2-21-15463/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-15463

Kohtuasi

X hagi Eesti Metsloomaühingu vastu omandiõiguse

tunnustamiseks ning looma väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Maia Ploom

Kostja Eesti Metsloomaühing (registrikood 80422241),

lepinguline esindaja Pille Tees

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 20. mai 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 28. aprilli 2022. a otsuse

peale tsiviilasjas nr 2-21-15463 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Eesti Metsloomaühingul ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-15463

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Eesti Metsloomaühingu (kostja, ühing) vastu

omandiõiguse tunnustamiseks ja looma väljanõudmiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt peab hageja tema omandis oleval kinnisasjal miniloomaaeda. Üheks

miniloomaaia asukaks oli valge hõberebane. 2021. a juuni alguses kadus rebane hageja

kinnistult. Sotsiaalmeedias ja avalikus meedias avaldatu kohaselt märgati rebast esmalt 6. juunil

2021. Rebane püüti 16. juunil 2021 kinni ja toimetati kostja loomade hoiukodusse.

1.2. Kui hageja sai teada, et rebane on kinni püütud, tegi ta meedias avaldatud fotode põhjal

kindlaks, et tegemist on tema rebasega. Hageja tütar pöördus 17. juunil 2021 kostja poole

sooviga rebane tuvastada ja hoiukodust kätte saada. Kostja ei soostunud rebast tagastama enne,

kui hageja on tasunud kostja nõutud 1000 eurot. Hageja ja tema tütar ei olnud nõus seda summat

pimesi tasuma. Hageja ei ole põhimõtteliselt selle vastu, et hüvitada kostjale põhjendatud

kulutused. Vaidlus on selles, millised on vajalikud ja põhjendatud kulutused, mille hageja peab

hüvitama. Kostja ei ole suutnud kulutusi põhjendada. Pooled vaidlesid looma tagastamise üle

kuni hagi esitamiseni.

1.3. Hageja on esitanud kostjale tõendid rebase kuuluvuse kohta. 3. augustil 2021 vastas kostja,

et hageja esitatud tõendid ei ole piisavad. Kostja põhjendused on otsitud ja absurdsed. Hagejale

jääb mulje, et kostja ei soovi looma tagastada. Hageja nõustus, et ta eksis kuupäevaga. Hageja

on varem väitnud, et rebane pääses lahti 5. juunil, kuid tegelikult kadus ta juba 1. juunil.

Hagejale jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid kostja aktsepteerib.

1.4. Hageja palus kohustada kostjat andma talle üle kostja valduses olev ja hagejale kuuluv

hõberebane. Hageja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg-le 3 ja

asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 80.

1.5. Looma omandiõiguse tõendamiseks esitas hageja kohtule samad tõendid, mis ta esitas

kostjale. Hageja esitas Läti Vabariigis väljastatud rebase registreerimistunnistuse, millest

nähtuvalt on tegu 22. aprillil 2018 sündinud valget värvi rebasega. Rebase nimi oli tema

omandamisel Heisa, kuid hageja on nimetanud looma ümber eestipärase nimega Roosi. Samuti

esitas hageja rebase endise omaniku Y väljastatud dokumendi, mille kohaselt on hageja

omandanud temalt rebase. Dokument täpsustab, et tegemist on emasloomaga. Hageja esitas

fotod rebasest hageja kinnistul. Fotodelt on äratuntav meedias avaldatud fotodel olev rebane.

1.6. Tegemist on küllalt haruldase hõberebasega, keda Eestis looduses ei kohta. Kostja väited,

et tegu võiks olla mõne muu rebasega, on vähetõenäolised. Olukorras, kus kattuvad rebase

kadumise ja leidmise aeg ja koht ning pole teada, et lähiümbruses peaks keegi samasugust

rebast, ei saa kostja valduses olla muud rebast. Hageja ei eita, et rebane leiti üles tema kinnistust

kümneid kilomeetreid eemal, kuid territoriaalselt langeb rebase kadumise ja leidmise koht

kokku. Hageja on rebase ära tundnud ja veendunud, et tegu on talle kuuluva rebasega. Alates

sellest, kui hageja esitas looma tagastamise nõude, on kostja valdus omavoliline ja pahauskne.

Kostja motiivid looma väljaandmisest keeldumiseks seisnevad üksnes raha nõudmises.

1.7. Kuna sarnaseid loomi Eestis ei müüda, saab rebase hinna määramisel lähtuda kuulutustest

Poolas, kus müüdi rebast u 220 euroga.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2-21-15463

2.1. Kostja vastuse kohaselt tegi kohaliku Jahimeeste Seltsi liige 2. juunil 2021 foto Kamariku

karjääri lähedal hulkunud valgest rebasest. 6. juunil 2021 nägi ühingu vabatahtlik Kamariku

karjääris valget rebast, kes tundus käitumise poolest olevat kodustatud. Loom ei kartnud inimest

ja oli uimane. Järgnevad päevad kinnitasid, et loom ei oska ise endale toitu hankida ja hoiab

inimese ligi. Samas ei lasknud ta ennast kinni püüda. Kuna looma elu ja tervis olid ohus, võtsid

ühingu vabatahtlikud kasutusele meetmed, et loom kinni püüda, sh paigaldasid lõkspuurid,

rentisid drooni ja viisid karjääri alale toitu. Lisaks oli teada, et Keskkonnaamet võib anda

jahimeestele korralduse loodusesse pääsenud võõrliigi esindaja hukata. Otsus rebane kinni

püüda oli ajendatud ühingu vabatahtlike soovist vältida looma hukkumist või hukkamist.

2.2. 14. juunil 2021 andis Eesti Jahimeeste Selts oma kodulehel teada, et Lääne-Virumaal on

nendeni jõudnud mitmelt kohalikult jahiseltsilt fotod valgest rebasest. Sotsiaalmeedias levisid

fotod samast rebasest. 16. juunil 2021 õnnestus ühingu vabatahtlikel rebane kätte saada ja

hoiukodusse toimetada. Selleks ajaks oli rebane karjääri alal ja selle lähiümbruses hulkunud

vähemalt kaks nädalat, suure tõenäosusega kauemgi. Kontrollimisel selgus, et rebasel puudub

kiip. Ühing andis leitud rebasest teada Keskkonnaametile ning Põllumajandus- ja Toiduametile

(PTA), et selgitada, kuidas loom on Eestisse toodud ning kuidas sattus registreerimata ja kiibita

loom metsa.

2.3. Pärast rebase kättesaamise teate sotsiaalmeedias levimist pöördus hageja 17. juunil 2021

Facebook Messenger vahendusel ühingu poole ja palus rebasest fotot, et tuvastada, kas tegu

võib olla tema loomaga. Hageja märkis samas vestluses, et kui tegemist on tema loomaga,

soovib ta looma tagasi saada. Seega ei olnud hageja ise veendunud, et tegu on tema loomaga,

ning märkis mikrokiibi paigaldamise küsimuse peale, et „kiipi ei mäleta“. Tõendeid rebase

omandiõiguse kohta hageja ei esitanud. Järgnevates vestlustes palus kostja esindaja hagejal

tõendada omandiõigust ja saata rebase fotod. Kostja selgitas hagejale, et pärast omandiõiguse

tõendamist tuleb looma tagasisaamiseks hüvitada ühingu tehtud kulud püüdmisele, puuride ja

transpordivahendite kasutamisele, drooni laenutamisele, hoidmisele ja pidamisele ning

veterinaari vastuvõtuga kaasnenud kulud. Telefonivestluses selgitas hageja kostja esindajale, et

rebane on olnud tema juures kaks aastat ja tegemist on vana loomaga.

2.4. 17. juunil 2021 pöördus ühingu poole hageja tütar C, kes väitis, et rebane on 3-aastane,

pere olevat ta alles saanud ja pole jõudnud kiipida. C polnud kindel, kas tegemist on nende pere

rebasega. Kostja esindaja palus hageja tütrel saata nende pere rebasest fotod nii näost, kehast,

külgedelt kui ka pealt. Hageja tütre väitel tal oma loomast fotosid ei olnud.

2.5. 29. juunil 2021 Virumaa Teatajas ilmunud artiklis teatas hageja, et ühingu kinnipüütud

rebane kuulub talle, rebane põgenes ööl vastu 5. juunit ning hageja jälgis looma kodu juures

olevast valvekaamerast, kuni ta põgenes. Väidetavalt oli hageja pöördunud ka Eesti Jahimeeste

Seltsi poole ja palunud abi rebase leidmisel. Kostja kontrollis seda väidet ja tegi järelepärimised

kõigile Lääne-Virumaa jahtkondadele. Rahklale lähimad 12 jahtkonda kinnitasid kostjale, et

nende poole pole sellise abipalvega keegi pöördunud. Arvestades, et rebast nähti karjääri alal

juba enne 5. juunit ning hageja ja tema tütre väited rebase omandamise ajast olid vastuolulised,

süvenes kahtlus, et karjäärist kinni püütud rebane ei kuulu hagejale. Kahtlust süvendas asjaolu,

et väidetav omanik ei ole rebast otsinud ning puudusid igasugused teated ja kuulutused kadunud

rebasest.

2.6. 30. juuni 2021. a vastuses selgitas kostja hagejale uuesti kohustust tõendada looma

omandiõigust. Ühing palus esitada looma omandamist tõendava dokumendi või veterinaari

juures vormistatud dokumendid või arved või fotod, samuti kirjeldada oma rebast, sh välimust,

ning selgitada millal ja mis asjaoludel rebane kadus ning kuhu sellest teada anti.

2-21-15463

2.7. 2. juulil 2021 pöördus hageja uuesti ühingu poole e-kirjaga ning teatas, et soovib tuvastada

ühingu poolt kinni püütud valge rebase. 9. juulil 2021 saabus ühingule juristi vahendusel hageja

nõue rebase tagastamiseks. 13. juuli 2021. a kirjaga edastas esindaja hageja nimel kostjale fotod

rebasest, foto 22. aprillil 2018 sündinud valge rebase nimega Heisa passist ning nn fototõendi

„loomade omandamine Lätist“. Viimasest dokumendist nähtub, et hagejale on tundmatu isik

andnud üle erinevaid metsloomi, sh emase hõberebase. Dokumendilt ei nähtu üle antud

loomade identifitseerimist võimaldavaid andmeid, sh sünniaegu, nimesid, märgistust, puudub

üleandmise aeg ja koht, samuti loomad üle andnud isiku andmed. Tõendid (passi foto ja

omandamise dokument) pole omavahel seostatavad.

2.8. 3. augusti 2021. a vastuses selgitas kostja, et esitatud tõendid ei tõenda rebase kuulumist

hagejale. Kostjale oli teada, et hagejal on ka teisi rebaseid, mistõttu ei saa välistada, et andmed

on esitatud teise rebase kohta. Läti registri väljavõte ei võimaldanud looma identifitseerida ei

nime, vanuse ega mistahes muu iseloomuliku tunnusega. Valgele rebasele väljastatud passi

esilehe fotolt nähtub, et nimi "Roosi“ on hiljem nimele "Heisa" harilikuga juurde kirjutatud.

Kostja valduses olev rebane on karvastiku värvilt oluliselt teistsugune. Kõrvaldamata olid

vastuolud rebase kadumise aja ning tema omandamise aja vahel.

2.9. Hagejal on kohustus tõendada, et kostja valdab temale kuuluvat asja. Hageja ei ole looma

omandiõigust tõendavaid dokumente ka kohtule esitanud ega ole suutnud looma välimust

kirjeldada. Hageja tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, et kinni püütud rebane on sama,

kelle fotod hageja esitas. Hageja on kohut eksitanud väitega, et tuvastas oma looma meedias

avaldatud fotode alusel ja pöördus siis kostja poole. Kostja esitatud tõenditest nähtub üheselt,

et hageja küsis kostjalt esimestes 17. juuni 2021. a kirjades fotot, sama tegi hageja tütar.

Usutavad ei ole hageja väited, et ta varem eksis looma kadumise kuupäevaga. Jääb selgusetuks,

milliseid nn looma kadumise asjaolusid on hageja mitme kuu jooksul üritanud selgeks teha ning

miks ta nüüd väidab, et tema loom siiski 1. juunil kadus, mitte 5. juunil, nagu hageja on varem

veendunult väitnud. Sama väitis hageja Virumaa Teatajas avaldatud artiklis, kus ta viitas, et

jälgis oma looma kadumise hetkel valvekaamerast. Kostjale jääb mulje, et hageja soovib

õigusliku aluseta omandada looma, kes pole talle kunagi kuulunud. Hageja ei ole oma

väidetavalt kadunud looma kunagi otsinud. Kostja ei ole kohustatud lubama hagejal loomaga

tutvuda, kui ta ei suuda isegi kirjeldada kadunud rebase välimust.

2.10. Kostja on hagejale selgitanud, et kui hageja suudab tõendada looma omandiõigust, tuleb

tal hüvitada looma püüdmise ja pidamise kulud, samuti tasuda leiutasu. Kostja viitas AÕS §

101 lg-le 1.

2.11. Eksitavad on hageja väited, et tegu on küllaltki haruldase loomaga. Hageja ei ole ainus,

kes Eestis sama liiki loomi on pidanud või peab. Ebaõiged on hageja väited, et kattuvad rebase

kadumise ja leidmise koht ning aeg. Karjääri ala, kust kostja valduses olev rebane püüti, asub

hageja elukohast kümneid kilomeetreid eemal. Hageja on esitanud rebase kadumise aja kohta

vastuolulisi andmeid. Puuduvad igasugused andmed, et hageja oleks kadunud looma otsinud.

2.12. Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista kulud õigusabile 840 eurot. Kostjale

on osutatud õigusabi hinnaga 80 eurot ja 120 eurot tunnis. Hagiavaldusega tutvumiseks ja

sellele vastamiseks kulus 6,5 t ja 520 eurot. Hageja täiendavate seisukohtadega tutvumiseks ja

kohtu pöördumisega tutvumiseks, samuti seisukoha esitamiseks kulus 2,5 t ehk 200 eurot.

Menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 120 eurot. Kostja palus mõista menetluskuludelt

välja ka seadusjärgses määras viivise.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2-21-15463

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt

kostja kasuks menetluskuludena välja 840 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni. Kohus märkis otsuse põhjendustes, et ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 2. juunil 2021 tegi

Jahimeeste Seltsi liige foto Kamariku karjääri lähedal hulkunud valgest rebasest ning

vabatahtlike tegevuse tulemusena püüdis kostja rebase 16. juunil 2021 kinni. Pooled vaidlevad

selle üle, kas kinni püütud hõberebane kuulub hagejale ja on kostja ebaseaduslikus valduses,

mistõttu peab kostja looma hagejale tagastama.

3.2. Maakohus leidis, et hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele suutnud menetluses

tõendada, et kostja valdab just hagejale kuuluvat rebast. Kohus selgitas 10. detsembri 2021. a

pöördumises hagejale vajadust tõendada rebase kuuluvust. Kohtu määratud tähtajaks ja enne

eelmenetluse lõppemist hageja vajalikke lisatõendeid ei esitanud. Hageja soovis esitada uusi

tõendeid pärast eelmenetluse lõppemist, kuid ka need tõendid ei oleks nende vastuvõtmisel

rebase kuulumist hagejale sisuliselt tõendanud.

3.3. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole kohtumenetluse käigus suutnud välja tuua,

millised on temale kuulunud looma eritunnused. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud,

millistel asjaoludel ja millal ta oma looma valduse kaotas. Hageja ei ole vastanud kostja

väidetele, mille kohaselt on hageja väited looma kadumise ja looma omandamise asjaolude

kohta vastuolulised ja ajas muutunud. Kohus ei loe usutavaks, et lemmiklooma kaotanud isik

ei suuda välja tuua ega tõendada, millal loom kadus ning mida ta ise tegi selleks, et looma leida.

3.4. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus

asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise

vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 82 lg 1 näeb ette, et omanik peab

vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Lisaks tuleneb TsÜS § 49 lg-

st 3, et loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Seega tuli hagejal tõendada, et kostja valdab temale kuuluvat looma, kuid seda hageja

teinud ei ole.

3.5. Veterinaarseaduse (VS) § 29 lg 1 järgi on looma identifitseerimise viisideks looma

märgistamine, kirjeldamine ja kuuluvuse määramine. VS § 29 lg 2 järgi on looma märgistamine

tema varustamine elektroonse identifitseerimisvahendiga või muu eristamist võimaldava püsiva

ja kordumatu kunstliku tunnusega, mis võimaldab tuvastada looma kuuluvuse. VS § 29 lg 3

näeb ette, et looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse looma puhul, keda ei ole

võimalik või otstarbekas märgistada. Eeltoodust tuleneb, et hagejal oleks tulnud temale kuuluv

rebane märgistada ehk varustada kiibiga, mis oleks esmase tõendina tõendanud looma talle

kuulumist. Samuti oleks hagejal olnud võimalik looma kirjeldada, kuid hageja ei ole suutnud

menetluses teha isegi seda.

3.6. VS § 37 lg 1 järgi peavad loomapidaja ja lemmikloomapidaja tagama oma looma

veterinaarnõuete kohase pidamise ja rakendama vajalikke meetmeid looma lahtipääsemise

vältimiseks. VS § 37 lg 3 järgi korraldab loomapidaja lahti pääsenud looma püüdmise ning VS

§ 37 lg 7 järgi kannab looma püüdmisega seotud kulud looma omanik. Seetõttu on iseenesest

põhjendatud kostja väide, et kui lahti pääsenud loom kuulub hagejale, oleks hagejal tulnud

kanda looma püüdmisega seotud kulud. Hageja ei ole menetluse käigus suutnud välja tuua,

millal tema loom kadus, mis asjaoludel ta kadus ja mida hageja on ise teinud selleks, et loom

2-21-15463

lahti ei pääseks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks ise looma otsinud. Eeltoodu

alusel ei ole kohtu hinnangul isegi eluliselt usutav, et kostja püüdis kinni just hagejale kuuluva

rebase.

3.7. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks kirjavahetuse tema tütre ja kostja vahel (tl-d 6–9).

Kirjavahetuses on räägitud püütud rebasest ja selle seisukorrast, muu hulgas sellest, et tegu oli

lõikamata emase loomaga, kes oleks looduses saanud pojad punarebasega. Kirjades on ilmselt

hageja tütar nõudnud looma tagastamist omanikule, kuid talle on selgitatud, et omanik on

registreerimata, mistõttu ei ole teada, kelle loomaga on tegu. Looma fotosid ei ole hageja tütar

saatnud. Hageja tütrele selgitati korduvalt, et rebane tagastatakse, kui on tõendatud tema

kuuluvus ja tasutud looma püüdmise ning hoidmisega seotud kulud. Ainuüksi hageja tütre

pöördumised ei tõenda, et tegu oli hagejale kuuluva loomaga.

3.8. Hageja esitas kohtule foto lätikeelsest dokumendist (tl 11, tõlge tl 24), millele keegi on

teinud eesti keeles juurdekirjutused „Nüüd: Roosi“, „valge rebane“ ja „valge värv“. Samuti

lisanud fotole käsitsi rebitud paberile kirjutatud sõnad: „Rebane (Roosi) jooksus“. Dokumendil

puuduvad mistahes dokumenti ennast või vaidlusalust looma identifitseerida võimaldavad

andmed. Kohus ei saa dokumendi alusel järeldada, et tegemist on rebase passiga, mille alusel

ta oli Lätis registreeritud. Seesuguse registreerimise kohta dokumendis andmed puuduvad.

3.9. Hageja on esitanud kohtule lätikeelse allkirjastamata teksti (tl 12, tõlge tl 25), millele on

keegi eesti keeles käsitsi juurde kirjutanud erinevate loomade nimetusi, sealhulgas „valge

(hõbe) rebane (emane)“. Dokumendi alusel on metsloomade omanik Y andud dokumendis

loetletud loomad hagejale üle, kuid ühtegi allkirja dokumendil ei ole. Üle antud loomad ei ole

dokumendis identifitseeritud, dokumendil puuduvad allkirjad ning selles ei ole ka andmeid,

mille alusel tuvastada Y-t. Tegemist ei ole ostu-müügi lepinguga.

3.10. Hageja esitas kohtule kolm fotot rebasest (tl-d 13–15), mille alusel ei ole võimalik looma

identifitseerida ega isegi tuvastada, kas fotodel on kujutatud üks ja sama loom või mitu looma.

Looma ennast ei ole hageja kirjeldanud ega selgitanud, miks ta ei suutnud meedias avaldatud

fotode alusel oma looma tuvastada, vaid pöördus kostja poole sooviga saada fotot kinni püütud

rebasest. Ebaselge on, miks väitis hageja tütar kostjale kohtumenetluse eel, et neil pole kadunud

loomast fotosid.

3.11. Ühing on saatnud 3. augustil 2021 e-kirja (tl 10), milles ta on hageja esindajale selgitanud,

et esitatud tõendid ehk fotod ja passi koopia ei tõenda looma kuuluvust ega võimalda teda

identifitseerida. Kirjas viidati, et hagejale kuulub mitu rebast, mistõttu ei ole teada, millise

looma kohta tõendid esitati. Kirjas selgitati, et Läti registri väljavõte ei võimalda looma

identifitseerida ei nime, vanuse ega muu tunnuse alusel. Ühingu valduses oleva rebase

karvastiku värv on kirja järgi teistsugune.

3.12. Kostja esitas kohtule veebilehel ejs.ee 14. juunil 2021 avaldatud uudise koos fotodega (tl-

d 36–38), milles on kirjeldatud metsast leitud valget hõberebast, kes tundus olevat kodustatud.

Kostja esitas kohtule 17. juunil 2021 Facebook Messenger keskkonnas peetud vestluse

hagejaga (tl-d 39–40). Vestlusest nähtub, et hageja soovis kostjalt saada rebase pilti, et teada,

kas kostja valduses on üldse tema rebane. Hageja väitis kostjale, et ta ei mäleta kiibi olemasolu.

Kostja soovis seepeale teada, kas hageja on avaldanud kuulutuse looma kadumise kohta, millele

hageja ei vastanud. Kostja selgitas, et rebast ei ole leitud, vaid pikka aega püütud ja loomal

puudub kiip. Kohus ei pea usutavaks, et lemmiklooma omanik ei oska vastata küsimusele, kas

tema loomal on kiip või mitte. Vestluses hageja tütrega kinnitas viimane, et neil loomast fotosid

2-21-15463

ei ole (tl-d 41–42), mistõttu ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada, millise looma fotod

on hageja tegelikult kohtule esitanud (tl-d 56–57).

3.13. 18. veebruaril 2022 esitas hageja kohtule ilma selgitusteta ühingu kodulehel avaldatud

postituse fotoga (tl 69), kostja avaldatud uudise veebilehelt ejs.ee (tl 70) ja veebilehel

postimees.ee avaldatud artikli (tl-d 71–73). Artiklis märgitu järgi oli hageja väitnud Virumaa

Teatajale, et rebane kadus ööl vastu 5. juunit, kuid kostja ei olnud veendunud, kas kinni püütud

rebane kuulub hagejale, sest püütud rebast jälgiti looduses juba enne 5. juunit ja teda pildistas

jahimees 2. juunil.

3.14. Hageja esitas kohtule veebilehel www.virumaateataja.ee ilmunud artikli „Kui te maksate

1000 eurot, siis saate rebase tagasi“ (tl-d 75–78), milles on taas avaldatud fotod kinni püütud

rebasest ja kirjeldatud tema püüdmisega seotud sündmusi. Hageja nõudis rebase tagastamist,

kuid ei suutnud tõendada tema kuuluvust. Artikli järgi tekitas asjatundjates küsimusi see, kuidas

sattus karjääri rebane, kes ligi kahe nädala jooksul ei olnud suuteline iseseisvalt karjääri

territooriumilt edasi liikuma. Karjäär asus hageja elukohast 30 km kaugusel ning artiklis

avaldati arvamust, et loom oli karjääri hüljatud.

3.15. Eeltoodu alusel ei ole hageja suutnud tõendada isegi väidet, et rebase kuulumist talle

tõendavad rebase kadumise ja leidmise aja ning koha kattuvused. Hageja ei ole tõendanud,

millal rebane tegelikult kaduma läks ja kuidas ta võis jõuda hageja elukohast 30 km kaugusele.

Kõik hageja väited on jäänud üldsõnalisteks ja vastuolulisteks. Kohus ei saa hageja nõuet

rahuldada üksnes põhjusel, et hageja soovib kostja valduses olevat rebast endale saada.

Olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et kostja valduses on talle kuuluv rebane, puudub kohtul

alus hagi rahuldada. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat hagejale

üle andma kostja valduses olev ja hagejale kuuluv hõberebane.

3.16. Kuna

kohus

tegi

otsuse

hageja

kahjuks,

jättis

maakohus

menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kohus luges kostja

menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja tunnitasu ning menetlusdokumentidega

tutvumiseks ja nende koostamiseks kulunud aja mõistlikuks ja vaidluse sisuga kooskõlas

olevaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 840 eurot, samuti viivise

väljamõistetud menetluskuludelt.

Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt hagi rahuldada. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 331 lg-t 1. Hagejal oli

dokumentide mittetähtaegseks esitamiseks mõjuv põhjus.

4.1.1. Hageja on tavaline maaeluga tegelev inimene ja tal puudub igasugune õigusalane

teadmine. Hagejal läks rebane kaduma ja ta pöördus firma Kalashnikov Õigusbüroo OÜ poole

enda aitamiseks ja esindamiseks. Õigusbüroo koostas hagiavalduse, kuid lasi hagi allkirjastada

ja esitada hagejal endal. Samas lubas õigusbüroo hagejat asja edasisel menetlemisel kohtus

esindada. Kui hageja sai kohtust dokumendid, edastas ta need õigusbüroole, kes koostas

dokumendid ja edastas hagejale allkirjastamiseks ja kohtule edastamiseks. Hageja arvas, et

asjaajamine kohtus peabki nii käima. Viimane seisukoht koostati talle kohtule esitamiseks 18.

veebruaril 2022 ja kuna rohkem dokumente ei liikunud ning õigusbürooga suhelda ei

2-21-15463

õnnestunud, tekkis hagejal 2022. a märtsis kahtlus, kas tema huvid ikka on vajalikul määral

kaitstud. Hageja pöördus teise õigusbüroo poole ja selgus, et tegelikult ei olegi jurist teda kohtus

esindanud ja vajalikud dokumendid on kohtule esitamata. Hageja selgitas ja tõendas asjaolusid

täpsemalt oma 3. aprillil 2022 kohtule esitatud menetlusdokumendis, mida hageja palub

käsitada apellatsioonkaebuse osana. Pärast eeltoodud asjaolude selgumist palus hageja kohtult

hagejale määratud seisukohtade ja tõendite esitamise tähtaja pikendamist. Kohus jättis taotluse

rahuldamata. Hageja arvates oli tal dokumentide mittetähtaegseks esitamiseks mõjuv põhjus.

4.1.2. Põhjendatud ei oleks see, kui hageja jäetakse tema teadmatuse tõttu juba enne

kohtumenetluse lõpetamist ilma võimalusest oma huve kaitsta. Hageja soovis 3. aprilli 2022. a

menetlusdokumendiga ja lisatud tõenditega täita oma kohustust nõuet tõendada. Tegemist oli

väga oluliste tõenditega, mis haginõuet tõendavad.

4.1.3. Praegusel juhul ei olnud asi TsMS § 435 lg 1 tähenduses otsuse tegemiseks valmis. Kohus

ei arvestanud asja lahendamisel dokumente, mis ilmselgelt tõendavad haginõude põhjendatust.

4.2. Hageja rebane pääses puurist välja ja läks kaduma 2021. a mai lõpus. Hagejal tekkis

kadumise aja osas väike segadus, avalikkusele teatas ta rebase kadumise ajast 5. juuni 2021.

Selline segadus ei saa olla aluseks lugeda hagi põhjendamatuks.

4.3. Seda, et kostja valdab hagejale kuuluvat rebast, ja hagejale kuuluva looma eritunnuseid

püüdis hageja tõendada maakohtule esitatud tõendite ja taotlustega. Igal rebasel on unikaalsed

karva asetuse ja värvi lahendused.

4.4. Maakohus leidis, et hagejal oleks tulnud temale kuuluv rebane märgistada ehk varustada

kiibiga ning hageja oleks pidanud täitma veterinaarseaduse nõudeid. Keskkonnaamet käis

hageja loomi kontrollimas ja ei tuvastanud sellist viga. Rebane ei pea olema kiibiga ja isegi kui

peaks, ei võta see omanikult õigust oma rebane tagasi nõuda. Mingi veterinaarseaduse nõude

täitmata jätmine ei ole põhjus hagi rahuldamata jätmiseks.

4.5. Maakohus on toonud välja hulgaliselt põhjuseid, miks hagi ei ole tõendatud. Hagi ei olnud

tõesti korralikult tõendatud, kuid selleks esitaski hageja uue esindaja vahendusel taotluse

tõendite asja materjalide juurde võtmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks.

4.6. Hageja palub võtta apellatsioonkaebuse juurde hageja 3. aprillil 2022 kohtule esitatud

taotlus ja lisatud tõendid ning lugeda need taotlused ja tõendid apellatsioonkaebuse osaks.

Lisaks palub hageja võtta asja materjalide juurde Keskkonnaameti 5. aprilli 2022. a vastuse

päringule koos lisaga. Hageja ei saanud esitada seda dokumenti maakohtule, kuna

Keskkonnaameti vastus tuli pärast seda, kui hageja kohtule taotluse esitas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

2-21-15463

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates 1. jaanuarist 2022 kehtivas

redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1

esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja kohustada kostjat hagejale üle andma kostja valduses olev ja

hagejale kuuluv hõberebane. Vindikatsiooninõue on varaline nõue, mille puhul hagihind

määratakse TsMS § 126 lg 1 kohaselt asja väärtusega. TsÜS § 49 lg 3 järgi kohaldatakse

loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hõberebase

väärtuse põhjal, mis hageja väitel on Poolas avaldatud kuulutuste põhjal u 220 eurot (tl 21

pöördel), määras maakohus hagihinnaks 250 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud

piirmääri hagi esitamise ajal, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

7. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10

otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Otsuse põhjendustes on maakohus

märkinud, et kohus ei anna otsuse edasikaebamiseks luba. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata,

kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis

tõenäoliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse

võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja

lahendust. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui

sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-159-16, p 13).

8. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust, leides, et looma

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude eeldusena pidi hageja tõendama, et kostja

valdab hagejale kuuluvat looma (AÕS § 82 lg 1). Praegusel juhul jättis maakohus hagi

rahuldamata põhjusel, et kohtu hinnangul ei olnud hageja tõendanud, et kostja valduses on talle

kuuluv rebane.

8.1. Hageja omandiõiguse tõendamiseks esitatud tõendite kohta leidis maakohus järgmist:

-

hageja tõendina esitatud kirjavahetus tema tütre ja kostja vahel (tl-d 6–9) ei tõenda, et

kostja valduses oleva rebase näol on tegemist hagejale kuuluva loomaga;

-

hageja tõendina esitatud foto lätikeelsest dokumendist (tl 11, tõlge tl 24) ei võimalda

järeldada, et tegemist on rebase passiga, mille alusel ta oli Lätis registreeritud;

dokumendil puuduvad dokumenti ennast või looma identifitseerida võimaldavad

andmed;

-

hageja tõendina esitatud lätikeelne tekst, mille kohaselt on Y andnud hagejale üle

dokumendis loetletud loomad (tl 12, tõlge tl 25), ei ole allkirjastatud ning üle antud

loomad ei ole dokumendis identifitseeritud;

-

hageja kohtule esitatud kolm fotot rebasest (tl-d 13–15) ei võimalda looma

identifitseerida ega tuvastada, kas fotodel on kujutatud üks ja sama loom;

2-21-15463

-

ebaselge on, miks hageja tütar väitis kohtumenetluse eel, et neil ei ole kadunud loomast

fotosid. Seetõttu ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, millise looma fotod on hageja

kohtule esitanud (tl-d 56–57).

8.2. Lisaks tugines maakohus hageja nõude tõendamatuse tuvastamisel järgnevale:

-

hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistel asjaoludel ja millal ta valduse oma

looma üle kaotas ning mida ta tegi selleks, et looma leida;

-

hageja ei ole suutnud tuua välja, millised on temale kuulunud looma eritunnused;

-

hageja ei ole selgitanud, miks ta erinevalt kohtus väidetust ei suutnud meedias avaldatud

fotode alusel oma looma tuvastada, vaid pöördus kostja poole sooviga saada fotot kinni

püütud rebasest;

-

kohus ei pidanud usutavaks, et lemmiklooma omanik ei oska vastata küsimusele, kas

tema loomal on kiip või mitte;

-

hageja kohtule esitatud artikli kohaselt oli hageja väitnud Virumaa Teatajale, et rebane

kadus ööl vastu 5. juunit, kuid kostja väitel jälgiti püütud rebast looduses juba enne 5.

juunit ja teda pildistas jahimees 2. juunil;

-

hageja kohtule esitatud www.virumaateataja.ee lehel ilmunud artikli „Kui te maksate

1000 eurot, siis saate rebase tagasi“ järgi tekitas asjatundjates küsimusi asjaolu, kuidas

sattus karjääri rebane, kes ligi kahe nädala jooksul ei olnud suuteline iseseisvalt karjääri

territooriumilt edasi liikuma. Karjäär asus hageja elukohast 30 km kaugusel ning artiklis

avaldati arvamust, et loom oli karjääri hüljatud. Hageja ei ole tõendanud, kuidas rebane

võis jõuda hageja elukohast 30 km kaugusele.

8.3. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tõendeid selgelt ebaõigesti

hinnanud ega tõendeid hinnates ja neist järeldusi tehes menetlusõiguse norme rikkunud.

Kolleegiumi arvates on maakohus tõendeid õigesti hinnanud ja neist tehtavaid järeldusi

nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja

järeldusega, et asjas esitatud tõendid ei võimalda tuvastada, et kostja valdab hagejale kuuluvat

rebast. Esitatud väidete ja tõendite põhjal ei ole isegi võimalik selgelt tuvastada, milliste

konkreetsete tunnustega rebane hagejale kuulub, ega ka seda, et see rebane on läinud kaduma

ja millal. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses viitab hageja ka ise, et maakohus on

toonud välja hulgaliselt põhjuseid, miks hagi ei ole tõendatud, ning möönab, et enne 3. aprillil

2022 esitatud seisukohta ei olnudki hagi korralikult tõendatud. Hageja ei ole väitnud, et

maakohus oleks neid tõendeid, mis pooled olid menetluses õigeaegselt esitanud, valesti

hinnanud. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ei olnud suutnud

menetluses oma väiteid tõendada ja AÕS § 82 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormust täita,

mistõttu kohtul ei olnud alust hagi rahuldada.

9. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus rikkus TsMS § 331 lg-t 1,

jättes asja lahendamisel arvestamata hageja 3. aprillil 2022 esitatud tõenditega, ning tegi

vastuolus TsMS § 435 lg-ga 1 otsuse olukorras, kus asi ei olnud veel otsuse tegemiseks valmis.

9.1. Praeguses asjas selgitas maakohus hagejale tõendamiskoormust enne asja menetlusse

võtmist 4. oktoobril 2021 saadetud kirjas ning põhjalikumalt pooltele 10. detsembril 2021

saadetud kirjas. Oma 4. oktoobri 2021. a kirjas (tl 19) soovitas maakohus hagejal juba tollases

menetlusstaadiumis esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et hagejale kuulub rebane ning et

kostja valduses on just konkreetne hagejale kuuluv rebane. Pooltele 10. detsembril 2021

saadetud kirjas (tl-d 60–61) selgitas maakohus hagejale, et tema väited ei ole tõendatud. Kohus

selgitas, et hagejal tuleks tõendada, et talle kuulub hõberebane, mis on õigusliku aluseta kostja

valduses. Kohus selgitas, et seni esitatud tõendid ei tõenda, et kostja valduses on just hagejale

kuuluv rebane. Hageja ei ole hagiavalduses selgelt välja toonud, millised eritunnused on talle

2-21-15463

kuuluval loomal. Hageja ei ole välja toonud, millistel asjaoludel ja millal ta valduse looma üle

üldse kaotas. Kohus selgitas, miks hageja esitatud registreerimistunnistus, omandivahetuse

kinnitus ja fotod ei tõenda seda, millal ja millise rebase hageja on omandanud ning et hagejale

kuuluv loom on kostja valduses. Maakohus määras 10. detsembri 2021. a kirjaga hagejale

tähtaja täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks kuni 10. jaanuarini 2022 ja kostjale

neile vastamiseks 11. veebruarini 2022. Kohus märkis, et pärast kostjale antud tähtaja lõppemist

loeb kohus eelmenetluse lõppenuks, ning selgitas, et pärast selle tähtaja möödumist ei saa

kumbki pool esitada täiendavaid tõendeid ilma hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasoluta.

Kohus määras hagejale lõplike kirjalike seisukohtade ja menetluskulude taotluste esitamiseks

tähtaja 11. märtsi 2022 ja kostjale 14. aprilli 2022, vastaspoole menetluskuludele vastamise

tähtaja 18. aprilli 2022 ning kohtuotsuse teatavaks tegemise aja 28. aprilli 2022.

9.2. Kohtute infosüsteemi andmetel sai hageja, kes osales menetluses isiklikult, maakohtu 10.

detsembri 2021. a kirja e-toimiku vahendusel kätte samal päeval (tl 62). Seega oli hageja

teadlik, et tal tuleb hagis esitatud nõuet kinnitavad lisatõendid esitada 10. jaanuariks 2022 ning

eelmenetlus lõpeb 11. veebruaril 2022. Hageja esitas kohtule täiendavad seisukohad 5. jaanuaril

2022 (tl-d 64–65), kuid ei esitanud uusi tõendeid. Samuti esitas hageja seisukoha 18. veebruaril

2022, millele lisas uute tõenditena väljavõtted Facebookist ja erinevatest meediaväljaannetest

(tl-d 68–80).

9.3. 3. aprillil 2022 esitas hageja lepingulise esindaja vahendusel seisukoha, milles palus

ennistada talle kohtu poolt määratud tähtaeg seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hageja

põhjendas taotlust sellega, et Kalashnikov Õigusbüroo OÜ, kelle poole hageja oli õigusabi

saamiseks pöördunud ja kes valmistas hageja jaoks ette kohtule esitatavaid dokumente, ei olnud

hagejale selgitanud, milliseid asjaolusid on vaja kohtule tõendada, ega teinud kõike hagi

tõendamiseks vajalikku, mistõttu vajalikud dokumendid jäid kogumata ja kohtule esitamata.

Hageja esitas koos seisukohaga uusi tõendeid ja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks.

9.4. Maakohus jättis 4. aprilli 2022. a määrusega hageja taotluse tähtaja pikendamiseks ja

tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning määras jätta hageja 3. aprilli 2022. a

menetlusdokumendile lisatud tõendid tähelepanuta. Maakohus selgitas, et hageja taotluse näol

on tegemist TsMS § 64 lg 1 järgse taotlusega menetlustähtaja pikendamiseks, kuid praegusel

juhul puudus avalduse rahuldamiseks alus, sest hageja ei olnud toonud esile mõjuvat põhjust,

miks tal ei olnud võimalik esitada tõendeid ja taotleda tunnistajate ülekuulamist enne

eelmenetluse lõppemist. Maakohus leidis, viidates TsMS § 237 lg-le 1, et uute tõendite ja

taotluste menetlemist ei võimalda ka TsMS § 331 lg 1, sest hilinemiseks ei olnud mõjuvat

põhjust ning tõendite vastuvõtmise korral oleks tulnud anda hagejale aega põhistada iga tõendi

asjakohasust ja esitada võõrkeelsete tõendite tõlked, samuti põhistada tunnistajate ülekuulamise

taotlust ning anda kostjale võimalus hageja taotlustele vastata.

9.5. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole 4. aprilli 2022. a määrusega hageja menetlustähtaja

pikendamise, uute tõendite vastuvõtmise ja tunnistajate ülekuulamise taotlusi rahuldamata

jättes menetlusõiguse normi rikkunud. Maakohus on 4. aprilli 2022. a määruses taotluste

rahuldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud ning kolleegium nõustub nende

põhjendustega.

9.5.1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tal oli tõendite tähtaegselt esitamata jätmiseks mõjuv

põhjus. Maakohus oli hagejale kahel korral, neist 10. detsembri 2021. a kirjas väga põhjalikult,

selgitanud, mida hageja peab menetluses tõendama ja mille poolest hageja seni esitatud tõendid

ei ole piisavad. See, et hagejal võis olla teda menetlusdokumentide koostamisel abistanud

õigusbürooga möödarääkimine selle osas, millised on õigusbüroo ülesanded, ei ole mõjuv

2-21-15463

põhjus, mis õigustaks kohtule tõendite hilinenult esitamist. Lisaks nähtub asjaolust, et hageja

on esitanud maakohtule seisukohti ja tõendeid ka 5. jaanuaril 2022 ja 18. veebruaril 2022, et

hageja koostöö õigusbürooga jätkus ka pärast maakohtu 10. detsembri 2021. a kirja. See, et

pärast 18. veebruarit 2022 rohkem dokumente ei liikunud ja õigusbürooga suhelda ei

õnnestunud, mistõttu hagejal tekkis kahtlus tema huvide kaitstuse osas, ei ole praegusel juhul

asjakohane, kuna eelmenetlus oli asjas lõppenud juba 11. veebruaril 2022. Kõik tõendid ja

taotlused, mida hageja soovis menetluses esitada, oleks pidanud olema esitatud hagejale kohtu

määratud tähtajaks 10. jaanuariks 2022, aga hiljemalt eelmenetluse lõpuks 11. veebruariks

2022.

9.5.2. TsMS § 331 lg 1 kohaselt võib kohus menetleda hilinenult esitatud tõendeid ja taotlusi

juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja 3. aprilli 2022. a seisukohaga esitatud tõendite ja

taotluste puhul ei olnud see eeldus täidetud. Esiteks märkis maakohus 4. aprilli 2022. a

määruses põhjendatult, et hagejale oleks tulnud anda tähtaeg oma tõendite vastuvõtmise ja

tunnistajate ülekuulamise taotluste põhjendamiseks ning võõrkeelsete tõendite tõlkimiseks,

samuti kostjale tähtaeg taotlustele vastamiseks. Tõendite vastuvõtmine ja tunnistajate

ülekuulamine oleks aga tähendanud eelmenetluse taastamist, vajadust võimaldada kostjal

tõendite sisu osas seisukohta avaldada ning tunnistajate ülekuulamise korral oleks tulnud

korraldada ka kohtuistung. See oleks tähendanud asja lahendamise märkimisväärset viibimist,

arvestades, et asjas oli eelnevalt juba paika pandud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg 28. aprill

2022. Eelnevat arvestades ei saa praegusel juhul väita, et uute tõendite ja taotluste menetlusse

võtmine ei oleks põhjustanud asja lahendamise viibimist.

9.5.3. Seega ei olnud maakohtul praegusel juhul alust kohtu antud menetlustähtaega pikendada

ega hageja hilinenult esitatud tõendeid ja taotlusi menetlusse võtta. Seda ei mõjuta hageja väide,

et tegemist oli väga oluliste tõenditega, millega hageja soovis täita oma kohustust haginõuet

tõendada. Hagimenetlus on võistlev menetlus (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2) ja

menetlusosalised peavad oma nõuet kinnitavad asjaolud esile tooma ning tõendid ja taotlused

esitama menetluses selleks ettenähtud ajal (TsMS § 237 lg 1, § 329 lg 1, § 330 lg 1, § 331 lg

1). Menetlusosalised peavad arvestama sellega, et kui mõni oluline tõend jääb õigel ajal

esitamata ja seadusest ei tulene alust selle hilinenult esitamiseks, võibki see tõend jääda

menetluses esitamata. See ei tähenda, et asi ei oleks TsMS § 435 lg 1 tähenduses otsuse

tegemiseks valmis. Praegusel juhul ei esinenud kolleegiumi hinnangul asjaolusid, mis oleks

takistanud maakohtul asjas otsust teha. Seejuures ei täheldanud kolleegium, et maakohus oleks

pooltele menetlustähtaegu andes, eelmenetlust lõppenuks lugedes ja otsust tehes

menetlusõiguse norme rikkunud.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele väidetele märgib kolleegium järgmist.

10.1. Maakohus ei ole lugenud hagi põhjendamatuks üksnes seetõttu, et hageja väited rebase

puurist väljapääsemise ja kadumise aja kohta olid vastuolulised või vastuolus kostja väitega

rebase esmakordse märkamise aja kohta. Vastuolud hageja väidetes looma valduse kaotamise

asjaolude kohta ning nende väidete ajas muutumine oli vaid üks asjaolu mitmest, millele kohus

vaidlustatud otsuses tugines.

10.2. Ehkki maakohus heitis hagejale ette kaotatud rebase kiibiga varustamata jätmist ja

veterinaarseaduse nõuete täitmata jätmist, ei olnud need etteheited hagi rahuldamata jätmise

põhjuseks. Praegusel juhul ei olnud hageja maakohtu arvates tõendanud seda, milline rebane

talle kuulus ja et kostja valduses olev rebane on hageja rebane. Maakohus viitas, et lisaks kiibiga

märgistamisele on looma eristamine VS § 29 lg 3 järgi võimalik kirjeldamise teel, kuid

2-21-15463

praeguses asjas ei olnud hageja suutnud oma looma ka kirjeldada (vt maakohtu otsuse p 32).

VS § 37 lg-test 1 ja 3 tulenevaid loomapidaja kohustusi võttis maakohus arvesse, hindamaks

hageja käitumist rebase väidetava kadumise järgselt ja seeläbi kostja kinnipüütud rebase

hagejale kuulumise elulist usutavust (maakohtu otsuse p 33). Seejuures hindas maakohus neid

asjaolusid kogumis teiste asjaolude ja menetluses esitatud tõenditega.

11. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 järgi.

12. Kolleegium märgib täiendavalt, et oma 3. aprilli 2022. a menetlusdokumendis tõi hageja

välja, et rebane on leitud teisest talust, paludes kaasata menetlusse kostjana ka selle talu omanik.

Juhul, kui hagejale väidetavalt kuuluv rebane ei ole (enam) kostja otseses või kaudses valduses,

ei oleks hagi rahuldamine kostja vastu looma ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõudes

AÕS § 80 alusel ka õiguslikult võimalik. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus isiku

vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

13. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, ei lahenda ringkonnakohus hageja taotlusi

(sh tõendite vastuvõtmiseks), mille ta esitas 3. aprillil 2022 maakohtule ja mille on palunud

lugeda apellatsioonkaebuse osaks. Samal põhjusel ei lahenda ringkonnakohus ka hageja taotlust

võtta asja materjalide juurde Keskkonnaameti 5. aprilli 2022. a vastus päringule koos lisaga.

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

15. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (100 eurot).

16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa