3-21-1568/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1568

Haldusasi

Xi kaebus Transpordiameti 28.06.2021 otsuse nr 11.1-

12/21/16768-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

Vastustaja – Transpordiamet, volitatud esindaja Sigrid

Rahkema

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Transpordiametile 11.08.2021 vastuse lisa 1 „Lisa 1_Liiklusseaduse § 106

lg 1 p 4 põhiseaduspärasusest_0“.

2. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.07.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 25.05.2021 Transpordiametile (vastustaja) taotluse enda lubamiseks B-

kategooria mootorsõiduki juhiloa saamiseks vajalikele teooria- ja sõidueksamitele. Kaebajale

mõisteti karistusseadustiku (KarS) § 4231 rikkumise eest 4 kuu pikkune vangistus.

Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 8 järgi kantakse karistusandmed arhiivi, kui alla

5-aastase vangistuse ärakandmisest on möödunud 5 aastat. Kaebajale mõistetud karistus liideti

varasema KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 5

3-21-1568

2(12)

aastat 16 päeva vangistust. Kaebaja pidi kohe ära kandma vangistuse 4 kuud, ülejäänud karistust

ei pöörata tingimisi täitmisele, kui kaebaja ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. Katseaeg lõpeb 22.01.2023. Karistuse kustumisele rakendub KarRS § 24 lg 1 p 9 järgi

10 aasta pikkune tähtaeg. Seetõttu tekiks kaebajal liiklusseaduse (LS) § 106 lg 1 p 4 järgi

võimalus juhiloa saamiseks alles 2033. a. Tekkinud olukord on ebaproportsionaalne. Kaebaja

palus vastustajal kaaluda lubada kaebaja erandkorras eksamitele. Kaebaja on KarS § 4231

kohase kuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud ja karistuse kandmisest on möödunud üle

3 aasta. Kui kaebaja ei oleks KarS § 4231 kohast kuritegu toime pannud KarS § 184 lg 1 p-de 1

ja 2 järgi kohaldatud karistuse katseajal, poleks talle ilmselt määratud reaalset vanglakaristust.

KarS § 184 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kohaldatud karistus on asunud mõjutama karistuse kustumise

aegu karistusregistris ja seeläbi kaebaja võimalust juhtimisõigust omandada.

2. Vastustaja jättis 28.06.2021 otsusega nr 11.1-12/21/16768-2 kaebaja taotluse

rahuldamata. Kaebajal on kehtiv karistus LS § 106 lg 1 p 4 rikkumise eest. Karistuse täitmisest

ei ole piisav aeg möödunud (KarRS § 24 lg 1). Vastustaja lähtub karistuse osas karistusregistri

andmetest ja karistuse kehtivust mõjutada ei saa. LS ei jäta vastustajale kaalutlusõigust

karistusega arvestamata jätmiseks. Enne karistuse kustumist juhtimisõigust taotleda ei saa.

Piirang juhtimisõiguse taotlemiseks sõltub otseselt isiku õiguskuulekast käitumisest.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 28.06.2021 otsuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks lubama kaebaja juhtimisõiguse saamiseks vajalikele

liiklusteooria- ja sõidueksamitele, samuti võimaldamaks kaebajal esitada juhiloataotlus või

kohustada vastustajat lahendama kaebaja 25.05.2021 taotlus uuesti. Kaebuses sisaldus taotlus

tunnistada LS § 106 lg 1 p 4 Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles

see ei võimalda haldusorganil isikule juhtimisõiguse andmisel teostada kaalutlusõigust, ja osas,

milles see ei võimalda esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule juhtimisõiguse andmist ja

juhiloa väljastamist juhul, kui isikul on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest.

Põhjendused:

3.1. LS § 106 lg 1 ei välista juhtimisõiguse andmist mistahes süütegude korral. Nt ei takista

karistus KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi juhtimisõiguse saamist. Kaebajale KarS § 4231 järgi

mõistetud karistus on karistusregistris jätkuvalt kehtiv seetõttu, et nimetatud karistus liideti LS

§ 106 lg 1 p-s 4 nimetamata süüteo eest mõistetud karistusega. Kui kaebajal ei oleks KarS

§ 4231 kohase kuriteo eest karistuse mõistmisel varasemat karistust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi olnud, puudunuks vajadus mõista kaebajale liitkaristust, tõenäoliselt ei oleks teda

karistatud reaalse vangistusega, talle määratud katseaeg ei oleks pruukinud küündida 5 aastani

ja karistuse kustutamise tähtaeg ei pruukinud ületada 3 aastat. Seega ei saa välistada, et kaebaja

karistusandmed oleksid võinud olla tänaseks karistusregistrist kustutatud. Kaalutlusõiguse

kohaldamisel saaks vastustaja hinnata isiku liiklushoiakuid pärast KarS § 4231 kohase karistuse

ärakandmist. Ei saa välistada, et kaalumise tulemusena võib vastustaja pidada võimalikuks

lubada kaebaja liikluseksamitele ja anda talle juhtimisõiguse.

3.2. Isegi kui kaebajale oleks ka ilma varasemat karistust arvestamata mõistetud KarS § 4231

kohase süüteo eest lühiajaline vangistus või selle tingimisi kohaldamata jätmisel määratud

katseaeg, mis tooks kaasa karistusandmete kehtivuse praegusel ajal, ei ole LS § 106 lg 1 p 4

kaalutlusõiguseta kohaldamine sellises olukorras PS §-ga 11 kooskõlas. Määratud karistuse

karistusregistrist kustutamise tähtaja pikkus sõltub kohaldatud karistuse liigist ja määrast,

samuti sellest, kas vangistusena mõistetud karistus pööratakse täitmisele või kohaldatakse

tingimisi vangistusest vabastamist. Samuti sõltub karistusandmete kustutamise tähtaja pikkus

karistuse täitmisest, sh isiku majanduslikust suutlikkusest tasuda karistusena mõistetud

rahatrahvi, nt trahvi osade kaupa tasumine. Liiklusohutuse seisukohalt on eelnimetatud

karistusandmete kustutamise tähtaja pikkust mõjutavad asjaolud LS § 106 üldist eesmärki

3-21-1568

3(12)

silmas pidada mitteolulised. Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine on

karistusõigusliku mõjutusvahendina isiku jaoks leebem, kuid karistusandmete kustutamise

tähtaegade suhtes võib reaalne vangistus olla isiku jaoks isegi soodsam. See tähendab, et LS

§ 106 lg 1 p 4 kaalutlusõiguseta kohaldamine viib olukorrani, kus raskema karistuse saanud isik

saab asuda juhtimisõigust taotlema varem kui isik, kelle suhtes kohaldati kergemat karistust.

3.3. KarRS § 24 lg 1 p 8 kohane karistusandmete kustutamise ja arhiivi kandmise tähtaeg

kohaldub ühepikkusena vaatamata sellele, kas isikule on mõistetud vangistus sanktsiooni

madalas, keskmises või kõrgeimas määras. Isiku liiklusohutuse osas tehtava prognoosi

seisukohalt see põhjendatud ei ole. Problemaatiline on väita, et isik, kes ei ole 3 aasta jooksul

pannud toime uusi liiklusalaseid õigusrikkumisi, on eelduslikult jätkuvalt sama liiklusohtlik kui

3,5 aastat tagasi või et ta ei ole eelduslikult oma senist liikluskäitumist ja -hoiakuid muutnud.

Kaebaja ei ole pärast Harju Maakohtu 23.01.2018 otsusega mõistetud karistust toime pannud

ühtegi uut liiklusalast süütegu. Seega on kaebaja käitunud 3,5 aasta jooksul seaduskuulekalt.

KarRS § 24 lg 1 p 5 kohaselt on 3 aasta pikkuse tähtaja möödumine piisav nt KarS § 4231

kohaselt kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse kohta käivate andmete kustutamiseks

karistusregistrist. Ei saa automaatselt väita, et kaebaja ei ole oma liiklusohutusalaseid hoiakuid

ja arusaamisi paremuse poole muutnud ning talle ei saa seetõttu juhtimisõigust anda. Puudub

põhjus eeldada, et reaalset vangistust kandnud kaebaja oleks oma hoiakute muutmises

vähemtulemuslik kui rahalise karistuse saanud hüpoteetiline võrdlusisik.

3.4. LS § 106 lg 1 p 4 kaalutlusõiguseta kohaldamine rikub PS § 12 kohast üldist

võrdsuspõhimõtet. Juhtimisõigust esmakordselt taotlevat isikut koheldakse põhjendamatult

ebavõrdselt võrreldes esmast juhiluba või juhiluba omava ja juhtimisõigust taastava isikuga. LS

§ 106 lg 1 p 4 välistab juhtimisõiguse andmise isikule, kellel on kehtiv karistus mh KarS § 4231

kohase süüteo eest. Sellise regulatsiooni vajalikkust on selgitatud vajadusega tõsta

liiklusohutust raskeid liiklusalaseid rikkumisi toime pannud inimeste liiklusesse mittelubamise

teel. Kaebaja hinnangul ei peegelda isiku ohtlikkust see, kas isikul on või ei ole varasemalt

juhtimisõigust olnud, vaid isiku konkreetne käitumine liikluses, sh konkreetsete

liiklussüütegude asjaolud. LS § 106 lg 6 võimaldab esmase juhiloa omajal, kelle juhtimisõigus

on karistusena ära võetud, juhtimisõiguse taastada pärast karistuse ärakandmist ning eksamite

edukat sooritamist. Seega ei takista KarS § 4231 kohase karistuse olemasolu juhtimisõiguse

taastamist ja liikluses jätkuvalt osalemist isikule, kellel juba on esmane juhiluba. Sellisel isikul

puudub vajadus oodata karistusandmete kustutamist karistusregistrist, milleks võib teatud

juhtudel kuluda kuni 8 aastat. Sama kehtib juhiluba omava isiku suhtes. Jääb arusaamatuks,

miks peetakse esmase ja püsiva juhiloa omajat vähem ohtlikuks kui juhtimisõiguse taotlejat.

Ohtlikum võib olla süstemaatiliselt erinevaid liiklusrikkumisi toime panev juhiluba omav juht.

Viide väljaõppe puudumise kohta ei ole põhjendatud, sest juhtimisõiguse taotlemisega

omandabki varem juhiluba mitteomav isik juhile vajaliku väljaõppe ja oskused. Seega oleks

juhtimisõiguse taotlemine suunatud just liiklusohutuse suurendamisele. Erinev kogemus ei

muuda rikkumisega kaasnevat ohtu teiste liiklejate elule, tervisele ja varale. Seega puudub

erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjus.

3.5. Vastustaja seisukoht, et esmane juhiluba tuleb kehtetuks tunnistada ja juhtimisõigus

tühistada, kui esmase juhiloa omanikult on juhtimisõigus karistusena ära võetud, ei ole

õiguspärane. Vastustaja on LS § 106 lg-t 6 valesti tõlgendanud. Vastustaja hakkas sellist

praktikat kohaldama alles 2020. a sügisest. Senimaani kohaldas vastustaja LS § 106 lg-t 6 viisil,

kus esmase juhiloa omanik sai taotleda uut esmast juhiluba ja juhtimisõigust pärast

karistustähtaja möödumist, läbides järelkoolituse ja sooritades vajalikud eksamid. Karistuse

kustumise nõuet ei kohaldatud. Vastustaja ei ole selgitanud oma pikaajalise praktika muutmist.

3-21-1568

4(12)

3.6. LS § 106 lg 1 p 4 on vastuolus PS §-s 11 sätestatud vajalikkuse ja eesmärgipärasuse

põhimõtetega osas, milles see ei võimalda juhtimisõiguse andmist esmakordselt juhtimisõigust

taotlevale isikule, kui viimasel on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest. LS § 106

eesmärk on suurendada liiklusohutust ning lubada liiklusesse seaduskuulekad isikud. Selleks

vajaliku koolituse ja eksamite läbimine suurendabki liiklusohutust ja välistab juhtimisõiguse

saanud isiku poolt uue KarS § 4231 kohase süüteo toimepanemise. Kui isik ei saa vältimatult

pika aja jooksul juhtimisõigust omandada, võib olukord käivitada soovitule vastupidise

reaktsiooni ja isik võib otsida võimalusi liikluses osalemiseks ilma juhtimisõigust omamata.

Käivitub nn kinnine ring, kus isiku tegevus viib uute karistusteni ning võimalus juhtimisõiguse

saamiseks ja liikluses legaalseks osalemiseks muutub sootuks ebareaalseks. See aga ei suurenda

liiklusohutust. Kui teiste LS § 106 lg 1 p-des 3-5 nimetatud süütegude osas on isiku

õiguskuulekale teele asumise osas võimalik järeldusi teha eelkõige just ajalise rikkumiste vaba

perioodi pinnalt, siis LS § 201 ja KarS § 4231 kohaste süütegude puhul lõpeb juhtimisõiguse

saamisega ka eelmärgitud süütegude toimepanemise risk. Juhtimisõiguse omandamise soov

viitab pigem edaspidi LS § 201 ja KarS § 4231 kohaste süütegude toimepanemise lõpetamise

soovile ning vähemalt nende süütegude ärahoidmise ja vähendamise huvides tuleks pigem

soodustada juhtimisõiguse andmist ja seeläbi liiklusohutuse suurendamist. Juhtimisõiguse

saamise pikaajalise takistus võib vastupidi soovitule suurendada ebaõiglust ja uue samalaadse

süüteo toimepanemise riski.

3.7. LS § 106 lg 1 p 4 on vastuolus PS §-des 19 ja 29 sätestatud vaba eneseteostuse

põhimõtetega osas, milles see ei võimalda juhtimisõiguse andmist esmakordselt juhtimisõigust

taotlevale isikule, kui viimasel on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest. Juhtimisõigus

on kahtlemata õiguseks, mis suurendab isiku konkurentsivõimet turul, samuti laiendab

eneseteostamise muid võimalusi. Õigusriigis võiks eeldada, et karistuse kandmisega on isik

oma süü lunastanud ja õigusrahu on taastatud. Juhtimisõiguse omandamise piiramine on

ebasobilik, ebavajalik ja ebaproportsionaalne meede. Juhtimisõiguseta isikule juhtimisõiguse

andmine parendaks õiguskorda ehk tooks liiklusesse väljaõppega seadusliku juhi. Selliste

juhtide hulga suurendamine ja läbi selle liiklusturvalisuse tõstmine võiks olla LS-i ja

liiklusohutusalase tegevuse üks eesmärke. Juhtimisõiguse saamise takistamine töötaks sellele

eesmärgile vastu. Tegemist oleks pigem täiendava karistusliku meetmega KarS § 4231 kohase

süüteo toimepanemise eest. KarS § 4231 kohase karistuse olemasolu ei ütle midagi isikut

lähtuva liiklusohu kohta. Kui KarS § 4231 kohase süüteoga ei kaasne muid ja ohtlikke

süütegusid (lubatud sõidukiiruse ületamine, sõiduki juhtumine alkoholi piirmäära ületavas

seisundis jms), siis ei saa juhtimisõiguste sõitmist pidada iseenesest eriti ohtlikuks süüteoks

ilma, et oleks tuvastatud sellekohast väidet kinnitavaid asjaolusid. Tihtilugu liiklevad

juhtimisõigust mitteomavad juhid suure ettevaatlikkusega ja on selliselt olemuslikult

vähemohtlikud, kuid mitmed juhtimisõigust omavad juhid. Isiku vähene liiklusohtlikkus ei

peaks kaasa tooma sedavõrd pikka keeldu juhtimisõiguse omandamiseks, kui mõni oluliselt

liiklusohtlikum süütegu. LS § 106 lg 1 p-st 4 tulenev kitsendus isikule, kellel on kehtiv karistus

KarS § 4231 kohase süüteo eest, on vaadeldav pigem täiendava karistusliku meetmena. Selliselt

on sisuliselt tegemist ne bis in idem keelu eiramisega.

3.8. Kaebajale mõistetud karistuse jõustumisest on möödas üle 4 aasta ja kaebaja ei ole selle

aja jooksul pannud toime uusi süütegusid. Tegemist on küllalt pika ajaga, mille jooksul on

kaebaja näidanud, et ta soovib ja on suuteline käituma õiguspäraselt ja hoiduma mistahes

süütegude toimepanemisest. Kaebajast ei lähtu riske, mis ohustaks liiklusturvalisust. Seega ei

ole piirang, mis seisneb kaebajale juhtimisõiguse saamise pikaajalises mittevõimaldamises,

enam asjakohane ega vajalik. LS § 106 lg 1 p 4 ei võimalda isikust lähtuvaid riske või nende

puudumist paindlikult arvestada, välistades vastustaja kaalutlusõiguse. Kaalutlusõigust peaks

kohaldama juhtudel, kus karistuse kustumise pikk aeg on tingitud liitkaristusest, mille üheks

3-21-1568

5(12)

osaks on LS § 106 lg 1 p-s 4 nimetamata süüteo eest mõistetud karistus. Ka õiguskantsler on

jaatanud LS § 106 lg 1 p 4 PS-iga vastuolu võimalust. Analoogselt on Riigikohus asjas nr 3-4-

1-10-10 relvaseaduse (RelvS) regulatsiooni osas leidnud, et kaalutlusõigust mittevõimaldava

seaduse kohaldamisest isikule tulenev riive ei olnud mõõdukas. Isiku karistatuse ja tema

liiklusohtlikkuse vahel ei pruugi esineda otsest seost. Liiklusrikkumiste vaba periood võib

näidata, et isik on viimasest karistusest teinud õiged järeldused.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Harju Maakohus mõistis 23.01.2018 otsusega asjas nr xxxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 4231

järgi. Kaebaja katseaeg lõpeb 23.01.2023, seega saab ta hakata esmast juhiluba taotlema alates

23.01.2026 (KarRS § 24 lg 1 p 6). Vastustajale ei ole LS § 106 lg 1 p-s 4 ette nähtud

diskretsiooniõigust, ka mitte erandkorras. Vastustaja lähtub karistuste osas karistusregistri

andmetest ning karistuste kehtivust muuta ei saa. Isikul tuleb oodata karistuse kustumist

karistusregistris. Kui kaebaja leiab, et seadus on liiga range, on tal võimalik esitada ettepanek

Riigikogule või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.

4.2. Õiguskantsler on 21.06.2017, 29.09.2020 ja 03.04.2019 kirjades leidnud, et LS § 106 lg 1

p 4 on põhiseaduspärane. Juhtimisõigust taotleva isiku ja esmast juhiluba omanud isiku erinevat

kohtlemist on õiguskantsler pidanud 19.11.2020 kirjas õiguspäraseks. LS § 106 lg 6 järgi peab

ka esmase juhiloa kaotanud isik ootama ära karistuse kustumise ega saa hakata karistuse

kandmise ajal uut esmast juhiluba taotlema. Tegemist ei ole juhtimisõiguse taastamise (LS

§ 129), vaid juhtimisõiguse taotlemisega (LS § 106 lg 1). Erinev kohtlemine ei ole alati võrdse

kohtlemise

põhimõtte

rikkumine.

Erinevat

kohtlemist

võib

õigustada

erineva

liikluskogemusega.

4.3. Seadusandja on pidanud süstemaatilist juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist sedavõrd

oluliseks rikkumiseks, et on selle rikkumise kriminaliseerinud. Kuna KarS § 4231 süütegu

liigitatakse kuriteoks, siis ei saa vastustaja nõustuda kaebajaga, et tegemist on vähese

ohtlikkusega süüteoga.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja vaidlustab vastustaja 28.06.2021 otsust, millega vastustaja keeldus LS § 106 lg 1

p 4 alusel kaebajat juhtimisõiguse omandamiseks B-kategooria mootorsõiduki teooria- ja

sõidueksamile lubamast, sest kaebajal on karistusregistri järgi kehtiv karistatus KarS §-s 4231

sätestatud süüteo eest1. LS § 106 lg 1 p 4 järgi antakse auto ja mootorratta juhtimisõigus ning

esmane juhiluba väljastatakse isikule, kellel ei ole karistatust KarS 23. peatükis sätestatud

liiklussüüteo eest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et KarS § 4231 paikneb KarS 23. peatükis, mis

käsitleb liiklussüütegusid.

6. 02.06.2022 seisuga nähtuvad karistusregistrist2 kaebaja kohta tehtud järgmised

kohtuotsuste3 andmed:

1) Harju Maakohus tunnistas 02.03.2015 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx kaebaja KarS

§ 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud 20 päeva

vangistust. Kaebaja oli sellest 3 päeva eelvangistuses viibides ära kandnud. Ülejäänud

vangistust 2 kuud 17 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele 1-aastase katseajaga;

1 Sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt.

2 Vt karistusregistri 02.06.2022 vastust kohtu 01.06.2022 järelepärimisele.

3 Kohtuotsused on kättesaadavad elektroonilise Riigi Teataja kohtulahendite otsingust.

3-21-1568

6(12)

2) Harju Maakohtu tunnistas 13.04.2015 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS

§ 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud

vangistust. Kaebaja oli sellest 1 päeva eeluurimisel kahtlustatavana ära kandnud. Kohus

liitis 02.03.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras liitkaristuseks

6 kuud 16 päeva vangistust. Vangistus asendati 196 tunni üldkasuliku tööga, mis tuli ära

teha 1 aasta jooksul;

3) Pärnu Maakohus tunnistas 05.02.2016 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS

§ 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi4 süüdi ning mõistis talle karistuseks 4 aastat 10 kuud

vangistust. Kohus liitis 13.04.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras

liitkaristuseks 5 aastat 4 kuud 16 päeva vangistust. Kohesele ärakandmisele kuulus

vangistus 8 kuud. Ülejäänud vangistust 4 aastat 8 kuud 16 päeva ei pööratud tingimisi

täitmisele 5-aastase katseajaga;

4) Harju Maakohus tunnistas 23.01.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS

§ 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud

vangistust. Kohus liitis 05.02.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras

liitkaristuseks 5 aastat 16 päeva vangistust. Kohesele ärakandmisele kuulus vangistus

4 kuud. Ülejäänud vangistust 4 aastat 8 kuud 16 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele

5-aastase katseajaga;

5) Harju Maakohus tunnistas 19.04.2022 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS

§ 121 lg 1 järgi5 süüdi ja mõistis talle eelvangistuses viibitud aega arvestades

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahalise karistuse 3140 eurot. Kohus liitis

23.01.2018 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, kuid rahaline karistus tuli täide

viia iseseisvalt osade kaupa 10 kuu jooksul.

7. Kaebaja leiab, et LS § 106 lg 1 p 4 on PS-iga vastuolus olev osas, milles see ei võimalda

haldusorganil isikule juhtimisõiguse andmisel teostada kaalutlusõigust, ja osas, milles see ei

võimalda esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule juhtimisõiguse andmist ja juhiloa

väljastamist juhul, kui isikul on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest.

8. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et LS § 106 lg 1 p 4 ei anna vastustajale juhtimisõiguse

andmisel kaalumise võimalust. Kui isikul on karistatus KarS 23. peatükis sätestatud süüteo eest,

siis on talle juhtimisõiguse andmine välistatud seni, kuni karistus ei ole karistusregistrist

kustutatud. Kohus ei nõustu aga kaebajaga selles, et tegemist oleks põhiseadusevastase

olukorraga. Juhtimisõigus piiramine võib riivata PS §-s 19 sätestatud vaba eneseteostamise

võimalust, samuti PS §-s 29 sätestatud tegevusala ja elukutse valiku vabadust ning PS §-s 34

sätestatud liikumisvabadust. Kuna kaebaja ei ole oma õiguste riivet põhjendanud, siis saab

kohus lähtuda õiguste riivest vaid üldiselt. Seadusandjal on PS § 11 järgi õigus kooskõlas PS-iga

isikute õigusi ja vabadusi piirata. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

9. Liiklusseaduse eelnõu 475 SE seletuskiri6 selle piirangu seadmist ei põhjenda. Samas on

ka selleta arusaadav, et seadusandja on soovinud piirata nende isikute juhtimisõigust, kes on

pannud varem liikluses toime raskeid süütegusid, ohustades sellega teiste inimeste elu, tervist

ja vara. LS § 106 lg 1 p 4 viitab KarS-is reguleeritud süütegudele. KarS-is reguleeritakse

4 Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupi poolt ja isiku poolt, kes on

varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse,

röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas.

5 Kehaline väärkohtlemine.

6 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e3506c40-055f-75e1-8d5b-

0d6a0dcd8638/Liiklusseadus.

3-21-1568

7(12)

süütegusid, mida seadusandja hindab teistest rikkumistest raskemateks. Kergemaid rikkumisi

reguleeritakse teistes seadustes, nt LS-is. Tegemist on seadusandja kriminaalpoliitilise valikuga.

Kuni seadusandja ei ole oma valikut muutnud, puudub alus lähtuda teisest hinnangust. Seega ei

saa kuidagi nõustuda kaebajaga, et tema poolt toime pandud KarS § 4231 rikkumine on

väheoluline. Seejuures ei pea juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega kaasnema kiiruse

ületamine või sõiduki juhtimine joobeseisundis selleks, et saaks hinnata juhtimisõiguseta

mootorsõiduki juhtimist oluliseks rikkumiseks. Juhtimisõiguse puudumine üksi on piisavalt

raske rikkumine, mis võib tuua liikluses kaasa suure ohu ja kahju. Ilma luba omamata ei ole

sõiduki juhtimine lubatav. Loakohustus on ette nähtud selleks, et kontrollida isiku teadmisi ja

oskusi sõidukit käsitseda ja liikluses ohutult käituda. Isikut, kes ei ole vastavat koolitust läbinud

ning kelle puhul ei ole nõutavaid teadmisi ja kogemusi kontrollitud, ei saa pidada suurema ohu

allika käsitsemisel usaldusväärseks ja liikluses teistele inimestele ohutuks. Autodega on

võimalik nende suurust, jõudu ja kiirust arvestades tekitada väga suurt kahju, k.a inimese surm.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et enamasti sõidavad ilma lubadeta juhid liikluses väga

ettevaatlikult. Meediast on küllalt palju käinud läbi uudiseid selle kohta, kuidas lubadeta juhid

on tekitanud raskeid avariisid ja põhjustanud suure kahju või kellegi surma. Ilma vastavate

teadmiste ja kogemusteta isikud ei taju sõidukiga kaasnevat suuremat ohtu, neil puudub sõiduki

õige käsitsemise oskus, piisav kogemus (nt reaktsioonikiirus) ja nad ei tunne liikluseeskirju,

seega on väga tõenäoline, et nad võivad tekitada väga raskeid tagajärgi kaasa toova liiklusavarii.

Kuigi avariisid põhjustavad ka lubadega juhid, saab nende puhul eeldada, et nad oskavad

sõidukit käsitleda, neil on vajalikud kogemused ja nad tunnevad liikluseeskirju, mis peaks

vähendama nendest tulenevat liiklusohtu või -kahju. Kuid ka neid võib raskemate

liiklusrikkumiste põhjustamise korral karistada juhtimisõiguse äravõtmisega (KarS § 481, § 50,

§ 422 lg 3 p 2, § 424 lg 4 p 2). Seega on juhtimisõiguse andmisel loakohustuse läbimine

põhjendatud teiste inimeste õiguste kaitsmise vajadusega.

10. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et juhtimisõiguseta isikule juhtimisõiguse andmisega

ongi edaspidised rikkumised kõrvaldatud. Isikut, kes ei ole käitunud õiguskuulekalt ja on

teadlikult rikkunud kehtivaid liiklusnorme, põhjustades sellega teiste isikute õigustele

potentsiaalse suure ohu, ei saa pidada usaldusväärseks ja teda ei saa lubada liiklusesse suurema

ohu allikat käsitsema. Juhtimisõiguse saamisel oleksid tal suuremad võimalused liikluses

osaleda ja liiklusnõudeid rikkudes kahju tekitada. Riigil tuleb sellises olukorras käituda

ettevaatuspõhimõtet järgides, st põhjendamatu oleks jääda ära ootama, millal isik uue süüteo

toime paneb ja teistele inimestele kahju tekitab. Teistel isikutel on õigus riigi kaitsele

liiklusnõudeid oluliselt eiravate isikute eest. Riigil tuleb ennetavalt vältida liiklusnõudeid

oluliselt rikkuva isiku liiklusesse lubamist. Juhtimisõigust saada sooviv isik peab näitama, et ta

suudab õiguskuulekalt käituda ja liiklusnorme järgida. Seda näitab uute süütegude toime mitte

panemine ja karistuse kustumine karistusregistrist. Kaebaja ähvardus, et kui talle juhtimisõigust

ei anta, siis ta jätkab loata mootorsõiduki juhtimist, näitab seda enam, et isik ei suuda kehtivaid

norme järgida ja on potentsiaalne oht liikluses, mis õigustab talle jätkuvalt juhtimisõiguse

mitteandmist. Kohus leiab, et juhtimisõiguse andmata jätmine isikule, kellel on kehtiv karistatus

varasema liikluskuriteo eest, on legitiimne abinõu teiste inimeste kaitsmise ja liiklusohutuse

tagamise eesmärgil.

11. Juhiluba ei ole soodustus, mida riik arvab õiguspäraselt käituvatele isikutele anda, vaid

piirang, mis peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab

seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis

soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne

abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei

ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt

3-21-1568

8(12)

sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.

12. Vaidlusalune piirang on sobiv, sest võimaldab norme rikkuvaid isikuid liiklusest eemale

hoides teiste liiklejate õigusi kaitsta ja liiklusohutust tagada. Piirang on vajalik, sest puuduvad

muud sama tõhusad võimalused neid eesmärke täita. Sama tõhusaks võimaluseks ei ole see, kui

kaebajal lubataks liikluses osaleda ja kahju tekitada ning vastustaja või korrakaitseorgan saaks

tegutseda alles tagantjärele. Piirang on mõõdukas, sest teiste isikute kaitstavad õigused (elu,

tervis, vara) on oluliselt kaalukamad kui kaebaja õigus end vabalt teostada, elukutset valida ja

sõidukiga liikuda. Kaebajal on võimalik valida elukutse, mis ei eelda juhiloa olemasolu.

Liiklumiseks on võimalik kasutada ühistransporti või teiste isikute abi. Samuti ei võeta kaebajalt

eluaegselt võimalust juhtimisõigust taotleda. Piirang kaob, kui kaebajale määratud karistus

kustutatakse karistusregistrist. Karistuse kustutamine sõltub kaebajast endast. Õiguskuuleka

käitumise korral kustutatakse karistus KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kui kaebaja

paneb enne karistuse kustutamist toime uue süüteo, pikeneb ka karistatuse tähtaeg. Kohtu

hinnangul on LS § 106 lg 1 p-s 4 tulenev piirang proportsionaalne ja põhiseaduspärane. Sama

leidis ka Tartu Ringkonnakohus 16.03.2017 määruses asjas nr 3-16-2366.

13. Põhiseadusevastaseks ei saa kohtu hinnangul pidada ka seda, et vastustajale ei ole jäetud

LS § 106 lg 1 p 4 rakendamisel kaalumisõigust. Seadusandja ei pea alati jätma haldusorganile

otsuse tegemiseks kaalumise võimalust, vaid võib ise õigusnormi andmisel vajaliku kaalumise

ära teha (vt nt Riigikohtu 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 65). Kaebaja viide Riigikohtu

lahendile, millega tunnistati RelvaS osaliselt PS-iga vastuolus olevaks, ei toeta kaebaja väiteid,

vaid vastupidi. Riigikohus on hinnanud relvaloa andmise põhiseaduspärasust järgmistes

asjades:

1) Riigikohus leidis 26.03.2009 otsuses asjas nr 3-4-1-16-08, et põhiseadusevastane on

RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda arvestada relvasoetamisloa või relvaloa

kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse

sisuks olevate asjaoludega. Selles asjas kahtlustati isikut altkäemaksu lubamises ja

andmises, st relvaga mitte seotud süüteos.

2) Riigikohus leidis 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10, et põhiseadusevastane on

RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks

tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

Selles asjas tunnistati isik süüdi ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises, st

relvaga mitte seotud süüteos.

3) Riigikohus leidis 26.04.2011 otsuses asjas nr 3-4-1-2-11, et põhiseadusevastane on

RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava

või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Selles

asjas süüdistati isikut altkäemaksu võtmises, st relvaga mitte seotud süüteos.

4) Riigikohus leidis 23.05.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-12-13, et põhiseadusevastane on

RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel

arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Selles asjas

mõisteti isik süüdi kelmuses, rahapesus, võltsimises ja raamatupidamiskohustuse

rikkumises, st relvaga mitte seotud süütegudes.

Kohus leiab sarnaselt eelviidatud Riigikohtu lahendites välja toodud seisukohtadele, et ainuüksi

inimese karistamine kriminaalkorras ükskõik millise süüteo eest ei anna veel põhjust pidada

isikut liikluses ohuks teistele isikutele. Seepärast ei saa ükskõik millise kuriteo eest karistuse

omamine olla aluseks juhtimisõiguse andmisest keeldumisele. Praegusel juhul ei võimaldanud

3-21-1568

9(12)

vastustaja kaebajal juhtimisõigust taotleda LS § 106 lg 1 p 4 alusel, mis näeb ette juhtimisõiguse

andmise keelu liiklussüüteo eest, mida seadusandja peab piisavalt raskeks, et seda tegu

kriminaliseerida. Liiklussüüteo toimepanemine on relevantne asjaolu, millega isikust lähtuva

ohu hindamisel arvestada. Seejuures ei pea sellist ohuhinnangu andma kindlasti haldusorgan.

Selle võib olla andnud ka seadusandja, kes on vastava regulatsiooni kehtestamisel hinnanud,

millised liiklusalased rikkumised on sellised, et isikut ei saa pidada liikluses ohutuks teistele

isikutele. Sarnaselt leidis nt Riigikohus 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26, et relvaloa

kehtetuks tunnistamine isiku puhul, kes on rikkunud RelvS-is sätestatud relva ja laskemoona

kohta käivaid reegleid, on õiguspärane piirang. Riigikohus selgitas, et isik, keda on relva või

laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteokorras karistatud, on alati

tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule

korrale. Ohtu ei muuda iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või

muud sarnased asjaolud, kuigi vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalik otstarbekuse

kaalutlusel menetlust mitte alustada ja piirduda isiku hoiatamisega või väärteomenetlus

lõpetada. Riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on

veendunud, et see isik tunneb ja täidab kehtestatud käitlemisnõudeid ega kasuta relvi süütegu

toimepanemiseks. Kohus leiab sarnaselt viidatud Riigikohtu lahendis toodule, et

liiklusrikkumise eest mõistetud karistuse kehtivuse ajal juhtimisõiguse andmise piirang on

õiguspärane, sest olukorras, kus isik on rikkunud oluliselt liiklusnõudeid, ei saa teda usaldada

liiklusesse, kus ta saaks oma õigusvastase käitumisega uuesti teistele isikutele kahju põhjustada

või sellise ohu tekitada. Õigusvastaseks ei saa pidada seda, et vastustaja ei saa hakata ise

kaaluma süüteo toimepanija isikut ja tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid. Seda on teinud

juba maakohus isikut süüdi tunnistades ja talle karistust määrates. Kohtu hinnang süüteo

toimepanijasse ja toime pandud süüteosse väljendub määratud karistuses. Kuna kaebajat on

karistatud viimasel korral 4-kuulise reaalse vanglakaristusega, siis puudub alus väita, et

tegemist oli vähetähtsa rikkumisega ja kaebaja ei kujuta endast liikluses teistele isikutele mingit

ohtu. Vastustajal puudub pädevus hakata neid asjaolusid kohtu asemel ümber hindama.

Tegemist oleks võimude lahususe põhimõtte rikkumisega. Vastustajal puuduvad sellise

hindamise teostamiseks ka vajalik teave ja tõendid, mida kohus on asja lahendamisel kasutanud.

14. Kaebaja puhul ei ole ebaõiglane ka see, et tal ei võimaldata juhiluba taotleda mitte ainult

karistuse kandmise ajal, vaid ka ajal, mil seda karistust ei ole karistusregistrist kustutatud.

Kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on kehtivate karistusandmete järgi karistatud kolmel

korral juhtimisõiguseta juhtimise eest. Tegemist ei ole ühekordse eksliku käitumisega, vaid

teadliku ja järjekindla õigusnormide rikkumisega. Kaebaja suhtumist kehtivatesse

õigusnormidesse näitab ka tema karistamine teiste süütegude toimepanemise eest, sh ühe neist

on ta toime pannud praeguse kohtumenetluse ajal (Harju Maakohtu 19.04.2022 otsus asjas

nr xxxxxx), mis ei võimalda uskuda kaebaja kinnitust, et ta on oma käitumist parandanud ja

asunud õiguskuulekalt käituma. Õigusnorme rikkuv käitumine on kaebaja puhul elustiiliks,

mida näitavad lisaks kehtivatele karistustele ka varasemad praeguseks kustunud karistused, sh

liiklusnormide rikkumise eest. Kohtute infosüsteemi andmetel tunnistas Harju Maakohus

16.10.2008 otsusega asjas nr xxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 263 p-de 1, 3, 4 järgi7 ja mõistis

talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, samuti KarS § 424 järgi8 ja mõistis talle karistuseks

1 aasta vangistust. Harju Maakohus tunnistas 27.12.2008 otsusega asjas nr xxxxxxx kaebaja

süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis talle karistuses 1 aasta vangistust, samuti võeti kaebajalt

9 kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus. Harju Maakohus tunnistas 04.03.2011 otsusega asjas

nr xxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 392 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi9 ning mõistis talle karistuseks 6 kuud

7 Avaliku korra raske rikkumine vägivallaga, relvaga ja grupi poolt.

8 Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis.

9 Keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo katse.

3-21-1568

10(12)

vangistust. Pärnu Maakohus mõistis 07.10.2014 otsusega asjas nr xxxxxx kaebaja süüdi LS §

201 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi10 ning mõistis talle karistuseks 5 päeva aresti. Järelikult ei ärata

kaebaja käitumine ja suhtumine kehtivatesse normidesse tema vastu usaldust. Kuna kaebaja on

sedavõrd palju, pikaajaliselt ja järjekindlalt õigusnorme, sh liiklusnorme, rikkunud, siis puudub

alus arvata, et ta on pelgalt 4-kuulise vangistuse järel enda jaoks vajalikud järeldused teinud ja

oma käitumist parandanud. Seda peab kaebaja tõendama oma õiguskuuleka käitumisega seni,

kuni määratud karistus on karistusregistrist kustutatud. Alles selle järel on põhjust veenduda, et

isik võib olla oma käitumist muutnud ja olla liikluses ohutu.

15. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes esmast

juhiluba ja nö püsivat juhiluba omanud isikutega. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et

sarnaselt tuleb kohelda üksteisega sarnases olukorras olevaid isikuid. Erinevas olukorras

olevate isikute erinevat kohtlemist ei saa pidada ebavõrdseks kohtlemiseks.

LS § 129 lg-test 1 ja 2 nähtuvalt saab juhiloa omanik, kellelt on põhi- või lisakaristusena

juhtimisõigus ära võetud, juhtimisõiguse taastada, kui ta sooritab uuesti liiklusteooria- või ka

sõidueksami. Neist sätetest nähtub tõepoolest, et nende isikute juhtimisõigus on piiratud vaid

karistusajaga ja nad ei pea ootama ära karistuse kustumist karistusregistris. Samas tuleb tähele

panna, et nende isikute juhtimisõigus saabki olla piiratud vaid konkreetse karistuse tähtajaga.

Tegemist on karistusliku meetmega. Karistuse pikkuse määrab kohus või haldusorgan

kaalutlusõiguse alusel vastavalt isiku süüle ja toime pandud teole. Enamaks kui karistuse ajaks

puudub alus ja põhjus juhtimisõigust piirata. Kaebaja ei ole juhtimisõigust omavate isikutega

sarnases olukorras. Juhtimisõigust omavad isikud on juhiloa saamiseks sooritanud vajalikud

eksamid, tõendanud enda oskusi ja teadmisi mootorsõiduki juhtimisel ning liikluseeskirjade

tundmisel. Seega on nad kursis liikluses kehtivate nõuetega ja oskavad mootorsõidukit

käsitseda, mistõttu on nad liiklusele väiksem oht kui kaebaja, kellel vajalikud teadmised ja

oskused puuduvad ning kes on näidanud üles hoolimatut suhtumist kehtivatesse normidesse ja

kaasliiklejatesse.

LS § 106 lg 6 sätestab, et kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks

ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba

kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast

järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Viidatud sätetest

nähtuvalt ei ole esmase juhiloa omanikul pärast juhtimisõiguse äravõtmist võimalik

juhtimisõigust taastada nagu juhiluba omanud isikul. Tal tuleb taotleda uut esmast juhiluba ja

juhtimisõigust. See tähendab, et ka tema puhul kontrollitakse karistatuse olemasolu vastavalt

LS § 106 lg 1 p-dele 3-5 (vt sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2022 määrus asjas

nr 3-21-1548). Kuid erinevalt nendest isikutest, kel ei ole varem esmast juhiluba olnud, peavad

esmast juhiluba omanud isikud sooritama lisaks liiklusteooria- ja sõidueksamitele ka

järelkoolituse. Järelkoolituse eesmärk on esmast juhiluba omava juhi seaduskuuleka

liikluskäitumise kujundamine läbi nõustamise protsessi kaasliiklejaid arvestava ja ohutu

liikluskäitumise taastamiseks (majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määruse

nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi

ettevalmistamise õppekavad“ § 41 lg 1). Nende puhul peetakse seni läbitud koolitust

ebapiisavaks. Seega ei ole kaebaja nende isikutega võrreldes ebavõrdses olukorras.

Kohus jätab tähelepanuta kaebaja selgitused selle kohta, et varasemalt on vastustaja esmast

juhiluba omanud isikute puhul juhtimisõiguse taastanud, mitte ei ole nõudnud uue loamenetluse

10 Mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt ja mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis.

3-21-1568

11(12)

läbimist. Tegemist on LS-iga vastuolus oleva praktikaga. Pealegi ei ole sellekohane vaidlus

praeguses asjas asjakohane, sest see ei puuduta kaebajat.

16. Kaebaja arvates ei ole õiguspärane olukord, kus tema karistatust ehk karistusandmete

kehtivust karistusregistris pikendavad karistused selliste süütegude eest, millega ei saa LS § 106

lg 1 p-de 3-5 alusel juhtimisõiguse andmisel arvestada. Kohus ei välista lõplikult, et teatud

juhtudel võib olla tegemist olukorraga, kus tuleks hinnata piirangu põhiseaduspärasust. Samas

leiab kohus, et praeguses asjas puudub vajadus selles küsimuses põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetlust algatada, sest sellest ei sõltu kaebuse rahuldamise võimalus. HKMS § 158

lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise

aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või

toimingu tegemise aja seisuga. Seega tuleb kohtul hinnata vastustaja otsuse õiguspärasust selle

andmise aja seisuga, mitte tulevikus hüpoteetiliselt tekkiva olukorra tingimustes. Maakohus

mõistis 23.01.2018 otsusega kaebajale ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust

ja see kuulus kohesele ärakandmisele. Karistusregistri andmetel kandis kaebaja selle karistuse

ära 23.05.2018, seega kustuks see karistus karistusregistrist ilma teisi karistusi arvestamata

KarRS § 24 lg 1 p 8 järgi 5 aasta möödumisel ehk 23.05.2023. Kaebaja esitas vastustajale

taotluse juhtimisõiguse saamiseks 2021. a, seega ajal, mil tema karistatus ei oleks veel olnud

kustunud. Vastustaja ei oleks saanud 2021. a kaebaja taotlust rahuldada ega teda juhtimisõiguse

andmiseks vajalikele eksamitele lubada. Järelikult oli vastustaja otsus igal juhul õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. Seda, kas kaebajal oleks vaatamata teiste süütegude

toimepanemisele õigus juhtimisõigust taotleda, saab hinnata alles alates 23.05.2023. Kohtul

puudub praeguses asjas võimalus ja vajadus seda hinnata, sest puudub teadmine, kas kaebaja

karistatus liiklussüütegude eest selleks ajaks kustub. Kui kaebaja paneb sellel ajal toime uue

liiklusalase süüteo, põhjustab ta sellega ise oma karistatuse kehtivuse pikenemise.

17. Asjakohatu on kaebaja hüpoteetiline käsitlus, et kohus võinuks määrata kaebajale KarS

§ 4231 kohase süüteo eest ka leebema karistuse, kui tal ei oleks samal ajal olnud ärakandmata

karistust teiste süütegude eest. Nagu kohus eespool selgitas, on süüteo asjaolude ja süüteo

toimepanija süü hindamine kohtu pädevuses. Vastustajal puudub pädevus sellesse sekkuda ning

hakata maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid või määratud karistust ümber hindama. Kohus on

määranud kaebajale karistuse vastavalt süüteo liigile, süü raskusele, kaebaja suhtumisele on

teosse ja varasemale karistatusele. Karistusregistrist nähtub, et kaebajat on karistatud sama

kuriteo eest korduvalt, varasemad karistused kehtivad ja määratud karistused on muutunud

järjest rangemaks. Seega puudub põhjus arvata, et kaebajale ei oleks määratud ilma muude (st

LS § 106 lg 1 p-des 3-5 nimetamata) süütegude toimepanemiseta sellist karistust. Karistus

4 kuud vangistust on määratud konkreetselt KarS §-s 4231 sätestatud süüteo toimepanemise

eest, mitte kõigi süütegude eest kogumina. Kui kaebaja ei nõustunud talle määratud karistusega,

oli tal võimalus seda ringkonnakohtus vaidlustada. Kaebaja ei vaidlustanud määratud karistust,

seega tuleb tal see ära kanda ja taluda sellega kaasnevaid muid piiranguid (juhtimisõiguse

andmise keeld). Sellise tagajärje on kaebaja endale ise põhjustanud oma õigusvastase

käitumisega. Tegemist ei ole karistusega, vaid haldusõigusliku meetmega, seega on kaebaja

viide topeltkaristamise keelule asjakohatu.

18. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjustel puudub alus kohustada vastustajat lubama

kaebajat juhtimisõiguse saamiseks vajalike eksamitele või kohustada vastustajat kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.

19. Kohus tagastab vastustajale tema 11.08.2021 vastuse lisa 1 „Lisa 1_Liiklusseaduse § 106

lg 1 p 4 põhiseaduspärasusest_0“, sest tegemist on sama dokumendiga, mille kaebaja on lisanud

oma kaebuse lisale 1. Kohtutoimikut ei ole põhjust koormata korduvate dokumentidega.

3-21-1568

12(12)

20. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad tema

võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/