2-21-113007/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-113007

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi Olesja Chumicheva vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

5333 eurot 27 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OK Incure OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

OK

Incure

OÜ

(registrikood

11542046), lepinguline esindaja Anu Volmer

Vastustaja (kostja): Olesja Chumicheva (isikukood

xxxxxxxxx), lepinguline esindaja Roman Märtson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 10. detsembri 2021. a otsus osas, milles maakohus jättis

tervikuna rahuldamata hageja põhivõla nõude ning jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt hageja põhivõla nõue ja

mõista Olesja Chumichevalt OK Incure OÜ kasuks välja 600 eurot 22 senti ning jätta

menetluskulud 11% ulatuses Olesja Chumicheva ja 89% ulatuses OK Incure OÜ

kanda.

3. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

põhivõla nõude 600 eurot 22 senti ületavas osas ning tervikuna hageja intressi, viivise

ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude.

4. Rahuldada OK Incure OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada OK Incure OÜ hagi Olesja Chumicheva vastu osaliselt.

5.2. Mõista Olesja Chumichevalt OK Incure OÜ kasuks välja põhivõlg 600 eurot 22

senti.

5.3. Jätta rahuldamata OK Incure OÜ põhivõla nõue 600 eurot 22 senti ületavas osas

ning intressi, viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude tervikuna.

5.4. Jätta menetluskulud 11% ulatuses Olesja Chumicheva ja 89% ulatuses OK

Incure OÜ kanda.

5.5. Määrata OK Incure OÜ hüvitatavate menetluskulude suuruseks 112 eurot 20

senti ning Olesja Chumicheva hüvitatavate menetluskulude suuruseks 551 eurot

80 senti. Tasaarvestada vastastikkused menetluskulude hüvitamise nõuded ning

mõista OK Incure OÜ-lt Olesja Chumicheva kasuks välja menetluskulude katteks

hüvitis 439 eurot 60 senti.

5.6. Menetluskulude hüvitis tuleb hagejal tasuda Eurocity OÜ (registrikood

12709347) arvelduskontole EE177700771005095462 LHV Pangas.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 5. mail 2021 Olesja Chumicheva (kostja) vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 5148 euro 48 sendi saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule

vastuväite, mistõttu anti asi üle Viru Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 14. juunil 2021 Viru Maakohtule hagi kostja vastu paludes mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 2800 eurot, intressi 2007 eurot 79 senti, sissenõutavaks muutunud

viivise 480 eurot 48 senti ja sissenõudmiskulu 45 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital Estonia AS (laenuandja) ja kostja 20. juunil 2018

laenulepingu nr 3716309, millega laenuandja võimaldas kasutada kostjal krediiti 2800 eurot

ning mille kostja kohustus koos intressidega tagastama. Lepingujärgne intressimäär oli 44,88%

aastas ja krediidikulukuse määr 56,32% aastas. Kostja kasutas raha, kuid jättis omapoolsed

kohustused täitmata, mistõttu ütles laenuandja üldtingimuste p 11.2.4 alusel lepingu

21. jaanuaril 2021 üles ja loovutas samal kuupäeval nõude hagejale.

Kostja on kokku kasutanud krediiti 4345 eurot 23 senti, tagasimakseid on tehtud 3745 eurot

1 sent, millest põhiosa katteks on arvestatud 1545 eurot 23 senti, intressi katteks 2168 eurot

82 senti ning lisatasud on 30 eurot 96 senti. Kostja põhivõlg hageja ees on 2800 eurot. Tasumata

intressi võlg on 2007 eurot 79 senti (seisuga 20. jaanuar 2020 intressi jääk 778 eurot

3 senti ning 21. jaanuarist 2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 21. jaanuarini 2021 summas

1229 eurot 76 senti). Hageja on arvestanud viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast kuni hagiavalduse esitamiseni summas 480 eurot 48 senti. Hageja palus kostjalt välja

mõista võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 45 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

3. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Hageja ei ole

tõendanud kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, millises ulatuses ja milliste nõuete (põhi- või kõrvalnõuete) katteks on tagasimaksed

arvestatud. Hageja ei ole tõendanud meeldetuletus- ja hoiatuskirjade jõudmist saajani. Hageja

ei ole tõendanud ka lepingu ülesütlemise teate ja nõude loovutamise teate kättetoimetamist

kostjale. Kuna hageja ei ole tõendanud, mille eest ja millisel alusel ta kostjalt raha nõuab, tuleb

hagi jätta rahuldamata. Intress ja viivised on arvestatud ebaõige võla jäägi pealt.

Kostja tunnistas, et ta on saanud krediiti 2800 eurot, s.o krediidilimiidi ulatuses. Kostja nõustus,

et ta on tagasi maksnud 3745 eurot 1 sendi.

Kostja keeldus VÕS § 172 alusel kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kuna talle ei ole

nõude loovutamise teadet kätte toimetatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 10. detsembri 2021. a määrusega hagi rahuldamata.

Maakohus oli seisukohal, et tõendatud on laenuandja (Credit24) ja kostja vaheline lepinguline

suhe. Laenuandja ja kostja vahel sõlmiti krediidileping, mille alusel sai kostja vaba

tagasimaksega krediidilimiiti (maksimaalses summas 2800 eurot) ning mille kostja kohustus

koos intressidega tagastama. Leping sõlmiti tähtajatult ning lepingujärgne aastane intressimäär

oli 45% (tl 43-62).

Kostja füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 4062 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda.

Lepingu sõlmise hetkel oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92%

(vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks

VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 56,76% aastas. Kohus

möönas, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 56,5% on piiripealne, kuid leping ei ole

VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja kasutas krediidilimiiti kokku 4345 eurot

23 senti. Lanuandja võimaldas kostjal 7. mai 2017. a lepingu alusel kasutada krediidilimiiti

esmalt 1250 eurot, kostja suurendas limiiti 25. juulil 2021 1500 eurole (tl 48), 6. oktoobril

2017 2000 eurole (tl 53), 19. aprillil 2018 2400 eurole ja 20. juunil 2018 2800 eurole.

Hageja on arvestanud kasutatud krediidlimiidi hulka ka hageja tagasimaksed (põhiosa

1545 eurot 23 senti). Tagasimakseid põhiosas sai laenusaaja uuesti kasutada.

Hageja 25. augusti 2021. a (tl 18-19) ja 15. novembri 2021. a menetlusdokumendi lisana

esitatud tabelite kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku 3745 eurot 1 senti, millest

põhiosa katteks on arvestatud 1545 eurot 21 senti ja intressi katteks 2168 eurot 82 senti ning

30 eurot 96 senti on lisatasud. Tagasimaksete summa võttis kostja omaks.

Kohtu hinnangul on hageja esitatud nõude suurus ja arvestuse metoodika tõendamata. Kohtule

jäi 15. novembri 2021. a koondtabelist arusaamatuks nii arvestusperiood kui ka põhiosa ja

intressi arvestamise metoodika.

Laenuandja suurendas limiiti kui kliendil olid makseviivitused ja tasutud maksed arvestati

väidetavalt varasemate tasumata arvete katteks. Hageja väitel kasutas kostja maksepuhkust

kaheksal korral, maksepuhkuse ajal peatus põhiosa tagasimakse. Valdava enamuse tasumisele

kuuluvast arvest moodustas intress, seega ei andnud maksepuhkus laenusaajale mingisugust

leevendust, vaid vastupidi, suurendas maksukoormust veelgi.

Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, kuidas olukorras, kus kostja

on krediiti saanud kokku 2800 eurot, maksnud tagasi 3745 eurot 1 senti, sellest põhiosa katteks

on arvestatud 1545 eurot 21 senti ja intressi katteks 2168 eurot 82 senti, on kostja väidetav

põhivõlg hageja ees 2800 eurot ja intressivõlg 2007 eurot 79 senti ning lisanduvad viivised.

Kohtul ei ole kohustust teha hageja eest arvutusi, seostada hageja väiteid toimiku materjalides

olevate tõenditega ja koguda tõendeid omal algatusel. Kuna hageja ei ole tõendanud, milliste

arvestuste järgi nõue kujuneb, kuidas on arvestatud põhinõue, kõrvalnõuded, ei ole võimalik ka

kohtul kontrollida nõude põhjendatust ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Hageja esitatud teate kohaselt (tl 9) ütles laenuandja kostjaga sõlmitud tarbijakrediidlepingu

osamaksete tasumata jätmise tõttu üles 21. veebruaril 2021. Kostja märkis, et hageja ei ole

tõendanud ülesütlemisteate kättetoimetamist kostjale. Kohus nõustus kostjaga. Ainuüksi teate

edastamine ei tõenda selle jõudmist adressaadini. Käesoleval juhul ei hageja tõendanud, et

ülesütlemisteade oleks kostjale saadetud.

Kohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole tõendanud ka nõude loovutamise teate (tl 11)

kättetoimetamist kostjale. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleks saajani

jõudnud. Nõude loovutamisest teatamiseks ei saa kohtu hinnangul pidada laenuandja (Credit24)

teadet nõude loovutamise kohta, mis on allkirjastamata. Ka hageja esitatud nõudekirjad, mis on

adresseeritud kostja e-posti aadressile xxx (tl 63, 64), ei tõenda kirja jõudmist saajani. Kohus

möönis, et kostja tavapäraselt nimetatud e-posti aadressi kasutab, kuid hageja ei ole tõendanud,

et kostja faili avas või selle kättesaamist kinnitas. Hageja esitatud Omniva postisaadetise

väljastamise väljatrükist (tl 23) ei nähtu, mida saadetakse ja kellele. Kohtu hinnangul on kostjal

õigus keelduda VÕS § 170 alusel lepingust tuleneva kohustuse täitmisest hagejale ning nõue

tuleb jätta rahuldamata.

Lisaks on nõue hea usu põhimõtte vastane. Käesoleval juhul on krediidilepingust tuleneva

krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord kohtu hinnangul oluliselt tasakaalust väljas.

Tarbijat kahjustav on ühelt poolt võimaldada laenusaajale maksepuhkust ja teisest küljest samal

perioodil suurendada tema kohustuste koormust intressimaksete näol (mis moodustavad

peamiselt kogu igakuise tasumisele kuuluva makse), lisaks sellele võimaldada limiidi

suurenemist ning lepingu muutmisega pikendada (alustada uuesti) annuiteetmaksete

arvestamise perioodi. Kohtu hinnangul ei saa tarbija laenutingimuste kohta piisavat teavet

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Laenu- ja tagasimakse tingimused on

eksitavad, tegelikkuses satub laenuvõtja “laenuorjusse”. Laenusaaja maksab üksnes

intressimakseid vähendamata seejuures märkimisväärselt oma põhinõude suurust.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 162 lg 1 alusel hageja

kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 500 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja on esitanud 15. novembril 2021 selgitused kostjale võimaldatud limiidi osas ning kui

palju on kostja krediiti kasutanud. Tegemist on sisuliselt krediitkaardiga. Leping annab õiguse

kasutada krediiti limiidi ulatuses, kuid limiit on korduvkasutatav, mis tähendab, et tagasi

makstud põhiosa osas vabaneb krediit ning kostja saab seda jälle kasutada. Laenuandja ja kostja

vaheline krediidikonto leping vastab arvelduskrediidilepingu (VÕS § 407 lg 1) tunnustele.

Hageja on tõendanud kostjale krediidi kokku 4345 euro 20 sendi ülekandmist hagiavalduse

lisas 4 esitatud tõendiga ning 25. augusti 2021. a seisukoha lisa 2 arvetega.

Hageja esitas 15. novembri 2021. a selgituste lisaga 1 koondtabeli, millest nähtub, millisel

kuupäeval ja mis lepingu alusel ning mis summas on kostjale krediit välja makstud, kostja

poolt tehtud tagasimaksed, näidates ära intressi arvestusperioodi ning arvestuse, millest nähtub

kuupäevaliselt, milliste arvete katteks on arvestatud tagasimakse ning kas tagasimakse on

arvestatud põhiosa, intressi või muude kõrvalkulude katteks.

Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutuses olevalt krediidisummalt. Kohtule esitatud

koondväljavõtte tabelis on toodud igakuistel arvetel esitatud intressiperiood arve esitamise

kuupäeva seisuga ning intressiperiood kuni maksetähtpäeva seisuga. Periood arve esitamise

kuupäeva seisust kuni maksetähtpäeva seisuga on toodud arvel välja eeldusega, et kostja tasub

arve maksekuupäeva seisuga. Kui kostja poolt pole intress maksekuupäeva seisuga tasutud,

kandub see üle järgmise kuu arvele. Seetõttu on arvestusperioodid kattuvad.

Kui klient teeb minimaalsest kuumaksest suurema makse, siis see ei vähenda järgmist

minimaalse kuumakse makset. Kui klient teeb krediidiandjale ülekande, siis makse arvestamine

erinevate kohustuste katteks sõltub samuti sellest, millal ja kui suures ulatuses kostja tegelikult

on otsustanud makse sooritada. Kui klient on teinud ülekande väiksemas summas või pärast

igakuist maksepäeva, siis on krediidijääk olnud kliendi kasutuses algselt planeeritust suuremas

ulatuses või kauem, mistõttu ka intressi on makse tasumise hetkeks kogunenud rohkem.

Seetõttu järgnevate kuude minimaalne kuumakse sisaldab ka selliselt kogunenud intressi,

mistõttu põhiosa tagastus moodustab minimaalses kuumaksest väiksema osa. Eelpool

kirjeldatud põhjustel

võibki

minimaalne kuumakse sisaldada ka ainult intressi.

Annuiteetmaksete eripära ja lepingus kokkulepitud intressimäära arvestades moodustab

tagastusperioodi alguses maksest suurema osa intress (sest tagastamata krediidiosa on suurem)

ning aja edenedes intressimakse osa väheneb ja põhiosa tagastuse osa suureneb.

Minimaalse kuumakse pidi klient tasuma iga kuu, kui tal oli tagasi maksmata krediiti, tasusid

või intressi. Kui kasutusele on võetud maksepuhkus, siis selle võrra suureneb intressi osa

järgnevate kuude minimaalses kuumakses. Tagasimaksete suurused ning nende jaotumise

põhiosa ja intressimaksete vahel arvutab krediidiandja süsteem automaatselt vastavalt

lepingutingimustele.

Maksepuhkuse ajal ei peatu intressiarvestus. Intressiarvestus jätkub tavapäraselt, maksepuhkus

kehtib ainult põhiosa peale. See tähendab, et suureneb intressi osa järgnevate kuude

miinimumosamakses. Järgnevate kuude minimaalne kuumakse sisaldab ka selliselt kogunenud

intressi ning põhiosa tagastust ei toimu. Seega on põhiosa jääk hagiavalduse esitamise seisuga

2800 eurot. Arvelduskrediidi tagastamine toimub vastavalt lepingu üldtingimuste p-dele 7.5 -

7.8.

Selliselt kujunenud igakuiste maksete tasumise arvestamisel on krediidiandja lähtunud reeglist,

et maksed arvestatakse tasutuks sissenõutavaks muutumise järjekorras (VÕS § 88 lg 6 p 1) ning

iga sissenõutavaks muutunud makse raames arvestatakse esmalt tasutuks krediidi põhiosa ning

seejärel intress (VÕS § 415 lg).

Hageja selgitab, et kostjal oli kohustus tasuda igakuiselt arvel näidatud miinimumosamakse

summa. Ülesütlemise teatises on tegemist võlgnetavate miinimumosamaksete summadega enne

lepingu ülesütlemist. Hageja esitatud koondtabelist on näha, et viimane tagasimakse tehti

20. jaanuaril 2020 ning võlgnevus oli 3578 eurot 3 senti.

Hageja on esitanud taotluse lugeda TsÜS § 70 ja TsÜS § 69 lg 3 alusel lepingu ülesütlemise

ning nõude loovutamise teated kostjale kättetoimetatuks. Kostjale on edastatud lepingu

üleseütlemise teade koos nõude loovutamise teatega kostja poolt lepingu sõlmimisel antud

aadressil XXX. Kostja on saanud iseteeninduse parooli, millega oli kostjal võimalik logida sisse

oma krediidikontosse ning näha kõiki lepinguga seotud teateid (üldtingimuste p 6). Teated on

läbi iseteenindusportaali saadetud kostja e-posti aadressile xxx. Hageja on edastanud kostjale

kohtunõuded e-posti aadressil xxx. Kostja on 3. novembri 2021. a kohtuistungil kinnitanud

praeguseni kehtivat e-posti aadressi xxx. Seega võib mõistlikult eeldada, et kostja serverisse on

tegelikkuses nii lepingu ülesütlemise kui ka nõude loovutamise teated jõudnud ning TsÜS § 69

lg 2 järgi saab antud teated lugeda kostjale kättetoimetatuks. Hageja leiab, et lepingu

ülesütlemise ja nõude loovutamise teatised on kostjale teatavaks tehtud ka kohtumenetluse ajal.

Nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest

makstava tasu vahekord ei ole tasakaalust väljas. Kostja põhjustas ise tagasimaksete

hilinemisega ja tagasimaksete summade mittevastavusega arves märgitud summale olukorra,

kus tema tagasimaksed läksid vastavalt üldtingimuste p-le 7.5 varasema võlgnevuse katteks, sh

nendel kuudel, kus kostja krediiti ei kasutanud, kuid tal tuli siiski tasuda kuu minimaalmäär.

Kostja kohustus oli tasuda igakuiselt miinimumosamakse summa, mida kostja tegi kuni

20. jaanuarini 2020. Kostjal on õigus kasutada maksepuhkust. Kuna miinimumosamaksete

tasumisega oli kostja täitnud kohustuse tasuda igakuiseid miinimumosamaksega arveid, siis ei

olnud kostjal võlgnevust ning laenuandjal oli õigus võimaldada kostjale maksepuhkust kui ka

suurendada krediidilimiiti.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

hageja kanda jätmist.

Laenuandja ei ole väljastanud ja kostjale kätte toimetanud dokumenti nõude loovutamise kohta,

samuti kirjalikult teatanud nõude loovutamisest. Toimikus puuduvad dokumendid, mis

tõendaksid vastupidist.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud välja, millist materiaalõiguse või menetlusõiguse

normi on rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis tervikuna rahuldamata hageja põhivõla nõude ning jaotas

menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja

põhivõla nõude 600 euro 22 sendi ulatuses ning jaotab menetluskulud proportsionaalselt hagi

rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja on

laenuandjaga krediidikonto lepingu sõlminud. Kuigi hageja esitatud tõenditel lepingu

sõlmimise kohta ei ole kostja allkirja, on kostja ise kohtuistungil omaks võtnud, et ta on

laenuandjaga lepingu sõlminud ja ka krediidilimiiti suurendanud. Kuigi kostja ei toonud välja

täpseid lepingutingimusi, on maakohus põhjendatult hinnanud kostja omaksvõttu koos hageja

esitatud tõenditega ja tuvastanud lepingu sõlmimise asjaolud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu

põhjendustega

ka

osas,

milles

maakohus

leidis,

et

tegemist

on

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes.

9. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga osas, milles maakohus leidis, et kostja võib keelduda

kohustuse täitmisest hagejale, kuna hageja ei tõendanud nõude loovutamise teate edastamist

kostjale. Maakohus tugines enda seisukohas VÕS §-dele 170 ja 172. Ringkonnakohus märgib,

et VÕS § 170 mõte on kaitsta võlgnikku olukorras, kus võlausaldaja on teatanud talle nõude

loovutamisest. Sellises olukorras, võib võlgnik täita kohustuse uuele võlausaldajale sõltumata

loovutuse kehtivusest. Praeguses asjas ongi hagi esitanud uus võlausaldaja. Seega ei ole

VÕS § 170 asjakohane. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele

võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude

loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest

kirjalikult teatanud. Iseenesest on see säte asjakohane olukorras nagu praegu, kus kohustuse

täitmist nõuab loovutuse saanud võlausaldaja. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta asjaolu, et

loovutamisdokumendi võib esitada ka kohtumenetluses. Praegu ongi hageja esitanud vastava

teate hagiavalduse lisana (tl 11). Sellel teatel ei ole küll laenuandja allkirja, kuid maakohus ei

juhtinud menetluses ka hageja tähelepanu vajadusele tõendada nõude loovutamist. Maakohtu

istungi protokollist (tl 67-68) nähtub, et nõude loovutamisest on istungil räägitud, kuid

protokollist ei nähtu kohtu juhiseid tõendamiskoormise kohta. Ringkonnakohtu menetluses on

hageja esitanud laenuandja allkirjastatud kinnituskirja nõude loovutamise kohta (tl 124).

Ringkonnakohus loeb sellega tõendatuks, et laenuandja loovutas enda nõude kostja vastu

hagejale.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi iseenesest tulnuks lepingu ülesütlemise teade samuti kostjale

kätte toimetada, on see sarnaselt nõude loovutamise teatisele kostjani jõudnud koos

hagimaterjalidega (tl 9).

10. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus on ekslikult leidnud, et kostja sai

krediiti kokku 2800 eurot, mitte 4345 eurot 23 senti. Hageja on välja toonud, et sõlmitud

krediidikonto lepingu järgi oli kokku lepitud küll krediidilimiit 2800 eurot, kuid kostjal oli

võimalik juhul, kui ta teeb põhiosa katteks tagasimakseid, tagastatud summa uuesti krediidina

kasutusse võtta. See nähtub ka lepingutingimuste p-st 5.1. Mõlemad pooled on omaks võtnud

asjaolu, et kostja on laenuandjale tagasi maksnud 3745 eurot 1 sendi. Hageja on esitanud

tõendina ka kontoväljavõtte (tl 8), millest nähtub, et laenuandja on kostjale üle kandnud kokku

4345 eurot 23 senti. Sellega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja sai tegelikult hagejalt

krediiti 4345 eurot 23 senti.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud

enda nõude kujunemist. Maakohus on õigesti viidanud, et kohtul ei ole kohustust teha hageja

eest arvutusi, seostada hageja väiteid toimiku materjalides olevate tõenditega ja koguda

tõendeid omal algatusel. Samuti ei pea kohus ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool

peab viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.

Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul suutnud arusaadavalt selgitada, kuidas tema nõue

kostja vastu on kujunenud. Maakohus on sellele hageja tähelepanu juhtinud. Samas sisaldab

maakohtu nõude kujunemise selgitamiseks antud tähtajal esitatud hageja 15. novembri 2021

menetlusdokument (tl 73-75) üksnes abstraktseid selgitusi selle kohta, kuidas toimib

krediidikonto leping. Hageja on tsiteerinud lepingutingimusi, kuid ei ole välja toonud, kuidas

tekkisid konkreetselt kostjalt nõutavad summad. Hageja on esitanud küll ka nõude kujunemise

kohta Exceli tabeli (pabertoimikus puudub, ainult kohtute infosüsteemis), kuid kusagilt ei

nähtu, mille alusel on tabelis kajastatud summad saadud.

Ringkonnakohus märgib, et hageja esitatud abstraktsetest selgitustest nähtub, et laenuandja ei

arvesta laenusaajate tehtud tagasimakseid kooskõlas seadusega. Nimelt VÕS § 415 lg 2

kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: esimeses järjekorras võla

sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks;

kolmandas järjekorras intressi katteks ning neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

Hageja esitatud selgituste kohaselt (tl 74) on aga laenuandja arvestanud tasutud summad arvete

esitamise ajalises järjekorras. VÕS § 415 lg 2 on erinormiks VÕS § 88 suhtes, mistõttu ei

kohaldu ka hageja apellatsioonkaebuses viidatud VÕS § 88 lg 6 p 1. Samuti osaliselt on

laenuandja hageja väitel lugenud makseid intressi ja teenustasude katteks enne kui põhivõla

katteks.

12. Kuivõrd hageja ei ole suutnud välja tuua ega tõendada enda nõude kujunemist ning samuti

on alust arvata, et hageja rikkus tagasimaksete arvestamisel seaduses imperatiivselt sätestatud

tagasimaksete järjekorda, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lugeda kõik kostja tehtud

tagasimaksed põhivõla katteks. Hageja põhivõla nõue on seega 600 eurot 22 senti (4345,23-

3745,01). Eeltoodud põhjustel jääb rahuldamata hageja intressinõue. Olukorras, kus hageja ei

ole suutnud välja tuua enda intressinõude kujunemist, ei saa seda nõuet rahuldada.

13. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu

hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva

väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja

teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et

kostja oleks lepingu ülesütlemise teate kätte saanud enne hagi esitamist. Maakohus on õigesti

leidnud, et Omniva postisaadetise väljastamise väljatrükist (tl 23) ei nähtu, milline saadetis on

kostjale üle antud. TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või

tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt nt Riigikohtu 29. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-19-14714, p 11.2). Hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud, et lepingu ülesütlemise

teadet sisaldav e-kiri oleks jõudnud kostja teenusepakkuja serverisse. Hageja ei ole esitanud

isegi tõendeid selle kohta, et ta oleks sellise sisuga e-kirja välja saatnud. Maakohtu istungil

väitis hageja, et sellesisuline e-kiri läks välja iseteenindusportaalist, kust ei ole võimalik

väljavõtet esitada (tl 68). Ringkonnakohus märgib, et laenuandja peaks enda tegevuses

arvestama, et ta peab enda võimalikke väiteid tahteavalduste edastamise kohta vajadusel

tõendama. Kui ta on enda tegevuse korraldanud selliselt, et see ei ole võimalik, on ta ise võtnud

riski, et vaidluse korral võib tema nõue kohtus jääda rahuldamata. Hageja on esitanud kaks

nõudekirja, mille ta on ise kostjale saatnud (tl 63 ja 64). Samas isegi, kui kostja need kirjad

kätte sai, võis ta VÕS § 172 järgi hagejale kohustuse täitmisest keelduda, kuivõrd talle ei olnud

edastatud laenuandja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Eeltoodust tulenevalt

saaks hageja VÕS § 113 lg 2 järgi nõuda kostjalt viivist alates hagi esitamisest. Hageja on hagis

nõudnud viivist aga ainult kuni hagi esitamiseni. Seega tuleb hageja viivisenõue jätta

rahuldamata.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud rahuldamata ka hageja nõude

sissenõudmiskulude hüvitamiseks. VÕS § 1132 kohaselt saab sissenõudmiskulude hüvitamist

nõuda võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Nagu eelnevalt märgitud ei ole hageja

aga tõendanud meeldetuletuskirjade saatmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud

nõuda sissenõudmiskulu ka kirjade eest (tl 63 ja 64), mille puhul oli kostjal VÕS § 172 alusel

õigus täitmisest hagejale keelduda.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, arvestades asjaolu, et kostjale antud laenu krediidi

kulukuse määr oli VÕS § 4062 lg 1 järgi lubatava piiri peal, et laenuandja tüüptingimused, mille

kohaselt võimaldatakse laenusaajale maksepuhkust selliselt, et maksepuhkuse ajal tuleb tasuda

intressi, mis moodustab peaaegu kogu igakuiselt tasumisele kuuluva makse suuruse, on tarbijat

ebamõistlikult kahjustav. Olukorras, kus laenu on antud äärmiselt kõrge intressimääraga toob

selline praktika kaasa tarbija kohustuste ebamõistliku suurenemise. Sisuliselt on sel viisil

maksepuhukuse võimaldamine lepingu muutmine, mis muudab mh ka laenult tasuda tuleva

intressi summat ja selle ning lisanduva maksepuhkuse tasu kaudu ka krediidi kulukuse määra.

Olukorras, kus krediidi kulukuse määr on lubatava piiril, võib tagajärjeks olla, et pärast

maksepuhkust ületab krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg-s 1 lubatud piiri. Hageja ei ole

välja toonud, et ta oleks maksepuhkust andes krediidi kulukuse määra uuesti arvutanud. Samas

kuivõrd see saaks mõjutada eelkõige hageja intressi- ja viivisenõuet, mis jäävad niikuinii

rahuldamata, ei muuda see praeguse asja lahendust.

Samadel põhjustel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tarbijat on ebamõistlikult kahjustav

ka laenuandja tüüptingimus, millega võimaldatakse krediidilimiidi suurenemist ning lepingu

muutmisega pikendada (alustada uuesti) annuiteetmaksete arvestamise perioodi, mis toob kaasa

tarbijale kokkuvõttes suurema intressi tasumise kohustuse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles maakohus leidis, et tarbija ei saa

laenutingimuste kohta piisavat teavet Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt.

Arvestades asjaolu, et isegi hageja ei ole suutnud kohtule selgeks teha, kuidas toimub lepingu

järgi kostja kohustuste kujunemine, ei saa sellest arusaamist eeldada ka tarbijast kostjalt.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist olukorraga, kus laenuandjal on VÕS § 4035 lg 2 järgi

kohustus anda enne lepingu sõlmimist tarbijale täpsemaid selgitusi lepingust tulenevate

kohustuste kohta.

16. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu sellele, et praeguse asja toimik ei vasta

TsMS § 56 nõuetele. Toimikust on puudu osad menetlusdokumendid (nt hagi lisa 1, hageja 25.

augusti 2021 menetlusdokumendi lisad 2 ja 4, hageja 15. novembri 2021 menetlusdokumendi

lisa). Need menetlusdokumendid on siiski nähtavad kohtute infosüsteemis ning

ringkonnakohus peab võimalikuks asi sellele menetlusnormi rikkumisele vaatamata lahendada.

17. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, tuleb

TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb

menetluskulud jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagi

rahuldatakse ligikaudu 11% ulatuses jääb menetluskuludest 11% kostja ja 89% hageja kanda.

Kuivõrd maakohus on kostja menetluskulude suuruse kindlaks määranud ning hageja

menetluskuluks maakohtus oli üksnes riigilõiv, määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 järgi

kindlaks ka menetluskulude suuruse.

Hageja menetluskulu suuruseks maakohtus oli riigilõiv 425 eurot. Maakohus määras kostja

menetluskulude

suuruseks

esindajakulu

eurot.

Hageja

ei

ole

esitanud

apellatsioonimenetluses vastuväiteid maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurusele.

Samuti ei ole kostja vaidlustanud maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude suuruse

osas. Seega lähtub ringkonnakohus maakohtu kindlaksmääratust.

Hageja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus on riigilõiv 595 eurot. Kostja menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 120 eurot (ajakulu

1 tund, tunnihinnaga 120 eurot). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS § 175 lg 1 mõttes

põhjendatud ja vajaliku kuluga. Seega on hageja menetluskulu kokku 1020 eurot, millest kostja

peab hüvitama 11%, s.o 112 eurot 20 senti. Kostja menetluskulu on kokku 620 eurot, millest

hageja peab hüvitama 89%, s.o 551 eurot 80 senti. Nõuete tasaarvestamise tulemusena tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 439 eurot 60 senti.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin