3-20-1462/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.06.2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-1462

Haldusasi

Andrus Lutsu kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses valvekaamera kambris

paiknemisega 05.04.2017 – 18.07.2017

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.08.2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andrus Lutsu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ Andrus Lutsu

Vastustaja ‒ Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Andrus Lutsu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

17.08.2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.06.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Lutsu esitas 13.05.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 10-11). Kaebaja

viibis 05.04.2017-18.07.2017 kambris K-1068. Kamber erines tavakambrist selle poolest, et

selles oli valvekaamera, mis asus kambri nurgas laes. Kaebaja leidis, et tema viibimine selles

kambris oli õigusvastane ja ta tundis, et on kogu aeg jälgitav ja tema privaatsust rikutakse,

kaebaja oli pinges ja ärritatud ning kaamera põhjustas psühholoogilisi kannatusi. Kaameral oli

heidutav toime sõltumata sellest, kas ta töötas või mitte. Kambris viibimise ajal sai kaebaja

diagnoosi segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, mida tal enne polnud. Arst kirjutas kaebajale

ravimid, et ta saaks öösel magada. Kaebaja väitel on vangla kahjustanud tema õigusi ja

psüühilist tervist. Kaebaja taotles kahju hüvitamist summas 3120 eurot, s.o 104 päeva eest

30 eurot päevas.

2. Tartu Vangla tegi 04.08.2020 otsuse nr 1-13/95-4, millega jättis kahju hüvitamise taotluse

läbi vaatamata, kuna see esitati tähtaega ületades ja tähtaega ei ennistatud (tl 14).

3. Kaebaja esitas 06.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ja kohus võttis kaebuse menetlusse

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses valvekaameraga kambris paiknemisega perioodil

05.04.2017 – 18.07.2017. Kohus luges kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks, kuna

halduskohtu hinnangul esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt ja vastustaja jättis

kaebaja taotluse läbi vaatamata õigusvastaselt.

Kaebaja jäi ka kaebuses kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde ja rõhutas, et ta

esitas kaks erineva nõuet - esiteks tema õiguste rikkumise eest, mis kahjustas kaebaja väärikust,

hüvitise suurus 10 eurot päevas ja teiseks tervise kahjustamise eest, hüvitise suurus 20 eurot

päevas. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et kaamera oli sisse lülitatud, kuna ta kattis kahel

korral kaamera paberiga ning kohe tuli valvur, kes käskis paberi eemaldada. Vanglal ei ole

õigust anda hinnanguid kaebaja diagnoosile. Vangla põhjustas kaebajale tervisekahjustuse,

mille tõttu tal tuleb ravimeid tarvitada praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus. Kaebajal oli vanglasse

saabudes mõõdukas depressioon, mille põhjuseks olid tööalased probleemid ning ta tarvitas

vajadusel ravimit Alventa. Kaebaja psüühika sai tugevalt kannatada alles siis, kui ta paigutati

kaameraga kambrisse. Tekkisid ärevushäired ja jälituspaanika ning kaebajal diagnoositi

segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Kui kaebaja kinnitab, et tervisehäireid põhjustas

valvekaamera, siis ei saa kohus seda ümber lükata.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 17.08.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused

olid kokkuvõtlikult järgmised.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus hindas esmalt seda, kas

vastustaja tegevus oli õigusvastane.

5.1. Kaebaja taotles hüvitist perioodi 05.04.2017-18.07.2017 eest. Kaebaja oli sel perioodil

kinnipeetav. Vangistusseaduse (VangS) § 7 lg 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate

majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise

jälgimise. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 05.04.2017-18.07.2017 kambris, kuhu oli

paigaldatud valvekaamera ja kus oli võimalik kinnipeetava elektrooniline jälgimine. Vaieldakse

selle üle, kas elektrooniline jälgimine tegelikult ka toimus. HKMS § 59 lg 1 ja 4 kohaselt peab

menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei

tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal

on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida

ta peab eeltoodu kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole

võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

5.2. Kaebaja väitel tõendas tema elektroonilist jälgimist see, et kui ta kaamera kinni kattis, siis

nõudis valvur kohe katte eemaldamist. Kaebaja ei ole oma väidet tõendanud. Tegemist on

kaebaja sõnadega, mida ei kinnita mingid muud tõendid. Lisaks nõustus kohus vastustajaga

selles, et kaebaja väide on aja jooksul muutunud. 18.07.2017 koostatud avalduses väitis

kaebaja, et kahel korral kattis ta kaamera ajalehega (tl 20p). 11.05.2020 koostatud kahju

hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et kattis kaamerasilma väikese paberitükiga (tl 11) ning

kohtumenetluses, et see oli 2 x 2 cm suurune ajalehetükk (tl 37). Tegemist on erinevate

väidetega. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja nimetas oma algses avalduses väikest paberi- või

ajalehetükki ajaleheks. Kaebaja võis muuta väidetavalt kaamera ette paigutatud eseme

kirjeldust lähtudes vastustaja selgitusest, et valvuril on ka visuaalse vaatluse põhjal kohustus

nõuda kambri sisustuselementidele kinnitatud esemete eemaldamist. Kaebaja väite pidev

muutumine tekitab kahtluse, kas kaebaja väidetud juhtumid tegelikult toimusid ja kui toimusid,

siis millised olid nende täpsemad asjaolud.

5.3. Kohtu hinnangul ei olnud võimalik koguda tõendeid kaebaja väite tõendamiseks.

Vastustaja selgitas, et puuduvad vanglaametnike ettekanded selle kohta, et kaebajalt oleks

nõutud kaamerale kinnitatud katte eemaldamist. Kaebuse esitamise ajal oli vaidluse all olevast

perioodist möödas ligikaudu 3 aastat, praeguseks ligikaudu 4 aastat. Kohus ei pidanud

usutavaks, et kaebaja väite kohta oleks võimalik koguda muid tõendeid, näiteks

vanglaametnike kui tunnistajate ütlusi. Seega ei saa enam tagantjärele kindlaks teha, kas

kaebajalt nõuti kaameralt katte eemaldamist ning kui nõuti, siis kui suure esemega oli kaamera

kaetud, kas seda eset sai märgata tavapärase järelevalve käigus, kui pikk aeg jäi kaamera

katmise ja eseme eemaldamise korralduse andmise vahele jne. Halduskohus märkis, et kaebaja

väljendas juba 18.07.2017. a selgitustaotluses kavatsust esitada vanglale lähiajal kahjunõue,

kuid tegi seda alles 13.05.2020. Kaebaja ei ületanud kahju hüvitamise taotluse esitamise

tähtaega, kuid taotluse sedavõrd hilise esitamisega võttis ta riski, et asjaolude tõendamine võib

osutuda raskeks või võimatuks.

Vastustaja positsioonilt on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, kuna vastustaja väitis, et

kaamera ei olnud sisse lülitatud. Negatiivset asjaolu (asjaolu puudumist) ei saa tõendada.

Vastustaja esitas kaudseid tõendeid, mis muudavad tema väite usutavaks. Kaebaja pöördus

kohe pärast vaidluse all olevat perioodi vastustaja poole selgituste saamiseks ning

vanglaametnik kinnitas oma 01.08.2017. a ja 14.09.2017. a vastustes (tl 19, 21), et kaebaja

puhul puudus elektroonilise jälgimise vajadus ja kaamera ei olnud sisse lülitatud. Vastustaja

viitas ka sellele, et kaebaja kurtis arstile probleemide üle vanglas, kuid ei maininud seejuures

probleemina võimalikku videovalvet (tl 45). Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et kaebajat jälgiti

vaidluse all oleval perioodil elektrooniliselt.

Kohus hindas seega seda, kas õigusvastane oli kaebaja paigutamine kambrisse, milles oli

valvekaamera olenemata sellest, et kaamerat tegelikult ei kasutatud.

5.4. VangS § 41 lg 2 alusel allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele.

Üheks selliseks on VangS § 7 lg 1 nimetatud pidev järelevalve kinnipeetava üle. VangS § 66

lg 1 ja 11 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse

ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning järelevalve täpsema

korralduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri määruse „Järelevalve

korraldus vanglas“ § 2 p 1 alusel on üheks järelevalvetoiminguks vanglas isikute ja ruumide

visuaalne või elektrooniline jälgimine. Visuaalse järelevalve puhul tuleb seda teostaval

vanglaametnikul (toimkonna liikmel) määruse § 12 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel teha ringkäik

sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis ning ringkäiku tehes kontrollida kambris toimuvat.

Eeltoodu tähendab, et järelevalve all olek on üks vangistusega kaasnevatest paratamatutest

piirangutest. Kinnipeetav pidi arvestama ja leppima sellega, et tema tegevust võidakse suvalisel

ajahetkel vaadelda, kusjuures see toimub vähemalt sagedusega üks kord tunnis. Õigusvastaseks

ei saa pidada seda, kui kambris on olemas järelevalve tegemist võimaldavad sisustuselemendid.

5.5. Kaebaja viitas Tallinna Halduskohtu 05.07.2017. a otsusele asjas 3-16-2147, kus kohus

tegi kindlaks kinnipeetava elektroonilise jälgimise õigusvastasuse. Selle kohtuasja asjaolud on

praegusest vaidlusest erinevad, kuna tõendamist leidis kinnipeetava pidev (ööpäevaringne)

elektrooniline jälgimine. Käesolevas asjas ei ole tõendatud kaebaja mistahes kestusega

elektrooniline jälgimine, rääkimata pidevast jälgimisest. Halduskohus viitas aga Tallinna

Ringkonnakohtu 16.01.2014. a otsuses asjas 3-12-1379, milles leiti, et isegi elektrooniline

jälgimine ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks.

EIK pidas eraelu puutumatuse riiveks seda, kui vanglas toimub kõigi kambrite pidev

elektrooniline jälgimine (kohtuasi Gorlov jt vs Venemaa, nr 27057/06) ja õiguspäraseks seda,

kui elektrooniliselt jälgitakse konkreetset kinnipeetavat administratsiooni põhjendatud otsuse

alusel (kohtuasi Van der Graaf vs Holland, nr 8704/03). Ka nendes asjades oli videojärelevalve

tegemine tõendatud.

5.6. Juba ühe kahju hüvitamise eelduse ehk vastustaja õigusvastase tegevuse puudumine

välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohtu hinnangul ei saanud lisaks eeltoodule

kaebajal tekkida ka mittevaralist kahju. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral.

