2-20-13501/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-13501

Tsiviilasi

Virge Neilinni hagi osaühing Ruumi Lahendused

vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

64 660 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Virge Neilinni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Virge

Neilinn,

ik XXXXXXXXXXXX, esindaja: vandeadvokaat Anne

Tammer;

Vastustaja (kostja): osaühing Ruumi Lahendused,

rk 11007962, esindaja: vandeadvokaat Rene Hallemaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. juuni 2021. a otsus ja saata asi maakohtule

menetluse jätkamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Virge Neilinn (hageja) esitas 17. septembril 2020 Tartu Maakohtule hagi, milles palus

osaühingult Ruumi Lahendused (kostja) välja mõista põhivõlg 40 000 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 2760 eurot ja viivis 0,15% päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. augustil 2014 laenulepingu, mille alusel sai kostja

hagejalt laenu 40 000 eurot. Samal päeval seati poolte kokkuleppel XXXXXX ja XXXXXX

asuvatele korteriomanditele hageja kasuks ühishüpoteek hüpoteegisummaga 75 000 eurot, mis

tagas hageja nõudeid kostja vastu. Lepingu täitmiseks kohustus kostja, laenu tagasi maksma

hiljemalt 30. aprilliks 2015 hageja arvelduskontole või andma hagejale omandisse kinnisvara

XXXXXX. Laenulepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale intressi 5% laenu tagastamata

osalt aastas.

Kostja laenu 30. aprilliks 2015 ei tagastanud. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise

tähtaega pikendatakse, XXXXXX korter jagatakse ja hageja nimel üüritakse üks XXXXXX

asuvatest korteritest välja ning üüriga täidetakse laenulepingust tulenevat kostja kohustust.

Pooled ei leppinud kokku konkreetset laenu tagastamise tähtpäeva ja seega tuleb eeldada, et

laenuleping muudeti poolte kokkuleppel tähtajatuks. Kuna hageja ja kostja juhatuse liige

M. Ilves pooled olid elukaaslased, ei pidanud nad vajalikuks laenulepingu muutmist kirjalikult

vormistada.

Hageja sai 2020. a suvel teada, et kostja müüs 12. novembril 2018 korteriomandi nr 44 Martin

Ilvesele, kes on kostja ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja andis kostjale 24. juulil 2020 kirjaga

võimaluse anda hagejale üle tema valduses oleva korteri omand ja hoiatas kostjat, et vastasel

juhul loeb ta laenulepingu ülesöelduks alates 31. juulist 2020. Hageja palus kostjal tagastada

tasumata laen ja intress hiljemalt 31. juuliks 2020.

Kostja ei ole laenulepingut täitnud ega laenu hagejale tagastanud. Ühishüpoteek on hageja

nõusolekul kinnistusraamatust kustutatud. Kostja on viivitanud laenu tagastamisega alates

1. augustist 2020.

Hageja menetluse kestel antud selgituste kohaselt laenas hageja 19. veebruarist 2007 –

14. jaanuarini 2015 enda elukaaslasele ja kostja juhatuse liikmele Martin Ilvesele korduvalt ja

erinevates summades raha. Kostja initsiatiivil märgiti laenulepingu punkti 1.1 laenusumma

68 378 eurot, millest 28 378 eurot olid hageja poolt Martin Ilvesele varem antud laenud ja

40 000 eurot kostjale 14. augustil 2014 ülekandmisele kuuluv laen. Kostja kasutas hageja antud

laenu XXXXXX korteriomandi ostmiseks. Kokkulepe 40 000 euro laenamise kohta oli

suuliselt sõlmitud enne ühishüpoteekide seadmise lepingu sõlmimist.

Hilisemas seisukohas täpsustas hageja, et allkirja puudumine laenulepingul ei tähenda, et

laenulepingut ei sõlmitud. Pooled kooskõlastasid laenu andmise tingimused, sõlmisid

13. augustil 2014 suulise laenulepingu ja selle täitmise tagamiseks ühishüpoteegi seadmise

lepingu.

