3-20-1762/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.06.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1762

Haldusasi

X

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

01.09.2020

vastutusotsusele nr 13-7/01008-8

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja advokaat Indrek Kukk

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja IL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.09.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 30.09.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1762 muutmata.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt X kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1058,40

eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.07.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-1762

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 01.09.2020 vastutusotsusega nr 13-7/01008-8 X

tasuma KTK Rent OÜ (KTK, end Transpordipark OÜ) maksuvõla 123 077,70 eurot.

Maksuvõlg koosneb maksustamisperioodidel mai–detsember 2019 deklareeritud, kuid

tasumata käibemaksust ja tööjõumaksudest.

X, olles hiljemalt 09.05.2019 teadlik äriühingu püsivast maksejõuetusest, ei võtnud vastu

juhtimisotsuseid äriühingu majandustegevuse lõpetamiseks, vaid jätkas kahjumlikku

majandustegevust ja tekitas ettevõttele juurde maksukohustusi. Äriühingu majandustegevusest

laekuvad vähesed vahendid suunas ta ümber muude kulutuste katmiseks, mitte

maksukohustuse tasumiseks.

KTK majandustegevus oli alates 2018 a-st kahjumis ning äriühingul oli maksuvõlg. KTK

esitas esimese maksuvõla ajatamise taotluse 15.10.2018, mille maksuhaldur rahuldas. Samuti

rahuldas maksuhaldur KTK 15.11.2018, 19.12.2018 ja 12.03.2019 ajatamise taotlused.

Graafikujärgsete osamaksete tasumata jätmise ning maksuvõla pideva suurenemise tõttu

tunnistas maksuhaldur 22.04.2019 viimase maksuvõla ajatamise kehtetuks ning alustas

24.04.2019 maksuvõla sundtäitmist, arestides KTK pangakonto.

KTK esitas maksuhaldurile 29.04.2019 uue ajatamise taotluse, mille maksuhaldur jättis

09.05.2019 otsusega nr 13-1.1/580326 rahuldamata.

X oli seega hiljemalt 09.05.2019 teadlik sellest, et äriühing oli muutunud maksejõuetuks.

Äriühingu majandustegevuse lõpetamise ja pankrotiavalduse esitamise asemel jätkas X KTK

majandustegevust, mille tulemusel on äriühingule tekkinud igakuiselt juurde deklareeritud,

kuid tasumata maksukohustus kogusummas 123 077,7 eurot.

KTK on KMD-del 20% maksustatavat käivet deklareerinud kuni 2020 veebruarikuuni ning

TSD-del tööjõumaksusid 2020 aprillikuuni, kuid pärast pangakonto arestimist 24.04.2019 on

laekumised mai- ja juunikuus äriühingu arvelduskontole oluliselt väiksemad ning alates

juulist laekumised äriühingu pangakontole praktiliselt puuduvad. Alates 01.05.2019 on

maksukohustuste katteks laekunud 24 771,37 eurot, mis moodustab äriühingu perioodi mai–

detsember 2019 põhimaksukohustusest 20%. Kuivõrd KTK pangakonto oli arestitud,

korraldas X äriühingu tegevuse ümber selliselt, et arveldus käis sularahas ja/või kasutades

tema isiklikke pangakontosid. Arestitud pangakonto kaudu arveldamisest loobumisega vältis

X teadlikult deklareeritud maksude tasumist.

2. X esitas 17.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 01.09.2020 vastutusotsuse nr

13-7/01008-8 tühistamiseks.

Maksuvõla tekkimine iseenesest ei kinnita juhatuse liikme maksukorralduse seaduse (MKS) §

8 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumist. Kaebaja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud

tahtlikult võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses. KTK ei olnud 09.05.2019

maksejõuetu. Maksude tasumisega viivitamine ei ole tahtlik juhatuse liikme kohustuste

rikkumine olukorras, kus äriühingul hetkel puuduvad likviidsed vahendid.

Maksuhaldur tuvastas vastutusotsuses, et ka pärast 2019. a maid tegutses äriühing kasumlikult

ja parandas oma olukorda, sh teenis kasumit ning tegeles maksuvõla kustutamisega. Alates

01.05.2019 on maksukohustuste katteks laekunud 24 771,37 eurot. Eeltoodu kinnitab, et

äriühing täitis kõiki oma kohustusi võimaluste piires ning väga suur summa teenitud kasumist

suunati maksuvõla likvideerimiseks. Samuti oli äriühingul reaalne ja kohtumäärusega

kinnitatud lootus, et Werm OÜ saneerimismenetlus on edukas ning viimane asub oma

võlgnevust tasuma.

3-20-1762

3(7)

09.12.2020 laekus tsiviilasjas 2-19-4532 maakohtult kiri, millega edastati saneerimisnõustaja

avaldus Werm OÜ saneerimiskava tühistamiseks ja saneerimismenetluse lõpetamiseks, kuna

Werm OÜ ei ole täitnud teabe andmise kohustust. See oli esimene teave, mille pinnalt kaebaja

mõistis, et KTK on ilmselt jõudnud pankrotiolukorda ega suuda mõistliku aja jooksul oma

kohustusi võlausaldajate ees täita. KTK esitas 21.12.2020 pankrotiavalduse. Seega on

pankrotiavaldus esitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 ja äriseadustiku (ÄS) §

180 lg 51 nõudeid järgides, mis välistab kaebaja varalise vastutuse täies ulatuses.

3. MTA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.09.2021 otsusega kaebuse, tühistas MTA 01.09.2020

vastutusotsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2613 eurot.

MKS § 8 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt peavad äriühingu juhatuse liikmele

vastutusotsuse tegemiseks olema täidetud järgmised eeldused: a) juhatuse liige on tahtlikult

või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; b) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja

maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;

c) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

rahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Seega oli kaebaja kohustus korraldada

äriühingu majandustegevus selliselt, et sellest saadud rahavood oleksid piisavad, et

maksukohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei

saanud selle kohustuse täitmisega hakkama. Seega on maksuhaldur õigesti leidnud, et kaebaja

on juhatuse liikme kohustusi rikkunud ning selle tulemusena on tekkinud äriühingule

maksuvõlg.

Õige pole aga vastustaja seisukoht, et kaebaja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi

tahtlikult. MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab äriühingu juhatuse liige äriühingu maksuvõla eest

üksnes MKS §-s 8 nimetatud kohustuste tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumise

korral. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et MKS § 40 lg 1 kohaldamisel tuleb tahtluse

mõiste sisustamisel lähtuda VÕS § 104 lg-st 5, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtlikkus on teadlikkus käitumise

õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul

peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, samuti peab

seaduslikul esindajal olema soov neid kohustusi rikkuda ning vastutusotsuse aluseks oleva

süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsused (RKHKo) asjades nr 3-3-1-23-12; 3-3-1-17-13, p 17;

3-3-1-43-14, p 16).

Maksuhaldur leiab, et kaebaja pidi hiljemalt 09.05.2019, mil maksuhaldur jättis rahuldamata

KTK maksuvõla ajatamise taotluse, saama aru, et äriühing on püsivalt maksejõuetu, ning

lõpetama äriühingu tegevuse. KTK seda ei teinud, vaid deklareeris KMD-del 20%

maksustatavat käivet 2019. a mais 144 344,55 eurot, juunis 129 763,22 eurot, juulis 145

194,61 eurot, augustis 84 874,86 eurot, septembris 28 296,86 eurot, oktoobris 40 954,57

eurot, novembris 53 574,08 eurot, detsembris 24 555,79 eurot, 2020. a jaanuaris 16 466,69

eurot ning veebruaris 9 418,54 eurot. Samuti deklareeris KTK tööjõumaksusid kuni 2020. a

aprillini.

Vaidlus puudub selle üle, et kuivõrd äriühingu pangakontod olid maksuvõla sundtäitmiseks

arestitud, toimus arveldus sularahas või kasutades kaebaja isiklikke pangakontosid.

Maksukohustusi täitis KTK alates 01.05.2019 kokku 24 71,37 eurot, mis moodustab

äriühingu perioodi mai–detsember 2019 maksukohustustest 20%.

3-20-1762

4(7)

Kaebaja selgitas, et tema hinnangul olid KTK majanduslikud raskused ajutised. Need olid

tekkinud eelkõige seetõttu, et äriühingule on suuri summasid võlgu jäänud Werm OÜ, kelle

osas oli välja kuulutatud saneerimine (X 05.02.2020 kirjalikud selgitused). Vaidlus puudub, et

Werm OÜ võlgnevus KTK-le oli vastutusotsuse koostamise seisuga 103 448,82 eurot. Harju

Maakohtu 08.04.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-4532 oli algatatud Werm OÜ

saneerimismenetlus, milles KTK nõue oli 80 995,62 eurot. Kõnealuses tsiviilasjas kinnitas

maakohus 21.06.2019 määrusega OÜ Werm saneerimiskava ning pani saneerimisnõustajale ja

Werm

OÜ-le

kohustuse

teha

võlausaldajatele

väljamakseid

järgnevalt:

„[s]aneerimisabinõudena toimub põhinõuete 399 313,03 eurot tasumine 100% ulatuses viie

aasta jooksul saneerimiskava kinnitamise kohtumääruse jõustumisest (väljamaksed toimuvad

kaks korda aastas hiljemalt 30. juuniks ja 31. detsembriks, esimene väljamakse 31.12.2019,

kui kohtumäärus on selleks ajaks jõustunud).“ Vaidlus puudub, et kuivõrd nimetatud

määruses on kirjas, et „[s]aneerimiskavas nimetamata võlgnevusi ümber ei kujundata“, kuulus

80 995,62 eurot ületav summa, s.o 22 453,20 eurot tasumisele kiiremini kui saneerimiskavas

ette nähtud viie aasta jooksul. Maakohus leidis, et „[a]valdaja olukorra parandamine läbi

saneerimismenetluse on ülimalt tõenäoline: avaldajal on olemas tegevuseks vajalik vara ning

vara ei vaja täiendavaid suuremahulisi investeeringuid; ettevõtjal on pikaajaline kogemus ja

ehitusturg on aktiivne; ettevõtja saab piisavat tulu jooksvate kohustuste teenindamiseks;

ettevõtjal on kokkulepped tööde teostamiseks lähiajal ning ettevõtja plaanib teostada poole

töödest

peatöövõtuna

otse

lõpptellijale.

Prognoositavad

rahavood

kinnitavad,

et

saneerimiskava kehtivuse lõppemisel on ettevõtte omakapital positiivne ja tegemist on

jätkusuutliku ettevõtjaga.“

Seega oli kaebajal 2019. aasta kevadel KTK majandustegevusega jätkamisel põhjendatud

lootus, et Werm OÜ asub oma võlgnevusi tasuma. Lisaks nähtub kaebaja poolt

maksuhaldurile antud selgitustest, et ta astus mõistlikke samme selleks, et vähendada

äriühingu kulusid. Kaebaja selgitas, et ta vähendas KTK tegevuskulusid ca 5 korda, ning

lisas, et „[o]len seetõttu üritanud muuta majandamist efektiivsemaks töötajate arvu

vähendades, oleme loobunud kontorist ja töökojast (vajasime seda renditud masinate

hoidmiseks ja tööks ettevalmistuseks, lõhutud asjade remondiks. Praegu teeme need tööd

õues, lageda taeva all üüritud platsil“ (X 05.02.2020 kirjalikud selgitused). Maksuhaldur ei

ole seda kaebaja väidet kahtluse alla seadnud ning vaidlus puudub, et 2019. a lõpetas KTK 44

441,08 euro suuruse kasumiga, mida on lugenud märkimisväärseks ka maksuhaldur

(vastutusotsuse p 6 alap 2). Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks maksuhalduri

seisukohta, et 2019. a mai oli see hetk, alates millest kaebaja, tehes maksukohustust kaasa

toovaid tehinguid ja deklareerides töötasu väljamakseid, oli teadlik, et äriühingul ei teki

maksukohustuste täitmiseks vajalikke vahendeid.

Kaebaja tahtlust jätta maksukohustused täitmata ei saa järeldada asjaolust, et ta korraldas

majandustegevusega seotud arveldused sularahas või isiklike pangakontode kaudu ning

kasutas KTK majandustegevusest laekunud raha töötajatele töötasude maksmiseks. Vaidlus

puudub, et KTK-l oli kõnealusel perioodil likviidseid vahendeid vähem, kui oli vaja kõigi

kohustuste täitmiseks. Seetõttu poleks raha laekumisel arestitud pangakontole saanud seda

kasutada töötajatele töötasude maksmiseks, mida oli aga vaja selleks, et tagada ettevõtte

jätkusuutlikkus. Kaebaja poolt maksuhaldurile antud selgituste kohaselt pidas ta oma

põhikohustuseks tasuda töötajatele tehtud töö eest, sest muidu oleks ettevõtte tegutsemine

võinud lõppeda.

Olukorras, kus äriühingul on raha vähem, kui on vaja kõikide kohustuste täitmiseks, ei saa

juhatuse liikmele ette heita ettevõtte majandustegevusega seotud kulude eest tasumise

eelistamist maksude tasumisele, kui ta lähtub mõistlikust arusaamast, et ainult nii toimides on

võimalik pikemas perspektiivis ettevõtte majanduslikku olukorda parandada ja saavutada

3-20-1762

5(7)

olukord, kus äriühing saab tasutud nii vanad võlad kui ka täidetud jooksva majandustegevuse

raames tekkivad kohustused. Antud juhul on usutav, et kaebajal oli plaan taastada KTK

normaalne maksevõime ja tulevikus maksukohustused täita.

Kui maksuhaldur oli 09.05.2019 maksuvõla ajatamata jätmise otsuse tegemise hetkel

veendunud, et KTK oli püsivalt maksejõuetu, siis oli ka maksuhalduril lisaks võlgnikule õigus

esitada pankrotiavaldus (pankrotiseaduse § 9 lg 1). Vaidlus puudub, et maksuhaldur seda ei

teinud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. MTA palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.09.2021 otsuse tühistada ning

teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate

seisukohtade juurde.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebaja poolt äriühingu juhatuse liikme kohustuste tahtlik

rikkumine ei ole antud juhul tuvastatav. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus lähtus kaebaja süü

hindamisel tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist.

Maksuhaldur analüüsis vastutusotsuses põhjalikult KTK varalist seisu ja majandusnäitajaid

ning sellest tulenes üheselt, et äriühingu lühiajalised kohustused ületasid äriühingu likviidseid

varasid 1,7 korda ning osakapital oli negatiivne. Samuti olid igakuised kulud tuludest

suuremad. See kinnitab üheselt, et KTK oli sisuliselt maksejõuetu, mistõttu jättis maksuhaldur

09.05.2019 maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata. Maksejõuetust ei saa ümber

lükata väited Werm OÜ saneerimismenetluse tulemusena hüpoteetiliselt laekuda võivatest

summadest. Saneerimismenetluse tulemusel ei toimu nõuete kohest rahuldamist. Seega

puudus kindlus, et KTK-le üldse midagi laekub. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas oleks

Werm OÜ-lt osade kaupa mitme aasta jooksul saada loodetud laekumised parandanud KTK

üldist majanduslikku olukorda. 2019. a juulikuu lõpuks oli KTK sissenõutavaks muutunud

maksukohustus 121 334,07 eurot oluliselt suurem kui Werm OÜ võlgnevus KTK-le. 2019. a

lõpuks oli KTK maksukohustus suurenenud 185 737,10 euroni. Seega järeldas halduskohus

alusetult, et kaebaja astus KTK kulude vähendamiseks mõistlikke samme. Kaebajal puudus

alus pidada KTK tegevust jätkusuutlikuks.

Halduskohus pidas põhjendamatult õigeks seda, kui teatud kulude tasumist eelistatakse

maksude tasumisele. Ühte võlausaldajat ei saa meelevaldselt teisele eelistada. Äriühingu

majandusliku seisundi hindamine ja selle alusel tasumis- ja korraldamiskohustuste täitmiseks

toimingute tegemine on äriühingu juhatuse liikme ülesanne. Aktsepteerida ei saa olukorda,

kus äriühingule tekitatakse juurde uusi maksukohustusi, teades, et võimalused nende

tasumiseks puuduvad.

Kaebaja vastutusega ei ole seotud halduskohtu väide, et pankrotiavalduse oleks võinud esitada

ka maksuhaldur. Osaühingu poolne pankrotiavalduse esitamine on ÄS § 180 lg 51 järgi püsiva

maksejõuetuse korral kohustuslik. Võlausaldajal sellist kohustust pole.

6. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Kaebaja täitis juhatuse liikme kohustusi heas usus, tahtmata neid rikkuda. Kummastav on

maksuhalduri seisukoht, et kohtu kontrolli all toimuv saneerimismenetlus ei saa anda

ettevõtjale lootust, et kohustused tema ees täidetakse. Kaebaja mõistis, et KTK on ilmselt

jõudnud pankrotini, kui sai maakohtu 09.12.2020 kirja tsiviilasjas 2-19-4532, millest nähtuvalt

nõudis saneerimisnõustaja Werm OÜ saneerimiskava tühistamist. Kaebaja esitas 21.12.2020

KTK pankrotiavalduse. Maakohtu 11.03.2021 määrusest tsiviilasjas nr 2-20-18814 ei nähtu, et

KTK maksejõuetus oleks tekkinud kuriteo või juhtimisvea tulemusena.

3-20-1762

6(7)

KTK oli 2019. a II ja III kvartalis kasumis ehk ka pärast 2019. a maid tegutses äriühing

kasumlikult ja parandas oma olukorda. Negatiivne omakapital paranes 2,34 korda. Alates

01.05.2019 tasus äriühing maksuvõla katteks 24 771,37 eurot, mis ei ole väike summa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja vastutuse seisukohast pole määrav asjaolu, et

ka maksuhalduril oli õigus esitada pankrotiavaldus, kuid ta ei teinud seda. Samas ei olnud

halduskohtu sellekohane seisukoht asja lahendamisel ilmselgelt keskse tähtsusega ega

mõjutanud kohtuotsuse sisu.

9. Äriühingu juhatuse liige ei vastuta solidaarselt maksukohustuslasega isiklikult oma varaga

mitte igasuguse äriühingu maksuvõla eest (nt ebaõnnestunud äriplaan), vaid ta teeb seda

üksnes teatud eelduste täidetuse korral. Teisisõnu, kui ta rikkus MKS § 8 lg-s 1 nimetatud

kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg

(RKHKo 3-19-1161, p 12). Õigesti deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksude puhul tuleb

kontrollida, kas vastutusotsusega etteheidetav teadlik õigusvastane käitumine (tegevus või

tegevusetus)

tõi

kaasa

(põhjuslik

seos)

vastutusotsuse

adressaadi

eesmärgina

tasumiskohustuse rikkumise. Kui nõutavate maksude tasumine polnud objektiivselt võimalik

muul põhjusel, puudub kohustuse rikkumise ja vastutusotsusega nõutava maksuvõla tekkimise

vahel põhjuslik seos. Kui äriühing pole võlgade tasumisel põhjendamatult eelistanud teisi

võlausaldajaid maksuhaldurile, ei ole kaebaja tahtlikult maksude tasumisest kõrvale hoidnud.

(RKHKo 3-19-1876, p-d 14 ja 20–21).

10. Maksuhaldur on vastutusotsuses kokkuvõtvalt leidnud, et kaebaja jätkas teadlikult KTK

kahjumlikku majandustegevust, tekitades järjepidevalt maksuvõlgnevusi juurde, olles teadlik,

et kohustusi ei ole võimalik selliselt tegutsedes kunagi likvideerida. Majandustegevuse

jätkamisega oli kaebaja eesmärgiks hoida kõrvale maksude tasumisest, mitte tuua äriühing

makseraskustest välja. Kaebaja pidi hiljemalt 09.05.2019 olema teadlik, et äriühing on

muutunud maksejõuetuks ning oleks pidanud pärast maksuhalduri 09.05.2019 otsust lõpetama

äriühingu majandustegevuse ning esitama pankrotiavalduse. Lisaks tõi maksuhaldur esile, et

tahtlust näitab veel see, et alates 2019. a maikuust, s.o pärast äriühingu pangakontode

arestimist, vältis kaebaja äriühingu konto kasutamist. Sellega soovis kaebaja olukorda, kus

äriühing deklareerib, kuid ei tasu oma maksukohustusi ning saab seetõttu teiste

maksukohustuslastega võrreldes maksueelise.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et pärast 09.05.2019 KTK

majandustegevuse jätkamise eesmärgiks ei olnud maksude tasumisest kõrvalehoidumine.

Samuti ei pidanud kaebaja pärast maksuhalduri 09.05.2019 otsuse saamist jõudma

äratundmisele, et äriühing on püsivalt maksejõuetu.

MTA 09.05.2019 ajatamise taotluse rahuldamata jätmise otsus nr 13-1.1/5803 ei sisalda

mingeid viiteid sellele, et äriühing on maksuhalduri hinnangul muutunud maksejõuetuks.

Selles on küll märgitud, et äriühing tegutseb kahjumlikult, sel on halb maksekäitumine ning

osakapital ei vasta nõuetele, kuid samas on toodud välja, et kui KTK esitab piisava tagatise,

vaadatakse taotlus maksuvõla ajatamise kohta uuesti läbi.

Halduskohus leidis õigesti, et Werm OÜ suhtes toimuv saneerimismenetlus võis kaebajas

tekitada

põhjendatud

lootust,

et

tekkinud

raskustest

on

võimalik

välja

tulla.

Saneerimisnõustaja

leidis

13.05.2019

kohtule

esitatud

saneerimiskavas,

et

3-20-1762

7(7)

saneerimismenetluse läbiviimine on põhjendatud. KTK oli selles menetluses suurim

võlausaldaja. Maakohus kinnitas saneerimiskava 21.06.2019 määrusega.

KTK jätkas majandustegevust ka pärast 09.05.2019, käive hakkas langema alles 2019. a

augustis ning sisuline majandustegevus lõppes 2020. a märtsis.

Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et 2019. a maikuus ei olnud veel täidetud ÄS § 180

lg-s 51 sätestatud eeldused, millal äriühingu juhatuse liige on kohustatud esitama

pankrotiavalduse. Kohus ei pea hakkama vastutusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel

tuvastama, kas pankrotiavaldus oleks tulnud esitada mingil hilisemal ajal perioodil mai–

detsember 2019.

12. Kui äriühing on sattunud majanduslikesse raskustesse ning tal ei jätku vahendeid kõigi

kohustuste täitmiseks, ei pea igal juhul eelistama riiklike maksude tasumist. Kaebaja püüdis

tagada, et äriühingu tegevus ei lõpeks. Puuduvad andmed, et ta oleks viinud vaba raha

äriühingust välja. On mõistetav, miks ei kasutanud äriühing enam oma pangakontot. Kuna see

oli maksuhalduri nõudel arestitud, oleks kõik majandustegevuse tulemusena tekkinud

rahalised vahendid suunatud üksnes maksukohustuste katteks ning kaebajal ei oleks tekkinud

võimalustki püüda raskest olukorrast välja tulla muul viisil, kui maksejõuetuks muutudes.

Nimelt oli 2019. a maikuus maksuvõlgnevus (sh intressid) juba 79 238,10 eurot. Perioodil

mai–detsember 2019 tasus kaebaja maksude katteks 24 696,84 eurot. See oli küll oluliselt

vähem, kui selle perioodi lõpuks kasvanud maksuvõlg 185 737,10 eurot, kuid ei saa väita, et

kaebaja oleks maksude tasumist püüdnud igal juhul vältida.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud vastustaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja taotleb esindajakulude hüvitamist 1058,40 eurot.

Nõuetekohased kuludokumendid on esitatud ning kantud kulud on vajalikud ja põhjendatud

(HKMS § 109 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)