Kaebaja väitel tekkis tal tervisekahju. Asjas esitatud tõendid seda ei kinnita. Kaebaja

tervisekaardi väljavõte (tl 40-41, 45) näitas, et kaebaja viibis 08.05.2017 psühhiaater dr M. Miti

vastuvõtul. Teemaks oli ravi - varem võttis kaebaja Alventat, nüüd oli ravimiks Venlafaxin ja

probleemiks higistamine. Arst selgitas, et tegemist on sama ravimiga. Kaebaja kurtis, et on ärev

ja pinges, vahistamist peab ülekohtuks, kohtuistung on veel tulemata. Arst määras diagnoosiks

segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ning raviks jätkuvalt Venlafaxini. 05.06.2017 viibis

kaebaja taas dr M. Miti vastuvõtul, kus kurtis, et on rahulolematu uurimise tulemustega ja

tunneb, et talle on ülekohut tehtud. Närviline, ei maga. Kaebaja diagnoos jäi samaks. Arst

määras lisaks varasemale ravile ka Mirtazapini. 07.06.2017 ja 23.08.2017 kurtis kaebaja rohket

higistamist ning arstide arvates oli tegemist ravimite kõrvaltoimega. Eeltoodu ei tõenda seda,

et kaebaja vaimne tervis on alates 05.04.2017 halvenenud ning et see toimus üksnes või

peamiselt seetõttu, et kaebaja kambris oli valvekaamera.

5.7. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal oleks varem diagnoositud segatüüpi

ärev-depressiivne reaktsioon. Diagnoosist üksi ei saa aga järeldada kaebaja tervise halvenemist.

Tervisekaardi andmetel tarvitas kaebaja varem ravimit Alventa ja arsti poole pöördumise ajal

ravimit Venlafaxini. Arsti kinnitusel oli tegemist sama ravimiga. Ka ravimiregistri andmetel on

nii Alventa kui ka Venlafaxini antidepressandid, mida kasutati depressiooni ja muude

seisundite, nagu näiteks ärevushäirete raviks. Ravimi Venlafaxini väga sage kõrvaltoime oli

higistamine. Seega olid kaebajal juba enne tema vaidlusalusesse kambrisse paigutamist

psüühikahäired, mille tõttu kaebajale määrati ravi ning kaebaja ravi jäi 08.05.2017. a seisuga

samaks. Kui kaebaja terviseseisund oleks olnud endisest raskem, siis tõenäoliselt oleks

muutunud ka tema ravi.

5.8. Tervisekaardi andmete põhjal ei avaldanud kaebaja arstile, et talle mõjub halvasti kambris

paiknev kaamera. Kaebaja seostas oma probleeme vahistamise ja uurimisega. Kohus ei pidanud

usutavaks, et psühhiaater jätab tervisekaardile märkimata olulised asjaolud, millega kaebaja

oma vaimse tervise probleeme seostab. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et kaebaja taotlust

lahendanud vanglaametnikul puudus õigus anda hinnangut tema tervislikule seisundile või

tervisekaardi andmetele. Kui kaebaja taotles hüvitist tervise kahjustamise eest, siis tuli tal

arvestada sellega, et vastustaja analüüsib tema väiteid ja tõendeid ning annab neile omapoolse

hinnangu.

5.9. Kaebaja väitel ei olnud talle tekkinud kahju täielikult hõlmatud tervisekahjuga. Kaebaja

arvates rikkus vastustaja lisaks tervise kahjustamisele ka tema õigusi. Kohus selgitas, et õiguste

rikkumine ei ole kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisav, vaid õiguste rikkumine peab

kaebajale olema põhjustanud kahju. See, millise RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahju tekkimise

alusega on kaebuse aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tegemist, on õiguslik küsimus, millele

annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtu hinnangul taotles kaebaja kahju hüvitamist eraelu

puutumatuse rikkumise tõttu. Kaebaja viitas küll vangla kohustusele austada inimväärikust,

kuid eraelu puutumatuse rikkumine on väärikuse alandamise suhtes erinormiks.

Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi ei

saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju

põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas

kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada

rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks

Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

Praegusel juhul oli kaebaja olukorras, kus tema kambris paiknes kaamera, mis vastustaja

kinnitusel oli välja lülitatud, kuid kaebaja kahtles selles. Kaebaja võis olla mures seetõttu, et

tema eraelu puutumatuse rikkumine on võimalik. Üksnes ohu olemasolu ei ole aga kahju

tekkimise alusena piisav, kui kardetud risk tegelikult ei realiseerunud. See, et kaebaja sai ohu

puudumise osas tugineda üksnes vastustaja kinnitusele, et kaamera ei tööta, ei saanud

põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega valu ja kannatusi, mida saaks käsitleda

mittevaralise kahju tekkimisena.

Kokkuvõttes oli esitatud kaebuse puhul täitmata kaks olulist kahju hüvitamise eeldust.

Vastustaja tegevus oli õiguspärane ja kaebajal ei olnud tekkinud kahju. Sel juhul ei ole muude

kahju hüvitamise eelduste käsitlemine vajalik. Kohus jättis eeltoodu tõttu hüvitamiskaebuse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu

Halduskohtu 17.08.2021. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada

kaebus. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.

6.1. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja kohtunik ei olnud menetluses erapooletu.

