2-19-111208/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-111208

Kohtuasi

Krausberg Eesti OÜ hagi OSAÜHINGU Klindex vastu

3877 euro 61 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHINGU Klindex apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4304 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Krausberg Eesti OÜ (registrikood

11279028), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele

Viilup

Kostja (apellant) OSAÜHING Klindex (registrikood

10934979), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju

Hanni

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OSAÜHINGU Klindex apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 5. aprilli 2021. a otsus ja saata asi samale maakohtule

alates eelmenetluse staadiumist uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-111208

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krausberg Eesti OÜ (hageja, üürnik, ostja) esitas 17. aprillil 2019 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse OSAÜHINGULT Klindex (kostja, üürileandja, müüja)

3881 euro 86 sendi saamiseks, kostja esitas nõudele vastuväite ning Pärnu Maakohus lõpetas

8. juuli 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28. augustil 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3877 eurot 61 senti, 27. augusti 2019. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 116 eurot 43 senti ja alates hagiavalduse esitamisest kuni

põhinõude rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks välja

menetluskulude hüvitise.

2.1. Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja 2016. a märtsis kokku minilaaduri Bobcat

lisatarvikuks oleva harja (lisatarvik) rentimises. Kuna lisatarvik sai kasutamise käigus

kahjustada, leppisid pooled olukorra lahendamiseks suuliselt kokku selles, et kostja kõrvaldab

kahjustuse omal kulul ning hageja omandab seejärel kostjalt harja hinnaga 3877 eurot 61 senti

(lisandub käibemaks). Hageja kohustus tasuma ostuhinna kahe osamaksena, sh teise osamakse

lisatarviku otsese valduse üleandmise päeval. Kostja väljastas ostuhinna tasumiseks hagejale

kaks arvet ning hageja on arved tasunud hoolimata sellest, et kostja ei ole andnud hagejale

lisatarviku otsest valdust.

Kuna kostja ei andnud hagejale lisatarvikut üle, saatis hageja kostjale 21. märtsil 2019 e-kirja,

milles nõudis müügilepingu täitmist ja müügilepingu eseme otsese valduse üleandmist hiljemalt

4. aprillil 2019. Kostja ei andnud hageja määratud tähtajal lisatarviku valdust üle. Sellega rikkus

kostja müügilepingust tulenevat müüja põhikohustust müüdud asi üle anda mh pärast täitmiseks

täiendava tähtaja andmist, st rikkus oluliselt müügilepingut, mistõttu oli hagejal õigus

müügilepingust VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda.

Hageja esitas 5. aprillil 2019 kostjale avalduse, millega taganes müügilepingust alates

5. aprillist 2019. Lepingust taganemise tõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 1

alusel lepingu alusel üleantud raha tagastamist. Hageja palus kostjal tagastada lisatarviku

ostuhinna 3877 eurot 61 senti hiljemalt 12. aprillil 2019. Kostja ei ole ostuhinda tagastanud.

Hagejal on seetõttu õigus nõuda kostjalt alates 13. aprillist 2019 põhivõlalt kuni selle tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

2.2. Kostjal ei olnud õigust keelduda müügilepingu eseme valduse üleandmisest VÕS § 110

lg 1 alusel.

Kuna pooltel oli kokkulepe, et teine osamakse tuleb tasuda pärast lisatarviku üleandmist, oli

hagejal õigus keelduda ostuhinna tasumisest kuni lisatarviku üleandmiseni ning kostja

viivisenõue on arusaamatu. Kostja esitas esmakordselt viivisnõude pärast ostuhinna tervikuna

2-19-111208

tasumist olukorras, kus kostja ei viidanud ligikaudu kolme aasta vältel mitte kordagi viiviste

nõudmise kavatsusele. Kostja käitumine erineva viivisemääraga arvete esitamisel on

pahatahtlik ning kostja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja konstrueeris

vastuolus poolte kokkuleppega viivisenõude pahatahtlikult selleks, et luua näilik õigustus

lisatarviku valduse üleandmisest keeldumiseks.

Ka juhul, kui kostjal oleks olnud hageja vastu viivisenõue, ei oleks kostjal olnud alust keelduda

müügieseme valduse üleandmisest, sest selline õiguskaitsevahend oleks viivise suurust

(443 eurot 72 senti) ja ostuhinda (3877 eurot 61 senti) arvestades selgelt ebaproportsionaalne

ja vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisenõue moodustas vähem kui 10% ostuhinnast. Kostja

ei ole enne kohtumenetlust tuginenud VÕS § 110 lg-le 1.

Kostja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe arvete tasumise tähtaja kohta vastavalt arvetel

märgitule. Müüja poolt arvetele ühepoolselt märgitav kuupäev ei tähenda arve sissenõutavaks

muutumise kuupäeva.

2.3. Kostjal ei ole hageja vastu nõudeid, mida kostja saaks (osaliselt) tasaarvestada hageja

ostuhinna tagastamise nõudega.

Viivitamatult pärast seda, kui kostja avaldas talle tekkinud väidetava kahju suuruse, vaidles

hageja sellele vastu, kuna kostja avaldatud lisatarviku parandamismaksumus oli ebamõistlikult

suur. Kostja ei ole tõendanud kahju suurust ning täitmata on kahju hüvitamise muud eeldused.

Pooled leppisid kokku selles, et kostja kõrvaldab kahjustuse omal kulul ning hageja ostab

seejärel lisatarviku müügilepingu alusel kostjalt, mitte kahju hüvitamises. Võimalik kahju oli

hõlmatud müügihinnaga.

Ka juhul, kui kostjal oleks kahju hüvitamise nõue hageja vastu, on see aegunud. Müügilepingu

esemeks olnud lisatarvik sai kahjustada 2016. a märtsis, kostja kandis väidetavalt kahjunõude

aluseks olevad kulud 2016. a kevadel ning esitas esimese arve 2016. a mais. St kostja kahjunõue

tekkis 2016. a kevadel ning aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi

kolme aasta möödudes. Ajaks, mil hageja taganes müügilepingust, oli kostja väidetav

kahjunõue aegunud.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus

kostja tasaarvestada hageja põhinõude 3877 eurot 61 senti kostja 1077 euro 61 sendi suuruse

kahjunõudega.

3.1. Kostja võttis omaks, et poolte vahel olid 2016. a lepingulised suhted, mille käigus rentis

hageja kostjalt seadmeid, hageja tegevuse tõttu sai üüritud lisatarvik kahjustada ning kostja

nõudis hagejalt lisatarviku remondikulu (1077 eurot 61 senti) hüvitamist. Seejärel leppisid

pooled kokku, et hageja ostab kostjalt lisatarviku välja. Pooltel oli kokkulepe, et kostja annab

lisatarviku üle pärast hageja kohustuste täielikku täitmist. Vastavalt kokkuleppele väljastas

kostja hagejale kaks arvet, sh arve nr 205 summaga 1077 eurot 61 senti (lisandub käibemaks)

maksetähtajaga 11. mai 2016 ja arve nr 603 summaga 2800 eurot (lisandub käibemaks)

maksetähtajaga 9. september 2016. Hageja hoidis kokkuleppe täitmisest kõrvale ja jättis arved

tähtaegselt tasumata. Kostja kontakteerus korduvalt hageja tollase tegevjuhi XXega, kes lubas

arved tasuda või keeldus telefoni vastu võtmast. Hageja tasus esimese arve alles 6. oktoobril

2016 ning teise arve osaliselt 13. veebruaril 2017 ning lõplikult 4. märtsil 2019, s.o kaks ja pool

aastat hiljem.

2-19-111208

Kuna hageja jäi kohustuse täitmisega olulisse viivitusse, esitas kostja hagejale 5. märtsil 2019

viivisenõude. Kostja arvutas viivist algul lepingulises määras (0,15% päevas), hiljem

korrigeeris viivisenõuet ja esitas 4. aprillil 2019 korrigeeritud viivisarvutuse. Kostja selgitas, et

ta täidab oma kohustuse kohe, kui hageja tasub sissenõutavaks muutunud viivise (443 eurot

72 sent).

3.2. Kostja vastuväidete kohaselt oli kostjal VÕS § 110 lg 1 järgi õigus keelduda oma

kohustuste täitmisest (lisatarviku üleandmisest) kuni hageja tasub viivisenõude. Olukorras, kus

kostjal oli õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, ei olnud hagejal õigust lepingust taganeda

ning seetõttu ka õigust nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist. Hageja keeldus viiviseid

tasumast ning taganes õigustamatult lepingust, mis on VÕS § 118 lg 2 järgi tühine.

Pooltel ei olnud kokkulepet, et teine osamakse muutub sissenõutavaks alles lisatarviku

üleandmisel. Kostja ei ole sellist (ebatavalist) kokkulepet sõlminud. Seda kinnitab hageja enda

käitumine. Hageja nõudis seadme üleandmist alles peale kõikide osamaksete tasumist, s.o

arvete täielikku tasumist.

Kostja ei ole kordagi andnud oma käitumisega mõista, et ta loobub viivistest. Kostja esitas

viivisnõude kohe pärast viimast laekumist.

3.3. Kui kohus vaatamata eelnevale leiab, et hageja on õigustatud lepingust taganema ja kostja

kohustub tasuma hagejale põhivõlana 3877 eurot 61 senti, teeb kostja protsessuaalse

tasaarvestuse ning tasaarvestab põhinõude hageja tekitatud kahju nõudega (seadme

remondikulu 1077 eurot 61 senti).

Kostja esitas esmalt hagejale 4. mail 2016 arve nr 205 remondikulude hüvitamiseks, kuid

läbirääkimiste käigus leppisid pooled kokku, et hageja ostab kostjalt kahjustatud seadme välja

hinnaga 3877 eurot 61 senti (lisandub käibemaks). Seetõttu koostas hageja kaks arvet nr 205

ning esialgne arve kahjusummaga 1077 eurot 61 senti (lisandub käibemaks) muudeti

müügiarveks summaga 1077 eurot 61 senti (lisandub käibemaks).

Kostjal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist 2016. a esimeses pooles. Pooled kujundasid nõude

ümber ja kostjal tekkis õigus nõuda seadme maksumuse hüvitamist. Kui hageja on lepingust

taganenud, taastub lepingueelne olukord ja kostjal on õigus nõuda hagejalt seadme parandamise

kulude hüvitamist. Tegemist oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 162 sätestatuga

sarnase olukorraga ehk aegumine peatub ajaks, mil kohustatud isikul oli kokkuleppel õigustatud

isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest.

Ka juhul, kui kostja 27. septembri 2019. a tasaarvestusavaldus on aegunud, on kostjal

VÕS § 200 lg 2 järgi õigus tasaarvestada aegunud nõue, sest õigus nõuet tasaarvestada tekkis

enne nõude aegumist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 5. arpilli 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 3877 eurot 61 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 614 eurot 46 senti ning

alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2750 eurot.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud.

2-19-111208

-

poolte vahel olid 2016. aastal lepingulised suhted, mille käigus rentis hageja kostjalt

minilaaduri Bobcat lisatarvikut (hari), hageja tegevuse tõttu sai lisatarvik kahjustada

ning pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja parandab harja oma kulul ja hageja ostab

seejärel lisatarviku kostjalt välja;

-

kostja väljastas hagejale ostuhinna tasumiseks kaks arvet – 4. mail 2016 arve nr 205

osamaksumusega 1077 eurot 61 senti (käibemaksuta) ja 2. septembril 2016 arve nr 603

osamaksumusega 2800 eurot (käibemaksuta);

-

hageja tasus 6. oktoobril 2016 arve nr 205, 13. veebruaril 2017 arvest nr 603 1360 eurot

ja 4. märtsil 2019 ülejäänud 2000 eurot;

-

kostja esitas 5. märtsil 2019 hagejale viivisenõude (viivisemäär 0,15% päevas) ning

4. aprillil 2019 korrigeeritud, s.o seadusjärgses viivisemääras viivisenõude 443 eurot

72 senti;

-

hageja ei tunnistanud 21. märtsi 2019. a e-kirjas viivisnõuet ja nõudis kostjalt hiljemalt

4. aprillil 2019 lisatarviku üleandmist, hoiatades, et lisatarviku üle andmata jätmise

korral taganeb hageja müügilepingust;

-

kostja ei ole lisatarvikut hagejale üle andnud;

-

hageja ei tunnistanud 5. aprilli 2019. a e-kirjas hageja korrigeeritud viivisenõuet ning

esitas kostjale müügilepingust taganemise avalduse, taganedes alates 5. aprillist 2019

müügilepingust ning paludes hiljemalt 12. aprillil 2019 tagastada müügilepingu alusel

tasutud 3877 eurot 61 senti (lisandub käibemaks);

-

kostja ei ole raha tagastanud;

-

kostja tegi 27. septembri 2019. a vastuses hagile menetlusliku tasaarvestusavalduse,

millega tasaarvestas lisatarviku remondikulu hüvitamise nõude (1077 eurot 61 senti)

hageja põhinõudega (3877 eurot 61 senti).

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 ja § 188 lg 1

järgi müügilepingust kehtivalt taganenud ning VÕS § 189 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda

kostjalt lepingu alusel tasutud 3877 euro 61 sendi tagastamist.

Tulenevalt poolte vahel sõlmitud suulisest müügilepingust pidi ostja kahjustatud lisatarviku

välja ostma hinnaga 3877 eurot 61 senti (lisandub käibemaks). Seega oli hagejal ostuhinna

tasumise ja kostjal asja üleandmise kohustus. Hageja tasus lisatarviku ostuhinna lõplikult

4. märtsil 2019. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe ning pooled on eri meelt

selles, millal tuli lepingu esemeks olnud lisatarvik hagejale üle anda, tuleb kohustuse täitmise

tähtaja kindlaksmääramisel lähtuda VÕS § 82 lg-test 3 ja 5. Seega oli kostjal kohustus anda

hagejale lisatarvik üle hiljemalt siis, kui hageja tasus täies ulatuses ostuhinna. Pärast ostuhinna

täielikku tasumist andis hageja kostjale 21. märtsi 2019. a e-kirjaga täiendava tähtaja lisatarviku

üleandmiseks 4. aprillil 2019, kuid kostja ei andnud hagejale seda üle pärast ostuhinna täielikku

tasumist ega hageja määratud täiendava tähtaja jooksul. Seega on kostja rikkunud oluliselt

lepingut ning VÕS § 116 lg 1 p 1 järgi on tegemist olulise lepingu rikkumisega, sest olukorras,

kus kostja ei andnud müügilepingu eset hagejale üle, jäi hageja olulisel määral ilma sellest,

mida ta õigustatult lepingust lootis.

Kostja rikkumine ei olnud VÕS § 103 tähenduses vabandatav. Vaatamata sellele, et kostjal võis

hageja vastu olla ostuhinna tasumisega viivitamise tõttu viivisenõue, ei olnud kostjal alust

tugineda VÕS § 110 lg-le 1 ning keelduda asja üleandmisest kuni hageja poolt väidetava

viivisenõude tasumiseni olukorras, kus hageja oli müügilepingust tuleneva kohustuse ostuhinna

tasumiseks täielikult täitnud. Hageja oli oma kohustused suuremas osas täitnud, s.o tasunud asja

ostuhinna, mistõttu ei võinud kostja VÕS § 111 lg 3 kohaselt keelduda oma kohustuse

täitmisest. Olukorras, kus kohustus on suuremas osas täidetud, ei saa Riigikohtu praktika järgi

tervikuna keelduda vastusoorituse tegemisest, kuna vastav õiguskaitsevahend oleks

2-19-111208

ebaproportsionaalne ja selle kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega. Arvestades mh seda,

et lepingu eseme ostuhind oli 3877 eurot 61 senti (lisandub käibemaks) ja kostja nõudis viivist

443 eurot 72 senti, ei olnud lepingueseme üleandmisest keeldumine proportsionaalne

õiguskaitsevahend. Lisaks ei ole kostja tuginenud enne kohtumenetlust VÕS § 110 lg-le 1 ning

viitas selle õiguskaitsevahendi kasutamise soovile alles kohtumenetluses, s.o pärast lepingust

taganemise avalduse tegemist.

4.3. Kuigi kohus saab arvestada kohtumenetluse ajal kostja esitatud tasaarvestuse avaldust, on

hageja tuginenud kostja kahjunõude aegumisele, mistõttu ei ole alust tasaarvestada hageja

lepingu tagasitäitmise nõuet kostja kahjunõudega.

Arvestades seda, et 2016. a märtsis leppisid hageja ja kostja kokku lisatarviku rentimises ning

renditud vara sai kasutamise käigus kahjustada, oli renditud asja halvendamise eest hüvitise

saamise nõude aegumistähtaeg VÕS § 338 lg 1 järgi koosmõjus VÕS §-ga 341 kuus kuud,

arvates asja tagasisaamisest. Seega aegus kostja kahjuhüvitise nõue kuue kuu möödumisel

arvates renditud lisatarviku tagasisaamisest. Kostja esitas tasaarvestusavalduse 27. septembril

2019 koos hagivastusega. Seega oli kostja kahju hüvitamise nõue tasaarvestuse avalduse

esitamise ajaks aegunud.

Kohtul ei ole alust järeldada, et müügilepingu sõlmimisega peatus kostja kahjunõude aegumine.

Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust. Seega ei muutunud müügilepingust

taganemisega poolte vahel sõlmitud müügileping kehtetuks ning puudub alus tõlgenduseks, et

müügilepingu sõlmimise ajaks peatus kahjunõude aegumine ning sellest taganemisega taastus

esialgne olukord.

Iseenesest saab tasaarvestav pool VÕS § 200 lg 2 järgi tasaarvestada ka oma aegunud nõude,

kui õigus nõuet tasaarvestada VÕS § 197 lg 1 tähenduses tekkis enne nõude aegumist, kuid

praegusel juhul ei saanud kostja õigus tasaarvestada oma nõuet tekkida enne seda, kui hagejal

tekkis lepingu tagasitäitmise nõue. Hageja nõue, mida kostja soovib kahjunõudega

tasaarvestada, tekkis müügilepingust taganemisel 2019. a aprillis. Kostja tasaarvestamise õigus

oleks seega saanud tekkida pärast seda, kui hageja lepingust taganes, kuid hageja nõude

tekkimise ajaks oli kostja kahjunõue aegunud.

4.4. Kuna hageja põhinõue on põhjendatud ja hageja palus kostjal tagastada ostuhinna hiljemalt

12. aprillil 2019, on hagejal VÕS § 113 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt alates 13. aprillist 2019

kuni põhivõla tasumiseni rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Otsuse

tegemise aja seisuga tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 614 eurot 46 senti.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb kostjalt põhivõlalt välja mõista ka

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis kuni põhinõude tasumiseni.

4.5. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2750 eurot, sh riigilõiv 350 eurot ja

esindajakulu 2400 eurot (16 tundi tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta)).

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagiavaldus rahuldamata või tasaarvestada kostja 1077 euro 61 sendi suurune nõue

hageja nõudega. Kostja palub jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja

kanda.

2-19-111208

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hagejal oli

õigus müügilepingust taganeda. Lepingust taganemine oli VÕS § 118 lg 2 järgi tühine.

Kostjal on hageja vastu viivisenõue, mis ei olnud piisavalt tagatud. Arvestades seda, et hageja

viivitas arve nr 603 tasumisega ca 2,5 aastat, oli selge, et hagejal esinesid kas makseraskused

või puudus tal muul põhjusel huvi võetud kohustuste täitmiseks. Sellisel juhul sai eeldada, et

hageja viivisenõuet vabatahtlikult ei täida, mis leidis kinnitust hageja viivisnõudele esitatud

vastustes (hageja ei tunnistanud viivist).

Kostja väljendas täitmisest keeldumist enne kohtumenetlust oma käitumisega. Kostja

käitumisest oli mõistetav, et ta ei anna lisatarvikut üle enne, kui hageja on tasunud

sissenõutavaks muutunud viivise.

Maakohus kohaldas hageja VÕS § 110 lg-st 1 tulenevale õigusele keelduda kohustuste

täitmisest ebaõigesti VÕS § 111 lg-t 3.

5.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja tasaarvestuse vastuväide tuleb aegumise tõttu

jätta rahuldamata.

Hageja kahjustas 2016. aastal kostjale kuuluvad lisatarvikut ning oli nõus kahju hüvitama.

Kostja esitas kahju hüvitamise nõude 4. mail 2016 väljastatud arvega. Kahjunõue aegub

TsÜS § 150 lg 1 järgi kolme aasta möödudes. Hageja taganes lepingust 5. aprillil 2019, selleks

ajaks ei olnud kostja kahjunõue veel aegunud ning kostjal oli õigus oma nõue VÕS § 200 lg 2

alusel 27. septembri 2019. a menetlusdokumendis tasaarvestada.

Maakohus jättis kontrollimata, kas kostja kahju hüvitamise nõude aegumine võib olla katkenud.

Nõude aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 p 2 alusel arvete tasumisega 6. oktoobril 2016, 13.

veebruaril 2017 ja 4. märtsil 2019 ning lepingust taganemisega 5. aprillil 2019. Aegumine algas

iga kord uuesti ega saa olla tänaseni aegunud. Hageja tunnustas kostja nõuet 4. märtsil 2019 ja

kostjal oli õigus nõuded VÕS § 198 järgi tasaarvestada.

Juhul kui hageja on lepingust kehtivalt taganenud, ent kostja nõue on aegunud, tekkisid pooltel

VÕS § 189 lg 1 järgi vastastikused üleantu tagastamise nõuded. Kostja kohustuks tagastama

üle antud rahasumma ning hageja peaks tagastama kostja kahjunõude. Hagejale raha

üleandmisel oleks hagejale üleantu täielikult tagastatud, seevastu kui hageja tagastab kostjale

kahjunõude, siis see nõue võib olla aegunud. Sellisel juhul oleks tegemist VÕS § 189 lg 2 p 1

olukorraga, kus kostja ei saa enam oma aegunud nõuet hageja vastu kasutada ning selle väärtus

(1077 eurot 61 senti) tuleb hagejal hüvitada.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

6.1. Kostjal ei olnud alust keelduda kohustuste täitmisest ning ta ei ole tõendanud viivisenõude

olemasolu. Kostja konstrueeris viivisenõude pahatahtlikult selleks, et luua näilik õigustus

müügieseme valduse üleandmisest keeldumiseks. Ka juhul, kui kostjal oleks hageja vastu

viivisenõue, oli ostuhind täielikult tasutud. Seetõttu oli müügieseme valduse üleandmisest

keeldumine õiguskaitsevahendina selgelt ebaproportsionaalne ja vastuolus hea usu

põhimõttega.

2-19-111208

6.2. Kostjal ei olnud ega ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Pooled sõlmisid müügilepingu

ega ole sõlminud muid kokkuleppeid. Kostja ei ole tõendanud väidetava kahju suurust ning

kahjunõue oleks aegunud ka siis, kui kohalduks üldine kolmeaastane aegumistähtaeg, sest

lisatarvik sai kahjustada 2016. a märtsis. Kostja väide, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 4.

mail 2016 (arve esitamisest) on üllatuslik. Pooltevahelist õigussuhet reguleeris alates lepingu

sõlmimisest müügileping ning selle eesmärgiks ei olnud kahju hüvitamine apellandile.

6.3. Vastustaja ei nõustu apellandi apellatsioonkaebuses esitatud uue ja üllatusliku väitega

justkui oleks aegumistähtaeg hakanud kulgema 4. mail 2016 väljastatud arvega. Isegi kui

kohalduks üldine aegumistähtaeg, oleks ka sel juhul apellandi nõue aegunud, kuna

müügilepingu esemeks olnud hari sai kahjustada 2016. a märtsis. Hetkeks, kui vastustaja

lepingust taganes (liiatigi tasaarvestusavalduse esitamise hetkeks apellandi poolt), oleks

apellandi võimalik kahju hüvitamise regressnõue vastustaja vastu samuti olnud aegunud.

Apellatsioonkaebuse väited VÕS § 189 kohaldamise kohta tuleb jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja

selles esitatud asjaoludest TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel tühistada ning asi tuleb

saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades

selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamise eelduseks olevad olulised

asjaolud välja selgitamata ning sellest tulenevalt otsuse olulises ulatuses põhjendamata.

Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

8. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale 2016. aastal pärast

üüritud lisatarviku kahjustamist sõlmitud kokkuleppe alusel 3881 eurot 86 senti. Seejuures on

pooled eri meelt selles, kas hagejal oli õigus kokkuleppest taganeda, ning kui oli, siis kas

kokkuleppest taganemise tõttu tuli kostjal tagastada hagejale kogu tasutud summa või üksnes

osa sellest, sh kas kostja sai kehtivalt tasaarvestada hageja kokkuleppe alusel tasutud raha

tagastamise nõude üürilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega hageja vastu.

9. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ennatlikult seisukohale, et kostja peab lepingust

taganemise tõttu tagastama hagejale müügilepingu alusel üle antud raha, s.o 3881 eurot 86 senti.

Maakohus jättis vaidlust lahendades tähelepanuta asjaolu, et pooled olid kujundanud oma algse

õigussuhte ümber, ning sellest tulenevalt poolte kokkuleppe sisu välja selgitamata ning poolte

õigussuhted nõuetekohaselt kvalifitseerimata. Seda tegemata ei olnud maakohtul võimalik võtta

kohast seisukohta ka lepingust taganemise kehtivuse ja taganemise õiguslike tagajärgede ega

kostja kahju hüvitamise nõude aegumise kohta.

9.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus käsitas poolte algset õigussuhet ekslikult

rendisuhtena VÕS § 339 tähenduses, kuigi tegemist oli üürisuhtega VÕS § 271 tähenduses.

Ringkonnakohus selgitab, et rendilepingu esemeks saab VÕS § 339 tähenduses olla üksnes

viljakandev asi. Praegusel juhul andis kostja hagejale tasu eest kasutusse vallasasja

(lisatarvikuks oleva harja), mis ei anna vilja, ning sellise asja tasu eest kasutusse andmine vastab

üürilepingu tunnustele VÕS § 271 tähenduses. Seega saab poolte algset õigussuhet käsitada

üürilepingust tuleneva õigussuhtena hoolimata sellest, et pooled on seda ise nimetanud

2-19-111208

rendisuhteks, ning lisatarviku kahjustamisest tulenevat kostja nõuet üürilepingu rikkumisest

tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks.

9.2. Edasi jättis maakohus tähelepanuta selle, et kuigi kostjal oli lisatarviku kahjustamise tõttu

üürilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue hageja vastu, olid pooled selles osas

üürilepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse asemel või sellele lisaks kokku leppinud, et

kostja kohustub müüma hagejale parandatud lisatarviku ning hageja kohustus selle eest kostjale

tasuma.

9.2.1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel olid 2016. aastal lepingulised suhted, mille

käigus üüris hageja kostjalt minilaaduri Bobcat lisatarvikut, hageja tegevuse tõttu sai lisatarvik

kahjustada, hageja ei ole kostjale lisatarviku kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitanud, kuid

pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja parandab lisatarviku oma kulul ja hageja ostab seejärel

lisatarviku kostjalt välja. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja väljastas hagejale ostuhinna

tasumiseks kaks arvet – 4. mail 2016 arve nr 205 osamaksumusega 1077 eurot 61 senti

(käibemaksuta) ja 2. septembril 2016 arve nr 603 osamaksumusega 2800 eurot (käibemaksuta),

mille hageja viivitusega tasus. Lisaks on kostja tõendanud, et ta saatis hagejale 4. mail 2016

kell 15.44 e-kirjaga esmalt üürilepingu alusel arved, sh arve nr 205 summaga 1647 eurot

13 senti, sh 420 eurot (käibemaksuta) lisatarviku üür 29. märtsist kuni 13. aprillini 2016 ning

ülejäänud summad (kokku 1077 eurot 61 senti) selgitustega kate, juhe, toru, toru, remont

(dtl 126–127). Seega nõudis kostja hagejalt alguses üürilepingu rikkumisest tulenevalt

kahjuhüvitist 1077 eurot 61 senti ning pärast suhte ümberkujundamist sisaldas lisatarviku

ostuhind kahjuhüvitist 1077 eurot 61 senti. Kuigi hageja vaidleb kostja nõudele vastu, on ta

möönnud, et võimalik kahju oli hõlmatud arvete alusel tasutud summadega (vt hageja

29. jaanuari 2021. a seisukoha p 3.1.2 viimane lause). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid

ostuhinna suurusele, kuid on väitnud, et kahjuhüvitis oli liiga suur, ning toonud esile, et pooltel

olid erimeelsused tekitatud kahju suuruse üle.

9.2.2. Ringkonnakohtu hinnangul võivad pooled olla neil asjaoludel üürilepingust tulenevat

kahju hüvitamise võlasuhet muutnud või sõlminud selle nõude vaieldavuse kõrvaldamiseks

kompromissilepingu.

Esmalt võib poolte kokkulepe olla käsitatav lepingu muutmisena. Lepingupooled võivad

lepingut VÕS § 13 lg 1 järgi kokkuleppel muuta. Seejuures võivad pooled muuta lepingut ka

nii, et asendavad olemasoleva võlasuhte osaliselt või täielikult uue võlasuhtega nii, et uus

võlasuhe luuake algse võlasuhte kõrvale, või nii, et lepingupooled kaotavad õiguse esitada

algsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid (novatsioon).

Samuti võib poolte uus kokkulepe olla käsitatav kompromissilepinguna. Kompromissileping

on VÕS § 578 lg 1 tähenduses leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise

kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel ning VÕS § 578 lg 2 järgi

eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Ka kompromissilepingu puhul võivad

pooled leppida kokku selles, et algne võlasuhe või sellest tulenevad osad õiguslikud tagajärjed

lõppevad ja asenduvad uute kokkulepitud kohustuste või võlasuhtega, teisalt võib aga jääda

algne võlasuhe ning sellest tulenevad õigused ja kohustused kehtima paralleelselt

kompromissiga. Seejuures võib kompromiss sisaldada nii uusi soorituskohustusi kui ka seniste

õiguste käsutusi. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et kompromissilepingul nagu igal

teisel lepingul on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse.

Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist

(VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi

2-19-111208

rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2

sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest

nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et

kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti

uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või

tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid

nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid

juhul,

kui

võlausaldaja

ja

võlgnik

on

võlasuhte

lõpetamises

kokku

leppinud.

Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted

kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed

kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe

ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli

poolte tahe kokkulepet sõlmides (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15,

p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13; Võlaõigusseadus III.

Kommenteeritud väljaanne. § 578 kommentaar).

Kui lepingu muutmise lepingus või kompromissilepingus võttis hageja endale kahju hüvitamise

kohustuse asemel kohustuse osta parandatud lisatarvik ja tasuda ostuhind, võis pooltel olla ka

kokkulepe täitmise asendamise kohta VÕS § 89 tähenduses. Kolleegium selgitab, et VÕS § 89

lg-te 1 ja 2 järgi võib võlgnik teha võlausaldaja nõusolekul kohustuse täitmiseks vajaliku teo

asemel teistsuguse teo või võtta kokkuleppel võlausaldajaga nõude rahuldamise eesmärgil uue

kohustuse ning sellisel juhul loetakse kohustuse täitmisena vastuvõtmise korral ka esialgne

kohustus täidetuks. Seega võis olla olukord, kus poolte uue kokkuleppe täitmisega tuli lugeda

täidetuks ka algne kahju hüvitamise nõue.

Arvestades kostja esitatud arveid ei ole välistatud, et pooled leppisid kokku, et hageja hüvitab

esimese arve alusel kahju ning tasub seejärel ülejäänud ostuhinna.

9.3. Praegusel juhul ei ole maakohus paraku VÕS §-s 29 sätestatut arvestades välja selgitanud,

milline oli poolte tahe uut kokkulepet sõlmides ning milline oli kokkuleppe sisu, mistõttu ei ole

selge, milles pooled täpselt kokku leppisid ja millised õiguslikud tagajärjed see endaga kaasa

tõi. Kokkuleppe sisu ja õiguslikke tagajärgi välja selgitamata ei saanud aga maakohus anda

õiguspärast hinnangut sellele, kas sellest kokkuleppest taganemine oli kehtiv ning millised

õiguslikud tagajärjed taganemine endaga kaasa tõi. Seda arvestades on maakohus rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi ja jätnud poolte õigussuhtele kohaldatavad normid ning vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud olulises osas välja selgitamata, mistõttu tuleb maakohtu otsus

tühistada sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtu esmalt

selgitada, milles pooled pärast üürilepingu lõppemist kokku leppisid, ning sellest tulenevalt

hinnata, kas hagejal oli õigus uuest kokkuleppest kostja väidetava rikkumise tõttu osaliselt või

tervikuna taganeda ning kui oli, siis millised õiguslikud tagajärjed taganemine endaga kaasa

tõi, sh kas hagejal oli õigus nõuda kogu tasutud raha tagasi või üksnes osa sellest.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium asja uue läbivaatamise

kontekstis täiendavalt järgmist.

10.1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus iseenesest õigesti seisukohale, et olukorras, kus

müüja jätab ostjale pärast ostuhinna tasumist müügieseme üle andmata, rikub ta oluliselt

müügilepingut, mistõttu on ostjal õigus müügilepingust taganeda ning nõuda tasutud ostuhinna

tagastamist.

2-19-111208

Samuti asus maakohus õigesti seisukohale, et müüjal ei ole VÕS § 110 lg 1 alusel õigust

keelduda pärast ostuhinna tasumist ostjale müügieset üle andmast, kuni ostja on täitnud ka

müüja esitatud viivisenõude. Maakohus viitas seejuures küll ekslikult VÕS § 111 lg-le 3, kuid

see ei muuda maakohtu lõppjäreldust vääraks, sest kohustuse täitmisest keeldumine võib lisaks

seaduses sätestatule olla keelatud ka siis, kui sellele tuginemine oleks vastuolus hea usu

põhimõttega vastavalt VÕS §-le 6 ja TsÜS §-le 138. Õiguskaitsevahendi kasutamist saab pidada

ebaproportsionaalseks ja sellest tulenevalt hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui raskete

õiguslike tagajärgedega õiguskaitsevahendit kohaldatakse väikese tähtsusega kohustuse

rikkumise puhul, sh juhul, kui teise poole kohustus on suuremas osas või suuremate puudusteta

täidetud (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 6 kommentaar,

p-d 4.2.2.4 ja 4.2.3.3, ning § 110 kommentaar, p 6.7).

Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja edastas hagejale juba 4. mail ja 2. septembril

2016 ostuhinna tasumiseks arved, hageja tasus ostuhinna osamaksetega, sh viimase osamakse

alles 4. märtsil 2019. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja esitas kohe pärast ostuhinna

viimase osamakse tasumist 5. märtsil 2019 hagejale viivisenõude, seejuures oli seadusjärgses

määras viivisenõue ligikaudu 10 korda väiksem kui ostuhind. Seega, olukorras, kus poolte vahel

oleks olnud sõlmitud müügileping, oleks hageja olnud täitnud ostuhinna tasumise kohustuse,

kuid teinud seda viivitusega. Selliselt oleks hageja olnud täitnud müügilepingust tuleneva

kohustuse suuremate puudusteta ning kostjal ei oleks olnud ostuhinnaga tasumisega viivitamise

ning sissenõutavaks muutunud seadusjärgses määras viivise tasumata jätmise tõttu õigust

keelduda hagejale müügieset üle andmast, kuna arvestades hageja täidetud ja täitmata

kohustuste vahekorda olnuks see ilmselt ebaproportsionaalne. Samas on õige kostja arusaam,

et kohustuse täitmisest keeldumiseks ei pidanud kostja enne kohtumenetlust selgelt viitama

VÕS §-le 110, vaid piisas tema vastavalt mõistetavast käitumisest, s.o müügilepingu esemeks

oleva lisatarviku üle andmata jätmisest.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul poolte kokkuleppe sisu tuvastamise järel seda siiski

uuesti hinnata. Kolleegium märgib, et juhul, kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et pooled olid

sõlminud

kompromissikokkuleppe,

mis

sisaldas

lisaks

kahju

hüvitamise

asemel

müügilepingust tulenevatele õigustele ja kohustustele ka muid kokkuleppeid ja käsutusi, sh

kahju hüvitamise nõudest loobumist, ei ole välistatud, et poolte vastastikusi õigusi ja kohustusi

arvestades võis müügieseme üleandmisest keeldumine olla ka proportsionaalne.

10.2. Edasi märgib kolleegium, et juhul, kui hagejal oli õigus uuest kokkuleppest taganeda,

sõltus taganemise õiguslik tähendus ja mõju kostja kahju hüvitamise nõudele ning selle

aegumisele poolte kokkuleppe sisust ja olemusest.

10.2.1. Ringkonnakohus märgib, et uuest kokkuleppest taganemise tõttu ei muutunud

iseenesest uus kokkulepe kehtetuks, nagu märkis Riigikohtu praktikale viidates õigesti ka

maakohus. Lepingust taganemine vabastab VÕS § 188 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist

tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Küll aga võib kumbki lepingupool nõuda VÕS § 189

lg 1 järgi lepingu alusel üleantu tagastamist.

10.2.2. Seega juhul, kui pooled sõlmisid kompromissikokkuleppe, millega kostja loobus kahju

hüvitamise nõudest ja pooled leppisid selle asemel kokku lisatarviku müügis nii, et algne

võlasuhe lõppes, oli kummalgi poolel õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, sh hagejal

oli õigus nõuda üleantud raha tagastamist ja kostjal kahju hüvitamise nõude tagastamist. Saksa

kohtupraktika kohaselt loetakse taganemisel esialgne õigussuhe taastunuks ja tehtud käsutused

tagasiulatuvalt lõppenuks, mistõttu saavad lepingupooled tugineda esialgsele õiguslikule

2-19-111208

olukorrale (vt Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. § 578 kommentaar, p 7.2.3

viimane lõik). Ringkonnakohtu hinnangul võib selline lähenemine olla põhjendatud ka Eesti

õiguse alusel. Mõlemal juhul viib aga lepingust taganemine selleni, et oma õigustest loobunud

pool saab tagasi algsed õigused, millest ta loobus, ning seega algne võlasuhe taastub.

Seejuures tuleb arvestada seda, et algse õigussuhte ümberkujundamise korral tunnustab

lepingupool üldjuhul algsest õigussuhtest tulenevat nõuet, mistõttu algse nõude aegumine

katkeb TsÜS § 158 lg 2 järgi ja algab kokkuleppe sõlmimisest üldjuhul uuesti. Samas ei mõjuta

uue kokkuleppe alusel uuel õiguslikul alusel tasutud summade maksmine algse nõude aegumist

ega katkesta seda. Olukorras, kus pooled on leppinud kokku varasema õigussuhte lõppemises

ja loonud selle asemele uue, kohaldub ümberkujundatud nõudele uue nõude aegumistähtaeg

(vt Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. § 578 kommentaar, p 5.2–5.3;

MüKoBGB/Habersack BGB § 779 Rn 34–35).

Küll saab kolleegiumi hinnangul juhul, kui pooled on leppinud kokku algse võlasuhte

lõppemises ja asendanud selle uue võlasuhtega, lugeda, et algsest nõudest loobumise ajal oli

algse nõude aegumistähtaeg TsÜS § 162 alusel vähemalt analoogia korras peatunud.

TsÜS § 162 järgi peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud

isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav

tähtaeg täitmiseks. Kolleegiumi hinnangul saab algsest nõudest loobumist ja uuel õiguslikul

alusel nõude tekkimist käsitada sellisena, et uue kokkuleppe alusel on võlgnikul õigus ja

kohustus täita uus kohustus ning keelduda algse kohustuse täitmisest.

10.2.3. Ka juhul, kui pooled ei ole uue kokkuleppega lõpetanud algset võlasuhet ja kostja ei ole

loobunud algsest nõudest, võib uue kokkuleppe sõlmimine sarnaselt ülaltoodule TsÜS § 158 lg

2 järgi katkestada üldjuhul nõude aegumise. Siiski aegub algne nõue sellisel juhul edasi

tavapärases korras, s.o seaduses selle nõude kohta sätesatud aegumistähtaja jooksul, kui pooled

ei ole õigussuhet ümber kujundades leppinud ühtlasi kokku algse nõude pikemas

aegumistähtajas. Sellisel juhul saab aga nõude aegumise puhul arvestada ka uue kokkuleppe

täitmist, st lisaks kokkuleppe sõlmimisele võib sellisel juhul aegumine katkeda ka siis, kui uut

kohustust täites saab ühtlasi lugeda VÕS § 89 järgi täidetuks ka algse kohustuse. Lisaks võivad

pooled olla uue kokkuleppega kokku leppinud täiendavas tähtajas, mille jooksul tuleb algne

kohustus täita, mistõttu võib algse nõude aegumine olla alates kokkuleppe sõlmimisest kuni

kokkulepitud tähtajani TsÜS § 162 järgi peatunud.

10.3. Kostja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kestuse määramisel ei ole maakohus

kolleegiumi hinnangul eksinud.

Hoolimata sellest, et maakohus eksis poolte algse õigussuhte kvalifikatsiooniga, asus maakohus

õigesti seisukohale, et poolte vahel sõlmitud tasulise kasutuslepingu eseme kahjustamisest

tulenevale hüvitisenõudele ei saa praegusel juhul kohaldada aegumise üldsätteid, kuna selle

nõude puhul on seadusandja sätestanud VÕS §-s 338 lühema aegumistähtaja.

Kolleegium märgib lisaks, et iseenesest saab üürisuhtest tulenevatele nõuetele kohaldada

TsÜS §-s 146 sätestatud üldist tehingust tuleneva nõude aegumise regulatsiooni, kui seaduses

ei ole sätestatud muud aegumistähtaega, kuid üürieseme kahjustamise korral on üürileandjale

nõude esitamiseks ette nähtud lühendatud tähtaeg. VÕS § 334 lg 2 järgi vastutab üürnik

mh üüritud asja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, ning üüritud

asja halvendamise eest üürileandja hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg on VÕS § 338 lg 1

ja lg 2 I lause järgi kuus kuud alates üüritud asja tagasisaamisest. Seega oli kostja kahju

2-19-111208

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud alates üüritud lisatarviku tagastamisest, nagu

leidis õigesti ka maakohus.

Seejuures on ekslik kostja arusaam, et tema nõude aegumisele võiks kohaldada TsÜS § 150.

Viidatud säte reguleerib kahju õigusvastasest tekitamisest, s.o seadusest, mitte lepingust

tuleneva nõude aegumistähtaega. Praegusel juhul tekkis aga kostjale kahju üürilepingu

rikkumise tõttu. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või

VÕS § 1044 lg 2 I lause järgi õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel nõuda, kui

seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul seadus sellist võimalust ette ei näe.

10.4. Arvestades asjas tuvastatud asjaolusid, ei ole kolleegiumil alust järeldada, et kostja

kahjunõue ei olnud aegumise korduva katkemise tõttu kokkuleppest taganemise ja sellest

tuleneva tagasitäitmise nõude sissenõutavaks muutumise ajaks aegunud. Ka juhul, kui lugeda

kõik hageja tehtud osamaksed algse kohustuse täitmise asendamiseks VÕS § 89 tähenduses

ning kostja kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, oleks kostja

kahju hüvitamise nõude aegumisetähtaeg möödunud enne seda, kui hageja taganes uuest

kokkuleppest.

Arvestades seda, et kostja algselt üürilepingu alusel esitatud arve kohaselt kestis lisatarviku

üüriperiood 13. aprillini 2016, võib eeldada, et lisatarvik oli kostjale vähemalt kuni selle ajani

üle andmata ja nõude aegumistähtaeg võis alata üüriperioodi lõppemisest. Uue kokkuleppe

sõlmimine (2016. a mai alguses) katkestas aga TsÜS § 158 lg 2 järgi aegumise ja aegumine

algas uuesti. Kuna hageja tegi uue kokkuleppe alusel kostjale kolm osamakset – 6. oktoobril

2016, 13. veebruaril 2017 ja 4. märtsil 2019, võinuks need katkestada aegumise juhul, kui iga

osamakse tegemise ajaks ei oleks kuuekuuline aegumistähtaeg veel möödunud. Riigikohus on

leidnud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda

ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud

(vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Praegusel juhul jäi aga kahe viimase osamakse

vahele rohkem aega kui kuus kuud, mistõttu ei oleks hageja viimane osamakse saanud enam

kostja kahju hüvitamise nõude aegumist katkestada.

10.5. Siiski märgib kolleegium, et juhul, kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et

pooled ei lõpetanud uue kokkuleppega algset õigussuhet ning kostja kahju hüvitamise nõue on

aegunud, ei ole poolte algse ja ümberkujundatud õigussuhte sisu ning poolte käitumist

arvestades välistatud, et kohtul võib olla alust jätta seadusest tulenev aegumistähtaeg VÕS § 6

lg 2 alusel kohaldamata, kui hageja tugineb aegumistähtajale vastuolus hea usu põhimõttega.

Riigikohus on leidnud, et aegumise vastuväitele tuginemine võib teatud asjaoludel olla hea usu

põhimõttest lähtuvalt lubamatu ja sellisel juhult tuleb aegumine jätta kohaldamata

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 15; 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).

11. Ülaltoodud põhjendusi arvestades rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt

ja saadab asja maakohtule alates eelmenetluse staadiumist uueks läbivaatamiseks vastavalt ülal

antud juhistele. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et arvestades hageja nõude suurust

ning juba tuvastatud asjaolusid, võib pooltel olla mõistlik lahendada õigusrahu saavutamise ja

menetluskulude kokkuhoidmise huvides vaidlus kompromissiga selliselt, et kostja tagastab

hagejale 2800 eurot.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

2-19-111208

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik