2-20-8225/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

2. juuni 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-8225

Tsiviilasi

AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali avaldus

Anastassia Kondrašova vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anastassia Kondrašova määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): AB "Lietuvos

draudimas" Eesti filiaal (registrikood 12831829),

lepinguline esindaja Arvi Luhakooder

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): Anastassia

Kondrašova

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Aleksandr Gamazin

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 20. oktoobri 2021. a määrus

muutmata.

2. Määruskaebuse

menetlemisel

tekkinud

menetluskulud

jätta

Anastassia

Kondrašova kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast asjas tehtava lõpplahendi jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest alates.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal (avaldaja) esitas 5. juunil 2020 Viru

Maakohtule avalduse, milles palus Anastassia Kondrašovalt (puudutatud isik) välja mõista

põhinõude 830 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 227 eurot 68 senti ja alates

6. juunist 2020 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Avalduse kohaselt on avaldaja kindlustusandja (UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaali

(äriregistrist kustutatud 9. aprillil 2018)) üldõigusjärglane, kes on kindlustanud X linnas

aadressil XXXXXXXXXXX asuva korteri (korter nr 27). Avaldaja ja korteriomanik on

sõlminud korteri kindlustamiseks kodukindlustuse lepingu. Kindlustusvõtjaks on Jevgeni

Povarov (kindlustusvõtja).

Avaldaja sai 17. jaanuaril 2015 kindlustusvõtjalt kahjuteate, mille kohaselt toimus

16. aprillil 2015 korteris nr 27 veekahju – ülemise naabri korteri (XXXXXXXXXXX; korter

nr 30) pesumasinast välja voolanud vesi kahjustas korteri nr 27 köögi lage, seinu ja põrandat.

Puudutatud isik on korteri nr 30 omanik. Avaldaja hüvitas korterile nr 27 tekkinud kahju

830 eurot. Kuna veekahju sai alguse puudutatud isiku korterist, esitas avaldaja talle 29. mail

2015 kohtuvälise nõude hüvitada tekkinud kahju 14. juuniks 2015. Puudutatud isik ei ole

kahju hüvitanud.

Avaldaja nõuab puudutatud isikult VÕS § 115 lg 1 ja §-de 127 ja 128 alusel kahju hüvitamist.

Avaldaja hinnangul on kahjunõude eeldused täidetud. Puudutatud isik on rikkunud enne 1.

jaanuari 2018 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg-s 1 sätestatud kohustust hoida

korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest,

mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Kuna

vesi voolas korteri nr 30 pesumasinast välja, ei hoidunud puudutatud isik tegevusest, mille

toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Lisaks enda

käitumisele vastutab puudutatud isik kohustuse rikkumise eest ka siis, kui selle on

põhjustanud kolmas isik (KOS § 11 lg 2).

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või menetluse

lõpetada ja menetluskulud jätta avaldaja kanda. Alternatiivselt palus puudutatud isik mõista

põhinõue välja Irina Martõnovalt (korteri nr 30 üürnik).

Asja arutatakse põhjendamatult hagita menetluses, kuna avaldaja nõuab kahju hüvitamist

VÕS § 492 lg 1 alusel. Vaidlused kindlustusandja ja kahju tekitaja vahel tuleb lahendada

hagimenetluses. Praeguses asjas ei saa kohaldada Riigikohtu 22. aprilli 2020. a määruses

tsiviilasjas nr 2-19-19561 toodud uut tõlgendust kindlustusandja nõuete kohta korteriomanike

vastu, kuna see rikub õiguspärase ootuse põhimõtet. Nimetatud lahendis olevaid seisukohti

saab kohaldada võlasuhetele, mis tekkisid pärast seda lahendit. Lisaks on nõue

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi aegunud. 16. aprillil 2015 toimunud

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju on avaldaja poolt hüvitatud 7. mail 2015. Nõue aegus

kolme aasta möödumisel kindlustussumma maksmisest, s.o 8. mail 2018. Puudutatud isikul

oli õiguspärane ootus, et 2020. a-l nõuet tema vastu esitada ei saa.

Asja arutamise jätkamisel tuleb menetlusse kolmanda isikuna kaasata I. Martõnova, kes üüris

2015. a aprillis korterit nr 30 ning kelle tõttu tekkis korteris nr 27 veekahju. Ta on nõustunud

tekkinud kahju hüvitama.

Avaldaja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna avalduse oleks võinud esitada juba

2015. või 2016. a-l.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a määrusega avalduse, mõistis puudutatud

isikult avaldaja kasuks välja põhinõude 830 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

227 eurot 68 senti ja viivise alates 6. juunist 2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku kanda.

Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast määruse

jõustumisest mõistliku aja jooksul.

Määruse põhjenduste kohaselt lahendab kohus TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi hagita menetluses

korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja

korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja

kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Hagita menetluses

lahendatakse mh nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomanik tekitab teise korteri

omaniku eriomandile kahju.

Kuigi nõue puudutatud isiku vastu on avaldajale VÕS § 492 lg 1 kohaselt üle läinud, on

TsMS § 613 lg 1 p 1 mõttes samuti tegemist hagita menetlusega. Asjaolu, et Riigikohus on

selgitused selle kohta andnud 22. aprilli 2020. a määruses tsiviilasjas 2-19-19561, s.o pärast

kindlustusjuhtumi toimumist, ei tähenda, et kohus peaks käesolevat asja lahendama

hagimenetluses. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise

ajal kehtiva seaduse järgi. TsMS § 613 lg 1 p 1 on kehtinud alates 1. jaanuarist 2018.

Kindlustusjuhtumi toimumine 16. aprillil 2015 omab tähtsust üksnes materiaalõiguse

kohaldamisel.

Asja lahendamisel kuuluvad rakendamisele kahju tekkimise ajal kehtinud võlaõigusseadus,

korteriomandiseadus, korteriühistuseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus. Riigikohtu

tõlgendused kohaldatavad sõltumata sellest, kas asjaolud kaasustes olid identsed või mitte.

Üldisi tõlgendusi saab seaduse mõistmiseks analoogia korras arvestada. Asjaolu, et

puudutatud isik ei nõustu kohtu sellise käsitlusega, ei tähenda, et kohtupidamine ei oleks

õiglane.

Nõude aluseks olev sündmus toimus 16. aprillil 2015. Avaldaja palus puudutatud isikul kahju

hüvitada hiljemalt 14. juunil 2015. Puudutatud isik kahju ei hüvitanud. Avaldaja on

tõendanud, et veekahju on alguse saanud puudutatud isikule kuuluva korteri pesumasinast

välja voolanud veest. Tegemist on seadusest tuleneva nõudega (KOS § 11 lg 1 p 1 ja

§ 11 lg 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata

korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike

vahel VÕS § 3 p 6 mõttes. Kuna tegemist on seadusjärgse võlasuhtega, tuleb nõude

aegumisele kohaldada TsÜS § 149, mille esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude

aegumistähtaeg üldjuhul kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega

kohaldub käesolevas asjas TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg ja avaldaja

nõue ei ole aegunud.

Puudutatud isiku väited, et tal puudub võimalus esitada nõue oma üürniku vastu, ei tähenda,

et ta ei vastutaks avaldaja ees. See ei ole käesolevas asjas ka oluline, kuna puudutatud isik ei

saa valida, kelle vastu nõue esitada, seda teeb avaldaja. Samuti ei ole selles menetluses

puudutatud isikul võimalik kolmanda isiku vastu nõuet esitada. Ta peab esitama eraldi hagi.

Pooled ei vaidle kahju tekkimise asjaolude ega summa üle. Ka asjas kogutud tõenditega on

tõendatud, et kahju on tulenenud puudutatud isiku korterist. Avaldaja on kahju hüvitanud.

Kahjustuste likvideerimiseks kulunud summa (põhinõue) on põhjendatud ja mõistlik. Viivise

vähendamine ei ole põhjendatud, kuna tõendatud on, et avaldaja esitas kohtuväliselt nõude

29. mail 2015 ning avaldaja kahju ei hüvitanud. Puudutatud isik (määruses ekslikult märgitud

avaldaja) ei ole ka põhistanud viivise vähendamist. Seda arvestades rahuldas kohus avaldaja

avalduse puudutatud isiku vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Puudutatud isik palub 4. novembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus läbi vaatamata või menetlus lõpetada.

Menetluskulud palub puudutatud isik jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus võtnud arvesse, et Riigikohtu

22. aprilli 2020. a uut tõlgendust TsMS § 613 lg 1 kohta võib kohaldada üksnes võlasuhetele,

mis on tekkinud enne seda kuupäeva 3-aastase aegumistähtaja piires (alates 2016. a-st). Kuna

praeguses asjas tekkis võlasuhe 2015. a aprillis, siis sel ajal kehtinud 3-aastane

aegumistähtaeg möödus 2018. a aprillis. Pärast seda oli puudutatud isikul õiguspärane ootus,

et nõuet tema vastu esitada ei saa.

Puudutatud isik nõustub, et TsMS § 6 ja § 613 lg 1 p 1 järgi tuleb käesolev asi lahendada

hagita menetluses. Aegumise kohaldamine on aga materiaalõiguslik küsimus. Sõltumata

TsMS § 613 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu 14. novembri 2018. a selgitustest, kehtib praegusel juhul

TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. Kuigi Riigikohus ei ole seadusandja,

ei saa Riigikohtu selgitusi laiendada nendele võlasuhetele, mille aegumistähtaeg on enne

nende selgituste andmist möödunud. See on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

Praeguses asjas käsitletavad võlasuhted tulenevad seadusest, mille aegumist reguleerivad

TsÜS § 149 ja § 150. TsÜS § 150 on § 149 suhtes erinorm. Seega kohaldub 3-aastane

aegumistähtaeg. Lisaks ei saa olla õiguslikku kollisiooni, et kindlustuslepingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg on 3 aastat (VÕS § 475 lg 1), kuid kindlustusandja regressinõue kahju

tekitaja vastu 10 aastat.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis I. Martõnova menetlusse kaasamata, kes nõustus

tekkinud kahju hüvitama. Sellega on maakohus rikkunud õiglase kohtumenetluse läbiviimise

põhimõtet.

5. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Maakohus on õigesti leidnud, et menetlusosaliste vahelisele seadusest tulenevale õigussuhtele

kohaldub TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg ning avaldaja nõue ei ole

aegunud. Puudutatud isik on rikkunud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustus. Tal oli

kohustus tagada, et korteris ei tekiks veekahju, mille kahjulik mõju ulatub naabriteni.

Ebaõige on puudutatud isiku käsitlus, et vaidlusaluse õigussuhte aluseks on õigusvastane

kahju tekitamine (delikt), millele kohaldub TsÜS §-s 150 sätestatud 3-aastane

aegumistähtaeg. Kui korteriomanik tekitab teisele korteriomanikule korteriomandi eseme

kasutamisega kahju, ei saa teiselt korteriomanikult vähemalt üldjuhul nõuda kahju hüvitamist

deliktiõiguse alusel. Nii kaasomanike kui ka korteriomanike vahelistele kahju hüvitamise

nõuetele kohaldub analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas delikti

üldkoosseisul põhinevate nõuete esitamise. Seega on deliktilise nõude esitamine praeguses

asjas välistatud. Järelikult ei kohaldu ka TsÜS § 150 lg 1.

Avaldaja ei nõustu, et asi tulnuks lahendada hagimenetluses. Praeguse asja sisuks on

korteriomandist tulenev vaidlus, mis puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja

kohustusi ning see lahendatakse TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi hagita menetluses. Seda järeldust

ei mõjuta asjaolu, et hagita menetluses esitatava nõudega (nõue kahju põhjustanud korteri

omaniku vastu) on kohtusse pöördunud kindlustusandja VÕS § 173 ja § 492 lg 1 alusel.

Arusaamatuks jääb puudutatud isiku väide, et 2015. a aprillis ei kehtinud TsÜS §-st 149

tulenev 10-aastane aegumistähtaeg. TsÜS § 149 kehtib sõltumata sellest, kas vaidlus

lahendatakse hagi- või hagita menetluses. Lisaks saab nõude kohtusse esitada sõltumata

sellest, kas nõue on aegunud või mitte.

Avaldaja ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et Riigikohtu selgitus muudab

tagasiulatuvalt materiaalõiguse kehtivust. Riigikohus annab juhise, kuidas tuleb

materiaalõigust kohaldada. Maakohus on õigesti leidnud, et määruse aluseks olnud

materiaalõigus kehtis ka enne tõlgenduse andmist Riigikohtu poolt.

Avaldajale jääb arusaamatuks puudutatud isiku seisukoht, et tal oli 16. aprillil 2015

õiguspärane ootus, et kahjunõue tema vastu aegub kolme aasta jooksul.

Maakohus jättis õigesti I. Martõnova puudutatud isikuna kaasamata. Tema õigussuhe

puudutatud isikuga ei puuduta käesolevat vaidlust.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

8. Avalduse kohaselt nõuab avaldaja puudutatud isikult KOS § 11 lg-s 1 ja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 5 sätestatud kohustuse (eriomandi korrashoiu kohustus)

rikkumisest tulenevalt korterile nr 27 tekitatud kahju hüvitamist. Menetlusosalised ei vaidle

selle üle, et puudutatud isiku korteris (korter nr 30) asuv pesumasina voolik, mille purunemine

põhjustas veelekke, kuulub puudutatud isiku korteriomandi eraomandi koosseisu.

Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas avaldaja puudutatud isiku vastu esitatud kahju

hüvitamise nõue on TsÜS § 150 lg 1 alusel aegunud või mitte ning nõudele kohaldub TsÜS

§-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg.

9. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada,

et maakohus rahuldas avalduse põhjendamatult ning avaldaja nõue on aegunud.

Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka selliseid menetlusnormide rikkumisi

(sh põhjendamiskohustuse rikkumist), mis annaksid aluse maakohtu määruse tühistamiseks

või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 659

ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Maakohus lahendas avaldajale (kindlustusandjale) VÕS § 173 ja § 492 lg 1 alusel üle

läinud kindlustusvõtja (kahjustatud korteri nr 27 omaniku) kahju hüvitamise nõude

puudutatud isiku (kahju põhjustanud korteri nr 30 omaniku) vastu TsMS § 613 lg 1 p 1 ja § 6

alusel põhjendatult hagita menetluses (vt Riigikohtu 22. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr

2-19-19561, p 14). Asja menetluse liik ei sõltu asjaolust, millal tekkis menetlusosaliste

vaheline võlasuhe, vaid sellest, millal tehakse tsiviilasjas menetlustoiming ning milline on

selle toimingu ajal kehtiv menetlusseadus (TsMS § 6).

Alates 1. jaanuarist 2018 kehtiva TsMS § 613 lg 1 p 1 redaktsiooni järgi lahendab kohus

hagita menetluses korteriomaniku (sh korteriomaniku õigusliku positsiooni omandanud

kindlustusandja) või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja

korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja

kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud nõue

kohustada korteriomandit võõrandama. Praeguses asjas esitas avaldaja avalduse kohtusse

5. juunil 2020, s.o pärast TsMS § 613 lg 1 p 1 uue redatsiooni jõustumist 1. jaanuaril 2018.

Järelikult tuli asi lahendada hagita menetluses.

9.2.

Korteriomanike ühisusest tuleneb eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui

kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega

reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste

täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt Riigikohtu 14. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-129-13, p 19). Sarnane seadusjärgne võlasuhe on ka kinnisasja kaasomanike vahel

(vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 15).

Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandiseaduse järgi oli korteriomanikul teiste

korteriomanike ees mitmeid seadusest tulenevalt kohustusi. Korteriomanik oli KOS § 11 lg 1

p 1 järgi mh kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning nii reaalosa kui ka

kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab

omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomanik oli KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud

tagama, et seda järgiks ka tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit

kasutavad isikud. Sisuliselt samad kohustused tulenevad korteriomanikule ka KrtS § 31 lg 1

p-st 1 ja lg-st 4. Lisaks peavad korteriomanikud kaasomanikena AÕS § 72 lg 5 teise lause

järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste

kaasomanike õigusi kahjustamast. VÕS §-st 102 tuleneb korteriomanikule kohustus teatada

teistele korteriomanikele (või valitsejale) oma kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle

mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.

Kohustuse (sh KOS § 11 lg 1 p-s 1 ja AÕS § 72 lg-s 5 sätestatud kohustuse) rikkumise korral

saab kannatanud korteriomanik (kaasomanik) kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud

õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kohustuse

täitmist VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 14.

detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 21–22).

Nagu eelnevalt märgitud, nõuab avaldaja ka praegusel juhul puudutatud isikult KOS § 11 lg-

s 1 ja AÕS § 72 lg-s 5 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu VÕS § 115 ja §-de 127 ja 128

alusel kahju hüvitamist. Seega põhineb avaldaja puudutatud isiku vastu esitatud nõue

seadusjärgsel võlasuhtel.

9.3.

Ringkonnakohus selgitab, et kui korteriomanik tekitab teisele korteriomanikule

korteriomandi eseme kasutamisega kahju, ei saa teiselt korteriomanikult vähemalt üldjuhul

nõuda

kahju

hüvitamist

deliktiõiguse

alusel.

Nii

kaasomanike-

kui

ka

korteriomanikevahelistele

kahju

hüvitamise

nõuetele

kohaldub

analoogia

alusel

VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise (vt nt Riigikohtu

15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 19). Üksnes juhul, kui rikutud kohustuse

kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab kannatanud korteriomanik, olgugi et poolte

vahel on seadusest tulenev võlasuhe, esitada VÕS § 1044 lg 1 järgi teise korteriomaniku vastu

deliktilise nõude (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 17).

Lisaks saab deliktilise nõude esitada VÕS § 1044 lg 3 järgi juhul, kui kohustuse rikkumise

tagajärjena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse talle kehavigastus või tervisekahjustus.

Ringkonnakohtu arvates ei esine praeguses asjas asjaolusid, mis annaks alust deliktilise nõude

esitamiseks. Puudutatud isik ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et korteri

nr 27 omanikule korteri taastamisest tekkinud kulud ei oleks hõlmatud rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul on korteriomaniku

kohustuste üheks eesmärgiks tagada, et korteriomanikule kuuluva korteri kasutamine ei

kahjustaks naaberkortereid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kohustuse rikkumise

tagajärjena oleks põhjustatud isiku surm või tekitatud kehavigastusi ja tervisekahjustusi.

9.4.

Kuna menetlusosaliste vahel on seadusest tulenev võlasuhe, ei kohaldu nõude

aegumisele TsÜS § 150 lg 1, milles on sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg. Nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS §-i 149, mille esimese lause

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kümme aastat selle nõude

sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-25115, p 13; samuti Tartu Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-

17-4782, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5233, p

19, või 31. augusti 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2781, p 12).

Eelmärgitut arvestades leidis maakohus õigesti, et avaldaja puudutatud isiku vastu esitatud

nõue ei ole aegunud. Korteri nr 27 omanikule tekkis kahju 16. aprillil 2015, avaldaja saatis

29. mail 2015 puudutatud isikule kohtuvälise kahjunõude ning palus tal kahju hiljemalt

14. juuniks 2015 hüvitada. Järelikult muutus avaldaja nõue VÕS § 82 lg-te 1 ja 7 järgi

sissenõutavaks 15. juunil 2015. Avaldaja esitas avalduse kohtusse 5. juunil 2020. Seega ei

olnud avalduse esitamise ajaks TsÜS §-s 149 sätestatud aegumistähtaeg möödunud ning

avaldaja nõue ei ole aegunud.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud järeldust TsÜS §-s 149 sätestatud aegumistähtaja

kohaldamise kohta ei mõjuta asjaolu, et kindlustusjuhtum toimus 16. aprillil 2015 ja et

kindlustusandjale üle läinud nõuded kahju põhjustanud korteri omaniku vastu tuleb alates

1. jaanuarist 2018 lahendada hagita menetluses, millele on Riigikohus tähelepanu juhtinud

22. aprilli 2020. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-19561. Materiaalõigusliku nõude

aegumistähtaeg ei sõltu sellest, kas asja lahendatakse hagi- või hagita menetluses.

Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtisid TsÜS § 149 ja § 150 lg 1 samas sõnastuses nagu

praegu kehtivas seaduses.

9.5.

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku määruskaebuses esitatud etteheitega,

nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult I. Martõnova (korteri nr 30 üürniku) menetlusse

kaasamata. Puudutatud isik taotles I. Martõnova kaasamist kaaskostjana. Ringkonnakohus

selgitab, et üürilepingul on tähendus üksnes puudutatud isiku ja üürniku vahelises suhtes (vt

nt Riigikohtu 14. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 34). Kui üürnik rikkus

VÕS § 276 lg-test 2 ja 3 tulenevat kohustust kasutada asja hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele

ning arvestada majaelanike ja naabrite huvidega, võib puudutatud isikul üürileandjana olla

üürniku vastu üürilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kui üürnik ise vastutab

VÕS § 1043 jj alusel teisele korteriomanikule tekitatud kahju eest ja üürileandja vastutab

sama kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel, on üürnik ja üürileandja (puudutatud isik) kahju

hüvitamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt. Sellisel juhul võib

üürileandjal olla üürniku vastu hüvitisnõue VÕS § 137 lg 2 järgi. Praegusel juhul ei ole

avaldaja üürniku vastu nõuet esitanud. Puudutatud isik ise ei saa käesolevas asjas üürniku

vastu olevat võimalikku kahju hüvitamise nõuet esitada.

Ringkonnakohus märgib, et isegi kui hooletult käitus üürnik (kes korterit nr 30 kasutas) ning

on nõus kahju hüvitama, ei vabasta see puudutatud isikut vastutusest teise korteriomaniku ees

(kelle nõue on praegusel juhul avaldajale üle läinud). Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi

kohustatud tagama, et KOS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatut järgiks ka tema perekonnaliikmed,

ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud. Seega vastutab puudutatud isik üürniku

käitumise eest.

10. Eelmärgitust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

11. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku (kaebuse esitaja) kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

06.06.2022 Tartu Ringkonnakohtu vigade parandamise määrus

RESOLUTSIOON:

1. Parandada Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2022. a määruse sissejuhatuses esinev

ilmne ebatäpsus määruskaebuse esitaja osas.

2. Lugeda Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2022. a määruse sissejuhatuses märgitud

andmed AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali kohta sõnastatuks järgmiselt:

„Avaldaja: AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline

esindaja Arvi Luhakooder“.

3. Määruse parandamise kohta teha märge Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2022. a

määrusele ja selle ärakirjadele.