3-20-771/91 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-771

Haldusasi

MTÜ Loodusvõlu kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 27.

märtsi 2020. a korralduse nr 157 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Loodusvõlu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant MTÜ Loodusvõlu

esindajad Kärt Vaarmari, Triin Jäädmaa, Henri

Holtsmeier, Kertu Birgit Anton ja Kristin Siil

Vastustaja Narva-Jõesuu linn

esindaja v.adv Rait Sarjas

Kolmas isik Enefit Power AS

esindajad v.adv Martin Triipan ja v.adv Kaisa Laidvee

kaasatud haldusorgan Keskkonnaministeerium

esindajad Mari-Liis Kupri Rainer Persidski, Margit

Tennoke, Kädi Ristkokk

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Loodusvõlu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

4. juuni 2021. a otsus muutmata.

2. Jätta MTÜ Loodusvõlu esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Jätta MTÜ Loodusvõlu apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

4. Jätta Narva-Jõesuu linna apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

5. Mõista apellatsioonimenetluse kulude katteks MTÜ-lt Loodusvõlu Enefit Power AS

kasuks välja 3150 eurot, millele ei lisandu käibemaks. Ülejäänud osas jätta Enefit

Power AS apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. juuli 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva-Jõesuu Linnavalitsus andis 27. märtsi 2020. a korraldusega nr 157 ehitusloa Auvere

külas Keskterritooriumi kinnistul (katastritunnus 85101:001:0640) ENEFIT282 Õlitehase

püstitamiseks vastavalt OÜ EstKonsult veebruaris 2020. a koostatud „ENEFIT282 Õlitehas“

eelprojektile (korralduse resolutsiooni punkt 1).

2. MTÜ Loodusvõlu esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse 27. märtsi 2020. a korralduse nr 157 tühistamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on ehitusluba vastuolus rahvusvaheliste kokkulepete, eelkõige

Pariisi kliimaleppega, kuna Eesti Vabariigi kohustuste täitmine muutub võimatuks ehitusloa

realiseerimisel ja ENEFIT282 õlitehase rajamisel ja käitamisel.

Keskkonnamõju strateegilises hinnangus (KSH) on jäänud mitmed aspektid ehitise juures

hindamata, mistõttu ei ole rajatav õlitehas vastavuses keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnasüsteemi seaduse (KeHJS) § 40 KSH sisunõuete sätetega.

Ehitusloa andmisel on rikutud kaalutlemise ja põhjendamise kohustust.

Kaebaja taotles täiendada kaebust nõuetega tuvastada Keskkonnaministeeriumi 8. augusti 2019. a

otsuse

„Kehtivat

üldplaneeringut

muutuva

Auvere

külas

asuva

Õlitehase

maa-ala

detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande heakskiitmine“ ning Narva-

Jõesuu linnavolikogu 28. augusti 2019. a otsuse nr 105 „Kehtivat üldplaneeringut muutva Auvere

külas asuva Õlitehase maa-ala detailplaneeringu kehtestamine“ õigusvastasus.

KSH aruande heakskiidu õigusvastasuse korral on õigusvastane ka ehitusloa aluseks olev

detailplaneering. Detailplaneering on õigusvastane ka sellel põhjusel, et detailplaneeringu

menetlemisel ei ole võimaldatud avalikkusel tõhusalt osaleda. Planeeringu kehtestamise otsuses

puuduvad kaalutlused, miks on üldse vaja rajada potentsiaalselt olulise keskkonnamõjuga ning

kliimaeesmärgiga vastuolus olevat õlitehast.

3. Vastuses kaebusele Narva-Jõesuu linn vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ei tulene talle Pariisi kliimaleppest kohustusi, sest ta ei ole leppe osaliseks.

KSH aruanne on heaks kiidetud keskkonnaministri 8. augusti 2019. a otsusega. KSH aruande

punktis 7.2 on hinnatud planeeritava õlitehase mõju sotsiaalmajanduslikule ja kultuursele

keskkonnale. Aruanne sisaldab ka osist, milline on ette nähtud KeHJS § 40 lg 4 p-s 6. Analüüsitud

on õlitootmise mõju õhukvaliteedile ja leitud, et kavandatav tegevus koosmõjus teiste

õhusaasteallikatega ei põhjusta välisõhu kvaliteedinormide saastetaseme piirväärtuste ületamist.

4. Vastuses kaebusele Enefit Power AS vaidles kaebusele vastust ja palus jätta see rahuldamata.

Kolmas isik leidis, et ehitusluba ei ole vastuolus Pariisi kliimaleppega, kuna kokkuleppest ei tulene

nõudeid ehitusloale. Kliimaleppes puudutavad sätted, mis oleks suunatud siseriiklike suhete

reguleerimisele ega vajaks konkretiseerimist Eesti õigusega. Ka Euroopa Komisjoni teatised on

tulenevalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) protokollist nr 1 konsulteerimisdokumendid,

mis ei ole nimetatud ELTL artiklis 288 ega ole seega õiguslikult siduvad. Samuti Vabariigi

Valitsuse seisukohad Euroopa rohelise leppe suhtes ei ole antud õigusaktidega ega seega

õiguslikult siduvad.

KSH aruandes on mitmete Ida-Virumaa elanikkonna tervist käsitlevate analüüsid ja dokumentide

pinnalt tuvastatud, et ka nelja uue õlitehase rajamisel jääksid saasteained oluliselt allapoole

inimese tervise kaitseks kehtestatud heitmete piirväärtusi. Ehitusloa tühistamise kaebuse raames

ei saa enam vaidlustada detailplaneeringu põhimõttelist otsust ja lahendust. Ehitusloaga lubatud

tegevusel puudub negatiivne keskkonnamõju. Rajatav õlitehas paikneb Mustajõe loodusalast

ligikaudu 700 meetri kaugusel, mis on piisav, et tagada igasuguste negatiivsete mõjude

puudumine.

5. Keskkonnaministeerium esitas seisukoha kaebuse kohta, milles leidis, et kaebus ei ole

põhjendatud.

Kaasatud haldusorgan selgitas, et tõele ei vasta kaebaja väide, nagu oleks Eesti hetkel suunal, kus

ta ei suuda täita Pariisi kliimaleppega aastaks 2030 võetud kohustusi. KSH aruandes on

keskkonnamõjud nõuetekohaselt hinnatud ja KSH menetlus läbi viidud samuti nõuetekohaselt.

Seetõttu on KSH aruande heakskiitmise otsus tehtud õiguspäraselt.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus 4. juuni 2021. a otsusega jättis rahuldamata taotluse kaebuse täiendamiseks

tuvastamisnõuetega, jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Lisaks otsustas halduskohus jätta rahuldamata kaebaja taotluse kolmanda isiku poolt 21. mail 2021

esitatud tõenditega (eksperdihinnangud) arvestamata jätmiseks.

7. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmist põhjendas halduskohus järgnevalt: „Kaebaja taotles

kohtult 27.05.2021 esitatud dokumendis kolmanda isiku poolt 21.05.2021 esitatud

eksperdiarvamustega arvestamata jätmist. Kaebaja selgitusel ei olnud tal piisavalt aega nimetatud

dokumentidega tutvumiseks. Kohus rahuldas kaebaja taotluse. Tartu Halduskohus selgitas

25.01.2021 määruses menetlusosalistele, et menetlusosalistel on õigus esitada täiendavaid

seisukohti, taotlusi ja tõendeid, aga samuti menetluskulude nimekirju ja kulude kandmist

tõendavaid dokumente hiljemalt 7.05.2021. Kolmanda isiku poolt 21.05.2021 esitatud

eksperdiarvamused on täiendavad tõendid, mis olid esitatud kohtule mittetähtaegselt. Seega võttes

arvesse, et viimaseks vastuväidete esitamise tähtpäevaks oli kaebajal 27.05.2021, on põhjendatud

kaebaja väide, et tal ei olnud piisavalt aega nimetatud tõenditega tutvumiseks ja seisukoha

kujundamiseks.“

8. Nõue KHS aruande heakskiitmise õiguspärasuse tuvastamiseks ei ole lubatav. Kuna

PlanS § 141 ei sätesta kaebajale õigust vaidlustada populaarkaebusena detailplaneeringu

menetluse käigus sooritatud või sooritamata jäetud menetlustoimingut, ei saa jaatada kaebeõigust

Keskkonnaministeeriumi 8. augusti 2019. a otsuse vaidlustamiseks. Lubatav ei ole ka Narva-

Jõesuu Linnavolikogu 28. augusti 2019. a otsuse nr 105, millega kehtestati õlitehase maa-ala

detailplaneering, vaidlustamine tuvastamisnõudega. PlanS § 141 näeb ette võimaluse esitada

kaebus 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu

kehtestamisest. See tähtaeg on möödunud. Pidades silmas, et HKMS § 45 lg 2 järgi ei oleks 30

päeva jooksul esitatud tuvastamiskaebus lubatav ka tõhusama õiguskaitsevahendi esinemise tõttu,

oli seadusandja tegelikuks sooviks suunata puudutatud või huvitatud isikud esitama kohtule

planeerimisotsuse peale tühistamiskaebust ja seeläbi välistada planeerimisotsuste peale

tuvastamiskaebuse esitamise võimalused.

9. Põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 võimaldab kohaldada riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut

riigisiseselt, seda eeldusel, et välislepingu normid oma sisu ja eesmärgi poolest võivad reguleerida

riigisiseseid suhteid ja on selleks piisava konkreetsusastmega (on iserealiseeruvad ehk

otsekohaldatavad).1 Pariisi kliimalepe on liiga abstraktse sõnastusega dokument, et sealt võiks

otseselt välja lugeda avalikes-õiguslikes suhetes vastustajale pandud juriidilist kohustust

analüüsida ehituslubade väljastamise menetluses lepingust tulenevate kohustuse täitmist.

Samas analüüsis vastustaja KSH menetluses põhjalikult õlitehase vastavust Euroopa Liidu ja

rahvusvaheliste energeetika- ja keskkonnaeesmärkidega, aga samuti vastavust heite piirkogustele

saasteainete osas ja järeldas, et Eesti täidab kohustusi elektritootmise keskkonna-

mõjude vähendamiseks.

10. Kaebaja väitis, et ehitusluba on vastuolus Euroopa Komisjoni 11. detsembril 2019 antud

rohelise leppega. Euroopa Komisjoni tegevuskava „Euroopa roheline kokkuleppe“ üldine eesmärk

1 https://pohiseadus.ee/sisu/3602/paragrahv_123

on saavutada EL-s kestlik majandus ja saada 2050. aastaks esimeseks kliimaneutraalseks

maailmajaoks. Eesti nõustus selle ühise eesmärgi poole püüdlemisega, kui Vabariigi Valitsus kiitis

3. oktoobril 2019 heaks Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise kohta, milles Eesti toetas

põhimõtteliselt kiimaneutraalsuse eesmärgi seadmist Euroopa Liidu üleselt aastaks 2050.

Euroopa Parlamendi poolt 2020. aastal avalikustatud andmetel kliimaeesmärkide saavutamise

edusammude kohta läheb Eesti graafiku järgi 11% varuga.

Kaebaja väited selle kohta, et uue õlitehase rajamisest tulenev sotsiaalne ja majanduslik kasu on

ülepaisutatud, ei vasta tegelikule reaalsele olukorrale. Kuna viimaste uuringute andmetel

täidetakse rahvusvahelised kohustused ka uue õlitehase rajamise tingimustes, jäävad tähelepanuta

kaebaja kategoorilised väited seoses üleujutustega, põudadega jne. Kohtu hinnangul vastab uue

õlitehase rajamine säästva arengu põhimõtetele.

11. KSH aruanne on muutunud kehtestatud detailplaneeringu osaks ning ei ole enam vaidlustatav,

mistõttu kaebaja väited seonduvalt KSH aruande puudulikkusega on asjakohatud. Antud juhul

saab kaebaja vaidlustada vaid loamenetluses keskkonnamõjude hindamise algatamata jätmist.

Planeerimismenetluses toimus KSH aruande eelnõu avalik väljapanek 25. märtsist kuni

25. aprillini 2019. Kaebaja on teatanud kohtule, kuigi kaebaja keskkonnakaitselise MTÜ-na

registreeriti 8. mail 2019, on esimesed tegevused leidnud aset juba 2019. a märtsikuus (15. märtsil

kliimastreik Tartus, 21. märtsil kliimastreigi korraldajate pöördumine, 12. aprillil kliimastreik

Tallinnas). Eelnevast nähtub, et kaebaja liikmed oleksid saanud esitada KSH aruande eelnõu

avaliku väljapaneku käigus omapoolsed vastuväited ja osaleda avalikus arutelus.

12. Kaebaja arvates ei ole välistatud ehitusloa alusel rajanevast õlitehasest tulenev negatiivne mõju

Natura 2000 alale. Seetõttu leidis kaebaja, et vastustaja jättis ehitusloa andmise keskkonnamõjude

hindamise õigusvastaselt alustamata.

Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 3 lg-le 1

tuleb kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnata, kui kavandatav tegevus toob eeldatavalt

kaasa olulise keskkonnamõju või kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe

põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline

ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala

kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.

KSH aruandes on selgitatud, et nelja õlitehaste Enefit280 rajamine ei tohi Natura 2000 ala

loodusväärtusi kahjustada. KSH aruandes on leitud: „Selleks, et kavandatava tegevusega

detailplaneeringu lahenduse võimalik negatiivne mõju Natura 2000 võrgustikule kui ka muule

ümbritsevale looduskeskkonnale välistada, tuleb arendajal täita KSH aruandes toodud nõudeid ja

leevendusmeetmete ettepanekuid“. Eelnevast on võimalik ühemõtteliselt aru saada, et KSH

aruandes nimetatud ennetusmeetmete kohaldamisel on mõju Natura 2000 võrgustikule kui ka

muule ümbritsevale looduskeskkonnale otseses mõttes välistatud.

Vastustaja koostas veebruaris 2020 eelhinnangu, mis vormistati lisana 1 korraldusele nr 151

(keskkonnamõju hindamise mittealgatamine Enefit282 õlitehase ehitusloa menetlemisel). Selles

tuvastas vastustaja kogutud andmetele tuginedes samuti õlitehase rajamise olulise keskkonnamõju

puudumise. Sellest on objektiivse teabe põhjal on välistatud, et õlitehase rajamisel võib kaasneda

eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala

kaitse-eesmärgile, mistõttu puudus vastustajal keskkonnamõju hindamise algatamise kohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist millega rahuldada nii kaebuse tühistamis- kui ka tuvastamisnõuded.

13.1 Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et halduskohus alusetult keeldus kaebuse

täiendusena esitatud tuvastamisnõudeid läbi vaatamast. Kaebajal keskkonnaorganisatsioonina on

HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt on õigus vaidlustada KSH aruande kinnitamist. Samuti on kaebajal

kaebeõigus detailplaneeringu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks. Kui lugeda õigeks

halduskohtu seisukoht, et planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole

lubatav nõuet esitada, tähendaks see olulist kaebeõiguse piirangut planeeringuotsuste

vaidlustamisel.

13.2 Õlitehase rajamisel ja käitamisel on suur kliimamõju, sh põlevkiviõli kasutamisest tekkivate

kasvuhoonegaaside heidete tõttu, ning õlitehase rajamine ei võimalda seetõttu Eestil täita

rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevaid kliimakohustusi. Kaebaja väiteid tõendab SEI 2019.

aasta raport „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs“, milles on jõutud järeldusele,

et põlevkiviõlitehase rajamisega ei suudaks Eesti saavutada kliimaneutraalsust 2050. aastaks2.

Siinjuures on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited seoses KSH puudustega

kliimamõjude hindamise osas.

Pariisi kliimalepet ellu viivaid arengudokumente tuleb tõlgendada kooskõlas Pariisi kliimaleppe

sätetega ning kui riik on juba poliitilisel tasemel leppinud kokku ambitsioonide tõstmises ja asunud

arengudokumente muutma, tuleb juhinduda uutest kokkulepetest ja keskkonnaõiguse

üldpõhimõtetest. Antud juhul tähendab see lähtumist Eesti riigi poolt võetud kohustusest saavutada

kliimaneutraalsus aastaks 2050, mis on tänaseks ka õiguslikult siduvana „Eesti 2035“ strateegias

kirjas (eelnõu oli olemas juba ehitusloa andmise hetkel).

13.4 Põhjendamatu on halduskohtu järeldus, et tuginedes õlitehase KSH aruandele ja

Keskkonnaministeeriumi kooskõlastusele, on vastustaja ehitusloa andmiseks asjaolusid piisavalt

välja selgitanud. Õlitehase rajamise otsuse tegemisel rikkus vastustaja uurimispõhimõtet, kuna ei

selgitanud piisava põhjalikkusega välja kliimamõjusid ja -kaalutlusi ning jättis õigusvastaselt

algatamata KMH. Kliimamuutuste näol on tegemist keskkonnaohuga keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (KeÜS) § 5 tähenduses, mistõttu saanuks vastustaja sedavõrd olulise kliimamõjuga

projekti lubada üksnes ülekaaluka huvi olemasolul. Olulisima puudusena on vastustaja jätnud välja

selgitamata õlitehase käitamise ja selle kasutamisega seotud tegeliku süsinikuheite. Uue õlitehase

süsinikujalajälg oleks arvutuslikult hinnanguliselt 1,4 miljonit tonni CO2 aastas. 2018. aastal oli

kogu Eesti CO2 emissioon 18,6 miljonit tonni.

Kuivõrd

ehitusloale

järgneb

veel

loamenetlusi

nagu

kasutusloa

menetlus

ja

keskkonnakompleksloa menetlus, mille andmisel tuleb juhinduda uutest arengudokumentidest ja

keskkonnanormidest, tulnuks juba ehitusloa andmisel võtta arvesse neid kavandavaid muudatusi.

Kliimaambitsioonide tõstmist puudutavate poliitiliste kokkulepete ja „Eesti 2035“ tööversiooni

arvesse võtmist ehitusloa andmisel toetab ka Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-88-15: „Samas ei

ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes

mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu

eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste

asjaoludega /…/.“ (p 23).

13.5 KeÜS § 59 lg 1 p 3 tagab, et kui kliimaeesmärgid ja sellega seotud normid peaksid

karmistuma, võib Keskkonnaamet jätta tehasele keskkonnakompleksloa andmata. Antud juhul

pidanuks vastustaja ehitusluba andes seda riski arvesse võtma.

13.6 Ehitusloa andmise otsuse aluseks pidi olema piisav ja ajakohane teave. Vastustaja ei saanud

KMH algatamata jätmisel tugineda KeHJS § 11 lg-le 6, kuna õlitehase rajamise puhul oli tegemist

KMH kohustusega tegevusega, mille puhul puudus kaalutlusruum KMH algatamise või

algatamata jätmise otsustamiseks.

2 https://www.sei.org/publications/eesti-kliimaambitsiooni-tostmise-voimaluste-analuus lk 42 jj

Seda, et põlevkiviõli tootmine ehk kavandatav tegevus kuulub selle sätte alla, kinnitab ka Narva-

Jõesuu Linnavalitsus oma eelhinnangus. KeHJS § 6 lg 2¹ kohaselt peab otsustaja andma

eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju, kui sama

paragrahvi lg 1 p-des 1-34¹ nimetatud tegevust või käitist muudetakse või ehitist laiendatakse.

KeHJS § 11 lg 3 sätestab imperatiivselt, et KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevuse korral algatatakse

kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine selle vajadust põhjendamata.

KeHJS § 11 lg-t 6 ei olnud antud juhul võimalik kohaldada. Ent isegi, kui see oli võimalik, siis

KSH käigus kogutud info oli juba algselt puudulik, ent hiljemalt ehitusloa andmise hetkeks ka juba

niivõrd vananenud, et KMH algatamata jätmine oli ka seetõttu õigusvastane.

13.7 KSH aruandes ei ole esitatud iseseisvat analüüsi, kas ja kuidas avaldab õlitehase käitamine

koos sellega kaasnevate tegevustega (põlevkivi kaevandamine, õli kasutamine) kumulatiivselt

mõju kliimale. Põlevkivitööstusel on kahjulik mõju piirkonna elanike tervisele. Samas ei mõjuta

kavandatav tehas oluliselt tööhõivet piirkonnas.

13.8 Lugedes õlitehase rajamise mõju lähedalasuvale Natura 2000 alale – Mustajõe loodusalale

välistatuks on halduskohus oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kolmas isik esitas mõju

kohta kaks ekspertarvamust 21. mail 2021. Nendega sai kaebaja tutvuda 24. mail 2021. Kaebaja

esitas kohtule 27. mail 2021 taotluse, milles palus ekspertarvamused arvestamata jätta, kuna

ekspertarvamuste näol on sisuliselt tegemist kohtumenetluses esitatud täiendustega KSH

aruandele, mis Riigikohtu praktika kohaselt (RKHKo 19. mai 2020. a otsus asjas nr 3-18-529, p

34) ei oleks lubatav, teiseks aga ei olnud kaebajal sisuliselt võimalik kolmanda isiku esitatud

ekspertarvamusi piisava põhjalikkusega uurida ega neile vastuväiteid esitada.

Kohtuotsuse resolutsiooni p 1 kohaselt on jäetud kaebaja taotlus rahuldamata. Kohtuotsuse p-s 21

leiab kohus, et kaebaja väide, et tal ei olnud piisavalt aega tõenditega tutvumiseks ja seisukoha

kujundamiseks, oli põhjendatud ning, et eksperdiarvamused on täiendavad tõendid, mis olid

esitatud mittetähtaegselt. Kohtuotsuse punktides 27.2-27.13 küll ei viidata kolmanda isiku esitatud

eksperdiarvamustele, ometi lähtuvad kohtu seisukohad just nendes eksperdiarvamustes esitatud

seisukohtadest.

13.9 Ehitusloas puuduvad sisulised kaalutlused. Seetõttu ei vasta ehitusluba HKMS § 56 lg-tele 1

ja 3 nõuetele ning on seega õigusvastane. Selle asemel on halduskohus ise asunud õlitehase

rajamise vajadust ja otstarbekust kaaluma (otsuse p 26.3 ja p 27.15). Kui vastustaja oleks

nõuetekohaselt kaalutlusõigust teostanud, oleks ta pidanud hindama, kas õlitehase rajamise,

käitamise ja kasutamisega kaasnev mõju kaalub üles huvi õlitehase rajamiseks.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole suutnud näidata tuvastamisnõude esitamise eelduste täidetust.

Ka ei ole kaebaja selgitanud, millisele õiguslikule alusele tuginevalt on tema hinnangul ehitusloa

väljastamine toimunud õigusvastaselt. Kaebaja

on

ise

asunud

sellist

alust

tuletama

dokumentidest/lepetest/eesmärkidest, mis ei ole kohalikule omavalitsusele ehitusloa menetluses

siduvad.

KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud tegevuste puhul ei ole keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus

absoluutne, kuna KeHJS § 11 lg 6 annab aluse jätta keskkonnamõju hindamine sättes loetletud

tingimuste täitmisel algatamata. KeHJS § 11 lg 6 rakendub ka KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud tegevuste

korral, kuna neid tegevusi tuleb käsitleda KeHJS § 11 lg 6 rakendamisel kui eelduslikult olulise

keskkonnamõjuga tegevusi. Praegusel juhul olid kõik võimalikud mõjud KSH aruandes piisavalt

hinnatud ja aruandele toetudes ei olnud uue keskkonnamõju hindamise algatamine vajalik.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kolmas isik apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata.

Kolmas isik osutab, et kaebajal puudub kaebeõigus KSH aruande heakskiidu ja detailplaneeringu

kehtestamise otsuse vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega. Kaebaja ei ole suutnud esile tuua,

millisel viisil rikuti tema subjektiivset õigust ega ka erilist preventiivset huvi, mis õigustaks

tuvastamisnõude esitamist.

15.1 Õlitehase rajamise põhimõtteline otsus on tehtud detailplaneeringuga, mitte ehitusloa

menetluses. Ehitusloa tühistamise kaebusega ei saa aga enam vaidlustada detailplaneeringu

põhimõttelist otsust ja lahendust. Kaebaja ei ole suutnud näidata, milliste normidega on ehitusluba

vastuolus ja milliseid kohustusi selle väljastamisega on rikutud. Ehitusluba annab õiguse ehitiste

püstitamiseks, mitte saasteainete, sh süsinikdioksiidi välisõhku väljutamiseks.

Õlitehase käitamise eelduseks olevat kasutusluba ja keskkonnakompleksluba ei ole väljastatud,

nende tingimusi ei ole määratud. Puuduvad igasugused põhjused eeldada, et tulevikus

väljastatavad load lubaksid tegevust, mis mingisuguste normide ja eesmärkidega vastuollu läheks.

Pealegi alluvad tulevikus antavad load kohtulikule kontrollile.

15.2 Kaebaja on püüdnud näidata, et üldistes kliimapoliitika arengudokumentides "Kliimapoliitika

põhialused aastani 2050" (KPP 2050), “Energiamajanduse arengukava aastani 2030” (ENMAK

2030) ja “Eesti riiklik energia- ja kliimakava 2030” (REKK 2030) väljatoodud meetmed ei ole

kliimaeesmärkide saavutamiseks piisavad ega aita Eestil täita Pariisi kliimakokkulepet. See aga ei

ole käesolevas asjas vaidlusküsimuseks ega asjakohaseks kaalutluseks.

KSH aruande peatükis 7.11 on selgitatud mõju inimeste tervisele ja heaolule, peatükis 7.6 on

hinnatud õlitootmise laiendamise mõju välisõhu kvaliteedile. Seejuures on KSH aruande punktis

7.6.2 esile toodud erinevad alternatiivid ning hinnatud kasvuhoonegaaside heitkoguste tekkimist

erinevate alternatiivide puhul, tuues välja kasvuhoonegaaside heited. Alternatiivsete

arengustsenaariumide võrdlev kirjeldus, sh summaarsed kasvuhoonegaaside heited on esitatud ka

KSH aruande peatükis 8.3 tabelis 8-1. KSH aruandes on välja toodud ennetusmeetmete

rakendamisel mõju Natura 2000 võrgustikule kui ka muule ümbritsevale looduskeskkonnale

välistatud, mida on täiendavalt kinnitanud ka kaks keskkonnaeksperti oma eksperthinnangutes.

Halduskohus ei ole rikkunud ekspertarvamustega seoses menetlusnormi. Kohtuotsuse

põhjendavas osas on kohus öelnud, et tõendid jäetakse arvestamata ning kohtuotsuses nendele

eksperthinnangutele ka ei viidata ehk puudub alus väita, justkui oleks kohus sellest hoolimata

otsuse nendele tõenditele rajanud.

15.3 Uue õlitehase CO2 heide on ca 0,47 mln tonni. Samas oli Eesti Energia grupi CO2 heide 2020.

a ca 3,8 mln tonni ehk Eesti Energia kontserni ühe aasta CO2 heitekoguse vähenemine oli juba

mitu korda suurem, kui õlitehase (lisanduv) koguheide. Näide on veelgi markantsem, kui

arvestada, et 2018. a olid kontserni CO2 heited üle 11 mln tonni. Prognooside kohaselt jääb Eesti

Energia kontserni CO2 heide ca 4 mln tonni juurde kuni 2025. aastani ja hakkab sellele järgnevatel

aastatel vähenema.

15.4 Ehitustegevust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene ehitusloa andmise puhul obligatoorset

alust kaalumaks keskkonnakompleksloa väljastamise tõenäosust. Teiseks ei ole vastustajal

pädevust hinnata kompleksloa kontrolliesemesse kuuluvaid asjaolusid.

15.5 Vastustaja on ehitusloa taotluse menetluses teinud õiguspäraselt otsuse keskkonnamõju

hindamise algatamata jätmiseks. Vastustaja piirdus KeHJS § 6 lg 21, § 61 ja § 11 lg 6 alusel

eelhinnangu andmisega ning otsustas eraldi keskkonnamõjude hindamist mitte algatada. KSH

aruandes on analüüsitud mh õlitehase maa-ala detailplaneeringu elluviimisega kaasneda võivaid

olulisi keskkonnamõjusid, seejuures on kasutatud keskkonnamõjude hindamisele vastavat

täpsusastet ühe õlitehase osas (KSH aruande lk 21).

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaasatud haldusorgan apellatsioonkaebusele vastu ja

palus jätta see rahuldamata.

17. 10. mail 2022 esitas kaebaja täiendava seisukoha.

Kaebaja selgitab, et 6. aprillil 2022. a algatas Keskkonnaamet Enefit õlitööstuse seade Enefit282

keskkonnakompleksloa menetluses keskkonnamõjude hindamise ja palub võtta keskkonnamõjude

hindamise algatamise otsus tõendina asja juurde.

Kaebaja on seisukohal, et praegusel ajal ei ole tal detailplaneeringu vaidlustamiseks tõhusamaid

õiguskaitsevahendeid, seetõttu tuleb tuvastamisnõuet pidada lubatavaks HKMS § 45 lg 2 järgi.

Lisaks on tuvastusnõudel preventiivne eesmärk, kuna detailplaneering näeb ette veel kolme

õlitehase ja järeltöötluskompleksi rajamise.

Ehitusloa saab väljastada, kui on lõplikult lahendatud ehitise rajamise ja käitamise põhimõtteline

võimalikkus. See nõue tuleneb EhS § 42 lg-st 1 ja § 44 p-st 10. Vastustaja otsustas anda ehitusloa

enne keskkonnakompleksloa andmise otsustamist. See pani vastustajale tavapärasest suurema

kohustuse ka keskkonnakaitseliste küsimuste hindamiseks. Kompleksloa menetluses võib ilmneda

vajadus ehitusprojekti muutmiseks, kuna käitise keskkonnamõju leevendamiseks vajalikke

meetmeid ei ole võimalik heakskiidetud ehitusprojektiga kohandada. Õlitehase ehitusluba on

õigusvastane, kuna see anti ilma, et oleks veendutud ehitise kasutamise põhimõttelises

võimalikkuses.

Keskkonnaamet on keskkonnakompleksloa menetluses eelhindamise käigus jõudnud järeldusele,

et vaja on läbi viia Natura hindamine kavandatava tegevuse ja Auvere energiakompleksi

koosmõjus sh arvestada lisaks ka Puhatu looduskaitsealas oleva Puhatu linnualaga, mis asub

käitise territooriumist u 8 km kaugusel.

18. 10. mail 2022 esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, paludes ehitusloa kehtivuse

peatamist asjas lõpplahendi jõustumiseni. Kaebaja palub lahendada taotlus koos kohtuotsusega,

kui kohus peab võimalikuks teha sisuline lahend pärast 18. mai 2022. a istungit.

Keskkonnaamet on algatanud keskkonnakompleksloa menetluses keskkonnamõjude hindamise

kuna detailplaneeringu KSH käigus on jäetud välja selgitamata või on ebapiisavalt hinnatud 1)

fenoolvee käitlemise mõjusid; 2) õhusaasteainete PM10 ja PM2.5 sisaldust heites ning erinevate

saasteainete heitmete koosmõju; 3) mõju kliimamuutustele; 4) õlitehase haavatavust

kliimamuutuste suhtes; ning 5) mõju Natura aladele (Mustajõe loodusala ja Puhatu linnuala).

Nagu nähtub Keskkonnaameti otsusest algatada keskkonnakompleksloa menetluses KMH, võib

selguda, et õlitehase käitamine vastavalt algsele tehnilisele lahendusele ei ole võimalik, kuna

arendaja soovitud viisil käitamine tooks kaasa olulise keskkonnahäiringu KeÜS § 3 lg 1 või

keskkonnaohu KeÜS § 5 tähenduses ning puudub võimalus seda leevendada. Kui õlitehase ehitus

jätkub, osutub kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks,

kuna see vähendab märkimisväärselt olulist keskkonnamõju minimeerivate või vältivate

lahendusvariantide hulka ning suurendab tõenäosust, et tegevusloa (kompleksloa, kasutusloa või

uue ehitusloa) üle otsustaja teeb järeleandmisi keskkonna kahjuks. Isegi juhul, kui vaidluse

tulemusena ehitusluba tühistataks, on väheusutav, et selle tagajärjeks oleks ehitiste lammutamine.

Eluliselt on ebausutav, et pärast ehitiste valmimist ei otsitaks ehitiste lammutamise asemel viise

nende legaliseerimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

Apellatsioonkaebuses on jätkuvalt vaidluse all, kas vastustaja selgitas välja kõik ehitusloa andmise

otsustamiseks olulised asjaolud ning kas esines EhS § 44 p-s 10 nimetatud alus ehitusloa andmisest

keeldumiseks. Samuti vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kaebaja oli õigustatud täiendama

kaebust ehitusloa andmise aluseks oleva detailplaneeringu ning planeeringumenetluses kinnitatud

KSH aruande kinnitamise õigusvastasuse tuvastamise nõuetega ning kas vastustaja võis anda

ehitusloa enne, kui kaebaja on saanud keskkonna kompleksloa ehitise eesmärgipäraseks

käitamiseks.

20. Vastavalt EhS § 38 lg-le 1 annab ehitusluba õiguse ehitada ehitist, mis vastab ehitusloa

andmise aluseks olevale ehitusprojektile. Ehitusluba taotledes tuleb pädevale asutusele esitatavas

taotluses muu hulgas märkida ehitusloa taotlemise eesmärk, kavandatava ehitise kirjeldus ja selle

kasutamise otstarve ning lisada taotlusele ehitusprojekt (EhS § 40 lg 2 p 4 ja lg 3). Majandus- ja

taristuministri 19. juuni 2015. a määruse „Teatiste, ehitus- ja kasutusloa ja nende taotluste

vorminõuded ning teatiste ja taotluste esitamise kord“ § 1 lg 3 ja määruse lisa nr 3 näevad ette, et

ehitusloa taotluses tuleb märkida ehitise kasutamise otstarve, ehitise tehnilised andmed (ehitise

mõõtmed, ehitisealune pind, ehitise maht, korruselisus jms), ehitise asukoha andmed ja

koordinaadid, andmed ehitise konstruktsioonide, materjalide, ja tehnosüsteemide (elektri-

süsteemi, veevarustuse, soojusallika, kanalisatsiooni, ventilatsioonisüsteemi jms kohta), samuti

andmed eraldi eluruumide ning mitteeluruumide kohta.

Taotluse saanud pädev organ kontrollib ehitusloas esitatud andmeid ja ehitusprojekti, hindab

vajadust viia läbi keskkonnamõju hindamine ning väljastab ehitusloa, kui ehitusprojekt vastab

õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning

ehitisele ja ehitamisele esitatud nõuetele (EhS § 42 lg 1 ls 1 ja lg 2). Ehitusluba ei anta muu hulgas

juhul, kui ehitise või ehitamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt

vältida ega leevendada (EhS § 44 p 10).

Käesolevas asjas leiab kaebaja, et vaidlustatud ehitusluba on antud õigusvastaselt, kuna vastustaja

jättis põhjendamatult algatamata keskkonnamõju hindamise ning esineb EhS § 44 p-s 10 nimetatud

kohustuslik alus ehitusloa andmisest keeldumiseks.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

Ehitusloa kontrolliese

21. Ringkonnakohus mõistab ehitusloa andmist reguleerivaid norme selliselt, et ehitusloa kontrolli

ese on piiritletud ühelt poolt pädevale organile pandud kohustusega kontrollida ehitusprojekti

vastavust planeeringule ja õiguskorrast tulenevatele nõuetele ning arvestada ehitamise ja ehitisega

kaasneva keskkonnamõjuga, teiselt poolt piirab ehitusloa kontrollieset nende andmete kogum, mis

isikul tuleb esitada ehitusluba taotledes. Seega pidi vastustaja ehitusloa andmise otsuse tegemiseks

kontrollima, kas kolmanda isiku õiguseellase esitatud ehitusprojekt on kooskõlas Narva-Jõesuu

linnavolikogu 28. augusti 2019. a otsusega nr 105 „Kehtivat üldplaneeringut muutva Auvere külas

asuva Õlitehase maa-ala detailplaneeringu kehtestamine“ ning näeb ette õigusaktides sätestatud

nõuetega kooskõlas oleva ehitise püstitamise. Kaebaja ei ole esitanud väiteid, mis seaks kahtluse

alla ehitusprojekti vastavuse detailplaneeringule. Detailplaneeringuga nähti ette õlitehase maa-

alale nelja Enefit282 õlitehase, järeltöötluskompleksi ning muude tehase käitamiseks vajalike

teenindavate hoonete ja rajatiste rajamine. Ringkonnakohus nõustub siinkohal kolmanda isikuga,

et põhimõtteline otsus õlitehase rajamiseks tehti just detailplaneeringuga, mitte ehitusloa

väljastamisega. Just planeering määrab ära planeeritava ala ehitusõiguse (vt PlanS § 124 lg 2).

Ehitusluba antakse selle õiguse realiseerimiseks, kontrollimata seejuures planeeringuga tehtud

põhimõtteliste otsuste õiguspärasust või otstarbekust (vt EhS § 38 lg 1 ja § 42 lg 1). Vaidlustatud

ehitusloaga anti õigus ühe Enefit280 õlitehase ehitamiseks, s.t detailplaneeringuga ette nähtud

ehitusõigus realiseeritakse ehitusloa järgi üksnes osaliselt, kuna planeeringuga kavandati nelja

õlitehase, järeltöötluskompleksi ning neid teenindavate ehitiste rajamine. Ringkonnakohus ei näe,

et kavandatav ehitis väljuks detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse piiridest või esineks muus

osas vastuolu detailplaneeringuga.

Detailplaneeringu ja KSH aruande vaidlustamise kaebeõigus

22. Kaebaja väitel on õigusvastane hoopis õlitehase maa-alale õlitehaste ja järeltöötluskompleksi

rajamise ette näinud detailplaneering.

Ringkonnakohus on seisukohal, et väide detailplaneeringu õigusvastasusest ei ole asjakohane

ehitusloa tühistamise nõude lahendamisel. Narva-Jõesuu linnavolikogu 28. augusti 2019. a

otsus nr 105 on kehtiv. Kaebaja ega keegi tema liikmetest ei vaidlustanud detailplaneeringu

kehtestamise otsust. Samuti ei ole vastustaja alustanud menetlust detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamiseks ega planeeringu ala kohta uue planeeringu koostamiseks. Detailplaneeringu

kehtestamise otsus on täitmiseks kohustuslik igaühele, s.h vastustajale sõltumata sellest, kas

planeeringumenetlus viidi läbi õiguspäraselt või kehtestatud planeeringu tingimused on

õiguspärased (HMS § 60 lg 2 ls 1). Seetõttu ehitusloa taotluse lahendamisel ei olnud vastustajal

õigust ega kohustust asuda hindama planeeringu õiguspärasust ega arvestada sellise hinnangu

tulemust ehitusloa andmise otsustamisel. EhS § 42 lg 1 sätestab üheselt, et ehitusloa andmisel tuleb

kontrollida ehitusprojekti vastavust planeeringule ega näe ette erisusi sõltuvalt sellest, kas pädeval

organil pidi olema kahtlus planeeringu õiguspärasuses.

23. Kaebaja on möönnud planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisnõudega vaidlustamata

jätmist ning soovinud kohtumenetluses täiendada kaebust planeeringu kehtestamise otsuse, samuti

planeeringumenetluses tehtud Keskkonnaministeeriumi 8. augusti 2019. a keskkonnamõju

strateegilise hindamise aruande heakskiitmise otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuetega.

Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult keeldus kaebuse muutmise

vastuvõtmisest nende kahe nõude osas.

24. Kaebaja tugines kohtusse pöördumisel sellele, et keskkonnaorganisatsioonina on tal

keskkonnaseadustiku üldosas seaduse § 30 lg-st 2 tulenev õigus kaebusega kohtusse

pöördumiseks.

Riigikohus on selgitanud, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti

vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate

toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise

eeldused.3

Kaebaja

soovis

tuvastamisnõudega

vaidlustada

nii

planeeringumenetluses

tehtud

Keskkonnaministeeriumi menetlustoimingut kui ka menetluse tulemusel antud haldusakti, s.o

vastustaja planeeringu kehtestamise otsust. Menetlustoimingu vaidlustamine lahus menetluses

antavast haldusaktist on lubatav üksnes juhul, kui menetlustoiming iseseisvalt rikub isiku õigusi

või menetlustoimingu õigusvastasus tingib ka õigusvastase haldusakti andmise ja see rikub isiku

õigusi. Praegusel juhul ei ole tegemist kummagi võimalusega. Keskkonnamõju strateegilise

hindamise aruande heakskiitmise otsusel puudub iseseisev mõju isikute õigustele, mistõttu ei saa

sellel olla ka avalikku huvi kahjustavat toimet. Samuti ei sõltunud planeeringu kehtestamine

ainuüksi

keskkonnamõju

strateegilise

aruande

kinnitamisest.

Planeeringu

lahenduse

väljatöötamisel ja kehtestamisel pidi vastustaja lisaks planeeringuga kavandatava tegevuse

keskkonnamõjule arvestama planeeringu elluviimise kõigi mõjudega, s.h ka majanduslike,

sotsiaalsete mõjudega. Liiati on planeerimismenetlus lõppenud planeeringu kehtestamisega ning

menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa olla mõju menetluse tulemusele.

Ka planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel tuleb kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni

puhul siiski arvestada kaebeõiguse üldiste eeldustega. Õlitehase maa-ala detailplaneering algatati

planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud redaktsiooni jõusoleku ajal, kuid viidi lõpule

1. juulil 2015 jõustund redaktsiooni kehtivuse ajal. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt enne planeerimisseaduse uue redaktsiooni jõustumist

algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes planeerimisseaduse vanas redaktsiooni

sätestatud nõuetest. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole aga osa planeerimismenetlusest, vaid osa

kohtumenetlusest4, seetõttu reguleerib õlitehase maa-ala detailplaneeringu kehtestamise otsuse

3 Vt RKHK 11. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 3-17-2132 (p 9).

4 Vt RKHK 8. augusti 2018. a otsus asjas nr 3-16-1742 (p 15).

vaidlustamist kehtiva PlanS § 141. Selles sätte kohaselt on igal isikul õigus detailplaneeringu

kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, millal

isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on vastuolus

avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Selle sättega

nägi seadusandja ette ühetaolise tähtaja planeeringu vaidlustamiseks. Tühistamiskaebuse esitamise

tähtajaga kokkulangeva pikkusega kaebetähtaja kehtestamisega on ühtlasi välistatud planeeringu

kehtestamise otsuse vaidlustamine tuvastamiskaebusega. Nimelt olukorras, kus isik leiab, et

planeeringu kehtestamine rikub tema subjektiivset õigust või on vastuolus avaliku huviga, on

tõhusaks õiguskaitse meetmeks tühistamisnõue, sest selle kaudu on võimalik saavutada

planeeringu kehtivuse lõppemine ja taotleda vajadusel planeeringulahenduse muutmist. Vastavalt

ei ole tuvastamiskaebuse esitamine planeeringu kehtestamise otsuse tuvastamiseks lubatav HKMS

§ 45 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirangu tõttu PlanS §-s 141 sätestatud tähtaja jooksul ega ka

pärast selle tähtaja möödumist.

25. Kuid ka eelnevast sõltumata ei oleks tuvastamisnõude esitamine praegusel juhul lubatav.

Tulenevalt HKMS § 44 lg-test 1 ja 2 on kaebeõiguse eelduseks see, et kaebuse rahuldamine aitaks

kaasa isiku õiguste või avaliku huvi kaitsele. Tuvastamiskaebuse esitamisega taotletava õigusliku

kasuna on kohtupraktikas aktsepteeritud võimalust haldusorgani varasema õigusvastase tegevuse

tuvastamise kaudu vältida õigusvastase tegevuse kordumist tulevikus (preventiivne huvi). Kaebaja

ongi selgitanud, et tema eesmärgiks on ära hoida vastustaja õigusvastase tegevuse kordumine.

Preventiivse huvi jaatamiseks peab aga olema mõistlikult ettenähtav, et vaidlustatav tegevus

tulevikus aset leiab. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja sellelaadse planeerimistegevuse

kordumine aga ebatõenäoline, kuna teise samalaadse tootmise ala kavandamise kohta puuduvad

andmed ning PlanS § 27 lg-te 1, 3 ja 7 kohaselt tuleks sarnase tegevuse kavandamiseks

Rahandusministeeriumil korraldada riigi eriplaneeringu koostamine. Isegi, kui vastustaja siiski

peaks sarnastel asjaoludel tulevikus planeerimismenetluse läbi viima, on kaebajal võimalus

osaleda planeerimismenetluses ja vajadusel vaidlustada planeeringu kehtestamine. Ka ilmneb

kaebaja väidetest, et kaebusega taotletavaks eesmärgiks ei ole tegelikult mitte uue samalaadse

planeeringu kehtestamise ärahoidmine, vaid kehtiva planeeringuga ette nähtud ehitiste

püstitamiseks

uute

ehituslubade

väljastamise

ärahoidmine.

Planeeringu

kehtestamise

õigusvastasuse tuvastamine ei aita aga selle eesmärgi saavutamisele kaasa, sest vastustajal puudub

õigus ja võimalus kehtiva planeeringu alusel taotletava ehitusloa andmisest keelduda viidates

planeeringu õigusvastasusele.

Seega puudub kaebajal kaebeõigus nii KSH aruande kui ka planeeringu kehtestamise otsuse

vaidlustamiseks tuvastamisnõudega.

Ehitusloa menetluse ja ehitusloa andmise õiguspärasus

26. Esmalt tuleb kontrollida kaebaja väidet, et vastustaja jättis ehitusloa taotluse lahendamisel

õigusvastaselt keskkonnamõju hindamise algatamata.

Seadusandja ei ole täpsustanud, milliste asjaolude pinnalt peab pädev organ EhS § 42 lg-s 2

nimetatud otsustuse tegema. Käesolevas vaidluses on siinkohal oluline küsimus sellest, kas ja

millises ulatuses pidi vastustaja keskkonnamõju hindamise algatamise otsustamisel tehase

ehitamise mõjude kõrval arvestama vajadust hinnata rajatava õlitehase käitamise mõju

keskkonnale. Vaidlust ei ole selles, et õlitehase käitamine on loakohustusega tegevus ning tehase

käitamiseks peab kolmas isik saavutama keskkonna kompleksloa väljastamise vastavalt

tööstusheite seaduse (THS) ja KeÜS regulatsioonile.

27. Vaidluse asjaoludel leiab kaebaja, et vastustaja kiirustas ehitusloa väljastamisega. Ehitusloa

väljastamisel enne keskkonna kompleksloa andmise otsuse tegemist võib kujuneda olukord, kus

kolmas isik saab tehase küll rajada, kuid ei saa tehast tööle rakendada. Seetõttu pidanuks vastustaja

enne ehitusloa andmist ootama ära keskkonna kompleksloa menetluse tulemuse.

Ringkonnakohus jagab selleski küsimuses vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta, et kehtiv õigus

ei näe ette, millises järjekorras pidi kolmas isik loataotlused esitama ega sedagi, et ehitusluba ei

tohiks väljastada enne keskkonna kompleksloa saamist. Iseenesest on õige, et keskkonna

kompleksloa andmisel võidakse seada kaebajale tehase käitamiseks täiendavaid nõudeid või

tingimusi, mille täitmine eeldab muudatusi ehitamisel (ehitusprojektis) või tehasesse

paigutatavates seadmetes ja mille täidetavus ei ole ette teada. See aga ei tingi järeldust, nagu ei

võikski ehitusluba anda enne kompleksloa väljastamist. Kompleksloaga nõutavate võimalike

muudatuste elluviimine ning selleks vajadusel ehitusloa muutmise saavutamine on kolmanda isiku

risk. Selle riski võtmine ei ole keelatud ning võib tehase rajamisel olla kolmanda isiku jaoks

otstarbekas. Igal juhul ei hõlma kaebusega kaitstav avalik huvi seda, et kolmas isik püstitaks tehase

ja saaks asuda seda käitama tema jaoks võimalikult kiiresti ja/või väikeste kuludega. Avalikku

huvi ei riiva seegi, millises järjekorras annab avalik võim tehase rajamiseks ja käitamiseks

vajalikud load. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust, et keskkonna kompleksloa taotluse

lahendamisel olukorras, kus isik on juba saanud ehitusloa, rakenduks leebemad keskkonnanõuded.

Kaebusega kaitstava keskkonnakaitse huvi seisukohalt on oluline haldusasjas kontrollida, kas

kaebajale ehitusloa väljastamisel on järgitud asjakohaseid norme ning tehtud õigesti kindlaks kõik

olulised asjaolud. Vaidluse ese ei hõlma kaebaja jaoks võimalikult efektiivse lahenduse leidmist

ega keskkonna kompleksloa menetluse õiguspärasust.

28. Vastavalt

THS

§

lg-le

kohaldatakse

keskkonnakompleksloa

menetlusele

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 5. peatükki, arvestades THS-s sätestatud erisusi. KeÜS § 55

järgi, kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks

ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta

keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. See säte osutab, et enne ehitusloa

väljastamist keskkonnaloa saamise nõue ei ole reegel, kuid selle nõude võib siiski mõnes

valdkonnas ette näha. THS § 19 lg-st 1, §-st 25 ega muust THS normist, ehitusseadustiku

redaktsioonist ega muust õigusloovast aktist ei tulene aga nõuet, et kolmanda isiku rajatava käitise

osas oleks keelatud ehitusloa andmine enne keskkonna kompleksloa väljastamist. Seetõttu ei olnud

vastustaja kohustatud ega ka õigustatud keelduma kolmandale isikule ehitusloa väljastamisest

keskkonna kompleksloa puudumise tõttu.

29. Tulenevalt EhS § 2 lg-st 6 kohaldatakse ehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamisele

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätteid. Tegevusloa (ehitusloa)

taotluse lahendamisel tuleb hinnata keskkonnamõju, kui kavandatav tegevus toob eeldatavalt

kaasa olulise keskkonnamõju (KeHJS § 3 lg 1). Keskkonnamõju hindamist algatamata jättes

selgitas vastustaja 24. märtsi 2020. a korralduses nr 151 (dtl 590-592), et kavandataval õlitehasel

on eeldatavalt oluline keskkonnamõju, kuna käitises toimub põlevkivi gaasistamine või

vedeldamine ja päevas kasutatakse toorainet rohkem kui 500 tonni (KeHJS § 6 lg 1 p-d 2 ja 35).

Sel juhul algatatakse tegevuse keskkonnamõju hindamine selle vajadust põhjendamata. KeHJS § 6

lg 21 ja § 61 lg 1 kohaselt oli vastustajal siiski kohustus anda eelhinnang selle kohta, kas tegevusel

on oluline keskkonnamõju. KeHJS § 11 lg 6 oli lubatav jätta keskkonnamõju hindamine

algatamata, kui eelhinnangust selgub, et kavandatava tegevuse mõju on juba keskkonnamõju

hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt hinnatud.

30. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et KeHJS § 11 lg 6 alusel oli lubatav

jätta keskkonnamõju hindamine algatamata ning väljastada ehitusluba detailplaneeringu

menetluses koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise ja ehitusloa menetluses antud

eelhinnangule tuginedes.

Ekslik on kaebaja arusaam, et KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevuste kavandamisel on

keskkonnamõju hindamine kohustuslik sõltumata sellest, kas varem on sama tegevuse

keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud. Kolmas isik on siinkohal põhjendatult viidanud

KeHJS muutmise seaduste eelnõude seletuskirjadele5. Seletuskirjadest nähtub üheselt, et

KeHJS § 11 lg 6, samuti sellega seotud sätete muutmise eesmärgiks on olnud vältida korduvat

keskkonnamõju hindamise läbiviimist juhtudel, kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba

nõuetele vastavalt hinnatud ning seega on pädeval organil piisavalt andmeid otsuse tegemiseks.

Seejuures on silmas peetud nii selliseid olukordi, kus kavandatava tegevuse mõju on hinnatud

sama tegevuse varasemas loamenetluses kui ka olukordi, kus kavandatava tegevuse mõju on

kaasuvalt hinnatud muu kavandatava tegevusega seoses. Oluline on, et tegevuse mõju varasem

hindamine oleks asjakohane (varasem hinnang on nõuetele vastav) ning annab loataotluse

lahendamiseks piisavalt teavet. Ringkonnakohtu hinnangul on ehitusloa andmise otsustamisel

varasema hinnanguna detailplaneeringu menetluses koostatud keskkonnamõju strateegilise

hindamise aruande arvestamine kavandatava tegevuse mõju hindamiseks seetõttu kooskõlas

KeHJS regulatsiooniga.

31. 24. märtsi 2020. a korraldusega nr 151 kinnitas vastustaja muu hulgas Enefit282 õlitehase

keskkonnamõju hindamise eelhinnangu (dtl 807-817), millele tuginedes asus vastustaja

seisukohale, et olemasolevad andmed on piisavad järelduseks, et kavandatava tegevusega ei

kaasne olulist keskkonnamõju. Täpsemalt ei ole kavandataval tegevusel olulist mõju veele ja

välisõhule, piirmäärasid ei ületata müra ja õhusaaste osas, puudub vibratsioon, tegevusega ei

kaasne eeldatavalt ebasoodsat mõju inimeste tervisele, heaolule ega varale. Õlitootmisseadme

rajamine ei avaldada ebasoodsat mõju suhteliselt lähedal paiknevale Natura 2000 võrgustiku ala

kaitse eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaikadele.

Toodud järeldusele jõudmist selgitas vastustaja keskkonnamõju hindamise eelhinnangus.

Vastustaja tõi välja, et kavandatav ehitus hakkab paiknema olemasolevas Auvere

energiakompleksis, mille moodustavad kolmanda isiku käitised: Eesti Elektrijaam, Auvere

Elektrijaam, õlitootmisseadmed, samuti nende juurde kuuluvad raudteed, õliladu jm taristu.

Kolmas isik ei kavanda tegevusi, mis muudaks väljakujunenud maakasutust. Territooriumi lähedal

ei ole elupiirkondi, märkimisväärseid kultuuri- ja ajaloomälestisi ega teisi kaitsealuseid objekte.

Käitise territooriumile viivad transpordiühendused on juba välja ehitatud ja kasutusel põlevkivi ja

põlevkivitoodete veoks. Kavandatavast käitisest ca 1 km kaugusel loodes asub Mustajõe Natura

2000 ala. Käitisest ca 1 km kaugusel loodes ja kirdes asuvad III kaitsekategooria käpaliste

kasvukohad. KSH aruandes on järeldatud, et kavandatav tegevus ei mõjuta kaitsealuseid objekte,

kui tegevus jääb loodusala piirist kaugemale kui 150 m. Enamikku tervist ja heaolu mõjutavatest

valdkondadest Enefit282 tootmistegevus otseselt ei mõjuta. Enefit282 rajamisega ja käitamisega

kaasnevate mõjutegurite suurus ei põhjusta olulise keskkonnamõju ilmnemist võrreldes

olemasoleva energiatootmise kompleksi mõjudega, sest vanade energiaplokkide sulgemisel

asendatakse põlevkivi otsepõletamine uute efektiivsete PVT nõuetest paremate näitajatega

õlitootmisseadmetega. Enefit282 rajamisega ei kaasne looduslike alade hõivamist ega

maakasutuse muutust. Põlevkiviõli tootmisel tekkiv uttevesi on kõrvalsaadus, mis kasutatakse ära

osaliselt elektrijaamas, sh osaliselt kasutatakse seda ka Enefit282 seadmes. Reovee ja sademevee

käitluse mõju pinnaveele, sh veeheite mõju, on juba kogu energiakompleksis välja kujunenud ja

detailplaneeringuga kavandatu seda sisuliselt ei mõjuta. Mõju pinnasele ja põhjaveele on välistatud

mahutite jm projekteerimisel ja ehitamisel rakendatavate meetmetega. Pinnase ja põhjavee

jääkreostuse seireks on piirkonda rajatud ulatuslik seirevõrgustik. Enefit282 tuha käitlemisega

Eesti elektrijaama tuhaväljal ei kaasne olulise keskkonnamõju teket — kavandatav tegevus

moodustab sellest marginaalse osa. Enefit282 rajamisega õhku suunatavate saasteainete

heitkogused vähenevad võrreldes Auvere energiakompleksi viimaste aastate saastekoormusega.

Õlitööstuse laiendamisega ei kaasne piirkonna transpordikoormuses olulisi muutusi, sh on

5 Eelnõu nr 415 SE seletuskiri kättesaadav võrguleheküljel

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c68c9b31-19ae-4dcf-9cc5-4a6220f1515b

Eelnõu nr 800 SE seletuskiri kättesaadav võrguleheküljel

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4679f78b-53a1-43d9-ada6-65d49e67a9e0

arvestatud kogu kompleksi koosmõjuga. Soojuse mõju avaldub jahutusvee ärajuhtimise kaudu.

Enefit282 rajamisega kaasnev maksimaalne soojuskoormus koosmõjus olemasolevate seadmetega

on 95 % lubatud koormusest, Enefit282 osakaal selles on ca 4 %. Tegevusega kaasnevate

avariiolukordade esinemise võimalikkus, sealhulgas heite suurus ei muutu uue õlitehase

rajamisega oluliselt ja ei ole olulise keskkonnamõju allikaks.

32. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevaga on vastustaja piisavalt selgitanud ehitusloaga

kavandatava tegevuse mõju, tähelepanuta ei ole jäänud mõju olulisi aspekte. Vastustaja tugineb

eelhinnangus suuresti detailplaneeringu menetluses koostatud KSH aruandele ning on sellele

asjakohaselt ka viidanud, mistõttu on vastustaja seisukoha kujunemine jälgitav ja kontrollitav.

Ringkonnakohus jätab siinkohal KSH aruande põhjendused ja järeldused viidatud osas kordamata

ja tõdeb üksnes, et vastustaja on KSH aruande järeldusi eelhinnangus õigesti kajastanud. See

asjaolu ei ole haldusasjas ka vaidluse all. Valdavas osas ei ole kaebaja KSH aruande järeldusi ka

sisuliselt kahtluse alla seadnud. Vastavalt ei ole nende sisuline analüüs apellatsioonkaebuse

lahendamisel vajalik.

33. Kaebaja hinnangul ei ole detailplaneeringu menetluses koostatud keskkonnamõju strateegiline

hindamine siiski olnud piisav, et selle alusel ehitusloa andmisega lubatava tegevuse

keskkonnamõju välja selgitada ning otsustada keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine.

Täpsemalt leiab kaebaja, et KSH aruanne on puudulik kavandatava tehase kliimamõju hindamisel,

samuti hinnangus kohalike elanike tervisele ja tööhõivele ning rikutud on Natura hindamise

nõudeid.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

34. Selleks, et hinnata, kas vastustaja ehitusloa keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisel

selgitas välja kõik olulised asjaolud, tuleb piiritleda nende keskkonnamõjude ring, mille kohta tuli

võtta seisukoht ehitusloa menetluses. Et EhS-s puudub selle kohta detailsem regulatsioon, siis on

piiritlemisel abiks ehitusloa kontrollieseme võrdlemine keskkonna kompleksloa menetluse

kontrolliesemega.

Kui ehitusluba annab õiguse ehitada ehitist vastavalt ehitusprojektile (EhS § 38 lg 1), siis

keskkonna kompleksluba on vajalik THS §-s 19 nimetatud valdkonnas tegutsemiseks. Vastustajal

puudub pädevus keskkonna kompleksloa andmiseks. See õigus on Keskkonnaametil (THS § 27).

Erinev on ka nende küsimuste ring, mida kummagi loa andmisel hinnata tuleb (vrdl EhS § 42 lg-d

1,3 ja 4; THS § 41 lg-d 1-3). Muu hulgas tuleb keskkonna kompleksloa andmisel otsustada käitises

kasutatavate seadmete ja tehnoloogia vastavus parimale võimalikule tehnikale ning viide

kohaldatavatele parima võimaliku tehnika järeldustele või heite vältimise või vähendamise

meetmed ja tehnika (THS § 42 lg 2 p 5); toorme, abimaterjalide, pooltoodete ja kemikaalide,

samuti energia, kütuste, vee ja puhastusainete kasutamise ja tootmise maht ja säilitamise

tingimused ning säästliku kasutamise või taaskasutamise meetmed (THS § 42 lg 2 p 6); käitise

heiteallikad, heite vältimiseks või vähendamiseks kavandatavad meetmed ja tehnika, heite

piirväärtused või heite piirväärtuste asemel määratavad võrdväärsed parameetrid või tehnilised

meetmed ilma konkreetse tehnika või tehnoloogia kasutamise nõuet määramata (THS § 42 lg 2 p

7); välisõhus leviva lõhna, müra ja vibratsiooni allikad, tase ja mõju ning nende vältimise või

vähendamise meetmed võimaliku olulise või vähendamist vajava ebasoodsa mõju korral

keskkonnale (THS § 42 lg 2 p 8); ja pinna- ja põhjavee ning pinnase kaitsemeetmed ja omaseire

nõuded (THS § 42 lg 2 p 9).

Kuna EhS ei näe ette eelnimetatud küsimuste lahendamist ehitusloa menetluses, siis saab ehitusloa

ja keskkonna kompleksloa õigusliku regulatsiooni võrdlusest järeldada, et vastustajal puudus

pädevus nende küsimuste lahendamiseks ehitusloa menetluses. Teisisõnu ei saanud vastustaja

ehitusloa andmise kaudu lubada kolmandal isikul kasutada ehitist otstarbekohaselt

õlitootmistegevuseks.

35. Ringkonnakohtu hinnangul on selle kaudu eristatavad ka need kavandatava tegevuse

võimalikud keskkonnamõjud, mille hindamise seisukohalt olulised asjaolud pidi vastustaja

ehitusloamenetluses välja selgitama, et jõuda selgusele, kas keskkonnamõju on varasemalt

asjakohaselt hinnatud ja kas ehitusloa andmiseks on piisavalt teavet.

Asjakohane on siinjuures kolmanda isiku viide HMS § 5 lg-st 2 tulenevale haldusmenetluse

eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttele. On ilmne, et ehitusloa andmise menetluses ei oleks

olnud eesmärgipärane selgitada täpselt välja kavandatava ehitise õlitehasena käitamisega

kaasnevaid keskkonnamõjusid, mille hindamine ja mille vältimise või piiramise tingimuste

seadmine on keskkonna kompleksloa menetluse esemeks. Praegusel juhul ei olnud kahtlust, et

detailplaneeringuga kavandatud ehitiste otstarbekohaseks kasutamiseks on vajalik taotleda

keskkonna

kompleksluba.

Seetõttu

ei

pidanud

vastustaja

keskkonna

kompleksloa

kontrolliesemesse kuuluvaid küsimusi hindama ka ettevaatusprintsiibist lähtudes, s.o selleks et

vältida, et ehitisega seonduv keskkonnamõju mõnes osas üldse tähelepanuta jääb.

Ringkonnakohus möönab, et ehitusloa õiguslik regulatsioon otsesõnu ei välista ehitise

otstarbekohase käitamisega kaasneva keskkonnamõjuga arvestamist ehitusloa menetluses ka

juhul, kui selleks on vaja taotleda keskkonna kompleksluba. Kuid see saaks toimuda eelkõige

olukorras, kus on üheselt selgunud, et käitamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole

võimalik piisavalt vältida ega leevendada ka keskkonna kompleksloa menetluses seatavate nõuete

või tingimuste kaudu. Sellisele võimalusele osutab EhS § 44 p 10, mis ehitusloa andmisest

keeldumise alusena nimetab nii ehitamisest kui ka ehitisest tulenevat olulist keskkonnamõju, mida

ei ole võimalik piisvalt vältida ega leevendada. Sellest ei tulene siiski, et vastustajal olnuks

praegusel juhul ehitusloa menetluses kohustus asuda selgitama asjaolusid, mis kuuluvad

keskkonna kompleksloa kontrolliesemesse ega olnud osaks ehitusloa kontrolliesemest.

36. Kaeabaja väidab täpsemalt, et vastustaja pidanuks koguma täiendavaid andmeid õlitehase

käitamisega kaasnevate heidete, s.h tehase toodangu kasutamisest tuleneva süsinikuheite kohta,

isegi kui toodangu kasutamine toimub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, et hinnata tehase

käitamise mõju kliimale Eesti Vabariigi välislepingutest ja siseriiklikest arengudokumentidest

tulenevate eesmärkide valguses. Ringkonnakohus osutab, et tehase käitamisest tekkivate heidetega

seotud küsimused on osaks keskkonna kompleksloa kontrolliesemest (THS § 42 lg 2 p 7). Seega

ei olnud vastustajal kohustust võtta lõplikku seisukohta selles küsimuses ega koguda täiendavaid

andmeid tehase heidete kohta.

37. KSH aruandes on käsitletud planeeringualale rajatavate õlitehaste heiteid ning nende mõju

keskkonnale ja inimestele (dtl 137-155). KSH aruandes hinnati nii erinevate ühendite kui ka

peenosakeste heidet ning leiti kokkuvõtvalt, et planeeringuga kavandatav tegevus ei vii lubatud

normväärtuste ületamiseni. Õlitehase käitamine põhjustab keskkonnamõju, kuid arvestades

kaasnevaid muutusi soojuselektrijaama energiablokkide ja Auvere elektrijaama töös, on mõnede

saasteainete osas (SO2, NO2) ette näha kogu tööstuskompleksi mõju vähemist.

KSH aruandes (dtl 142) selgitati muu hulgas: „Enefit280 seadmete rajamise vajadus tuleneb

ENMAK 2030 rakendamisest, detailplaneeringu maksimaalse stsenaariumiga on arvestatud

Õhusaaste Vähendamise Programmi koostamisel ning selle keskkonnamõju strateegilises

hindamises. Kuna stsenaariumid ei ole saasteainete summaarset heitkogust silmas pidades

sõltumatud muudest energiamajanduses rakendatavatest tegevustest (õlitootmise maksimaalses

mahus realiseerimata jätmine võib tingida erinevate tegevuste muus mahus rakendamise vajadust),

ei ole detailplaneeringu tasandil asjakohane hinnata multivariantsete stsenaariumite summaarset

saasteainete heitkogust.“

CO2 heite ning sellega seotud riikliku kasvuhoonegaaside vähendamise kohta esitati KSH

aruandes (dtl 142-143) erinevate arengustsenaariumidega kaasnevad maksimaalsed hinnangulised

aastased CO2 heite kogused ning märgiti kokkuvõtteks: „Põlevkiviõli tootmise maksimaalse

tootmismahuga on arvestatud ENMAK 2030 raames, mille koostamise käigus hinnati ka kliimale

avaldatavat mõju. ENMAK 2030+ kavandatud kõikide meetmete rakendamise tulemusena võib

järeldada, et Eesti täidab rahvusvahelisel ja Euroopa Liidu tasandil võetud kohustusi

elektritootmise keskkonnamõjude vähendamiseks: eelkõige efektiivselt toimiva ja soovitud

signaale edastava Euroopa heitmekaubanduse süsteemi ning põlevkivitööstuses planeeritud

investeeringute ellu viimise tulemusena võib prognoosida taastuvelektri osakaalu suurenemist

Eesti elektri lõpptarbimises 2030. aastaks 30%-ni ning elektri tootmise portfelli keskmise CO2

sisalduse langemist tasemele 400-450 g/kWh (2012. aasta andmete alusel oli vastav näitaja 890

g/kWh koos summaarsete võrgukadudega), millele vastab summaarne õhku paisatud CO2 kogus

ca. 4,5 mln tonni aastas (2012. aasta andmete alusel oli vastav näitaja ca. 12 mln tonni)“

38. Seega on KSH aruandes toodud hinnangud ning järeldused õlitehase käitamise kohta ka

kaebuses esile toodud osas. Kaebaja väitel tugineb KSH vananenud andmetele ning ehitusloa

andmiseks oleks tulnud hinnata õlitehase käitamise mõju ajakohaselt kättesaadavaid andmeid ning

riiklikult võetud kohustusi ja eesmärke arvestades. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud see aga

ehitusloa andmise otsustamisel vajalik. Isegi halduskohtumenetluses esitatud kaebaja väiteid

arvestades ei ole tekkinud olukord, kus oleks vältimatult selgunud, et õlitehase käitamisega

kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada. Kaebaja

etteheited KSH aruandele keskenduvad sellele, et arvestamata on jäetud õlitehase toodangu –

põlevkiviõli – põletamisel vabanevate heitmete mõjuga ning, et kasvuhoonegaaside osas esitatud

alternatiivsed arengustsenaariumid arvestavad 2018. aasta põlevkivikasutusega varieerides üksnes

õli- ja elektritootmise osakaalu. Siinjuures vaatab kaebaja mööda asjaolust, et vaidlusaluse maa-

ala detailplaneering on kehtiv ning Keskkonnaministeerium pädeva asutusena kinnitas

planeeringumenetluses koostatud KSH aruande ilma märkusteta. Seetõttu vastab KSH aruanne

KeHJS § 11 lg-s 6 nimetatud aruande tunnustele ning vastustaja oli õigustatud tuginema aruande

järeldustele ehitusloa menetluses vaatamata sellele, et mõnes aspektis võib olla võimalik KSH

aruande metoodika või järeldused kahtluse alla seada. Määrav on siinkohal aga see, et kaebaja

väited puudutavad üheselt KSH aruande puudusi õlitehase käitamise, mitte selle ehitamise mõjude

hindamisel.

Asjaolu, et 2022. aasta aprillis avaldatud KPP elluviimise aruandes on esitatud seisukoht, et Eesti

riiklikult seatud 2030. a heite vähendamise eesmärgi saavutamisest jääb veidi puudu, saavutades

eesmärgiks seatud 70% asemel ca 69% heitkoguste vähenemise ning et seetõttu tuleb nii 2030.

kui 2050. aasta kliimaeesmärkideni jõudmiseks rakendada täiendavaid meetmeid, ei saanud

vastustaja aga 2020. aastal ehitusloa andmisel arvesse võtta.

39. Kuigi kaebaja on väitnud, et õlitehase rajamine on ilmses vastuolus Eesti riiklike

kliimaeesmärkidega, möönab kaebaja siiski, et kolmandale isikule kavandatava tegevuse

lubamiseks vajaliku keskkonna kompleksloa andmine ei ole välistatud. Nii märgib kaebaja 10. mai

2022. a esialgse õiguskaitse taotluses viitega Keskkonnaameti poolt keskkonnamõjude hindamise

algatamisele kolmanda isiku keskkonna kompleksloa taotluse menetluses: „/…/KMH ja

kompleksloa menetluse tulemusena võib selguda, et õlitehase käitamine vastavalt algsele

tehnilisele lahendusele ei ole võimalik, kuna arendaja soovitud viisil käitamine tooks kaasa olulise

keskkonnahäiringu KeÜS § 3 lg 1 või keskkonnaohu KeÜS § 5 tähenduses ning puudub võimalus

seda leevendada. Niisiis on KMH algatamise tulemusena suurenenud oluliselt tõenäosus, et tehase

käitamiseks arendaja soovitud viisil ei ole võimalik anda keskkonnakaitseluba.“ Seega nõustub

kaebaja tegelikult sellega, et ehitusloa andmise ajal ei olnud kindlust selles, et kolmandale isikule

keskkonna kompleksloa andmine on välistatud. Teisisõnu ei olnud sugugi selge, et õlitehase

keskkonnamõju ei ole võimalik vältida ega leevendada.

40. Ringkonnakohus nõustub vastustaja, kolmanda isiku ja halduskohtuga selleski, et Pariisi

kliimaleppe, samuti riiklike arengudokumentide sätted on sedavõrd üldised, et nende vahetu

rakendamine haldusmenetluses ei olnud lubatav. Olukorras, kus seadusandja ei ole kehtivas

õiguses sätestanud kliimaeesmärkide saavutamise mehhanismi ega kehtestanud sellega seotud

konkreetseid piiranguid, oli äärmiselt piiratud vastustaja võimalus kaebuses esitatud argumentidel

keelduda ehitusloa väljastamisest. Ehitusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud EhS §-s 44

ning vastustaja ei saanud keelduda ehitusloa andmisest ega piirata detailplaneeringuga määratud

ehitusõigust muul alusel. Iseenesest võivad välislepingud tõesti olla siseriiklikult otsekohalduvad,

kuid selleks on nõutav, et välislepingu rakendatavast sättest vahetult tuleneks õigus või kohustus,

mis on sedavõrd selge, et see on asjakohases menetluses rakendatav. On ilmne, et

kliimaeesmärkide seadmine sellele nõudele ei vasta. Vastustajal puudus võimalus kliimaleppe või

siseriiklikult kehtestatud eesmärke silmas pidades keelduda kaebajale ehitusloa andmisest.

41. KSH aruandes on esitatud andmed ja seisukohad õlitehase mõjust kohalike elanike tervisele ja

tööhõivele (dtl 117-118, 125, 181-184). Neist ilmneb, et õlitehase käitamine ei too kaasa inimesele

ohtlikuks hinnatud ühendite ja osakeste piirväärtuste ületamist piirkonnas, kuid võib kaasa tuua

tööhõive suurenemise.

Õlitehase mõju elanike tervisele seondub eelkõige tehase käitamisel tekkivate heidetega. Samuti

on tehasel kaudne mõju, kuna tehases kasutatava põlevkivi kaevandamine on seotud inimeste

töötamisega potentsiaalselt terviseriskiga töökeskkonnas. Ringkonnakohtu hinnangul on ka need

võimalikud õlitehase käitamise mõjud sellised, mis sõltuvad keskkonna kompleksloa menetluse

tulemustest. Eelkõige ei saanud vastustaja ehitusloa andmisel olemasolevate andmete pinnal

järeldada, et õlitehase käitamisel avaldub kohalike elanike tervisele oluline keskkonnamõju, mida

ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada. Kuna tegemist ei ole vahetult ehitusloa

kontrolliesemesse kuuluva küsimusega, siis ei olnud vastustaja kohustatud selles osas täiendavaid

andmeid koguma.

Õlitehase mõju kohalike elanike tööhõivele ei olnud ehitusloa andmise otsustamisel lahendatavaks

küsimuseks ega asjaoluks, millega ehitusloa andmisel tuli arvestada Ringkonnakohus ei näe

võimalust, et vastustaja oleks saanud keelduda ehitusloa andmisest isegi juhul, kui õlitehase

rajamisel puuduks soodne mõju piirkonna tööhõivele. EhS regulatsioon ei anna selles osas

pädevale organile kaalutlusõigust ega näe ette alust ehitusloa andmisest keeldumiseks.

42. Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette tuginemist KSH aruandele olukorras, kus KSH

aruande Natura hindamine on puudulik.

Apellatsioonimenetluses on kaebaja asunud väitma, et oluline olnuks lisaks võimalikule mõjule

Mustajõe loodusalale hinnata ka õhusaaste mõju Puhatu linnualale. Viimase kohta ei ole KSH

aruandes aga midagi öeldud. Samuti leiab kaebaja jätkuvalt, et Mustajõe loodusala osas on KSH

hinnang puudulik.

43. Eespool toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et õlitehasest lähtuva võimaliku õhusaaste

mõju hindamine mõlema loodusala suhtes kuulub keskkonna kompleksloa kontrolliesemesse ning

vastustaja oli õigustatud ehitusloa andmisel tegema KSH aruande pinnal järelduse, et ehitusloaga

lubataval tegevusel puudub mõju Natura aladele. Seda järeldust ei väära asjaolu, Keskkonnaamet

on algatanud keskkonnamõjude hindamise kolmanda isiku keskkonna kompleksloa menetluses

muu hulgas võimaliku õhusaaste mõju hindamiseks Natura aladele. Kuna ehitusloa menetluse ajal

puudus teave tehase käitamisega seotud heidete mõju võimalikkusest Natura aladele ning tegemist

ei ole vahetult ehitusloa kontrolliesemesse kuuluva küsimusega, siis ei pidanud vastustaja seda

asjaolu täiendavalt uurima.

44. Õlitehase püstitamisega vahetult kaasneva mõju kohta selgitas ringkonnakohus 16. juuli

2021. a määruses asjas kogutud täiendavatele tõenditele tuginedes, et: „Ekspertide selgitustest

nähtub ringkonnakohtu jaoks koosmõjus KSH aruandega piisava selgusega, et KSH aruandes

toodud sõnastuse teatud ebamäärasus ning tegevused mõjude vältimiseks (leevendusmeetmed) on

seotud planeeringu põhjaossa kavandatud järeltöötluskompleksi ja selle juurde uue juurdepääsutee

rajamisega, mitte kavandatava uue õlitehase rajamisega. Arvestades ka asjaolu, et E280-2

ehitusloas ettenähtud ehitised jäävad Mustajõe loodusala piirist tunduvalt kaugemale kui on KSH

aruandes negatiivse mõju vältimiseks ette nähtud ehitustegevuse vaba puhvertsoon ja hoonete

vaba puhvertsoon ning ehitised jäävad ka selgelt väljapoole ala, mille korral esineb vajadus

kaaluda täiendavalt võimalikku mõju Natura alale (tõendada projekti mõju puudumist

niiskusrežiimile), on ekspertide selgitused veenvad ning ehitustegevusega kaasnev ebasoodne

mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile Euroopa Kohtu standardile nõutavalt piisava

selgusega välistatud.“

Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal ega korda 16. juuli 2021. a määruse asjakohaseid

põhjendusi, kuna kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses seadnud kahtluse alla ringkonnakohtu

seisukoha kujunemisel aluseks olnud faktilisi asjaolusid ega esitanud väiteid või põhjendusi,

millele ringkonnakohus ei oleks määruses juba vastanud.

45. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et ehitusloa andmisel ei olnud vastustaja kohustatud

koguma täiendavaid andmeid õlitehase käitamise keskkonnamõjude kohta ning 24. märtsi 2020. a

korraldusega nr 151 õiguspäraselt jättis algatama keskkonnamõjude hindamise. Olemasolevate

andmete pinnal puudus vastustajal alus järelduseks, et kavandatava ehitise või ehitamisega

kaasneb oluline keskkonnamõju, s.h keskkonna kompleksloa kontrolliesemesse kuuluvate

asjaolude tõttu, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada.

46. Olukorras, kus vastustaja õiguspäraselt jättis algatamata keskkonnamõju hindamise, ei olnud

tal alust tuvastada sellise olulise keskkonnamõju esinemist, mis vastavalt kaebaja osutatud

õiguslikule alusele (EhS § 44 p 10) tinginuks ehitusloa andmisest keeldumise. Samuti ei ole

tegemist olukorraga, kus vastustaja oleks õigusvastaselt jätnud välja selgitamata ehitusloa taotluse

lahendamisel olulise asjaolu, millega arvestamine oleks võinud muuta asja otsustamist.

Kolmanda isiku esitatud eksperthinnangute tõendina arvestamine

47. Ringkonnakohus nõustub, et halduskohtu otsus on vastuoluline kolmanda isiku 21. mail 2021

esitatud tõenditega arvestamise osas. Otsuse resolutsiooni kohaselt jäi rahuldamata kaebaja taotlus

kolmanda isiku esitatud tõenditega arvestamata jätmiseks. Samas otsuse põhjendustes (otsuse

punkt 21) leidis halduskohus, et kaebaja taotlus tõendite arvestamata jätmiseks on põhjendatud.

See eksimus ei tingi siiski halduskohtu otsuse tühistamist. Halduskohus ei ole viidanud

eksperthinnangutele kui tõenditele otsuse põhjendustes. Teiseks puudutavad eksperthinnangud

suuresti KSH aruande arusaadavust ja tõendiväärtust küsimuses, kas ehitusloaga lubatud tegevuse

mõju Mustajõe loodusalale on välistatud. See on aga küsimus, mille pidi halduskohus tõendit

(KSH aruannet) hinnates ise lahendama (HKMS § 165 lg 1 p-d 1 ja 2). Lisaks võttis

ringkonnakohus vaidlusalused tõendid asja materjalide juurde 16. juuli 2021. a määrusega.

Seetõttu on halduskohtu eksimus apellatsioonimenetluses kõrvaldatud ning puudub vajadus asja

halduskohtule tagasi saatmiseks.

48. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 4. juuni 2021. a otsus

muutmata.

Taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

49. 10. mai 2022. a menetlusdokumendis esitas kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse korras

ehitusloa kehtivuse peatamiseks. Kaebaja osutab, et pärast ringkonnakohtu 16. juuli 2021. a

määrust, millega ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse abinõu, on ilmnenud uus asjaolu.

Nimelt algatas Keskkonnaamet kolmanda isiku keskkonna kompleksloa menetluses

keskkonnamõju hindamise leides, et detailplaneeringu KSH aruanne on puudulik.

Kaebaja hinnangul, kui õlitehase ehitus jätkub, osutub kaebuse eesmärgi saavutamine

kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. See vähendab märkimisväärselt olulist

keskkonnamõju minimeerivate või vältivate lahendusvariantide hulka ning suurendab tõenäosust,

et tegevusloa (kompleksloa, kasutusloa või uue ehitusloa) üle otsustaja teeb järeleandmisi

keskkonna kahjuks. Isegi juhul, kui vaidluse tulemusena ehitusluba tühistataks on väheusutav, et

selle tagajärjeks oleks ehitiste lammutamine. Apellant juhib tähelepanu, et õlitehase ehitiste

valmimise järel on nende lammutamine võimalik vaid juhul, kui ehitiste olemasoluga kaasnev

kahju keskkonnale on olulisem kui lammutamisega kaasnev kahju vastustajale ning kolmandale

isikule.

50. Ringkonnakohus leiab, et keskkonnamõju hindamise alustamine keskkonna kompleksloa

menetluses ei ole asjaoluks, mis tingiks ringkonnakohtu 16. juuli 2021. a määruse seisukohtade

muutmise. Esialgse õiguskaitse kohaldamist taotledes ei ole kaebaja väitnud, et keskkonnamõju

hindamise alustamise põhjuseks oleks võimalikud keskkonnamõjud, mis ilmnevad tehase

ehitamise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub Keskkonnaameti 6. aprilli 2022 otsusest

nr DM-106545-69, et keskkonnamõju hindamise algatamise tingivad üksnes õlitehase käitamisega

kaasnevad võimalikud keskkonnamõjud. Arvestades, et keskkonna kompleksluba ongi nõutav

tehase käitamiseks, siis võib ka eeldada, et keskkonna kompleksloa menetluses selgitatavate

asjaolude ringi kuuluvad küsimused just tehase käitamise, mitte tehase ehitamise mõjudest.

Seetõttu ei saa Keskkonnaameti otsuse pinnalt järeldada selliste uute asjaolude ilmnemist, mis

oluliselt suurendaks kaebuse rahuldamise tõenäosust või muudaks selles osas kaebusega kaitstava

avaliku huvi ning kolmanda isiku huvi tasakaalu praeguses vaidluses.

Ringkonnakohus ei pea siinjuures asjakohaseks kaebaja arutlust sellest, et ehitusloa kehtivuse

peatamata jätmine võib suurendada võimalust, et Keskkonnaamet annab kolmandale isikule

keskkonnakompleksloa või vastustaja ehitisele kasutusloa või uue ehitusloa. Käesolevas asjas

kaebuse lahendamisega ei otsusta kohus keskkonna kompleksloa, kasutusloa ega võimaliku uue

ehitusloa andmise õiguspärasuse üle. Seetõttu ei saa kaebusega kaitstav huvi ulatuda nende lubade

väljaandmise vältimisele. Ringkonnakohus mõistab kohtumenetluses esitatud kaebaja väiteid ja

seisukohti selliselt, et kaebuse eesmärgiks on vältida kliimat ja keskkonda kahjustava tehase

käivitamist. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, et juhul, kui kaebaja saab ehitamist jätkata,

siis oleks selle eesmärgi saavutamine raskendatud, kuna see võiks viia järeleandmiste tegemiseni

kompleksloa väljastamisel. Kehtiv õigus sellist seost ette ei näe. Keskkonna kompleksloa

väljastamine on kohtus vaidlustatav, mistõttu saab kaebaja võtta samme, kui keskkonna

kompleksluba tema hinnangul õigusvastaselt väljastatakse. Ehitusloa tühistamine käesolevas asjas

ei ole aga jätkuvalt takistatud. Kaebuse eduväljavaateid ning kaalul olevaid huve kaaludes

ringkonnakohus siiski jätkuvalt ei pea esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks.

Menetluskulud

51. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

52. Vastustaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes

õigusabikuluna kaebajalt kokku 3084 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus jagab halduskohtu

seisukohta, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud, sest

ehitusloa andmine ja seega ka osalemine ehitusloa õiguspärasust puudutavas kohtuvaidluses ei

välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Nii ruumiline planeerimine kui kehtiva planeeringu alusel

ehitusloa andmine kuulub kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka. Käesoleva vaidluse asjaolud ei

ole ka sedavõrd erilised, et see õigustaks õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt. Nagu

ringkonnakohus eespool selgitas on vastustaja täitnud talle pandud kohustused ehitusloa

menetluses ega pidanud selgitama või hindama asjaolusid, mis kuuluvad keskkonna kompleksloa

kontrolliesemesse. Seetõttu, kuigi ehitusluba anti riiklikult olulise mõjuga ehitise püstitamiseks, ei

olnud ehitusloa andmiseks vajalik rakendada teadmisi ja oskusi, mida vastustajalt tema tavapärase

tegevuse raames ei saa eeldada.

Vastustaja taotlus jääb rahuldamata ning tema apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda

kanda.

53. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 8 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kuna HKMS § 108 lg-1 järgi kannab menetluskulud kaebaja,

siis on kolmandal isikul õigus nõuda menetluskulude hüvitamist kaebajalt. Seda õigust ei väära

asjaolu, et vastustaja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 108 lg 8 ei

sea kolmanda isiku menetluskulude kaebaja kanda jätmist sõltuvusse sellest, kas kolmanda isikuga

samal poolel olnud vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldatakse, vaid sellest, kas

menetluskulud jäävad kolmanda isikuga samal või vastaspoolel olnud poole kanda.

Kolmas isik esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja kuludokumendid, taotledes

õigusabikuluna kaebajalt kokku 30 956,40 euro väljamõistmist.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohtumenetluses omaks võetud praktika kohaselt ei

saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme

kohtus. Ringkonnakohus ei näe, et praegusel juhul esineks selliseid asjaolusid, mis tingiksid sellest

põhimõttest kõrvale kaldumise. Kaebuse menetluse ajal halduskohtus toimus kaks

määruskaebemenetlust ning kolmas isik esitas täiendavad tõendid. Apellatsioonimenetluse ajal

toimus

üks

määruskaebemenetlus

ning

kuigi

kolmas

isik

esitas

tõendeid

ka

apellatsioonimenetluses, ei pidanud ta tegema pingutusi tõendi hankimiseks. Seetõttu ei saa ole

alust arvamuseks, et apellatsioonimenetluses osalemine nõudis õigusabi kasutamist halduskohtu

menetlusega võrreldes suuremas mahus. Kolmanda isiku põhjendatud menetluskulud ei saa seega

apellatsioonimenetluses olla suuremad kui halduskohtult taotletud 3150 eurot ilma käibemaksuta.

Ringkonnakohus peab võimalikuks lähtuda kolmanda halduskohtule esitatud taotluses märgitud

summast, kuigi halduskohus jättis kolmanda isiku taotluse rahuldamata. Sellele vaatamata nähtub

taotlusest, millises ulatuses kulusid kolmas isik halduskohtus kandis. Ühtlasi ole see ka kaebajale

indikatsiooniks võimalike kulude suuruse osas apellatsioonkaebuse esitamise otsuse tegemisel.

11. mai 2022. a otsuses asjas nr 3-20-663 (p 21) muutis Riigikohus oma pikaajalist praktikat

õigusabiteenuse käibemaksu väljamõistmise osas. Riigikohus osutas, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 174 lg 10 näeb ette, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu

hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul

põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuigi viidatud säte ei kohaldu

halduskohtumenetluses (vt HKMS § 108 lg 12), pidas Riigikohus siiski vajalikuks ühtlustada

menetluskulude väljamõistmise praktikat tsiviil- ja haldusasjades, sest võimalikud probleemid

sisendkäibemaksu osalise mahaarvamisega ja selle tõendamisega on tsiviil- ja haldusasjades

samasugused. Seetõttu edaspidi halduskohtumenetluses sarnaselt tsiviilkohtumenetlusele on

menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks isiku kinnitus, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui

avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema

kasuks välja ilma käibemaksuta.

Kolmas isik ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saaks muul põhjusel

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavalt mõistab ringkonnakohus kaebajalt kolmandi isiku

õigusabikulude katteks välja 3150 eurot, millele ei lisandu käibemaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Osaliselt jõustunud Riigikohtu lahendiga 11.10.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 3-5

ning Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punktid 3-4.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

4. Tühistada Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 27. märtsi 2020. a korraldus nr 157.

5. Lubada Enefit Power AS-il teha kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

ehitustöid, mis on hädavajalikud tühistatud korralduse alusel ehitatud ehitise ohutuse ja

säilimise tagamiseks.

6. Mõista Narva-Jõesuu linnalt Mittetulundusühingu Loodusvõlu kasuks välja menetluskulud

15 133 eurot 50 senti. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.