6.2. Kuna kaebaja ei saa arvutile ega dokumentidele ligi, on vanglal kohustus tõendada, et

kambris videojärelevalvet ei toimunud. Kuna vangla seda teha ei suuda, siis tuleb asjaolud

hinnata vangla kahjuks. Juba 2017. a esitas kaebaja vanglale selgitustaotluse ja märgukirja ja

vangla oleks pidanud aru saama, et tulevikus esitatakse kahjunõue ja kõik tuleb fikseerida nii,

et vaidluse korral on asju võimalik tõendada. Vangla seda ei teinud.

6.3. See, et kaebaja nimetas ajalehetükki algul ajaleheks ja siis paberitükiks, ei ole alus kaebuse

rahuldamata jätmiseks. Kaebaja lihtsalt täpsustas iga kord seda, millega ta kaamera kinni kattis.

Jutt käib kaamera kinni katmisest ja sellest, et kohe tuli kambri ukse taha valvur, kes käskis

kaamera ajalehest vabastada.

6.4. Vanglaametnikud ei saanud seepärast kaebajale ettekannet koostada kaamera kinni katmise

eest, sest muidu oleks tulnud välja, et jälgimine toimus. Kahjunõude esitamise ajaga seoses ei

saa vangla midagi ette heita, sest see toimus 3 aasta jooksul.

6.5. Vangla väited ei saa olla usutavamad, kui kaebaja omad. Kaebaja käis vangla arsti juures

ja teavitas kaamera mõjust oma vaimsele tervisele. Seda, mida psühhiaater andmebaasi kirjutab,

kaebaja ei näe ja kui kaameraga seotut seal kirjas ei ole, siis on tegemist ilmselt mingi siseringi

kaitsega. Samuti on 3. üksuse üksusejuht suhtes meditsiiniosakonna vanemõega ja kambrid,

kus on kaamera, kuuluvad 3. üksuse alla.

6.6. VangS § 41 lg 2 ütleb ka seda, et kinnipeetava suhtes kohaldatud piirangud peavad vastama

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud

teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt

kohelda ega karistada. Samuti on riigil kohustus kindlustada, et isikut peetakse kinni

inimväärikust austavates tingimustes ja et ühegi meetme rakendamise viis ega meetod ei

põhjusta kinnipeetavale selliseid kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva

vältimatu taseme. Kaebaja paigutamiseks kaameraga kambrisse polnud ühtegi põhjust.

Sõltumata sellest, kas kaamera on sisse lülitatud või mitte, tekitab see tunde, et isikut jälgitakse.

6.7. Asjas nr 3-16-2147 tehtud otsusest nähtub, et seal algselt eitas vangla samuti, et

jälgimiskambris toimus isiku üle järelevalve pidevalt kaamera vahendusel, kuid hiljem vangla

seda siiski tunnistas.

6.8. Kohus ei arvestanud ühtegi kaebaja esitatud tõendit. Enne vangistust kaebajal sellist

diagnoosi ei olnud, see tekkis siis, kui kaebaja viibis kaameraga kambris. Sellega on asi

tõendatud.

7. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Tartu Vangla leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse

tühistamiseks. Tartu Vangla jäi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ja palus neid

käsitleda vastuväidetena apellatsioonkaebusele.

7.1. Asjaolu, et halduskohus jättis A. Lutsu kaebuse rahuldamata, ei tähenda veel, et kohtu

põhjendused on vastuolulised või et kohtunik oli asja lahendades erapoolik. Tartu Vanglale ei

ole teada ühtegi asjaolu ega tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud taandamise alust, mis

võiks viidata kohtuniku erapoolikusele. Kaebaja ei esitanud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid

kohtuniku erapoolikust. Seetõttu on tema väited alusetud ja paljasõnalised.

7.2. Kaebaja leidis, et kuna tal puudub juurdepääs arvutisüsteemile, siis on vangla kohustus

tõendada, et videojärelevalvet ei toimunud. Vangla esitas kohtule 14.09.2017. a vastuskirja

nr 2-3/2591-2, milles selgitati kaebajale, et kuigi nimetatud kambris oli elektroonilise

järelevalve teostamiseks võimekus olemas, ei olnud kaamera sisse lülitatud. Seega esitas vangla

tõendi, millest nähtub, et kaebajat elektrooniliselt ei jälgitud. Kui kaebaja ise on teistsugusel

seisukohal, siis tuleb tal esitada tõendid, mis tema väiteid kinnitaksid.

7.3. Nõustuda ei saa väitega, et kui vangla ei suuda tõendada, et elektroonilist järelevalvet ei

tehtud, siis tuleb selline asjaolu hinnata kaebaja kasuks. Põhimõte, kus kõik kahtlused ja

tõendamata asjaolud tuleb hinnata isiku kasuks, tuleneb kriminaalmenetlusest ja ei ole

haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses kohaldatav. Ei ole mõeldav vangla õigusvastase

tegevuse eeldamine olukorras, kus puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et vangla oleks

talle kehtiva õiguse alusel pandud kohustusi rikkunud.

7.4. Kaebaja viitas jätkuvalt kaamera kinni katmisele, millele järgnevalt saabusid tema kambri

juurde väidetavalt ametnikud ja nõudsid kaamera ajalehetükkidest vabastamist. Arvestades

vaidlusalusest ajaperioodist möödunud aega, ei ole selliseid asjaolusid enam võimalik

tõsikindlalt kontrollida. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.6 kohaselt oli siis ja on ka praegu

kinnipeetaval keelatud teha kambri ehituselementidele, kappidele, raamatutele ja muule vangla

varale kirjutisi, märke, samuti kleepida, kinnitada või asetada järelevalvet takistaval viisil neile

fotosid, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid, katteid, vaipu, postkaarte jms. Kui ametnikud

nägid visuaalse järelevalve teostamise käigus (kambriluugist sisse vaadates), et kinnipeetav on

vangla vara (antud juhul kaamerat) katnud mingite esemetega, siis sõltumata elektroonilise

järelevalve teostamisest oleksid ametnikud nagunii nõudnud katete eemaldamist. Elektroonilise

jälgimise korral oleks kaamera katmine olnud vangla seisukohalt oluline rikkumine ja vangla

praktikas koostatakse ka selle kohta ettekanne. Kaebaja kohta ühtegi sellist ettekannet, millest

nähtuks kambris töötava kaamera kinni katmine, koostatud ei ole. Kui 21.07.2017. a esitatud

pöördumises väitis kaebaja, et kattis kaamera kinni kahel korral, siis ei ole eluliselt usutav, et

elektroonilise jälgimise korral oleksid mõlemal korral jätnud ametnikud kaebaja sellise

tegevuse ettekandega fikseerimata. Seega on kaebaja sellised selgitused endiselt tõendamata ja

nende kontrollimine ligi kolm aastat hiljem ei ole enam võimalik. Eeltoodust ei saa aga veel

järeldada, et kaebaja suhtes siiski teostati elektroonilist järelevalvet.

7.5. Kaebaja hinnang sellele, et psühhiaatri tervisekaarti tehtud sissekannete näol on tegemist

ringkaitsega, on alusetu ja paljasõnaline. Viited vanemõe ja üksuse juhi eraelulistele suhetele

ei anna selleks mingit alust. Kuigi vaidlusalusel perioodil paiknes kaebaja III üksuses asuvas

E2 osakonna kambris nr 1068, mida juhtis üksuse juht J. Ruubel, oli kaebaja siiski V üksuse

nimekirja kuuluv kinni peetav isik ja tema suhtes tegid otsustusi V üksuse juht M. Juur ja

kaebajale määratud inspektor-kontaktisik. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et kaebaja

pöördumisele elektroonilise järelevalve teostamise kohta on vastanud üksuse juhina M. Juur

(14.09.2017. a vastuskiri nr 2-3/2591-2). Ka on täiesti oletuslik ja alusetu arvamus, nagu oleks

vanemõel võimalik mõjutada/survestada psühhiaatrit (eriarsti) tervisekaarti tehtavate

sissekannete osas. Vanemõde ei ole ametipositsioonilt psühhiaatrist kõrgemal seisev

tervishoiutöötaja ning nimetatud tervishoiutöötajate vahel puudub ka tööalane alluvussuhe.

7.6. Kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.07.2017. a otsusele haldusasjas nr 3-17-2147 ei ole

asjakohane ja ei anna alust pidada Tartu Vangla tegevust õigusvastaseks. Nimetatud

kohtuvaidluses oli pooleks Tallinna Vangla, mistõttu ei saa teise kinnipidamisasutuse tegevuse

pinnalt teha järeldus Tartu Vangla tegevuse kohta.

7.7. Kaebaja peab kahju hüvitamiseks piisavaks, et enne vangistust ei olnud tal diagnoositud

segatüüpi ärev-depressiivset reaktsiooni. Kuna selline diagnoos tekkis väidetavalt kaameraga

kambris viibimise ajal, siis peab kaebaja seda piisavaks hüvitamisnõude rahuldamiseks. Tartu

Vangla sellise seisukohaga ei nõustu. Lisaks õigusvastasele tegevuse ja kahju tekkimisele peab

olema tõendatud ka põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Selline

seos käesoleval juhul tõendatud ei ole. Seetõttu ei saa kaebajale pandud diagnoosist veel

järeldada, et see oli tingitud elektroonilise järelevalve seadmega kambris viibimisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et A. Lutsu apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 17.08.2021. a otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse

tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le

4 ei korda neid.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusaluse otsuse põhjendused on

vastuolulised ja kohtunik ei olnud otsust tehes erapooletu. Halduskohus on vaidlusaluses

otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid

ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta, samuti on otsuses selgelt toodud

kõik põhjendused, kuidas ja miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. See, et halduskohus

jättis A. Lutsu kaebuse rahuldamata, ei tähenda veel, et kohtuotsuse põhjendused oleksid

vastuolulised või et kohtunik oli seetõttu asja lahendades erapoolik. Apellatsioonkaebuses ei

ole kirjas, milles täpsemalt kaebaja arvates kohtuniku erapoolikus seisnes. Ringkonnakohtule

ei nähtu asja materjalidest ühtegi asjaolu ega võimalikku taandamise alust, mis võiks viidata

halduskohtuniku erapoolikusele.

10. Kaebaja on ka apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et kuna temal puudub

juurdepääs arvutisüsteemile, siis on vangla kohustus tõendada, et kaebaja suhtes ei toimunud

videojärelevalvet ning kui kui vangla ei suuda seda tõendada, siis tuleb selline asjaolu hinnata

kaebaja kasuks.

Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja püsivalt Tartu Vanglas alates 06.01.2017. Perioodil

04.04.2017–18.07.2017. a oli ta vangla E-hoone 2. osakonna kambris nr 1068, kuhu oli

paigaldatud kaamera, mille abil on põhjendatud juhul võimalik teostada elektroonilist

järelevalvet. Vaidluse põhisisu ongi selles, kas kaebaja üle reaalselt sellist järelevalvet ka

teostati või mitte ajal, kui ta kambris nr 1068 viibis ja kas kaebajal võis tema poolt väidetud

tervisekahju tekitada üksnes kaamera olemasolu kambris.

21.07.2017 ehk pärast vaidlusaluse perioodi lõppemist esitas kaebaja vanglale selgitustaotluse

seoses sellega, et ta paigutati kaameraga jälgitavasse kambrisse ilma prokuratuuri,

meditsiiniosakonna, kohtu või vangla kirjaliku määruse või käskkirjata (tl 20). Kaebaja oli

seisukohal, et alates 05.04.2017. a on tema õigusi rikutud ja selgitustaotluse esitas ta seepärast,

et kavatseb lähitulevikus esitada kahju hüvitamise taotluse. Samuti väitis kaebaja, et kui ta pani

kaamerale ajalehe ette, siis käskisid valvurid selle eemaldada, mis kinnitab, et kaamera oli sisse

lülitatud. Tartu Vangla 01.08.2017. a vastuses (tl 21) selgitati talle, et kambris nr 1068 on küll

võimalik vajaduse korral teostada elektroonilist järelevalvet kinnipeetavate üle, kelle suhtes on

vastav vajadus ja alus olemas, kuid kuna kaebaja suhtes sellist vajadust ei olnud, siis ei olnud

kaamera kambris ka kõnealusel perioodil sisse lülitatud. Lisaks selgitati talle, et Tartu Vangla

kodukorra p 1.7.6 kohaselt on keelatud kleepida või kinnitada kambri muule varale ajalehtede

väljalõikeid, katteid jms, ning valvurite üheks tööülesandeks on ka kambrite seisukorra

kontrollimine ja kodukorra sätete rikkumise avastamisel antaksegi kinnipeetavale korraldus

rikkumise lõpetamiseks, s.h kambri kaameralt ajalehe eemaldamiseks. 06.09.2017 esitas

kaebaja vanglale märgukirja seoses vangla 01.08.2017. a vastusega (tl 18), millele Tartu Vangla

vastas 14.09.2017 (tl 19), selgitades, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda

paigutamist konkreetsesse kambrisse ja kinnitas uuesti, et kuigi kambris nr 1068 oli kaamera

olemas, ei olnud see kaebaja selles paiknemise ajal sisse lülitatud, kuna elektrooniline

jälgimisvajadus kaebaja puhul puudus.

VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad

kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 05.09.2011. a

määruse nr 44 "Järelevalve korraldus vanglas" § 2 p 1 kohaselt on vanglas

järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega annavad

vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla ruume kui ka

isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt ning kinnipeetava paigutamist elektroonilise järelevalve

võimekusega kambrisse ei saa iseenesest pidada automaatselt õigusvastaseks. Vaidlust ei ole

selle üle, et ühtegi kirjalikku otsustust kaebaja suhtes elektroonilise järelevalve teostamiseks ei

olnud välja antud. Viidatud 01.08.2017. a ja 14.09.2017. a vastustes kaebajale nähtub selgelt,

et kuigi kaebaja paiknes kaameraga kambris, siis perioodil 04.04.2017 – 18.07.2017 ei olnud

kambri kaamera sisse lülitatud ja kaebaja üle elektroonilist järelevalvet ei teostatud.

Vastuskirjadest nähtuvalt puudus ka vajadus kaebaja elektrooniliseks jälgimiseks. Kuna

eelnimetatud vastustega vastati kaebajale sisuliselt vahetult pärast vaidlusaluse perioodi lõppu,

siis oli vanglal kaebaja pöördumistele vastamise hetkel ilmselt ka võimalik neis toodud

asjaolusid kontrollida. Ringkonnakohtu puudub alus kahelda vangla vastuskirjades toodu tõele

vastavuses. Kuna halduskohtumenetluses ega ka käesolevaks ajaks ei ole esitatud selliseid

tõendeid, mis lükkaksid ümber 01.08.2017. a ja 14.09.2017. a vastuskirjades toodu, siis on

Tartu Vangla põhjendatult tuginenud juba 2017. a avaldatud infole, et vaidlusalusel perioodil

paiknes kaebaja küll kaameraga kambris, kuid kaamera ei olnud sisse lülitatud ja kaebaja üle

põhjuseta ja aluseta elektroonilist jälgimist ei teostatud. Seega esitas vangla halduskohtule

vastuskirjade näol tõendid, millest nähtub, et kaebajat kambris elektrooniliselt ei jälgitud. Kui

kaebaja on teistsugusel seisukohal, siis tulnuks tal endal esitada halduskohtule tõendid, mis

tema väiteid kinnitaksid (HKMS § 59 lg-st 1). Kaebaja seda teinud ei ole ja nagu eelnevalt

märgitud, esitas kaebaja ka väidetava alusetu elektroonilise järelevalve teostamisega seoses

Tartu Vanglale selgitustaotluse alles 21.07.2017 ehk pärast üle kolme kuu kestnud kambris

nr 1068 viibimise lõppemist, mitte aga selle ajal, kuigi ta leiab selgitustaotluses, et tema õigusi

rikuti juba alates 05.04.2017.

Arvestades vangla 01.08.2017. a ja 14.09.2017. a vastustes toodud selgitusi, ei ole asjaolu, et

kaebajat kambris nr 1068 perioodil 04.04.2017 – 18.07.2017 sisselülitatud kaameraga ei

jälgitud, enam päris tõendamata asjaolu. Mis puudutab aga kaebaja viidatud põhimõtet, et kõik

kahtlused ja tõendama asjaolud tuleb hinnata tema kasuks, on kriminaalmenetlusest tulenev

põhimõte ja ei kohaldu haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt pole mõeldav vangla õigusvastase

tegevuse eeldamine olukorras, kus puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et vangla oleks

talle kehtiva õiguse alusel pandud kohustusi rikkunud.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väide, et see, kas ta kattis kambris

kaamera kinni ajalehega, ajalehetükiga või paberitükiga ei ole oluline, vaid oluline on, et siis,

kui ta kaamera kinni kattis, tuli valvur, kes käskis kaamera ajalehest vabastada, mis kinnitab

kaebaja

väidet,

et

teda

jälgiti

kambris

alusetult

kaameraga.

Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtuga, et kaebaja ei ole oma väidet, et siis, kui

ta kaamera kinni kattis, tuli ka valvur, kes käskis katte eemaldada, millegagi tõendanud ja

tegemist on üksnes kaebaja sõnadega, mida muud tõendid ei kinnita. Kui 21.07.2017 esitatud

selgitustaotluses väitis kaebaja, et ta kattis kaamera kahel korral ajalehega, siis 11.05.2020. a

kahju hüvitamise taotluses väitis ta juba, et kattis kaamerasilma väikese paberitükiga ning

kohtumenetluses, et see oli 2 x 2 cm suurune ajalehetükk. Ajaleht ja väike paberitükk on siiski

täiesti erinevad esemed. Kuna vastustaja selgitas vastuseks kaebaja väitele, et kui ta kaamera

kinni kattis, siis tuli kohe valvur, kes käskis katte eemaldada, mis omakorda tõendab kambris

kaamera töötamist, et valvuril on ka kambri visuaalse vaatluse põhjal kohustus nõuda kambri

sisustuselementidele kinnitatud esemete eemaldamist olenemata sellest, kas kambrit

elektrooniliselt jälgitakse või ei, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, mille

järgi võis kaebaja muuta väidetavalt kaamera ette paigutatud eseme kirjeldust, sh selle suurust,

just vastavalt vastustaja selgitusele, et valvur nõuab ka visuaalse vaatluse põhjal kambri

sisustuselementidele kinnitatud esemete eemaldamist ja sellise nõudmise esitamisega isegi

juhul, kui see toimus, ei saa tõendada elektroonilise valve teostamist kaebaja suhtes kambris

nr 1068.

Samuti on igati usutav Tartu Vangla selgitus, et tulenevalt Tartu Vangla kodukorra p-st 1.7.6,

oleks kambri nr 1068 elektroonilise jälgimise korral olnud kaamera katmine vangla seisukohalt

oluline rikkumine ja vangla praktikas koostatakse sellises olukorras ettekanne. Kaebaja kohta

ühtegi sellist ettekannet, millest nähtuks kaamera kinni katmine kambris, kus teostatakse tema

üle ka elektroonilist jälgimist, koostatud ei ole. Kui 21.07.2017. a esitatud selgitustaotluses

väitis kaebaja, et kattis kaamera kinni vähemalt kahel korral, siis ei ole eluliselt usutav, et

elektroonilise jälgimise korral oleksid mõlemal korral jätnud vanglaametnikud kaebaja sellise

kodukorraga ja elektroonilise jälgimise vajadusega vastuolus oleva tegevuse ettekandega

fikseerimata.

12. Kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.07.2017. a otsusele haldusasjas nr 3-17-2147 ei ole

samuti asjakohane ja ei anna alust pidada Tartu Vangla tegevust õigusvastaseks. Nimetatud

kohtuvaidluses oli vastustajaks Tallinna Vangla. Teise kinnipidamisasutuse tegevuse pinnalt ei

saa teha järeldusi Tartu Vangla tegevuse osas käesolevas asjas. Seega pole alust väita, et kui

Tallinna Halduskohtus arutusel olnud asjas Tallinna Vangla algselt eitas, et jälgimiskambris

toimus isiku üle elektrooniline järelevalve, kuid hiljem seda tunnistas, siis saab sellise käitumise

omistada ka Tartu Vanglale ja lugeda tõendatuks, et kuigi Tartu Vangla eitab käesolevas asjas

kaebaja osas alusetu elektroonilise jälgimise teostamist kambris nr 1068, siis tuleb selle

toimumine ikkagi lugeda tõendatuks.

13. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks ei piisa üksnes kaebaja väitest, et enne vangistust ei olnud

tal diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivset reaktsiooni ja selline diagnoos tekkis alles

kaameraga kambris viibimise ajal. Lisaks õigusvastasele tegevuse ja kahju tekkimisele peab

olema tõendatud ka põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja saabunud tagajärje vahel.

Käesoleval juhul ei ole tõendatud ka sellist seost. Seetõttu ei saa kaebajale pandud diagnoosist

veel järeldada, et see oli tingitud just kaameraga kambris viibimisest. Asjas on olemas kaebaja

tervisekaardi väljavõte perioodil 05.04.2017–18.07.2017 kohta (tl 45), millest nähtuvalt

diagnoosis psühhiaater M. Mitt kaebajal 08.05.2017 tõesti segatüüpi ärev-depressiivse

reaktsiooni. Samas ei ole kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt psühhiaatri vastuvõtul olles

viidanud sellistele asjaoludele, mis lubaksid seostada talle pandud diagnoosi kaameraga

kambris paiknemisega. Pigem nähtub tervisekaardist, et kaebaja arvates tehti talle ülekohut

seoses vahistamisega ning uurimise tulemusega. Seetõttu ei saa tervisekaardi andmetest

järeldada, et kaebaja segatüüpi ärev-depressiivse reaktsiooni ja kaameraga kambris viibimise

vahel on põhjuslik seos.

14. Kaebaja hinnang sellele, et psühhiaatri poolt tema tervisekaardile tehtud sissekannete,

õigemini sinna väidetavalt perioodil 04.04.2017–18.07.2017 seoses kaebaja kambris

elektroonilise jälgimisega sissekannete tegemata jätmise näoli on tegemist ringkaitsega, on

jätkuvalt alusetu ja paljasõnaline. Samuti ei anna selleks mingit alust kaebaja viited

meditsiiniosakonna vanemõe ja üksuse juhi eraelulistele suhetele. ei anna selleks mingit alust.

Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav kaebaja seisukoht, et vangla meditsiiniosakonna

vanemõel oli võimalik mõjutada/survestada psühhiaatrit (eriarsti) kaebaja tervisekaardile

sissekannete tegemise või tegemata jätmise osas.

15. Nagu varasemalt juba märgitud, on järelevalve all olek üks vangistusega kaasnevatest

paratamatutest piirangutest ning kinnipeetav peab arvestama sellega, et tema tegevust kambris

võidakse suvalisel ajahetkel vaadelda sagedusega vähemalt üks kord tunnis. Seega ei saa

õigusvastaseks pidada üksnes seda, kui kambris on olemas elektroonilise jälgimise teostamist

võimaldavad seadmed. Halduskohus viitas õigesti sellele, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõue kuulub rahuldamisele üksnes siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes; tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis

isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Kuna pole tõendatud, et kaamera oli kambris nr 1068 sisse lülitatud ja kaebaja üle teostati

lubamatult elektroonilist jälgimist, siis ei ole võimalik sellega seonduvalt lisaks vastustaja

õigusvastase tegevuse puudumisele rääkida ka kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisest

perioodil 04.04.2017–18.07.2017. Nagu varasemalt märgitud, ei kinnitanud kaebaja

tervisekaardi andmed ka kaebaja väidet, et talle tekitati tema hoidmisega kambris, kus oli

kaamera, tervisekahju.

16. VangS § 41 lg-le 2 viitas halduskohus seoses vajadusega hinnata, kas õigusvastane oli

kaebaja paigutamine kambrisse, milles oli valvekaamera, olenemata sellest, et kaamerat

tegelikult ei kasutatud. Halduskohus leidis, et kuna VangS § 7 lg-st 1 ja §-st 66 tuleneb vangla

kohustus

tagada

kinnises

vanglas

kinnipeetava

pidev

järelevalve

ja

üheks

järelevalvetoiminguks on ka isikute ja ruumide visuaalne jälgimine vähemalt kord tunnis, mis

tähendab, et järelevalve all olek on üks vangistusega kaasnevatest paratamatutest piirangutest,

millega kinnipeetav peab igapäevaselt arvestama, siis ei saa õigusvastaseks pidada juba seda

olukorda, kui kinnipeetav viibib kambris, kus on olemas elektroonilise jälgimise seadmed, kuid

neid ei kasutata. Arvestades seda, et kinnipeetavate pidev järelevalve kinnises vanglas on

seadusest tulenev vangla kohustus, siis ei ole asjakohane kaebaja viide VangS § 41 lg 2

viimasele lausele, mille kohaselt peavad kinnipeetava suhtes kohaldatud piirangud vastama

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud

teiste õiguste ja vabaduste olemust. Eelnimetatud lause annab kinnipeetava õiguste piiramise

alused ja tingimused olukordade tarbeks, mis on VangS-is otseselt reguleerimata. VangS-st

tulenevat vangla kohustust teostada kinnipeetavate üle järelevalvet ei saa pidada vangistuse

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele mittevastavaks piiranguks.

17. Kuna pole tõendatud, et kaamera oli kaebaja sealviibimise ajal kambris nr 1068 sisse

lülitatud ja kaebaja üle teostati lubamatult elektroonilist jälgimist ning õigusvastaseks ei saa

pidada üksnes seda, kui kambris on olemas elektroonilise jälgimise teostamist võimaldavad

seadmed ja tõendatud pole ka kaebajale tervisekahju tekkimine, siis jättis halduskohus esitatud

hüvitamiskaebuse õigesti rahuldamata.

18. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 17.08.2021. a otsuse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)