Kuna 26. jaanuaril 2018 laekus üürnikult hagejale üürimakse, katkes ja algas aegumine

vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 uuesti. Hagejale üüritulu laekumist tuleb lugeda kostja poolt nõude

tunnustamiseks.

2. Kostja palus jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata, tühistada hagi tagamine ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel kavandasid pooled laenulepingu sõlmimist, aga leping jäi sõlmimata ning

kirjalikus lepingus märgitud summa asemel üle kantud 40 000 eurot ei ole laenulepingu alusel

kantud summa. Hageja ei ole hagiavaldusele lisatud laenulepingut allkirjastanud. Poolte vahel

sõlmitud ühishüpoteegi sõlmimise lepingust ei saa teha järeldust mitte ühegi konkreetse

laenulepingu sõlmimise kohta. Hagejal on õigus saada ülekantu tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel,

kuid see nõue on aegunud. Pooled ei ole leppinud kokku laenulepingu tähtaja pikendamises.

Hüpoteekidest loobumine kinnitab, et tegelikkuses ei olnud hagejal 18. detsembri 2017. a

seisuga kostja vastu nõudeid, mida oleks vaja hüpoteekidega tagada. Isegi kui eeldada, et pooled

sõlmisid laenulepingu tagasimakse kuupäevaga 30. aprilliks 2015, oli nõude aegumise tähtaeg

30. aprillil 2018.

Kostja hinnangul puudub hagejal selge arusaam, kas pooled sõlmisid suulise või kirjaliku

laenulepingu. Kui pooled oleksid sõlminud suulise laenulepingu, ei saaks eeldada, et see sõlmiti

kirjaliku

projektiga

samadel

tingimustel.

Laenulepingu

ülesütlemine

6-päevase

etteteatamistähtajaga viitab sellele, et leping pidi olema VÕS § 398 lg 2 kohaselt ilma intressita.

Hageja ei ole hagiavalduses korteriomandi väljaüürimisega seotud väidetavaid kokkuleppeid

tõendanud. Ainuüksi kostjale korteriomandi valduse üleandmine ei anna kostjale õigust sõlmida

üürilepingut valduse edasi andmiseks. Korteri väljaüürimisele eelnevalt hageja ja kostja vahel

nõuete võimaliku tasaarvestamise kokkuleppeid ei sõlmitud, üürisumma ei laekunud kostja

kohustuste täitmiseks ning hageja üüris korteriomandit välja tulu teenimise eesmärgil.

Kostja märkis, et hageja ja kostja seadusliku esindaja Martin Ilvese vahel oli mitmeid

laenusuhteid. XXXXXX korteriomandi omanik on Martin Ilves eraisikuna ning korteri

väidetava väljaüürimisega seotud summad on seotud hageja ja Martin Ilvese ehk füüsilise isiku

vaheliste tehingutega. 22. detsembril 2019 toimunud SMS-sõnumivahetus kajastab eraisikute

vahelist vestlust, millel puudub seos kostjaga. Kostja ei ole alates 12. novembrist 2018

XXXXXX korteriomandi omanik. Hageja ja kostja vahelised kokkulepped on puudutanud

üksnes korteriomandi XXXXXX omandi võimalikku üleandmist ning selle tagamiseks loovutas

kostja korteriomandi valduse.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus jättis 3. juuni 2021. a otsusega Virge Neilinni hagi osaühingu Ruumi

Lahendused vastu rahuldamata aegumise tõttu. Maakohtu otsuse jõustumisel kuulub

tühistamisele Tartu Maakohtu 17. septembri 2020. a määruse alusel kohaldatud hagi tagamise

abinõu, milleks oli kohtulike hüpoteekide seadmine osaühingule Ruumi Lahendused

kuuluvatele kinnisasjadele. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 1800 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda maakohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja arveldusarvele 14. augustil 2014

summa 40 000 eurot selgitusega „ülekanne“. Hageja esitas maakohtule 13. augusti 2014. a

kuupäeva kandva laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale laenu 68 378 eurot (I kd,

tl 11-12). Laenulepingul on kostja 14. augustil 2014 antud digitaalallkiri, hageja ei ole lepingut

allkirjastanud (I kd, tl 13). Maakohus leidis, et hageja poolt 14. augustil 2014 kostjale raha

ülekandmine on kaudne tahteavaldus ning sellest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Kuigi hageja ei ole laenulepingule allkirja andnud, võib pangaülekandest järeldada, et

hageja soovis laenulepingu sõlmimist kostja pakutud tingimustel. Seejuures tegi hageja

laenusummat üle kandes omapoolse VÕS § 16 kohase pakkumuse, muutes lepingu summat.

Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja hakkas hagejalt saadud raha kasutama, tuleb

järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimisega nõus.

Laenulepingu sõlmimisele viitab ka poolte vahel 13. augustil 2014 sõlmitud ühishüpoteegi

seadmise leping, millega kanti kostjale kuuluvatele kinnistutele hüpoteek hageja kasuks (I kd,

tl 16-21). Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2 kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud kõik hageja

nõuded kostja vastu, s.h tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad hageja ja

kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest

lisadest. Kostja ei ole selgitanud, mis põhjusel hüpoteegi seadmise leping sõlmiti. Maakohus

luges eluliselt usutavaks, et hüpoteek seati muuhulgas ka 14. augustil 2014 antud laenu

tagamiseks. Hilisem hüpoteegi kustutamine ei tähenda, et raha andmiseks õiguslik alus puudus.

Eelnevast tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et hageja kandis kostjale 40 000 eurot

laenulepingu alusel. Lepingu tingimused tulenevad 13. augusti 2014. a kuupäevaga

laenulepingust, v.a laenusumma, mis tuleneb hageja 14. augusti 2014. a ülekandest.

Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt

30. aprilliks 2015.

Hageja

väitel

muutus

laenuleping

tähtajatuks

poolte

kaudsete

tahteavaldustega, kuid ei ole seda asjaolu tõendanud. Asjaolu, et hagejale laekusid 2018. aastal

XXXXXX korteri üürimaksed, ei tõenda, et pooled muutsid 2015. aastal sõlmitud laenulepingu

tähtaega. Hageja enda selgituste kohaselt on tema, kostja ja kostja seadusliku esindaja vahel

sõlmitud mitmeid erinevaid laenulepinguid (I kd, tl 133-134). XXXXXX kuulus

kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kostjale alates 28. novembrist 2017 ning Martin Ilvesele

kui eraisikule alates 16. novembrist 2018 (I kd, tl 23-27). Hageja ja kolmanda isiku vahel 2018.

aastal sõlmitud üürilepingud ei saa tõendada hageja ja kostja vahel 2015. aastal sõlmitud

kokkuleppeid (I kd, tl 28-33, 112-121). Pooled ei ole laenulepingu tähtaega sidunud XXXXXX

korteriomandi omandamisega, korterile on tehtud viide laenu tagastamise viisi juures p-s 2.2.

Ka poolte 2019-2020. aasta kirjavahetus ei tõenda lepingu tähtajatuks muutmise kokkulepet.

Eelnevast tulevalt oli laenulepingu tähtaeg 30. aprillil 2015, hageja nõue muutus sissenõutavaks

1. mail 2015 ning aegus TsÜS § 146 kohaselt 2. mail 2018.

Maakohus märkis, et kolmandalt isikult (mitte kostjalt) makse saamine ei tähenda, et kostja

oleks nõuet tunnustanud. Üür on tasutud hageja arvele kostja seadusliku esindaja nõusolekul

(I kd, tl 112), kuid poolte kirjavahetustest või muudest tõenditest ei nähtu, et hagejale üüri

tasumise eesmärgiks on 14. augustil 2014 antud laenu tagasimaksed. Hageja on ise selgitanud,

et kostja seaduslik esindaja M. Ilves oli tema elukaaslane ning lisaks olid hageja ja M. Ilvese

vahel muid laenusuhteid. Seega ei saa eeldada, et poolte eesmärgiks oli just käesoleva vaidluse

esemeks oleva laenu kustutamine. Maakohtu hinnangul ei mõjuta üürimaksete saamine hagi

aegumist.

Riigikohtu praktikast tulenevalt saab põhimõtteliselt lugeda selgesõnalist võla tunnistamist

kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist ka kokkuleppeks aegumise pikendamise

kohta. Maakohus leidis, et kostja 31. juuli 2020. a e-kirja ei saa lugeda võla tunnistamiseks.

Nimetatud kirjas ütles kostja, et hageja on saanud üüritulu ning kostja ei aktsepteeri hageja

nõuet.

Seega on hageja nõue laenu tagastamiseks aegunud, põhivõlgnevuse aegumise tõttu on aegunud

ka lepingust tulenevad kõrvalnõuded.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 2. juulil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

3. juuni 2021. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi kostja vastu.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul on maakohus jätnud tõendid hindamata ning olulised asjaolud välja

selgitamata. Hageja väitel loeti üüritulu kostjaga sõlmitud laenulepingu tagasimakseteks, kostja

väitel aga eraisikute vahel sõlmitud laenulepingute täitmiseks. Maakohus ei ole analüüsinud

ega välja selgitanud, kellega sõlmitud ja milliste laenulepingute tagasimakseteks hagejale

laekunud üüritulu loeti.

Hageja arvates on tõendatud poolte kokkulepe, mille kohaselt, tuli XXXXXX korteri jagada

kaheks korteriomandiks ja hageja nimel üüritakse üks XXXXXX korteritest välja ning loetakse

alates 2018. aasta jaanuarist hagejale laekunud üüritulu kostjaga sõlmitud laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks. Pooled leppisid kokku, et hagejale laekuva üüri arvel toimub

kostjaga sõlmitud laenulepingu täitmine, kuid konkreetset laenu tagastamise tähtpäeva kokku

ei lepitud. Seega tuleb eeldada, et laenuleping muudeti poolte kokkuleppel tähtajatuks.

Alternatiivselt kehtis endiselt poolte vahel lepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepe, et laen

loetakse tasutuks, kui hageja saab ühe moodustatava korteriomandi omanikuks.

Maakohus leidis ebaõigesti, et pooled ei ole laenulepingu tähtaega sidunud XXXXXX

korteriomandi omandamisega, korterile on tehtud viide laenu tagastamise viisi juures lepingu

projekti p-s 2.2. Hageja leiab, et poolte kokkulepe, mille kohaselt tagastatakse laen kinnisvara

XXXXXX näol, on käsitletav edasilükkava tingimusena TsÜS § 102 lg. 2 mõttes ning sellisel

juhul ei saa rääkida nõude sissenõutavaks muutmisest 1. mail 2015 ja aegumisest 2. mail 2018.

Hageja nõue ei ole aegunud ka juhul, kui kohus leiab, et laenulepingust tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 1. mail 2015. Korteriomand XXXXXX kuulus 2018. aastal kostjale.

2018. aastal. ei olnud hageja ja kostja vahel muid laenusuhteid peale vaidlusaluse laenulepingu.

Kostja korraldas korteri hageja nimel üürile andmise ja üüri laekumise hagejale. Esimene

üürimakse laekus hagejale 26. jaanuaril 2018. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 aegumine katkes ja

algas uuesti. Kostja 31. juuli 2020. a e-kiri vastuseks hageja laenu tagastamise ja intressi

maksmise nõudele tõendab selgelt kostja tahet täita poolte vahel sõlmitud laenulepingut

hagejale laekuva üüritulu arvel. Ekslik on maakohtu järeldus, et poolte kirjavahetusest või

muudest tõenditest ei nähtu, et hagejale üüri tasumise eesmärgiks on 14. augustil 2014 antud

laenu tagasimaksed.

Isegi juhul, kui kohus leiab, et tõendatud ei ole laenulepingu muutmise kokkulepe ja

laenulepingu täitmine üürimaksete arvel, leiab hageja, et tema nõue ei ole aegunud. Kostja on

aastaid lubanud hagejale anda laenu katteks ühe korteri omandi ning andis selle tagamiseks

2017. aasta lõpus hagejale üle korteri valduse ja korraldas 2018. aastal korteri väljaüürimise

hageja nimel ja üüri laekumise hagejale, seega on kostja hageja nõuet TsÜS § 158 mõttes

tunnustanud alates 2017. aastast ja seda vähemalt kuni korteriomandi müümiseni 12. novembril

2018. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 aegumine katkes ja algas uuesti.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jõudis põhjendatud järelduseni, et hageja tehtud eeldused ei tugine esitatud tõenditel

ning üürimaksete saamine ei mõjuta käesoleva vaidluse aluseks oleva laenusuhte aegumist.

Puudub vähimgi alus eeldada, et korteri väljaüürimisega seotud kokkulepped on sõlmitud

hageja ja kostja vahel.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et poolte vahel puudub kirjalik laenuleping. Isegi, kui eeldada

laenusuhte olemasolu ning kostja kohustust laenusumma tagastada, ei ole vähimalgi määral

tõendatud, et hageja ja kostja oleksid leppinud väidetavalt 13. augustil 2014 suusõnaliselt

sõlmitud laenulepingus kokku sama suures intressimakses ja muudes kõrvaltingimustes, mis

olid sätestatud 14. augustil 2014 dateeritud ja üksnes kostja poolt allkirjastatud kirjalikus

laenulepingu projektis.

Korteriomandi omandamisega ei ole seotud laenulepingu tähtaegasid, samuti ei ole sellega

seoses tunnustatud laenusuhte olemasolu TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Kuigi hageja sai

2017. aastal valduse ühele osale korteriomandist XXXXXX, ei olnud see laenulepingu üks

tingimustest ega osaline või täielik laenulepingu täitmine. Apellatsioonkaebuse punktides

18-24 esitatud seisukohad ei tõenda kostja poolt nõude tunnustamist. Korteriomandi valduse

üleandmine laenulepingute täitmise korral ei ole tagatise andmine VÕS ja TsÜS tähenduses.

Korteri väljaüürimisega seotud kohustused ja nõuded on põhjendatud siduda üksnes eraisikute

vaheliste laenukohustuste ja nende tasaarvestamistega. Seevastu on tõendamata ning ei vasta

tegelikkusele apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kostja andnud hagejale arvukalt

pahatahtlikke ja eksitavaid lubadusi. Samuti on põhjendamatu rääkida hagejale korteriomandi

andmata jätmisel hageja petmisest, kuna korteri omandi üleandmine ei olnud lepingust tulenev

kohustus ja oli üksnes üks alternatiivne võimalus laenusumma tagastamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 657 lg 1 p 3

alusel. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

7. Maakohus tegi asjas lõppotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Kuna aegumise

kohaldamise tõttu ei hinnanud maakohus kõiki asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid ning ei

kontrollinud hageja nõude sisulist põhjendatust, ei saa ringkonnakohus asjas ise uut otsust teha

ja asi tuleb uuesti läbi vaadata maakohtus.

8. Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu projekti, milles leppisid

kokku laenu tagastamise alternatiivse korra. Laenusumma rahas tagastamiseks määrasid pooled

tähtaja. Lepingu projekti p 2.1. kohaselt kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt

30. aprilliks 2015. Alternatiivse täitmise jaoks „või tagastatakse laen kinnisvara XXXXXX

näol“ (lepingu p 2.2) tähtaega ei määratud. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja allkirjastas

laenulepingu projekti, siis nõustus ta laenu tagastamise korraldusega. Hageja küll projekti ei

allkirjastanud, kuid kandis laenusumma üle ja kinnitas, et laenu tagastamise korras leppisid

pooled suuliselt kokku samamoodi, kui oli kirjalikus lepingus. Seega kinnitas hageja oma

tahteavaldust laenu tagastamise tingimuste osas ja kostja tahteavalduse saab kostja

vastuväidetest hoolimata tuvastada allkirjastatud projekti alusel. Kostja ei ole tõendanud, et

suulises lepingus lepiti kokku teisti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis raha kostjale

üle 14. augustil 2014 ja 19. augustil 2014 ostis XXXXXX korteri M. Ilvsega seotud juriidiline

isik OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo.

9. Ringkonnakohus leiab, et kuna laenulepingu täitmist sai hageja nõuda alternatiivsel alusel

ja korteriomandi üleandmise tähtaega kokku ei lepitud, siis ei ole hageja nõue aegunud.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1) alates nõude

sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1 esimene lause). TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg

7 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele

vastava kohustuse täitmist. Edasilükkava tingimusega nõue muutub sissenõutavaks tingimuse

saabumisega.

Hageja on viidanud TsÜS § 102 lg-le 2. Käesoleval juhul leppisid pooled kokku, et laen tuleb

tagastada kas rahas või korteriomandi üleandmisega. Korteriomand, mille üleandmist kostja

alternatiivselt lubas, ei kuulunud ei lepingu sõlmimise ajal ega ka vahetult pärast seda kostjale.

Kostja sai korteriomandi üle anda pärast 20. novembrit 2017. Tingimuseks, mille saabumisega

pooled seovad tehingu õiguslike tagajärgede saabumise, saab olla eelkõige asjaolu, mille

saabumist saab tingimusliku tehingu tegemise ajahetkel pidada võimalikuks. Tingimuseks võib

olla muuhulgas tingimus, mille saabumine sõltub suurel määral või täielikult ühe poole tahtest.

Korteriomandi üleandmise võimalikkus sõltus täiel määral kostjast. Eeltoodust tulenevalt algas

aegumine 21. novembrist 2018. Kuna kostja ei ole praegusel ajal enam korteriomandi omanik,

siis ei saa selles osas lepingut täita, kuid hagejale on jäänud selle asemel rahalise kohustuse

täitmise nõue.

10. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas vaidluses omab tähtsust kostja käitumine ja kostja

seos Martin Ilvesega. Laenulepingu sõlmis hageja kostjaga, raha kandis üle kostjale, korteri

XXXXXX ostis aga M. Ilvese osalusega teine juriidiline isik. Asja materjalidest nähtub, et

kostja, kelle juhatuse liige on M. Ilves, omandas endaga seotud juriidiliselt isikult lepingus

märgitud korteriomandi (XXXXXX), 20. november 2017 ja seejärel võõrandas 12. november

2018 füüsilisele isikule M. Ilves. Arvestades kostja ja M. Ilvese korduvaid lubadusi lepingut

täita, saab eeltoodust järeldada kostja soovi tekitada tehingute ja erinevate lubadustega olukord,

kus täitmise nõudmine kostjalt on raskendatud. Kostja väited selles, et temaga ei ole seotud

üürilaekumistega laenulepingu täitmine, vaid tegemist on hageja ja M. Ilvese kui endiste

elukaaslaste vaheliste suhetega, on ümberlükatud kostja e-kirjadega. E-kirjades teatab kostja

jaanuaris 2018 hagejale, et korteri XXXXXX üür hakkab talle laekuma. Samuti vormistas

kostja XXXXXX korteriomandi üürilepingud, kus märkis üürileandjaks hageja.

Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et kui asuda seisukohale, et laenuleping tuli täita

30. aprilliks 2015, siis enne laenulepingus kokkulepitud tähtaja saabumist laenu tagamiseks

seatud hüpoteekide kustutamine ja kostja kinnitused korteri üürile andmisel hageja nimel ning

üüri laekumine hagejale, tõendavad hageja väidet, et pooled muutsid kehtivalt laenulepingut ja

selle täitmise korda, mistõttu ei oleks hageja nõue samuti aegunud.

11. Ringkonnakohus soovitab, arvestades asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid, TsMS § 4 lg-le 4

tuginedes menetlusosalistel sõlmida menetluskulude suurenemise vältimiseks kompromiss.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/