2-17-4287/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 30. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-4287

Kohtuasi

Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) pankrotimenetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti

Vabariigi

(Maksu-

ja

Tolliameti

kaudu)

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik Osaühing TOPFIKS (pankrotis) (registrikood

10043022), seaduslik esindaja AN

Pankrotihaldur Oliver Ennok

Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

(registrikood 70000349), lepinguline esindaja Tuuliki

Lorvi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 13. septembri 2021. a määrus täies ulatuses. Teha uus

määrus, millega jätta Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) võlausaldajate 18. augusti

2021. a üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsus kinnitamata.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-17-4287

2

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 12. juuni 2017. a määrusega välja osaühingu TOPFIKS (võlgnik)

pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Oliver Ennoki (haldur).

2. Haldur esitas 15. juulil 2020 maakohtule kinnitamiseks võlgniku 14. juuli 2020. a

võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsuse. Harju Maakohus jättis

11. septembri 2020. a määrusega võlgniku 14. juuli 2020. a võlausaldajate üldkoosolekul vastu

võetud kompromissotsuse kinnitamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2021. a

määrusega maakohtu 11. septembri 2020. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt

selle põhjendusi. Maa- ja ringkonnakohtu vastavad määrused jõustusid 13. veebruaril 2021.

3. Võlgnik esitas 10. augustil 2021 võlausaldajate üldkoosolekule uue kompromissettepaneku

koos majandustegevuse jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskavaga.

3.1. Kompromissettepaneku kohaselt rahuldab võlgnik võlausaldajate tunnustatud nõuded, mis

on kõik pandiga tagamata, olemasoleva vara arvelt 20% (18 915 euro 58 sendi) ulatuses

10 päeva jooksul pärast kompromissotsust kinnitava määruse jõustumist. Täpsemalt rahuldab

võlgnik võlausaldajate tunnustatud nõuded järgmiselt:

-

Maksu- ja Tolliameti (MTA) 20 833 euro 30 sendi suuruse nõude 4166 euro 66 sendi

ulatuses;

-

AV 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses;

-

KU 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses;

-

AN 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses;

-

Tehinqx OÜ 41 187 euro 21 sendi suuruse nõude 8 237 euro 44 sendi ulatuses;

-

Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa 2904 euro suuruse nõude 580 euro 80 sendi

ulatuses;

-

UAB Litnaglis 25 077 euro 42 sendi suuruse nõude 5015 euro 48 sendi ulatuses.

Võlgnikku ei likvideerita olenemata võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsusest võlgnik

lõpetada, halduril võlgnik likvideerida ja võlgnik pankrotimenetluse lõpuks kustutada.

Kompromissiga kinnitatakse halduri tasu 10 200 eurot käibemaksuga ja eeldatavad halduri

kulutused 500 eurot.

3.2. Uus kompromissiettepanek erineb eelmisest sellepoolest, et võlausaldajate nõuete

rahuldamise määr on kümneid kordi kõrgem. Seda seetõttu, et Cui Bono OÜ loobus vahepeal

oma nõudest võlgniku vastu ega ole enam pankrotivõlausaldaja. Kohtupraktikas on kinnitatud

kompromissotsuseid, mille tingimused on suurusjärkudes võlgniku pakututest oluliselt

halvemad.

3.3. Pankrotivaraks on pangakontol olev raha 64 680 eurot 69 senti. Müümata pankrotivara ei

ole. Pooleli ei ole ühtegi pankrotivara moodustamisele suunatud kohtumenetlust ning haldur ei

kavatse selliste kohtumenetluste algatamiseks hagisid esitada. Võlausaldajate tunnustatud

nõuded on kokku 94 577 eurot 92 senti. Võlgnik ei ole leidnud vahendeid nende täielikuks

rahuldamiseks. Arvestades, et võlgniku majandustegevus on seiskunud, ei ole ka perspektiivi

selliste vahendite saamiseks.

2-17-4287

3

3.4. Võlgniku majandustegevuse jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskava kohaselt soovib

võlgnik kompromissi tegemise teel kasutada tervendavat pankrotimenetlust, et oma

majandustegevust jätkata. Kompromissettepanek on suunatud maksejõuetuse eelse olukorra

taastamisele, tsiviilkäibes osalemise jätkamisele ja võlausaldajatega koostöö tegemisele

kohtuväliselt. Võlgnik jätkab majandustegevusega, alustades seda uuesti. See on nii võlgniku

kui ka võlausaldajate huvides. Majandustegevuse jätkamine loob tõenäoliselt aastaid kõigile

lisandväärtust. Võlausaldajate teenitav tulu oleks selliselt suurem kui neile pankrotimenetluses

jaotiste alusel välja makstav raha. Võlgniku varasema kogemuse põhjal on reaalne, et võlgniku

iga-aastane käive saab olema vähemalt miljon eurot.

Kompromissi tegemine võimaldab võlgnikul vabaneda kohustustest ja vähendada võlgasid, mis

on osa tema maksejõuetuse põhjusest. Samuti võimaldab see keskenduda võlgniku

põhitegevusele, mis on kasumlik, ja jätkata äritegevust, millega rahavoogude prognoosi järgi

on võimalik teenida tulu ja katta kulud ning jõuda jätkusuutliku ja kasumliku

majandustegevuseni. Võlgnik saab pöörduda tagasi seniste kontaktide, kogemuste ja

oskusteabe juurde. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks mitte majandustegevuse

perspektiivituse tõttu, vaid osanike vahelise konflikti tõttu, mis on lõppenud. Varem saavutatud

edu on reaalne korrata, kui võlgnik saab tagasi teovõime ja vähemalt osa endisest varast.

Võlgniku tervendamine seisneb käivitamiseks vajalike investeeringute ja tehingute tegemises,

kaupade soetamises ja müügis, kasvava edu korral tegevuskoha ja töötajate leidmises ning

tuntud turuosaliste ja tehingupartneritega läbirääkimises ja koostöös. Välistatud ei ole

ühinemine. Majandustegevuse jätkamiseks ei võeta krediiti.

Kui kompromissiga tuleks võlausaldajate vahel jagada kogu pankrotivara hulka kuuluv raha, ei

saaks võlgnik tegevusega jätkata ja ei saaks rääkida võlgniku tervendamisest. Seetõttu peab

raha säilima võimalikult suures ulatuses ja minema tagasi võlgniku käsutusse. Seda jätkub

hädavajalikus suuruses võlgniku tegevuse jätkamiseks.

4. Võlausaldajad otsustasid 18. augusti 2021. a üldkoosolekul võlgniku 10. augusti 2021. a

kompromissettepaneku vastu võtta (18. augusti 2021. a kompromissotsus). Hääletamis-

protokolli kohaselt viibisid üldkoosolekul või olid esindatud neli hääleõiguslikku võlausaldajat,

s.o MTA, Tehinqx OÜ, Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets ning UAB Litnaglis. Nende

nõuded on kokku 90 001 eurot 933 senti ning haldur määras neile kokku 901 häält.

Kompromissettepaneku vastuvõtmise poolt olid Tehinqx OÜ, Tallinna kohtutäitur Marek

Laanemets ja UAB Litnaglis kokku 693 häälega ning vastu MTA 208 häälega.

Kompromissiettepaneku vastuvõtmise poolt olid seega enam kui pooled kohal viibinud

võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad 69 168 eurot 63 senti, mis on üle 2/3 kõigi nõuete

kogusummast.

5. MTA esitas 23. augustil 2021 haldurile 18. augusti 2021. a kompromissotsusele vastuväite.

Võlausaldajate nõuete rahuldamine ainult 20% ulatuses ei ole mõistlik ning sellekohane

kompromiss on vastuolus pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. See on tehtud võlgniku huvides

ja kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku eesmärk on võlausaldajate nõuetest vabanemine

ning MTA peaks oma nõudest võlgniku vastu sisuliselt loobuma. Pankrotimenetluse

lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega oleks võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada

suuremas ulatuses. Pankrotivarasse kuulub vähemalt 64 680 eurot 69 senti, kuid võlgnik

rahuldab võlausaldajate nõudeid kokku 18 915 euro 68 sendi ulatuses. Haldur saab seejuures

10 700 eurot, mis on kordades suurem summa kui üksikutele võlausaldajatele makstav osa.

Suurema osa rahast saab võlgnik enda käsutusse.

2-17-4287

4

Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul otsustati võlgnik lõpetada, halduril võlgnik likvideerida

ja pankrotimenetluse lõpuks kustutada. Kohus kinnitas selle otsustuse määrusega. Võlgniku

majandustegevus on seiskunud, mistõttu ei ole lepinguid, töötajaid ega tegevuskava ning ei ole

ka vara valitsemisest saadavaid tulusid ega muid tulevikus tekkivaid varasid.

Kompromissettepaneku vastuvõtmise poolt hääletanud võlausaldajaid esindas sama isik.

Arvestades, et kompromissotsus on võlausaldajate huve oluliselt kahjustav, on MTA-l tekkinud

kahtlus, et kompromissi sõlmimisel võib olla muu eesmärk.

6. Haldur esitas 25. augustil 2021 maakohtule kinnitamiseks 18. augusti 2021. a

kompromissotsuse. Haldur palus määrata enda tasuks 10 200 eurot (käibemaksuga). Halduri

töömaht on kokku 95 tundi ja tunnitasu 90 eurot. Haldur palus kinnitada ka enda kulud 500 euro

ulatuses, mis koosnevad sõidukite ülevaatusest, raamatupidamise korraldamisest ja

registritoimingutest. Võlgnik on kulude tasumisega nõustunud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus kinnitas 13. septembri 2021. a määrusega 18. augusti 2021. a

kompromissotsuse, lõpetas pankrotimenetluse, jättis halduri tema kohustustest vabastamata

ning võlgniku likvideerimata ja äriregistrist kustutamata. Maakohus määras halduri tasuks

10 200 eurot ja kinnitas halduri kulud 500 eurot ning mõistis need välja pankrotivarast.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtul alust jätta kompromissi kinnitamata, mh

ei anna selleks alust MTA vastuväide. Kompromiss ei kahjusta võlausaldajate huve ja seda on

võimalik täita. Pankrotimenetlus tuleb seega pankrotiseaduse (PankrS) § 157 p 6 ja 184 lg 1

alusel lõpetada.

Halduri tasu kinnitamine ei riku võlgniku ega võlausaldajate huve, on mõistlik ja põhjendatud

ning vastab PankrS § 65 lg-le 6. Samuti on põhjendatud ja vajalikud halduri kulud 500 eurot.

Massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude tasumise kohustus läheb PankrS § 184 lg 3 alusel

üle võlgnikule.

Kuivõrd pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissi tõttu, siis võlgnikku kooskõlas PankrS

§ 130 lg 6 p-ga 1 ei likvideerita.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

8. MTA esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega jätta 18. augusti 2021. a kompromissotsus kinnitamata või saata asi

maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub MTA jätta võlgniku kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus olulises osas põhjendamata ja

õigusvastane

ning

maakohus

on

rikkunud

uurimispõhimõtet.

Maakohus

hindas

kompromissotsuse kinnitamise üle otsustamisel ekslikult vaid selle vastavust pankrotiseaduse

formaalsetele nõuetele. Maakohus oleks pidanud hindama ka seda, kas kompromiss vastab

sisuliselt seadusele, on täidetav ja arvestab maksimaalselt kõigi võlausaldajate ühiseid huve, sh

hindama MTA poolt haldurile esitatud vastuväiteid kompromissile. MTA jääb nende

vastuväidete juurde.

Äriühingu tervendamine ei saa toimuda võlausaldajate kahjustamise teel. Kompromissi järgi

jääks võlgnikule pärast nõuete tasumist 35 565 eurot 13 senti, mis ületab oluliselt MTA nõuet.

Pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega saaks MTA nõue rahuldatud

2-17-4287

5

11 985 euro 75 sendi ulatuses, kuid kompromissiga üksnes 4166 euro 66 sendi ulatuses. See on

ebaproportsionaalne ja MTA huve oluliselt kahjustav.

9. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu.

MTA ei vaidlusta 18. augusti 2021. a kompromissotsuse vastavust formaalsetele nõuetele.

MTA ei ole aga välja toonud selle väidetavaid sisulisi puudusi, mistõttu jääb arusaamatuks,

milles need seisnevad. Seadus ei anna kompromissettepanekuga mittenõustuvale võlausaldajale

vetoõigust. Kompromissilahendusi on palju, aga see ei tähenda, et valikut peab põhjendama

muu kui häälteenamusega.

MTA-l oli võimalus nõuda maksuvõlg täies ulatuses vastutusotsusega sisse võlgniku endiselt

enamusosanikult ja juhatuse liikmelt Lasse Parviainenilt, kes põhjustas võlgniku

maksejõuetuse. MTA seda ei teinud ning teeb nüüd kõik kompromissi ja võlgniku tervendamise

nurjamiseks. Võlgnik on juba küllalt kannatanud ja väärib võimalust kompromissiks.

10. Halduri seisukoha järgi võeti 18. augusti 2021. a kompromissotsus vastu pankrotiseaduse

nõuete kohaselt ning haldur pidi esitama selle kohtule kinnitamiseks. Pankrotimenetluse

lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega saaksid küll võlausaldajate nõuded rahuldatud

suuremas ulatuses, kuid kompromiss kohtleb kõiki võlausaldajaid võrdselt, st kõik

võlausaldajad saavad võrdselt väiksema väljamakse. See on ka kompromissi sisu ja mõte.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667

lg 2 I lause alusel täies ulatuses tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab

kompromissi kinnitamata.

13. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus kompromissi sisulise külje ebaõigesti kontrollimata

ning see viis võlausaldajate ühiste huvidega vastuolus oleva kompromissi kinnitamiseni.

14. Kolleegium selgitab, et PankrS § 178 lg 1 järgi on kompromiss võlgniku ja võlausaldajate

vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende

tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissotsuse teeb PankrS § 178 lg 3 I lause alusel

võlausaldajate üldkoosolek. Seejuures on kompromiss PankrS § 180 lg 3 I lause järgi tehtud,

kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded

moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast.

Kompromissi kinnitamise otsustab PankrS § 178 lg 3 II lause järgi kohus, tehes selle kohta

määruse. Kohus ei kinnita PankrS § 183 lg 2 kohaselt kompromissi, kui kompromissi tegemisel

ei ole järgitud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse

mõjul. Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima seda, kas kompromiss

vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda

võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või eelistades. Kohtul

on õigus kontrollida kompromissi ka sisuliselt, sh hinnata kompromissi tühisust või tühistatust

ning seda, kas kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt

2-17-4287

6

arvestatud ning ega mõnda võlausaldajat ei ole põhjendamatult eelistatud. Samas ei tähenda see

seda, et kohus peaks kompromissi sisulist külge hindama omal algatusel. Vastupidi,

kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks sisulise puuduse tõttu on vastava vastuväite

esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Seejuures saab kohus vastuväiteid selle kohta, et

kompromiss ei arvesta piisavalt võlausaldajate ühiseid huve, kontrollida üksnes kompromissi

vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel (vt Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-53-05, p-d 21, 23 ja 24).

Kohus ei saa jätta kompromissi kinnitamata üksnes seetõttu, et pankrotivõlgniku majanduslik

olukord võimaldaks rahuldada võlausaldajate nõudeid kompromissiga ettenähtust suuremas

ulatuses. Kompromissi kinnitamata jätmist võib sellega põhjendada üksnes juhul, kui sellega

kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Kompromissi

kinnitamata jätmise ainsaks põhjenduseks ei saa olla ka see, et võlausaldajate nõudeid oleks

võlgniku likvideerimise korral võimalik rahuldada suuremas ulatuses, kui kompromissi järgi.

Pankrotivõlgniku tegevuse jätkamiseks võivad olla näiteks kaalukad töötajate või avalikkuse

huvid. Samuti peab äriühing ennast kapitaliseerima, et tagada jätkusuutlik tegevus. Seaduses ei

ole sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks kompromissiga

rahuldada. Siiski peab kohus kompromissi kinnitamisel arvestama võimalusi võlgniku tegevuse

jätkamisel saavutatava kasumi arvel rahuldada kompromissi alusel võlausaldajatele nõuded

suuremas ulatuses, kuid pikema aja jooksul. Samuti peab arvestama, kas on ilmselgeid

võimalusi pankrotivara suurendamiseks näiteks tagasivõitmise arvel. Seejuures võib kohus jätta

kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui kompromissi

vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue

rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui

pankrotivõlgnik likvideeritaks kompromissi kinnitamise ajal, ja seda ei saa õigustada ka

võlausaldajate ühiste huvidega ega pankrotivõlgniku ega kolmandate isikute huviga võlgniku

tegevuse jätkamiseks. Kohus kinnitab siiski kompromissi, kui pankrotivõlgnik või

pankrotihaldur tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel

võlausaldajate nõuete rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides (vt Riigikohtu 24. mai

2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p-d 22 ja 24).

15. Siinses asjas ei ole vaidlust selle üle, et 18. augusti 2021. a kompromissotsus vastab

formaalsetele tingimustele. MTA on aga nii haldurile kompromissotsuse peale esitatud

vastuväites kui ka määruskaebuses leidnud, et kompromiss kahjustab võlausaldajate huve ning

pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega oleks võimalik võlausaldajate

nõudeid rahuldada palju suuremas ulatuses. Lisaks on MTA haldurile esitatud vastuväites

juhtinud tähelepanu sellele, et võlausaldajate esimesel üldkoosolekul otsustati võlgnik lõpetada,

halduril võlgnik likvideerida ning võlgnik pankrotimenetluse lõpuks kustutada, ja vastava

otsustuse kinnitas kohus määrusega. Seetõttu on võlgniku majandustegevus seiskunud ning tal

ei ole lepinguid, töötajaid, tegevuskava ega (tulevikus tekkivat) vara.

Maakohus pidi seega kompromissotsuse kinnitamise üle otsustamisel MTA vastuväiteid

arvestades kontrollima, kas kompromiss vastab sisult seaduses sätestatud nõuetele, s.o kas see

arvestab maksimaalselt võlausaldajate ühiseid huve ja ega sellega ei ole mõnd võlausaldajat

ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud. Maakohus ei ole aga vaidlustatud määruses

MTA vastuväiteid sisuliselt hinnanud, vaid on üksnes üldsõnaliselt märkinud, et kompromiss

ei kahjusta võlausaldajate huve ning MTA vastuväited ei anna alust jätta kompromissi

kinnitamata. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada, hinnates MTA poolt nii haldurile kui ka

kohtule esitatud vastuväiteid, arvestades ka seda, et MTA heidab maakohtule ette haldurile

esitatud vastuväidete hindamata jätmist.

2-17-4287

7

16. Kolleegiumi arvates saavad võlausaldajate nõuded kompromissiga rahuldatud oluliselt

väiksemas ulatuses võrreldes sellega, kui võlgnik praegu likvideeritaks.

Vaidlust ei ole selle üle, et võlgniku pankrotivaraks on pangakontol olev raha 64 680 eurot

69 senti ning võlausaldajate tunnustatud nõuded moodustavad kokku 94 577 eurot 92 senti.

Arvestada tuleb ka sellega, et pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissiga tasutakse

PankrS § 150 lg 2 järgi pankrotivarast pankrotimenetluse kulud, milleks on PankrS § 150 lg 1

p-de 3 ja 5 järgi ka halduri tasu ja halduri tehtud vajalikud kulutused. Haldur palus praegu

määrata enda tasuks 10 200 eurot ja kinnitada enda kulutused 500 eurot. Muid

pankrotimenetluse kulusid ei ole asjas esile toodud. Maksimaalne pankrotimenetluse kulude

suurus, mis tuleks pankrotivarast enne selle võlausaldajatele ja võlgnikule väljamaksmist maha

arvata, on seega 10 700 eurot. See tähendab, et kui võlgnik praegu kompromissi kinnitamise

asemel likvideeritaks, saaks võlausaldajatele välja maksta vähemalt 53 980 eurot 69 senti

(64 680 eurot 69 senti – 10 700 eurot). Selle arvel oleks võimalik võlausaldajate nõuded

rahuldada ligikaudu 57% ulatuses. Kompromissotsuse alusel rahuldatakse võlausaldajate

nõuded aga 20%, s.o ligi kolm korda väiksemas ulatuses. Kompromissotsuse järgi jääb

võlgniku käsutusse 35 065 eurot 11 senti (64 680 eurot 69 senti – 10 7000 eurot – 18 915 eurot

58 senti), mis on omakorda pea kaks korda suurem summa, kui kompromissotsuse alusel

võlausaldajatele väljamakstav summa.

17. Praegusel juhul ei õigusta võlausaldajate nõuete oluliselt väiksemas ulatuses rahuldamist

võlausaldajate ühised huvid ega võlgniku või kolmandate isikute huvi võlgniku tegevuse

jätkamiseks, mistõttu oleks maakohus pidanud jätma kompromissi kinnitamata.

17.1. Esmalt arvestab kolleegium seda, et võlgniku majandustegevus lõppes mitu aastat enne

pankroti väljakuulutamist. Täpsemalt lõppes võlgniku majandustegevus tema juhatuse liikme

ja osaniku AN esitatud pankrotiavalduse järgi juba 2015. a-l. Pankrotiavalduses on veel

märgitud, et kõik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalikud varad on võõrandatud ning

ettevõtte taaskäivitamiseks, tervendamiseks, lisakapitali kaasamiseks ja võlgade katmiseks ei

ole lepinguid, kokkuleppeid, vahendeid, töötajaid, plaane ega tegevusi. Ajutise halduri 8. mai

2017. a aruande järgi oli võlgnik 2014. a lõpu seisuga veel maksejõuline äriühing, kuid ajutisel

halduril ei olnud andmeid, mis sai võlgniku varadest, mida tal oli 31. detsembri 2014. a bilansi

järgi 322 350 eurot. AN on 31. mai 2017 vastuses halduri päringule (allkirjastatud 2. juunil; kd

I, tl 202) märkinud, et teine osanik LP seiskas võlgniku ettevõtte ja muutis selle varatuks,

mistõttu peeti ettevõtte säilimiseks mõistlikuks see võõrandada koos võimaliku alles jäänud

varaga ning kõigi probleemidega DS Vision OÜ-le. LPi 24. aprilli 2017. a haldurile esitatud

seisukoha (kd I, tl 51 jj) järgi viis AN võlgniku tegevuse üle hoopis OÜ-sse Rutwol, kes jätkas

tegutsemist võlgniku tegevuskohas. Ka võlgniku tegevuskohaks olnud bürood ja laohoonet

võlgnikuga sõlmitud valveteenuse osutamise lepingu alusel valvanud OÜ Citysec Security 20.

oktoobri 2015. a e-kirja (kd I, tl 204) järgi hõivas AN 5. oktoobril 2015 büroo ja laohoone ning

teatas, et kogu võlgniku vara on üle läinud OÜ-le Rutwol. Ajutine haldur märkis 7. juuni 2017.

a istungil (protokoll kd I, tl 207 jj), et AN ei taha esitada andmeid ettevõtte võõrandamise ega

muude asjaolude kohta, viidates põhiõigustele. Olenemata sellest, kelle tegevuse tulemusena

võlgnik varatuks tehti ja millisesse äriühingusse võlgniku ettevõte üle viidi, lõppes seega

võlgniku igasugune majandustegevus 2015. a-l.

17.2. Arvestada tuleb ka seda, et võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas võlgniku

lõpetada ning tegi haldurile kohustuseks võlgniku likvideerida ja pankrotimenetluse lõpuks

kustutada. Võlgnikul ei ole seega mingit majandustegevust olnud kogu pankrotimenetluse ajal.

Olukorras, kus võlgnikul ei ole ettevõtlusega tegelemiseks vajalikku vara, töötajaid,

koostööpartnereid, lepinguid ega kohta, kus ettevõtlusega tegeleda, ei saa rääkida võlgniku

2-17-4287

8

majandustegevuse jätkamisest, vaid tegemist oleks majandustegevuse uuesti alustamisega.

Seda on kompromissettepanekus märkinud ka võlgnik ise.

17.3. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt arvestavaks

pidada kompromissi, mille tulemusel jäävad võlausaldajate nõuded võlgniku likvideerimisega

võrreldes kolm korda väiksemas ulatuses rahuldamata selleks, et võlgnik saaks alustada uut

majandustegevust ja seda olukorras, kus ta on enda sõnul võlgniku ettevõtte enne

pankrotimenetlust ise teisele äriühingule võõrandanud, ning selliselt, et võlausaldajate nõuded

ei saa võlgniku uue majandustegevuse tulemist tulevikus mingiski ulatuses rahuldatud. Selline

kompromiss kohtleb küll kõiki võlausaldajaid võrdselt, kuid on ilmselges vastuolus

võlausaldajate ühiste huvidega, milleks on saada oma nõue maksimaalselt rahuldatud (vt ka

Riigikohtu 1. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-15, p 14). Seejuures ei ole võlgnik

ka põhjendanud ega tõendanud, kuidas on võlausaldajate nõuete rahuldamine just

kompromissis näidatud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate ühistes huvides. Võlgnik on küll

majandustegevuse jätkamise kavas ja ettevõtte tervendamiskavas märkinud, et võlausaldajate

teenitav tulu oleks kompromissi kinnitamisel suurem kui neile pankrotimenetluses jaotiste

alusel väljamakstav summa, kuid kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas saab see väide paika

pidada olukorras, kus võlausaldajate nõudeid võlgniku uue majandustegevuse arvelt ei

rahuldata.

17.4. Kuivõrd võlgnik kompromissi alusel mitte ei jätkaks tegevust, vaid alustaks seda n-ö

nullist, ei ole ka kolmandaid isikuid (nt töötajad, avalikkus), kelle huve aitaks kompromissi

kinnitamine tagada. Võlgniku huvi saada võlausaldajate nõuete vähendamise teel raha uue

majandustegevuse alustamiseks sama juriidilise isikuna ei ole aga kolleegiumi hinnangul

kaitsmisväärne. Kui võlgniku osanikud on huvitatud samal tegevusalal tegutsemisest, saavad

nad selleks asutada uue äriühingu. Kolleegium märgib ka seda, et kompromissi kinnitamise üle

otsustamisel ja selle käigus erinevate osapoolte huvide kaalumisel ei oma mingit tähtsust see,

kas MTA oleks saanud oma võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõude esitada veel ka

kellegi teise vastu.

18. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu määrus tühistada kompromissi kinnitamise, kuid

ka halduri tasu ja kulutuste kindlaksmääramise osas, sest võlgniku pankrotimenetlus jätkub.

Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab kompromissi PankrS § 183 lg 2 alusel kinnitamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Kolleegiumi on seisukohal, et maakohus jättis vaidlustatud määruses ekslikult märkimata

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada.

Asja menetlenud kohus märgib TsMS § 173 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel ka menetlust lõpetavas määruses ning selliseks määruseks on mh määrus, millega hagita

menetluse avaldus lahendatakse. PankrS § 3 lg 2 III lause ja TsMS § 475 lg 1 p 122 alusel

otsustatakse hagita menetluses ka võlausaldajate kompromissotsuse kinnitamine, kuivõrd

seadus ei näe ette selle lahendamist hagimenetluses. Määrust, millega kohus kompromissotsuse

kinnitab või jätab selle kinnitamata, tuleb pidada hagita menetlust lõpetavaks määruseks, sest

kohus lahendab sellega asja (vt analoogselt Riigikohtu 11. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-58-14, p 14). Seetõttu tuli vaidlustatud määruses märkida ka menetluskulude jaotus.

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, peab ringkonnakohus

TsMS § 173 lg 3 I lausest tulenevalt vajadusel muutma ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus saab seega praegu märkida nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulude

2-17-4287

9

jaotuse. Arvestades, et kohus jätab kinnitamata võlgniku tehtud kompromissi ettepaneku alusel

vastu võetud kompromissotsuse, on õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud

TsMS § 172 lg 1 II lause alusel võlgniku kanda.

20. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest

ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude

suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtumääruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik