ja et isa otsustas, et ta ei lähe Eestisse selle naise

juurde tagasi ja kaebaja isa ja ema otsustasid pere luua. Eeltoodud kaebaja ütlustest ja tema

vanemate elukoha faktiliselt toimunud muutusest hiljemalt 1956 aastal saab eelkõige järeldada

seda, et isa ei soovinud sel ajal Eestisse tagasi minna seoses uue perekonna loomisega ehk

Eestisse tagasi minemata jätmise põhjuseks ei olnud tema suhtes rakendatud repressioonid või

muud okupatsioonivõimude poolt tehtud takistused. See on loogiline järeldus, mis vastab kohtu

poolt menetluse käigus kindlaks tehtud asjaoludele.

Kohus märgib veel täiendavalt, et senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena

käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi,

okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte olmeküsimusi, sobiva aja

ootamist vms (haldusasjad nr 3-16-897, 3-12-1483, 3-15-1468). Kohus leiab, et kaebaja

kirjeldatud asjaoludest ei nähtu, et Nõukogude võim oleks pärast kaebaja isa vabastamist

08.11.1955 teinud takistusi tema naasmiseks Eestisse. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

isa oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise õiguseta.

Last, kes elas koos oma vanematega viimaste poolt valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt

represseerituks. Reaalne võimalus Eesti naasmiseks puudus senise kohtupraktika põhjal

represseeritutel juhul, kui isikutele ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti Eestisse

tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi. Käesoleval juhul kohus selliseid asjaolusid ei

tuvastanud.

Kaebaja sündis XX XX 1956, s.t peale isa vabanemist asumiselt, mistõttu ei ole tema puhul

tegemist represseeritud isikuga ReprS § 2 lõike 2 mõistes ning sellest tulenevalt puudub

õiguslik alus talle represseeritu tunnistuse väljastamiseks represseeritu toetuse maksmiseks.

Lisaks eeltoodule juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kohtul on tulenevalt kaebaja enda

poolt kohtule esitatud Krasnodari kraikohtu presiidiumi 10. jaanuari 1995 aasta määruse sisust

nähtuvalt tekkinud kahtlus, kas kaebaja isa on käesoleval juhul üldse käsitletav represseerituna

ReprS § 2 lg 1 mõttes.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses, kui ka

nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses

toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja

seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja

põhjendustega.

13. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik